esmaspäev, 12. september 2016

Parem ilma presidendita

Ei saa öelda, et oleksin Igor Gräzini imetleja. Otse vastupidi. Ometi on üks asi, milles toetan teda täielikult ja nimelt selles, et Eestile ei ole presidenti üldse vaja.  
Kohe kuulen vastuhäälte koori: kuidas me ilma presidendita hakkama saame, kogu aeg on ta ju olnud; seadusandlik võim versus täitevvõim vajab vahekohtunikku; rahvas vajab moraalset majakat jne.
Kas häda on tõesti nii suur, et ilma presidendita kohe kuidagi ei saa?  1920. aasta     põhiseadus riigipea institutsiooni ette ei näinud. Tema üleandeid täitis riigivanem ehk praeguses tähenduses peaminister. Selliselt saadi kenasti hakkama kuni kolmekümnendate aastate alguskolmandikuni. Siis aga hakkas usk demokraatiasse majanduskriisi ja Euroopas üha laiemat ulatust võtvate autokraatiate mõjul kahanema ning tekkis igatsus kõva käega riigijuhi järele. Omalt poolt aitasid sellele kaasa perioodilised valitsuskriisid, erakondade nn lehmakauplemine riigipiruka jagamisel ning mitmed juhtpoliitikuid tabanud majandusskandaalid. Muidugi ei olnud pidevate valitsuskriiside põhjuseks presidenditus, pigem oli asi valimiskünnise puudumises, mis võimaldas riigikokku pääseda ja seal kaalukeeleks olla kõiksugu pisierakondadel.
Ent viimaks saabus aeg, kus rahva tahe pääses võidule. Rahvahääletusel oli edukas vabadussõjalaste juhikeskne põhiseaduse eelnõu, mille sätteid Päts ja Laidoner pöörasid osavalt vabadussõjalaste endi vastu.
Pätsi näpunäidete järgi kokkupandud ja 1938. aastal jõustunud põhiseadus andis riigipeale ülisuured volitused, kehtestas „juhitava demokraatia“ ja tõi lõpptulemusena kaasa hääletu alistumise. Väärib märkimist, et juunipööret viidi läbi Pätsi dekreetide abil täies vastavuses põhiseadusele, mis sest, et N Liidu saatkonnast tulnud näpunäidete ja surve all. Tõrge tuli alles valimisseaduse muutmisega, mida põhiseadus presidendil teha ei lubanud.
Aga kuidas on lugu vahemehe rolliga täidesaatva ja seadusandliku võimu vahel? Jätame siinkohal Pätsi kõrvale. Tema valitses presidentaalset riiki, vaatleme, kuidas on sellega hakkama saanud  taasiseseisvunud Eesti presidendid.  
Paljude poolt idamaisel kombel ülistatud Lennart Meri kippus presidendivõimu kuritarvitama ja oma volitusi alatasa ületama. Arnold Rüütli puhul pole sellest rollist suurt midagi rääkida. Toomas Hendrik Ilves aga kaldus selles vallas silmnähtavalt teda ametisse aidanud reformierakonna ja sotside leeri.
Mis puutub moraalse majaka rolli täitmisesse, ei saa Meri puhul kuidagi puhul eirata kaastöösüüdistusi okupatsioonivõimu repressiooniorgani KGBga, mida Meri ise ei ole ümber lükanud. Olgu siin näitena ära toodud Meri välisreiside põhjalikud ettekanded juhtivate väliseestlaste kohta, mis olid küll aruanded VEKSA ühingule, kuid nende tegelik adressaat oli KGB. Või kuuldusi, et Meri näol oli tegemist KGB agendiga, kelle varjunimi oli „Nikolajev“. On avaldatud arvamust, seetõttu oli Meri Kremli poolt šantažeeritav ning soostus ta alla kirjutama juulilepetele, mis jättis Eestisse tuhandeid sõjaväepensionäre. Kui siia veel lisada majaehitusega seotud kahtlased sekeldused, ei saa öelda, et tema vestirind oleks plekitu.
Rüütel valiti presidendiks paljuski tänu tugevatele protestimeeleoludele Isamaa valitsuse Lennart Meri vastu. Oma osa mängis siin ka toonase valitsuskoalitsiooni suutmatus leppida kokku ühises presidendikandidaadis. Endise kommunistliku nomeklaturnikuna kehastas Rüütel kahetsusväärset trendi, mis leidis aset enamikes iseseisvunud liiduvabariikides ja ka mõnes sotsriigis, kus või haarasid endised kommunistid. Rüütli presidendiks valimine asetas ka Eesti selliste riikide seltskonda.
„Istuv president“ Toomas Hendrik Ilves on ilmselgelt tõusnud ebakompetentsuse tasemele. Tema hiilgeaeg oli raadiojaam Vaba Euroopa Eesti toimetuse direktorina. Eestisse tulles on aga asjad allamäge läinud. Saadik Ühendriikides ja meie oludes poliitiliselt võrdlemisi ohutu välisministriamet aitasid tal jätta endast mulje kui suurest välipoliitika korüfeest ning konverteerida see suureks häältesaagiks europarlamendi valimistel. Üldrahvaliku ekskommunistide vastaste meeleolude lainel õnnestus tal ka Kadriorgu purjetada. Presidendiametis on teda aga jälitanud üks skandaal teise järel. Riigipealt oodatakse   avalikke kõnesid ja esinemisi ning siin on avaldanud tema peamine nõrkus. Oraatorina on Ilves alla igasugust arvestust, vähemalt eesti keeles esinedes. Jätan hinnangu andmata tema inglisekeelsetele etteastetele, need on ehk tunduvalt paremad, kuna Ilves näikse mõtlevat inglise keeles.
Tõeliseks katastroofiks Ilvese mainele on aga olnud nüüdseks lahutatud abielu. Riigimehe jaoks pole olemas suuremat õnnetust kui rumal, edev ja ahne naine. Nii on Ilvesele kuuluv ja presidendiresidentsi ülesandeid täitev Ärma talu saanud valitseva kliki karistamatu korruptsiooni sümboliks, eesti keel on aga rikastunud sõnaga „ärmatamine“, mille tähendus on igaühele une pealt selge. Ilves tunneb end presidendiametis silmnähtavalt ebamugavalt ja ootab pikisilmi selle lõppu. Rahva seas levinud pettumus Ilvese suhtes on muutnud ta üha arrogantseks.
Mida aga oodata tänastelt presidendiks pürgijatelt? Siim Kallast jääb vihalehtedena mõlemal kannikal igaveseks saatma kümne miljoni dollari ja VEB-fondi afäär ning R-hoolduse nimelise aktsiaseltsiga seotud kahtlustused rahakantimises.
Rahva „lemmik“ Marina Kaljurand on ilmselgelt poliitiliselt küündimatu, samas aga tekitab oma turu-baabaliku jonnakusega kartusi võimalike tulevikuskandaalide osas, kui ta peaks presidendiks saama.
Mailis Reps on läbi ja lõhki keskerakondlane, teinud Savisaare kõrval sõnakuulekalt kaasa kõik erakonna sulitembud. Äkki on Saulusest saanud Paulus? Lausa nõutuks teevad aga  välispoliitika vallas välja öeldud infantiilsused, nagu näiteks plaan korraldada Vene ja USA presidente lepitav tippkohtumise.
Allar Jõks on vaimult ja verelt advokaat, ent advokaatide elastsed põhimõtted ja rentslikassi moraal on üldtuntud. Kas tema on erand? Julgen kahelda, eriti tema rivaalide poolt lansseeritud kuulduste valguses, mille kohaselt on Jõks mitmel korral tegutsenud advokaadina Eesti vastaselt. Ja lastetuba jätab tal üksjagu soovida.
Ja lõpuks Mart Helme. Teda võiks toetada kasvõi sellepärast, et EKRE on ainsana olnud reaalseks vastukaaluks valitseva kolmikliidu orjalikus kuuletumisele Brüsselist tulevatele ogarustele. Pealegi jätab igale mõtlevale inimesele mannetu mulje EKRE lakkamatu tümitamine „peavoolumeedias“, mis meenutab MRP-AEG ja ERSP aegu, mil neid samasugune innuga süüdistati perestroika põhjalaskmises. Samuti Helme ilmselge diskrimineerimine presidendikampaanias, iseäranis rahvusringhäälingu poolt. Paraku on presidendikampaania andnud märku Helme seisukohtade silmnähtavat lähenemisest peavoolu liinile, mis tuletab meelde põlissoomlaste hoiakute muutumist pärast valitsusse pääsemist.  
Kas presidendi otsevalimised annaksid ülaltoodud seltskonnas etema presidendi ning aitaks saada riigipeaks meie seast kõige õilsama ja kõige laitmatuma? Tundub väheusutav.
Kui paljud meist rahul on nendega, kelle meie ise valisime Toompeale? Kas meil on juba meelest läinud valimistega seotud klounaadid ja rahapõletamised. Sama tsirkus tuleb vältimatult ka presidendi otsevalimistega! Ja see, et valituks saamise otsustavad mitte kandidaadi voorused, vaid tema teened erakonna ees, kes ta siis nimekirjas valituks saamist  tagavale kohale paigutab. Kas meile meeldib, et valimistulemus sõltub mitte erakondade programmidest, vaid valimiskampaaniasse investeeritud miljonitest? On vähetõenäoline, et ilma erakondliku toeta suudaks ükski kandidaat rahastada oma vähemalt kolmveerand aastat kestvat valimiskampaaniat. Kui just mõni kodumaine Donald Trump ei otsusta puht edevusest endale presidendikohta osta. (Ministri või riigikogu liikme kohti on juba ostetud.)  
Niisiis ei ole ka presidendi otsevalimised mingi panatsea. Aga ehk tuleks see siiski läbi teha, kasvõi selleks, et puust ja punaselt ette näidata, et ilma ka presidendita saab kenasti hakkama. Riigikoguta ei saa, küll aga ilma presidendita. Ka kulusid oleks maksumaksjale vähem, skandaale samuti. Sopakirjandus kurvastaks, aga küll leidub presidenditagi mõttetuid kuulsusi, keda haipida ja müüa. Mõni neist passib ehk isegi kolle kapist otsima või sallivust kuulutama, mõni Odini sõdalasi hurjutama.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar