esmaspäev, 14. november 2016

Ukraina Helsinki grupp 40. Krimmi foorum.

10.-11. novembril 2016 tähistati Lvivis Ukraina Helsingi Grupi (UHG) moodustamise 40. aastapäeva. Sel puhul toimus konverents, mille korraldajaks oli Ukraina Katoliiklik Ülikool (UKÜ). Üritusele pani õla alla ka Ühendriikide Rahvusliku Demokraatia Sihtasutus (National Endowment for Democracy – NED). Sama ürituse raames peeti ka II Krimmi Foorum.
Konverentsil osalejaid oli umbes poolteistsada. Lisaks omadele oli külalisi Venemaalt, Balti- ja Taga-Kaukaasia riikidest, Valgevenest, aga ka Poolast, Tšehhist ja Saksast. Nendeks olid valdavalt endised poliitvangid, ent oli ka muid inimõiguslasi. Suurnimedest oli kohale tulnud Sergei Kovaljov, Paruir Airikjan, Pavel Litvinov, Aleksandr Podrabinek, Poola sõltumatu ametiühingukoondise „Solidaarsus“ aktivist Adam Michnik, endine poliitvang, kellest sai Tšehhoslovakkia siseministri asetäitja Petruška Šustrová jpt. Eestlastest osalesid Lagle Parek, Kalle Jürgenson, Kalju Mätik, Jaan Kolberg ja nende ridade autor.  
Helsingi grupid tekkisid pärast 1975. aasta suvel Soome pealinnas toimunud Euroopa Julgeoleku- ja Koostöönõupidamist. Konverentsi lõppaktis sätestati Euroopa sõjajärgsette riigipiiride vääramatus. Samas sisaldas lõppakt ka inimõigustealaseid sätteid, mis kohustas riikide valitsusi austama inimõigusi ja poliitilisi vabadusi, sh sõna-, trüki-, koosolekute-, poliitilistesse organisatsioonidesse kuulumise-, väljarännu- ning perekondade taasühinemise vabadust.  
N Liit oli soostunud nende sätete lisamisega, kuigi tal tegelikult ei olnud mingit kavatsust neid täita hakata. Lääneriigid tegid viisaka näo, ehkki olid samal arvamusel. Ent õiguskaitsjad/dissidendid olid teist meelt. Nemad otsustasid järgida seadusetähte sundimaks kurjuse impeeriumit täitma rahvusvahelisi õigusakte ja omaenda seadusi, esmajoones N Liidu konstitutsiooni. Selleks moodustati Moskvas 12. mail 1976 Helsingi lepete täitmise järelevalvegrupp, mis deklareeris, et hakkab kontrollima, kuidas N Liit täidab Helsingi lõppakti humanitaarosa sätteid.
Helsingi grupp kui võitlusmeetod võeti kasutusele ka rahvuslike vastupanuliikumiste poolt. 9. novembril 1976 moodustati analoogiline grupp Ukrainas, 25. novembril Leedus,  14. jaanuaril 1977 Gruusias ja 1. aprillil 1977 Armeenias. (Katsed luua analoogilised grupid Eestis ja Aserbaidžaanis nurjusid.) Erinevalt Moskva HGst kasutasid rahvusvabariikide grupid neid institutsioone eelkõige oma rahvuslike pürgimuste propageerimiseks.
1980. aastate alguseks õnnestus KGBl HGde tegevus lõpetada. Selleks ajaks olid peaaegu kõik gruppide liikmed kas vangistuses või emigratsioonis. Ukraina HG jätkas tegevus poliitvangilaagrites. Väärib märkimist, et selle liikmeks sai ka Mart Niklus. Perestroika ajal taastus Moskva ja Ukraina HG tegevus ja need tegutsevad siiamaani.
Konverents toimus UKÜ moodsas peahoones. Ürituse peakorraldajaks ja moderaatoriks UKÜ oli aserektor Mõroslav Marõnovõtš, kes oli olnud UHG asutajaliige.
Esimene päev oli pühendatud HGdele. Üritusele eelnes Lvivi linnapea Andrii Sadovõi vastuvõtt Lvivi raekojas. Konverentsi juhatas sisse avapalvus, mille viisid läbi katoliku piiskop, juudi rabi ja islami imaam.
Konverentsi päevakord oli pühendatud UHG ajaloole ja kogemustele, aga ka Helsingi liikumiste võitudele ja kaotustele ning tulevikuperspektiividele. Üldjoontes nostalgiliste sõnavõttude taustal tekitas elevust Vene riigiduuma liikme Sergei Kovaljovi kriitika tänase Moskva HG tegevuse aadressil. Tema hinnangul pole MHG väljendanud selget hukkamõistu ei Krimmi okupeerimise ega ka Putini režiimi muude tegude suhtes. Samuti väljendas Kovaljov nördimust, et nimekas endine dissident Ljudmila Aleksejeva peab võimalikuks olla Putini inimõiguste nõuniku ametis.
Marõnovõtši palvel tuli mul esineda Lvivi üliõpilastele. 15 minutilise ettekande raamidesse üritasin mahutada Eesti ja Ukraina vastupanuliikumise sarnasused ja erinevused. Kaasesinejaks oli Aleksandr Podrabinek, kes rääkis Moskva dissidentide tegevusest. Äratas tähelepanu, et küsimusi esitati ukraina keeles, milles juhataja vene keelde ümber pani. Vene keelsest jutust aga saadi nähtavasti aru. 
Teine päev kuulus Krimmi Foorumile ja oli pühendatud okupeeritud Krimmi ja selle põlisrahva krimmitatarlaste olukorrale. Esimene foorum oli toimunud 17. mail 2012 Simferoopolis krimmitatari rahva esinduskogu Medžlise korraldusel. Eestist esindas seal nüüdseks meie seast lahkunud Valeri Kalabugin.
Kahjuks ei saanud sel korral osaleda krimmitatarlase legendaarne liider Mustafa Džemilev, kes pidi sõitma New-Yorki osalemaks mingis ÜRO komisjonis. Foorumi sõnavõttudes ei olnud kuulda erilist optimismi, et krimmitatarlaste olukord võib lähemas tulevikus paraneda. Selle asemel toodi arvukalt näited okupatsioonivõimude järjest karmimaks muutuvatest repressioonidest krimmitatarlaste suhtes, alates iseseivate organisatsioonide sulgemisest, kuni aktivistide salapäramise kadumiseni. Samas rõhutati, et kuigi krimmitatarlased on moslemid, on nad kogu aeg kasutanud rahumeelseid võitlusmeetodeid ja hoidunud igasugusest vägivallast. Sellele vaatamata on neil keeruline maailma avalikkuse poolehoidu pälvida, kuna nende usukaalaste hirmuteod on tekitanud vaenulikkust kõigi moslemite suhtes. 
Praegu kasutab Ukraina propaganda infosõjas Venemaaga meelsasti krimmitatarlaste kaarti. Paraku ei saa eirata tõsiasja, et kuigi enne okupeerimist ja annekteerimist oli Krimm  autonoomne piirkond, ei olnud seal eraldi autonoomiat krimmitatarlastele. Seetõttu on ehk isegi kahtlane ennustada, milliseks kujuneb krimmitatarlaste olukord, kui Ukraina peaks kunagi oma suveräänsuse Krimmi üle taastama.
Nagu selliste ürituste puhul tavaks, võeti ka seekord vastu ühisdeklaratsioon maailma üldsuse poole. Pöördumise tekst vt siit:
https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVb2VIUkw4TUlhN2s/view?usp=sharing

Pöördumise eestikeelne tõlge vt siit:
https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVN1NNVS0zRGhxaTA/view?usp=sharing

Pöördumise inglisekeelne tõöge vt siit:
https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVVHlkM25NSUxubUk/view?usp=sharing