Okupatsioonide muuseumi tasalülitus – pistis piirilepingu eest?

Okupatsioonide muuseumi lennukad plaanid „laiendada muuseumi fookust ning jutustada kogu lugu okupatsioonidest, vastupanust, vabadusest ning taastumisest“ võivad esmapilgul tunduda kaunis ahvatlevatena. Samas tekitavad ärevust muuseumi direktrissi Merilin Piipuu 10. märtsi Postimehes öeldud sõnad: „Kui varem keskendusime okupatsioonide nurga alt, siis nüüd käsitleme seda sama teemat vabaduse perspektiivi kaudu.“ Seega maha okupatsioon, elagu vabadus?! Temaatilisi perepäevi, lastehommikuid, filmilinastusi, raamatuesitlusi, näitusi ja konverentse, mida seni  on korraldatud okupatsioonide kontekstis, hakatakse edaspidi läbi viima vabaduse vaatenurgast lähtudes. Okupatsioone kajastavate eksponaatidega aga plaanitakse toimida nagu vaimupuudega pereliikmega, kes peidetakse kusagile tagaplaanile, et ei riivaks soliidsete külaliste silma? Ning kavas on lahti saada ka muuseumi senisest nimetusest, mis võib samuti kedagi häirida.

Tekib küsimus, kas uued tuuled on kooskõlas omaaegsete plaanidega, mille alusel muuseum rajati? Kui 1998. aasta suvel külastas Eestit USAs elav dr Olga Kistler-Ritso koos abikaasaga  kohtudes riigikogu liikme Tunne Kelamiga, oli muuhulgas kõne all Kistlerite soov teha midagi Eesti jaoks. Ühise arutelu tulemusena sündis mõte rajada Eestisse lähiajaloo muuseum, mis kajastaks hilisokupatsioone ja vastupanuliikumist. Idee saigi teoks viis aastat hiljem. Pärast Olga Kistler-Ritso surma 2013. aastal sai muuseumi tegevust juhtiva Eestis Kistler–Ritso Sihtasutuse etteotsa tema tütar Sylvia Thompson.

Muuseumi nõukogu plaanid Okupatsioonide muuseumi olemuse ja nimetuse muutmiseks on põhjustanud mitmelt poolt teravat kriitikat, samas kui „Vabamu partei“ hääli pole peale pr Piipuu õigustuste suurt kuulda. Isegi Vabamu-idee veduriks peetud president Ilves ja on selle koha pealt suu kinni hoidnud.

Muuseumi uutmisplaanide kritiseerijad on olnud valdavalt arvamusel, see sõna „okupatsioon“ väljajätmine muuseumi nimetusest on katse olla meelepärane eelkõige Venemaale ja vähemal määral ka Brüsselile. Esimene pole teatavasti Eesti okupeerimist kunagi tunnistanud ja seetõttu on Okupatsioonide muuseum talle kibedaks meeletuletuseks N Liidu poolt Eestis toimepandud inimsusevastastest kuritegudest. Lääne liberaalidel pole muidugi midagi natsliku okupatsiooni eksponeerimise vastu, ent Nõukogude okupatsioon võrdsustamine natslikuga ei mahu kuidagi neile pähe. „Nemad ju päästsid maailma Hitleri käest, kuid saab nende tegevust kuritegelikuks nimetada?“ kõlavad valveargumendid. Paistab, et maailmakodaniku mineviku ja meelsusega pr Piipuu on sama meelt eelkõige lääne liberaalidega. Lähiajaloost aga näikse ta üsna vähe taipavat.  

Seoses muuseumi toimuvate ümberkorraldustega tekivad tahtmatud paralleelid veel hiljaaegu lausa käeulatuses olnud Eesti ja Venemaa vahelise piirilepingu ratifitseerimisega. Teades, et selle lepingu kõige valjuhäälsemad eeskõnelejad on olnud just president ja välisminister, tekib siin tahtmatult side Okupatsioonide muuseumi tasalülitamise plaanidega. (Nendesse asjadesse pr Piipuud ega teisi muuseumi nõukogu liikmeid muidugi pühendatud ei ole. Nemad tegutsevad tões ja vaimus õige asja eest oma arusaamise tasemel.) Ilves on muusemi nõukogu liige, Kaljurand aga on lubanud aktiivselt kaasa lüüa muuseumi laiendamiseks kavandatavas ühisrahastuskampaanias. 

Kui see nii on, siis jääb tõesti üle ainult pead vangutada meie kõrgete riigitegelaste naiivsuse üle, kes sellise labase pistisega üritavad Venemaa presidendi Putini meelt mahendada. Kuna Vene poolelt ei ole piirilepingu ratifitseerimise osas enam eriti midagi kuulda, siis ilmselt on okupatsiooni ohverdamine osutunud liiga niruks pakkumiseks. Vaja oleks midagi toekamat, nagu vene keel riigikeeleks, kodakondsus kõigile jm nõudmised Venemaa tavalisest repertuaarist.