Arvustused




 Mõrad raudses eesriides

Ann-Mari Lahti. Kohtumine KGB-ga
Rootsi keelest tõlkinud Kalle Kroon
(originaal Mitt möte med KGB, kirjastus Contra, Stockholm 2010)
Tallinn 2012
83 lk
  
Vahetult pärast võimuhaaramist Venemaal isoleerisid enamlased oma võimu alla sattunud rahvad muust maailmast. Mistahes välissuhtluse keelamisega üritati oma kodanikke hoida eemal kapitalistliku maailma hukatuslikust mõjust. Sellist vaenulikku eraldumist hakati nimetama raudseks eesriideks. Termini võttis esimesena kasutusele Briti peaminister Winston Churchill oma kuulsas Fultoni kõnes 1946. aastal. Raudse eesriide sümboliks kujunes 1961. aastal püstitatud Berliini müür. Kommunistliku Hiina enesesulgu tähistas bambusest eesriie.
Raudne eesriie oli sovettidele tõhusaks vahendiks tõkestamaks ikestatud rahvaste nii füüsilisi kui ka vaimseid kontakte välismaailmaga. Ometi ei olnud see hullusärk absoluutselt hermeetiline. Hooldamata riidesse tekivad koiaugud, rauda aga pureb rooste. Nõukoguliku logiseva majanduse ja ning üleüldise minnalaskmise tagajärjeks olid mõrad hermeetiliseks peetud eesriides, millest hakkasid läbi pugeda nii informatsioon kui ka inimesed. Raudrimba püstitamisest peale oli toimunud põgenemisi vabasse maailma. Peamiselt üritati läbi Karjala pääseda Soome, tuli ette ka pagemisi läbi üle Kaukasuse mägede Türki või läbi Kesk-Aasia Iraani. Paljud rajakargajad tabati ja saadeti pikkadeks aastateks vangilaagrisse. Kuid oli ka edulugusid õnnestunud piiriületamistest. Teispoolse liiklusena voolas impeeriumisse informatsioon tsensuurivaba infomatsiooni raadiohäälte vahendusel või sissesmuugeldatava nn nõukogudevastase kirjanduse näol. Ja mida aasta edasi, seda suuremaks need vaba info vood kasvasid.

Uus mälestusteraamat 1970.-1980. aastate dissidentlusest


Just nagu vastukaaluks Venemaal valitsevatele dežaavalikele tendentsidele ja N Liidu nostalgiale ilmus käesoleval aastal tuntud dissidendi ja endise poliitvangi Aleksandr Podrabineki mälestusraamat „Dissidendid“ („Диссиденты“. ­-  Издательство: АСТ, 2014 г.). Teadlikule lugejale on see hoiatusraamatuks, kus meenutatakse, kuhu võidakse (tagasi) jõuda, kui president Putin saab takistamatult oma avantüristlikku poliitikat jätkata. Nagu paljude dissidentide ja endiste poliitvangide teoseid, on sedagi raamatut võimalik tasuta lugeda neti vahendusel (http://www.urantia-s.com/library/podrabinek/dissidenty/full).
Autorist. Aleksandr Podrabinek sündis 8. augustil 1953 Moskvas, ent üsna pea oli pere sunnitud ümber asuma Elektrostali linna Moskva oblastis. Tema isa Pinhos Podrabinek oli juut ja arst, kes jäi Stalini elu lõpupäevade kosmopoliitide ja arstide-kurjategijate vastase kampaania tagajärjel Moskvas töötuks. Tööd õnnestus leida jaoskonnaarstina Moskva oblastis asuva tööstuslinna Elektorstali polikliinikus.  

Vabadusvõitleja meenutab 

Sergei Soldatov. Taassünni põuavälgud. Poliitilise võitluse ja kõlbelise valgustuse kogemus.
Tõlge vene keelest Kalju Mätik.

Kirjastus Ortwill. Tallinn, 2012. 262 lk.



Taassünni põuavälgudSergei Soldatovi (1933-2003) mälestusraamat „Зарницы Возрождения: опыт полической борьбы и нравственного просветительства nägi trükivalgust 1984.a Londoni kirjastuse Overseas Publication Interchanges Ltd grandi toel. Tänu autori omaaegsetele võitluskaaslastele Mati Kiirendile ja Kalju Mätikule on mälestuste mõnevõrra kärbitud variandiga võimalik tutvuda ka eestikeelsel lugejal. Algatus teose eestindamiseks tuli Soldatovi leselt Ludmilla Grünberg-Soldatovalt, kes soovis sel viisil tähistada oma abikaasa 80. sünniaastapäeva.

Tõlkest on välja jäetud Lisad, mis originaalis moodustavad neljandiku kogumahust ja kaks viimast peatükki. Samuti ei ole raamatu kaante vahele mahtunud Mait Rauna mahukas eessõna, ent sellega on võimalik tutvuda veebis. Lisaks Soldatovi lese saatesõnale on raamatus ka ülemaailmselt tuntud sovetoloogi Abdurahman Avtorhanovi (1908–1997) eessõna ja Glasgow Ülikooli kirjandusteadlase Martin Dewhirsti sissejuhatus 1984. aastal ilmunud venekeelsele väljaandele. Soldatovi enda saatesõna venekeelsele algupärandile on paigutatud lisalehele, mille pöördele on paigutatud autori eluloolised andmed. Raamatu kaanekõrvadel on põhjalik Soldatovi kirjutiste loend.

Avaldatud ajalehes Sirp 23.11.2012

Täisteksti saab lugeda siit:
https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVTlJ2cjFTWjdrb0E/view?usp=sharing

Dissidentidest ja koputajatest 

Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972-1987. Dokumentide kogumik. 
Koostaja Arvo Pesti.
 
Ei juhtu just sageli, et arhiividokumentide publitseerimine pälviks massimeedia kõrgendatud tähelepanu. Nii aga juhtus Rahvusarhiivi poolt sarjas Ad Fontes üllitatud dokumentide kogumikuga „Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972-1987“. Paraku ei johtunud kogumiku menu sugugi huvist dissidentluse vastu. Edu saladus peitus hoopis selles, et meedia asus võimendama asjaolu, et kogumikus leidub dokumente mõne prominendi eetiliselt küsitavast käitumisest neil aastatel.  
Kogumiku koostaja Riigiarhiivi publitseerimisosakonna spetsialist Arvo Pesti oli omal ajal aktiivne dissident. Seetõttu on hoomatav emotsionaalsus ning subjektiivsus üllitatavate dokumentide valikul. Kuid see subjektiivsus on paratamatu, sest arhiiviallikate seas valikut tehes ei saa kasutada statistikas kasutatavaid meetodeid. Koostaja saab tugineda ainult isiklikule äratundmisele, mida võtta ja mida jätta. Olgugi, et dissidentlust käsitlevate arhiivisäilikute hulk ei ole üle teab mis suur, on mõne kriminaalasja materjalid väga mahukad. Nii näiteks koosneb 1975.a süüdi mõistetud Eesti Demokraatliku Liikumise ja Eesti Rahvusrinde liikmete kriminaalasja materjalid 61st toimikust. 

Avaldatud ajakirjas Akadeemia nr 7/2010, lk 1303-1312.

Täisteksti saab lugeda siit:
https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVTlJ2cjFTWjdrb0E/view?usp=sharing

ERSP tegevus Põhiseaduse Assamblees

Eesti iseseisvuse taastamisega 1991. aasta augustis võib joone alla tõmmata Eesti Rahvusliku
Sõltumatuse Partei tegevuse esimesele perioodile. Eesmärk, milleks erakond loodi, oli saavutatud. Veelgi enam – iseseisvus taastati vastupanuliikumise järjepidevust edasi kandnud ERSP poolt propageeritud õigusliku järjepidevuse ideoloogia alusel. Kuigi Eesti Komitee tegevuses juhtivat osa etendanud ERSP sattus vahepeal koos Komiteega poliitilisse madalseisu, viis augustiputšist vallandunud ja Nõukogude Liidu lagunemiseni viinud poliitiliste sündmuste areng erakonna uuesti tõusulainele.

ERSP-d oli selle tegevuse algusest peale loetud pigem survegrupiks, mille tegevuse lõppeesmark ei ulatu kaugemale Eesti iseseisvuse taastamisest. Parast taasiseseisvumist oli paljude arvates ERSP missioon täidetud ja erakond võis oma tegevuse lõpetada. Analoogilises olukorras oli olnud Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp pärast MRP salaprotokollide avalikustamist. Toona oli grupp deklareerinud, et pelga avalikustamisega ei ole nende missioon veel täidetud, sest eesmargiks on ka salaprotokollide tagajärgede likvideerimine.

Avaldatud kogumikus Põhiseaduse tulek. - koostaja Eve Pärnaste. Justiitsministeerium, kirjastus SE&JS. Tallinn 2002, lk 184-189.

Täisteksti saab lugeda siit:

Matti ja Lisandused

Milius sõnas ja pildis.  
Kirjastus Umara. Tallinn 2001. 88-leheküljeline suures formaadis ning pehmes köites raamat (eesti ja vene keeles)

Milius sõnas ja pildis
Seitsmekümnendate aastate lõpupoole liikus Tartus üliõpilaste, haritlaste  ja muidu vaimuärksamate inimeste ringkonnas mitmesugust kirjandust, mida tollal keh­tinud režiim võttis ühe nimetuse alla – nõukogudevastane kirjandus. Nn keelatud kir­janduse nimekirja, nagu oli olnud varasematel aastatel, mille alusel raamatukogudest  korjati ära, pandi pakule, raiuti tükkideks ja aeti ahju palju okupatsioonivõimule vas­tumeelset kirjavara, enam ei olnud. Seda olukorda kasutasid ära paljud taibukamad ja julgemad inimesed, kes olid vahele jäänud. keelatud kirjanduse omamise või levi­tamisega. KGBsse kutsutuna nõudsid nad keelatud kirjanduse nimekirja, et oleks selge, mida nõukogude inimesel on lubatud lugeda ja mida mitte. Ideoloogiliselt li­bastunuid õigele teele aidata püüdvaid tšekistid sattusid tõsisesse kimbatusse. Et kuidagi keerulisest olukorrast välja tulla, ei jäänud kilbi ja mõõga rüütlitel muud üle, kui nämmutada, et teie kui nõukogude üliõpilane (või kõrgema haridusega inimene – vastavalt sellele, kellega parajasti tegeleti) peaksite isegi taipama, milline kirjandus on Nõukogude riigile ideoloogiliselt vaenulik ja milline mitte.

Täisteksti saab lugeda siit:
https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVRDZCRFFWeDljV28/view?usp=sharing

Raamatusse raiutud Eesti Kongress 

Eesti Kongress siis ja praegu. Koostaja ja toimetaja Eve Pärnaste. Tallinn: SEJS, 2000. 

Kümme aastat tagasi 11.-12. märtsil 1990 tuli kokku  eesti kodanike esinduskogu Eesti Kongressi Eesti Kongress siis ja praegu.
avaistung. Ümmarguse tähtpäeva puhul nägi trükivalgust endise Eesti Kongressi ühe juhtliikme Sirje Endre kirjastuse SEJS mahukas eesti kodanike komiteede liikumise ajalugu kajastav koguteos
Eesti kodanike komiteede liikumise näol oli tegemist võrdlemisi unikaalse nähtusega. Mida sellesarnast on maailma ajaloos aset leidnud Ameerika Ühendriikide iseseisvussõja päevil. Eesti kodanike komiteede liikumise idee algatajad lähtusid rahvusvahelise õiguse ühest põhitõest – õigusliku järjepidevuse põhimõttest, mille kohaselt võõrriigi okupatsiooni ja anneksiooni puhul riigi eksistents ei lakka, vaid riik elab eksiilis edasi. Õigusliku järjepidevuse tee kasuks rääkis ka asjaolu, et enamus lääneriike ei tunnustanud Eestit (ning ka Lätit ja Leedut) Nõukogude Liidu seadusliku osana. Kolme okupeeritud Balti tunnustati de iure, mõnes riigis olid säilinud ka nende riikide diplomaatilised esindused. De facto tuli küll paraku tunnistada Balti riikide kuulumist Nõukogude Liidu koosseisu.

Avaldatus ajakirjas Tuna nr 4/2004, lk 148-150.

Täisteksti saab lugeda siit:

Luurav ja luuratav eesti

Luuramist. Salateenistuste tegevusest Eestis XX sajandil. 
Artikliteja dokumentide kogumik. Koostanud Tiit Noormets.
Kistler-Ritso Eesti Sihtasutus. Tallinn: Umara, 1999.

Selle kogumiku üllitamiseks olnuks raske paremal ajahetke valida. Eesti eriteenistuste olemasolu ja
tegevus on pidevalt skandaalseid paljastusi esile kutsunud. Nähtavasti on mõnel ringkonnal raske aru saada, et iseseisva riigi toimimiseks on vaja k a selliseid institutsioone, mis oma tegevusest pidevalt meediale ei raporteeri. Eriti agar on seesuguseid paljastusi üles puhuma “uuriv ajakirjandus” , mis meeleldi neelab alla ja paiskab üldiseks tarbimiseks välja tihti üpris kahtlastest allikatest pärinevat (miks mitte ka vaenuliku võõrriigi eriteenistuste poolt lansseeritud) informatsiooni. Sest mis maksab riigi maine sulepeast imetud või kahtlastest allikatest pärit sensatsiooni ja sellest loodetava kasumimarginaali kõrval?
Alles hiljuti oli ajakirjanduslikuks maiuspalaks nüüdseks juba tegevuse lõpetanud teabeteenistuse eriüksuse olemasolu, mis ametlikult küll kuulus vahipataljoni koosseisu. Samasse ritta võib asetada pideva nämmutamise valitsuse eriteenistuste koordinaatori segaste abielu- ja rahaasjade teemal silmanähtava eesmargiga kõrget riigiametnikku kompromiteerida.
Seda silmas pidades võib kirjastuse Umara poolt Kistler-Ritso Eesti Sihtasutuse toel üllitatud teadusartiklite ja arhiividokumentide kogumik Luuramist olla heaks järeleaitamisvahendiks isehakanud salateenistusekspertidele.
Kuigi geograafiliselt piirdub kogumikus käsitletav aines Eesti territooriumiga, ainult puhuti põigates ka üle Läänemere ja lombi taha, võib selle materjali põhjal teha üldistusi salateenistuste struktuuri ja töömeetodite kohta, mis paljuski on universaalsed.

Avaldatud ajakirjas Akadeemia nr 6/2000, lk 1318-1324

Täisteksti saab lugeda siit:
https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVbUFsSFBhVjBodVU/view?usp=sharing

Lähiajalugu pagulaste pilguga

Romuald J. Misiunas, Rein Taagepera. Balti sõlteaastad 1940-1990
Inglise keelest tõlkinud Doris Marian, Maire Raidma,
Anne Maller-Pedersen ja Raivo Rammus. Tallinn: Koolibri, 1997.

Huvi Eesti lähiajaloo vastu on taasiseseisvusmisaastatega võrreldes tunduvalt vähenenud. Elevust
tekitavad vaid üllitised, kus on juttu ühe või teise tuntud isiku sidemetest KGBga (Indrek Jürjo Pagulus ja Nõukogude Eesti). Nii on 1997. aastal trükivalgust näinud välisleedulase Romuald J. Misiunase ja väliseestlase Rein Taagepera Baltimaade lähiajalugu käsitlev ühisuurimus Balti sõlteaastad 1940-1990 teenimatult vähe tähelepanu äratanud. Ometi on tegemist põhjaliku tööga Eesli, Läti ja Leedu sõlteaastatest Nõukogude okupatsiooni all, mis aitab osaliselt täita lünka meie lähiajalugu käsitlevas bibliograafias. Eriti tänuväärne on aga see, et selle raamatu kaudu on eestikeelsele lugejale kättesaadavaks tehtud ka meie lõunanaabrite ajalugu, kelle käekäigust teame kahetsusväärselt vähe.

Avaldatud ajakirjas Akadeemia nr 2/1999, lk 380-386

Täisteksti saab lugeda siit:

Elu kui Eesti saaga 

Einar Sanden. An Estonian Saga. Cardiff: Boreas Pubtishing House, 1996. 400 pp.

Ei juhtu just iga päev, et kaante vahele jõuab mõni inglise keeles kirjutatud Eesti-teemaline raamat.
Walesis elutseva eestlasest ajaloolase ja kirjamehe Einar Sandeni raamat on väärt huvi pakkuma ka rahvusvahelisele lugejaskonnale.
Einar Sanden (Fred-Einar Ein) on sündinud 8. septembril 1932 Tallinnas ohvitseri perekonnas. 1944. a septembris põgenes ta koos emaga Eestil taasokupeeriva Punaarmee eest üle Läänemere. On elanud mitmel pool Lääne-Euroopas, viimasel ajal peamiselt Walesis ja Kataloonias.
An Estonian Saga (Eesti saaga) on Sandeni neljateistkümnes raamat. Ta esimene raamat, luulekogu Tutti üle Andaluusia, nägi trükivalgust juba 1954. aastal. Ka järgmiseks teoseks oli luulekogu (September,1959). Veel on autor kirjutanud komöödiaid ja viljelnud publitsistikat.

Avaldatud ajakirjas Akadeemia nr 2/1997, lk 626-629

Täisteksti saab lugeda siit:
https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVVU9fQ2ZrMFJyVEE/view?usp=sharing

Vabanemine Lauri Vahtre vaatevinklist

Lauri Vahtre. Vabanemine: Eesti 1987-1992.
Tallinn: IM Meedia, 1996.

Seoses Eestis viimastel aastatel aset leidnud ulatuslike muudatustega on enamiku eestlaste ajaloo-ja
poliitikahuvi jäänud tagaplaanile. Uued olud on mässinud inimesed argimurede puntrasse ning mõne aasta tagune ajaloobuum on muutunud peaaegu olematuks. Sellele vaatamata on hiljuti ilmunud ja lähemal ajal ilmumas mitu raamatut, mis käsitlevad Eesti iseseisvuse taastamisega seotud sündmusi aastail 1987-1992. Nähtavasti on tekkinud see hädavajalik ajaline distants, mis võimaldab tollal toimunud sündmusi kiretumalt analüüsida.
Otsa tegi lahti Riigikogu liikme Lauri Vahtre poolt üllitatud Eesti taasiseseisvumist käsitlev brošüür. Võimalik, et nende ridade trükis ilmumise ajaks on raamatulettidele jõudnud ka Eesti Ekspressis väljakuulutatud Mart Laari, Sirje Endre ja Urmas Oti raamat Teine Eesti: Eesti iseseisvuse taassünd 1987-1991, mis kirjastajate plaanide kohaselt peaks ilmuma Molotov-Ribbentropi pakti aastapäevaks 23. augustil. Samal teemal on uurimus käsil ka kirjanikul ja publitsistil Mait Raunal.

Akadeemia nr 10/1996, lk 2196-2200

Täisteksti saab lugeda siit:

Põnev raamat mitte üksnes tegelikkusest

Harry Winter. Operatsioon Narva.
Tõlkinud Anna Ydberg. Varrak, 1996.

Raamatu tegevusajaks on aastad 1993-1994, tegevuspaiguks Washington, Moskva, St. Peterburg, Stockholm, Tallinn, Sillamäe, Narva, Riia, Jurmala, Kaliningrad. Tegelasteks poliitikud, kõrged sõjaväelased ja politseiametnikud, maffia, ärimehed, „Jurmala jäägrid”, „Narva kaardivagi”. Käivad kõrged poliitilised mängud. Rootsi jahib oma skäärides vene allveelaevu. Vene president näeb kurja vaeva, et võimuvõitluses sadulasse jääda. Kaliningradi meer Majorov unistab ülemilitariseeritud linna muuta Baltikumi Hongkongiks. Vene salateenistustel valmib operatsioon „Narva”. See näeb ette provotseerida Eestis ja Lätis vägivallatsemise mis annaks hea ettekäände Venemaa sõjaväelise sekkumiseks.

Eesti Päevaleht 15.12.1996

Täisteksti saab lugeda siit:

Monument represseeritutele

Leo Õispuu töögrupp. Poliitilised arreteerimised Eestis 1940— 1988 (§ 58). Eesti Õigusvastaselt Represseeritute Liit MEMENTO.


Nõukogude okupatsiooni otsest e repressioonide läbi sai kannatada üle neljandiku eesti rahvast. Koos
lätlastega on eestlased ainsad rahvad Euroopas, kes pole senini suutnud taastada Teise maailmasõja eelset rahvaarvu. Dotsent Leo Talveti (1991) ja professor Ene Tiidu (1993) andmeil võib aastatel 1940-1988 toimunud mitmesuguste vägivallaaktsioonide tulemusena 12 repressioonikategooriasse kanda orienteeruvalt 274 260 eestimaalast. Poliitilistel põhjustel arreteerituid oli neil aastail 60 000- 80 000. Eesti Riigiarhiivi filiaali, Parteiarhiivi, fondide 129 ja 130 arreteeritute 32 kartoteegikastis oli 1994. aasta juunis kokku 43 683 isikukaarti ja 1941., 1949., 1951. ja vahepealsetel aastatel väljasaadetute 23 kartoteegikastis 40 455 isikukaarti. Isikuandmete otsimised tõendavad aga, et väga paljude represseeritute andmeid neis arhiivifondides pole.

Eesti Päevaleht 11.11.1996

Täisteksti saab lugeda siit:
https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVY3NPV0VxZGh0YWc/view?usp=sharing

Neist kes ei mahtunud püünele 

Mart Laar, Urmas Ott, Sirje Endre. Teine Eesti. Eeslava.
SE&JS, Tallinn 1996.

Üllatavalt kiiresti on raamatulettidele jõudnud Mart Laari, Sirje Endre ja Urmas Oti Eesti
taasiseseisvumise loo „Teine Eesti. Eesti iseseisvuse taassünd 1986-1991“ järg ja lisa pealkirjaga „Eeslava”. Paraku näib kõvakaanelise ja läikpaberist ümbrises vanema venna kõrval hallikas toonis „Eeslava” tagasihoidliku tuhkatriinuna. Varju jääb „Eeslava” ka sisu poolest, sest koosneb peamiselt intervjuudest, kus küsitletakse taasiseseisvusvõitluses teisejärgulist osa etendanud isikuid – neid, kes peaareenile ära ei mahtunud.



Eesti Päevaleht 10.12.1996

Täisteksti saab lugeda siit: 

Pilguheit teisele Eestile

Teine Eesti. Koostanud Mart Laar, Sirje Endre ja Urmas Ott.
Tallinn, SE/JS, 1996

Kuni viimase ajani oli Eesti taasiseseisvumise kirjeldamine peamiselt välisautorite ja paguluse
pärusmaa. Nimetada võiks Walter C. Clemens Jr., Kristian Gerneri-Stefan Hedlundi, Anatol Lieveni, samuti Rein Taagepera ja Toivo U. Rauna teoseid. Nähtavasti välisautoreid ei kammitsenud ajaline distants, mis on vajalik minevikusündmuste analüüsimisel. Kodu-Eesti autoritel oli vastu seada vaid Valter Udami poolt 1993. a avaldatud meenutusraamat.
Tänaseks on olukord muutunud ja raamatulettidele jõudnud mitu teost, mis heidavad pilgu lähiminevikus aset leidnud sündmustele.




Eesti Päevaleht 18.09.1996

Täisteksti saab lugeda siit:

Keelatud kuusnurkse templiga

Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed

Kalju-Olev Veskimägi. Nõukogude unelaadne elu. Tallinn, 1996

Kommunistliku okupatsiooni läbiteinute jaoks on sõnal „tsensuur“ eriline tähendus. Tsensuur oli veel
lähiminevikus elu lahutamatu koostisosa, võimukandjate poolt oli täpselt ratsioneeritud, mida tavakodanik võis meeltega tajuda, mida teada ajaloost, oma riigist ja mujal maailmas toimuvast.
Mõni aeg tagasi ilmus tuntud bibliograafi Kalju-Olev Veskimäe sulelt kaalukas uurimus tsensuurist pealkirjaga Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed. Raamatu pealkiri osutab kõigi tsensorite ja toimetajate õudusunenägudele: aeg-ajalt ladumisel ettetulevatele apsudele, kus ühe tähe äravahetamine võis kogu lausele anda teise mõtte. Muidugi tohtis Nõukogude elu olla uuelaadne, mitte aga unelaadne. Või kes teab... Igatahes tõid niisugused juhtumid toimetajatele ja tsensoritele kaasa nii parteilisi kui ka muid karistusi.

Postimees 6.11.1996

Täisteksti saab lugeda siit:
https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVRVhGUzh4YkRDbVk/view?usp=sharing

Vastasseis iseeneses

 Tiit Madisson. Vastasseis. Umara, Tallinn 1996.

Viimastel aastatel on eestlaste sulest ilmunud mitmeid mälestusi küüditamisest ja üleelamistest
Stalini-aegsetes vangilaagrites. Samal ajal peaaegu puudub kirjandus Stalini-aja järgsetest poliitvangilaagri oludest. Sellel teemal kirjutatust meenub vaid Taivo Uibo poolt ajakirjas Vikerkaar nr 8/1991 avaldatud autobiograafiline artikkel "Rindel ja tagalas".
Teatavasti püüti okupatsioonivõimude poolt jätta muljet, nagu ei toimuks Eestis üldse mingit vastupanu. Opositsionääride suhtes kasutati mahavaikimistaktikat või kujutati neid kui emigrantlike ringkondade ja Lääne salateenistuste käsilasi. Kuna vastupanuliikumisel endal legaalne väljund puudus, oli keskmisel eestlasel Eestis aset leidnud vabadusvõitlusest üsna puudulik ettekujutus. Väga vähe teatakse sellest praegugi.


Eesti Päevaleht 9.9.1996

Täisteksti saab lugeda siit:

Kuidas Siberis ellu jääda

Ann Lehtmets and Douglas Hoile. Sentence: Siberia. A Story of Survival. Kent Town: Wakefield Press, 1994.


1941. a 14. juuni massiküüditamine, kui oma kodudest viidi ara 10 157 inimest, on üks traagilisemaid
episoode meie rahva ajaloos. Vahetult peale Eesti okupeerimist 17. juunil 1940 alanud repressioonide kaigus said kannatada esialgu peamiselt eesti rahvusliku eliidi esindajad – poliitikud, omavalitsustegelased, sõjavaelased, politseinikud, kaitseliitlased
ja riigiametnikud. Juba 13. juunil arreteeriti ülemjuhataja Johan Laidoner. Veidi hiljem said sama saatuse osaliseks välisminister Ants Piip, sõjaminister Nikolai Reek, majandusminister Artur Tupits, teedeminister Nikolai Viitak, kohtuminister Aleksander Assor, siseminister
August Jürima, sotsiaalminister Otto Kask, haridusminister Paul Kogerman ja porfellita minister Aleksander Oiderma. Kümnest endisest riigivanemast vangistati kaheksa: Friedrich Akel, Kaarel Eenpalu, Jüri Jaakson, Johan Kukk, Ants Piip, Konstantin Pats, Jaan Teemant ja Jaan Tõnisson. Vahetult enne arreteerimist sooritas enesetapu Otto Strandman. Ainsana õnnestus pääseda tolleaegse! Moskva saadikul August Reil, kes 13. juunil põgenes Riia kaudu Stockholmi.

Avaldatud ajakirjas Akadeemia nr 6/1995, lk 1302-1306

Täisteksti saab lugeda siit:
             




             


 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar