TÕ MENJA UVAŽAJEŠ? Vene rahvuslikust liikumisest nõukogude perioodil

Detsembris 1976 kolisin Saaremaalt Tartusse. Peagi leidsin erialase töö tehnikuna Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse Tartu Grupis. Töökaaslase Lagle Pareki kaudu hakkasin osalema vastupanuliikumises. Esialgu seisnes see võimude poolt keelatud kirjanduse paljundamises ja levitamises. Hiljem hakkasin toimetama vastupanuliikumise põrandaalust kroonikat Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis ning osalema kollektiivsete protestikirjade aktsioonides.

Tolleaegse vastupanuliikumise mitteformaalseks liidriks ja ideoloogiks oli Enn Tarto. Kuna ta oli nõukogudevastase tegevuse süüdistusel pidanud kahel korral vangilaagris viibima, oli ta oma südameasjaks teinud  nooremate kaaslaste „poliitilise harimise“. Tuginedes eelkõige isiklikele vangilaagrikogemustele, tegi ta meile puust ja punaselt selgeks vastupanuliikumise põhitarkused: kuidas avastada varjatud jälitamist, missugused on ohutusmeetmed omakirjastuslike materjalidega toimetamisel, kuidas end ülal pidada kokkupuudetes KGBga jne. Lisateadmisi ammutasime omakirjastust ja sealkirjastust ahmides ning välisraadio saadetest.

Praktiliste õpetussõnade kõrval jagas Tarto eriti meelsasti vangilaagrimälestusi. Kord pajatas ta oma esimese vangistuse ajal kohatud isemoodi venelasest, kes olevat propageerinud ennekuulmatut asja: Venemaa peab ise N Liidust välja astuma! See tundus Tarto ja kõigi teiste rahvusliku tegevuse eest vangistatud mittevenelaste jaoks täieliku kurioosumina. Venelasi peeti enesestmõistetavalt Nõukogude impeeriumi juhtrahvaks, kelle toel rahvaste vangla koos püsis. Imperialistlike ja maade kogumise ambitsioonide poolest aga ei erinenud N Liit karvavõrdki Vene impeeriumist.

Üht sellist vene rahvuslast õnnestus minulgi kohata. 4. detsembril 1980 mind arreteeriti ning mõisteti nõukogudevastase agitatsioonis ja propaganda eest 2 aastaks range režiimiga vangilaagrisse ühes sellele järgneva sama pika asumisele saatmisega. Viibides Permi oblasti Tšussovoi rajooni Kutšino külas asuvas eriti ohtlike riiklike kurjategijate vangilaagris BC 389-36 kohtasin seal Vladimir Balahhonovit. 1935. aastal sündinud Balahhonov kandis 12 aastast karistust kodumaa reetmise eest. Töötades Nõukogude delegatsiooni tõlgi ja toimetajana ÜRO meteroloogiakomisjonis Šveitsis, otsustas ta N Liitu mitte tagasi pöörduda. Hiljem aga, igatsusest pere järele, muutis meelt ja naasis 1. detsembril 1972 Moskvasse. Kuigi Nõukogude konsul oli kinnitunud, et teda ei karistata, leidis ta end kuu aega hiljem trellide tagant ning naise poolt hüljatuna. Vangilaagris sai lojaalsest Nõukogude alamast äge režiimikriitik ning vangide õiguste eest võitleja, kes osales aktiivselt kõigis laagriaktsioonides (sunnitööst keeldumine, näljastreigid, kollektiivsed protestikirjad, võitlus poliitvangi staatuse eest jne).

Nii nagu Tarto poolt mainitud nimetu venelane, oli ka Balahhonov seisukohal, et N Liit kui ajaloolise ebaõigluse kehastus ja teiste rahvaste rõhuja tuleb laiali saata. Kõige sobivamaks meetodiks pidas ta Venemaa väljaastumist N Liidu koosseisust. Olgu öeldud, et tema seisukohad ei leidnud vähimatki mõistmist vangistatud vene õiguskaitsjate (dissidentide) poolt. Ent seda populaarsemad olid need ukrainlaste (keda oli laagris kõige rohkem) jt mittevenelaste seas.

Nagu teada, osutusid nimetu venelase ja Balahhonovi ideed prohvetlikuks. Just tänu Venemaa iseseisvumisele, mida Jeltsin kasutaks taktikalise vahendina N Liidu presidendi Mihhail Gorbatšovi tasalülitamiseks, läks kurjuse impeerium hingusele. Muidugi ei osanud Jeltsin sellist sündmuste arengut ette näha. Tema arvas, et küllap eraldunud osad, Balti riigid ehk maha arvatud, naasevad majanduslikel põhjustel metropoli juurde. Ent pannud tarele tule otsa, avastas ta ühtäkki, et oli kogu küla maha põletanud.

N Liidu opositsiooniliikumise ajaloost ilmneb, et vene rahvuslased ei olnud kuigi sagedased asukad eriti ohtlike riiklike kurjategijate vangilaagrites (poliitvangilaagrites), kus peeti kinni nõukogudevastase tegevuse, spionaaži, kodumaa reetmise, terrori jms kuritegude eest süüdimõistetud isikuid. Valdava enamiku nende laagrite kontingendist moodustasid mittevenelastest rahvuslased eesotsas ukrainlaste ja leedulastega. Esindatud olid muidugi ka õiguskaitsjad-dissidendid, ent nemad olid valdavalt assimileerunud juudid. Erinevalt oma tõsimeelsetest rahvuskaaslastest, ei igatsenud nad välja rännata Pühale Maale. Emigreeruda dissidendid muidugi tahtsid, ent mitte Iisraeli, vaid Lääne-Euroopasse või Ühendriikidesse. Üksikud tõupuhtad venelased olid suurelt jaolt süüdi mõistetud spionaaži (peamiselt Moskvas toimunud rahvusvahelistel näitustel välimaalastele mingeid ametisaladusi müüa üritanud isikud või sõjasaladustega äritseda püüdnud endised soldatid) või kodumaa reetmise (välismaale põgeneda üritanud, seal ära hüpanud ja seejärel „igatsusest kaskede järele“ naasnud) eest.

Muidugimõista olid N Liidu kirevas opositsiooniliikumistes oma koht vene rahvuslastel. Ent võrreldes muude liikumistega langesid nad tunduvalt harvemini repressioonide alla ja neid viibis ka suhteliselt vähe poliitvangilaagrites. Lisaks sellele jäi nende tegevus N Liidus opositsiooniliikumiste „peavoolu“ õiguskaitseliikumise (dissidentluse) varju. Kui õiguskaitsjate tegevuse kohta on kirjutatud hulgaliselt uurimusi, siis vene rahvustest saame lugeda vaid mõnest üksikust kirjatööst. Samad proportsioonid on ka nendes liikumistes osalenute mälestustega. Eesti keeles ei ole sellel teemal suurt midagi ilmunud.

Järgnevate ridadega on üritatud anda linnulennule ülevaade vene rahvuslaste opositsioonilisest tegevusest. Kirjutis on ajaliselt piiratud ajavahemikuga 1960ndate algusest kuni 1980. aastate keskpaigani ning tugineb allmärkustes viidatud autorite uurimustele. 

Kogu teksti saab lugeda SIIT:

Ukraina Helsinki grupp 40. Krimmi foorum.

10.-11. novembril 2016 tähistati Lvivis Ukraina Helsingi Grupi (UHG) moodustamise 40. aastapäeva. Sel puhul toimus konverents, mille korraldajaks oli Ukraina Katoliiklik Ülikool (UKÜ). Üritusele pani õla alla ka Ühendriikide Rahvusliku Demokraatia Sihtasutus (National Endowment for Democracy – NED). Sama ürituse raames peeti ka II Krimmi Foorum.

Konverentsil osalejaid oli umbes poolteistsada. Lisaks omadele oli külalisi Venemaalt, Balti- ja Taga-Kaukaasia riikidest, Valgevenest, aga ka Poolast, Tšehhist ja Saksast. Nendeks olid valdavalt endised poliitvangid, ent oli ka muid inimõiguslasi. Suurnimedest oli kohale tulnud Sergei Kovaljov, Paruir Airikjan, Pavel Litvinov, Aleksandr Podrabinek, Poola sõltumatu ametiühingukoondise „Solidaarsus“ aktivist Adam Michnik, endine poliitvang, kellest sai Tšehhoslovakkia siseministri asetäitja Petruška Šustrová jpt. Eestlastest osalesid Lagle Parek, Kalle Jürgenson, Kalju Mätik, Jaan Kolberg ja nende ridade autor.  

Helsingi grupid tekkisid pärast 1975. aasta suvel Soome pealinnas toimunud Euroopa Julgeoleku- ja Koostöönõupidamist. Konverentsi lõppaktis sätestati Euroopa sõjajärgsette riigipiiride vääramatus. Samas sisaldas lõppakt ka inimõigustealaseid sätteid, mis kohustas riikide valitsusi austama inimõigusi ja poliitilisi vabadusi, sh sõna-, trüki-, koosolekute-, poliitilistesse organisatsioonidesse kuulumise-, väljarännu- ning perekondade taasühinemise vabadust.  

N Liit oli soostunud nende sätete lisamisega, kuigi tal tegelikult ei olnud mingit kavatsust neid täita hakata. Lääneriigid tegid viisaka näo, ehkki olid samal arvamusel. Ent õiguskaitsjad/dissidendid olid teist meelt. Nemad otsustasid järgida seadusetähte sundimaks kurjuse impeeriumit täitma rahvusvahelisi õigusakte ja omaenda seadusi, esmajoones N Liidu konstitutsiooni. Selleks moodustati Moskvas 12. mail 1976 Helsingi lepete täitmise järelevalvegrupp, mis deklareeris, et hakkab kontrollima, kuidas N Liit täidab Helsingi lõppakti humanitaarosa sätteid.

Helsingi grupp kui võitlusmeetod võeti kasutusele ka rahvuslike vastupanuliikumiste poolt. 9. novembril 1976 moodustati analoogiline grupp Ukrainas, 25. novembril Leedus,  14. jaanuaril 1977 Gruusias ja 1. aprillil 1977 Armeenias. (Katsed luua analoogilised grupid Eestis ja Aserbaidžaanis nurjusid.) Erinevalt Moskva HGst kasutasid rahvusvabariikide grupid neid institutsioone eelkõige oma rahvuslike pürgimuste propageerimiseks.

1980. aastate alguseks õnnestus KGBl HGde tegevus lõpetada. Selleks ajaks olid peaaegu kõik gruppide liikmed kas vangistuses või emigratsioonis. Ukraina HG jätkas tegevus poliitvangilaagrites. Väärib märkimist, et selle liikmeks sai ka Mart Niklus. Perestroika ajal taastus Moskva ja Ukraina HG tegevus ja need tegutsevad siiamaani.

Konverents toimus UKÜ moodsas peahoones. Ürituse peakorraldajaks ja moderaatoriks UKÜ oli aserektor Mõroslav Marõnovõtš, kes oli olnud UHG asutajaliige.

Esimene päev oli pühendatud HGdele. Üritusele eelnes Lvivi linnapea Andrii Sadovõi vastuvõtt Lvivi raekojas. Konverentsi juhatas sisse avapalvus, mille viisid läbi katoliku piiskop, juudi rabi ja islami imaam.

Konverentsi päevakord oli pühendatud UHG ajaloole ja kogemustele, aga ka Helsingi liikumiste võitudele ja kaotustele ning tulevikuperspektiividele. Üldjoontes nostalgiliste sõnavõttude taustal tekitas elevust Vene riigiduuma liikme Sergei Kovaljovi kriitika tänase Moskva HG tegevuse aadressil. Tema hinnangul pole MHG väljendanud selget hukkamõistu ei Krimmi okupeerimise ega ka Putini režiimi muude tegude suhtes. Samuti väljendas Kovaljov nördimust, et nimekas endine dissident Ljudmila Aleksejeva peab võimalikuks olla Putini inimõiguste nõuniku ametis.

Marõnovõtši palvel tuli mul esineda Lvivi üliõpilastele. 15 minutilise ettekande raamidesse üritasin mahutada Eesti ja Ukraina vastupanuliikumise sarnasused ja erinevused. Kaasesinejaks oli Aleksandr Podrabinek, kes rääkis Moskva dissidentide tegevusest. Äratas tähelepanu, et küsimusi esitati ukraina keeles, milles juhataja vene keelde ümber pani. Vene keelsest jutust aga saadi nähtavasti aru. 

Teine päev kuulus Krimmi Foorumile ja oli pühendatud okupeeritud Krimmi ja selle põlisrahva krimmitatarlaste olukorrale. Esimene foorum oli toimunud 17. mail 2012 Simferoopolis krimmitatari rahva esinduskogu Medžlise korraldusel. Eestist esindas seal nüüdseks meie seast lahkunud Valeri Kalabugin.

Kahjuks ei saanud sel korral osaleda krimmitatarlase legendaarne liider Mustafa Džemilev, kes pidi sõitma New-Yorki osalemaks mingis ÜRO komisjonis. Foorumi sõnavõttudes ei olnud kuulda erilist optimismi, et krimmitatarlaste olukord võib lähemas tulevikus paraneda. Selle asemel toodi arvukalt näited okupatsioonivõimude järjest karmimaks muutuvatest repressioonidest krimmitatarlaste suhtes, alates iseseivate organisatsioonide sulgemisest, kuni aktivistide salapäramise kadumiseni. Samas rõhutati, et kuigi krimmitatarlased on moslemid, on nad kogu aeg kasutanud rahumeelseid võitlusmeetodeid ja hoidunud igasugusest vägivallast. Sellele vaatamata on neil keeruline maailma avalikkuse poolehoidu pälvida, kuna nende usukaalaste hirmuteod on tekitanud vaenulikkust kõigi moslemite suhtes. 

Praegu kasutab Ukraina propaganda infosõjas Venemaaga meelsasti krimmitatarlaste kaarti. Paraku ei saa eirata tõsiasja, et kuigi enne okupeerimist ja annekteerimist oli Krimm  autonoomne piirkond, ei olnud seal eraldi autonoomiat krimmitatarlastele. Seetõttu on ehk isegi kahtlane ennustada, milliseks kujuneb krimmitatarlaste olukord, kui Ukraina peaks kunagi oma suveräänsuse Krimmi üle taastama.

Nagu selliste ürituste puhul tavaks, võeti ka seekord vastu ühisdeklaratsioon maailma üldsuse poole. Pöördumise tekst vt siit:
https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVb2VIUkw4TUlhN2s/view?usp=sharing

Pöördumise eestikeelne tõlge vt siit:
https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVN1NNVS0zRGhxaTA/view?usp=sharing

Pöördumise inglisekeelne tõöge vt siit:
https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVVHlkM25NSUxubUk/view?usp=sharing

Parem ilma presidendita

Ei saa öelda, et oleksin Igor Gräzini imetleja. Otse vastupidi. Ometi on üks asi, milles toetan teda täielikult ja nimelt selles, et Eestile ei ole presidenti üldse vaja.  

Kohe kuulen vastuhäälte koori: kuidas me ilma presidendita hakkama saame, kogu aeg on ta ju olnud; seadusandlik võim versus täitevvõim vajab vahekohtunikku; rahvas vajab moraalset majakat jne.

Kas häda on tõesti nii suur, et ilma presidendita kohe kuidagi ei saa?  1920. aasta     põhiseadus riigipea institutsiooni ette ei näinud. Tema üleandeid täitis riigivanem ehk praeguses tähenduses peaminister. Selliselt saadi kenasti hakkama kuni kolmekümnendate aastate alguskolmandikuni. Siis aga hakkas usk demokraatiasse majanduskriisi ja Euroopas üha laiemat ulatust võtvate autokraatiate mõjul kahanema ning tekkis igatsus kõva käega riigijuhi järele. Omalt poolt aitasid sellele kaasa perioodilised valitsuskriisid, erakondade nn lehmakauplemine riigipiruka jagamisel ning mitmed juhtpoliitikuid tabanud majandusskandaalid. Muidugi ei olnud pidevate valitsuskriiside põhjuseks presidenditus, pigem oli asi valimiskünnise puudumises, mis võimaldas riigikokku pääseda ja seal kaalukeeleks olla kõiksugu pisierakondadel.

Ent viimaks saabus aeg, kus rahva tahe pääses võidule. Rahvahääletusel oli edukas vabadussõjalaste juhikeskne põhiseaduse eelnõu, mille sätteid Päts ja Laidoner pöörasid osavalt vabadussõjalaste endi vastu.

Pätsi näpunäidete järgi kokkupandud ja 1938. aastal jõustunud põhiseadus andis riigipeale ülisuured volitused, kehtestas „juhitava demokraatia“ ja tõi lõpptulemusena kaasa hääletu alistumise. Väärib märkimist, et juunipööret viidi läbi Pätsi dekreetide abil täies vastavuses põhiseadusele, mis sest, et N Liidu saatkonnast tulnud näpunäidete ja surve all. Tõrge tuli alles valimisseaduse muutmisega, mida põhiseadus presidendil teha ei lubanud.

Aga kuidas on lugu vahemehe rolliga täidesaatva ja seadusandliku võimu vahel? Jätame siinkohal Pätsi kõrvale. Tema valitses presidentaalset riiki, vaatleme, kuidas on sellega hakkama saanud  taasiseseisvunud Eesti presidendid.  

Paljude poolt idamaisel kombel ülistatud Lennart Meri kippus presidendivõimu kuritarvitama ja oma volitusi alatasa ületama. Arnold Rüütli puhul pole sellest rollist suurt midagi rääkida. Toomas Hendrik Ilves aga kaldus selles vallas silmnähtavalt teda ametisse aidanud reformierakonna ja sotside leeri.

Mis puutub moraalse majaka rolli täitmisesse, ei saa Meri puhul kuidagi puhul eirata kaastöösüüdistusi okupatsioonivõimu repressiooniorgani KGBga, mida Meri ise ei ole ümber lükanud. Olgu siin näitena ära toodud Meri välisreiside põhjalikud ettekanded juhtivate väliseestlaste kohta, mis olid küll aruanded VEKSA ühingule, kuid nende tegelik adressaat oli KGB. Või kuuldusi, et Meri näol oli tegemist KGB agendiga, kelle varjunimi oli „Nikolajev“. On avaldatud arvamust, seetõttu oli Meri Kremli poolt šantažeeritav ning soostus ta alla kirjutama juulilepetele, mis jättis Eestisse tuhandeid sõjaväepensionäre. Kui siia veel lisada majaehitusega seotud kahtlased sekeldused, ei saa öelda, et tema vestirind oleks plekitu.

Rüütel valiti presidendiks paljuski tänu tugevatele protestimeeleoludele Isamaa valitsuse Lennart Meri vastu. Oma osa mängis siin ka toonase valitsuskoalitsiooni suutmatus leppida kokku ühises presidendikandidaadis. Endise kommunistliku nomeklaturnikuna kehastas Rüütel kahetsusväärset trendi, mis leidis aset enamikes iseseisvunud liiduvabariikides ja ka mõnes sotsriigis, kus või haarasid endised kommunistid. Rüütli presidendiks valimine asetas ka Eesti selliste riikide seltskonda.

„Istuv president“ Toomas Hendrik Ilves on ilmselgelt tõusnud ebakompetentsuse tasemele. Tema hiilgeaeg oli raadiojaam Vaba Euroopa Eesti toimetuse direktorina. Eestisse tulles on aga asjad allamäge läinud. Saadik Ühendriikides ja meie oludes poliitiliselt võrdlemisi ohutu välisministriamet aitasid tal jätta endast mulje kui suurest välipoliitika korüfeest ning konverteerida see suureks häältesaagiks europarlamendi valimistel. Üldrahvaliku ekskommunistide vastaste meeleolude lainel õnnestus tal ka Kadriorgu purjetada. Presidendiametis on teda aga jälitanud üks skandaal teise järel. Riigipealt oodatakse   avalikke kõnesid ja esinemisi ning siin on avaldanud tema peamine nõrkus. Oraatorina on Ilves alla igasugust arvestust, vähemalt eesti keeles esinedes. Jätan hinnangu andmata tema inglisekeelsetele etteastetele, need on ehk tunduvalt paremad, kuna Ilves näikse mõtlevat inglise keeles.

Tõeliseks katastroofiks Ilvese mainele on aga olnud nüüdseks lahutatud abielu. Riigimehe jaoks pole olemas suuremat õnnetust kui rumal, edev ja ahne naine. Nii on Ilvesele kuuluv ja presidendiresidentsi ülesandeid täitev Ärma talu saanud valitseva kliki karistamatu korruptsiooni sümboliks, eesti keel on aga rikastunud sõnaga „ärmatamine“, mille tähendus on igaühele une pealt selge. Ilves tunneb end presidendiametis silmnähtavalt ebamugavalt ja ootab pikisilmi selle lõppu. Rahva seas levinud pettumus Ilvese suhtes on muutnud ta üha arrogantseks.

Mida aga oodata tänastelt presidendiks pürgijatelt? Siim Kallast jääb vihalehtedena mõlemal kannikal igaveseks saatma kümne miljoni dollari ja VEB-fondi afäär ning R-hoolduse nimelise aktsiaseltsiga seotud kahtlustused rahakantimises.

Rahva „lemmik“ Marina Kaljurand on ilmselgelt poliitiliselt küündimatu, samas aga tekitab oma turu-baabaliku jonnakusega kartusi võimalike tulevikuskandaalide osas, kui ta peaks presidendiks saama.

Mailis Reps on läbi ja lõhki keskerakondlane, teinud Savisaare kõrval sõnakuulekalt kaasa kõik erakonna sulitembud. Äkki on Saulusest saanud Paulus? Lausa nõutuks teevad aga  välispoliitika vallas välja öeldud infantiilsused, nagu näiteks plaan korraldada Vene ja USA presidente lepitav tippkohtumise.

Allar Jõks on vaimult ja verelt advokaat, ent advokaatide elastsed põhimõtted ja rentslikassi moraal on üldtuntud. Kas tema on erand? Julgen kahelda, eriti tema rivaalide poolt lansseeritud kuulduste valguses, mille kohaselt on Jõks mitmel korral tegutsenud advokaadina Eesti vastaselt. Ja lastetuba jätab tal üksjagu soovida.

Ja lõpuks Mart Helme. Teda võiks toetada kasvõi sellepärast, et EKRE on ainsana olnud reaalseks vastukaaluks valitseva kolmikliidu orjalikus kuuletumisele Brüsselist tulevatele ogarustele. Pealegi jätab igale mõtlevale inimesele mannetu mulje EKRE lakkamatu tümitamine „peavoolumeedias“, mis meenutab MRP-AEG ja ERSP aegu, mil neid samasugune innuga süüdistati perestroika põhjalaskmises. Samuti Helme ilmselge diskrimineerimine presidendikampaanias, iseäranis rahvusringhäälingu poolt. Paraku on presidendikampaania andnud märku Helme seisukohtade silmnähtavat lähenemisest peavoolu liinile, mis tuletab meelde põlissoomlaste hoiakute muutumist pärast valitsusse pääsemist.  

Kas presidendi otsevalimised annaksid ülaltoodud seltskonnas etema presidendi ning aitaks saada riigipeaks meie seast kõige õilsama ja kõige laitmatuma? Tundub väheusutav.

Kui paljud meist rahul on nendega, kelle meie ise valisime Toompeale? Kas meil on juba meelest läinud valimistega seotud klounaadid ja rahapõletamised. Sama tsirkus tuleb vältimatult ka presidendi otsevalimistega! Ja see, et valituks saamise otsustavad mitte kandidaadi voorused, vaid tema teened erakonna ees, kes ta siis nimekirjas valituks saamist  tagavale kohale paigutab. Kas meile meeldib, et valimistulemus sõltub mitte erakondade programmidest, vaid valimiskampaaniasse investeeritud miljonitest? On vähetõenäoline, et ilma erakondliku toeta suudaks ükski kandidaat rahastada oma vähemalt kolmveerand aastat kestvat valimiskampaaniat. Kui just mõni kodumaine Donald Trump ei otsusta puht edevusest endale presidendikohta osta. (Ministri või riigikogu liikme kohti on juba ostetud.)  

Niisiis ei ole ka presidendi otsevalimised mingi panatsea. Aga ehk tuleks see siiski läbi teha, kasvõi selleks, et puust ja punaselt ette näidata, et ilma ka presidendita saab kenasti hakkama. Riigikoguta ei saa, küll aga ilma presidendita. Ka kulusid oleks maksumaksjale vähem, skandaale samuti. Sopakirjandus kurvastaks, aga küll leidub presidenditagi mõttetuid kuulsusi, keda haipida ja müüa. Mõni neist passib ehk isegi kolle kapist otsima või sallivust kuulutama, mõni Odini sõdalasi hurjutama.

KRIMMITATARLASTE VÕITLUSEST KODUMAALE NAASMISEKS

„Крым наш! – Krimm on meie oma!“, hõiskavad õnnejoovastuses venelased ja paraku mitte ainult Venemaal. Ka meie slaavlastest sisserännanute seas leidub liigagi palju neid, kes on sama meelt. Kui vaid isake Putin need aborigeenid (1980. a lõpul Patareis viibides kuulsin eestlaste kohta ka väljendit „индейцы“ („indiaanlased“)) paraski juurde paneks, kus nende koht on. Koos nende mänguarmeega …

Ilmselt jätkub seda eufooriat pikemaks ajaks, mis sest, et Venemaa on NLiidu eeskujul asunud kogu sõjajalale kogu tsiviliseeritud maailmaga ega hooli, mida see pikemas perspektiivis endaga kaasa toob. Justnagu joomar või narkomaan, kes ei mõtle homsele, vaid naudib pudelist või süstlast ammutatud hetkekaifi. Et kui tulebki pohmelus, siis saab pead parandada või uus prits manustada. Ajalugu aga on näidanud, mis juhtub impeeriumite ja imperialistlike ambitsioonidega ning NLiidu kurb lõpp ei olegi nii väga ammune minevik. Ent ajalugu on näidanud ka seda, et ajaloost ei õpita.

Ülaltooduga seoses on paslik heita pilk Krimmi „aborigeenide“ krimmitatarlaste traagilise saatusele Stalini päikese all. Järgnevate ridadega on üritatud anda ülevaade krimmitatarlaste võitlusest kodumaale naasmise eest. Selle rahvale osaks saanud genotsiid on erakordne juba kasvõi seetõttu, et erinevalt teistest Stalini poolt oma kodumaalt küüditatud rahvastest (tšetšeenid, kalmõkid, mesheti-türklased, balkaarid jt), keda süüdistati sakslastega koostöö tegemises, keelduti pärast Stalini surma üksnes krimmitatarlastel rahvusliku autonoomia taastamine ja kodumaale naasmine. Krimmitatarlased alustasid aastakümneid kestnud lootusetut võitlust õiguse eest tagasi pöörduda Krimmi. Võit saabus alles NLiidu lagunedes.  

Krimmitatarlaste küüditamine

Teise maailmasõja ajal aastatel 1941–1944 oli Krimm okupeeritud Saksa ja Rumeenia vägede poolt. Karistuseks koostöö eest saksa okupantidega eest küüditati krimmitatarlased 18. mail põhiliselt Usbekistani, vähemal määral ka Kasahstani, Tadžikistani ja Venemaale. Mõni aeg hiljem küüditati ka armeenlased, bulgaarlased ja kreeklased. Ühtekokku deporteeriti 228 543 inimest, neist 191 014 krimmitatarlast. Talumatult raskete sõidutingimuste, harjumatu kliima, nälja ja küüditamiskohtades valitseva ülerahvastuse tagajärjel hukkus esimesel eriasumiseaastal suur hulk inimesi. Pärast sõja lõppu saadeti küüditatuile järele Nõukogude armee ridades võidelnud krimmitatarlased. Nende süüdistamine sakslaste abistamises kõlas eriti absurdselt ja küüniliselt. Sama süüdistus kehtis nii rindel hukkunud krimmitatarlaste perede kui ka pärast sõda sündinud laste kohta

Kogu teksti saab lugeda siit:

https://onedrive.live.com/redir?resid=D0EE819720D8C8D3!3961&authkey=!AF4Jv8jDM_4Tm_k&ithint=file%2cdocx

Okupatsioonide muuseumi tasalülitus – pistis piirilepingu eest?

Okupatsioonide muuseumi lennukad plaanid „laiendada muuseumi fookust ning jutustada kogu lugu okupatsioonidest, vastupanust, vabadusest ning taastumisest“ võivad esmapilgul tunduda kaunis ahvatlevatena. Samas tekitavad ärevust muuseumi direktrissi Merilin Piipuu 10. märtsi Postimehes öeldud sõnad: „Kui varem keskendusime okupatsioonide nurga alt, siis nüüd käsitleme seda sama teemat vabaduse perspektiivi kaudu.“ Seega maha okupatsioon, elagu vabadus?! Temaatilisi perepäevi, lastehommikuid, filmilinastusi, raamatuesitlusi, näitusi ja konverentse, mida seni  on korraldatud okupatsioonide kontekstis, hakatakse edaspidi läbi viima vabaduse vaatenurgast lähtudes. Okupatsioone kajastavate eksponaatidega aga plaanitakse toimida nagu vaimupuudega pereliikmega, kes peidetakse kusagile tagaplaanile, et ei riivaks soliidsete külaliste silma? Ning kavas on lahti saada ka muuseumi senisest nimetusest, mis võib samuti kedagi häirida.

Tekib küsimus, kas uued tuuled on kooskõlas omaaegsete plaanidega, mille alusel muuseum rajati? Kui 1998. aasta suvel külastas Eestit USAs elav dr Olga Kistler-Ritso koos abikaasaga  kohtudes riigikogu liikme Tunne Kelamiga, oli muuhulgas kõne all Kistlerite soov teha midagi Eesti jaoks. Ühise arutelu tulemusena sündis mõte rajada Eestisse lähiajaloo muuseum, mis kajastaks hilisokupatsioone ja vastupanuliikumist. Idee saigi teoks viis aastat hiljem. Pärast Olga Kistler-Ritso surma 2013. aastal sai muuseumi tegevust juhtiva Eestis Kistler–Ritso Sihtasutuse etteotsa tema tütar Sylvia Thompson.

Muuseumi nõukogu plaanid Okupatsioonide muuseumi olemuse ja nimetuse muutmiseks on põhjustanud mitmelt poolt teravat kriitikat, samas kui „Vabamu partei“ hääli pole peale pr Piipuu õigustuste suurt kuulda. Isegi Vabamu-idee veduriks peetud president Ilves ja on selle koha pealt suu kinni hoidnud.

Muuseumi uutmisplaanide kritiseerijad on olnud valdavalt arvamusel, see sõna „okupatsioon“ väljajätmine muuseumi nimetusest on katse olla meelepärane eelkõige Venemaale ja vähemal määral ka Brüsselile. Esimene pole teatavasti Eesti okupeerimist kunagi tunnistanud ja seetõttu on Okupatsioonide muuseum talle kibedaks meeletuletuseks N Liidu poolt Eestis toimepandud inimsusevastastest kuritegudest. Lääne liberaalidel pole muidugi midagi natsliku okupatsiooni eksponeerimise vastu, ent Nõukogude okupatsioon võrdsustamine natslikuga ei mahu kuidagi neile pähe. „Nemad ju päästsid maailma Hitleri käest, kuid saab nende tegevust kuritegelikuks nimetada?“ kõlavad valveargumendid. Paistab, et maailmakodaniku mineviku ja meelsusega pr Piipuu on sama meelt eelkõige lääne liberaalidega. Lähiajaloost aga näikse ta üsna vähe taipavat.  

Seoses muuseumi toimuvate ümberkorraldustega tekivad tahtmatud paralleelid veel hiljaaegu lausa käeulatuses olnud Eesti ja Venemaa vahelise piirilepingu ratifitseerimisega. Teades, et selle lepingu kõige valjuhäälsemad eeskõnelejad on olnud just president ja välisminister, tekib siin tahtmatult side Okupatsioonide muuseumi tasalülitamise plaanidega. (Nendesse asjadesse pr Piipuud ega teisi muuseumi nõukogu liikmeid muidugi pühendatud ei ole. Nemad tegutsevad tões ja vaimus õige asja eest oma arusaamise tasemel.) Ilves on muusemi nõukogu liige, Kaljurand aga on lubanud aktiivselt kaasa lüüa muuseumi laiendamiseks kavandatavas ühisrahastuskampaanias. 

Kui see nii on, siis jääb tõesti üle ainult pead vangutada meie kõrgete riigitegelaste naiivsuse üle, kes sellise labase pistisega üritavad Venemaa presidendi Putini meelt mahendada. Kuna Vene poolelt ei ole piirilepingu ratifitseerimise osas enam eriti midagi kuulda, siis ilmselt on okupatsiooni ohverdamine osutunud liiga niruks pakkumiseks. Vaja oleks midagi toekamat, nagu vene keel riigikeeleks, kodakondsus kõigile jm nõudmised Venemaa tavalisest repertuaarist. 

Valeturakas kgb-ga

Taivo Uibo. Vabadustahtega KGB vastu.

Kirjastus „Hea Lugu“. Tallinn, 2015. 208 lk.

10. märtsil esitleti Okupatsioonide muuseumis (õnneks mitte veel „start-up Vabamu“) Taivo Uibo mälestusraamatut. Kõvakaanelises fotode ja isikuloendiga varustatud ladusas stiilis kirja pandud teoses on antud ülevaade vastupanust okupatsioonivõimule 1950. aastate keskpaigast kuni järgmise kümnendi alguseni, elust Mordva vangilaagrites ning „mängust“ KGBga.

1936. aastal Tallinnas sündinud Taivo Uibo nimi ei ütle paljudele suurt midagi, ent kellele ütleb, ütleb palju. Tegemist on ühega neist arvukatest noortest, kes pärast metsavendluse mahasurumist kandis edasi Eesti vastupanuvõitluse lippu. Selle perioodi võitlejaiks olid koolinoortest koosnevad põrandaalused vastupanuorganisatsioonid. Enamikul neist oli põhikiri, programm, vandetõotus ja kindel liikmes­kond. Levitati lendlehti, seintele ja plankude maaliti okupatsioonivastaseid üleskutseid, heisati rahvuslippe, kisti maha punalippe ja hävitati okupatsioonivõimu sümboolikat. Paljud organisatsioonid kogusid ja õppisid tundma relvi, mida loodeti kasutada tulevikus vältimatult puhkevas sõjas lääneriikide ja N Liidu vahel.  

Mälestusraamatus on Uibo põgusalt puudutanud lapsepõlve, mil ta oli juba küllalt vana adumaks kaht okupatsiooni ja sellega kaasnevaid repressioone, puudust ning üleüldist hirmu ja masendust. Põhiosa on aga pühendatud vastupanuvõitlusele ning vangilaagrimälestustele.

Raamatust loeme, et autori näol oli tegemist teotahtelise, energilise, sportliku ja seiklushimulise noorukiga. Nagu poisikestel kombeks, ei suutnud ka Uibo oma näppe lõheainetest eemal hoida. 3. jaanuaril 1945 läks see talle maksma vasaku labakäe. See aga ei seganud tal tegelemaks aktiivselt jalgpalli ja isegi jäähokiga. Vutis kuulus ta ENSV noortekoondisesse, oli mitmekordne vabariigi noortemeister ja „Kalevi“ meeskonna liikmena ka täiskasvanute meistrivõitluste võitja. Keskkooli lõpetamise järel töötas ta spordiühingus „Kalev“ jalgpallitreenerina.

Sportimise kõrval tekkisid ka ühiskondlikud huvid. Uibo kirjutab, et hakkas juba noorelt juurdlema elu, surma ja elusihi üle. Samuti tundis ta end seotud olevat Eesti saatusega ning kuna Eesti oli orjastatud ja eesti rahvast ähvardas häving, ei leidnud ta muud elumõtet kui võitlus ülekohtu vastu. (lk 29)

Mõtteid said teoks 1953. aasta kevadel Tallinna 22. Keskkooli õpilaste poolt moodustatud põrandaalune noorteorganisatsiooni „Kotkad“ näol. Liikmeid oli ligikaudu 20, kellest kaks olid tütarlapsed. Organisatsiooni liikmete eeskujuks olid noorkotkad, eesmärgiks seati võitlus Eesti vabaduse eest, esmaülesandeks rahvustunde ja vabadusaate tõstmine rahva seas. Peamiseks tegevuseks oli uute liikmete kaasamine ja lendlehtede levitamine. Lendlehed kirjutati moonutatud käekirjaga, organisatsiooni tähiseks varustati need „K" tähega. Üleskutseid maaliti suurte trükitähtedega plankudele ja majaseintele.

Esimene sissekukkumine tuli seoses Tallinna 2. Keskkooli stendile 24. veebruari 1955 kinnitatud lendlehega. Selle koostas ja pani üles Erik Udam.  KGB sai tema jälile massilise käekirjakontrolli kaudu ligikaudu 8 kuud hiljem. Ülekuulamistel  võttis  Udam omaks lendlehe koostamise ja ülespanemise. Organisatsioonist „Kotkad“ aga vaikis ja nii jäi see avastamata. Aga mitte kauaks. Vahele jäädi üsna labasel kombel. Üks organisatsiooni liige oli unustanud vandetõotuse teksti koolipingi sahtlisse, kust see kellegi "ausa leidja" käe läbi sattus KGBsse. Käekirjakontroll juhtis tšekistid Ülo Turmeni jälile, kes koos Uiboga arreteeriti 23. novembril 1956. Viimasele mõisteti nõukogudevastane tegevuse eest 5 aastat vabaduse­kaotust. Turmen aga vabastati vahi alt, võttes arvesse tema puhtsüdamlikku ülestunnistust ja kahetsust.

Uibo edasine elu jätkus Mordva ANSV eriti ohtlike riiklike kurjategijate laagris. Sinna olid koondatud need nõukogudevastase tegevuse eest süüdimõistetud isikud, keda Stalini surmale järgnenud poliitvangide vabastamise kampaaniate käigus ei olnud lahti lastud. Sel ajal viibis Mordva vangilaagrites arvukalt eestlasi, kelleks olid peamiselt metsavennad ning Saksa või Soome mundrites võidelnud. Oli ka üksikud kultuurite­gelasi, nagu näiteks luuletajad Enn Uibo ja Artur Alliksaar. Need laagrid olid kohaks, kus said kokku, tutvusid ja sõbrunesid  erinevates vastupanuorganisatsioonides osalemise eest vangistatud noored.  

Uibo sattus laagrisse Gulagi ajaloo kõige liberaalsemal perioodil. Tol ajal võisid vangid piirimatult kirju saata ja pakke saada, kanda pikki juukseid, erariideid ja käekelli, omada sularaha, mille eest sai nn kommertssööklas toidulisa. Kuid juba 1950. aastate lõpul hakkasid vangistustingimused järk-järgult karmistuma ning 1961. aastaks olid kõik need soodustused uue karmima vangistusrežiimiga taas ära võetud.

Laagris olid ka saksa vangide tehtud jalgpalliväljak ja korvpalliplats. Uibo eestvedamisel moodustati võistkonnad, kes võtsid mõõtu ukrainlaste ja leedukatega. Seejuures kasutati võistlusvormide juures rahvussümboolikat, mis vabaduses oleks olnud mõeldamatu.

Seoses rahvuskaaslastega teeb Uibo huvitava tähelepaneku. Vanemad eesti mehed elasid amnestia ootuses ja tegid hoolega tööd, et karistusaega lühendada. Samas olid nad nii eestiaegse kasvatuse kaudu kui ka loomult hoolikad ja korrektsed töömehed. Noored seevastu tööd teha eriti ei tahtnud. Uibo toob ära ühe tsehhimeistri sõnad: „Baltikumi mehed on väga tublid ja asjatundlikud töömehed, aga nende noored on samasugused nagu teised komsomolid.“ (lk 60-61)

Tegelikult ei olnud asi selles, et noored vangid oleks olnud erilised tööpõlgurid, kuigi ka nemad olid nakatatud Eestisse juba levinud sovetlikust töössesuhtumisest. Vangilaagrisse sattumine ei olnud nende vaimu murdnud ning vabadusse jõudes kavatsesid nad võitlust jätkata. Selles osas erinesid nad oluliselt oma vanematest saatusekaaslastest, kes olid elu hammasrataste vahele sattunud eelkõige olude sunnil, olgu selleks ametialane tegevus iseseisvas Eestis või Saksa okupatsiooni ajal, sunnitult „valel poolel“ sõdimine või enese varjamine metsas. Nemad ei pidanud mingit vastupanu üldse mõeldavaks ja suhtusid irooniliselt noortesse, kes nende arvates olid endale ise häda kaela kutsunud. Seda suhtumist iseloomustab kõige täpsemalt Karl Neitsovi öeldu: „Neil, kes vangilaagrisse ise tulevad, pole vaja kiruda laagri toitu.“ (lk 60)

Laagris leidis Uibo mõttekaaslased eelkõige Eesti Noorte Maleva liikmete Jaan Isotamme, Enn Tarto ja Voldemar Kohvi näo, kellest tekkis sõprusring. Arutati poliitika, kirjanduse ja ajaloo üle ning unistati Eesti iseseisvuse taastamisest. Otsiti elu mõtet ja jõuti ikka ja jälle seisukohani, et võitlust tuleb jätkata.  

1957. aasta suvel moodustati grupp, mille nimeks sai „Kotkas“. Juhiks valiti Uibo, esmaülesandeks seati grupi laiendamine uute liikmetega ning põhisuunaks ideoloogiline töö. Korraldati loengud Eesti ajaloost, jälgiti ja arutati rahvusvahelise elu sündmusi, tähistati Eesti rahvuspühi, lauldi keelatud laule, enamikus Eesti Leegioni repertuaarist. Peeti ka poliitilisi diskussioone. Neist ühe teemaks oli, kes on eestlastele ajaloo vältel rohkem halba teinud, kas sakslased või venelased. Vaekauss kaldus idanaabri poolele.

1959. aasta algul küpses tõdemus, et Eesti tuleviku nurgakiviks saab olla soome hõimude ühinemine. Grupi „Kotkad“ asemel moodustati uus organisatsioon nimetusega  „Eesti Uusrahvuslaste Liit“ (EURL), mille juhiks sai jällegi Uibo. Senisele tegevusele lisandus hõimurahvastega ühinemise aate propageerimine.  

Organisatsiooni liikmete jaoks pidi laagris viibimise aeg olema eneseharimiseks, poliitiliseks ülikooliks ja ettevalmistuseks tulevaseks võitluseks, mis pidi algama Eestisse tagasi jõudes. Laagrist vabanes Uibo ennetähtaegselt 31. mail 1960. Olgu märgitud ennetähtaegselt õnnestus tol ajal lahti saada suuremal osal noorteorganisatsioonide liikmetest. Okastraadi taha pidid jääma mõned üksikud, kes olid silma paistnud tööpõlgurluse ja sagedaste kartseriviibimistega.

Paraku valmistas 1960. aastate Eesti tegelikkus Uibole tõsise pettumuse. Eesti rahvas oli tema hinnangul nelja-viie aastaga lakanud uskumast peatse vabanemise võimalusse. Selle põhjuseks elujärje silmanähtav paranemine ning tarbijamentaliteedi laialdane levik. Suur mõju oli ka Ungari ülestõusu brutaalsel mahasurumisel lääneriikide täieliku osavõtmatuse juures. Pärast seda oli selge, et Valge laeva jutud tuleb unustada ja kohandada oma elu okupatsiooni tingimustes.

Ebasoodsate olude ja paljude lootuste purunemise kiuste otsustati võitlust siiski jätkata. Kuna hetkesituatsioonis tundus Eesti tulevikuperspektiiv soome hõimude ühinemise kaudu liiga utoopilisena, otsustati EURL reorganiseerida puhtrah­vuslikuks Eesti Rahvuslaste Liiduks (ERL). Koostati uus põhikiri, milles seati eesmärgiks Eesti iseseisvuse taastamise ning vene okupatsiooni ja šovinismi lõpetamine. ERLi juhiks valiti traditsiooniliselt Uibo, jätkusid salakoosolekud, uute liikmete otsingud ja rahvusaateline propaganda. Kuna uute liikmete kaasamine läks üle kivide ja kändude, hakkasid Uibot üha sagedamini närima kahtlused nende ürituse jätkamise mõttekuses osas.

Nendele kõhklustele tegi lõpu KGB sekkumine. Kiviõlis jalgpallitreenerina töötav Uibo arreteeriti 25. juunil 1962. Samas süüasjas võeti kinni Enn Tarto, Tartu Muusikakooli õpilane Jarmo Kiik, TRÜ ajalootudeng Priit Silla, Türi-Allikul elektriinsenerina töötav Erik Udam  ja Tallinna Autobaasi nr 1 autolukksepp Valdo Reinart.  ERLi liikmete vangistamine tähendas ühe perioodi lõppu Eesti vastupanuliikumise ajaloos. Vastupanusse tekkis seisak, mis kestis kuni kümnendi lõpuaastateni, mil kerkisid esile uued tegijad.  

Teine arreteerimine tõi kaasa Uibo vaimse murdumise. Kaalunud olukorda, otsustas ta kogu süü enda peale võtta. Uibo põhjendab sellist käitumist sooviga säästa kaaslasi. Selline seletus ei näi kuigi usutav. Pigem võib oletada, et Uibo uskus talle antud lubadusi ja lootis juurdlusega koostööle asudes saada kergemat karistust. Uibo käitumine ei päästnud sugugi teda ega ta kaaslasi vangistusest, vaid andis hoopis hävitava löögi Uibo mainele. Kuidagi ei saa lahti tundest, et Uibo puhul on tegemist inimesega, kes kohta öeldakse: lammaste ees mees, aga meeste ees ise lammas. Olles omaealiste seas vaieldamatuks ja autoriteetseks liidriks, ilmutas ta KGBga silmitsi seistes ootamatut nõrkust. Andnud kuradile sõrme, võeti ta koos naha ja karvadega, mille lõpptulemuseks oli aastaid hiljem manduda kõigi poolt põlatud KGB agendiks.

Saanud 6aastase vangistuse (kaaslased veidi vähem), oli Uibo oma autoriteedi kaaslaste silmis lõplikult maha mänginud. Ise kirjutab ta selle kohta järgmist: „1960. aastal olin lahkunud laagrist liidrina, tagasi jõudes aga ei tea kellena. Igasuguseid jutte oli siin, alates reetmisest kuni selleni välja, et Eesti Rahvuslaste Liit oli ülepea KGB loodud peibutis.“ (lk 144)

Raamatu kõige intrigeerivamaks osaks on viimasel kümnekonnal leheküljel kirja pandud sündmused. 1968. aasta suvel vabanes Uibo vangistusest, olles ühtekokku veetnud okastraadi taga üheksa ja pool aastat. Sattunud mitmesuguste kohanemisraskuste tõttu tugevasse hingelisse kriisi, osutus ta kergeks saagiks KGBle, kes viivitamatult ulatas oma "abistava käe". Algasid sagedased kohtumised KGB majori Jakob Lillemaaga, mille tulemusel sai väärikast vastupanuvõitlejast KGB agent varjunimega „Toomas“. Uibo põhjendab seda sammu sooviga õppida tundma KGB vahendeid ja meetodeid, millega rahvast kartma panna ja võimalikku vastupanu likvideerida. Teiseks põhjuseks oli huvi teada saada, mida temast tahetakse. Ning kõige tähtsamaks pidas Uibo seda, et äkki õnnestub tal see mäng hoopis nende endi kasuks pöörata. (lk 192-193)

Jääb vaid oletada, kas siinkohal oli tegemist enesepettusega või paljastatud KGB agentide tavapärase õigustusega. Kogenud poliitvangina pidi Uibo olema teadlik, et luuremäng KGB vastu sai tegelikult olla vaid valeturakas kogenud kaardisulleriga, kel on pakis märgitud kaardid ja varrukais valetrumbid.  

Võimalik, et Uibo lootis niiviisi taastada oma kadumaläinud positsiooni endiste võitluskaaslaste hulgas. Sellest annab tunnistust kasvõi asjaolu, et ta teavitas oma värbamisest Isotamme ja Tartot. Kuigi mõlemad olid põhimõtteliselt sellise käitumise vastu, arutati ometi üheskoos läbi, millist mittemidagiütlevat informatsiooni KGBle ette sööta.  Pole teada, et Uibol oleks õnnestunud tšekistide plaane välja selgitada või hoiatada kedagi KGB aktsioonide eest. Pigem kasutasid tšekistid tema endapoolsete insinuatsioonide levitajana, mille eesmärgiks oli neile huvipakkuvate inimeste hirmutamine või diskrediteerimine.

Raamatus vaikib Uibo sellest, kas ta sai oma agenditegevuse eest rahalist tasu või muid hüvesid. Uibo kirjutab, et KGB õhutas igati tema kirjanikuambitsioone lubades abi trükki saamisel ja Kirjanike Liitu pääsemisel. Sellest aga ei tulnud enamat kui kaastööd lastelehes Säde ja muudes väljaannetes.

Uibo kirjutab, et tema agendikarjäär lõppes 1970. aastate lõpul, kui ta suutis oma šefile selgeks teha oma sobimatus sellesse ametisse. Võib oletada, et tšekistidele olid teadlikud Uibo topeltmängust. Kuna Isotamm, Tarto ja ka teised vastupanijad Uibot ei usaldanud, oli ta agendina niikuinii kasutu. Nii lastigi tal rahumeeli minna.

Raamatus kirjeldatud sündmused lõpevad Eesti taasiseseisvumisega. Olgu siinkohal ära toodud lisandusi Uibo edasise käekäigu kohta. Eelkõige väärib märkimist, et veel enne Eesti riigi naasmist avaldas Uibo pikema kirjutise, milles vabadusvõitluse ja vangilaagrimälestuse kõrval ta avalikustas oma tegevuse KGB agendina. (Taivo Uibo. Rindel ja tagalas. ‒ Vikerkaar, nr. 5/1991) Tolle aja kontekstis oli tegemist enneolematu ja hulljulge sammuga. Enepaljastus ja kahetsus aitasid Uibol tagasi võita oma vanade võitluskaaslaste usalduse ning oktoobris 1991 sai temast Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei liige. Selle järglase IRLi nimekirja kuulub ta tänase päevani. Erakonnapoliitikas Uibo juhtivat rolli ei mänginud, küll aga sai temast siseminister Lagle Pareki meeskonnas ministeeriumi referent. Aastail 1997-2007 töötas ta Sisekaitseakadeemias politseikolledži direktori asetäitjana.

Akna maailma suleb ajaleht

Nii on öelnud aforismimeister Stanisław Jerzy Lec (1909-1966) ja see ütlus käis kommunistliku ajakirjanduse kohta. Ent kas tänastes demokraatiates on asjad teisiti? Kas pressivabadusest hõiskav ajakirjandus tegelikult ei manipuleeri avaliku arvamusega, ülistades peavoolu seisukohti ja stigmatiseerides neid, kes on teisel arvamusel? Viimaseid nimetatakse vihakõnelejaiks ja taunitakse kui euroopalike väärtuste eirajaid.

Praegune meedias möllav Odini sõdalaste vastane hüsteeria tuletab kangesti meelde möödunud sajandi 80ndate aastate lõppu, mil sama raevukalt astuti ajakirjanduse veergudel välja Hirvepargi meeleavalduse korraldajate, Molotov-Ribbentropi Avalikustamise Eesti Grupi (MRP-AEG) liikmete, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), Eesti Kongressi ja Kaitseliidu aktivistide vastu. Nii näiteks käivitati massiline laimukampaania Hirvepargi miitingu peakõneleja endine poliitvang Tiit Madisson vastu. Sarnaselt tänastele odinlastele kujutati Madissoni hämara taustaga, väheste vaimuannete, ent samas ülisuurte ambitsioonidega isikuna. Kuigi Madissonile ei olnud võimalik külge kleepida kriminaalset tausta (oli ta ju vangistuses viibinud nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda eest) ei seganud see teda suliks tituleerimast. Selle kampaania musternäiteks oli ajakirjanik Mark Levini 15.– 16. septembril 1987 ajalehes Noorte Hääl avaldatud kirjutis, mis kandiski pealkirja „Sulid“. Levinile sekundeerisid mitmed "järelehüüded" 12. septembril 1987 Eestist emigreerunud Madissonile, milles okupantide kaasajooksikutest ajakirjanikud ning varjunimede all esinevad tšekistid püüdsid üksteist üle trumbata Madissoni ja tema kaaslaste alavääristamises. 

Nii nagu odinlasi kiputakse nimetama kasulikeks idiootideks, kelle tegevust koordineeritakse Kremlist, olid 30 aasta tagused poliitpropagandistid veendunud, et MRP-AEG liikmed ja ERSP moodustamise algatajad tegutsevad Lääne eriteenistuste näpunäiteid järgides. Olgu siin kirkama näitena ära toodud 21. veebruari 1988  Rahva Hääles ilmunud noore ajakirjaniku Margus Metsa artikkel  pealkirjaga „Me vajame mõttekainust“, milles ERSP al­gatajaid kir­jeldati kui pere­stroika põhjalaskjaid. Metsa arvates olid Hirvepargi meeleavaldus ja Tartu rahulepingu aastapäeva tähistamine 2. veebruaril 1988 Tartus „demokratiseerimisele ja avalikustamisele valus tagasilöök, mille armid võivad tunda anda veel tagantjärele“.  Mets lõpetab oma artikli paatoslike sõnadega, et tema ei usu võõramaiste us­kumuste kummardajaid, olgu selleks siis idamaine jumalus või mereta­gune tõde.

Väärib märkimist, et üsna varsti ERSP ettepaneku algatajaid hurjutava artikli ilmumist sai Metsast komsomolilehe Noorte Hääl peatoimetaja. Samasuguse sellitöö tasuna sai 1983. aastal EKP  Tartu linnakomitee häälekandja Edasi peatoimetajaks Mart Kadastik. Tema oli ajaleht Kodumaa veergudel andnud väärilise vastulöögi 1982. aastal toimunud välislehtedes ilmunud materjalidele, milles oli juttu Tartu ülikooli juubelipidustuste aegu aset leidnud protestiaktsioonidest. Kuid Kadastiku suursaavutused KGB hääletoruna tulid mõni aasta hiljem.

Odinlaste, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liikmete, euroskeptikute, pagulaste kontrollimatu sissevalgumise vastaste süstemaatiline mustamine nn peavoolu meediakanalites, andmata neile võrdväärset võimalust oma vaadete selgitamiseks, ei ole midagi uut ja enneolematut. Sellist propagandameetodit on kasutanud kõik totalitaarsed režiimid. Selle propaganda eesmärk  esile kutsuda elanikkonna vihkamist Euroliidu poliitika kritiseerijate vastu, koos nende võimalike toetajate heidutamisega, et ära hoida viimaste poolt samalaadse tegevuse arendamist. Meetodid on sama vanad kui maailm. Aastaid tagasi mõistsid kirjanik Aleksandr Solženitsõni epohhiloovat teost „Gulagi arhipelaag“ hukka parteikirjanike kõrval ka lüpsjad ja treialid, kes ei olnud muidugi seda raamatut lugenud. Meie oludes aetakse asju siiski soliidsemalt. Odinlastele ja pagulasvastastele kabjahoope jagavate valitsuskoalitsiooni poliitikute ja europolitrukkidest ajakirjanike kõrval me lihtinimesi ei näe. Küll aga on kasulike idiootidena üles seatud nii mõnedki lavapajatsid ja seltskonna säraküünlad. Neile tuleb aga kaasa tunda, sest Brüsseli käsulaudade õigustajate argumente pole kuigi keeruline kummutada:

·         „Mida te halate, kus need pagulased on!“ – 2015. aastal anti rahvusvaheline kaitse enam kui 100le varjupaigataotlejale. Pagulaste vastased ei soovi, et Eesti kordaks nende Euroopa riikide vigu, kes on praegu hädas oma võõrrahvaga, kes unistab Euroopa islamiseerimisest, ei austa kohalikke tavasid ega väärtusi, sooritab terroriakte ja annab ülitugeva panuse kuritegevusse, sh seksuaalkuritegudesse. Ning soovitakse juba aegsasti rakendada ennetusmeetmeid, mitte aga hakata talli ust sulgema, kui hobune on juba plehku pistnud.

·         „Kui me pagulasi vastu ei võta, siis Euroopa ei anna meile raha“ – Selline argument kõlab kui iseäranis jultunud väljapressimine. Justnagu oleks suheldaks prostituutidega, kelle teenus kinni makstakse.

·         „Rootsi ju omal ajal võttis vastu meie pagulasi, kuidas siis meie ei võta?“ – Need aga, kes praegu Euroopasse valguvad ei ole samas olukorras kui eestlased 1944. aasta sügisel. Tänased varjupaigaotsijad tulevad turvalisest Türgist, kus ei toimu sõjategevust ja  nende elu ei ole ohus. Selge, et nad ei põgene sõja eest, vaid siirduvad Euroopasse kui majandusimmigrandid.

·         „Itaalia lennukid ei tule meile appi, kui meile kallale tungitakse“ – Teades itaallaste, aga ka sakslaste, prantslaste ja enamiku riigikaitse unarusse jätnud nn vagariikide suhtumist meie kaitsmisse ei maksagi seda loota. Meid toetajaiks on alati olnud USA ja UK, mitte aga Saksamaa, Prantsusmaa ja muud nendetaolised. Euroopa Liidu propagandistid loevad oma suursaavutuseks peale sanktsioonide kehtestamise Venemaa agressiivse käitumise vastu Ukrainas ja sedagi USA survel. Ent need meetmed ei karvavõrdki Venemaa kurssi muuta. Otse vastupidi. Vaatamata elutaseme mõningale langusele on Putin populaarsem kui eal varem. Külmiku ja teleri heitluses on peale jäänud viimane.

·         „Schengeni süsteemi kaotamine tekitaks üüratut majanduslikku kahju!“ – Pagulaste massilise sisserändega seotud sotsiaalsete probleemide ja kriminogeense olukorra järsu halvenemisega oleks kulud veelgi suuremad. Turvalisusse tulebki investeerida. Kõrge korterivarguste ja -röövide olukorras ei saa kellelegi soovitada jätta kodust lahkudes luud ukse ette. Samas jäetakse välja ütlemata, et piirikontroll on tõeliseks õnnetuseks organiseeritud kuritegevusele. Inim-, narko- ja salakaubitsejad selle üle ei küll ei rõõmusta.

·         „Odinlased, EKRE on nagu Euroopa pagulasvastased erakonnad on Putini projekt.“ – See on juba viimase häda argument. Euroopa kultuuri hävitava islamiseerumise vastased jõud tekkisid ammu enne Putinit. Nõukogude Liit pidas neid neonatsideks ega ole neid kunagi toetanud, toetati hoopis komparteisid ja vasakradikaale. On arusaadav, et Kremlis käsi hõõrutakse, kuna juhtivate Euroopa riikides arulage ja lühinägelik immigratsioonipoliitika, on seadnud Euroopa Liidu lagunemise äärele,. Odinlased, PEGIDA jm sarnased ilmingud on lihtsalt selle poliitika poolt esile kutsutud vastuaktsioonid, mitte aga Putini salasepitsuste tulemus. Sarnaselt omal ajal ERSP ja Kaitseliiduga liitunud idealistlikult meelestatud noortele on tänased odinlased esile tõstnud eelkõige Euroopa pagulaskriis ja sellest Eestile kangastuvad ohud. Olukorra stabiliseerudes need inimesed pöörduvad oma igapäevatoimetuste juurde nii nagu nende eelkäijadki pärast Eesti iseseisvuse taastamist.

Õnneks on viimasel ajal loobutud lausogarast seisukohast, et pagulased aitavad täita tühikut meie tööturul ning ülal pidada nende vanureid. Isegi poliitiliselt ülikorrektse Saksa ametiisiku sõnul on kõigest 10% pagulastest sobivad Saksa tööturule. Ilmselt on see arv tunduvalt väiksem.  

Sümptomaatiliselt on odinlaste ja teiste euroskeptikute vastase sõjakäigu eesliinil Eesti Päevaleht, mille vähetuntud noorreporter andiski odinlaste vastase sõjakäigu avalöögi. Pole ka ime, sest selle väljaande esivanemateks olid just nimelt Rahva Hääl ja Noorte Hääl. Postimees paistab Kadastiku haisust vähehaaval vabanevat. Igatahes annavad sellest märku näiteks Tarmo Pikneri ja Andrei Kuzitškini tervest mõistusest lähtuvad kirjutised.

Kahjuks ei ole usaldusväärset teavet selleteemaliste seisukohtade retseptsiooni kohta. Ent küsitlused annavad selget tunnistust, et ülekaalukas enamus rahvast on selle poolt, et loobuda pagulaste tõrjeks Schengeni süsteemist. Seda, et rahvas Euroopa Liidu pagulaspoliitikat ei toeta annab tunnistust kas peaministri ja presidendi ülinõrk toetus.

Lisaks sellele võib olla kindel, et odinlasi ja EKREt jt vastalisi materdavate  artiklitel on mõju risti vastupidine. Seda põhjusel, et odinlasi kriminaalideks ja ekrelasi madalalaubaliseks tituleerides jääb mulje, et nende artiklite autorid peavad analoogiliselt oma nõukaaegsete ametivendadega rahvast lausrumalaks ja hõlpsasti manipuleeritavaks. See aga ei ole kaugeltki nii ning peavoolu ajakirjandus on muutumas üha ebausaldusväärsemaks. Eriti aga praegusel ajal kus on piisavalt alternatiivseid infoallikaid, kust alternatiivset teavet leida.   

Öeldakse, et valetajad on kergeusklikud inimesed – nad usuvad, et neid usutakse.  

Vabamu, kellele ja milleks?

Käesoleva aasta 17. veebruaril üllitas Okupatsioonide muuseum teate, mille põhisõnumiks oli, et alates 2018. aastast saab muuseumi uueks nimeks Vabamu. Nimemuutust põhjendati sellega, et edaspidi keskendutakse okupatsioonide perioodi kõrval ka iseseisvuse taastamisele ja vabadusele. Muuseumi tegevdirektor Merilin Piipuu sõnul kõneleb Vabamu nii vabaduse kaotusest kui ka selle hoidmise olulisusest, nende  soov on panna inimesed kaasa mõtlema, kuidas erinevaid vabadusi hoida ning algatada ühiskonnas tulevikku vaatavaid temaatilisi vestlusi ja diskussioone. Plaan hõlmab ka ulatuslikke ehitustöid, mis on kavas rahastada annetuste kaudu. Ühisrahastuskampaaniat on lubanud aidata käima lükata president Ilves, välisminister Kaljurand ja paljud teised. 

Ühiskondlik vastukaja nendele plaanidel on seni olnud võrdlemisi kasin. Kiidukoore pole kuulda olnud, ent teravat vastuseisu Vabamu nime suhtes on avaldanud vabadusvõitleja Enn Tarto ja EKRE esimees Mart Helme. Ettevaatlikult on sõna „okupatsioon“ muuseumi nimetusest kõrvaldamist kritiseerinud ka europarlamendi saadik Tunne Kelam.

Tarto sõnul oleks see vastutulek ennekõike Venemaa saatkonna soovidele, aga ka endistele kommunistidele, kelle käest on ta sõimata saanud, et polnud ju mingit okupatsiooni. Helme arvates on see vale sõnum nii Venemaale, lääneliitlastele kui ka meie oma rahvale, kuna Okupatsioonide muuseum loodi eesmärgiga jäädvustada okupatsiooni ajal oma rahvale põhjustatud kannatused ja stalinlikul perioodil ellu viidud repressioonide jõhkrus. Kavandatav muuseumi kontseptsiooni ja nime muutmine tähendab sisuliselt tollaste asutajate ja asutamist rahastanud väliseestlaste plaanide prügikasti heitmist. Eesti võiks võtta eeskuju Iisraelist, mida külastavad inimesed viiakse Jeruusalemmas vaatama holokaustimuuseumi.

Kahjuks ei ole sõna sekka öelnud ei Memento ega ka muud poliitvangide ja vabadusvõitlejate ühendused.

Väliseestlase Olga Kistler-Ritso rahastusel 2003. aastal avatud Okupatsioonide muuseum on esimene muuseumi tarbeks ehitatud hoone Eestis. Muuseumi kodulehelt saame teada, et aastatega kogutud okupatsiooniaegu sümboliseerivaid eksponaate, mida on kogunenud ligikaudu 40 000. Muuseumi poolt tellitud 7 erinevaid okupatsiooniperioode kajastavaid dokumentaalfilmi, mis jooksevad pidevalt ekraanidel. Museoloogilise töö ja ekspositsiooni ülesehitamise tarbeks on välja töötatud Eesti lähiajaloo periodiseerimise skeem. Koostöös S-Keskusega (Nõukogude Aja Uurimiskeskus) on korraldatud mitmesuguseid seminare ning üllitatud nende seminaride materjale. Muuseumil on ka rikkalik raamatukogu okupatsioone käsitlevatest teostest. Tehakse tihedat koostööd analoogiliste muuseumidega või uurimiskeskustega Lätis ja Leedus, töökontaktis ollakse Venemaa inimõigusorganisatsiooniga Memorial ning Permi oblastis endise poliitvangilaagri nr 36 territooriumile paikneva GULAGi Muuseumiga. Ühisüritusi on läbi viidud Eesti Kultuurkapitaliga, Varssavis paikneva Karta Keskusega, Goethe Instituudi, Saksa Kultuuriinstituudi, Pedagoogika Arhiivmuuseumi ja Ajaloomuuseumiga.

Kuid sellele vaatamata ei ole muuseumist saanud okupatsiooniperioodide ajaloo uurimiskeskust, nagu seda on näiteks leedulaste „Genocidas ir rezistencija“, eelnimetatud Karta või Memorial. Oma süü lasub ka muuseumi kureerival sihtasutusel, mille eesotsas on olnud sellised lähiajaloo "korüfeed", nagu Hannes Võrno või Luukas Ilves. Tänaseks on need inimesed sealt lahkunud, kuid ka praegune koosseis (president Sylvia Thompson, liikmed Michael A. Keller, Susan Kornfield, Ott Sarapuu, Sten Tamkivi, Anne-Ly Reimaa, Merilin Piipuu ja Marko Poolamets) ei ärata muuseumi tuleviku suhtes optimismi. Olgu selle tõestuseks siin osundatud Sten Tamkivile ülaltoodud pressiteates: „Mina näen Vabamut kui mõttemaailma start-upi, millel on säravate silmadega meeskond ja idee, millesse usutakse.“

Ilmselt on muuseumis kavandatavad uuendused tingitud muuseumi vähesest tuntusest ja inimest napist huvist selle vastu. Pikka aega muuseumi juhtinud Heiki Ahoneni asendamine uute luudadega pole olukorda parandanud, sest järgneva juhi tegevus on kõrvalt vaadates seni tundunud otsitu ja selge sihipüstituseta.

Samas seoses muuseumi uute plaanide ja eriti kavandatava nimemuutusega ei saa kuidagi lahti tundest, et Eestis aset leidnud okupatsioonid püütakse tagaplaanile suruda, nagu oleks tegemist mingi häbiväärse ja piinliku mälestusega, millest püütakse vabaneda. Miks muidu plaanitakse okupatsioonide perioode käsitleva ekspositsiooni peitmine keldrikorrusele.

Politoloogias on mõiste palveränduri sündroom, mille põhitunnuseks on oma rahvuslike väärtuste põlgamine ja alavääristamine ning mõne teistsuguse, näiteks nn euroopalike väärtuste kriitikavaba kummardamine. Selle nähtuse personifitseeritud näidetena olgu ära toodud eelkõige president Ilves, mõned valitsuse liikmed ja eurosaadikud. Ajakirjanduses on selle suuna esindajaks aina sotsiaaldemokraatide Kesknädalaks muutuv EPL. Ajakirjanikest olgu nimetatud kõigepealt Ahto Lobjakas, kelle kirjatööd tuletavad kangesti meelde omaaegseid Max Laossoni „šedöövreid“, Jüri Kukke ja Mart Niklust represseerinud Erich Vallimäed ülistanud Krister Paris ning mitmed Euroopas ajupestud kirjaneitsid. See vasakradikaalne seltskond on muidugi vastu igasugusele okupatsiooni mainimisele. Kuna muuseumi ehitustööde initsiaatoriteks on just nimelt Ilves ja Kaljurand, siis pole raske ära arvata, kes on ka muuseumi nimevahetuse taga.

Kellelgi ei saa olla midagi selle vastu, et okupatsioonide perioodi tegelemise kõrval laiendaks muuseum oma tegevust ka vaba Eesti ajalooga seotud küsimustele. Kuid see ei pea toimuma okupatsioonide perioodiga tegelemise tasalülitamise kaudu.

Ometi peaks just Okupatsioonimuuseum olema monument neile, kes pidid taluma võõrvõimu kannatusi või andsid sellele oma elu. See oleks elavaks tõestuseks neile, kes kinnitavad, et mingit okupatsiooni polegi olnud. Muuseumil esimeseks sihtgrupiks on kindlasti noored, kes antud ajaperioodil ise elanud pole. Teiseks sihtgrupiks võiksid olla inimesed, kes on aastail 1940-1991 elanud ning repressioonidega vahetult tuttavad või on osalenud vastupanuliikumises okupatsioonile. Nende jaoks on muuseum mälestuspaik. Kolmandaks muuseumi külastajate sihtgrupiks on välismaalased, kes saavad muuseumis teada Eesti traagilisest ajaloost.

  

Kui Venemaast oleks saanud islamiriik

Ajaloost teame, et aastal 988 võttis Kiievi-Vene suurvürst Vladimir vastu ristiusu ja tegi sellest Kiievi-Venes riigiusu. Ent Kiievi koobaskloostri Peštšerskaja Larva munk Nestori 1113. aastal kirjutatud kroonikas „Jutustus möödunud aegadest“ („Повесть временных лет“) on juttu sellest, kuidas Vladimiril oli kiusatus teha riigiusuks hoopis islam.

Nestor kirjutab, et kaks aastat varem tulid tema jutule Muhamedi usku bulgaarlased ja veensid teda hakkama islamiusu rajaja kummardajaks. Kui vürst soovis kuulda üksikasju selle usu kohta, seletasid bulgaarlased, et Muhamedi õpetuse kohaselt tuleb mehed ümber lõigata, ei tohi süüa sealiha ega juua veini. See-eest antakse igale pärast surma 70 ilusat naist.

Jutt naistega hullamisest oli Vladimirile meele järgi, sest tal oli endalgi arvukalt liignaisi, ent ümberlõikamine ja keeld süüa sealiha mitte. Kuid täiesti vastuvõetamatu oli tema jaoks keeld juua veini. Selle kohta on Nestor ära toonud Vladimiri sõnad: „Руси есть веселие пить: не можем без того быть“ (Venes on joomisest lõbu: ei saa me selleta olla). See otsustaski asja ja vürst saatis bulgaarlased tühjade pihkudega minema.

Hiljem tulid kristlased Roomast ja nende järel kasaari juudid, kes püüdsid rääkida vürsti oma usku. Mõlematele näidati ust.

Alles Bütsantsi kreeklastest misjonärid suutsid Vladimiri oma usku rääkida. Et Kiievi-Venes riigiusuks oli saanud nn idakirik ehk kreeka-katoliku kirik, mis mõne aja pärast aastal 1054 lõi skisma tulemusel lahku rooma-katoliku kirikust, eraldus Venemaa Lääne-Euroopa kultuuriruumist. Bütsantsi mõjusfääris kujunes Venemaast ajaloo jooksul võõravaenulik  ekspansionistlik idamaine despootia, mida küll alates tsaar Peetrist püüti mingil määral end läänele avada. Väärib märkimist, et Venemaal ei toimunud kunagi Lääne-Euroopas 14. sajandi algusest 17. sajandi alguseni väldanud  renessansi, mil leidis aset usukeskse maailmapildi asendumine inimesekesksega. Muidugi tungisid valgustusideed ka Venemaale, kuid neil ei olnud seal sellist vabastavat mõju kui Euroopas.

Milline aga oleks olnud Venemaa, kui Vladimir oleks valinud ümberlõikamise ning sealihast ja veinist hoidumise. See juba kuulub valdkonda „mis oleks kui ajalugu läinuks teisiti“. Kui fantaseerida, siis ehk oleks jäänud toimumata enamlaste võimuvõtt, ent valitsev režiim poleks olnud oluliselt leebem Stalini diktatuurist. Võimalik, et demokraatiamaad poleks pidanud võitlema XX sajandi katku vasakäärmusliku kommunismi ja sellele vastukaaluks tekkinud natsionaalsotsialismiga, ent esimese maailmasõja puhkemist poleks see ära hoidnud. Samuti võib oletada, et islamistlik Venemaa oleks teaduslik-tehniliselt ja majanduslikult veelgi mahajäänum ning isolatsionistlikum kui tänapäevane õigeuskliku Iraani nimetusele pretendeeriv Putini Venemaa. Venelast ilma alkoholita on muidugi raske ette kujutada. Sellegipoolest on purjutavad, ropendavad ja lagastavad vene turistid kordades väiksem pahe kui Merkeli kutsel Euroopasse valgunud vändagänsteritest „sõjapõgenikud“.