Esmaspäev, 9. mai 2022

Relvastud vastupanu Ukrainas 1940.-1950. aastatel

Kaheksandast aastat kestev Venemaa madala intensiivsusega sõda Ukraina vastu eskaleerus käesoleva aasta 24. veebruaril Vene armee massilise sissetungiga Ukraina kontrolli all olevale territooriumile. Juhtus see, mida peljati, ent ei suudetud uskuda. Ent kõige uskumatum oli ukrainlaste südi vastupanuvõime ja võitlustahe, mistõttu Putini blitzkrieg’ist sai blitzbizdets.   

27. augustil 2014 avaldasin blogis pikema kirjutise „Rahvuslikust vastupanust Ukrainas“ (leitav  SIIT), milles andsin ülevaate ukrainlaste rahumeelsest vastupanust nõukogude okupatsioonile kuni iseseisvuse saavutamiseni 1991. aastal. Järgnevate ridadega on tehtud katse vaadelda Ukrainas 1940.-1950. aastatel aset leidnud relvastatud võitlust, mis sarnaselt Eestis, Lätis ja Leedus toimunud metsavendlusega kestis 1950. aastate keskpaigani, ent oli tunduvalt massilisem ja organiseeritum. Tõenäoliselt võib just sealt leida ukrainlaste kangelasliku ja surmapõlgava vastupanu lätteid, mis on ilmekalt avaldunud 240 päeva kestnud Donetski lennujaama või nüüd juba üle 70 päeva väldanud Mariupolit kaitsvate küborgide surmapõlglikus võitluses ülekaalukate orkide jõukude vastu.  

Erinevate vastupanuliikumiste kontekstis paistab ukrainlaste oma  silma selle poolest, et omamata riiki, relvajõude, materiaalseid ressursse ning välisriikide toetust, suudeti ometi lühikese aja jooksul ja rahvusvahelise isolatsiooni tingimustes organiseerida massiline üldrahvalik relvastatud vastupanu. Teiseks omapäraks oli see, et üheaegselt võideldi kahel rindel – nii Natsi-Saksamaa kui ka kommunistliku Nõukogude Liidu vastu. Lisaks sellele tuli lahinguid lüüa ka Moskva poolt toetatud partisanide ja ukrainlastesse vaenulikult suhtuvate poolakatega.

Hoolimata sellest, et ukrainlaste võitlus sai peamiselt välise toetuse puudumise ja ebasoodsa rahvusvahelise olukorra tõttu kaotuse osaliseks, võivad selle vastupanu kogemused olla Ukraina relvajõududele tänapäevavalgi kasutatavad. Et Ukraina sõjaväejuhid on seda arvesse võtnud, annab tunnistust nende osav ja üliedukas lahingutegevus ülekaaluka Vene sõjamasina vastu. Tõenäoliselt arvestasid ukrainlased Vene vägede kallaletungi puhul eelkõige tõrjelahingute ja vastase väljakurnamise taktikaga ning päris kindlasti ka sissisõjaga. Ja just siin kulus 1940.-1950. aastate ukrainlaste relvastatud vastupanuliikumise kogemus marjaks ära. Sissisõjaga arvestasid ka Ukrainat toetavad riigid, kes juba enne 24. veebruaril toimunud vaenuvägede mitmel rindel sissetungi varustasid ukrainlasi kergete tõrjerelvadega, nagu javelinid ja stingerid. Mida edukamaks ukrainlaste vastupanu osutus, seda enam hakkas lisanduma relvaabi, millest saab järeldada ainult üks: aidata saab ainult seda, kes end ise aitab. Hääletu alistuja jääb tühjade pihkudega.

Ukraina rahvusliku vastupanu lätted

Aastail 1654‒1667 toimunud Vene-Poola sõja tagajärjel oli Ida-Ukraina läinud Venemaa ja Lääne-Ukraina Poola alluvusse. Hilisemate Poola jagamistega sattusid ukrainlaste asualad ka Austria-Ungari keisririigi koosseisu. Kuna Habsburgide keisririik suhtus oma arvukatesse vähemusrahvustesse üsna sallivalt, võimaldades emakeelset kultuuritegevust, haridust ja isegi omavalitsusi, päästis see ukrainlased rahvuse. Seevastu Venemaa rakendas Ukraina aladel ukraina keele ja kultuuri tasalülitamise poliitikat, eesmärgiga „väikevenelased“ lõplikult venestada. Nii näiteks keelati ukraina keele kasutamine kirjasõnas. Kõige selle tulemusel toimus ukrainlaste massiline venestamine, mis saavutas erilise hoo nõukogude perioodil.

Seetõttu saab ukrainlaste rahvuslikust ärkamisest rääkida üksnes lääneukrainlaste, et väljapool Venemaad elavate ukrainlaste kontekstis. 19. sajandil Euroopat haaranud rahvuslike liikumiste laine ei jätnud mõjutamata neidki. Esimese maailmasõja künnisel tekkisid juba eeldused ukrainlaste rahvuslikuks enesemääramiseks.   

Esimene võimalus tuli pärast 1917. aastal Venemaal puhkenud Veebruarirevolutsiooni, mille tagajärjel kukutati tsaarivõim ja üle poole aasta valitses impeeriumis demokraatia. Pärast enamlaste võimuhaaramist kuulutas Ukraina Keskraada välja iseseisva Ukraina Vabariigi. Paraku ei õnnestunud vastsel riigil Vene kodusõja, mitmete okupatsioonide ning Nõukogude-Poola sõja keerises püsima jääda. 1921. aasta märtsis sõlmitud Riia rahulepingu järgi jagati ukrainlastega asustatud alad mitme riigi vahel: Nõukogude Liit sai Ukraina ida-, Rumeenia lõuna- ja edela- ning Poola ja Tšehhoslovakkia lääneosa. Seitsmest miljonist lääneukrainlasest elas enamus Poolas, ülejäänud jagunesid Rumeenia ja Tšehhoslovakkia vahel. Igal pool muutusid ukrainlased diskrimineerimise objektiks, eriti Poolas ja Rumeenias, kus ukrainlasi üritati sunniviisiliselt ümber rahvastada. Mõistagi ei tahtnud kõik need riigid midagi kuulda iseseisvast Ukrainast. See aga põhjustas ukrainlaste seas teravat rahulolematust, mitmesuguseid vastuhakke ja alalisi konflikte.

Evhen Konovalets
http://www.encyclopediaofukraine.com/display.asp?linkpath=pages%5CK%5CO%5CKonovaletsYevhen.htm

Esimese maailmasõja lõppedes moodustasid ukrainlastest endised Austria-Ungari ohvitserid 1920. aastal Prahas põrandaaluse Ukraina sõjalise organisatsiooni (Украї́нська військо́ва організа́ція – UVO), mille eesmärgiks oli relvavõitlus Poola okupatsiooni vastu ja Ukraina riikluse saavutamine. Organisatsiooni juhiks valiti üks kuulsatest Ukraina vabastusliikumise juhtidest endine Austri-Ungari armee kolonel Evhen Konovalets (14. juuni 1891 – 23. mai 1938). Algselt oli UVO sõjaline organisatsioon ühes vastavate juhtimis- ja kontrollsüsteemidega. Värvati ja õpetati salaja välja sõjaveterane. Destabiliseerimaks Poola riigikorda, sooritati arvukaid terroriakte. Poola riigivõimu stabiliseerudes tekkis paljudes ukrainlastes kahtlusi edasise vastupanu mõttekuses. UVOs puhkesid lahkhelid, mille tulemusena lahkus organisatsioonist palju liikmeid. Samas olid Poola politsei poolse tagakiusamise tõttu Konovalets ja enamus tema juhtkonnast sunnitud 1922. aasta riigist lahkuma, elades vaheldumisi Tšehhoslovakkias, Šveitsis, Saksamaal ja Itaalias.

Ukraina Rahvuslaste Organisatsiooni moodustamine

Kriis sundis UVOd oma tegevust põhjalikult ümber hindama. Organisatsioonist lahkunute asemele hakati värbama gümnaasiumide ja ülikoolide noori.  

1929. aastal toimus Viinis Ukraina rahvuslaste kongress, kus otsustati UVO ja üliõpilasorganisatsioonide baasil moodustada uus organisatsioon, Ukraina Rahvuslaste Organisatsioon (Організація Українських Націоналістів – OUN).   Sarnaselt eelkäijale jätkas OUN põrandaalust tegevust. Samuti käis kõiki sõjalise juhtimise reegleid ning äärmiselt tugevat distsipliini järgides edasi poliitilise terrori kampaaniat Poola võimude ja ukrainlastesse vaenulikult suhtuvate poolakate vastu. Terrori kõrval tegi OUN eelõige noorte hulgas suuri jõupingutusi oma poliitiliste vaadete populariseerimiseks.

Paraku olid OUNi juhtkonnas algusest peale sisse programmeeritud olulised pinged, mis aegamööda arenesid teravaks sisekonfliktiks. Ukraina vabastusliikumist juhtiva OUNi välismaa komitee eesotsas olid aastatepikkuse võitluskogemusega vanemapoolsed juhid, kes pärinesid Konovaletsi „tsiviliseeritud“ generatsioonist. Nemad juhid olid kahtleval seisukohal OUNi konkreetsete taktikaliste meetodite, iseäranis atentaatide suhtes. Olemata otseselt vastu vägivallale, eelistasid nad peenemaid meetodeid ja tegid pingutusi toetuse saamiseks välisriikidelt, eriti Saksamaalt. Pealegi häiris neid kontrolli puudumine kodumaal (st Poolas, Rumeenias ja Tšehhoslovakkias) asuvate OUNi rühmistuste tegevuse üle.

Stepan Bandera
 https://et.wikipedia.org/wiki/Stepan_Bandera
Poolas tegutsevat OUNi juhtis Stepan Bandera  (1. jaanuar 1909 Galiitsia – 15. oktoober 1959 München), kellest sai ukrainlaste rahvusliku vastupanu sümbol ja venelaste õudusunenägu. Juba varajasest noorusest peale osales Bandera rahvuslikus liikumises ja Poola-vastases tegevuses. 1934. aastal vangistati ta seoses Poola siseministri Bronisław Pieracki mõrva planeerimisega ja talle mõisteti surmanuhtlus, mis hiljem muudeti eluaegseks vangistuseks. Kui Saksa ja Nõukogude väed tungisid Poola, sai Bandera vabaks. Pärast 30. juunil 1941 Lvivis Ukraina iseseisvuse väljakuulutamist paigutasid sakslased ta Sachsenhauseni koonduslaagrisse, kust ta vabanes alles 1944. septembris ja jätkas ukrainlaste vastupanuliikumise juhtimist. Teise maailmasõja lõppedes asus Bandera elama Münchenisse, kus ta 1959. aastal KGB agent Bohdan Stašõnskõi poolt tsüaniidiga mõrvati.

            

Ukrainlaste silmis on Bandera kangelane, ent venelastele ja isegi poolakatele vanakuri ise, kellega hirmutatakse lapsi. Bandeeralased aga on venelaste silmis on kõik rahvuslikult meelestud ukrainlased, rääkimata praegusest Ukraina juhtkonnast.

Bandera mälestussammas Lvivis
https://www.imago-images.com/st/0112057870
2007. aastal püstitati Lvivis Banderale mälestussammas. Taolisi monumente on veel teistes Lääne-Ukraina linnades, kus tema mälestus on mitmel viisil jäädvustatud. 22. jaanuaril 2010 andis Ukraina president Viktor Juštšenko Banderale postuumselt Ukraina kangelase aunimetuse. 2011. aasta jaanuaris tühistati see kohtu poolt absurdsel ettekäändel, et Bandera ei olnud Ukraina kodanik. Meenutame, tol ajal oli Ukraina presidendiks venemeelne suurkorruptant Viktor Janukovõtš.

OUNis valitsevad vanemate ja mõõdukate ning noorte ja radikaalsete liikmete vahel hõõguvad erimeelsuste juurde lahvatasid leegiks, kui 1934. aastal pärast Bandera vangistamist paigutati kõik kodumaa OUNi juhid Poola võimude poolt Bereza Kartuska koonduslaagrisse. Mõningatel andmetel juhtus see OUNi välismaa komitee juhtide reetmise tõttu. Vaatamata pingetele oli Konovaletsil piisavalt autoriteeti, sallivust ja diplomaatlikkust, et juhtida mõlemat tiiba ning vältida katastroofilise konflikti tekkimist. Seetõttu oli Konovaletsi mõrvamine Ukraina rahvuslikule liikumisele purustavaks löögiks. OUNi lõhenemist ei suutnud ei suutnud enam miski ära hoida.

Konovaletsi tegevus oli Kremlit juba pikemat aega häirinud. Stalin isiklikult tegi atentaadi korraldamise ülesandeks OUNi imbunud NKVD agendile Pavel Sudoplatovile, kel õnnestus saada Konovaletsi lähedaseks sõbraks. 23. mail 1938 Rotterdamis kinkis Sudoplatov magusat armastavale Konovaletsile šokolaadikarbi, millesse peidetud lõhkekeha plahvatus tappis OUNi juhi. Tema mõrvamine pidi olema kättemaks 1933. aastal Lvivis OUNi poolt hukatud Nõukogude diplomaadi eest. 

Järgneb 

    

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar