teisipäev, 21. juuli 2015

Balti tribunal   

Kolm kümnendit tagasi 23.–25. juulil 1985 peeti Taani Kuningriigi pealinnas Kopen­haagenis Balti tribunal NLiidu üle. Selle korraldas Balti Ülemaailmne Konverents (BÜK), mis esindas eesti, läti ja leedu pagu­laste keskorganisatsioone Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu, Vabade Lätlaste Maailmaföderatsioon ja Leedu Vabastamise Ülemkomitee. Tribunal sõnastas kolm eesmärki: juhtida maailma avalikkuse tähelepanu NLiidu okupatsioonile kunagi vabades ja iseseisvates Balti riikides, dokumenteerida Balti riikide elanike suhtes toime pandud kuriteod ja genotsiid, mõista hukka NLiidu okupatsioonipoliitika kui kuriteod inimsuse vastu.
SAS-Scandinavia hotelli konverentsisaali kogunes umbes 250pealine publik, milles olulise osa moodustasid rahvusvahelise ajakirjanduse esindajad. Tribunali istungi avas Euroopa Parlamendi asepresident Paul Möller. Põhiettekande esitas BÜKi esimees Olgerts R Pavlovskis, kes andis põhjaliku ülevaate Eesti, Läti ja Leedu ajaloost, riikluse kujunemisest, Balti riikide sõjaväelises okupeerimi­sest NLiidu poolt, okupatsioonivõimude repressioonidest ja genotsiidist Eesti, Läti ja Leedu elanike vastu, rahvastiku koosseisu muutmisest küüditamiste ja ümber­asustamispoliitika kaudu, eesti, läti ja leedu keelte, õppeasu­tuste ja kultuuri venestamisest, inimõiguste rikkumisest ja põhiliste poliitiliste vabaduste mahasurumisest, sõjaväebaaside rajamisest kogu Baltikumi ranniku ulatuses, eesti, läti ja leedu noorte mobiliseerimisest Nõukogude armeesse ja nende saatmisest Kuubasse, Vietnami ja Afga­nistani ning järjekindlast elamistingimuste moonutamisest, et teha võimatuks Eesti, Läti ja Leedu omariikluse taastamine. (Pavloskise ja tunnistajate ettekannete tekstid vt: https://onedrive.live.com/redir?resid=D0EE819720D8C8D3!996&authkey=!ADh0AA2-UI3G_9k&ithint=file%2cpdf)
Pavlovkise ettekandes esitatud süüdistusi kinnitasid omapoolsete sõnavõttudega 15 tunnistajat, kelleks valdavalt olid kolmest Balti riigist Läände jõudnud endised poliitvangid, kuid oli ka välisreisilt mittenaasnuid. Eestit esindajatest oli Sergei Soldatov pärast kuueaastase vangistuse ära kandmist saanud 1981. aasta mais loa emigreeruda. Tema ettekanne käsitles peamiselt Eestis alates 1960ndate aastate teisel poolel tegutsenud demokraatide liikumiste tegevust, mis kulmineerus memorandumi saatmisega ÜROle. Samuti kõneles ta 1981. aasta sügisel Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise poolt levitatud lendlehtedest, mis kutsusid üles sel 1. detsembril 1981 pooletunnisele tööseisakule, mille käigus kavatseti nõuda Nõukogude vägede väljaviimist Afganistanist, sekkumise lõpetamist Poola siseasjadesse, poliitvangide vabastamist, ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsiooni ja Helsingi lepete täitmist jne. Veel rääkis ta sellest, et 1976. aastal mõisteti fabritseeritud süüdistuse alusel vangi tema poeg Aleksandr. Seejuures lubati poeg vabastada, kui Soldatov loobub avalikult oma vaadetest ja esitab armuandmispalve. Eestlastest esinesid tunnistajatena ka noor abielupaar Valdo Randpere ja Leila Miller. Olles ENSV delegatsiooni koosseisus 1984. aasta augustis Soomes Kotka merepäeva­del, põgenesid nad Rootsi ja palusid kuningriigilt poliitilist varjupaika. 1982. aastal TRÜ õigusteadus­konna lõpetanud Randpere oli mõnda aega töötanud ENSV justiits­ministri teise abina, sai temast peagi Eestimaa Lenin­liku Kommunistliku Noorsooühingu Keskkomitee propaganda ja kultuurmassilise töö osakonna instruktor. Tema abikaasa Miller õppis raamatukogundust Tallinna Pedagoogilise Instituudis ning esines lauljana leviansamblites „Kontor“ ja „Karavan“. Et välisreisile pääseda olid nad pantvangina sunnitud Eestisse maha jätma oma kolmeteistkümne kuu vanuse tütre Kaisa.  Mõlema ettekande põhiteemaks oli Eestis valitseva venestamise ning poliitiliste õiguste ja vabaduste puudumise kirjeldamise kõrval tütre kättesaamise küsimus. Olgu öeldud, et tänu rahvusvahelisele tähelepanule ja suurele toetusele kujunes võitlus see edukaks. Miller piketeeris pikka aega NLiidu Stockholmi saatkonna ees kuni pärast üle kahe aasta pikkust võitlust lubasid okupatsioonivõimud 23. novembril 1986 Kaisa viimaks oma vanemate juurde.
Põhiettekannet ja tunnistajate seletusi hindas kohtunike kollee­gium, kuhu kuulus nimekaid juriste, teadlasi ja poliitikuid, nagu Eu­roopa Nõukogu Inimõiguste Komisjoni esimees James Fawcett, Ühend­kuningriigi Kerston College’i teadlane ja vaimulik Michael Bordeaux, Rootsi endine valitsusliige Riigipäeva liberaalist saadik Per Ahlmark, Prantsusmaa Rahvusassamblee liige Jean-Marie Daillet ning rahvusvahelise õiguse professor Theodor Veiter (kolleegiumi esimees).
Nende hinnangu põhjal 26. juulil vastu võetud manifestis deklaree­riti, et omaaegsete sõltumatute riikide Eesti, Läti ja Leedu okupeerimine ning annekteerimine on otseseks rahvusvaheliste sea­duste ju Nõukogude Liidu ratifitseeritud lepingute rikkumise näiteks. Venelaste massiline immigratsioon on tõsiselt kahjustanud Baltikumi identiteeti ja poliitilist struktuuri, nõukogude korra tõttu on kannatada saanud keel, kultuur, religioon ning isegi ajaloo õppimine koolides. Balti riikide militariseerimine kujutab endast alalist meeldetuletust jätkuvast ohust maailmarahule. Baltikumi rahvaste õigus enesemäärami­sele tuleb taastada. Deklaratsioonis kutsuti üles tõsta­tama Baltimaade okupeerituse küsimus kõigil ülemaailmsetel foorumi­tel, nõudes Eestile, Lätile ja Leedule vabadust ning sõltuma­tust.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar