pühapäev, 20. märts 2016

Okupatsioonide muuseumi tasalülitus – pistis piirilepingu eest?

Okupatsioonide muuseumi lennukad plaanid „laiendada muuseumi fookust ning jutustada kogu lugu okupatsioonidest, vastupanust, vabadusest ning taastumisest“ võivad esmapilgul tunduda kaunis ahvatlevatena. Samas tekitavad ärevust muuseumi direktrissi Merilin Piipuu 10. märtsi Postimehes öeldud sõnad: „Kui varem keskendusime okupatsioonide nurga alt, siis nüüd käsitleme seda sama teemat vabaduse perspektiivi kaudu.“ Seega maha okupatsioon, elagu vabadus?! Temaatilisi perepäevi, lastehommikuid, filmilinastusi, raamatuesitlusi, näitusi ja konverentse, mida seni  on korraldatud okupatsioonide kontekstis, hakatakse edaspidi läbi viima vabaduse vaatenurgast lähtudes. Okupatsioone kajastavate eksponaatidega aga plaanitakse toimida nagu vaimupuudega pereliikmega, kes peidetakse kusagile tagaplaanile, et ei riivaks soliidsete külaliste silma? Ning kavas on lahti saada ka muuseumi senisest nimetusest, mis võib samuti kedagi häirida.
Tekib küsimus, kas uued tuuled on kooskõlas omaaegsete plaanidega, mille alusel muuseum rajati? Kui 1998. aasta suvel külastas Eestit USAs elav dr Olga Kistler-Ritso koos abikaasaga  kohtudes riigikogu liikme Tunne Kelamiga, oli muuhulgas kõne all Kistlerite soov teha midagi Eesti jaoks. Ühise arutelu tulemusena sündis mõte rajada Eestisse lähiajaloo muuseum, mis kajastaks hilisokupatsioone ja vastupanuliikumist. Idee saigi teoks viis aastat hiljem. Pärast Olga Kistler-Ritso surma 2013. aastal sai muuseumi tegevust juhtiva Eestis Kistler–Ritso Sihtasutuse etteotsa tema tütar Sylvia Thompson.
Muuseumi nõukogu plaanid Okupatsioonide muuseumi olemuse ja nimetuse muutmiseks on põhjustanud mitmelt poolt teravat kriitikat, samas kui „Vabamu partei“ hääli pole peale pr Piipuu õigustuste suurt kuulda. Isegi Vabamu-idee veduriks peetud president Ilves ja on selle koha pealt suu kinni hoidnud.
Muuseumi uutmisplaanide kritiseerijad on olnud valdavalt arvamusel, see sõna „okupatsioon“ väljajätmine muuseumi nimetusest on katse olla meelepärane eelkõige Venemaale ja vähemal määral ka Brüsselile. Esimene pole teatavasti Eesti okupeerimist kunagi tunnistanud ja seetõttu on Okupatsioonide muuseum talle kibedaks meeletuletuseks N Liidu poolt Eestis toimepandud inimsusevastastest kuritegudest. Lääne liberaalidel pole muidugi midagi natsliku okupatsiooni eksponeerimise vastu, ent Nõukogude okupatsioon võrdsustamine natslikuga ei mahu kuidagi neile pähe. „Nemad ju päästsid maailma Hitleri käest, kuid saab nende tegevust kuritegelikuks nimetada?“ kõlavad valveargumendid. Paistab, et maailmakodaniku mineviku ja meelsusega pr Piipuu on sama meelt eelkõige lääne liberaalidega. Lähiajaloost aga näikse ta üsna vähe taipavat.  
Seoses muuseumi toimuvate ümberkorraldustega tekivad tahtmatud paralleelid veel hiljaaegu lausa käeulatuses olnud Eesti ja Venemaa vahelise piirilepingu ratifitseerimisega. Teades, et selle lepingu kõige valjuhäälsemad eeskõnelejad on olnud just president ja välisminister, tekib siin tahtmatult side Okupatsioonide muuseumi tasalülitamise plaanidega. (Nendesse asjadesse pr Piipuud ega teisi muuseumi nõukogu liikmeid muidugi pühendatud ei ole. Nemad tegutsevad tões ja vaimus õige asja eest oma arusaamise tasemel.) Ilves on muusemi nõukogu liige, Kaljurand aga on lubanud aktiivselt kaasa lüüa muuseumi laiendamiseks kavandatavas ühisrahastuskampaanias. 
Kui see nii on, siis jääb tõesti üle ainult pead vangutada meie kõrgete riigitegelaste naiivsuse üle, kes sellise labase pistisega üritavad Venemaa presidendi Putini meelt mahendada. Kuna Vene poolelt ei ole piirilepingu ratifitseerimise osas enam eriti midagi kuulda, siis ilmselt on okupatsiooni ohverdamine osutunud liiga niruks pakkumiseks. Vaja oleks midagi toekamat, nagu vene keel riigikeeleks, kodakondsus kõigile jm nõudmised Venemaa tavalisest repertuaarist. 

kolmapäev, 16. märts 2016

Valeturakas kgb-ga 

Taivo Uibo. Vabadustahtega KGB vastu.
Kirjastus „Hea Lugu“. Tallinn, 2015. 208 lk.

10. märtsil esitleti Okupatsioonide muuseumis (õnneks mitte veel „start-up Vabamu“) Taivo Uibo mälestusraamatut. Kõvakaanelises fotode ja isikuloendiga varustatud ladusas stiilis kirja pandud teoses on antud ülevaade vastupanust okupatsioonivõimule 1950. aastate keskpaigast kuni järgmise kümnendi alguseni, elust Mordva vangilaagrites ning „mängust“ KGBga.
1936. aastal Tallinnas sündinud Taivo Uibo nimi ei ütle paljudele suurt midagi, ent kellele ütleb, ütleb palju. Tegemist on ühega neist arvukatest noortest, kes pärast metsavendluse mahasurumist kandis edasi Eesti vastupanuvõitluse lippu. Selle perioodi võitlejaiks olid koolinoortest koosnevad põrandaalused vastupanuorganisatsioonid. Enamikul neist oli põhikiri, programm, vandetõotus ja kindel liikmes­kond. Levitati lendlehti, seintele ja plankude maaliti okupatsioonivastaseid üleskutseid, heisati rahvuslippe, kisti maha punalippe ja hävitati okupatsioonivõimu sümboolikat. Paljud organisatsioonid kogusid ja õppisid tundma relvi, mida loodeti kasutada tulevikus vältimatult puhkevas sõjas lääneriikide ja N Liidu vahel.  
Mälestusraamatus on Uibo põgusalt puudutanud lapsepõlve, mil ta oli juba küllalt vana adumaks kaht okupatsiooni ja sellega kaasnevaid repressioone, puudust ning üleüldist hirmu ja masendust. Põhiosa on aga pühendatud vastupanuvõitlusele ning vangilaagrimälestustele.
Raamatust loeme, et autori näol oli tegemist teotahtelise, energilise, sportliku ja seiklushimulise noorukiga. Nagu poisikestel kombeks, ei suutnud ka Uibo oma näppe lõheainetest eemal hoida. 3. jaanuaril 1945 läks see talle maksma vasaku labakäe. See aga ei seganud tal tegelemaks aktiivselt jalgpalli ja isegi jäähokiga. Vutis kuulus ta ENSV noortekoondisesse, oli mitmekordne vabariigi noortemeister ja „Kalevi“ meeskonna liikmena ka täiskasvanute meistrivõitluste võitja. Keskkooli lõpetamise järel töötas ta spordiühingus „Kalev“ jalgpallitreenerina.
Sportimise kõrval tekkisid ka ühiskondlikud huvid. Uibo kirjutab, et hakkas juba noorelt juurdlema elu, surma ja elusihi üle. Samuti tundis ta end seotud olevat Eesti saatusega ning kuna Eesti oli orjastatud ja eesti rahvast ähvardas häving, ei leidnud ta muud elumõtet kui võitlus ülekohtu vastu. (lk 29)
Mõtteid said teoks 1953. aasta kevadel Tallinna 22. Keskkooli õpilaste poolt moodustatud põrandaalune noorteorganisatsiooni „Kotkad“ näol. Liikmeid oli ligikaudu 20, kellest kaks olid tütarlapsed. Organisatsiooni liikmete eeskujuks olid noorkotkad, eesmärgiks seati võitlus Eesti vabaduse eest, esmaülesandeks rahvustunde ja vabadusaate tõstmine rahva seas. Peamiseks tegevuseks oli uute liikmete kaasamine ja lendlehtede levitamine. Lendlehed kirjutati moonutatud käekirjaga, organisatsiooni tähiseks varustati need „K" tähega. Üleskutseid maaliti suurte trükitähtedega plankudele ja majaseintele.
Esimene sissekukkumine tuli seoses Tallinna 2. Keskkooli stendile 24. veebruari 1955 kinnitatud lendlehega. Selle koostas ja pani üles Erik Udam.  KGB sai tema jälile massilise käekirjakontrolli kaudu ligikaudu 8 kuud hiljem. Ülekuulamistel  võttis  Udam omaks lendlehe koostamise ja ülespanemise. Organisatsioonist „Kotkad“ aga vaikis ja nii jäi see avastamata. Aga mitte kauaks. Vahele jäädi üsna labasel kombel. Üks organisatsiooni liige oli unustanud vandetõotuse teksti koolipingi sahtlisse, kust see kellegi "ausa leidja" käe läbi sattus KGBsse. Käekirjakontroll juhtis tšekistid Ülo Turmeni jälile, kes koos Uiboga arreteeriti 23. novembril 1956. Viimasele mõisteti nõukogudevastane tegevuse eest 5 aastat vabaduse­kaotust. Turmen aga vabastati vahi alt, võttes arvesse tema puhtsüdamlikku ülestunnistust ja kahetsust.
Uibo edasine elu jätkus Mordva ANSV eriti ohtlike riiklike kurjategijate laagris. Sinna olid koondatud need nõukogudevastase tegevuse eest süüdimõistetud isikud, keda Stalini surmale järgnenud poliitvangide vabastamise kampaaniate käigus ei olnud lahti lastud. Sel ajal viibis Mordva vangilaagrites arvukalt eestlasi, kelleks olid peamiselt metsavennad ning Saksa või Soome mundrites võidelnud. Oli ka üksikud kultuurite­gelasi, nagu näiteks luuletajad Enn Uibo ja Artur Alliksaar. Need laagrid olid kohaks, kus said kokku, tutvusid ja sõbrunesid  erinevates vastupanuorganisatsioonides osalemise eest vangistatud noored.  
Uibo sattus laagrisse Gulagi ajaloo kõige liberaalsemal perioodil. Tol ajal võisid vangid piirimatult kirju saata ja pakke saada, kanda pikki juukseid, erariideid ja käekelli, omada sularaha, mille eest sai nn kommertssööklas toidulisa. Kuid juba 1950. aastate lõpul hakkasid vangistustingimused järk-järgult karmistuma ning 1961. aastaks olid kõik need soodustused uue karmima vangistusrežiimiga taas ära võetud.
Laagris olid ka saksa vangide tehtud jalgpalliväljak ja korvpalliplats. Uibo eestvedamisel moodustati võistkonnad, kes võtsid mõõtu ukrainlaste ja leedukatega. Seejuures kasutati võistlusvormide juures rahvussümboolikat, mis vabaduses oleks olnud mõeldamatu.
Seoses rahvuskaaslastega teeb Uibo huvitava tähelepaneku. Vanemad eesti mehed elasid amnestia ootuses ja tegid hoolega tööd, et karistusaega lühendada. Samas olid nad nii eestiaegse kasvatuse kaudu kui ka loomult hoolikad ja korrektsed töömehed. Noored seevastu tööd teha eriti ei tahtnud. Uibo toob ära ühe tsehhimeistri sõnad: „Baltikumi mehed on väga tublid ja asjatundlikud töömehed, aga nende noored on samasugused nagu teised komsomolid.“ (lk 60-61)
Tegelikult ei olnud asi selles, et noored vangid oleks olnud erilised tööpõlgurid, kuigi ka nemad olid nakatatud Eestisse juba levinud sovetlikust töössesuhtumisest. Vangilaagrisse sattumine ei olnud nende vaimu murdnud ning vabadusse jõudes kavatsesid nad võitlust jätkata. Selles osas erinesid nad oluliselt oma vanematest saatusekaaslastest, kes olid elu hammasrataste vahele sattunud eelkõige olude sunnil, olgu selleks ametialane tegevus iseseisvas Eestis või Saksa okupatsiooni ajal, sunnitult „valel poolel“ sõdimine või enese varjamine metsas. Nemad ei pidanud mingit vastupanu üldse mõeldavaks ja suhtusid irooniliselt noortesse, kes nende arvates olid endale ise häda kaela kutsunud. Seda suhtumist iseloomustab kõige täpsemalt Karl Neitsovi öeldu: „Neil, kes vangilaagrisse ise tulevad, pole vaja kiruda laagri toitu.“ (lk 60)
Laagris leidis Uibo mõttekaaslased eelkõige Eesti Noorte Maleva liikmete Jaan Isotamme, Enn Tarto ja Voldemar Kohvi näo, kellest tekkis sõprusring. Arutati poliitika, kirjanduse ja ajaloo üle ning unistati Eesti iseseisvuse taastamisest. Otsiti elu mõtet ja jõuti ikka ja jälle seisukohani, et võitlust tuleb jätkata.  
1957. aasta suvel moodustati grupp, mille nimeks sai „Kotkas“. Juhiks valiti Uibo, esmaülesandeks seati grupi laiendamine uute liikmetega ning põhisuunaks ideoloogiline töö. Korraldati loengud Eesti ajaloost, jälgiti ja arutati rahvusvahelise elu sündmusi, tähistati Eesti rahvuspühi, lauldi keelatud laule, enamikus Eesti Leegioni repertuaarist. Peeti ka poliitilisi diskussioone. Neist ühe teemaks oli, kes on eestlastele ajaloo vältel rohkem halba teinud, kas sakslased või venelased. Vaekauss kaldus idanaabri poolele.
1959. aasta algul küpses tõdemus, et Eesti tuleviku nurgakiviks saab olla soome hõimude ühinemine. Grupi „Kotkad“ asemel moodustati uus organisatsioon nimetusega  „Eesti Uusrahvuslaste Liit“ (EURL), mille juhiks sai jällegi Uibo. Senisele tegevusele lisandus hõimurahvastega ühinemise aate propageerimine.  
Organisatsiooni liikmete jaoks pidi laagris viibimise aeg olema eneseharimiseks, poliitiliseks ülikooliks ja ettevalmistuseks tulevaseks võitluseks, mis pidi algama Eestisse tagasi jõudes. Laagrist vabanes Uibo ennetähtaegselt 31. mail 1960. Olgu märgitud ennetähtaegselt õnnestus tol ajal lahti saada suuremal osal noorteorganisatsioonide liikmetest. Okastraadi taha pidid jääma mõned üksikud, kes olid silma paistnud tööpõlgurluse ja sagedaste kartseriviibimistega.
Paraku valmistas 1960. aastate Eesti tegelikkus Uibole tõsise pettumuse. Eesti rahvas oli tema hinnangul nelja-viie aastaga lakanud uskumast peatse vabanemise võimalusse. Selle põhjuseks elujärje silmanähtav paranemine ning tarbijamentaliteedi laialdane levik. Suur mõju oli ka Ungari ülestõusu brutaalsel mahasurumisel lääneriikide täieliku osavõtmatuse juures. Pärast seda oli selge, et Valge laeva jutud tuleb unustada ja kohandada oma elu okupatsiooni tingimustes.
Ebasoodsate olude ja paljude lootuste purunemise kiuste otsustati võitlust siiski jätkata. Kuna hetkesituatsioonis tundus Eesti tulevikuperspektiiv soome hõimude ühinemise kaudu liiga utoopilisena, otsustati EURL reorganiseerida puhtrah­vuslikuks Eesti Rahvuslaste Liiduks (ERL). Koostati uus põhikiri, milles seati eesmärgiks Eesti iseseisvuse taastamise ning vene okupatsiooni ja šovinismi lõpetamine. ERLi juhiks valiti traditsiooniliselt Uibo, jätkusid salakoosolekud, uute liikmete otsingud ja rahvusaateline propaganda. Kuna uute liikmete kaasamine läks üle kivide ja kändude, hakkasid Uibot üha sagedamini närima kahtlused nende ürituse jätkamise mõttekuses osas.
Nendele kõhklustele tegi lõpu KGB sekkumine. Kiviõlis jalgpallitreenerina töötav Uibo arreteeriti 25. juunil 1962. Samas süüasjas võeti kinni Enn Tarto, Tartu Muusikakooli õpilane Jarmo Kiik, TRÜ ajalootudeng Priit Silla, Türi-Allikul elektriinsenerina töötav Erik Udam  ja Tallinna Autobaasi nr 1 autolukksepp Valdo Reinart.  ERLi liikmete vangistamine tähendas ühe perioodi lõppu Eesti vastupanuliikumise ajaloos. Vastupanusse tekkis seisak, mis kestis kuni kümnendi lõpuaastateni, mil kerkisid esile uued tegijad.  
Teine arreteerimine tõi kaasa Uibo vaimse murdumise. Kaalunud olukorda, otsustas ta kogu süü enda peale võtta. Uibo põhjendab sellist käitumist sooviga säästa kaaslasi. Selline seletus ei näi kuigi usutav. Pigem võib oletada, et Uibo uskus talle antud lubadusi ja lootis juurdlusega koostööle asudes saada kergemat karistust. Uibo käitumine ei päästnud sugugi teda ega ta kaaslasi vangistusest, vaid andis hoopis hävitava löögi Uibo mainele. Kuidagi ei saa lahti tundest, et Uibo puhul on tegemist inimesega, kes kohta öeldakse: lammaste ees mees, aga meeste ees ise lammas. Olles omaealiste seas vaieldamatuks ja autoriteetseks liidriks, ilmutas ta KGBga silmitsi seistes ootamatut nõrkust. Andnud kuradile sõrme, võeti ta koos naha ja karvadega, mille lõpptulemuseks oli aastaid hiljem manduda kõigi poolt põlatud KGB agendiks.
Saanud 6aastase vangistuse (kaaslased veidi vähem), oli Uibo oma autoriteedi kaaslaste silmis lõplikult maha mänginud. Ise kirjutab ta selle kohta järgmist: „1960. aastal olin lahkunud laagrist liidrina, tagasi jõudes aga ei tea kellena. Igasuguseid jutte oli siin, alates reetmisest kuni selleni välja, et Eesti Rahvuslaste Liit oli ülepea KGB loodud peibutis.“ (lk 144)
Raamatu kõige intrigeerivamaks osaks on viimasel kümnekonnal leheküljel kirja pandud sündmused. 1968. aasta suvel vabanes Uibo vangistusest, olles ühtekokku veetnud okastraadi taga üheksa ja pool aastat. Sattunud mitmesuguste kohanemisraskuste tõttu tugevasse hingelisse kriisi, osutus ta kergeks saagiks KGBle, kes viivitamatult ulatas oma "abistava käe". Algasid sagedased kohtumised KGB majori Jakob Lillemaaga, mille tulemusel sai väärikast vastupanuvõitlejast KGB agent varjunimega „Toomas“. Uibo põhjendab seda sammu sooviga õppida tundma KGB vahendeid ja meetodeid, millega rahvast kartma panna ja võimalikku vastupanu likvideerida. Teiseks põhjuseks oli huvi teada saada, mida temast tahetakse. Ning kõige tähtsamaks pidas Uibo seda, et äkki õnnestub tal see mäng hoopis nende endi kasuks pöörata. (lk 192-193)
Jääb vaid oletada, kas siinkohal oli tegemist enesepettusega või paljastatud KGB agentide tavapärase õigustusega. Kogenud poliitvangina pidi Uibo olema teadlik, et luuremäng KGB vastu sai tegelikult olla vaid valeturakas kogenud kaardisulleriga, kel on pakis märgitud kaardid ja varrukais valetrumbid.  
Võimalik, et Uibo lootis niiviisi taastada oma kadumaläinud positsiooni endiste võitluskaaslaste hulgas. Sellest annab tunnistust kasvõi asjaolu, et ta teavitas oma värbamisest Isotamme ja Tartot. Kuigi mõlemad olid põhimõtteliselt sellise käitumise vastu, arutati ometi üheskoos läbi, millist mittemidagiütlevat informatsiooni KGBle ette sööta.  Pole teada, et Uibol oleks õnnestunud tšekistide plaane välja selgitada või hoiatada kedagi KGB aktsioonide eest. Pigem kasutasid tšekistid tema endapoolsete insinuatsioonide levitajana, mille eesmärgiks oli neile huvipakkuvate inimeste hirmutamine või diskrediteerimine.
Raamatus vaikib Uibo sellest, kas ta sai oma agenditegevuse eest rahalist tasu või muid hüvesid. Uibo kirjutab, et KGB õhutas igati tema kirjanikuambitsioone lubades abi trükki saamisel ja Kirjanike Liitu pääsemisel. Sellest aga ei tulnud enamat kui kaastööd lastelehes Säde ja muudes väljaannetes.
Uibo kirjutab, et tema agendikarjäär lõppes 1970. aastate lõpul, kui ta suutis oma šefile selgeks teha oma sobimatus sellesse ametisse. Võib oletada, et tšekistidele olid teadlikud Uibo topeltmängust. Kuna Isotamm, Tarto ja ka teised vastupanijad Uibot ei usaldanud, oli ta agendina niikuinii kasutu. Nii lastigi tal rahumeeli minna.
Raamatus kirjeldatud sündmused lõpevad Eesti taasiseseisvumisega. Olgu siinkohal ära toodud lisandusi Uibo edasise käekäigu kohta. Eelkõige väärib märkimist, et veel enne Eesti riigi naasmist avaldas Uibo pikema kirjutise, milles vabadusvõitluse ja vangilaagrimälestuse kõrval ta avalikustas oma tegevuse KGB agendina. (Taivo Uibo. Rindel ja tagalas. ‒ Vikerkaar, nr. 5/1991) Tolle aja kontekstis oli tegemist enneolematu ja hulljulge sammuga. Enepaljastus ja kahetsus aitasid Uibol tagasi võita oma vanade võitluskaaslaste usalduse ning oktoobris 1991 sai temast Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei liige. Selle järglase IRLi nimekirja kuulub ta tänase päevani. Erakonnapoliitikas Uibo juhtivat rolli ei mänginud, küll aga sai temast siseminister Lagle Pareki meeskonnas ministeeriumi referent. Aastail 1997-2007 töötas ta Sisekaitseakadeemias politseikolledži direktori asetäitjana.




neljapäev, 3. märts 2016

Akna maailma suleb ajaleht 

Nii on öelnud aforismimeister Stanisław Jerzy Lec (1909-1966) ja see ütlus käis kommunistliku ajakirjanduse kohta. Ent kas tänastes demokraatiates on asjad teisiti? Kas pressivabadusest hõiskav ajakirjandus tegelikult ei manipuleeri avaliku arvamusega, ülistades peavoolu seisukohti ja stigmatiseerides neid, kes on teisel arvamusel? Viimaseid nimetatakse vihakõnelejaiks ja taunitakse kui euroopalike väärtuste eirajaid.
Praegune meedias möllav Odini sõdalaste vastane hüsteeria tuletab kangesti meelde möödunud sajandi 80ndate aastate lõppu, mil sama raevukalt astuti ajakirjanduse veergudel välja Hirvepargi meeleavalduse korraldajate, Molotov-Ribbentropi Avalikustamise Eesti Grupi (MRP-AEG) liikmete, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), Eesti Kongressi ja Kaitseliidu aktivistide vastu. Nii näiteks käivitati massiline laimukampaania Hirvepargi miitingu peakõneleja endine poliitvang Tiit Madisson vastu. Sarnaselt tänastele odinlastele kujutati Madissoni hämara taustaga, väheste vaimuannete, ent samas ülisuurte ambitsioonidega isikuna. Kuigi Madissonile ei olnud võimalik külge kleepida kriminaalset tausta (oli ta ju vangistuses viibinud nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda eest) ei seganud see teda suliks tituleerimast. Selle kampaania musternäiteks oli ajakirjanik Mark Levini 15.– 16. septembril 1987 ajalehes Noorte Hääl avaldatud kirjutis, mis kandiski pealkirja „Sulid“. Levinile sekundeerisid mitmed "järelehüüded" 12. septembril 1987 Eestist emigreerunud Madissonile, milles okupantide kaasajooksikutest ajakirjanikud ning varjunimede all esinevad tšekistid püüdsid üksteist üle trumbata Madissoni ja tema kaaslaste alavääristamises. 
Nii nagu odinlasi kiputakse nimetama kasulikeks idiootideks, kelle tegevust koordineeritakse Kremlist, olid 30 aasta tagused poliitpropagandistid veendunud, et MRP-AEG liikmed ja ERSP moodustamise algatajad tegutsevad Lääne eriteenistuste näpunäiteid järgides. Olgu siin kirkama näitena ära toodud 21. veebruari 1988  Rahva Hääles ilmunud noore ajakirjaniku Margus Metsa artikkel  pealkirjaga „Me vajame mõttekainust“, milles ERSP al­gatajaid kir­jeldati kui pere­stroika põhjalaskjaid. Metsa arvates olid Hirvepargi meeleavaldus ja Tartu rahulepingu aastapäeva tähistamine 2. veebruaril 1988 Tartus „demokratiseerimisele ja avalikustamisele valus tagasilöök, mille armid võivad tunda anda veel tagantjärele“.  Mets lõpetab oma artikli paatoslike sõnadega, et tema ei usu võõramaiste us­kumuste kummardajaid, olgu selleks siis idamaine jumalus või mereta­gune tõde.
Väärib märkimist, et üsna varsti ERSP ettepaneku algatajaid hurjutava artikli ilmumist sai Metsast komsomolilehe Noorte Hääl peatoimetaja. Samasuguse sellitöö tasuna sai 1983. aastal EKP  Tartu linnakomitee häälekandja Edasi peatoimetajaks Mart Kadastik. Tema oli ajaleht Kodumaa veergudel andnud väärilise vastulöögi 1982. aastal toimunud välislehtedes ilmunud materjalidele, milles oli juttu Tartu ülikooli juubelipidustuste aegu aset leidnud protestiaktsioonidest. Kuid Kadastiku suursaavutused KGB hääletoruna tulid mõni aasta hiljem.
Odinlaste, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liikmete, euroskeptikute, pagulaste kontrollimatu sissevalgumise vastaste süstemaatiline mustamine nn peavoolu meediakanalites, andmata neile võrdväärset võimalust oma vaadete selgitamiseks, ei ole midagi uut ja enneolematut. Sellist propagandameetodit on kasutanud kõik totalitaarsed režiimid. Selle propaganda eesmärk  esile kutsuda elanikkonna vihkamist Euroliidu poliitika kritiseerijate vastu, koos nende võimalike toetajate heidutamisega, et ära hoida viimaste poolt samalaadse tegevuse arendamist. Meetodid on sama vanad kui maailm. Aastaid tagasi mõistsid kirjanik Aleksandr Solženitsõni epohhiloovat teost „Gulagi arhipelaag“ hukka parteikirjanike kõrval ka lüpsjad ja treialid, kes ei olnud muidugi seda raamatut lugenud. Meie oludes aetakse asju siiski soliidsemalt. Odinlastele ja pagulasvastastele kabjahoope jagavate valitsuskoalitsiooni poliitikute ja europolitrukkidest ajakirjanike kõrval me lihtinimesi ei näe. Küll aga on kasulike idiootidena üles seatud nii mõnedki lavapajatsid ja seltskonna säraküünlad. Neile tuleb aga kaasa tunda, sest Brüsseli käsulaudade õigustajate argumente pole kuigi keeruline kummutada:
·         „Mida te halate, kus need pagulased on!“ – 2015. aastal anti rahvusvaheline kaitse enam kui 100le varjupaigataotlejale. Pagulaste vastased ei soovi, et Eesti kordaks nende Euroopa riikide vigu, kes on praegu hädas oma võõrrahvaga, kes unistab Euroopa islamiseerimisest, ei austa kohalikke tavasid ega väärtusi, sooritab terroriakte ja annab ülitugeva panuse kuritegevusse, sh seksuaalkuritegudesse. Ning soovitakse juba aegsasti rakendada ennetusmeetmeid, mitte aga hakata talli ust sulgema, kui hobune on juba plehku pistnud.
·         „Kui me pagulasi vastu ei võta, siis Euroopa ei anna meile raha“ – Selline argument kõlab kui iseäranis jultunud väljapressimine. Justnagu oleks suheldaks prostituutidega, kelle teenus kinni makstakse.
·         „Rootsi ju omal ajal võttis vastu meie pagulasi, kuidas siis meie ei võta?“ – Need aga, kes praegu Euroopasse valguvad ei ole samas olukorras kui eestlased 1944. aasta sügisel. Tänased varjupaigaotsijad tulevad turvalisest Türgist, kus ei toimu sõjategevust ja  nende elu ei ole ohus. Selge, et nad ei põgene sõja eest, vaid siirduvad Euroopasse kui majandusimmigrandid.
·         „Itaalia lennukid ei tule meile appi, kui meile kallale tungitakse“ – Teades itaallaste, aga ka sakslaste, prantslaste ja enamiku riigikaitse unarusse jätnud nn vagariikide suhtumist meie kaitsmisse ei maksagi seda loota. Meid toetajaiks on alati olnud USA ja UK, mitte aga Saksamaa, Prantsusmaa ja muud nendetaolised. Euroopa Liidu propagandistid loevad oma suursaavutuseks peale sanktsioonide kehtestamise Venemaa agressiivse käitumise vastu Ukrainas ja sedagi USA survel. Ent need meetmed ei karvavõrdki Venemaa kurssi muuta. Otse vastupidi. Vaatamata elutaseme mõningale langusele on Putin populaarsem kui eal varem. Külmiku ja teleri heitluses on peale jäänud viimane.
·         „Schengeni süsteemi kaotamine tekitaks üüratut majanduslikku kahju!“ – Pagulaste massilise sisserändega seotud sotsiaalsete probleemide ja kriminogeense olukorra järsu halvenemisega oleks kulud veelgi suuremad. Turvalisusse tulebki investeerida. Kõrge korterivarguste ja -röövide olukorras ei saa kellelegi soovitada jätta kodust lahkudes luud ukse ette. Samas jäetakse välja ütlemata, et piirikontroll on tõeliseks õnnetuseks organiseeritud kuritegevusele. Inim-, narko- ja salakaubitsejad selle üle ei küll ei rõõmusta.
·         „Odinlased, EKRE on nagu Euroopa pagulasvastased erakonnad on Putini projekt.“ – See on juba viimase häda argument. Euroopa kultuuri hävitava islamiseerumise vastased jõud tekkisid ammu enne Putinit. Nõukogude Liit pidas neid neonatsideks ega ole neid kunagi toetanud, toetati hoopis komparteisid ja vasakradikaale. On arusaadav, et Kremlis käsi hõõrutakse, kuna juhtivate Euroopa riikides arulage ja lühinägelik immigratsioonipoliitika, on seadnud Euroopa Liidu lagunemise äärele,. Odinlased, PEGIDA jm sarnased ilmingud on lihtsalt selle poliitika poolt esile kutsutud vastuaktsioonid, mitte aga Putini salasepitsuste tulemus. Sarnaselt omal ajal ERSP ja Kaitseliiduga liitunud idealistlikult meelestatud noortele on tänased odinlased esile tõstnud eelkõige Euroopa pagulaskriis ja sellest Eestile kangastuvad ohud. Olukorra stabiliseerudes need inimesed pöörduvad oma igapäevatoimetuste juurde nii nagu nende eelkäijadki pärast Eesti iseseisvuse taastamist.
Õnneks on viimasel ajal loobutud lausogarast seisukohast, et pagulased aitavad täita tühikut meie tööturul ning ülal pidada nende vanureid. Isegi poliitiliselt ülikorrektse Saksa ametiisiku sõnul on kõigest 10% pagulastest sobivad Saksa tööturule. Ilmselt on see arv tunduvalt väiksem.  
Sümptomaatiliselt on odinlaste ja teiste euroskeptikute vastase sõjakäigu eesliinil Eesti Päevaleht, mille vähetuntud noorreporter andiski odinlaste vastase sõjakäigu avalöögi. Pole ka ime, sest selle väljaande esivanemateks olid just nimelt Rahva Hääl ja Noorte Hääl. Postimees paistab Kadastiku haisust vähehaaval vabanevat. Igatahes annavad sellest märku näiteks Tarmo Pikneri ja Andrei Kuzitškini tervest mõistusest lähtuvad kirjutised.
Kahjuks ei ole usaldusväärset teavet selleteemaliste seisukohtade retseptsiooni kohta. Ent küsitlused annavad selget tunnistust, et ülekaalukas enamus rahvast on selle poolt, et loobuda pagulaste tõrjeks Schengeni süsteemist. Seda, et rahvas Euroopa Liidu pagulaspoliitikat ei toeta annab tunnistust kas peaministri ja presidendi ülinõrk toetus.
Lisaks sellele võib olla kindel, et odinlasi ja EKREt jt vastalisi materdavate  artiklitel on mõju risti vastupidine. Seda põhjusel, et odinlasi kriminaalideks ja ekrelasi madalalaubaliseks tituleerides jääb mulje, et nende artiklite autorid peavad analoogiliselt oma nõukaaegsete ametivendadega rahvast lausrumalaks ja hõlpsasti manipuleeritavaks. See aga ei ole kaugeltki nii ning peavoolu ajakirjandus on muutumas üha ebausaldusväärsemaks. Eriti aga praegusel ajal kus on piisavalt alternatiivseid infoallikaid, kust alternatiivset teavet leida.   
Öeldakse, et valetajad on kergeusklikud inimesed – nad usuvad, et neid usutakse.