Teisipäev, 27. november 2018

Põlvili ekre toetajate ees ehk kuidas Ajalugu kordub farsina


See tüütuseni korratud tõetera sai kinnitust 26. novembril Riigikogu esisel platsil. Algamas oli EKRE poolt korraldatud meeleavaldus, millega protesteeriti Eesti liitumise vastu ÜRO rändeleppega. Tund aega hiljem oli Riigikogus algamas erakorraline istung menetlemaks sotside ja keskerakondlaste poolt algatatud parlamendi avalduse eelnõu rändeleppe asjus.
Arvukate meeleavaldajate sekka oli end poetanud ka sotsidest riigikogu liikmeid, kelle  ilmselgeks eesmärgiks oli koosolek üle võtta ja EKREle koht kätte näidata. Neid aga kõnelema ei lubatud.
Erinevalt oma tsiviliseeritud parteikaaslastest ei kavatsenud  Indrek Tarand sellega leppida. Kuidas on võimalik, et Euroopa Parlamendi saadikule endale sõna ei anta! Täis otsustavust lollile massile koht kätte näidata, tungis Tarand poodiumile, haaras mikrofoni ja üritas sõnavõttu alustada. Rahval jäi siiski tema ülim tõde kuulmata, sest Tarandi etteaste lõppes haledal kombel Riigikogu esisel platsil püherdamise ja EKRE toetajate ees põlvitamisega.
Vaevalt, et Tarandi etteaste puhul oli tegemist erinevustega europarlamendi ja Eesti rahvaesinduse poliitkultuuris. Pigem tuleb põhjusi otsida Tarandi karakterist, mida on alati iseloomustanud ülbus, arrogants ja täispuhutus, tükis suure hulga teatraalsusega. Kõik see, lisaks poliitilise konjunktuuri ülitäpne ärakasutamine, oli talle toonud enneolematult suure häälesaagi üle-eelmistel Euroopa Parlamendi valimistel. Eelmistel valimistel kogunes hääli küll tunduvalt vähem, ent siiski piisavalt, et end uuesti Brüsselisse sisse seada. Kõik märgid aga näitavad, tulevaste valimistega asjad nii roosilised ei ole. Seda oli mõistnud ka Tarand, kes otsustas  hüljata põhimõttelise erakonnavastalise rüü ja valida enampakkumiselt välja sotside tehtud pakkumine. Nõnda sai Saulusest Paulus…
Paratamatult tekib siin võrdlus vananeva diivaga, kes ilu närbudes on tähelepanu saamiseks kõigeks valmis. Mõistagi sai lumisest ja räsitud Tarandist kohemaid peavoolulehtede kaanepoiss ja telesaadete täht. Ainult on küsitav, kas nutulaul osaks saanud nahatäiest, mis oli täiel määral tema enda poolt provotseeritud ja ära teenitud, ka Pärnumaa valijate seas tunnustust leiab. Muidugi leidub üksikuid lihtsameelseid, kelle heietusi á la „ma ei taha elada Eestis, kus Tarandit pekstakse“ õukonnalehed meelsasti avaldavad.
Tasub meenutada, et see ei olnud Tarandi jaoks esmane taolise show’ga üles astuda. Nii näiteks läks ta 1990. aasta oktoobris toimunud Eesti Kongressi III istungjärgul kodukorda eirates omavoliliselt kõnetooli ja pidas seal maha terava sõnavõtu Eesti Komitee tegevuse suhtes ning kutsus üles Kongressi ja Komiteed laiali minema.
Seekord teda keegi kõnetoolist maha ei tõstnud, kõne võeti kongressi liikmete poolt õlakehitusega vastu. Küll aga oli see maiuspalaks tolleaegsele peavoolumeediale, mis oli vaenulik Eesti kodanike komiteede liikumise suhtes ja ülistas sellele vastanduvat Rahvarinnet.
Varem agaralt muinsuskaitseliikumises osalenud Indrek Tarand oli mingil ootamatult muutunud Eesti Kongressi, mille eesotsas olid paljud tema endised kaasvõitlejad. Võimalik, et selle vaenulikkuse tagamaid tasub otsida Tarandi kõrvalejätmisest Kongressi juhtide seast.
Nii näiteks oli Indrek Tarand kahasse vend Kaarliga 23. mai Edasis avaldanud kirjutise „Konserv kui kompromiss“, mis oma stiililt tuletas meelde omaaegseid paskville Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) vastu. Andres Tarandi pojad, kes hiljem tsareevitšiteks ristiti, nimetasid ERSPd fanaatikute fraktsiooniks, „kes meelsasti reserveeriks endale vabaduse taastamise ainuõiguse”. Fanaatikuid valdavat hirm, et äkki jõuab keegi neist ette. Noored kirjamehed läksid koguni nii kaugele, et võrdlesid ERSPd bolševikega: „Taktikaliste võtete arsenal kattub, ka keelekasutuses on vähe erinevusi märgata. Tekib kiusatus ERSP nimele „E” järele sulgudes „b” lisada – E(b)RSP.” Edasi loetlesid autorid võrdluse aluseid, milleks nende arvates olid asutajaliikmete „ühine minevik (vanglad, asumised, pagendus) ja ühised harrastused (märgukirjade ja lendlehtede koostamine), keelatud kirjanduse tõlkimine ja levitamine”. Teiseks toodi esile „maailmavaate rajamine ühele tõele (siis Marx, nüüd õiguslik järjepidevus), millest kujundatud ideoloogia on dogmaatiline ja paindumatu”. Kolmandaks sarnasuseks oli „inimeste seast n-ö õigete eraldamine (siis proletariaat, nüüd EV kodanikud)”. Neljandaks ühisjooneks oli „kõigi vahendite lubatavus oma tõe realiseerimisel”. Kehtiv seadus on tühine ning sellele allumine kahjulik tegevus, mida harrastavad reeturid (klassi-vaenlased-menševikud, roosad isamaamüüjad). Viienda ja viimase võrdluse aluseks oli märterluse propageerimine. Ülejäänud leheruum kulutati Ülemnõukogu tegevuse ülistamisele ning ERSP poolt propageeritava õigusliku järjepidevuse liini mahategemisele, mis tipnes soovitusega konserveerida ka kontinuiteediidee koos Eesti Komitee ja ERSP mõjulise sisepoliitilise sehkendamisega.  
Nagu näha on praeguseks adressaat muutunud – ERSP asemele on asunud EKRE. Ent igaüks, kes loeb Tarandi argumente ja süüdistusi EKRE suunal silmab, et need ei erine kuivõrd toonastest rünnakutest ERSP ja Eesti Kongressi aadressil. Ja nii nagu toona, on peavoolumeedia Tarandi poolel, ainult et toona heakskiitvalt, nüüd aga haletsedes. Ja mõlemal juhul mõistagi hurjutades Tarandi antipoode – ERSPd ja EKREt. 
Aga, nagu öeldud, kordub ajalugu farsina. Eesti sisepoliitisel suunavalikul jäi peale ERSP ja Eesti Kongressi poolt propageeritud õigusliku järjepidevuse liin, millele rajaneb Eesti tänane riiklus. Tarandi, kompartei, Rahvarinde ja Ülemnõukogu poolt propageeritud nn kolmanda vabariigi tee lükati eesti rahva poolt ajaloo pühkekasti. Võttes arvesse terve mõistuse naasmise ilminguid Euroopasse ja esmajärgus Ameerika Ühendriikidesse, võib olla kindel, et ka nüüd on Tarand endale võtnud Ivan Sussanini rolli.


Foto: Tairo Lutter, Postimees