Ülle tuli ilmale 7. detsembril 1946 Tallinnas. Lõpetanud 1971 Eesti
Riiklikus Kunstiinstituudi sisearhitektuuri erialal, elas ta pärast abiellumist Tartus, töötades sisearhitektina Vabariiklikus
Restaureerimisvalitsuses, (hilisem Kultuurimälestiste Riiklik Projekteerimisinstituut – KRPI), Tartu Majaehituskombinaadis ja Eesti Pimedate
Ühingus. Ta tuntumatest töödest võiks esile tõsta ennistatud Püssirohukeldri
ja Vanemuise teatri väikse maja põlengujärgset sisekujundust. Aga ka palju muid
objekte.
Üldsusele aga on vähem teada Ülle teine tegevusvaldkond, kus tal oli
täita võrdlemisi kaalukas osa. 1970. aastate teisel poolel hakkas Ülle osalema
rahvuslikus vastupanuliikumises. Abikaasa Peeter Einasto oli kaudselt osalenud
Eesti demokraatliku liikumise tegevuses ja ülekuulamistel andnud KGBle nii enese
kui ka kaaslaste kohta tunnistusi, mida KGB saanuks kasutada
süüdistusmaterjalina eelseisval demokraatide kohtuprotsessil. Ent Ülle mõjul
ütles ta abikaasa KGB suureks meelehärmiks kohtuprotsessil neist ohtlikest
ütlustest lahti.
Leivatöö ja kahe väiksese poja kasvatamise kõrvalt tegeles Ülle
aktiivselt inim- ja rahvusõiguse juhtumite väljaselgitamise, võimude poolt
keelatud kirjanduse paljundamise ja levitamisega ning kujundas
vastupanuliikumise põrandaaluse kroonika Lisandusi mõtete ja uudiste vabale
levikule Eestis ja omakirjastusliku ajakirja Isekiri numbreid. Osales aktiivselt
poliitvangide ja nende perekonnaliikmete abistamisel, edastades muuhulgas
regulaarselt telefonitsi teavet Stockholmis tegutseva Eesti Vangistatud
Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse esimehele Ants Kipparile. Samuti vahetas ta
infot Läti ja Leedu vastupanijate ning Moskva ja Leningradi inimõigustega.
Ülle
lõi aktiivselt kaasa ka avalikust vastupanuvõitluses. Nii näiteks andis ta andis
allkirja mitmele kollektiivsele avalikule kirjale:
• 27. juulil 1980 – Avalik
kiri N Liidu ja ENSV ülemnõukogu presiidiumitele ning Amnesty Internationalile,
milles nõuti Mart Nikluse jt poliitvangide vabastamist ning amnestiat kõigile
poliitvangidele;
• 1. mai 1981 – Eesti kodanike protestiavaldus nõudmisega välja
selgitada Gulagi vangistuses hukkunud Tartu teadlase Jüri Kuke surma asjaolud ja
karistada selle põhjustanud isikuid.
• 10. oktoober 1981 – Eestlaste, lätlaste
ja leedulaste avalik kiri N Liidu, Islandi, Norra, Taani, Rootsi ja Soome
valitsusjuhtidele Põhja-Euroopas tuumavaba tsooni rajamise küsimuses.
• 1.
oktoober 1982 – Avalik kiri Soome Vabariigi kodanikele, milles juhiti
tähelepanu, et Soome firmade ja tööliste osalemisega Tallinna uue kaubasadama
rajamisel annavad põhjanaabrid oma panuse Eesti jätkuvale venestamile, kuna
uus rajatis tähendab võõrtööjõu massilist sissevoolu.
• 24. detsember 1984 –
Eesti ja Läti kodanike avalik kiri ÜRO peasekretärile ja tuumarelvi omavate
riikide valitsusetele tuumarelva keelustamise, poliitiliste vabaduste tagamise
ja võõrvägede väljaviimise kohta kõikidest riikidest, kaasa arvatud Balti
riigid.
Kõik see tõi endaga kaasa läbiotsimised, ülekuulamised, KGB poolsed
insinuatsioonid ja ähvardused, mis tipnes 8. detsembril 1983 kagebistide Anti
Taluri ja Viktor Kozlovi poolt tehtud ametliku hoiatusega nõukogudevastase
jätkamise eest. Formaalseks põhjuseks oli osavõtt nõukogudevastasest tegevusest
ning ebasiiraste tunnistuste andmine Lagle Pareki, Heiki Ahoneni ja Arvo Pesti
süüasjas. Lisaks sellele lülitati välja Ülle kodune
telefon ja vallandati ta KGB survel KRPIst. Ent väheldast
kasvu, õrn ja ilus naine jäi vaimult vankumatuks.
Erinevalt paljudest
võitluskaaslastest jäi Ülle kõrvale Eesti iseseisvuse taastamise eest peetavast
üldrahvalikust võitlusest ja edasisest poliitilisest tegevusest. Sarnaselt paljudele vastupanuliikumises osalenutele, keda erinevalt okupatsioonivõimu kaasajooksikutest pole märgatud ega pärjatud, on ta
ka jäetud avalikust tunnustusest ja presidentide poolt annetatud
aurahadest. Olgu need kirjaread väikeseks katseks seda saamata jäänud tunnustust
korvata.
Puhka rahus, hea Ülle!