kolmapäev, 21. märts 2018


VÄGIVALLATU VASTUPANU NÕUKOGUDE OKUPATSIOONILE EESTIS ESIMESEL NÕUKOGUDE AASTAIL 1940-41

Eeldused tõhusaks vastupanuks olid Eesti jaoks pärast maa okupeerimist Punaarmee poolt 17. juu­nil 1940. a võrdlemisi viletsad. Õige aeg vastu hakata oli käest lastud. Ligikaudu sajatuhandelisele kogu Eestit okupeerivale võõrväele, mille suurus ületas Eesti sõjavägi umbes kuuekordselt, rääki­mata ülekaalust relvastuse ja reservide osas, sõjalise vastupanu osutamine oleks kaasa toonud kiire lüüasaamise. Võimalusi oli veel partisanisõjaks, ent selleks ei olnud riigi poliitiline ja sõjaline juht­kond teinud mingeid ettevalmistusi ega ilmutanud vähimatki tahet.
Üldiselt on väga vähe võimalusi totalitaarsetes riikides valitsevale režiimile vastupanu osu­tamiseks. Võib isegi öelda, et need võimalused peaaegu puuduvad. Edukalt toimiva vastupanulii­kumise jaoks peab olema täidetud mitu tingimust. Esmaseks tingimuseks on valdava osa elanik­konna moraalne ja aineline toetus. Seda viimast on totalitaarse režiimi tingimustes pikema aja jook­sul peaaegu võimatu tagada, sest julmade repressioonide ja genotsiidipoliitikaga hävitatakse vas­tupanuliikumise materiaalne baas ning elimineeritakse füüsiline reserv. Mis puutub moraalsesse toetusse, siis suudavad võimud range kontrolliga massiteabevahendite üle, tsensuuri, vastupropa­ganda ja mitmesuguste provokatsioonide abil vastupanuliikumist hõlpsasti diskrediteerida ning kar­mide repressioonidega heidutada selle võimalikke toetajaid. Nii näiteks ei olnud mitte mingeid märke vastupanust pärast valge­kaartliku liikumise ja rahvaste enesemääramise eest peetud võitluse ning talupoegade kollek­tivi­seerimisevastaste ülestõusude verist mahasurumist Nõukogude režiimi stabiliseerudes 1930. aas­tate teise poolel. Erandiks on siin Põhja-Kaukaasia, eelkõige Tšetšeenia ja Dagestan, kus 1920. ja 1930. aastatel vallandusid perioodiliselt relvastatud ülestõu­sud, mis pärast verist mahasurumist NKVD[1] vägede poolt jätkusid partisanisõjana. Mis puutub Teise maailmasõja järgsesse relvastatud vastupanusse paljudes Nõukogude impeeriumi osades ka kõige ägedama stalinismi ajal, siis toimus see siiski sõja järelmina ja reeglina ainult neis piirkon­dades, mis olid olnud sakslaste poolt okupeeritud ning kus ei olnud nõukogude võim suutnud end veel täielikult kehtestada.
            Teiseks vajab vastupanuliikumine välist toetust eelkõige väljaõppe ning relvade, varustuse, side- ja propagandavahendite saamise näol. Näiteks eduka sissisõja vältimatuks eelduseks on läbilaskev riigipiir, mille kaudu saavad riiki sisse imbuda mõne sõbraliku naaberriigi väljaõppelaagrites tree­nitud võitlejad ning sama teed pidi saab välja toimetada haavatuid, haigeid või puhkust vajavaid võitlejaid. Eestis ei ole soodsaid tingimusi sissisõja pidamiseks, kuna puudub sobiv maastik ras­kesti ligipääsetavate mägede näol. On küll palju metsamassiive, kuid need on ainult suvel sobivad varjatud tegevuseks. Talvel see eelis kaob. Riigipiir naabermaade Soomega Põhjas ja Rootsiga Läänes on merepiir, mida võrreldes maismaapiiriga on suhteliselt lihtne valvata. Samuti ei saanud Soome ega Rootsi ühelt poolt suurriikide surve, teisalt enesesäilitamise huvides Eestile partisani­sõjaks vajalikku abi pakkuda. Lisaks sellele oli Rootsi esimese ja natsi-Saksamaa kõrval ainsa rii­gina ametlikult tunnustanud Balti riikide inkorporeerimist Nõukogude Liitu. Eesti saatusekaaslasel Leedul oli lõunanaabriks Poola, kes oli Saksamaa ja Nõukogude Liidu sõjalise kallaletungi taga­järjel tükeldatud ning okupeeritud. Lätil aga oli välispiiriks merepiir Läänes Rootsiga.
Kolmandaks oluliseks tingimuseks on vastupanuliikumise tegevuse avalikustamine. Kuna okupatsioonivõimu poolt kehtestatud ülirange tsensuuri tingimustes ja üldises terroriõhkkonnas on see võimatu, tuleb luua infokeskused välismaal, sest peab olema koht, kuhu sündmuste keskmes talletatud informatsiooni selle levitamiseks edasi toimetada. Siin olid teatud võimalused 1940. aas­tal veel olemas. Kuigi okupatsioonivõimud olid võtnud oma valdusesse sidevahendid, ajakirjan­duse ja ringhäälingu ning sulgenud hermeetiliselt piiri, tegutsesid Eestis sel ajal vähemalt veel mõnda aega välisriikide esindused ning kohal olid ka välisajakirjanikud, kes otsisid ise igasugust teavet riigis toimuva kohta ja kelle kaudu sai suunata informatsiooni välisriikidesse. Samuti kuulus iga saatkonna koosseisu isikuid, kelle ülesandeks oli luurealase teabe hankimine.

Kogu teksti saab lugeda siit:
https://drive.google.com/file/d/1ZQXzEd6OJyMYrACjo4dfliFLm5ML-CdW/view?usp=sharing
[1] NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat (Народный комиссариат внутренних дел), mis eksisteeris 1934. aasta 10. juulist kuni 1941. aasta 3. veebruarini ja 1941. aasta 20. juulist kuni 1943. aasta 14. aprillini. 3. veebruarist  kuni 20. juulini kandis repressiivorgan nimetust NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat (Народный Комиссариат Государственной Безопасности СССР), misjärel naasis endise nimetuse juurde.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar