Laupäev, 11. juuni 2022

Kaks põrmutallatud kangelast

Nadija Savtšenko
wikipedia.org/wiki/Nadija_Savt%C5%A1enk
o

Kas keegi mäletab veel Nadija Savtšenkot? 11. mail 1981 Kiievis ilmavalgust näinud Ukraina esimest ja siiamaani ainsaks jäänud ründelennuki Su-24 ja helikopteri Mi-24 naissoost navigaatorit, venelaste sõjavangi, kellest kujunes Ukraina vabadusvõitluse kangelanna ja sümbolkuju.

2014. aastal puhkenud sõjategevuses Ukraina relvajõudude ja Venemaa poolt toetatud nn iseseisvate Luhanski ja Donetski rahvavabariikide väeüksuste vahel võeti Savtšenko 17. juunil Luhanski oblasti Metallisti küla lähistel Donetski separatistide poolt vangi. Ta paigutati Venemaal Voroneži uurimisisolaatorisse, kus ta viibis üksikvangistuses. Savtšenkole esitati süüdistus kaasosalisuses kahe Venemaa ajakirjaniku hukkumise põhjustamises. Septembris 2014 viidi Savtšenko üle Moskva kinnipidamisasutusse.

Kui venelased hellitasid lootust kasutada Savtšenkot propagandistlikel eesmärkidel, sundides teda avalikult telekaamerate ees süüd tunnistama, kahetsema ja Ukraina valitsust hukka mõistma, siis tuli neil kibedalt pettuda. Naine pidas end vangistuses üleval väga kindlameelselt ja kangelaslikult, keeldus vene keeles rääkimast ning pidas korduvaid näljastreike.

Loodetud propagandistliku edu asemel tuli Vene võimudel hoopiski vastupidist kogeda. Savtšenko vangistamine tekitas maailmas suurt vastukaja. Asjaolu, et tegemist oli naisterahvaga lisas tema suhtes kaastunnet. Vallandus ülemaailmne kampaania tema vabastamiseks, milles osales teiste hulgas ka ÜRO peasekretär Ban Ki-moon. Mitmesuguste vahendajate kaudu algasid läbirääkimised Savtšenko vabastamiseks, mille tulemusel 25. mail 2015 vahetati Savtšenko kahe Ukraina relvajõudude poolt vangistatud Venemaa eriväelase vastu. Ühe naise vastu said venelased kaks meest. Vormiliselt andis Venema president Putin armu Ukraina piloodile ja Ukraina president Porošenko Venemaa sõjaväelastele. Lõplik kokkulepe selle vahetusetehingu kohta oli saavutatud nn Normandia neliku riigipeade telefoniläbirääkimistel.

Vahetusprotseduur toimus Venemaa pinnal, Doni-äärse Rostovi lennuväljal, kust president Porošenko lennuk viis ukrainlanna kodumaale, Putini õhulaev aga lennutas Vene „rambod“ Moskvasse.

Ukrainas võeti Savtšenko vastu tormilise vaimustusega. Savtšenkost sai Ukraina Ülemraada saadik, Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee liige, 2017. aasta juulis teatas ta kavatsusest kandideerida Ukraina presidendiks. Samas oli ta muutunud äärmiselt kriitiliseks Ukraina valitsuse ja riigis vohava korruptsiooni suhtes.

Kogu see hiilgav karjäär purunes kildudes, kui Savtšenko 22. märtsil 2018 arreteeriti süüdistatuna terrorirünnaku kavandamises Ülemraada vastu. Seda siiamaani segast kriminaalasja uuriti kuni 16. aprillini 2019, misjärel vabastati Savtšenko vahi alt seoses eelvangistuse tähtaja täitumisega.

Sestsaadik pole Savtšenkost enam midagi kuulda olnud. Ometi oleks just praegu temast suur abi Ukraina meeleheitlikus võitluses okupantide vastu. Savtšenko võiks olla Ukraina Jeanne d'Arc, kes julgustaks mehi ja innustaks naisi surmavaenlasele vastu astuma. Kuid tundub, et isiklik solvumine on suurem kui mure hädaohus oleva kodumaa pärast. Tahaks loota, et see solvumine ei areneks kaastööks vaenlasega. Ajaloost võib selliseid juhtumeid palju leida.

Tiit Madisson paguluses
 

Savtšenko lugu tekitab tahtmatult paralleele meie tuntud vabadusvõitleja Tiit Madissoni (1950-2021) juhtumiga. Vähetuntud endisest poliitvangist Madissonist sai seoses 23. augustil 1987 toimunud Hirvepargi meeleavaldusega korraldamise ja peakõnelemisega üleöö Eesti rahvuskangelane. Kuna ta aga pärast Hirveparki ei jätnud kasutamata äkitselt sülle kukkunud emigreerumisluba, mida oli aastaid tagajärjetult taotlenud, ja suundus Rootsi, jäi ta paratamatult kõrvale Eestis toimuvast taasiseseisvumisprotsessist. 

1990. aastal kodumaale naastes oli tal keeruline juba tekkinud poliitiliste rühmituste etteotsa asuda. Enamgi veel. Mitmesugustel põhjustel tekkisid tal lahkhelid endiste võitluskaaslastega ja üha suurem võõrdumine taasiseseisvunud Eesti arengutest. See rahulolematus tipnes 1996. aastal koostatud naiivsevõitu kirjatükiga „Eesti saatus“, mida kaitsepolitsei tõlgendas kui üleskutset valmistada Kaitseliidu abil ette sõjaväeline riigipööre ja luua selleks vastavad tingimused. Kuna Madissonil oli kehtiv tingimisi karistus mingi tühise majanduskuriteo eest, oli kohus sunnitud talle määrama 2-aastase vangistuse, millele liideti kaks kuud eelmise karistuse eest. 13. novembril 1997 vabastati Madisson Riigikogu poolt vastu võetud amnestiaseaduse alusel ennetähtaegselt.

Erinevalt riigipöörajast Savtšenkost, riigipööraja Madisson pildilt ei kadunud. 2001. aastal astus ta üleüldiseks hämmastuseks keskerakonda, ent juba järgmisel aastal lahkus sealt põhjusel, et tema uus kodupartei otsustas minna reformierakonna valitsusse. 2006. aastal liitus ta Eesti Rahvusliku Liikumise ja Eesti Iseseisvuspartei nime kandvate pisierakondadega. 2009. aastal teatas ta koos Roman Ubakivi ja Robert Villiga Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei Taasasutava Kogu loomisest. Ka see üritus lisandus Madissoni poliitiliste nurjumiste nimekirja.

Ent 2002. aastal sai Madissonist Lihula vallavanem, tema algatusel püstitati 20. augustil 2004 Lihulas  monument „60 aastat Eesti kaitselahingutest“, mis mõni aeg hiljem Juhan Partsi valitsuse korraldusel punase kraana ja politseivägivallaga teisaldati. Aga 2010. aastal sai Madissonil poliitikast isu täis ja ta asus koos abikaasaga elama Hispaaniasse. Kuus aastat hiljem oli ta Eestis tagasi, kuid suurde poliitikasse ta enam ei kippunud.

Öeldakse, et revolutsioon sööb oma lapsi. Parafraseerivalt võiks märkida, et sama teeb ka vabadusvõitlus oma kangelastega. Ent siinkohal säästan  lugejat heietustest, kuidas ambitsioonid ja võimed alati ei kattu ning miks sõjasangarid alati rahulikku ellu  ei sobitu.