See tüütuseni korratud tõetera sai kinnitust 26. novembril
Riigikogu esisel platsil. Algamas oli EKRE poolt korraldatud meeleavaldus,
millega protesteeriti Eesti liitumise vastu ÜRO rändeleppega. Tund aega hiljem
oli Riigikogus algamas erakorraline istung menetlemaks sotside ja
keskerakondlaste poolt algatatud parlamendi avalduse eelnõu rändeleppe asjus.
Arvukate meeleavaldajate sekka oli end poetanud ka
sotsidest riigikogu liikmeid, kelle ilmselgeks
eesmärgiks oli koosolek üle võtta ja EKREle koht kätte näidata. Neid aga
kõnelema ei lubatud.
Erinevalt oma tsiviliseeritud parteikaaslastest ei
kavatsenud Indrek Tarand sellega leppida.
Kuidas on võimalik, et Euroopa Parlamendi saadikule endale sõna ei anta! Täis otsustavust
lollile massile koht kätte näidata, tungis Tarand poodiumile, haaras mikrofoni
ja üritas sõnavõttu alustada. Rahval jäi siiski tema ülim tõde kuulmata, sest
Tarandi etteaste lõppes haledal kombel Riigikogu esisel platsil püherdamise ja EKRE
toetajate ees põlvitamisega.
Vaevalt, et Tarandi etteaste puhul oli tegemist erinevustega
europarlamendi ja Eesti rahvaesinduse poliitkultuuris. Pigem tuleb põhjusi otsida
Tarandi karakterist, mida on alati iseloomustanud ülbus, arrogants ja
täispuhutus, tükis suure hulga teatraalsusega. Kõik see, lisaks poliitilise
konjunktuuri ülitäpne ärakasutamine, oli talle toonud enneolematult suure
häälesaagi üle-eelmistel Euroopa Parlamendi valimistel. Eelmistel valimistel
kogunes hääli küll tunduvalt vähem, ent siiski piisavalt, et end uuesti
Brüsselisse sisse seada. Kõik märgid aga näitavad, tulevaste valimistega asjad
nii roosilised ei ole. Seda oli mõistnud ka Tarand, kes otsustas hüljata põhimõttelise erakonnavastalise rüü
ja valida enampakkumiselt välja sotside tehtud pakkumine. Nõnda sai Saulusest
Paulus…
Paratamatult tekib siin võrdlus vananeva diivaga, kes ilu
närbudes on tähelepanu saamiseks kõigeks valmis. Mõistagi sai lumisest ja
räsitud Tarandist kohemaid peavoolulehtede kaanepoiss ja telesaadete täht.
Ainult on küsitav, kas nutulaul osaks saanud nahatäiest, mis oli täiel määral
tema enda poolt provotseeritud ja ära teenitud, ka Pärnumaa valijate seas tunnustust
leiab. Muidugi leidub üksikuid lihtsameelseid, kelle heietusi á la „ma ei taha
elada Eestis, kus Tarandit pekstakse“ õukonnalehed meelsasti avaldavad.
Tasub meenutada, et see ei olnud Tarandi jaoks esmane
taolise show’ga üles astuda. Nii näiteks läks ta 1990. aasta oktoobris toimunud
Eesti Kongressi III istungjärgul kodukorda eirates omavoliliselt kõnetooli ja
pidas seal maha terava sõnavõtu Eesti Komitee tegevuse suhtes ning kutsus üles
Kongressi ja Komiteed laiali minema.
Seekord teda keegi kõnetoolist maha ei tõstnud, kõne
võeti kongressi liikmete poolt õlakehitusega vastu. Küll aga oli see
maiuspalaks tolleaegsele peavoolumeediale, mis oli vaenulik Eesti kodanike
komiteede liikumise suhtes ja ülistas sellele vastanduvat Rahvarinnet.
Varem agaralt muinsuskaitseliikumises osalenud Indrek
Tarand oli mingil ootamatult muutunud Eesti Kongressi, mille eesotsas olid
paljud tema endised kaasvõitlejad. Võimalik, et selle vaenulikkuse tagamaid
tasub otsida Tarandi kõrvalejätmisest Kongressi juhtide seast.
Nii näiteks oli Indrek Tarand kahasse vend Kaarliga 23.
mai Edasis avaldanud kirjutise „Konserv kui kompromiss“, mis oma stiililt
tuletas meelde omaaegseid paskville Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti
Grupi ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) vastu. Andres Tarandi pojad,
kes hiljem tsareevitšiteks ristiti, nimetasid ERSPd fanaatikute fraktsiooniks, „kes
meelsasti reserveeriks endale vabaduse taastamise ainuõiguse”. Fanaatikuid
valdavat hirm, et äkki jõuab keegi neist ette. Noored kirjamehed läksid koguni
nii kaugele, et võrdlesid ERSPd bolševikega: „Taktikaliste võtete arsenal
kattub, ka keelekasutuses on vähe erinevusi märgata. Tekib kiusatus ERSP nimele
„E” järele sulgudes „b” lisada – E(b)RSP.” Edasi loetlesid autorid võrdluse
aluseid, milleks nende arvates olid asutajaliikmete „ühine minevik (vanglad,
asumised, pagendus) ja ühised harrastused (märgukirjade ja lendlehtede
koostamine), keelatud kirjanduse tõlkimine ja levitamine”. Teiseks toodi esile „maailmavaate
rajamine ühele tõele (siis Marx, nüüd õiguslik järjepidevus), millest
kujundatud ideoloogia on dogmaatiline ja paindumatu”. Kolmandaks sarnasuseks
oli „inimeste seast n-ö õigete eraldamine (siis proletariaat, nüüd EV
kodanikud)”. Neljandaks ühisjooneks oli „kõigi vahendite lubatavus oma tõe
realiseerimisel”. Kehtiv seadus on tühine ning sellele allumine kahjulik
tegevus, mida harrastavad reeturid (klassi-vaenlased-menševikud, roosad
isamaamüüjad). Viienda ja viimase võrdluse aluseks oli märterluse
propageerimine. Ülejäänud leheruum kulutati Ülemnõukogu tegevuse ülistamisele
ning ERSP poolt propageeritava õigusliku järjepidevuse liini mahategemisele,
mis tipnes soovitusega konserveerida ka kontinuiteediidee koos Eesti Komitee ja
ERSP mõjulise sisepoliitilise sehkendamisega.
Nagu näha on praeguseks adressaat muutunud – ERSP asemele
on asunud EKRE. Ent igaüks, kes loeb Tarandi argumente ja süüdistusi EKRE suunal silmab, et
need ei erine kuivõrd toonastest rünnakutest ERSP ja Eesti Kongressi aadressil.
Ja nii nagu toona, on peavoolumeedia Tarandi poolel, ainult et toona heakskiitvalt,
nüüd aga haletsedes. Ja mõlemal juhul mõistagi hurjutades Tarandi antipoode –
ERSPd ja EKREt.
Aga, nagu öeldud, kordub ajalugu farsina. Eesti sisepoliitisel
suunavalikul jäi peale ERSP ja Eesti Kongressi poolt propageeritud õigusliku
järjepidevuse liin, millele rajaneb Eesti tänane riiklus. Tarandi, kompartei, Rahvarinde
ja Ülemnõukogu poolt propageeritud nn kolmanda vabariigi tee lükati eesti rahva
poolt ajaloo pühkekasti. Võttes arvesse terve mõistuse naasmise ilminguid Euroopasse ja esmajärgus Ameerika Ühendriikidesse, võib olla kindel, et ka nüüd on Tarand endale võtnud Ivan Sussanini rolli.
Foto: Tairo Lutter, Postimees