reede, 12. mai 2017

Väliseestlased – põrujad eesti poliitikas

Kogu taasiseseisvusperioodi kestel on alatasa esile kerkinud mõni poliitiline jõud, kes on valjuhäälselt lubanud platsi endistest punavõimuritest puhtaks lüüa, kompetentsust ja kodurahu, äraostmatut uut poliitilist kultuuri, sulid puuri pista jne.  Ikka ja jälle on suudetud ilusate lubadustega kergeusklike valijate poolehoid võita, mida neil on õige varsti tulnud kibedalt kahetseda. Näited teab igaüks omast käest, aga olgu nad siinkohal siiski ära nimetatud: Isamaa, Koonderakonna ja Maarahva erakonna koalitsioon, Res Publica, Rohelised, Vabaerakond. Seda rodu täiendaks tõenäoliselt ka Konservatiivse Rahvaerakond, kui sel peaks kunagi õnnestuma võimukoalitsiooni pääseda. EKRE lunastajamissiooni pimesi uskujad saaksid ilmselt ka selle erakonna kiire ja põhjaliku allakäigu tunnistajaks, sest inimlikult on ikka äärmiselt keeruline viljasalve pääsenuna jätta suu seks tegemata. Absolute power corrupts absolutely. Kes ei usu, vaadaku, mis juhtus põlissoomlastega.
Eesti taasiseseisvumise algaegadel olid väliseestlased minevikutaagata jõuks, kellele loodeti. Kogu okupatsiooniaja vältel olid väliseestlaste organisatsioonid pidanud visa välisvõitlust, mis seisnes asukohamaade valitsuste ja meedia tähelepanu juhtimises Eesti okupeeritusele ning inim- ja rahvusõiguste rikkumisele okupatsioonivõimu poolt. Oluliseks toeks välisvõitlusele kujunes Eestis 1970ndate aastate keskel tekkinud avalik vastupanuliikumine, mida asuti ka otseselt toetama (Ants Kippari asutatud Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus).
Eesti taasiseseisvumise protsessis avanes väliseestlastel võimalus selles ka vahetult kaasa lüüa. Materiaalselt ja moraalselt asuti toetama Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteid (ERSP), Eesti Kongressi ja Muinsuskaitse Seltsi. Rahvarinne pälvis vähem poolehoidu, põhjuseks selle ebamäärased seisukohad alates perestroika ja liidulepingu toetamiseks, kuni Edgari Savisaare poolt lansseeritud rahvuslike jõudude otsese vaenamiseni.
Kui algas taasiseseisvunud Eesti riiklike institutsioonide loomine, osalesid selles ka paljud väliseestlased. Suurem osa neist leidis täna keeleoskusele rakenduse välisministeeriumis ja saatkondades. Suurde poliitikasse pürgisid vähesed. Kahetsusväärselt osutusid peaaegu kõik neist läbikukkujateks.
Esimeseks pääsukeseks Eesti tegevpoliitikas oli rootsieestlasest finantsettevõtja Jaan Manitski, kellest sai pärast Lennart Meri USAsse suursaadikuks suundumist 6. aprillil 1992 Tiit Vähi valitsuse välisminister. Välisministri amet on teatavasti poliitilise maine hoidmise koha pealt võrdlemisi lollikindel ja Manitski pidas suuremate sekelduste oma ametis vastu kuni riigikogu valimisteni. Ilmselt osutus poliitika köögipoole tundmaõppimine ebameeldivaks kogemuseks, sest ühegi poliitilise erakonnaga Manitski ei ühinenud ja ka riigikogu valimistel ei osalenud. Nõnda on Manitski suutnud säilitada puhta rinnaesise. Kas ta seda oleks suutnud hoida ka mõnes muus ministriametis, näiteks sotsiaal- või siseministri omas? Raske uskuda.
Teine väliseestlasest poliitikasse pürgija oli politoloog Rein Taagepera. Tema osales rahvarinde kandidaadina presidendivalimiste esimeses voorus ja sai seal Arnold Rüütli ja Lennart Meri järel kolmanda tulemuse. Mitmesugustel põhjustel ei soostunud ka Taagepera osalema tegevpoliitikas, piirdudes eksperdi ja nõuandja turvalise rolliga. Sellegipoolest lasi ta end moosida 8. detsembril 2001 asuda moodustatud erakond Res Publica esimeheks, püsides sitzpresidendina sellel postil kuni 2002. aasta augustini. Uppuvalt laeval õigel ajal ära hüpanuna, jäi Taageperal kaasa tegemata „bez rublika“ nime pälvinud poliittehnoloogide kiire allakäik, mille kordusetenduseks on meie silme all toimuv IRLi häving.
Mõned väliseestlased kandideerisid 20. septembril 1992 toimunud VII riigikogu valimistel. Valituks osutus neist kõigest kaks. Üliedukaks kujunes USA armee erukoloneli, Vabariigi Valitsus eksiilis sõjaministri ja Eesti Kongressi saadiku Jüri Toomepuu valimisliit Eesti Kodanik, mis kogus 31 553 (6,89%) häält, millest üle poole moodustasid Toomepuule antud hääled. Saanud 4,6 isikumandaati, vedas Toomepuu  riigikokku ka näiteks Rein Helme (kes jalamaid jooksis üle Isamaa fraktsiooni), Paul-Olev Mõtsküla ja Aime Sügise. Suurele valimisedule vaatamata jäi Toomepuu tähelend kulutulena üürikeseks. Suutmata leida liitlasi isegi tänuvõlglaste seast, jäi talle osaks piirduda üksikvõitleja groteskilaadsete soolodega. Kõik hilisemad katsed suures poliitikas kaasa lüüa on Toomepuul lõppenud nurjumistega.
VII riigikokku sai ka ESRPlasest advokaat K Jaak Roosaare New Yorkist ning IX riigikokku Mari-Ann Kelam Isamaaliidust. Mõlemale jäi ainukeseks tähelennuks suure poliitikas, hilisemad katsed parlamenti pürgida on neile jäänud edututeks.
Poliitilise karjääri poolest kõige edukam väliseestlane on konkurentsitult Toomas Hendrik Ilves. Aastail 1993-1996 oli ta Eesti Vabariigi suursaadik USA-s, Kanadas ja Mehhikos, 1996-1998 välisminister Tiit Vähi valitsuses. Valituna erakond Mõõdukate nimekirjas IX riigikokku, sai temast Mart Laari valitsuse välisminister (1999-2002). Järgmissegi parlamenti juba sotsiaaldemokraadina valitud ja sealt 2004. aastat Euroopa Parlamenti suundunud Ilves jäi seni viimaseks väliseestlaseks Toompeal. Diplomaadi ja väliministri kuldses puuris populaarsust kogunud Ilvese päikesepoisi imago purunes tükkideks seoses tema presidenduuriga. Riigipea ameti suhtes ilmselget tüdimust demonstreerinud rahva lemmik paljastus rehepapliku saamamehena ja temast sai korrumpeerunud poliitiku võrdkuju.
Kolm väliseestlased on olnud ka valitsuse liikmed. Mart Laari esimeses valitsuses esindasid valimisliit Isamaad energeetikaminister Arvo Niitenberg ja rahandusminister Madis Üürike. Tehnikateadlane Torontost Arvo Niitenberg (1934–2003) elas üle ka Laari valitsuse umbusaldamise jätkates ministritööd ka Andres Tarandi „jõulurahuvalitsuses“. Pärast 1995. aasta riigikogu valimisi sai Niitenbergist Eesti Vabariigi erivolitustega suursaadik Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri juures. Rootsi eestlasest majandusteadlane Üürike oli ametis 1994. aasta jaanuarini, mil ta valitsusremondiga seotud poliitiliste mängude tulemusel oli sunnitud  oma portfelli loovutama Heiki Kranichile. Hiljem pole temagi enam poliitikasse kippunud.
ERSP toel Laari valitsuse kaitseministriks saanud Kieli Christian Albrechti Ülikooli Põhjamaade ajaloo professor Hain Rebasele sai saatuslikuks 1993. aasta suvel puhkenud Pullapää kriis, kus tema erakonnakaaslase Asso Kommeri juhitud jäägerkompanii otsustas Eesti kaitseväest välja astuda. Tekkinud olukorras võttis Rebas poliitilise vastutuse ja esitas 3. augustil 1993 lahkumisavalduse. Rebase lahkumise tagajärjena tekkis ERSP sisekriis, kuna ei suudetud leida üksmeelt uue kaitseministri isiku osas. See viis osa liikmete lahkumiseni erakonnast ja oli ERSP allakäigu algus.
Et kedagi poleks kõrvale jäetud, tuleb rääkida ka Aleksander Einselnist (1931–2017). Ühendriikide mundris Korea ja Vietnami sõjas teeninud Einseln läks erru koloneli auastmes 1985. aastal. 4. mail 1993 sai temast Eesti Kaitseväe juhataja. Paraku käis ka Einselniga kaasas sama viga mis teistegi väliseestlastega. Neile tüüpiline arrogantsus ja üleolekutunne kohalike suhtes, mis väljendus suutmatuses teha koostööd kaitseministeeriumiga ja valitsuse liikmetega, viis selleni, et suure häälteenamusega otsustas riigikogu 19. detsembril 1995 vabastada Einselni kaitseväe juhataja ametikohalt. Einseln üritas suures poliitikas jätkata, kandideerides 1999. aastal riigikokku Sinise Erakonna ja 2007. aastal Eesti Kristlike Demokraatide nimekirjas, ent ei osutunud valituks.
Hiljuti võis lehtedest lugeda, kuidas USA George Masoni ülikooli majandusprofessor Garett Jones soovitas värvata riigisektorisse välistalente. „Põrunud professori“ arvates tuleks Eesti uueks arenguhüppeks välismaalasi kaasata ainult konsultantidena, vaid võtmetähtsusega ametikohtadele. Jonesi arvates võiks Eesti ettevõtlusminister olla näiteks rootslane. 
Paraku on näiteks Ukraina kogemused näidanud, et varjaagide palkamisemisest sünnib tulu asemel pigem tüli. Loodetavasti jätkub meie poliitikutel tervet mõistust, mitte kuulata kõiksuguste isemõtlejate tarkusi. Nende, nagu ka Eesti poliitikas osalemisega katsetanud väliseestlaste häda seisneb suutmatus tunnetada kohalikke  ajaloost iseärasusi, mis ei pruugi sugugi kokku sobida lääneriikide ülikoolides õpetavate valdavalt vasakliberaalsete ja kohati eluvõõraste teooriatega. Meenutame, et mitte väga ammu olid välismaise eksperdid kategooriliselt vastu meie rahareformile ja proportsionaalsele tulumaksule. Õnneks neid kuulda ei võetud ning Eesti kroonist ja ühetaolisest tulumaksust sai edulugu.