Neljapäev, 12. mai 2022

Relvastud vastupanu Ukrainas 1940.-1950. aastatel III

Võitlused Saksa okupatsioonivõimuga

Vaatamata sellele, et Saksa võimud ei tahtnud midagi kuulda iseseisvast Ukraina riigist ning olid 30. juunil 1941 iseseisvuse väljakuulutajad vangistanud, valis OUN Saksa-Nõukogude sõjas ikkagi Saksamaa poole. Samas ei saa Ukraina rahvuslasi sugugi pidada Teises maailmasõjas Saksamaa liitlaseks, nagu seda olid näiteks Ungari, Rumeenia ja Bulgaaria. Kui Saksamaa lüüasaamine oli juba käegakatsutav, tegid need riigid kannapöörde ja alustasid sõjategevust endise relvavenna vastu. Sellega loodeti pälvida lääneliitlaste toetus ja pääseda Nõukogude okupatsioonist. Need lootused olid asjatud, sest külma südamega võitjariigid jätsid endised natside kannupoisid Stalini meelevalda.

Teisiti läks Soomel, keda ei saa tegelikult Saksamaa satelliidiks pidada. Soomel tuli iseseisvuse säilitamiseks pidada Nõukogude Liiduga kaks verist sõda – Talvesõda ja Jätkusõda, kusjuures esimene sõda toimus just nimelt Saksamaa õnnistusel. Saksa-Nõukogude sõja puhkedes võtsid soomlased neilt Talvesõjas vallutatud territooriumid tagasi, ent vaatamata sakslaste pealekäimisele nad enamat, nagu näiteks kaasalöömist Leningradi piiramisel, ei üritanud. Ka nemad pöörasid viimaks relvad Saksamaa vastu, ent võttes arvesse soomlaste vastupanutahet, ei söandanud Nõukogude Liit neid okupeerida. 

Ukrainlaste olukord oli tunduvalt teistsugune. Esiteks ei olnud neil oma riiki ega regulaarmeed, rääkimata lääneriikide toetusest. Sõjaeelsetel aastatel oli nende vaenlasteks olnud ukrainlasi diskrimineerivad Poola, Rumeenia ja Tšehhoslovakkia ning ainsateks toetajateks Saksamaa ja Leedu. Pole andmeid, et ukrainlased oleks aktiivselt otsitud näiteks Suurbritannia, USA või Prantsusmaa toetust või oleks selles vallas mingit edu saavutanud.

Teise maailmasõja puhkemine lõi kaardilaua segi. Senine peavaenlane Poola oli küll puruks löödud, ent Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokolli kohaselt anti ukrainlaste (ja valgevenelaste) asustatud Poola alad üle Nõukogude Liidule. Vihma käest oli satutud räästa alla, kuna senini ukrainlasi rõhunud Poola režiim oli lapsemäng võrreldes uute okupantide poolt harrastatud küüditamiste, vangistamiste, natsionaliseerimise ja kodanlike elementide elimineerimisega.

Seetõttu jäid ukrainlased ootama sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, mis ei lasknudki end kaua oodata. Võttes arvesse nõukogude võimude poolt toime pandud terroritegusid, ei olnud selles sõjas poole valimisega raskusi. Kahest vaenlasest otsustati vähem hukatusliku kasuks. Hellitati isegi lootust, et tänutäheks Saksamaale osutatud teenetele võitluses Punaarmeega antakse sõja lõppedes Ukrainale siiski mingisugune omariiklus. Saksa vägede pealetungi kasutati marsirühmade abil ukrainameelsete omavalitsuste loomiseks, arvestusega ehitada Ukraina riik üles rohujuure tasandil. Paraku kõrvaldati okupatsioonirežiimi karmistudes neist võimuorganitest kõik ukrainameelsed isikud.

Seetõttu suunas OUNi kõik jõupingutused  Saksa okupatsioonirežiimi ohjeldamisele, et kaitsta elanikke natsitürannia eest ja säilitada jõudu tulevaseks võitluseks Nõukogude-Saksa sõja võitja vastu.

Saksa regulaararmeega UPA ei võidelnud. Ent isegi kui 1944. aastal sakslased taganesid, ründasid UPA üksused neid üksnes äärmise vajaduse korral ja enesekaitseks. UPA juhtkond pidas kinni põhimõttest mitte nõrgendada Saksa sõjalist potentsiaali, et mitte aidata Nõukogude Liidul sõjalist edu saavutada ja Ukrainat uuesti okupeerida. Küll aga oli UPA põhivaenlasteks natside karistusjõud (SSi üksused ja abipolitsei) ning punapartisanid. Samas on huvitav märkida, et aastail 1942-1943 UPA tegelikult ei võidelnudki punapartisanide vastu, vaid toimus vaenulik neutraliteet. See olukord muutus pärast Punaarmee tungimist Ukrainasse.

UPA sakslaste-vastaste sõjaliste aktsioonide üheks eesmärgiks oli tekitada Saksa okupatsioonivõimude seas hirmu ja ebakindluse õhkkonda. Teiseks sihiks oli kaitsta elanikkonda, et kindlustada selle toetus ja suurendada UPA kestlikkust. Rünnakute peamiseks vormiks olid väiksearvuliste üksuste kallaletungid, varitsused, atentaadid ja diversioonid.  Sihtmärkideks valiti Saksa administratsiooni bürood, abipolitsei jaoskonnad, vanglad, kus sakslased hoidsid kinni ukrainlasi, ja varustuse ladustamiskohad. Ühtlasi jätkasid UPA üksused varitsusrünnakuid Saksa konvoide vastu, eesmärgiga hankida relvi, laskemoona ja varustust. Ajavahemikul mai-juuni 1943 saavutasid UPA üksused kontrolli kogu Polesje ja Volõõnia üle, jättes Saksa võimu üksnes suurtesse linnadesse, maanteedele ja raudteedele. Samaaegselt üritas UPA kärpida ka punapartisanide tegevusala, rünnates punapartisanide baase.

Sakslaste tagades oli UPA eesmärgiks hõivata sakslastest poolt hüljatavad territooriumid ja hankida relvi. Samuti üritati takistada sakslastel taristu hävitamist. Kõik see tõi kaasa arvukaid kokkupõrkeid Saksa väeüksustega ja suuri kaotusi elavjõus.

Vastupanu Nõukogude okupatsioonile

1944. aasta jaanuari keskel sooritas armeekindral Nikolai Vatutini juhitud Esimene Ukraina rinne ulatusliku peatungioperatsiooni, millega haarati kontroll suure osa Kesk- ja Lääne-Ukraina üle. (Olgu märgitud, et sarnaselt praeguse Vene-Ukrainas sõjas teise ilma läinud vene kindralitele, hukkus Vatutin 28. veebruaril 1944  Rivne oblastis toimunud UPA varitsusrünnaku tagajärjel.)  

Aprillis 1944 koondasid nõukogude regulaararmee järel edasitungivad karistussalgad suured jõud ja alustasid lahinguid Põhja-UPA eraldiseisvate üksustega. Vaenlaste vägedest ümber haaratuna õnnestus UPA võitlejatel suurte kaotuste hinnaga piiramisrõngast välja murda.

Rinnete liikumise ajal kandis suurimaid kaotusi Lõuna-UPA. Kahe kuu pikkused lahingud, mille kestel nõukogulased sisevägede ja regulaararmee divisjonide toel ühes raskerelvade ja lennuväe tuletoetusega, põhjustasid neile niivõrd raskeid kaotusi, et UPA ülemjuhatus otsustas Lõuna-UPA laiali saata.

Suvest 1944 kuni kevadeni 1945 oli UPA peamine ülesanne osutada vastupanu vaenlase karistusaktsioonidele, ära hoida UPA vägede täielik purustamine, säilitada kontroll nende käes olevate alade üle, analüüsida uut vaenlast ning leida sobivad tehnikad sellega võitlemiseks. Selleks, et kindlustada elanikkonna toetus, oli suurem osa UPA tegevusest sel perioodil suunatud talupoegade kollektiviseerimise nurjamisele, Ukraina elanike Nõukogude Liidu idarajoonidest repatrieerimisele, elanikkonna kaitsele ja nõukogude administratsiooni loomise takistamisele. Võeti ette väiksemaid rünnakuid, varitsusi, diversioone ja atentaate sisevägede operatiivbaaside, kohalike elanike küüditamiseks kasutatava transpordi, poliitilise ja sõjalise juhtkonna ning kommunistlike aktivistide vastu. Julgeolekuüksuste kõrval rünnati ka erineva taseme nõukogude võimuesindajaid, kompartei ning komsomoli funktsionääre ja liikmeid, kolhoosijuhte ja kolhoosnikke, kaasajooksikustest tööstustöölisi ja haritlasi. Lisaks sellele keskenduti sabotaažiaktidele raudtee ja tööstussihtmärkide pihta. Peamisteks sihtmärkideks olid naftatööstuse rajatised ja naftajuhtmed.

Eesmärgiga purustada relvastatud vastupanu Ukrainas võeti uute vallutajate poolt kasutusele uus taktika – blokaadid. Suure blokaadi puhul toodi kohale mitu tuhat julgeoleku-, aga mõnikord ka regulaararmee võitlejat. Suured metsaalad piirati sisse ning kammiti põhjalikult läbi, eesmärgiga avastada ja hävitada iga vastupanualge. Mitu päeva enne kavandatud blokaadi korraldati kohalike elanike vastu karistusaktsioone, et provotseerida UPAd kokkupõrgetele ja teha kindlaks nende asukoht. Seejärel siseväed taandusid. Pärast seda piirasid suured jõud maa-ala sisse ning sooritasid tankide, suurtüki- ja lennuväe toel kontsentrilise rünnaku.

Väikseid blokaade tehti kompaniisuuruste üksusega pärast seda, kui maa-ala oli suure blokaadiga läbi käidud. Selle blokaadi eesmärgiks oli jälitada taganevaid vastupanijaid ning leida kohalike elanike juurde peitunud haavatud UPA võitlejaid.

Ajavahemikul 1944-1946 kandis UPA raskeid kaotusi langenute ja vangistatute näol. Vastupanijate rühmad olid sunnitud taanduma raskesti ligipääsetavatele mäestiku- ja metsaaladele. Märkimisväärsed kaotused elavjõus, võitlevate poolte erinev lahingupotentsiaal, vajadus oma vägesid säästa ja takistada nõukogustamist sundisid UPAd välja töötama relvastatud vastupanu uusi meetodeid. Tuli vähendada lahingukontakte ja tagada oma organisatsioonilise struktuuri turvalisus. Kõik jõupingutused tuli suunata võitluseks nõukogude tsiviiladministratsiooni ja kollektiviseerimise vastu.

Aastail 1945-1946 töötas OUN-UPA juhtkond uued võitlussuunad, millega määrati kindlaks põhitegevused muutunud olukorras. Esmatähtsaks sai jõudude säilitamise eesmärgil avaliku võitluse miniseerimine ja organisatsiooni liikmete legitimiseerimine. Legaliseeritud võitlejatel tuli imbuda nõukogude ametiasutustesse, et teavet koguda, neid asutusi seestpoolt õõnestada ning vaenlast desinformeerida OUN-UPA tegelikust jõust ja kavatsustest. Igal viisil tuli takistada kollektiviseerimist. Erilist tähelepanu pöörati legaalse võrgustiku loomisele, millesse kuuluvad rühmitused või üksikisikud said põrandaaluseid võitlejaid toetada nõukogude võimuorganite, kolhooside, ettevõtete, haridusinstitutsioonide ning transpordi- ja sideettevõtete kaudu. Legaalse võrgustiku liikmeid julgustati isegi astuma komparteisse ja komsomoli. Aastate 1945-1947 jooksul kattis legaalne võrgustik peaaegu kogu Lääne-Ukraina alad.

Teiseks suunaks oli noorte harimine rahvuslikus ja patriootilises vaimus ning ettevalmistamiseks vastupanuvõitluseks, st õpetada neile organisatoorseid, konspiratiivseid, propagandistlikke, luure-, sabotaaži- ning muid võitlustehnikaid legaalses ja salajases keskkonnas tegutsemiseseks. Hoidudes kõrvale Punaarmeesse võtmisest või sundvärbamisest tööle idaregioonide ettevõtetesse, täiendasid paljud noored vastupanijate ridu.

Põrandaaluseks võitluseks töötati välja nn punkrisõja kontseptsioon. 1944. aasta kevadel algasid ettevalmistused punkrite laiaulatuslikuks kasutamiseks. Punkrite suurus varieerus individuaalsest (üks isik pool-lamades asendis) kuni mitmeruumiliste ja -korruselistega, mis olid ehitatud nii oskuslikult, et isegi kui ründaja avastas ühe korruse või ruumi, ei leidnud ta tingimata ülejäänud osa punkrist. Leidus punkrite komplekse, mis võisid majutada ligikaudu tuhat vastupanijat. Igal punkril oli erinevad talitluslikud eesmärgid: varjed isikkoosseisule, varustuselaod, meditsiini-, kommunikatsiooni- ja muud erivahendid.

Punkrisõda ei saanud toimuda ilma rangete turvameetmeta ja tõhusa kommunikatsioonita. Vaenlase agendid olid kõikjal. Seetõttu pidi iga vastupanija tundma turvalisusemeetmeid nagu sõdur välimäärustikku. Turvalisuse tagamiseks ei olnud võimalik ilma tõhusa luureta. Selleks loodud OUNi julgeolekuteenistus (JT) oli vastutav nii luure kui vastuluure eest ning kogus teavet vaenlase regulaararmee, sisevägede ja tsiviiladministratsiooni tegevuste ning elanike hoiakute kohta. Peamine luureteabe andja oli laiaulatuslik võrk informaatoreid, kes olid paigutatud territoriaalsel ja sihipärasel põhimõttel. Luurevõrgustik imbus edukalt nõukogude sõja- ja õiguskaitsejõududesse. Potentsiaalsed informaatorid leiti peamiselt Punaarmee- ja miilitsaüksuste noorema juhtkonna seast. Värbamisi viidi läbi mitte ainult ideoloogilise motivatsiooni pinnal, vaid samuti isiklike suhete, mõnikord perekondlike või intiimsuhete kaudu.

Paraku vähenes OUN-UPA tegevus 1940. aastate lõpul oluliselt. Paradoksaalsel kombel oli osaliselt selle taga JT, mis pidi OUN-UPA turvalisuse kindlustaja. Ometi sai just sellest institutsioonist muutus kogu vastupanuliikumise hääbumise üheks peamistest põhjustajatest. JT poolne spionomaania tekitas OUN-UPAs hirmu ja segadust. Mõistagi oli JT poolne valvsus möödapääsmatu, sest julgeolekuorganid sokutasid pidevalt oma agente vastupanijate sekka ning moodustasid libavastupanijate salku. Sellele vaatamata tekitasid põrandaaluse võitluse niigi paranoilises õhkkonnas JT sagedased ja tihtilugu põhjendamatud siserepressioonid OUN-UPAs üleüldist usaldamatust ja vastastikust kahtlustamist. Lisaks sellele mõjutasid vastupanijaid ränkrasked kaotused ja lootusetud tulevikuväljavaated, mis kahjustasid moraali ning põhjustasid poliitilist loidust. Suur osa põrandaalustest olid valmis lõpetama põrandaaluse tegevuse ja alustada rahulikku elu. Oma osa mängisid võimude üleskutsed legaliseerida, petlike lubadustega vabatahtlikult alistunuid mitte represseerida. Paljud jäid võimude sireenilaulu uskuma. Neid suudeti paigal hoida vaid JT karmide terrorimeetmete abil. Sellele vaatamata põgenesid paljud kavatsusega võimudele alistuda ning lõpetasid reeglina kas hukkamiskomando ees või vangilaagrites.

Paraku ahistas ka OUN-UPA ise kohalikke elanikke, süüdistades neid võimudega koostöös. Ometi olid kohalikud elanikud vastupanijatele ainuke võimalus hankida raha, toitu, riideid ja ravimeid. Samal ajal jäid rahulikud elanikud alasi ja haamri vahele. Ühelt poolt tuli neil taluda nõukogude võimuorganite terrorit, teisalt süüdistati neid kaasajooksikluses ja isegi reeturlikkuses. Mõistagi tekitas see elanikes nördimust ja vähendas poolehoidu vastupanijatele.

Nõukogude võimud kasutasid neid peataoleku momente oskuslikult ära. Ka nemad olid võitluskogemustest õppinud ja said peagi aru, et OUN-UPA tõhusus tugineb peamiselt elanike toetusel. Seega, kui purustada side vastupanijate ja elanike vahel, on rahvusliku vabastusliikumise lüüasaamine vaid aja küsimus. Nõukogude julgeolekuorganid ilmutasid muljetavaldavat leidlikkust ja professionaalsust salaoperatsioonide korraldamisel ning olid edukad OUN-UPAsse sisseimbumisel. Vastupanuliikumise juhtide kompromiteerimise ja mustamisega kahjustati suuresti OUN-UPA moraali ning tekitati rahvuslike jõudude hulgas usaldamatuse ja ebakindluse õhkkond.

Lisaks sellele rakendati kollektiivse vastutuse meetodeid ja elanike massilist represeerimist iga väiksemagi kahtluse puhul inimeste sidemetest vastupanijatega. Tuhanded ukrainlased vangistati või küüditati Nõukogude Liidu idaaladele. Tuhanded mõrvati. Kõige rafineeritumaks meetodiks OUN-UPA diskrediteerimiseks, oli UPA vormiriietuses ja ukraina keelt rääkivate julgeolekuüksuste rüüsteretkede korraldamine Lääne-Ukrainas. Need üksused röövisid, vägistasid ja tapsid elanikke, sisendades neisse vihkamist OUN-UPA vastu.

Intensiivsete ja vägivaldsete kampaaniatega tõttu hävitati kohaliku elanikkonna toetus vastupanijatele ning kogu vabastusliikumine oli sisuliselt halvatud. Isegi kui kohalik elanikkond jätkas rahvuslaste abistamist, olid vastupanuvõitluse päevad loetud. Kui 5. märtsil 1950 UPA ülemjuhataja Roman Šuhhevõtš hukkus lahingus MGB üksustega, lakkas UPA olemast ühendatud sõjaväeline organisatsioon. UPA viimane ülemjuhataja Vassõl Kuk (11. jaanuar 1913 – 9. september 2007) langes 24. mail 1954 vangi ja veetis ilma kohtuotsuseta kuus aastat vanglas.  

Vaatamata tagasilöökidele jätkasid UPA üksused lootusetut võitlust kuni 1950. aastate keskpaigani. Vangistatud võitlejad aga mängisid juhtivat ja kandvat osa pärast Stalin surma Vorkuta, Norilski, Kengiri jt Gulagi vangilaagrites puhkenud ülestõusudes, mille võimud suutsid alles pärast mitu nädalat kestnud piiramist pommituslennukite ja tankide toel sooritatud sõjaväe tormijooksuga veriselt maha suruda. Viimane vastupanu puhang leidis aset aastail 1956–1957, mil vangilaagrites naasnud endised UPA liikmed sooritasid kümneid tapmisi, sadu relvastatud kallaletunge, läbipeksmisi ning muid vägivallaakte kommunistide, komnoorte, kollaborantide ja öördajate vastu.

              

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar