14. märtsil 2017 möödub 105 aastat Ants Kippari sünnist. Erinevalt enamikust välis-Eesti aktivistidest ja välisvõitluse sangaritest on Kippar siiani jäänud Eestis võrdlemisi vähetuntuks. Nii näiteks pole Kippari kohta artiklit Vikipeedias ning isegi väliseesti tegelaste leksikoniks pretendeerivatesse saiti „TLÜAR väliseesti isikud“ sisestati ta alles 2013. aastal. Ometi on just Kippar olnud Eesti vastupanuliikumise esindajaks välismaal ning ka vastupanuliikumise kõige aktiivsemaks toetajaks nii sõnades kui tegudes.
Sündinud 14. märtsil 1912 Tallinnas maja- ja äriomaniku perekonnas, kaotas ta nelja-aastaselt ema ja kuus aastat hiljem isa, kasvas ta üles oma onu Rudolf Kippari perekonnas. Lõpetas Tallinna Poeglaste Reaalkooli ja asus pärast sõjaväeteenistust 1931. aastal õppima majandusteadust Tartu Ülikoolis, mille lõpetas 1936. aastal. Esimeseks töökohaks sai Eesti Vabariigi Välisministeerium, aastail 1937–1939 töötas ta sekretärina Eesti Vabariigi konsulaadis Hullis Ühendkuningriigis. Eesti okupeerimise eelõhtul, 1939–1940, oli ta ametis väliskaubanduse büroos vanemreferendina Majandusministeeriumis, pärast Nõukogude okupatsiooni esimest aastat juhatajana Tallinna Varustusametis ning selle ümberkorraldamise järel varustusosakonna juhatajana majandusdirektooriumis. 1942. aastal asus Kippar juhatama Tööstus-Kaubanduskeskuse Müügiinspektsiooni ja Erakaubanduse Organiseerimisbürood. 1943. aastal valiti ta Üleriigilise Kaupmeeste Seltside Keskliidu asjaajaks-direktoriks. 1944. aastal oli ta sunnitud koos perekonnaga põgenema Rootsi.Kahel esimesel pagulusaastal töötas Kippar arhiivitöölisena Rootsi Kaupmeeste Liidus, seejärel mõned aastad pangaametnikuna. Alates 1940. aastate lõpust tegutses ta vabakutselise ajakirjanikuna ning majanduskonsultandina käitismajanduse küsimustes. Olles ühiskondlikult aktiivne juba iseseisvas Eestis (oli Tartu Ülikooli esinduskogu ja akadeemilise hõimuklubi juhatuse liige), jätkas ta samas vaimus ka paguluses. Kippar osales aktiivselt Eesti Noorte Meeste Kristliku Ühingu reorganiseerimisel, Eesti rahvusfondi aktsioonitoimkonna juhtimisel ning ajakirjandus-, kultuuri- ja üliõpilaselu organiseerimisel. Ta kuulus Rootsi Eestlaste Esindusse (REE) ja tegutses esinduse Välis- ja kodumaa küsimuste komisjoni (VKKK) abiesimehena ning esimehena.
Sündinud 14. märtsil 1912 Tallinnas maja- ja äriomaniku perekonnas, kaotas ta nelja-aastaselt ema ja kuus aastat hiljem isa, kasvas ta üles oma onu Rudolf Kippari perekonnas. Lõpetas Tallinna Poeglaste Reaalkooli ja asus pärast sõjaväeteenistust 1931. aastal õppima majandusteadust Tartu Ülikoolis, mille lõpetas 1936. aastal. Esimeseks töökohaks sai Eesti Vabariigi Välisministeerium, aastail 1937–1939 töötas ta sekretärina Eesti Vabariigi konsulaadis Hullis Ühendkuningriigis. Eesti okupeerimise eelõhtul, 1939–1940, oli ta ametis väliskaubanduse büroos vanemreferendina Majandusministeeriumis, pärast Nõukogude okupatsiooni esimest aastat juhatajana Tallinna Varustusametis ning selle ümberkorraldamise järel varustusosakonna juhatajana majandusdirektooriumis. 1942. aastal asus Kippar juhatama Tööstus-Kaubanduskeskuse Müügiinspektsiooni ja Erakaubanduse Organiseerimisbürood. 1943. aastal valiti ta Üleriigilise Kaupmeeste Seltside Keskliidu asjaajaks-direktoriks. 1944. aastal oli ta sunnitud koos perekonnaga põgenema Rootsi.Kahel esimesel pagulusaastal töötas Kippar arhiivitöölisena Rootsi Kaupmeeste Liidus, seejärel mõned aastad pangaametnikuna. Alates 1940. aastate lõpust tegutses ta vabakutselise ajakirjanikuna ning majanduskonsultandina käitismajanduse küsimustes. Olles ühiskondlikult aktiivne juba iseseisvas Eestis (oli Tartu Ülikooli esinduskogu ja akadeemilise hõimuklubi juhatuse liige), jätkas ta samas vaimus ka paguluses. Kippar osales aktiivselt Eesti Noorte Meeste Kristliku Ühingu reorganiseerimisel, Eesti rahvusfondi aktsioonitoimkonna juhtimisel ning ajakirjandus-, kultuuri- ja üliõpilaselu organiseerimisel. Ta kuulus Rootsi Eestlaste Esindusse (REE) ja tegutses esinduse Välis- ja kodumaa küsimuste komisjoni (VKKK) abiesimehena ning esimehena.
Erinevalt teistest välisvõitlejatest jõudis Kippar seisukohale, et seoses avaliku vastupanuliikumise tärkamisega Eestis, vajab välisvõitluse taktika põhjalikku ümberkorraldamist. Senine välisvõitlus oli keskendunud memorandumite ning apellide saatmisele asukohamaade valitsusorganitele ja meediale, mis oli väga vajalik tegevus ja mida tuli jätkata. Ent võttes arvesse uusi olusid, oli vajalik moraalselt toetada ja ka majanduslikult abistada eestlastest poliitvange ja nende perekondi, aga samuti ka vabaduses viibivaid vastupanijaid. Selleks tuli koguda andmeid vangistatud vabadusvõitlejate ja nende perekondade kohta, luua nendega sidemed ning neid abistada, taotledes neile Amnesty Internationali ja teiste asjaomaste organisatsioonide kaitset.
Kipparis sõnul tekkis tal poliitvange ja vabadusvõitlejaid abistava organisatsiooni loomise idee seoses Mart Nikluse vangistamisega 1976. aastal. Kippar asus seda juhtumit uurima ja avastas, et kusagil ei olnud keskselt ja süstemaatiliselt kogutud andmeid eestlastest poliitvangide kohta. Kuna ta kuulus REEsse, alustas ta VKKK raames poliitvangide väljaselgitamist. Läände jõudnud endistelt poliitvangide saadud info alusel koostas ta enam-vähem täielikud poliitvangide nimekirjad.
Kippari eestvedamisel asutati 14. veebruaril 1978 Stockholmis Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus (EVVA). EVVA seadis endale eesmärgiks nõuda Nõukogude Liidu vangilaagrites ja vaimuhaiglates kinnipeetavate eestlastest poliitvangide vabastamist, toetada majanduslikult nende perekonnaliikmeid ja juhtida maailma avalikkuse tähelepanu okupeeritud kodumaal toimuvatele inimõiguste rikkumistele. Koostati poliitvangide nimekirju, peeti kontakte vabadusvõitlejatega, teavitati Lääne infoagentuure olukorrast Eestis. Eesti poliitvangide kaitseaktsioonide raames esitati Helsinki konverentsi järelkonverentsidele Madridis, Belgradis ja Stockholmis memorandumeid koos poliitvangide küsimust selgitava materjalidega. Inimõiguste küsimustega tegelevatele organisatsioonidele ja Lääne teabeagentuuridele vahendati informatsiooni Eestis toimunud läbiotsimistest, ülekuulamistest, arreteerimistest ja poliitilistest kohtuprotsessidest. EVVA oli esimene pagulasorganisatsioon, kes otsis ja leidis kontakti Eesti avaliku vastupanuliikumisega, kujunedes vastupanuliikumise välisesinduseks ja toetusbaasiks.
Pole siis imestada, et Kipparist kujunes KGB silmis konkurentsitult kõige vihatum pagulasaktivist, kelle mustamiseks rakendati tööle mitmeid KGB „suuri sõnameistreid“ eesotsas Mart Kadastiku (Jaak Kalju nime all) ja Mark Leviniga. Perestroika ja glasnosti edenedes võeti Kippari ründamiseks ajalehepaskvillide kõrval kasutusele ka televisiooni võimalused. Nii näiteks võttis KGB vahetult pärast Tšernobõli tuumakatastroofi ette üsnagi seninägematu sammu meelitamaks Kippar teleekraanile, et teda seal rahva ees häbistada. Selleks valiti suure vaadatavusega Eesti televisiooni saatesari „Vaatevinkel“, mida juhtis tolleaegne populaarne telenägu Mati Talvik. Televaatajate silme all valis Talvik mingi telefoninumbri, sai kiiresti Kippariga ühenduse ja pidas maha ägeda telefonikõne. (Seda dialoogi vt http://aarneruben.blogspot.com/2009/11/6-eestlast-lasti-maha-tsernobolis.html)
Asi puudutas Kippar poolt väljaöeldud informatsiooni Tšernobõli tuumajaama taastamisele sundvärvatud ent halbade tingimuste tõttu tööst keeldunud eestlaste väidetavast mahalaskmisest. Sellekohast teavet oli Kippar saanud salajastelt sidemeestelt, kes, nagu hiljem selgus, olid KGB teenistuses. Nüüd kasutati seda ära Kippari häbiposti seadmiseks. Tõenäoliselt edastas need andmed Kipparile meremees Voldemar Holm, kes töötas Tallinn-Stokholmi laevaliinil ja oli KGB ülesandel Kippari usalduse võitnud.Paljude arvates mõjus juhtumi ümber puhkenud kära pagulasajakirjanduses halvasti Kippari tervisele ja tõi kaasa tema enneaegse surma
Suurim austus.
VastaKustuta