reede, 10. juuni 2016

KRIMMITATARLASTE VÕITLUSEST KODUMAALE NAASMISEKS

„Крым наш! – Krimm on meie oma!“, hõiskavad õnnejoovastuses venelased ja paraku mitte ainult Venemaal. Ka meie slaavlastest sisserännanute seas leidub liigagi palju neid, kes on sama meelt. Kui vaid isake Putin need aborigeenid (1980. a lõpul Patareis viibides kuulsin eestlaste kohta ka väljendit „индейцы“ („indiaanlased“)) paraski juurde paneks, kus nende koht on. Koos nende mänguarmeega …
Ilmselt jätkub seda eufooriat pikemaks ajaks, mis sest, et Venemaa on NLiidu eeskujul asunud kogu sõjajalale kogu tsiviliseeritud maailmaga ega hooli, mida see pikemas perspektiivis endaga kaasa toob. Justnagu joomar või narkomaan, kes ei mõtle homsele, vaid naudib pudelist või süstlast ammutatud hetkekaifi. Et kui tulebki pohmelus, siis saab pead parandada või uus prits manustada. Ajalugu aga on näidanud, mis juhtub impeeriumite ja imperialistlike ambitsioonidega ning NLiidu kurb lõpp ei olegi nii väga ammune minevik. Ent ajalugu on näidanud ka seda, et ajaloost ei õpita.
Ülaltooduga seoses on paslik heita pilk Krimmi „aborigeenide“ krimmitatarlaste traagilise saatusele Stalini päikese all. Järgnevate ridadega on üritatud anda ülevaade krimmitatarlaste võitlusest kodumaale naasmise eest. Selle rahvale osaks saanud genotsiid on erakordne juba kasvõi seetõttu, et erinevalt teistest Stalini poolt oma kodumaalt küüditatud rahvastest (tšetšeenid, kalmõkid, mesheti-türklased, balkaarid jt), keda süüdistati sakslastega koostöö tegemises, keelduti pärast Stalini surma üksnes krimmitatarlastel rahvusliku autonoomia taastamine ja kodumaale naasmine. Krimmitatarlased alustasid aastakümneid kestnud lootusetut võitlust õiguse eest tagasi pöörduda Krimmi. Võit saabus alles NLiidu lagunedes.  

Krimmitatarlaste küüditamine


Teise maailmasõja ajal aastatel 1941–1944 oli Krimm okupeeritud Saksa ja Rumeenia vägede poolt. Karistuseks koostöö eest saksa okupantidega eest küüditati krimmitatarlased 18. mail põhiliselt Usbekistani, vähemal määral ka Kasahstani, Tadžikistani ja Venemaale. Mõni aeg hiljem küüditati ka armeenlased, bulgaarlased ja kreeklased. Ühtekokku deporteeriti 228 543 inimest, neist 191 014 krimmitatarlast. Talumatult raskete sõidutingimuste, harjumatu kliima, nälja ja küüditamiskohtades valitseva ülerahvastuse tagajärjel hukkus esimesel eriasumiseaastal suur hulk inimesi. Pärast sõja lõppu saadeti küüditatuile järele Nõukogude armee ridades võidelnud krimmitatarlased. Nende süüdistamine sakslaste abistamises kõlas eriti absurdselt ja küüniliselt. Sama süüdistus kehtis nii rindel hukkunud krimmitatarlaste perede kui ka pärast sõda sündinud laste kohta

Kogu teksti saab lugeda siit: