pühapäev, 15. november 2015

Igihaljas küsimus: kuhu lähed eesti rahvas?


E e s t l a s e d   j ä ä v a d  v ä h e m u s r a h v u s e k s  E e s t i s.
U u s  o l u k o r d  t o o b  r a h v u s e l e  h ä v i n g u. 
P ä ä s t e v  k ü s i m u s: k u i d a s  p ä ä s e d a?
Viimase rahvaloenduse andmed Eestist ja nende kõrvutamine eelnevatega räägivad tõsiasjast, et ligema 15-20 a. jooksul muutume vähemusrahvuseks omal kodupinnal. Kuigi eelmainitud andmed pole riiklikult salastatud ja seega nendest johtuv kohutav tõik igaühele kontrollitav, pole see jõudnud veel rahva valdavama osa teadvusesse.
Iga mõtleva inimese kohuseks on siiski teada tõde tulevikust. Iga õige eestlase kohuseks on hoiatada kaasmaalasi laheneva katastroofi eest.
Kellelgi pole enam õigust vaikida!
Vähemusrahvusse jäämine oma kodumaal on probleem, mida eesti rahvas kogu ajaloo vältel pole veel kogenud. Nii sajandeid kestnud balti-saksa majanduslik ja poliitiline orjus, nii XIX saj. keelelise venestamise ajajärk kui stalinliku "suure terrori" märatsemine pole võrreldavad laheneva ohu mõõtmetega.

Nende ridadega algab üks möödunud sajandi 1970. aastate kanoonilisi tekste „Kuhu lähed eesti
rahvas? (kaemusi ja suunitlusi ühe rahvapoja pilguga)“. See omal ajal põrandaaluse kirjanduse maailmas laialt levinud ja ohtralt tsiteeritud essee on tänaseks teenimatult unustusse vajunud.
Ometi on essee pealkirjas esitatud küsimust esitanud eesti rahva ärksamad vaimud läbi aegade. Ning ega ole seda liiast esitadaka  täna, kus kiiresti muutuvas maailmas on järjekordselt tekkinud ohupilved eesti rahva kestmise kohale.
On öeldud rahvuse kadumine on eelkõige enesetapp. Sellega võib suures osas nõustuda, kuna haruharva on mõni rahvas maamunalt pühitud võõraste vahetu vägivalla kaudu.
Kuid ikkagi on Eesti nn eliiti iseloomustanud jõukate ja vägevate ees lömitamine, Moskvast või Brüsselist tulnud ukaaside või suuniste pimesi „saksa täpsusega täitmine“ ning iga hinna eest üritamine olla paavstist katoliiklikum. Seda kõike on tehtud hetkekasu ja poliitilise konjuktuuri huvides, suurt pilti nägemata ning rahva tahet arvesse võtmata. Nii nagu omal ajal oldi sunnitud kaasa tegema kõik Moskva lollused ja avantüürid, minnakse ummisjalu kaasa Merkeli-Junckeri-Hollande’i poolsete euroopalikule kultuurile hukatuslike lauslollustega, mille kaugemaks tagajärjeks on hääletu alistumine islamiseerumisele ning Euroopa tulevik kalifaadi ääremaana.
Ainsale nägijale selles pimedate jõugus, Ungari peaminister Viktor Orbánile, on aga Brüsseli ladviku ja selle kinnimakstud vasakliberaalse ajakirjaduse poolt korraldatud kanakarja kambakas selle eest, et ta näeb asju perspektiivis ja nimetab neidõigete nimedega. Mõistagi leidub selle hurjutajate kooris pisipenidena kaasaklähvijaid meie koduvillaste politikaanide, kasulike idiootidena ette seatud kultuuritegelaste ning maailma vanima elukutse edetabelikohtade nimel konkureerivate ajakirjanike seas. Ehk jutt on samast inimmaterjalist nagu kõiksugu vares-barbaruste, lauristinide jt kaasajooksikutest juunikommunistid. Olud on muutunud, aga inimesed mitte. Isegi 13. novembri Pariisi verised sündmused pole neil udupeadest enesepetjatel silmi avanud: veretööd ei sooritanud pagulased, vaid kohalikud. (Siiski vähemalt üks neist mõrtsukatest oli pagulane. Võimalik, et isikute tuvastamine toob siin lisa.), moslemid terrorit ei poolda jne. Samas pigistatakse silmad kinni tõsiasja ees, et tegemist oli ikkagi sisserändajate järglastega, et valdav enamus Euroopa moslemeid juubeldab ja peab neid kangelasteks ning et ka meie kodukootud sisserändajad õhkavad igatsusega Moskva poole kiites heaks kõik Putini ettevõtmised. Ning ei aita siin ei ETV+ ega muu koogutamine. Pole aga raske ette ennustada, et neid „euroopalike väärtuste kandjaid“ tabas sama kibe reaalsus, nagu sinisilmseid eelkäijaid, kui need said lubatud töörahva paradiisi asemel lähemalt tunda stalinliku riigikorra tõelist palet. Mis tänases kontekstis tähendaks nende naiste ja tütarde kividega surnukspildumist islami moraalinormide rikkumise või nende endi avalikku piitsutamist vägijookide pruukimise või homoseksualismi harrastamise pärast. Ennegi on nähtud, kuidas moslemite poolt vägistatud, paljaksröövitud või läbiklobitud liberaalist on üleöö saanud paremäärmuslane.
Ent kõigil aegadel on rahva seast võrsunud neid, kes pole peljanud asju õigete nimedega nimetada. Selliseid nägijaid kerkis esile nii rahvuslikul ärkamisajal, esimesel omariikluse perioodil, mil Eesti hakkas kalduma diktatuuri rüppe ning muidugi Nõukogude okupatsiooni ajal, mil Kremli venestamise ja asustuskolonisatsiooni poliitika tulemusel tekkis oht, et eestlased võivad jääda vähemuseks oma kodumaal. Neid on ka praegu ning ka nüüd püütakse neid marginaliseerida. Õnneks mitte füüsiliselt represseerida – Euroopa ei luba. Ja ka ideede levitamise võimalused interneti või suhtlusvõrgustike kaudu.
Aga jõuame nüüd pärast pikka sissejuhatust põhiteema juurde.
mesel omariikluse perioodil, mil Eesti hakkas vajuma diktatuuri ju õigete nimedega nimetada. e ajakirjanike seas.ckeri-Holl1972. aastal tekkis kolmel endisel poliitvangil Enn Tartol, Erik Udamil ja Valdur Raudvassaril mõte koostada ülevaatlik kirjutis eesti rahva olukorrast ja tulevikuväljavaadetest. Lepiti kokku, et kirjutis koostatakse ühistöös. Sellest asja ei saanud, sest Tarto ja Udam piirdusid suusõnaliste teesidega ja midagi kirja ei pannud. Nii juhtuski, et essee pealkirjaga „KUHU LÄHED EESTI RAHVAS? (kaemusi ja suunitlusi ühe rahvapoja pilguga)“ pani paberil Raudvassar ainuisikuliselt.
Valdur Raudvassar sündis 30. juulil 1939 Noodaskülas Lasva vallas Võrumaal. Õppis Tüütsmäe algkoolis, 1949-55 Loosi 7-klassilises koolis ja treialitöö kõrvalt Võru õhtukeskkoolis. 1954. aastal moodustas ta koos koolikaaslastega noorte põrandaaluse vastupanuorganisatsiooni „Kolme Lõvi Ühing“, mille tegevus aasta hiljem soikus. Siiski jätkati edaspidi koos eakaaslastega ilma formaalse organisatsioonita võimude poolt keelatud kirjanduse kogumist ja levitamist, lendlehtede koostamist ja ülespanemist ning sini-must-valge lippude heiskamist 24. veebruaril ja 23. juunil. Samuti koguti relvi, mida ikka veel leidus sõjapärandusena külluses, õpiti neid tundma ja harjutati nende kasutamist, et haarata need peatselt puhkevas III maailmasõjas. Samas õpiti ka demineerimist.
KGBl võttis pikalt aega enne kui neile jälile jõuti ja Raudvassar 20. oktoobril 1961 Võrus arreteeriti. Tema isiklikul läbiotsimisel leiti käsikirjaline üleskutse "nõukogudevastaste organisatsioonide loomiseks ja võitluseks nõukogude võimu vastu Eestis, samuti teised dokumendid, mis tunnistavad nõukogudevastase organisatsiooni olemasolu". Läbiotsimisel Raudvassari vanematekodus Noodaskülas leiti ja võeti ära saksa vintpüss ja kergekuulipilduja jalad, ajakirjad Sõdur, Kaitseliit ja Eesti Noored, saksa okupatsiooniaegsed ajalehed Maa Sõna, Eesti Sõna, Postimees, raamat Jaan Tõnisson töös ja võitluses ning Soome sajamargane rahatäht.
31. oktoobril arreteeriti samas kriminaalasjas Väino Sõna, kes oli ülalmainitud üleskutse autor. Vahetult enne arreteerimist oli selle üleskutse KGB ülesandel sokutanud Raudvassari kätte provokaator Heino Lainelo
17. veebruaril 1962 mõistis Punalipulise Balti Laevastiku Sõjatribunal nõukogudevastase agitatsiooni ja -propaganda, nõukogudevastase organisatsiooni tegevuses osalemise ja tulirelvade hoidmise eest Raudvassarile 6 aastat vangilaagrit.  Sõna karistati  4aastase vabadusekaotusega.
Karistuse kandis Mordva ANSV eriti ohtlike riiklike kurjategijate vangilaagrites, kus lõpetas arreteerimise tõttu poolelijäänud keskkooliõpingud. Vabanes 20. oktoobril 1967 ja asus elama Lasva külla Võrumaal. Aastail 1969-71 õppis kaugõppes Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust, ent 1973 KGB survel eksmatrikuleeriti edasijõudmatuse ettekäändel. 10 aastat töötas õpetajana Võrumaal kuni vallandati “nõukogude õpetajale sobimatute vaadete” pärast. Seejärel töötas tuletõrjeinspektorina ja muinsuskaitseinspektorina. Praegu pensionär, ent sellele vaatamata aktiivselt tegev ühiskondlikus elus.
Pärast vabanemist säilitas sidemed vastupanuliikumise aktivistidega, kellega oli tutvunud vangilaagris, ent avalikes vastupanuaktsioonides (allkirja andmine avalikele kirjadele) ei osalenud. Oli aktiivselt tegev omakirjastuse levitamisel ja paljundamisel tegevuses, kirjutas mitmeid esseelaadseid artikleid omakirjastuslikesse väljaannetesse, nagu näiteks „Eestlane olla“[1] ja J. Paede varjunime all „Ideedünaamika Eesti uusajas“.[2] Levitas ja paljundas omakirjastuslikku ning võimude poolt keelatud kirjandust.
1980. aastal tehti KGB poolt katse paigutada Raudvassar psühhiaatriahaiglasse, kuna ta oli sõjaväe kordusõppustele kutsutuna ütelnud arstlikus komisjonis, et ei soovi teenida okupantide väes. Kuna võimude kavatsus sai teatavaks pagulasringkondadele Rootsis, jäi järjekordne kuritegeliku psühhiaatria rakendamine ära.
Alates 1988 osales aktiivselt Muinsuskaitse Seltsi tegevuses ja Kaitseliidu taastamisel. Oli Eesti Kongressi saadik ja Võru linnavolikogu liige. Avaldanud uurimusi Eesti ajaloost, koduloost ning kaasaja sisepoliitilisest olukorrast Eesti ja Soome ajakirjandusväljaannetes.
Aga naaseme essee juurde. Selle autor tõdeb, et paljuski on eesti rahvas ise süüdi oma saatuses. Näidetena toob ta demokraatlike vabaduste jalge alla tallamise vaikiva ajastu perioodil, hääletu alistumise Stalini diktaadile kui ka rahva poolse sovetliku eluhoiaku ülevõtmise. Ta esitab retoorilise küsimuse, kas Eesti ühiskond on praegu küps oma rahvusliku huku ületamiseks ja vastab, et ollakse pigem küpsed rahvuslikuks kadumiseks. Rohkem kui veerand sajandit kestnud Vene okupatsioon, pealegi totaalse diktatuuri lämmatavas opigem küpsed rahvuslikuks kadumiseks.nd on praegu küps oma rahvusliku huku ületamiseks ja vastab, talini diktaadile kuõhkkonnas, on laastanud rahva moraali ja poliitilise mõtlemise. Autor märgib, et samal  rahva valdav enamik ei pea antud olukorda ebaloomulikuks – vastupidi, nii tundubki mugavam.
Väljapääsuna sellest saatuslikust prognoosidest näeb autor uue rahvusliku eliidi moodustamist,   mis kohe asub võitlusse rahva äratamiseks ja vabastamiseks eelseisvast surmaohust. Ta kirjutab, et sõltumatu eestlase tasemeni on paljud meie rahvuskaaslastest juba jõudnud ning võitlus on seega juba alanud. Kuigi selle  jõud veel suhteliselt nõrk, toimub eliidi edasine suurenemine ja mõjuvõimu kasv edasises võitluse käigus.
Essee levis omakirjanduslike kanalite kaudu peamiselt Tartus ning Tallinnas rahvuslikult ja režiimikriitiliselt meelestatud haritlaste ringkondades, kus seda kõrgelt hinnati. Aasta või poolteist hiljem tekkis idee algatajatel mõte toimetada essee Läände eesmärgiga, et see pagulaslehtedes ära trükitaks ja eestikeelsetes raadiojaamades ette loetakse.
Essee smugeldas Läände Peeter Ilus, kes oli 1969–1971 Leningradi teatri-muusika ja kinematograafia instituudis teatriteadust õppides soomlannaga abiellumise kaudu Soome elama asuda. Samal ajal oli sai ta võrdlemisi vabalt Eestit külastada, mida ta kasutas siia väliseesti ja -vene autorite raamatute ja muu kirjavara siia toimetamiseks. Samuti viis ta ka Eestist salaja välja omakirjastuse materjale. Puuduvad andmed, et ta oleks kordagi tollis vahele jäänud.
Ilus nõustus Raudvassari essee Läände toimetama. 14 masinakirjalehte võeti mikrofilmile, Ilus peitis selle sigaretikarpi ja viis selle õnnelikult raudse eesriide taha.
Eesti omakirjastuslikes väljaannetes esseed mingil põhjusel ei avaldatud. Siinkirjutajal puuduvad andmed ja selle avaldamise kohta väliseesti ajakirjanduses.Küll aga kõlas see tekst ette raadiojaama Vabadusraadio eetris, mida ka autor ise juhtus kuulama. Essee on avaldatud Andres Küngi raamatus vastupanust Baltikumis.[3] Essee originaaleksemplar on Eesti Rahvusarhiivis Küngi isikuarhiivis autorita käsikirjade seas – ERA f 5054, n 1, s 90.
KGBl essee autorit välja selgitada ja tabada ei õnnestunud. Teadaolevalt kahtlustasid tšekistid autorluses tartlastest vendi Tõnn, Mikk ja Heno Sarve, kellelt KGB uuris seda nendega peetud vestlustel seoses Heno „nõukogudevastase ülesastumisega“ (imiteeris kaaslastele sm Brežnevit), ent tegelikku autorit nad leida ei osanud.

Koopiat essee originaalist vt siit: 




[1] Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis. IV kd, XX kogu. - Väljaandja Läänes Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus. Stockholm, 1988, lk 683-686.
[2] Lisandusi …, IV kd, XXI kogu lk 710-716
[3] MIHIN MENET, VIRON KANSSA? – Andres Küng. Unelma vapaudesta: passiivinen vastarinta nyky-Baltiassa - Tampere : Kustannuspiste, 1979 (Saarijärvi : Ari-paino), lk 227-246. Sama raamatu inglisekeelses versioonis (A dream of freedom - Cardiff: Boreas Publ. House, 1981) ei ole seda ära trükitud.