Pärast Indrek Tarandi poolt vallandatud intsidenti EKRE rändepakti
vastasel meeleavaldusel tõusis
taevani valitsuserakondade hädakisa vägivalla ilmumisest Eesti poliitikasse. Seejuures
tehti selle juhtumi eest ainuvastutavaks EKRE, samal ajal kui tüli algatajast
Tarandist kujunes Indrek Suurkannataja. EKRE vastase sõjakäigu kuldraamatusse kuulub
kindlasti sotside ja ajakirjanike vaimse ema Marju Lauristini paristus, mille
kohaselt tõi EKRE Eestisse islamistliku poliitkultuuri. See lausung leiab kaheldamatult kõrge koha silmakirjalikkuse ja demagoogia meistriklassis, millist Lauristini usinamatelgi õpilastel annab järgi teha. Sama ajal ei liiguta Lauristini üldsegi tõsiasi, et erakonda
Eesti 200 kuuluv sakslasest punaprofessor korraldas Vabaduse väljakul just islamistide
stiilis provokatsiooni, kasutades inimkilbina sülelast,.
Ka opositsiooni kuuluvad Reformierakond ja Vabaerakond ei
ole suutnud jätta ründamata nendega koos vastasrinda esindavat EKREt. Paraku jääb
Kaja Kallase ja Andres Herkeli väljaütlemistest
mulje kui Venemaa riigiduumas tegutsevatest pseudoopositsioonilistest liberaaldemokraatidest
ja kommunistidest, kes otsustaval hetkel on siiski alati Putini poolel.
Näägutajate koori on püüdnud hoolega võimendada nn peavoolumeedia, ent videosalvestused
Lossiplatsil toimunust on inimestele selgelt ära näidanud, kui lühikesed on
valeuudiste jalad.
Ja muidugi ei ole suutnud kasutada võimalust vait olla
president, kelle ka muudest avaldustest ja tegutsemisest (kus ta saamatult üritab järele
ahvida Evelin Ilvest) jääb mulje, kui perenaisest, kes innukalt tahab süüa teha,
aga ei oska seda üldse. Või kui veel otsekohesem olla, siis paratamatult
tekivad paralleelid Mäeotsa Jeppega.
Tegelikult ei ole poliitiliste meeleavalduste ajal aset
leidnud kähmlused midagi enneolematut ka Eestis. 1930. aastate algul oli üsna sagedased
vabadussõjalaste löömingud nende koosolekuid segavate sotsidest rünnakrühmlastega.
Väiksemaid kokkupõrkeid tuli ette ka juunipöörde käigus. Üks
sellistest leidis aset 17. juulil Tallinnas, mil juunikommunistide poolt
organiseeritud rongkäik suundus Pikale tänavale tervitama NLiidu saatkonda. Otse
saatkonna rõdul viibivate Moskva emissaride silme all puhkes kähmlus kolonnis
punalippude seas kantava sini-must-valge lipu pärast. Rahva Omakaitse (RO –
rahvasuus tuntud kui „röövlid omavahel“) tegelased püüdsid lippu ära võtta, ent
selle kaitseks astusid välja Eesti sõdurid, kellega liitusid ka pealtvaatajad.
Ühisel jõul suudeti RO rünnakud tagasi lüüa, ent lipp kisti võitlustuhinas
ribadeks. Sini-must-valge ribasid kui väärtuslikke reliikviaid jagati lipu
kaitsjate vahel, kes tõsteti juubeldava rahvahulga poolt õlgadele, samas
vallandusid spontaanselt rahvuslikud laulud.
Kuid ka lähiajaloos on olnud juhtum, kus miitingulised on
omavahel karvupidi kokku läinud. 19. mail korraldas ERSP Tallinna piirkond
Toompea lossi ees meeleavalduse, kus nõuti mittekodanike ilma jätmist valimis-
ja kandideerimisõigusest. Nimelt oli Riigikogu vastu võtnud kohalike omavalitsuste
volikogude valimiste seaduse, mille kohaselt anti mittekodanikele aktiivne valimisõigus, s.o
õigus nendel valimistel hääletada. Kuigi analoogilist valimisõigust praktiseeriti tollal vaid mõnes üksikus Euroopa riigis, oli see üks paljudest Euroopa Nõukogu ja OSCE soovitustest Eestile, mida Mart Laari valitsus, püüdes olla paavstist suurem katoliiklane, kuulekalt täitma tõttas. Riigikogul jätkus siiski meelekindlust mitte
anda mittekodanikele õigust kandideerida volikogudesse, vaatamate sellele, et praeguste sotside
eelkäija valimisliit Mõõdukad seda innukalt ja häälekalt taotles. (Olgu märgitud, et hoopis sirgeselgsemalt käitusid kohalike valimiste küsimuses
lõunanaabrid lätlased. Hoolimata sellest, et muulaste osakaal oli neil Eestiga
võrreldes tunduvalt suurem, said õiguse valida kohalike omavalitsuste volikogusid üksnes Läti Vabariigi kodanikud.)
ERSP meeleavaldusel leidis aset füüsiline kokkupõrge ERSP
aseesimehe Linnart Mälli ja meeleavaldusel osalenud valimisliit Eesti Kodaniku
liidri Jüri Toomepuu poolehoidjate vahel. Oma kõnes ühines Mäll meeleavaldusel esitatud nõudmistega. Ent sõnavõtu teise poole pühendas ta Jüri
Toomepuu kritiseerimisele, kutsudes üles teda mitte usaldama, kuna Toomepuu
olevat petnud väikerahvaid. Ühel Esindamata Rahvaste Organisatsiooni üritusel
esinedes oli Toomepuu lubanud igati seista väikerahvaste eest, ent Riigikogus
ta neid ei toetanud. Meeleavaldusel osalenud Toomepuu toetajad hakkasid selle
avalduse peale Mälli plakatitega togima. Saanud löögi vasaku põse pihta jättis ta sõnavõtu pooleli. Üksnes Riigikogu riigikaitsekomisjoni
esimehe Rein Helme sekkumine hoidis ära suurema löömingu.
Erinevalt eelmise aasta lõpusündmustel aset leidnud
intsidentidest, ei poliitiliste erakodade juhid ega ka president Meri selle sündmuse
kohta arvamust ei avaldanud. Üksnes ERSP Tallinna piirkonna juhatus tegi 20.
mail avalduse Mälli ja Toomepuu toetajate vahel aset leidnud intsidendi kohta. Selles
märgiti, et Mälli ülesastumine ajal, mil piketeeriti ühise eesmärgi nimel, oli
ERSPd kompromiteeriv ning avaldati arvamust, et ERSP volikogul tuleks kaaluda
võimalust teha Mällile ettepanek astuda tagasi erakonna aseesimehe kohalt. Volikogu
ei pidanud vajalikuks Mälli, kes oli tegelikult kallaletungi ohver, kuidagi
karistada ning silmapaistev orientalistika korüfee jäi oma parteilisele
ametikohale edasi.
