Relvastud vastupanu Ukrainas 1940.-1950. aastatel II

OUNi tegevus Teise maailmasõja algul

1. septembril 1939 alanud Teine maailmasõda muutis drastiliselt lääneukrainlaste olukorda. Molotovi-Ribbentropi pakti salajase lisaprotokolli sätteid järgides avas Nõukogude Liit 17. septembril 1939 Poolale kallale tungides „teise rinde“, mis kiirendas oluliselt Poola sõjalist lüüasaamist. Tasuks liideti ukrainlastega asustatud Poola alad Ukraina NSVga.  

Andri Melnõk
https://en.wikipedia.org/wiki/Andriy_Melnyk_
(Ukrainian_military_leader)

Pärast Konovaletsi mõrvamist asus OUNi välismaa komitee juhtima Konovaletsi lähedane kaastööline ja mõttekaaslane Andri Melnõk (12. detsember 1890 Drohobõtš, Lvivi oblast  – 1. november 1964 Clervaux, Luksemburg). Melnõk oli võidelnud vabatahtlikuna Esimeses maailmasõjas, juhtides Austria-Ungari armee koosseisus olevat ukraina jalaväebrigaadi. Ukraina üürikeseks jäänud iseseisvuse ajal oli ta Sõmon Petljura toetaja, võitles Ukraina rahvavabariigi armee koosseisus Nõukogude-Venemaa vastu ja pälvis polkovniku aukraadi. 1929. aastal oli ta üks OUNi asutajaliikmetest. Pärast sõda põgenes Melnõk läände, elades Luksemburgis, Lääne-Saksamaal ja Kanadas ning olles aktiivselt tegev emigrantlikes organisatsioonides. 

Suhete selgitamiseks sõitis  Bandera 1940. aasta jaanuari algul Rooma, kus sel ajal oli Melnõk ja tema kaaskond.  Eelseisva Saksa-Nõukogude sõja tõenäosuse tõttu, tegi Bandera ettepaneku, et Melnõk viiks peakorteri neutraalsesse Šveitsi ja juhiks sealt OUNi tegevust. Samuti pani Bandera ette keskendada kõik tegevused Ukraina täieliku iseseisvuse saavutamisele ja käsitleda liitlastena üksnes neid riike, kes tunnustavad Ukraina suveräänsust. Ta soovitas, et OUN peaks olema Saksamaa suhtes äraootaval seisukohal: kui Saksa valitsus avaldab vaenulikkust Ukraina iseseisvuse suhtes, võitleb OUN, lisaks nõukogudelastele, ka sakslaste vastu.  

Tegevuste planeerimisel pidas Melnõk vajalikuks sidepidamist Saksamaaga, mis Bandera arvates oli iseseisvuse eest peetava võitluse sõltuvusse seadmine Saksa sõjalistest plaanidest. Melnõk ei pidanud arukaks OUNi enneaegset tegevust.

Läbirääkimised eesmärgiga lõpetada sisemine konflikt, kestsid kuu aega. Õnnetuseks jäid probleemid lahenduseta. Saavutamata mingit rahuldavat kompromissi, kohtusid  juhtivad välismaa ja kodumaa OUNi aktivistid  viimaks 10. veebruaril 1940 ja moodustasid OUNi revolutsioonilise juhatuse.  Selle juhiks valiti üksmeelselt Bandera.

OUNi lõhenemine 

Bandera oli seisukohal, et keskendumine Melnõki positsioonile mitte ainult ei devalveeri vabastusliikumist, vaid mõjub negatiivselt ka kogu Ukraina elanikkonna isamaalisele võitlusele. See võib maailmale näidata Ukrainat kui Saksamaa käsilast.

Selle lahenduseta jäänud vastasseisu tulemusel tekkis ühe asemel kaks OUNi, mis hakkasid teineteisele vastu töötama. Aprillis 1941 Krakówis toimunud OUNi II suurkogul võeti vastu  leppimatu seisukoht „Ukraina oportunistlike parteide“ suhtes, nagu ukraina rahvusest kommunistid ja komsomoli liikmed. Samal konverentsil nõuti, et  Melnõk  peataks igasuguse tegevuse OUNi nime all, kuna tema poliitilised hoiakud on vastuolus OUN ideoloogilis-poliitiliste seisukohtadega. Melnõk võis tagasi tõmbuda poliitiliselt areenilt või moodustada teise nime all uue partei.

Melnõk ja ta pooldajad ei tunnustanud suurkogu otsuseid, vaid korraldasid suletud kohtuprotsessi, millel mõisteti Banderale ja ta üheksale pooldajale surmanuhtlus. See aga tähendas OUNi täielikku lõhestumist kaheks teineteist välistavaks haruks. Melnõki poolt juhitud OUNi haru, mis sai nimeks OUN(M), tegutses samuti Ukraina rahvuslikes huvides, ent ei teinud mingit koostööd bandeeralastega. Lisaks sellele said Melnõki organisatsioonile osaks samasugused repressioonid natsirežiimi poolt.

OUN(B), mida juhtis Bandera, aga võttis sihiks Ukraina regulaararmee loomise.           

Saksa-Nõukogude sõja algus

1941. aasta algul oli selge, et peagi on puhkemas sõjaline kokkupõrge äsjaste liitlaste ning verevendadena üksmeelselt Poolat jaganud Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel. Ukraina rahvuslased nägid selles šanssi saavutada Ukraina riiklus. Vaatamata asjaolule, et OUNil ja Saksamaal oli ühine vaenlane, olid nende lõppeesmärgid siiski väga erinevad. Saksa valitsuse silmis seisnes OUNi väärtus selles, et seda sai kasutada õõnestusjõuna vaenlase tagalas. OUN seevastu ei soovinud, et ukrainlased oleksid selles sõjas lihtsalt sakslaste kahurilihaks.

Sakslaste ja OUNi vahelise koostöö tulemusena moodustati veidi enne Saksamaa kallaletungi Saksa armee koosseisus ukrainlaste väeüksus nimetusega „Ukraina rahvuslaste leegion“. Üksus mehitati peamiselt sakslaste poolt okupeeritud territooriumidelt pärit ukrainlastest, kes pooldasid juhina Banderat. Üksuses oli umbes 600 sõdurit ja see koosnes kahest pataljonist koodnimetustega Nachtigall ja Roland. Saksa väejuhatus kavatses neid kasutada diversioonide eesmärkidel, ent OUN(B) arvestas nende pataljonidega kui tulevase Ukraina armee tuumikuga.

Juba sõja esimestel päevadel puhkesid rahvuslaste ja sakslaste vahelised konfliktid. Saksa-Nõukogude sõja teisel päeval saatis OUN(B) Saksa välisministeeriumile memorandumi, milles rõhutati, et Saksa idarünnaku saatus sõltub Ukraina probleemi positiivsest lahendusest ehk Ukraina riigi loomisest, mis toetab Saksamaad võitluses enamluse vastu. Läkituse toon ärritas Saksa valitsust ülimal määral.

30. juunil 1941 kuulutas OUN(B), mida toetas Nachtigall, ilma Saksa võimude nõusolekuta, Lvivis välja Ukraina iseseisvuse. Mängides väga riskantset mängu, lootis OUN(B) juhtkond, et Saksa sõjavägi eelistab nõustuda iseseisva Ukrainaga, selle asemel, et minna juba sissetungi hakul ukrainlastega vastasseisu. Vaatamata sellele, et OUN(B) hinnangud Saksa väejuhatuse reaktsiooni kohta olid üsna täpsed, tegid organisatsiooni juhid täieliku valearvestuse natsi kõrgema poliitilise juhtkonna reaktsiooni osas. Mõned päevad pärast iseseisvusdeklaratsiooni väljakuulutamist arreteeris gestaapo Bandera ja tema pooldajad.

Marsirühmad 

Saanud Ukraina iseseisvuse väljakuulutamisega fiasko osaliseks, otsustas OUN(B) vältida otsest vastasseisu sakslastega ja keskenduda rahvuslike omavalitsuste moodustamisele nõukogulastest vabastatud Ukraina territooriumidel. Selleks jagunes umbkaudu kaks tuhat OUNi liiget marsirühmadeks, mis liikusid edenevate Saksa vägede järel itta, et selgitada igas külas ja linnas välja rahvuslikud liidreid ning rajada nende kaudu kohalikke võimuorganeid. Kuna Saksa sõjavägi ilmutas esimestel okupatsioonikuudel suhtelist sallivust ukrainlaste suhtes, moodustati marsirühmade abiga palju ukrainlaste kohalikke omavalitsusi. Samas loodeti, et sakslased saadavad laiali kolhoosid, annavad maa talupoegadele tagasi ja tagastavad omanikele natsionaliseeritud ettevõtted. Seda siiski ei juhtunud, sest sakslased pidasid kolhoose väga käepärasteks ja mugavateks abinõudeks toiduainete saamiseks, riigistatud ettevõtteid aga Saksa sõjamasina varustamise vahenditeks.

Samaaegselt nõukogude võimu kokkuvarisemisega Ukrainas, suurenes silmnähtavalt Ukraina elanike sotsiaalne, kultuurialane ja administratiivne tegevus. Ukrainlased lootsid, et sakslased on valmis lubama neil rajada iseseisvat Ukraina riiki, mis oleks olnud tugevaks ja ustavaks liitlaseks võitluses Nõukogude Liidu vastu.

Paraku olid natsid teisel arvamusel. Septembris 1941 arreteerisid ja hukkasid SSi üksused palju marsirühmlasi. Kaks kuud hiljem keskendus gestaapo OUN(M)le. Nelikümmend Melnõki tiiva liiget lasti maha. Hiljem kõrvaldasid natsivõimud ukrainameelsed isikud omavalitsustest, politseist ja ajakirjandusest. 

Rahvuslased pöördusid üha enam põrandaaluste tegevusmeetodite poole. Lühikesed „mesinädalad“ natsirežiimiga olid möödas ja aina rohkem hakkas süvenema vastumeelsus uue okupandi suhtes. Samas tekkisid ka esimesed vastuhakuilmingud. OUNi jõupingutuste tulemusel võttis rahva vastupanu organiseeritud vormi, koos ühtse juhtimise ja poliitilise juhtimisstruktuuriga.

Saksa-vastaste meeleolude tugevnemine

Kui juunis 1941 oli suurem osa ukrainlasi tervitanud sakslasi kui vabastajaid, hakkas 1942. aasta esimeste kuude jooksul üha suurenema saksa-vastasus. See oli alguse saanud juba Saksa võimude suhtumises Ukraina iseseisvuse väljakuulutamisse 30. juunil Lvivis ja selle aktsiooni juhtide, eesotsas Banderaga, vangistamisega. Lisaks sellele tekitas elanikes vastumeelsust inimeste küüditamine  Saksamaale tööteenistusse ehk orjatööle, aga samuti Ukraina loodusvarade ja toiduainete mõõdutundetu röövimine. Esines juhtumeid, kus elanikud püüdsid neid küüditamisi ja röövimisi jõuga takistada.

Seda käsitlesid Saksa võimud avaliku väljakutsena Saksa poliitikale ja autoriteedile. Seetõttu andis Ukraina riigikomissar Erich Koch 20. mail 1942 Saksa autoriteedi säilitamiseks käsu põletada sõnakuulmatute kohalike elanike vara ja rakendada  muid karistusi. Oma tegevusega kurikuulsuse pälvinud Kochi tegevus on õpikunäiteks Saksamaa ülbest ja lühinägelikust poliitikast okupeeritud alade poliitika läbiviimisel, millega ässitati elanikud enda vastu, tekitati neis meeleheidet ning lükati nad sabotaaži ja relvastatud vastupanu teele. On arvatud, et see poliitika oli üheks oluliseks põhjuseks, miks Saksamaa Teises maailmasõjas kaotajaks jäi. Paraku nähtub sama muster ka tänaste Saksamaa juhtide rumalas ja silmakirjalikus käitumises Ukraina abistamise suhtes. Siinkohal sobib ühe näitena meenutada, kuidas sellesse kangasse passib suurepäraselt ka sakslaste käitumine Eesti Vabadussõja algul, mil Eestist taganedes keelduti meie noorele kaitseväele relvi andmast.  

1942. aasta keskpaigast alustas OUN ettevalmistusi relvastatud vastupanuks sakslastele, kui selleks peaks tekkima soodsad asjaolud. Sakslastega oldi nõus tegema koostööd enamlaste-vastase võitluse kontekstis, ent kui partnerid ja võrdsete õigustega. 1942. aasta kevadel tugevnes järk-järgult relvastatud vastupanu Saksa okupatsioonivägedele ning võttis organiseerituma ja vägivaldsema vormi. Sama aasta algul organiseeriti Volõõnias ja Polesjes esimesed OUN(B) relvaüksused. Eelseisva vastuhaku ettevalmistusfaasis keskendus OUN oma relvajõudude isikkoosseisu väljaõpetamisele ning relvade ja muu sõjaväevarustuse hankimisele. Väljaõpet oli süstemaatiliselt läbi viidud ning sõjavarustust kogutud juba alates 1941. aasta sügisest.

Samas hoiduti juhuslikest ja kooskõlastamata rünnakutest sakslaste vastu. OUN(B) juhtkond keelas rangelt igasugused aktsioonid Saksa okupatsioonivõimude vastu. Selline taktika on mõistetav, kuna OUN(B) peamine eesmärk oli igal viisil kaitsta oma rühmitusi, et varuda aega vägede ja vahendite kogumiseks. Ent OUN(B) hoiakul juhtide ponnistused sakslaste-vastase relvastatud vastuhaku edasilükkamiseks tekitasid organisatsiooni realiikmete seas rahulolematust.

Ukraina ülestõusarmee moodustamine

OUN(B) seisis dilemma ees. Ühelt poolt oli vaja kaitsta elanikkonda Saksa okupatsioonivõimude omavoli ja kuritarvituste eest. Teisalt tuli avaliku vastuhakuga viivitada, selleks et koguda mehi ja varustust. Kuna vastuhaku pikemaajaline edasilükkamine oli võimatu, alustas OUN(B) marsirühmade baasil oma relvajõudude formeerimist, mis üsna pea võtsid nimeks Ukraina Ülestõusuarmee (Українська повстанська армія – UPA).

Esimene UPA üksus moodustati oktoobris 1942 Polesjes. Lääne-Ukraina elanikkonna tugeva religioossuse tõttu ajastasid UPA vastupanijad oma armee sünni õigeusukristlaste poolt tähistatava jumalaema kuulutamise pühale. Ka tänapäeval tähistatakse Ukrainas seda päeva lisaks religioossele tähendusele ka UPA päevana.

Polesje oli UPA moodustamise kohaks valitud põhjusel, et lisaks sakslaste survele terroriseerisid kohalikke elanikke ka punapartisanid ja ukrainlaste suhtes vaenulikult meelestatud poolakad. Nõukogude ülemjuhatus osutas suurt tähelepanu partisanisõjale ja alustas esimestel sõjakuudel partisanide saatmist Saksa tagalasse. Polesje läbipääsmatud metsad ja sood olid ideaalseks kohaks sissisõda pidamiseks.

Partisanide suhtumine kohalikku elanikkonda oli algusest peale vaenulik. Nad röövisid, rüüstasid ja tapsid kohalikke, keda kahtlustasid UPAsse kuulumises. Partisane toetasid ka poolakad, ehkki loogiliselt võttes pidanuks nende vastupanu olema suunatud ka Nõukogude Liidu vastu, kes oli koos sakslastega osalenud Poola hävitamises 1939. aastal. Selle asemel tegid poolakad aktiivselt koostööd nii natsivõimude kui punapartisanidega. Nähtavasti olid ukraina rahvuslased nende silmis suuremad vaenlased kui hitlerlased ja stalinistid.

UPA ülesehitus 

UPA muutus peagi Ukraina rahvaarmeeks, võttes liikmeks iga rahvuslikult meelestatud ukrainlase ja ühendades erinevates poliitilistes liikumistes osalejaid. Kõik liikmed olid pühendunud iseseisva Ukraina loomisele. Suurenedes OUN(B) marsirühmade baasil oli UPA, iseäranis alates algusest, tihedalt seotud OUN(B) organisatsioonilise struktuuriga. Nende sidemete tõttu hõivasid UPAs juhtpositsioonid OUN(B) juhid. Esimesel perioodil ei olnud UPA peamine ülesanne mitte sakslastega võitlemine, vaid elanikkonna kaitsmine Saksa okupatsioonirežiimi võimutsemise eest. Selleks oli iga UPA üksus seotud kindla administratiivterritooriumiga.  

UPA oli jagatud nelja gruppi: Põhja-UPA hõlmas Volõõniat ja Polesjet, Lääne-UPA  Galiitsiat, Bukoviinat, Taga-Karpaatiat ja osa Lvivi oblastist, Lõuna-UPA Kamjanets-Podilskõi, Žõtomõri, Vinnõtsja, Kiievi ja Tšernihivi oblasteid ning Ida-UPA Žõtomõri põhjaalasid, Kiievi ja Tšernihivi oblasteid. Iga grupp on jagatud sõjaväeringkondadeks, mis omakorda jaotusid taktikalisteks üksusteks.

Peamine taktikaline üksus oli kurõn (pataljoni suurune), mis koosnes kolmest-neljast sotnjast (kompanii suurune) koos lisatoetus üksustega. UPA välimäärustiku kohaselt oli iga sotnja suuruseks 136 võitlejat, ent tegelikult olid need üksused mehitatud 130-200 sõduriga. Lõuna-UPAs ja Lääne-UPAs oli suurim jätkusuutlik võitlusüksus kurõn ja äärmise vajaduse korral võidi mitmest kurõnist moodustada operatiivgrupp. Põhja-UPAs oli suurimaks operatiivüksuseks zagõn (brigaadi suurune eriväeosa), mis koosnes kolmest kuni neljast kurõnist.  

Roman Šuhhevõtš
https://uk.wikipedia.org/wiki

Üldjuhtimist ja kontrolli teostas UPA ülemjuhatus, mis koosnes ülemjuhatajast, tema asetäitjast ja peastaabi ülemast. Ülemjuhatajaks sai Roman Šuhhevõtš  (30. juuni 1907 Krakovets – 5. märts 1950 Lvivi ümbrus). Šuhhevõtš lõpetas 1925. aastal Lvivi ukraina gümnaasiumi ja liitus samal aastal UVOga. Aasta hiljem, olles UVO sõjaline referant, lasi ta maha Poola koolikuraatori. Aastail 1926-1929 osales ta mitmesugustes Poola-vastastes aktsioonides. Oli üks esimesi OUNi liikmeid. 1930. aastatel organiseeris ja juhtis mitmeid sabotaažiakte: poolakates kolonistide majade ja vara süütamisi, politseijaoskondade purustamisi ning atentaate Poola ametnike vastu. 1934. aastal arreteeriti Šuhhevõtš koos Banderaga Poola siseminister Pierackile sooritatud atentaadi süüdistusel ja mõisteti 4 aastaks vangi. Vabanes 1938. aastal amnestiaga, sõitis Saksamaale, läbis ta Müncheni sõjaväeakadeemias ettevalmistuskursused. Teise maailmasõja algul OUNis puhkenud lahkhelide ajal valis ta Bandera poole ja sai OUN(B) sõjaliseks juhiks. Saksa-Nõukogude sõjategevuse vallandudes oli ta üksuse Nachtigall komandöri asetäitja hauptmanni (kapten) auastmes.  

UPA peastaap koosnes operatiiv-, luure-, logistika-, väljaõppe-, teabe- (propaganda) ja poliithariduse osakonnast. Kõiki nelja UPA haru juhtisid grupeeringukomandörid ja peastaabi struktuurid. Pataljoni- või kompanii suuruste üksuste staapides oli isikkoosseis väiksem. See koosnes pataljoni (kompanii) komandörist, tema asetäitjast, adjutandist ja asetäitjast propaganda alal ning arstist või medõest.

Elanike laialdase toetuse tõttu oli UPA võimeline mobiliseerima oma jõud suhteliselt lühikese aja jooksul tolleaegse tavaarmee suuruse ja standarditeni. Erinevate  hinnangute kohaselt osales UPA eksisteerimise perioodil vastupanuliikumises rohkem kui 400000 inimest. UPA üksustel oli väga erisugune relvastus. Sakslaste-vastaste võitluste ajal kasutasid vastupanijad vaenlaselt äravõetud relvi, sealhulgas raskerelvi, nagu suurtükid ja tankid. Kui sõja järel võeti kasutusele sissisõja taktika, ei olnud raskerelvade kasutamine enam võimalik. Küll aga leidsid ohtrat kasutamist tankirusikad.

UPA lahingulipu värvid olid punane ja must.  Need sümboliseerisid punast Ukraina verd, mis on valati mustale Ukraina mullale ja Ukraina rahvusliku idee visa kestvust ka kõige süngemates tingimustes. Puna-must lipp on jätkuvalt Ukraina rahvusliku liikumise sümbol.

UPA hümniks oli Ukraina rahvuslaste isamaaline marsilaul „Me sündisime suurel tunnil“ („Зродились ми великої години“), vt SIIT, sõnade autor Oless Babõi, muusika Omelian Nõžankõvskõi 1929. aastal.  

Esimesed UPA võitlused Saksa vägede, punapartisanide ja vaenulike poolakatega innustasid  elanikkonda UPAga liituma ning selle isikkoosseis suurenes oluliselt. Veebruariks 1943 oli lisaks kahele üksusele moodustatud kolm uut kompanii suurust üksust. Mõni aeg hiljem läksid paljud abipolitsei (kohalike ukrainlastega mehitatud Saksa üksused) osakonnad üle UPAsse. Selle juurdevoolu tulemusel muudeti kompaniisuurused üksused pataljonideks ja moodustati lisakompaniid.           

UPAsse värbamine rajanes peamiselt vabatahtliku väeteenistusse võtmise põhimõttel. Ent oli ka mitmeid võitlusvõimelise kohaliku elanikkonna üldmobilisatsiooni katseid, mis paraku lõppesid tihtilugu fiaskoga. Esines juhtumeid, kus sunniviisiliselt moodustatud pataljon sai juba esimeses kokkupõrkes vaenlasega raskete kaotuste osaliseks ja see purustati.

UPA ei koosnenud ainult ukrainlastest. OUN(B) poliitilise programmi kohaselt tehti koostööd kõigi Nõukogude Liidu poolt ikestatud rahvastega. 1943. aastal alustas UPA juhtkond moodustama mitteukrainlastest koosnevaid väeosi. Esimene selline pataljon moodustati 1943. aastal Põhja-UPAs usbekkide poolt. Sellele järgnesid gruusia, armeenia ja aseri pataljonid. Ent katse luua vene üksus kukkus läbi. Vene kompanii, mis oli mehitatud peamiselt endistest Punaarmee ohvitseridest ja allohvitseridest, moodustati 1943. aastal Põhja-UPA sõjaväeringkonnas. Kompanii võitles sakslaste vastu ja pälvis erakordse vapruse eest UPA juhtkonna tunnustuse. Paraku sundisid sagedased, peamiselt rahvuslikel pingetel põhinevad konfliktid teiste üksustega, UPA ülemjuhatust vene kompanii laiali saatma.

Hoopiski hullemalt murendasid rahvusliku vabastusliikumist Ukraina juhtivate poliitikute omavahelised lahkarvamused ja võitlused ning võimetus leida kompromissi ja koonduda ühise lõppeesmärgi ümber. Ukraina juhid lihtsalt ei suutnud üksteist taluda. Selle asemel, et koos töötada, valisid nad omavahelise relvastatud võitluse ja vastastikuse diskrediteerimisrünnakud, olles ennekõike valmis ennast maksma panema ja vastast halvustama. Kõik olid kõigi vastu.

Avalik võitlus OUNi mõlema tiiva marsirühmade vahel puhkes kohe nende tegevuste algul. Nii Melnõki kui ka Bandera tiivad saatsid itta oma marsirühmi. Ometi saavutas üksnes Bandera tiib tähelepanuväärivat edu, seda tänu seotusele Saksa sõjaväevõimudega, pälvides Saksa vägede poolehoiu luure- ja sabotaažitegevusega Nõukogude tagalas. Nad tegid koostööd Saksa sõduritega ja nood viisid nad oma sõjaväetranspordiga edasi, jättes Melnõki mehed maha. OUN(B) liikmed üritasid igati takistada oma oponentide edasiliikumist. Selleks jätsid nad strateegilistesse kohtadesse garnisonid karmi käsuga peatada Melnõki mehed, kui vaja, siis jõuga, mitte kõhelda tulistada, kuna nood on OUNi reeturid.

OUN(M) liikmed katsusid samuti diskrediteerida oma Bandera tiiva oponente. Asi läks välja isegi vastastikuste tapmisteni.

Ukraina poliitiliste organisatsioonide vahelised konfliktid polnud ainsad tegevused, mis nõrgendasid OUNi. Rahvuslased olid samuti silmitsi väljakutsega ideoloogilisest võitlusest Ida-Ukraina territooriumidel, mis pidid olema marsirühmade peamiseks operatsioonide piirkonnaks. Selles piirkonnas pidi toimuma otsustav lahing rahvusliku ja kommunistliku ideoloogia vahel. Paraku sai OUN siin tagasilöögi osaliseks. Kohalike silmis olid marsirühmlased ukrainlaste moodi riietatud ja ukraina keelt kõnelev Saksa sõjavägi. Vaatamata kõlavatele loosungitele ja üleskutsetele, ei olnud OUN liikmed võimelised vastama tundlikumatele poliitilistele ja sotsiaalmajanduslikele küsimustele, nagu näiteks kolhooside laialisaatmine, maa jagamine talupoegade, konfiskeeritud vara tagastamine jne. Väga vähesed Ida-Ukraina elanikud said aru OUNi tegelikust eesmärgist, milleks oli iseseisva Ukraina riigi moodustamine. Seda tõttu kippusid nad toetama punapartisane ja nendega liituma.

Ent vaatamata tagasilöökidele viisid mõlemad marsirühmad Ida-Ukrainas läbi tähelepanuväärset organiseeris- ja propagandatööd, eesmärgiga suunata kohalikud OUNi pooldama ja kaasata nad võitlusse Ukraina riikliku iseseisvuse eest. Lühikese aja jooksul läks OUNil korda rajada tugipunktid peaaegu kõigis idarajoonides. Oktoobris 1941 suundusid mõned marsirühmad Krimmi, kus moodustasid Ukraina rahvusliku komitee, mis muutus Ukraina omavalitsuseks poolsaarel.

Järgneb