laupäev, 17. oktoober 2020

PATAREI MÄRKMED

Saateks

4. detsembril 1980 kell 900 saabus Kultuurimälestiste Riikliku Projekteerimise Instituudi (KRPI) Tartu sektori ruumidesse KGB[1] töötajate brigaad: alampolkovnik Arnolds Revalds Riiast, KGB Tartu osakonna ülem major Anti Talur, major Kolju ja vanemleitnant Poljakov Tallinna KGBst. Kaasas oli ka tõlk Ludmilla Padermaa. Esitati order minu töökoha ja isiku läbiotsimiseks. Töökoha läbiotsimisel võeti ära pakk valget paberit, minult aga taskumärkmik ja paberileht mingi masinakirjatekstiga. Seejärel pandi mind halli „Volgasse“ ja sõidutati Pagari tänaval asuvasse Tallinna KGB peamajja. Seal esitati süüdistatava kriminaalvastutusele võtmise määrus, mille kohaselt mind süüdistati Eesti NSV Kriminaalkoodeksi (KrK) § 68 lg 1 järgi nõukogudevastases agitatsioonis ja propagandas. Samas toimus ka esimene ülekuulamine.    

Nende toimingute järel sõidutati mind Tallinnas Kalaranna tn 1 asuvasse Eeluurimisisolaatorisse nr 1 ehk rahvakeeles Patarei vanglasse. Selle 19. sajandi keskel merekindluseks rajatud ja eelmise sajandi algul vanglana tegevust alustanud rajatise paksude müüride vahel tuli mul veeta veidi üle viie kuu, kuni mind pärast 23.-24. aprillil 1981 Eesti NSV Ülemkohtus peetud kohtuprotsessil kaheks aastaks vangilaagrisse ning sellele järgnevale kaheaastasele asumiselesaatmisele mõisteti. 

Kuna eeluurimisealusel oli õigus teha kriminaalasjaga seotud ülestähendusi, asusin toimuvat talletama ruudulisse vihikusse, mille olin saanud endaga ühes võtta. Märkmetes keskendusin peamiselt ülekuulamistel esitatud küsimustele, samas kui elu-olu Patarei vanglas on leidnud tagasihoidlikumat kajastust. Siiski olen ära toonud kambrikaaslaste nimed ja nende karistused, et oleks ülevaade, millises seltskonnas pidin eeluurimise ajal viibima. Mõnevõrra rohkem on teavet Patarei elu kohta minu poolt väljasmugeldatud kirjas, mis on ära toodud lisas. Samuti olen lisadesse paigutanud minu kriminaalvastutusele võtmise määruse, ülevaate kohtuprotsessist, kohtuotsuse, Tiit Madissoni kahasse koostatud ühisavalduse liitumaks Balti apelliga ning Patareist ja tapiteekonnalt salaja saadetud kirju.

Märkmevihiku saatus kujunes järgmiseks. Esialgu pidi minu kaitsjaks kohtus olema Tallinna II õigusnõuandla advokaat Lembit Liiva. Temaga kohtusin ainult ühel korral ning sedagi prokurör Adolf Kessleri ja uurija Heino Kruusma juuresolekul kriminaaltoimiku sulgemisel 31. märtsil 1981. Ootamatult selgus, et Liiva asemel on minu kaitsjaks määratud Tallinna I õigusnõuandla advokaat Kaljo Kägi. Olin veendunud, et poliitilistel kohtuprotsessidel on kaitsjate käed igal juhul seotud, ent halvemal juhul kujunevad nad täiendavateks süüdistajateks. Seetõttu ei teinud ma advokaatide vahetusest suuremat numbrit, kuna kavatsesin kohtus kaitsjast niikuinii loobuda. Siis ma muidugi ei teadnud, et Kägi näol oli tegemist poliitiliste protsesside esineva stammkaitsjana, kelleks sai olla vaid KGB poolt usaldatud tegelane. Hiljem selgus, et ta oli tegutsenud kaitsjana Eesti demokraatide kohtuprotsessil Mati Kiirendi ning Lagle Pareki, Arvo Pesti ja Heiki Ahoneni kohtuprotsessil Pesti kaitsjana. Lisaks sellele oli olnud Sven Kreegi[2] ja Jan Kõrbi[3] kaitsja nende üle peetud kohtuprotsessidel. Selline minevik ei seganud Kägit aga sugugi Eesti taasiseseisvumise järel üles astumast üliägeda rahvuslasena, kes oma kirjutistes nõudis dekoloniseerimist ning esines ägedalt Euroopa Liitu astumise vastu. Samas tuleb tunnistada, et nii minu kui ka teadaolevalt Pesti ja Kiirendi kaitsjana käitus ta kohtus suhteliselt korrektselt.

Kägi kui kaitsjaga oli mul ainus privaatne kohtumine Patarei vanglas vahetult enne kohtuistungi algust, s.o 22. aprillil 1981. Jutuajamise käigus näitasin Kägile oma märkmeid ja palusin need üle anda minu töökaaslasele ja korteriperenaisele Ülle Einastole. Kägi oli neist märkmetest väga huvitatud ja lubas need ka edastada. Pärast asumiselt naasmist sain teada, et ta ei olnud oma lubadust täitnud. Arvasin, et ta andis need KGBle, kuid sellepärast ma eriti ei muretsenud, sest neis ei olnud midagi inkrimiteeritavat. Lisaks sellele sain Einastolt kuulda, et ta olevat andnud Kägile 25 rubla palvega see mulle edasi anda. Mingit raha ma temalt muidugi ei saanud. Kuid märget selle kohta, et Kägi oleks raha KGBle üle andnud minu toimikus ei olnud. Tõenäoliselt pistis selle raha oma taskusse lugedes seda lisatasuks minu ema poolt talle 24. aprillil 1981 makstud advokaadihonorarile, mis oli 100 rbl.

Millagi 1992. aasta lõpul või 1993. aasta algul võttis Kägi minuga ootamatult ühendust ja küsis, kas tahan oma märkmeid tagasi saada. Nii ma need tagasi saingi.

Allpool toodud märkmed on äratoodud ehedal kujul ja muutmata kirjaviisis. Parandatud on üksnes mõned ilmsed kirjavead. Nurksulgudes on minu poolt hiljem tehtud lisandused, allmärkustes olen lahti seletanud mõningaid vähemtuntud asjaolusid.


Viktor Niitsoo


 [1] Ministrite Nõukogu juures asuv Riiklik Julgeoleku Komitee. Allpool on selle kohta kasutatud lühendit RJK.

[2] Pärnu Lydia Koidula nimelise teatri komandant Sven Kreek (1930-1975) üritas 1974. aastal Moskvas ja Leningradis levitada oma ühiskonnakriitilisi kirjutisi “Sotsialismi eest, riigikapitalismi vastu” ja “Mida teeb vene rahvas nüüd”. Mõlemad kirjatööd olid tõlgitud vene keelde ja avaldatud Lev Gorn’i varjunime all. 24. detsembril 1974 teostas KGB läbiotsimise Kreegi elu- ja töökohas ning 20. jaanuaril 1975 ta arreteeriti. 3. juunil 1975 mõistis ENSV Ülemkohus (eesistuja Hilda Uusküla) Sven Kreegi sundravile erirežiimiga vaimuhaiglasse. 8. augustil 1975 poos Kreek end Patarei vangla kongis üles.

[3] Tallinlane Jan Kõrb (s 1955) arreteeriti KGB poolt 14. mail 1984. 19. märtsil 1985 mõisteti ENSV Ülemkohtu (eesistuja M. Lõiv) poolt ENSV KrK § 68 lg 1 alusel Kõrbile neli aastat vabadusekaotust ühes sellele järgneva asumiselesaatmisega neljaks aastaks. Kõrb tunnistati süüdi selles, et ta aastail 1982-1983 saatis Jüri Linale Stockholmi grupiviisilises vägistamises süüdi mõistetud Raimond Rosenfeldt’i süüasja materjale, mille tagajärjel Lina saavutas Rosenfeldti lülitamise Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse (EVVA) poliitvangide nimekirja. Peale selle levitas Kõrb Lina raamatut „Öised päevad“, Juhan Talve artiklit “Venestuspoliitika eile ja täna”, artikleid välis-eesti ajakirjandusest jm materjale.

Patarei märkmed

reede, 28. august 2020


Natan Sharansky

 EI KARDA MA KURJA


Tõlgitud väljaandest: Щаранский Натан Борисович. Не убоюсь зла.
Издательство Век, Олимп
Год выпуска 1991
Vene keelest tõlkinud Viktor Niitsoo

Eestikeelsele lugejate on kättesaadavaks tehtud väljapaistva juutide väljarännuliikumise aktivisti ning Iisraeli poliitiku ja ühiskonnategelase Natan Sharansky (Anatoli Štšaranski) mälestusraamat „Ei karda ma kurja“. Raamatus on kirjeldatud   Nõukogude Liidu lõpuaastate vanglates ja poliitvangi laagrites valitsevaid tingimusi. Lisaks sellele annab autor ülevaate alijast ehk juutide väljarännuliikumisest ajaloolisele kodumaale. Kirjutatud on see kuuma sulega, vahetult pärast üheksa aastat kestnud vangistust, mil muljed olid veel teravad ja värsked.
Raamat ilmus esmalt inglisekeelsena 1988. aastal kandes peakirja „Fear No Evil“ ja tõlgiti kohe kaheksasse keelde. Mõni aasta hiljem otsustas autor avaldada ka venekeelse algupärandi. Selle eessõnas tunnistab autor, et jättis venekeelse variandi lõpuni viimistlemata ja mõni aeg hiljem tundis vajadust selle juurde tagasi pöörduda. Ta lisab, et ta püüdis mitte ühtegi üksikasja vahele jätta ning kirjutada neist, kelle oli GULAGi maha jätnud ja et jagada kogemusi nendega, kes võivad veel sinna sattuda. Head lugemist!


reede, 4. oktoober 2019

IN MEMORIAM KALJU MÄTIK


Järjest kitsamaks jääb meie ring… Viinakuu teisel päeval kustus vabadusvõitleja Kalju Mätiku eluküünal. Toonela teele läks mees, kes möödunud sajandi kuuekümnendate lõpul sukeldus N Liidu okupatsiooni vastasesse põrandaalusesse vastupanuliikumisse, osales Gulagi vangistuse järel avalikus vastupanus ja üldrahvalikus võitluses Eesti iseseisvuse taastamise eest ning oli poliitiliselt tegev kuni viimaste elupäevadeni. Alates 23. augustil 1987 toimunud Hirvepargi meeleavaldusest, kus nõuti Molotovi-Ribbentropi pakti avalikustamist, tähistamist ja tagajärgede likvideerimist, s.o Eesti iseseisvuse taastamist, võis fotoaparaadi ja diktofoniga varustatud Kaljut näha pea igal poliitilisel meeleavaldusel ja piketil. Ja mitte ainult sündmuste jälgijana, vaid enamasti ka sõna sekka ütlemas.
Kalju sündis 6. septembril 1932 Tartus. Keskkooli lõpetamisel järel üritas ta saada lenduriks, ent pika kasvu tõttu jäi see unistuseks. Lohutuseks jäid langevarjuhüppeid, mida ta harrastas kõrge vanuseni.   
Pärast armeeteenistust lõpetas ta 1959. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) elektriinsenerina. 1959-60 töötas Eesti Energia Põhja Kõrgepingevõrkudes. 1961 astus TPI aspirantuuri. Samaaegselt töötas TPI automaatika kateedri assistendina. Tegeles ka tehnilise tõlkimisega.
1970. aastal tutvus Kalju mitme põrandaalusest vastupanuliikumises osalejaga, keda hakati nimetama Eesti demokraatideks, ja hakkas tegema kaastööd omakirjastuslikele väljaannetele. Koos Artem Juskevitši ja Arvo-Gunnar Varatoga võttis ta osa Eesti Rahvusrinde (ERR) programmi koostamisest. Programmis seati eesmärgiks demokraatliku riigikorra taastamine Eestis ja referendumi läbiviimine Eesti riikliku staatuse määramiseks. Osales ka Eesti Demokraatliku Liikumise (ERR) programmi koostamisel, toimetas omakirjastuslikku ajakirja Eesti Rahvuslik Hääl, mida ilmus 6 numbrit.
1972. aastal võttis ta osa EDLi ja ERRi poolt ÜRO Peaassambleele ja ÜRO peasekretärile saadetud memorandumi koostamisest, milles nõuti Nõukogude okupatsiooni lõpetamist ja Eesti iseseisvuse taastamist. Osales EDLi strateegia ja taktika väljatöötamisel, mis pidi kujunema vastupanuvõitluse praktiline käsiraamat. Oli salakirja süsteemi SAMAS autor ja põrandaaluste gruppide omavaheliste salasõnumite vahetamise mooduse väljatöötaja.
13. detsembril 1974 arreteeriti ta KGB poolt seoses EDL ja ERR liikmete vastu algatatud kriminaalasjaga. Eeluurimise ajal toimetati ta erietapiga kurikuulsasse Moskva Serbski nimelisse Psühhoneuroloogia Instituuti, kus püüti vaimuhaigeks tembeldada põhjusel, et ta ei andnud eeluurimisel tunnistusi. 21.-31. oktoobril 1975 toimunud kohtuistungil mõistis ENSV Ülemkohus Kalju nõukogudevastase agitatsiooni ja -propaganda ja nõukogudevastase organisatsiooni tegevuses osalemise süüdistusel 6 aastaks vangilaagrisse.  
Karistuse kandis Permi oblasti nn eriti ohtlike riiklike kurjategijate range režiimiga vangilaagris 389/36. Vabanes 13. detsembril 1980. Täiendava karistusena kohaldati talle ühe aasta jooksul administratiivjärelevalvet. Selle perioodi jooksul ei tohtinud Kalju lahkuda Tallinna linna piiridest, pidi viibima elukohas alates kella 22st õhtul kuni 6ni hommikul ning pidi kord nädalas end miilitsas registreerima. Administratiivjärelevalvet pikendati ilma igasuguste põhjendusteta 3 kuu võrra. Asus tööle Meditsiinitehnika Remondi Ettevõttesse, hiljem Eesti Onkoloogiakeskusesse.
Vangistusest vabanenuna jätkas osalemist vastupanuliikumises. Tegeles inim- ja rahvusõiguse juhtumite väljaselgitamisega, võimude poolt keelatud kirjanduse levitamise, avalike kirjade ja pöördumiste koostamisega. Andis allkirja mitmele kollektiivsele protestikirjale.
Mätik osales aktiivselt taasiseseisvumisprotsessis, oli Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutajaliige ning Eesti Kongressi saadik. Alates aastast 2011 on ta Eesti Iseseisvuspartei liige.
Vaatamata kõrgele eale, töötas ta osalise koormusega assistendina Tallinna Tehnikaülikkooli Merekolledži Laevamehaanika lektoraadis. Töö kõrvalt avaldas ta arvukalt poliitika- ja ajaloo teemalisi kirjutisi ajakirjas Kultuuri ja Elu ning tegeles aktiivselt tõlkimisega. Nii näiteks on Kalju poolt eesti keelde ümber pandud tema võitluskaaslase Soldatovi mälestusraamat (Sergei Soldatov. Taassünni põuavälgud. – Ortwill, Tallinn, 2012.)  Kalju on ka keskne tegelane põrandaaluste demokraatide tegevusest kajastavas tõsielusfilmis Põranda all (režissöör Marianna Kaat.) 
2006. aastal autasustati teda Riigivapi IV klassi teenetemärgiga.
Olgu sulle muld kerge, Kalju.

  

esmaspäev, 1. juuli 2019

Vassili Tjorkin – valgete ülemvõimu pooldaja


Kõiksugu sallivuslastel, näriliseparteilastel, sotsidel ja muudel silmakirjateenritel ning mõistagi ka neid ümmardaval peavoolumeedial jäi jahmatusest hing kinni, kui EKRE fraktsiooni liige Ruuben Kaalep tähistas Riigikogu XIV koosseisu avaistungil ametivande andmist käemärgiga, mis kujutas endast pöidla ja nimetissõrme abil moodustatud ringi. Kui „euroopalike väärtuste eestvõitlejad“ kõnevõime tagasi said, puhkes sedamaid taevani kostuv ulgumine ja hammaste kiristamine. Nimelt näidanud Kaalep käemärki, millel olevat valgete ülemvõimu („White power“) toetav tähendus, mida kasutavat kurikuulus neegreid lintšiv Ku Klux Klan ja ka Uus-Meremaal Christchurchis mošeedes 50 inimest tapnud ja 48 haavanud Brenton Tarrant.
Kaalep oli teisel arvamusel, tema meelest oli see on hea tuju ehk „kõik on OK” märk. 
Kaalepi toetuseks ja protestiks talle osaks saanud kanakarja kambakale ning sellega seoses ka EKRE pihta suunatud rünnakutele, õrritasid valitsusliikme ametivande andmisel liberaalset üldsust sama käemärgiga ka Mart ja Martin Helme. Mis muidugi andis EKRE vastastele rünnakutele uut hoogu küündides isegi BBCsse ja New York Times’i veergudele. Olgu öeldud, et mõlema meediakanali puhul on tegemist nn liberaalsete väärtuste eestkõnelejatega, kes näiteks ebaseadusliku sisserände, migrantide poolt sooritatud kuritegude, sh naistevastase vägivalla, või homoagenda käsitlemisel jäävad valgusaastate kaugusele ajakirjanduslikust tasakaalukusest ja objektiivsusest .
Mida aga ülalnimetud õigestimõtlejad ilmselt ei tea, on tõsiasi, et „OK“ või siis „White power“ käemärki kasutasid ka Teises maailmasõjas Punaarmee võitlejad. Igatahes on selle tunnistuseks silmapaistva Nõukogude maalikunstniku ja graafiku, Punatähe, Tööpunalipu ja Lenini ordenite kavaleri Juri Neprintsevi (1909–1996) maal "Puhkus pärast lahingut", mille on kujutatud legendaarset sõdalast Vassili Tjorkinit just nimelt seda kurikuulsat käemärki näitamas.


Tegelikku Vassili Tjorkinit pole kunagi olemas olnud. Tema on väljamõeldud tegelane, olles kuulsa Nõukogude kirjaniku Aleksandr Tvardovski (1910-1971) samanimelise poeemi kangelane. Olgu märgitud, et aastail 1950-54 ja 1958-70 oli Tvardovski kirjandusajakirja Novõi mir peatoimetaja. Suuresti tänu Tvardovkile kujunes ajakiri nn Hruštšovi sulaperioodil liberalismi ja demokraatliku sotsialismi lipulaevaks, kus ei peljatud ära trükkida ka kirjutisi, mille üllitamine oleks mõned aastad varem olnud mõeldamatu. Nii näiteks õnnestus Tvardovskil saada kompartei esimeselt sekretärilt personaalne luba avaldada tollal veel verisulis kirjaniku Aleksandr Solženitsõni Gulagi laagrite teemaline lühijutustus „Üks päev Ivan Denissovitši elus.“ 

Aastail 1941-42 töötas Tvardovki edelarinde ajalehe Krasnaja Armija toimetuses. Neil aastatel sündis ka poeem „Vassili Tjorkin“ ehk teise pealkirjaga Kniga pro boitsa bez natsala ei kontsa (Lugu sõdurist alguse ja lõputa), millest sai Tvardovski kõige kuulsam teos. See on jutustus Suure Isamaasõja episoodidest, mis on üksteisega seotud peategelase isiku läbi ning mis kujunes kultusteoseks sõjaaegsele põlvkonnale. Samas äratab tähelepanu, et „Vassili Tjorkinis“ ei leidu kohta ideoloogilisele propagandale, samuti ei ole selles mainitud ei Stalinit ega parteid. 
Eesti keeles avaldati „Vassili Tjorkin“ Vladimir Beekmani tõlkes1957. aastal.

pühapäev, 26. mai 2019

Ratsamonument Edgarile tänutäheks rammusate võimuaastate eest


Hiljuti kostus ühe võrdlemisi poliitikakauge juhututtava suust tähelepanuväärne lause: „Kõik vihkavad reformierakondlasi, aga ometi Reformierakond kõige populaarsem partei.“
Tõepoolest. Kui maha arvata oravapartei liikmed, toiduahelasse kuuluvad parteipridurkad, nende sugulased ja mõned lihtsameelsed isendid, siis ülejäänud rahva silmis on Reformierakond (RE) läbi aegade olnud korruptiivse valitsemise võrdkuju.
RE moodustati 13. novembril 1994 tolleaegse Eesti Panga presidendi Siim Kallase ja mitmete uusärimeeste eestvedamisel Eesti Liberaaldemokraatliku Partei (ELDP) baasil. Ent juba RE moodustamise eel oli selle käilakuju Kallas seotud kahtlase rahapaigutusega, mis röövis Eesti maksumaksjalt 10 miljonit USA dollarit. See juhtus 1993. aastal. Kallas anti selle tehingu eest kohtu alla, ent pikk kohtusaaga  lõppes Kallase jaoks 2000. aastal õigeksmõistva otsusega. Olgu märgitud, et sellal oli Kallas Mart Laari valitsuse rahandusminister.
Järgmine Kallasega seotud skandaal on tuntuks saanud VEF fondi saagana. Edasi tulid R-Hooldus, „Silvergate“, „Autorollo“, „nelja sidruni“ nurumine, valguskartvad asjad seoses Arsenali keskuse arendusega ning kõige krooniks Tallinna Sadama juhtide altkäemaksuvõtmine. Nendega Kallas otseselt seotud ei olnud.
Kõigi korruptsiooniskandaalidele kiuste on RE, kui maha arvata lühiajalised opositsionääri perioodid (1995, 1997-1999), pidevalt kuulunud valitsuse koosseisu. Kuid riigitüüri ei saanud nad enda kätte enne 2002. aastat. Selleks hinnaks oli Mart Laari teisest valitsuse hülgamine ning koalitsioon Keskerakonnaga (KE). Peaministriks (PM) tõusis Siim Kallas. Tema jaoks oli see kolmas katse saada valitsuse etteotsa.  
Esimest korda üritati Kallast valitsuse etteotsa upitada, kui 4. novembril 1990 ilmus 8 poliitiku – Jaak Alliku, Sirje Endre, Siim Kallase, Kaido Kama, Tunne Kelami, Toivo Kuldsepa, Vardo Rumesseni ja Indrek Toome  – avaldus  rahvusliku ühtsuse valitsuse moodustamiseks, millel oleks Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi toetus. Tegemist oli tolleaegse PMi Savisaare vastase avantüüriga, kus ühte paati olid istunud endised juhtkommunistid ning Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) ja Eesti Kongressi juhtliikmed. Mõistagi ei pälvinud 8 poliitiku avaldus üldsuse poolehoidu ja kukkus armetult läbi. Lisaks andis see hea võimaluse Savisaare propagandaveskile. Nende poolt ristiti üritus “enamlaste-kelamlaste liiduks” ning selle kallal tänitamine kahjustas suuresti ERSP ja Eesti Kongressi tegevorgani Eesti Komitee mainet.
Teist korda tekkis Kallasel šanss saada PMiks 1994. aasta septembris, mil Riigikogu avaldas umbusaldust PM Mart Laarile. Usalduse kadumist põhjendati Laari poolse ebakorrektse riigiasjade ajamise, ebaseaduslikult garanteeritud Lekto laenu, Eestile kahjulikuks osutunud relvade ostuga Iisraelilt, Vene rublade mahamüümise ja paljude muude üleastumistega.  
13. septembril 1994 esitas Kallas Riigikogus ettekande tulevase valitsuse moodustamise põhimõtetest. Kallas vajas ametisse nimetamiseks lihthäälteenamust, ent ometi vajutas  kohalolnud 100st Riigikogu liikmest 55 punasele nupule. Kallase toetajaid oli kõigest 40.
Ühelt poolt sellest tulenes Kallase läbikukkumine sellest, et osa riigikogulasi pidas teda liialt seotuks Isamaaga. Teiselt poolt oli Kallase ülesseadjatel olnud kokkulepe Keskfraktsiooniga, et ka nemad toetavad Kallase kandidatuuri. Paraku tuli Savisaarega sobingu sooritanutel järjekordselt veenduda, et Edgaril on tihtilugu kombeks partneritel tool alt ära tõmmata. Toonane valitsuskriis päädis Andres Tarandi „jõulurahu valitsuse“ moodustamisega.
Ent 2002. aastal olid Savisaare toonased tembud unustatud ning Keskerakond näis väärilise partnerina.
Kallase esimene ja ainus valitsus püsis ametis kuni X Riigikogu valimisteni märtsis 2003, mil PMi portfell tuli loovutada komeedina poliitikataevasse tõusnud ühenduse Respublica (RP) juhile Juhan Partsile. RP juhitud valitsusliitu koos Rahvaliiduga kuulunud RE pidi leppima majandus- ja kommunikatsiooniministri, välisministri,  kultuuriministri   kaitseministri   ja rahvastikuministri portfellidega.
Suure ootustega alanud RP juhitud valitsus astus 24. märtsil 2005 omal algatusel tagasi.  Põhjuseks oli justiitsminister Ken-Marti Vaheri umbusaldamine Riigikogus. Kuna seda toetasid ka  valitsuserakondadesse kuuluvad saadikud, tuli Partsil nentida valitsuse koostöövõime lõplikku kadumist. See oli teine kord, kus RE heitis omakasu nimel üle parda oma partneri. REle kinnistus lõplikult reeturliku erakonna maine.
Kõrvalpõikena ei ole vast ülearune meelde tuletada, et 2004. aasta algul pidasid RP ja RE tõsiseid plaane ühise erakonna moodustamiseks. Tollal oli RP toetus kahanenud pea olematuks ja selle juhid nägid päästerõngast ühinemises oravaparteiga. Viimastel jätkus aga oidu sellest tehingust loobuda, ning korvi saanud respublikaanid heitsid viimaks ühte Isamaaga. Juhtus aga nii, et RP sisuliselt võttis Isamaa ja Respublica Liidu (IRL) nime saanud ühenderakonna üle. RP tiiva survel loobus IRL rahvuslik-konservatiivsest joonest ja keskendus poliittehnoloogilistele trikkidele. Tagajärjeks oli muutumine RE taskuvariandiks ning toetusreitingu järjepidev langus balansseerimisele Riigikogu valimiskünnise piiril. Alles pärast RP juhtfiguuride kõrvaldamist IRLi ladvikust ja naasmisele endise ideoloogia juurde suutis tänaseks Isamaa nime kandev erakond oma toetuse taastada.
Tundub, et RE peaks kuhugi küünla panema, et neil RPga leivad ühete kappi panemata jäid. Kes teab, äkki oleks ka RE tarmukate respublikaanide tegevuse tulemusel praegu valimiskünnise piiril kõõlumas.  
12. aprillil 2005 sai Partsi mantlipärijaks endine Tartu linnapea Andrus Ansip. Lisaks REle kuulusid koalitsiooni veel RL ja KE. Ansipist alates sai alguse RE pikem valitsemisperiood, mis kestis 23. novembrini 2016. Ansip ise troonis 9 aastat, siis aga väsis ja andis valitsuskepi üle Taavi Rõivasele. Ning kõik see sai toimuda ainult tänu valjuhäälsele vastandumisele Savisaarele ja tema juhitud KEle.
Aastatuhande vahetuse paiku olid Eesti poliitiliselt areenilt kadunud venelaste pisiparteid ning kohalikud venekeelsed valijad olid leidnud endale kaitsja Savisaare näol. Lisaks sellele oli Savisaar üsna otsesõnu deklareerinud oma vastasseisu Eesti ühinemisele Euroopa Liidu ja NATOga. See tõi küll kaasa mõne juhtliikme lahkumise KEst, mis aga ei vähendanud sugugi üldist erakonna toetust.
Esimene suurem Savisaarega seostatud poliitiline skandaal oli 1995. aastal toimunud lindiskandaal, mil tollast siseministrit Savisaart süüdistati enda ja teiste poliitikute vaheliste kõneluste ebaseaduslikus lindistamises. Lindiskandaali tagajärjel astus Tiit Vähi teine valitsus tagasi ja Keskerakonna asemel sai valitsusse Reformierakond.
Kuigi ka toona manati  Savisaar maapõhja, kõlbas KE siiski partneriks Siim Kallase pisut enam kui aastapikkuseks (28.01.2002 – 10.04.2003) jäänud valitsusse. Tõsi, Savisaar ise hoidus targu sellest valitsusse kõrvale. Tema oli sel ajal Tallinna linnapea. Ning sellest ajast peale hakkasid KE pealinnas ilmnema analoogilised korruptiivse valitsemise ilmingud, mida võis täheldada riigi juhtimises. Ajapikku need üha süvenesid saavutades hirmuäratava ulatuse.
Lõpliku hoobi Savisaare mainele andsid aga kaks sündmust. Esimene väljendus Savisaare suhtumises Pronksiöö sündmustesse. Teine aga oli seotud nn idarahaskandaaliga, mille tagajärjel hakati avalikult rääkima Savisaarest kui Venemaa mõjuagendist.Need kaks episoodi kinnistasid lõplikult Savisaare kui poliitilise paaria ning kõik „valged“ erakonnad kuulutasid boikoti Savisaarele.
Tulles tagasi RE 11 aasta pikkuseks veninud katkematu võimuperioodi juurde, siis kahtlemata sai see toimuda ainult tänu sellele, et RE võttis kõigil valimistel taktikaks vastandumise Savisaarele. Viimast kujutati venemeelse Kremli käsilasena, kelle võimulepääs tähendaks Eesti vältimatut langemist suure idanaabri mõjusfääri. Ning ainsaks kaitsevalliks selle vastu on RE valitsemine. See taktika töötas pikka aega tõrgeteta ning RE sai nautida võimuprivileege.
Eelöeldust saab kindlalt järeldada, et oma pikaajalise võimulpüsimise eest võlgneb RE eelkõige tänu Savisaarele. Sestap oleks RE poolt viisakakas tänutäheks rammusate võimuaastate püstitada Savisaarele mälestussammas, näiteks Edgari ratsamonument.  
RE valitsemise lõpp saabus 2016. aasta sügisel, mil allakäinud tervise ja korruptsioonisüüdistustega kohta alla antud Savisaar KE kaotas siseheitluses noorematele rivaalidele ning pidi esimehetrooni loovutama Jüri Ratasele. Sedamaid adusid partnerid, keda RE oli korduvalt üle parda heitnud, kättemaksutunni saabumist. IRL ja sotsid moodustasid koalitsiooni koos KEga ning saatsid RE opositsiooni. Ja kuigi RE võitis kindlalt 2019. aasta Riigikogu valimised, jäeti ta ikkagi valitsusest välja.    
Ent paistab, et RE ei ole võimu kaotamisest midagi õppinud. Mida muud arvata Iraani ajatollade stiilis fatwa väljakuulutamises Konservatiivse Rahvaerakonna EKRE suhtes. Ka nüüd on RE end kuulutanud ainsaks kaitsjaks Eesti rahvast ähvardava hirmsa hädaohu eest. Ainult et adressaat on muutunud.
Kui osundada klassikutele, siis kogu rahvast kogu aeg lollitada ei saa. Vähemalt senini pole REd pühas heitluses, kuhu on mobiliseeritud ka RE pilli järgi tantsiv peavoolumeedia, mingi edu saatnud. Näib et RE kordab jagada KE saatust – olla küsitluste järgi kõige populaarsem, võita valimisi, aga sellegipoolest istuda opositsioonis.  

pühapäev, 12. mai 2019

Miks toetab osa Euroopa Liidu riike Putinit?

Eesti peavoolumeedia ajakirjanikud, raadiohääled ning telenäod ammutavad välismaal toimuva kohta infot pea sajaprotsendiliselt ja kriitikavabalt lääne vasakliberaalsetest meediaväljaannetest. Siin pole eesti ajakirjanike käitumises midagi muutunud. Alles see oli, kui nende okupatsiooniaegsed eelkäijad, kellest nii mõnigi on praegugi ametis, kõrv kikkis Moskva poole vaatasid. Väliskommentaatorid, nagu Simon Joffe, Gabriel Hazak, Vambola Põder, Herbert Vainu, Peeter Kaldre jmt edastasid kohusetundlikult Kremli välispoliitilisi jutupunkte paljastades suure innuga lääne imperialistide sepitsusi ning ülistades NLiidu rahuarmastavat välispoliitikat. Selles kontekstis on lausa tragikoomiline, kuidas Mart Kadastik, kes praegu ajakirjanduse suukorvistamise eest hoiatab, kribas sellal Jaak Kalju nime all usinalt KGB tellimuslugusid. Tuleb välja, et Kadastiku arvates 1980. aastate okupeeritud Eestis ei olnud mingeid probleeme sõnavabadusega.
Oma hoiakutelt on lääne vasakmeedia äärmiselt kriitiline esmajoones Ühendriikide presidendi Donald Trumpi, aga ka mitme Euroopa Liitu kuuluva riigi suhtes, kes järgivad oma riiklikke huvisid. Need ent on tihtilugu vastukarva Saksamaa ja Prantsusmaa käepikendusena tegutsevale Euroopa Komisjonile (EK). Seejuures on Trumpi ja isepäised ELi riike kajastavate kirjutiste sisu ülimalt silmakirjanik, tulvil topeltstandardeid ja võlts kui neljarublane rahatäht.
Kõigepealt sattusid löögi alla Ungari ja Poola, hiljem on neile lisandunud Tšehhi ja Slovakkia. Pärast viimaseid parlamendivalimisi on „klubisse“ lisandunud ka Austria ja Itaalia.  
Ungari sattus ELi rünnakulaviini alla, kuna olles 2015. aastal sattunud immigrantide transiitmaa olukorda, otsustati võtta olukord kontrolli alla ja püstitada kutsumata külaliste takistamiseks füüsilised tõkked. ELi kriitikat peljates ei söandatud seda siiski teha enne, kui Austria hakkas kontrollima oma piiri Ungariga ja takistama immigrantide, kellest valdav enamik oli noortest meestest koosnevad Lääne sotsiaalsüsteemi huvisid lantivad sisserändajad, sisenemist. Immigrantide tulvale pandi piir peale, kuid sellel oli oma hind. Ungari muutus silmakirjalike ELi juhtide jaoks inimõigusi  jalge alla tallavaks paariariigiks, kuigi tegelikult oli päästis Ungari teistkordselt Euroopa moslemite tulvast.
Esimene kord oli 1683. aastal Viini all, mil Ungari andis suure panuse Türgi vägede purustamisse. Kara Mustafa Paša juhitud Türgi hiigelarmee üle saavutatud võidus mängis juhtrolli ka Poola, teine pahalane tänase ELi silmis.    
Kuigi formaalselt seisneb EK kriitika nii Ungari kui ka Poola suhtes demokraatlike vabaduste kitsendamises neis riikides, on tegelik põhjus keeldumises võtta sundkorras vastu sõjapõgenikeks tituleeritud majanduspagulasi Komisjoni poolt määratud kvootide alusel. Veidi vaoshoitumalt on sama liini järginud ka Tšehhi ja Slovakkia ning Austria. Sundkvootide kavale löödi hingekella pärast Itaalia parlamendivalimisi ja immigrantide vastase Põhjaliiga pääsemist Saapamaa valitsusse. Ning patuste seltskonda lisandus uus liige.
Kõiki neid riike, aga ka Kreekat ja Küprost, saadavad pidevad süüdistused Putini poliitika toetamises. Neid süüdistusi on pidevalt nämmutatud ka Eesti peavoolumeedias. Nii näiteks alles mõni aeg tagasi nimetas ajakirjanik Ainar Ruussaar Kuku raadio saates „Keskpäevatund“ Ungarit Kremli otseseks käepikenduseks ELis. Ruussaar on muidugi tuntud oma lapsemeelsete heietuste poolest, mis ilmselgelt põhjustavad meelehärmi ka tema saatekaaslastele, raadiokuulajatest rääkimata. Paljud on Ruussaare pärast selle saate kuulamisest üldse loobunud. Jutud käivad, et omal ajal kihutas Anvar Samost Ruussaare ERRi poliitikasaatest minema, kuna ei suutnud viimase suust tulevat lausrumalust taluda. Nüüd läks täide paljude Keskpäevatunni kuulajate ootus ja Ruussaar koondati Postimehest. Võib olla kindel, et täna sellele suurenes oluliselt ka „Keskpäevatunni“ kuulajaskond.
Samas pole Ruussaar sugugi ainuke peavoolumeedia ajakirjanik, kes on sarnaseid seisukohti avaldanud.
Kuigi Kreekale ja Küprosele ei saa suurt midagi ette heita immigrantide kohtlemise osas, kuulub neist esimese pattude registrisse eelarveliste kuritarvituste tõttu riigi pankroti äärele ajamine, teist on süüdistustud Venemaa päritoluga musta raha pesus.
Tekib küsimus, miks ometi on ülalnimetatud riigid, Poola väljaarvatud, tolerantsemad Venemaa tegemiste suhtes näiteks seoses Krimmi annekteerimise või agressioonis Ukraina vastu. Olgu märgitud, et see sallivus avaldub peamiselt deklaratiivselt. Faktiliselt siiski mingist otsesest toetusest rääkida ei saa. Olgugi et kõik need riigid on sõnades olnud vastu Venemaa sanktsioonide pikendamisele, ei ole seni keegi neist teinud tõsist katsetki sanktsioone ELi tasemel vetostada. Kui Venemaa vastaste survemeetodite toetamine on Putini käepikendus, siis on selliselt arvajate loogikaga midagi väga sassis.
Aga ikkagi, millest tuleneb mõne ELi riigi Venemaa toetamine olgu siis kasvõi sõnades. Näib, et siin on eelkõige tegemist trotsi demonstreerimine EK suunal. Kuna need riigid on ülalmainitud põhjustel kõik sattunud EK kriitikatule alla, tuleb nende Vene-sõbraliku käitumise tagant otsida pigem vastupanu Komisjoni ähvardusele vähendada arenguabi ja piirata hääleõigust, mitte aga siirast poolehoidu Putinile ja tema tegudele.
Sama kehtib ka erinevates Euroopa riikides üha enam toetust koguvatest rahvuslik-konservatiivsete liikumiste suhtes, keda ka Eesti peavoolumeedias on tituleeritud ksenofoobseteks populistideks ja äärmuslasteks. Nii Alternatiiv Saksamaale, Rootsi Demokraadid, Prantsusmaa Rahvuslik Liit, Gert Wildersi Vabaduspartei Hollandis, rääkimata Matteo Salvini Põhjaliigast Itaalias on kõik Kremli suured sõbrad. (Meie sulesepad on Kremli sidemetes üritanud süüdistada isegi EKREt, ent see on võrdlemisi hädiselt välja kukkunud.) Mõnda neist on süüdistatud isegi Moskvalt raha saamises, mis kõlab eriti kurjakuulutavalt. Vaevalt et Venemaal neile palju krabisevat anda on, aga teadaolevalt sai Marine Le Pen enne 2014. aasta presidendivalimisi laenu Vene omanikele kuuluvalt Tšehhi pangalt (First Czech Russian Bank – FCRB). Le Pen oli FCRBlt sunnitud laenu küsima põhjusel, et Prantsuse pankadest talle laenu lihtsalt ei antud. (Kõigi eurousklike meelehärmiks külastab Le Pen lähipäevil Eestit.)
Raske on uskuda, et ka Euroopa rahvuskonservatiivid tunneksid siirast poolehoidu Putini suhtes. Pigem on siin tegu olukorraga, kus taktikalistel kaalutlustel käsitletakse oma vaenlase vaenlast liitlasena. Just nagu Euroopa feministid näevad islamiste liitlastena rahvuslaste vastu, à la pigem lasen end moslemil vägistada, kui otsin kaitset Odini sõdalaselt. Mida aga moslemid feministidest arvavad, jäägu siinkohal kommenteerimata.

    

reede, 3. mai 2019

Mis sest, et pole söödavad, aga see-eest on neid palju

Taastatud Eesti Vabariigi põhiseaduse koostajad olid piisavalt ettenägelikud, et mitte anda vabariigi presidendile ülearu palju võimu. Ilmselgelt oli neil silme ees president Pätsi autoritaarne kuju, tänu kelle võimutsemisele pidi Eesti kogema nii vaikivat ajastut kui hääletut alistumist. Samas oli esimese iseseisvuse aegne nostalgia siiski veel piisavalt suur, et presidendi institutsioonist (mis siinkirjutaja arvates on Eesti suguse väikeriigi jaoks täiesti tarbetu) üldse loobuda. Põhiseaduse Assamblees (PA) jäi domineerima seisukoht, et president peab olema tasakaalustav arbiiter seadusandliku ja täidesaatva võimu vahel, moraalne tuletorn ja rahva ühendaja.
Et mitte anda presidendile täiendavaid võimuhoobasid, loobusid põhiseaduse koostajad ka presidendi otsevalimisest rahva poolt. Tollal oli otsevalimise tulihingeline eestvõitleja sini-must-valgestunud endiste kommunistide seltskond, kes nägid oma šanssi eelkõige Arnold Rüütlis. Samas ei pooldanud presidendi otsevalimist ei Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ega Rahvarinne, kes mõlemad oli PAs domineerivad jõud.
Äratab tähelepanu, et presidendi otsevalimist on eri aegadel toetanud just need poliitilised jõud, kellel on olnud oma kindel kandidaat sellele ametipostile. Lisaks Rüütli jüngritele oli otsevalimiste propageerija pikka aega Keskerakond, kes nägi presidendina oma suurt juhti ja õpetajat. Pärast Savisaare langust pole Keskerakond enam otsevalimisest juttu teinud. Käesoleval ajal on ainsaks rahva poolt otse valitava presidendi apologeediks jäänud Konservatiivne Rahvaerakond ja seda muidugi Mart Helmet silmas pidades.
Taastatud iseseisvuse ajal on jõutud katsetada kõiksugu presidentidega, nagu väidetav KGB agent, endine tippkommunist, väliseestlane ja naine. (Huvitaval kombel sama tüüpi presidendid olnud ametis ka naabermaades Lätis ja Leedus.) Igal neist olid omad head ja vead. Neist ehk Meri on jäänud meelde karismaatilise riigipeana, Rüütel omas rollis tasase ja tublina, Ilves eesti rahvast põlastava maailmakodaniku fassaadi varjus labase korruptandina. Ametis oleva presidendi maine on alles kujunemisel, ent ta on juba väga palju jõudnud ära teha, andmaks oma panuse presidendi institutsiooni autoriteedi õõnestamiseks.
Ekstsentriline kirjaniku ja filmimehe Lennart Meri ülistamises on peavoolumeedia küll igasuguse mõõdutunde minetanud. Hiljutine Meri 90nda sünniaastapäeva tähistamine jättis mulje, et tegemist on pigem Türkmenbašiga, mitte aga põhjamaise riigimehega. Selle iiveldama ajavalt kriitikavaba kiidulaulu kõrval on aga maha vaikitud mitmed tumedad varjud Meri elukäigus, alates kahtlustustest kaastöös KGBga (agent „Nikolajev“), kuni majanduslikest mahhinatsioonidest seoses majaehitusega.
Endised kommunistid võtsid revanši sajandivahetusel, mil Kadriorgu pääses endine kompartei nomeklaturnik Arnold Rüütel. Vaatamata tema punasele minevikule või hoopis sellest kammitsetuna oli just tema selline president, millist PA ette kujutas.
Mis aga puutub Toomas Hendrik Ilvesesse, siis tema joonistub välja kui undisputed heavyweight harvade Eesti poliitikas kaasalöönud ja läbi põlenud väliseestlaseste kurvas rodus. Algse päikesepoisi maine eesti rahvast põlastavate ja vaenavate väljaütlemiste, naiste vahetuste, aga eelkõige „ärmatamisega“ maha mängida, oli ta lõpuks sunnitud Eestimaa tolmu jalgelt pühkima. Kuna tema aeg-ajalt tehtavad avaldused kattuvad peavoolumeedia üldise hüsteeritsemisega, siis neid tiražeeritakse, ent nende mõju on pigem kontraproduktiivne.
Ja lõpuks naine, Kersti Kaljulaid, kes Luksemburgi kontrollikojast juhuse tahtel kõigile ootamatult Kadriorgu lennutati. Oma habrast autoriteeti tunnetades üritab Kaljulaid iga hinna eest oma halli hiire kujundist lõviks rabeleda, kuid kipub aeg-ajalt käituma kui viinalattu sattunud joodik.
Algus oli ju suurepärane. Kontrastiks oma korruptandist eelkäijale, loobus ta residentsist ja eelistas oma kodus elamist. Ent kohe tuli tõsine vääratus seoses keeldumisega osalemast ametisse nimetamise päeval tema auks korraldatavast tänujumalateenistusest.   
Mida aeg edasi, on asjad ikka rohkem ära käest läinud – ei möödu päevagi, kui proua president ei figureeriks lehtedes või teleekraanil, kusjuures iga asja kohta on tal midagi öelda. Paraku pole need etteasted alati adekvaatsed ja neist jääb tihtilugu mulje kui pooletoobisest seenelisest, kes saabub koju korvitäie kärbseseentega: Mis sest, et pole söödavad, aga see-eest on neid palju!
Igale poole sekkumisega meenutab ta pigem agarat ämma, kes oma nina noorpaari igale toimingule sisse pistab, kui riigipead. Enamasti on need tühilasud, nagu bravuurikas Narva asumine mõneks ajaks, mis ei aidanud kuidagi kaasa Eesti riigi viimisele Narva ega toonud mingit kasu ka narvakatele. Ainult suurt hulk rahva raha pilluti tuulde presidendi ja tema pridurkade söötmiseks-jootmiseks-majutamiseks. Kohtumine Putiniga oli aga propagandistlik lotovõit, pime juhus nagu presidendiks saaminegi. Mis aga samuti midagi kaasa ei toonud.
Kuid kõige tõsisemaks etteheiteks on olnud otsene poliitikasse sekkumine ja poole valimine. Mis ime siis, kui väga paljude silmis on Kaljulaid pigem Brüsseli virtin, mitte aga kogu Eesti riigipea. Samas ei anna Kaljulaid endale ilmselt üldse aru, et tema võimupiiridesse ei kuulu näpunäidete andmine, kelle poolt ei sobi hääletada või oma maitse kohase valitsuse kohandamine. Vastuvoolu ujudes lõhestab ta veelgi enam rahvast, ent samaaegselt õõnestab ta ka omaenese jalgealust.  
Kuid iseäranis häiriv on Kaljulaidi puhul silmakirjalikkus ja topeltstandardite kasutamine, milles on ta olnud oma Euroopa isandate usin õpilane. Mida muud arvata tema seenelise pusaga primadonnatsemisest Riigikogus valitsuse ametisse määramisel. Samas on kõigil hästi meeles Kaljulaidi üleskutse andestada raseda naise lumme paisanud ja jalahoopidega peksnud NO99 teatrijuht Tiit Ojasoole ning premeerida teda rammusa tellimusega lavastada vabariigi aastapäeva etendus. Samal ajal sai anonüümsetete allikatele tugineva naisepeksu süüdistusega Marti Kuusikule osaks demonstratiivne hukkamõist. Ainult pime ja kurt ei adu, et Ojasoo puhul oli tegemist omaga, kelle kuritegu andestatakse, teise puhul aga vaenlasega, kes kuulub (õnneks moraalsele) hävitamisele.
Ükski varasem president, isegi mitte Ilves, ei ole suutnud häälestada enda vastu nii palju inimesi kui Kaljulaid. Kahjuks ei ole ametisse asunud koalitsiooni plaanidesse presidendi institutsioonist loobumise algatamine. Ent võib olla päris kindel, et järgmine president ei ole Kersti Kaljulaid.