reede, 26. jaanuar 2018


Dissident KGB ridades


Palju on lugusid Läände ärahüpanud või välisriikide luurete teenistusse asunud KGB töötajatest. Kuid selliseid, et keegi tšekistidest oleks dissidentide poolele asunud, annab otsida. Ometi on ajalool välja pakkuda ka selline kaasus.
2010. aastal telekanalis Arte linastunud prantsuse ajakirjaniku Nicolas Jallot’ tõsielufilm „Le dissident du KGB“ jutustabki taolisest kurioosumist. Tunni ja 12 minuti jooksul pajatatakse lugu endisest KGB kaptenist Viktor Orehhovist, Saulusest, kellest sai Paulus, dissidentide jälitajast, kellest sai nende abistaja ning kel tuli selle eest ränka hinda maksta.
Telelugu[1] annab ülevaate Orehhovi elukäigust alates tema KGB teenistusse asumisest kuni emigreerumiseni Ühendriikidesse. Saame teada, kuidas „õigest“ nõukogude kodust võrsunud noormees olles läbi teinud sundajateenistuse piirivalvevägedes, astus ülemuste soovitusel Dzerdžinski nimelisse KGB kõrgemasse kooli. Õppides kõige ihaldatumas luure ja vastuluure fakulteedis, mis reeglina oli elust Läänes ideoloogilise vaenlase rüpes unistavate nomeklatuurivõsukeste pärusmaa, oli lihtsast perest  pärit Orehhov selles seltskonnas erandlik kuju.
Ihaldatud marjamaale Orehhov siiski ei pääsenud, ehkki kõrvuti spioonitarkustega õppis ta ka türgi keelt. Kooli lõpetamise järel töötas ta Moskvas operatiivametnikuna, hoides silma peal tekstiiliinstituudi välisüliõpilastel. Tööl üles näidatud usinus tõi kaasa preemia: Suure Teatri trupi koosseisus sõitis ta külalisetendustele Jaapanisse ülesandega jälgida, et keegi grupi liikmetest ära ei hüppaks või välismaalastega kontakte ei sobitaks. 
Üsna pea viidi ta üle KGB viiendasse valitsusse, mille ülesandeks oli „võitlus ideoloogilise diversiooniga“ ehk teisitimõtlejate jälitamine ning trükiste tsenseerimine. Filmis jutustab Orehhov oma tööülesannetest, mis muuhulgas seisnesid dissidentide korterite pealtkuulamises ning salajastes ja avalikes läbiotsimistes. Selle tegevuse käigus avanes tal võimalus tutvuda läbiotsimisel äravõetud omakirjaslike (samizdat) ja sealkirjastuslike (tamizdat – Läände smuugeldatud ja seal üllitatud samizdati trükis, mis salaja toimetati N Liitu seal levitamiseks) trükiseid. Orehhovi sõnul hakkas tema siiras usk kommunistlikesse ideaalidesse murenema Jaapani reisiga, mil talle avanes võimalus ihusilmaga näha kuivõrd kapitalimaa tegelikkus erineb nõukogude propaganda poolt ettemaalitud kolepildist. Täielik silmade avanemine saabus aga Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi“, Abdurahman Avtorhanovi, Aleksandr Zinovjevi jt teoste lugemise kaudu. Lisaks keelatud kirjanduse neelamisega hakkas Orehhov kuulama N Liitu suunatud venekeelseid raadiosaateid.
Orehhov selgitab, kuidas ta mingil hetkel jõudis ta arusaamisele, et nendes raamatutes räägitakse õigetest asjadest. Süvenes mõistmine, et ümberringi valitseb korralagedus ja räpasus, ent samal ajal pannakse kinni inimesi, kes soovivad sellele maale head teha. Hakkas idanema mõte neid inimesi jõudumööda abistada. Eeskujuks sai talle erukindral Pjotr Grigorenko.
Dissidentide abistamiseks avanes võimalus 1976. aastal, kui tehti talle ülesandeks värvata dissident Mark Morozov. Orehhovil õnnestuski võita Morozovi usaldus. Orehhovi jaoks oli kõige ohutum variant kasutada värbamisvestlusi Morozoviga andmaks viimasele infot selle kohta, keda dissidentidest pealt kuulatakse, kelle juures kavatseks toime panna läbiotsimine, keda kavatsetakse arreteerida. Muidugi ei suutnud ta kedagi päästa, ent teadmine eelseisvast läbiotsimisest või arreteerimisest andis löögi alla sattunutele võimaluse inkrimineeritavad materjalid elukohast eemale toimetada. Samuti saadi teavitada välisajakirjanikke, kes oleks neist sündmustest kirjutanud.
Õnnetuseks ei kippunud dissidendid seda infot usaldama. Näiteks Moskva Helsingi grupi juht Juri Orlov kirjutab oma mälestusraamatus sellest, kuidas Morozov hoiatas dissidente ja akadeemik Sahharovi ringkonda, et KGB on otsustanud „väänata“ Orlovile 7+5, kuid keegi ei uskunud seda. Ainuüksi Orlov uskus ja see teave osutus õigeks. Analoogiliselt peeti ebausaldusväärseks teavet dissident Aleksandr Podrabineki eelseisva vangistamise kohta. Ometi arreteeris KGB Podrabineki päev enne Orlovi üle peetavat kohtuprotsessi algust. Orlovi hinnangul oli traagiline ka see, et mõned dissidendid, kes pidasid kogu asja KGB provokatsiooniks, arutasid üsna avatud tekstiga müstilise KGB kapteni teemadel, tehes seda ka oma korterites, mida KGB muidugi pealt kuulas. Mõned dissidendid pidasid ka Morozovit ennast provokaatoriks ega usaldanud teda. Asja kurbloolisus seisnes aga selles, et Orehhov sai oma infot edastada üksnes Morozovi kaudu.[2]
Podrabinek omakorda meenutab tagajärgi tarkusega, kuidas Orehhov tema juures toime pandud läbiotsimise ajal pani äravõetavate materjalide sekka igasugust tühja-tähja, ohtlikud materjalid aga lükkas kõrvale kui asjasse mittepuutuvad. Podrabinek veel imestas, et küll on nürimeelne tšekist, ja rõõmustas, et KGBs töötavad sellised puupead, taibates alles hiljem, et Orehhov lihtsalt üritas teda aidata.[3]
KGB taipas üsna pea, et nende ridades on „mutt“, kes dissidente abistab. Pealtkuulamiste ja muu operatiivinfo kaudu jõuti peagi Orehhovile jälile ja 1978. aasta augustis ta arreteeriti. Esialgu ei olnud tema vastu otseseid süütõendid. Ent talle sai saatuslikuks Morozovi arreteerimine 1. novembril. Lendlehtede ja samizdati levitamises süüdistatud Morozov murdus ülekuulamistel ja hakkas andma tunnistusi kõigi oma tuttavate kohta. Ning mõistagi andis ta ütlusi ka kapten Orehhovi kohta.„Tänutäheks“ pälvis Morozov suhteliselt leebe karistuse: asumiselesaatmise Vorkutasse viieks aastaks. Ent asumisel olles hakkas ta välisraadiost lindistama „Gulagi arhipelaagi“ ning seda kirjutusmasinal üles kirjutama. Selle eest ta arreteeriti ja mõisteti 8 aastaks vangilaagrisse. Viibides Tšistopoli vanglas, kasutades ta hetke, mil tema kambrikaaslased olid jalutuskäigul ja poos ta end üles.
Orehhov aga mõisteti sõjatribunali poolt 8 aastaks vangilaagrisse. Karistuse kandis ta „kellast kellani“ erilaagris, kus peeti kinni  süüdimõistetud õiguskaitseorganite töötajaid. Vabanes 1986. aastal, hakkas tegelema väikeettevõtlusega, juhatades töökoda õmblustöökoda.
Perestroika päevil osales Orehhov Sergei Grigorjantsi poolt juhitud komitees „Glasnost“ ning esines ettekandega konverentsil „KGB: eile, täna, homme“, kus muuhulgas paljastas ka oma endise ülemuse KGB kindral-leitnandi Anatoli Trofimovi musti tegusid. Trofimovist aga oli Jeltsini Venemaal saanud Föderaalse Julgeolekuteenistuse Moskva ringkonna ülem.
Organite kättemaks ei lasknud end kaua oodata. 19. mail 1995 peatas miilits liikluseeskirjade rikkumise ettekäändel Orehhovi auto. Läbiotsimise leiti püstol Parabellum, mille salves oli 7 padrunit. Esialgu mõisteti talle kolm aastat vabadusekaotust, mida edasikaebuse tulemusel õnnestus vähendada ühele aastale.   
Lõpp hea, kõik hea. Pärast vabanemist emigreerus Orehhov 1997. aastal Ühendriikidesse. Muutis nime, asus tööle gaasidetektorite tehasesse, hiljem hakkas tegutsema pitsakullerina. Esiotsa ei tahtnud ta midagi kuulda filmi tegemisest, kuid Jallot suutis talle siiski augu pähe rääkida.



[1] Poolakeelne telefilm on vaatatav youtube’is saidil https://www.youtube.com/watch?v=WjRx89NC3Bo.
[2] Орлов Ю. Ф. Опасные мысли: Мемуары из рус. жизни. - М. : Аргументы и факты, 1992. Võrguväljaanne https://www.sakharov-center.ru/asfcd/auth/?t=book&num=109.
[3] Подрабинек Александр Пинхосович. Диссиденты. -  Издательство: АСТ, 2014. Võrguväljaanne http://www.urantia-s.com/library/podrabinek/dissidenty/full

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar