laupäev, 12. detsember 2020

Iraani šahhi ohver ja N Liidu viimane poliitvang

See on lugu minu vangilaagrikaaslasest, kellest sai N Liidu viimane poliitvang. Tema oli olnud üks paljudest, kelle reeturlik šahh nõukogulastele välja andis.

Bogdan Klõmtšak pärast vabanemist
Nõukogude impeeriumi uus juht Mihhail Gorbatšov püüdis oma põhjaminevat hiiglavaldust uuele hingusele turgutada. Selleks oli vaja iga hinna eest parandada suhteid lääneriikidega, kellest loodeti, et nood ullikesed tuleksid ise enda poomiseks vajalikku nööri müüma. Ent lihtsameelsete ja silmakirjalike Lääne-Euroopa riikide taga seisis USA, kelle president Ronald Reagan ei lasknud ennast petta. Olles 50. aastatel edukalt lõpu teinud kommunistide katsetele Hollywood üle võtta, oli ta edasiseks sihiks kurjuse impeeriumi ajaloo prügimäele saatmine.

Gorbatšovil aga seisis läänega suhete parandamise teel ees oluline takistus. Selleks olid N Liidu poliitvangid, kelle vabastamist oldi läänes aktiivselt taotletud. Seni olid need taotlused kostunud kurtidele kõrvadele, kui mitte arvestada mõne väljapaistva dissidendi väljavahetamist läänes kinnipüütud Nõukogude spioonide vastu. Seda polnud tehtud mitte lääne lepitamiseks, vaid sissekukkunud omade päästmiseks. Nüüd aga oli impeeriumi päästmise nimel saavutada olukord, et poliitvangide olemasolu poleks enam takistuseks läänest krediitide saamisel.

Esimese pääsukesena vabastati 19. detsembril 1986 Gorki asumiselt akadeemik Andrei Sahharov. Päev varem oli täielikus isolatsioonis viibinud akadeemiku korterisse ühtäkki paigutatud telefon, millele Gorbatšov helistas ja teatas, et Sahharov võib Moskvasse naasta. See oli signaaliks üleüldisele poliitvangide vabastamisele. Üksteise järel vabanesid vangilaagritest ka Eesti poliitvangid. Arvo Pesti oli vabaks saanud juba 1986. aasta lõpul, järgmise aasta algul läksid vangilaagriväravad valla ka Lagle Pareki ja Heiki Ahoneni ees. Ent kahe kõige nimekama Eesti poliitvangi, Mart Nikluse ja Enn Tarto, kodumaale jõudmiseks kulus ikkagi veel poolteist kuni kaks aastat.

Milles oli asi? Aga selles, et vabanemiseks oli vaja täita teatud tingimus. Poliitvangil tuli end süüdi tunnistada ja anda kirjalik lubadus nõukogudevastasest tegevusest loobumiseks. Esimesest tingimusest kui ebareaalsest loobusid võimud peagi, ent teise osas oldi järeleandmatud. Enamus poliitvange suutis selle takistuse siiski ületada. Nemad ei olnud end kohtus süüdi tunnistanud ja kuna nad polnud nõukogudevastast tegevust omaks võtnud, ei olnud neil vaja ka millestki loobumist tõotada. Nii nad oma avaldustes kirjutasidki ja selle formuleeringuga võimud leppisid.

Ent siiski oli palju selliseid poliitvange, kes sarnaselt Niklusele ja Tartole, keeldusid mistahes avaldust kirjutamast. Neid hoiti veel pikalt kinni aga lõpuks oldi sunnitud ka nemad vabaks laskma. 

N Liidu kõige viimaseks poliitvangiks oli ukrainlane Bogdan Klõmtšak, kes vabanes Gulagist alles 11. novembril 1990. Kokku oli ta vangilaagrites viibinud 17 aastat ja 40 päeva, sellest 540 päeva kartseris. Välja saades loobus ta demonstratiivselt Nõukogude passist ja rehabiliteerimisest.

Bogdan Klõmtšak sündis 22. juulil 1937 Lvivi oblasti Sebetševi külas Lääne-Ukrainas, mis toona kuulus Poolale. Pärast Teist maailmasõja läksid need alad Ukraina NSV koosseisu ja nii sai ka temast Nõukogude alam. Ühes vallutatud territooriumiga said nõukogulased endale kaela ka Ukraina rahvusliku vastupanuliikumise, mis Ukraina idapoolsetel aladel oli sajanditepikkuse venestamine, kolmekümnendate aastate massirepressioonide, aga iseäranis kunstlikult esile kutsutud näljahäda holodomor’i tagajärjel välja juuritud. Kohe pärast Punaarmee sissetungi alustas Ukraina Ülestõusuarmee relvatatud võitlust okupantide vastu, mis kestis kuni 50. aastate alguseni. Samas tegutsesid ka põrandaalused vastupanuorganisatsioonid, mille tegevus kestis kuni Ukraina iseseisvumiseni.

Ühe sellise noorte vastupanugrupiga oli seotud ka Bogdani vanem vend Miron, kes arreteeriti ja mõisteti 25 aastaks vangilaagrisse. 1949. aastal saadeti Bogdan koos ema ja kahe õega kui rahvavaenlase sugulased asumisele Habarovski kraisse. Seal lõpetas Klõmtšak 7 klassi ja asus õppima Magadani mäetehnikumi.

1957. aastal Miron vabastati ja ühes sellega kadus alus perekonna asumisel hoidmiseks. Ema ja õed naasid kodumaale, kuid Bogdan nendega kaasa ei sõitnud. Tema jäi tehnikumiõpinguid lõpetama. Ent juba järgmisel päeval pärast lõpudiplomi kättesaamist, 15. juunil 1957, ta arreteeriti nõukogudevastaste väljaütlemiste eest ja mõisteti viieks aastaks vangilaagrisse. Pärast vabanemist naasis Ukrainasse, asus elama ja Ternopili oblastisse, kus töötas elektrimontöörina.

Klõmtšak unistas maale elama asumisest ja oma majapidamise rajamisest. Ent talunikke sel ajal Ukrainas enam järel ei olnud ja ainuüksi mõte nõukogude kolhoosidest oli tema jaoks vastuvõetamatu. Venekeelne jutt, mis üha enam tõrjus välja ukraina keelt, kutsus temas esile raevuhood. Idanes soov siit võimalikult kaugele põgeneda, ükskõik kuhu, kas Ameerikasse või Kanadasse, kus saaks põldu harida, karja kasvatada ja kirjutada. Ta luges palju ja kirjutas ulmelis-poliitilisi novelle.

Palju aastaid haudus Bogdan põgenemisplaani ja tegi luureretkeid Nõukogude impeeriumi piirialadel, kuni viimaks sai plaan küpseks. Sõitnud 22. septembril 1978 rongiga ühte Türkmenistani mahajäetud raudteejaama, kõndis kaks päeva mööda kõrbe Iraani piirini. Et teda lennukitelt ei nähtaks, kaevus ta päeval nagu sisalik liiva sisse ja kõndis öösiti. Jõudnud esimese piiritarani, roomas Klõmtšak selle alt läbi. Ta ei teadnud, et sel hetkel lülitus sisse häiresignaal. Ent tal vedas. Hiljem sai Klõmtšak kohtutoimikust teada, et piirivalvekordonis arvati, et jälle läks üks rebane piiritarast läbi ja korrapidajaohvitser lülitas häiresignaali välja. 

Viie kilomeetri kaugusel oli teine tara, mille ta läbi lõikas ja oligi Iraanis. Enam ta end ei varjanud ja esimesse külla jõudes nõudis ta enda politseisse viimist, kus teatas, et on põgenenud N Liidust poliitilistel põhjustel ja palus viia Teherani Ameerika saatkonda.

Klõmtšak viidi Tabrizi ja pandi vanglasse. Toit oli seal hea ja tingimused suurepärased. Temaga hakkas rääkima šahhi politsei esindaja, kellele Bogdan jutustas avameelselt kõigist oma vintsutustest. Vahepeal oli KGB oma Iraani informaatorite kaudu teada saanud, et keegi oli üle piiri läinud. Nõukogulased saatsid Teherani telegrammi, milles teatasid Iraani on põgenenud ohtlik kurjategija ja mõrtsukas ning nõudsid ta väljaandmist.

Šahh muidugi ei tahtnud oma ähvardava põhjanaabriga suhteid rikkuda. Veidi aega küll puigeldi, ent 1. oktoobril 1978, üheksa päeva pärast piiriületust, panid politseinikud Bogdani autosse, sõidutasid piirile ja andsid nõukogulastele üle. Klõmtšak ei suutnud kuidagi uskuda, et ta välja antakse. Iraan oli ju USA sõber! Vaba maailm reedab ta?! Kui teda üle piiri irvitavate kagebistide juurde viidi, sülgas ta Iraani ohvitserile näkku ja ütles ukraina keeles: „Olge te neetud, teie maa ja teie riik!“

Klõmtšakile mõisteti kodumaa reetmise paragrahvi alusel viisteist aastat vangistust ja viis asumist, mis oli maksimaalne karistus surmanuhtluse järel. Karistust hakkas ta kandma Permi oblastis asuvas poliitvangilaagris nr VS 389-36.

Kui aga šahhirežiim islamirevolutsiooni tagajärjel kokku varises ja Homeini poolehoidjad alustasid massirepressioone parem- ja vasakpoolsete, moslemite ja ateistide, ohvitseride ja poliitikute kallal, oli seda Tšistopoli vangla kambris raadiost kuulaval Klõtšakil põhjust kahjurõõmu tunda. Tema needus oli täide läinud.

1. augustil 1981 saabusin ma pärast üle kahe kuu kestnud vangitappi (isegi Katariina ajal oleks hobutapiga kiiremini saanud) 36. laagrisse. Sel ajal viibis Klõmtšak juba seal viimaseid päevi. 16. juunil oli ta laagris toimunud kohtuistungil mõistetud kolmeks aastaks Tšistopoli vanglasse ja ootas tappi saatmist (see toimus 17. septembril). Lisaks mitmesugustele rikkumistele (tööst keeldumine, normi mittetäitmine, mittelugupidav suhtumine valvuritesse, nagu nende mitte tervitamine, peakatte peast mittevõtmine, püsti tõusmata jätmine valvurite sisenemisel jne) oli peamiseks süüdistuseks 24. juunil aset leidnud vahejuhtum lipnik Samokar’iga, kes püüdis ära võtta ukraina keele sünonüümide sõnastikku, mida Klõmtšak koostas. Puhkenud kähmluses lõi Samokar Klõmtšaki peaga vastu lauda ja sõnastik konfiskeeriti kui „laagris hoidmiseks mitte ettenähtud materjal“. Protestiks kuulutasid laagri aktiivsemad poliitvangid välja lühiajalise tööseisaku.

Minul ei õnnestunudki Klõmtšakiga õieti tuttavaks saada. Olin alles äsja laagrisse saabunud ja sealsetele asukatele võõras. Lisaks äratas kahtlusi mu harukordselt lühike karistusaeg (2 aastat laagrit ja kaks asumis), nii et mul kulus üksjagu aega, et umbusaldus kummutada. Ent Klõmtšak oli üleüldse omaette hoidev ja seltsimatu vang, nii et piirdusime teineteise teretamisega, kui omavahel kokku puutusime.

Klõmtšaki edasine elukäik kulges järgmiselt. 1987. aastal keeldus ta kategooriliselt ülalnimetatud avaldust kirjutamast ja teda hoiti vangistuses edasi. Alles 1990. aastal tunnistati N Liidu ülemkohtu pleenumi otsusega, et ta poliitilistel põhjustel süüdimõistmine oli olnud põhjendamatu ja ta kuritegu klassifitseeriti ebaseaduslikuks piiriületuseks ilma nõukogudevastase eesmärgita, mille eest sai mõista mitte viisteist, vaid kolm aastat.

Pärast vabanemist elas ta mõnda aega Kiievis, Ternopilis ja asus hiljem Lvivi. Bogdan Klõmtšak läks manala teele 21. juunil 2018.  

laupäev, 14. november 2020

Kuidas Iraani šahh mu laagrikaaslase välja andis

Lennuk AN-2, mis pole Zossimovi lennuk. 
23. septembril 1976, lennates Azerbaidžaani NSV tsiviillennundusele kuuluva postilennukiga AN-2 maršruudil Puškino-Lenkoran, võttis 37aastane Nõukogude õhuväe eruleitnant Valentin Zossimov kursi Iraanile, ületas riigipiiri ja maandus Ida-Aserbaidžaani provintsis Ahari linna lähistel. Pole teada, mis oli selle erakordse põgenemise põhjuseks, küll aga see, et Zossimovil jäi Bakuusse maha abikaasa Tatjana ja kaks last.
Zossimovil läks viperusteta korda ületada N Liidu ülivalvatud riigipiir ja pärast Iraani pinnal maandumist, palus lendur poliitilist varjupaika. Talle selgitati, et asüüli võimaldamine võib oluliselt kahjustada Iraani ja N Liidu vahelisi suhteid ning soovitati taotleda varjupaika USAlt.
Paar päeva hiljem, kui Zossimovi põgenemislend oli juba üldteatavaks saanud, esitas N Liidu saadik Iraanis sealsele valitsusele protestinoodi, milles nõudis Zossimovi kui sõjaväelasest desertööri väljaandmist. Zossimovi juhtumi muutis komplitseerituks veel üks asjaolu. 17 päeva enne Zossimovi meisterlikku ülelendu oli maailma vapustanud tõeliselt sensatsiooniline põgenemine N Liidust. 6. septembril 1976 lendas 29aastane hävituslendur Viktor Belenko oma ülimoodsa MiG-25ga Jaapanisse, palus USAlt poliitilist varjupaika ja sai selle. Ameeriklased olid erakordselt õnnelikud, et said jaapanlastelt käest oma valdusse kõige moodsama Nõukogude lahingulennuki. Õhulaev võeti juppideks ja uuriti üksipulgi läbi. Hiljem tagastati kastidesse pakitud lennukiosad N Liidule. Belenko aga üllitas 1980. aastal Reader's Digesti ajakirjaniku John Barroni abil kirjutatud elulooraamatu „MiG Pilot: The Final Escape of Lieutenant Belenko“.
Erinevalt Belenkost ei pakkunud paraku ei Zossimov ega ta lennuk ameeriklastele huvi. Nemad olid juba oma suure kala kätte saanud ja mingi prügikala neid enam ei huvitanud. Nõnda siis pesi USA saadik Iraanis Richard Helms käed puhtaks, väites silmakirjalikult, et neile pole esitatud ametlikku varjupaigataotlust.
Arusaadavalt oli nõukogude ladvik mõlemast põgenemisest äärmiselt häiritud. Pole teada, kui palju pagunikandjaid kuppudest ilma jäi või patuoinasteks tehtud lihtsõdureid karistusüksustesse saadeti, ent on selge, et nuheldatute arv ei saanud olla väike. Jaapani ja USAga polnud midagi peale hakata peale Belenko väljanõudmise, mis oli muidugi asjatu lootus. Iraaniga aga oli teine lugu. Ning selleks et peatada lendurite välismaale põgenemise „epideemiat“, algatas N Liit Iraani vastu erakordselt tugeva survekampaania, ähvardades hakata relvade ja rahaga varustama aserbaidžaani ja kurdi separatiste. Iraani piiril asuvad väeüksused viidi kõrgendatud sõjalisse valmidusse.
Lisaks sellele oli Iraani ja N Liidu vahel 1973. aastal sõlmitud leping, mille kohaselt pidi Iraani riiki illegaalselt saabunud Nõukogude kodanikud N Liidule välja andma. See leping läks küll vastuollu ÜRO 1951. aasta põgenike staatuse konventsiooniga, ent millal on rahvusvahelised õigusnormid nõukogulasi seganud. Vaatamata sellele, et Zossimovi väljaandmise vastu protesteerisid paljud rahvusvahelised inimõiguste kaitse organisatsioonid ja üksikisikud, nende seas ka Stalini tütar Svetlana Allilujeva, akadeemik Andrei Sahharov, Moskva Helsingi grupi liikmed Jelena Bonner, erukindral Pjotr Grigorenko, akadeemik Juri Orlov ja Ukraina Helsingi grupi liider kirjanik Mõkola Rudenko, kõlasid nende hääled kurtidele kõrvadele. Iraani šahh Moḩammad Reẕā Pahlavī, kes  koos kaunitarist abikaasaga oli aasta varem Tallinna väisanud, andis Zossimovi rahumeeli nõukogulastele välja.
Ent šahhirežiimi päevad olid juba loetud. Vaevalt poolteist aastat hiljem algasid Teheranis massilised streigid ja meeleavaldused, kus nõuti šahhi tagasiastumist. 1979. aasta algul oli šahh sunnitud troonist loobuma ning eksiili pagema. Nn islamirevolutsiooni järel sai Iraanist keskaegse elukorraldusega teokraatlik riik ja rahvusvahelise terrorismi innukas toetaja. Kas karma oli šahhi kätte saanud?
Sarnaselt ajatollade-eelsel ajal N Liidule välja antud paljudele Iraani jõudnutele, jagas nende saatust ka Zossimov. 25. oktoobril 1976 anti ta üle nõukogulastele. Edasi kulges tema saatus tuntud rada pidi. Zossimov võeti KGB poolt vahi alla, esitati Vene NFSV kriminaalkoodeksi paragrahv 64 alusel süüdistus kodumaa reetmises ja mõisteti 12 aastat vabadusekaotust range režiimiga vangilaagris. Karistust kandis ta Permi oblasti Tšussovoi rajoonis asuvas eriti ohtlike riiklike kurjategijate (poliitvangid) laagris nr VS 389/36.
Aastail 1981-82 viibisin selles laagris ka mina (pärast mu asumisele saatmist 1982. aasta detsembris, toodi sinna Tiit Madisson; enne meid oli seal olnud kadunud Kalju Mätik) ja mul oli juhus Zossimoviga tutvuda. Laagris oli ta hüüdnimeks „Piloot“. Tegemist oli igati ausa, korraliku ja kaaslaste poolt lugupeetud vangiga. Kuigi ta ei kuulunud laagri nn poliitilise eliidi hulka, töötas katlakütjana, laagrisiseses võitluses poliitvangide õiguse eest ning administratsiooni omavoli vastu suurt ei osalenud, võttis ta ometi osa mõnest protestiaktsiooniks, kui mõnd kaasvangi oli valvurite poolt ülekohtuselt koheldud või mõnele haigestunule jäeti arstiabi osutamata.
Laagrikaaslased kuulasid suure huviga tema kurva loo üksikasju, millest mulle on iseäranis meelde jäänud see, kuidas toimus ta üleandmine nõukogulastele. „Piloot“ jutustas, kuidas tal seoti silmad kinni ja talutati kuhugi. Talle ei selgitatud, kuhu ta viiakse ja mis juhtuma hakkab, ent kui ühel hetkel kargas talle ninna vänge kirsasaapamäärde hais, sai ta lõplikult aru, mis on tulemas.
Kahjuks ei õnnestunud mul välja selgitada „Piloodi“ edasist käekäiku. Tema karistusaeg pidanuks lõppema 1988. aasta 25. oktoobril. Teadaolevalt oli ta laagris veel 1986. aastal.
Zossimov ei olnud sugugi ainuke šahhi ohver, keda mul õnnestus kohata. Peale tema viibis 36. laagris veel ukrainlane Bogdan Klõmtšak, kes oli jalgsi Nõukogude-Iraani piiri ületanud. Temast teeme lähemalt juttu edaspidi.

laupäev, 17. oktoober 2020

PATAREI MÄRKMED

Saateks

4. detsembril 1980 kell 900 saabus Kultuurimälestiste Riikliku Projekteerimise Instituudi (KRPI) Tartu sektori ruumidesse KGB[1] töötajate brigaad: alampolkovnik Arnolds Revalds Riiast, KGB Tartu osakonna ülem major Anti Talur, major Kolju ja vanemleitnant Poljakov Tallinna KGBst. Kaasas oli ka tõlk Ludmilla Padermaa. Esitati order minu töökoha ja isiku läbiotsimiseks. Töökoha läbiotsimisel võeti ära pakk valget paberit, minult aga taskumärkmik ja paberileht mingi masinakirjatekstiga. Seejärel pandi mind halli „Volgasse“ ja sõidutati Pagari tänaval asuvasse Tallinna KGB peamajja. Seal esitati süüdistatava kriminaalvastutusele võtmise määrus, mille kohaselt mind süüdistati Eesti NSV Kriminaalkoodeksi (KrK) § 68 lg 1 järgi nõukogudevastases agitatsioonis ja propagandas. Samas toimus ka esimene ülekuulamine.    

Nende toimingute järel sõidutati mind Tallinnas Kalaranna tn 1 asuvasse Eeluurimisisolaatorisse nr 1 ehk rahvakeeles Patarei vanglasse. Selle 19. sajandi keskel merekindluseks rajatud ja eelmise sajandi algul vanglana tegevust alustanud rajatise paksude müüride vahel tuli mul veeta veidi üle viie kuu, kuni mind pärast 23.-24. aprillil 1981 Eesti NSV Ülemkohtus peetud kohtuprotsessil kaheks aastaks vangilaagrisse ning sellele järgnevale kaheaastasele asumiselesaatmisele mõisteti. 

Kuna eeluurimisealusel oli õigus teha kriminaalasjaga seotud ülestähendusi, asusin toimuvat talletama ruudulisse vihikusse, mille olin saanud endaga ühes võtta. Märkmetes keskendusin peamiselt ülekuulamistel esitatud küsimustele, samas kui elu-olu Patarei vanglas on leidnud tagasihoidlikumat kajastust. Siiski olen ära toonud kambrikaaslaste nimed ja nende karistused, et oleks ülevaade, millises seltskonnas pidin eeluurimise ajal viibima. Mõnevõrra rohkem on teavet Patarei elu kohta minu poolt väljasmugeldatud kirjas, mis on ära toodud lisas. Samuti olen lisadesse paigutanud minu kriminaalvastutusele võtmise määruse, ülevaate kohtuprotsessist, kohtuotsuse, Tiit Madissoni kahasse koostatud ühisavalduse liitumaks Balti apelliga ning Patareist ja tapiteekonnalt salaja saadetud kirju.

Märkmevihiku saatus kujunes järgmiseks. Esialgu pidi minu kaitsjaks kohtus olema Tallinna II õigusnõuandla advokaat Lembit Liiva. Temaga kohtusin ainult ühel korral ning sedagi prokurör Adolf Kessleri ja uurija Heino Kruusma juuresolekul kriminaaltoimiku sulgemisel 31. märtsil 1981. Ootamatult selgus, et Liiva asemel on minu kaitsjaks määratud Tallinna I õigusnõuandla advokaat Kaljo Kägi. Olin veendunud, et poliitilistel kohtuprotsessidel on kaitsjate käed igal juhul seotud, ent halvemal juhul kujunevad nad täiendavateks süüdistajateks. Seetõttu ei teinud ma advokaatide vahetusest suuremat numbrit, kuna kavatsesin kohtus kaitsjast niikuinii loobuda. Siis ma muidugi ei teadnud, et Kägi näol oli tegemist poliitiliste protsesside esineva stammkaitsjana, kelleks sai olla vaid KGB poolt usaldatud tegelane. Hiljem selgus, et ta oli tegutsenud kaitsjana Eesti demokraatide kohtuprotsessil Mati Kiirendi ning Lagle Pareki, Arvo Pesti ja Heiki Ahoneni kohtuprotsessil Pesti kaitsjana. Lisaks sellele oli olnud Sven Kreegi[2] ja Jan Kõrbi[3] kaitsja nende üle peetud kohtuprotsessidel. Selline minevik ei seganud Kägit aga sugugi Eesti taasiseseisvumise järel üles astumast üliägeda rahvuslasena, kes oma kirjutistes nõudis dekoloniseerimist ning esines ägedalt Euroopa Liitu astumise vastu. Samas tuleb tunnistada, et nii minu kui ka teadaolevalt Pesti ja Kiirendi kaitsjana käitus ta kohtus suhteliselt korrektselt.

Kägi kui kaitsjaga oli mul ainus privaatne kohtumine Patarei vanglas vahetult enne kohtuistungi algust, s.o 22. aprillil 1981. Jutuajamise käigus näitasin Kägile oma märkmeid ja palusin need üle anda minu töökaaslasele ja korteriperenaisele Ülle Einastole. Kägi oli neist märkmetest väga huvitatud ja lubas need ka edastada. Pärast asumiselt naasmist sain teada, et ta ei olnud oma lubadust täitnud. Arvasin, et ta andis need KGBle, kuid sellepärast ma eriti ei muretsenud, sest neis ei olnud midagi inkrimiteeritavat. Lisaks sellele sain Einastolt kuulda, et ta olevat andnud Kägile 25 rubla palvega see mulle edasi anda. Mingit raha ma temalt muidugi ei saanud. Kuid märget selle kohta, et Kägi oleks raha KGBle üle andnud minu toimikus ei olnud. Tõenäoliselt pistis selle raha oma taskusse lugedes seda lisatasuks minu ema poolt talle 24. aprillil 1981 makstud advokaadihonorarile, mis oli 100 rbl.

Millagi 1992. aasta lõpul või 1993. aasta algul võttis Kägi minuga ootamatult ühendust ja küsis, kas tahan oma märkmeid tagasi saada. Nii ma need tagasi saingi.

Allpool toodud märkmed on äratoodud ehedal kujul ja muutmata kirjaviisis. Parandatud on üksnes mõned ilmsed kirjavead. Nurksulgudes on minu poolt hiljem tehtud lisandused, allmärkustes olen lahti seletanud mõningaid vähemtuntud asjaolusid.


Viktor Niitsoo


 [1] Ministrite Nõukogu juures asuv Riiklik Julgeoleku Komitee. Allpool on selle kohta kasutatud lühendit RJK.

[2] Pärnu Lydia Koidula nimelise teatri komandant Sven Kreek (1930-1975) üritas 1974. aastal Moskvas ja Leningradis levitada oma ühiskonnakriitilisi kirjutisi “Sotsialismi eest, riigikapitalismi vastu” ja “Mida teeb vene rahvas nüüd”. Mõlemad kirjatööd olid tõlgitud vene keelde ja avaldatud Lev Gorn’i varjunime all. 24. detsembril 1974 teostas KGB läbiotsimise Kreegi elu- ja töökohas ning 20. jaanuaril 1975 ta arreteeriti. 3. juunil 1975 mõistis ENSV Ülemkohus (eesistuja Hilda Uusküla) Sven Kreegi sundravile erirežiimiga vaimuhaiglasse. 8. augustil 1975 poos Kreek end Patarei vangla kongis üles.

[3] Tallinlane Jan Kõrb (s 1955) arreteeriti KGB poolt 14. mail 1984. 19. märtsil 1985 mõisteti ENSV Ülemkohtu (eesistuja M. Lõiv) poolt ENSV KrK § 68 lg 1 alusel Kõrbile neli aastat vabadusekaotust ühes sellele järgneva asumiselesaatmisega neljaks aastaks. Kõrb tunnistati süüdi selles, et ta aastail 1982-1983 saatis Jüri Linale Stockholmi grupiviisilises vägistamises süüdi mõistetud Raimond Rosenfeldt’i süüasja materjale, mille tagajärjel Lina saavutas Rosenfeldti lülitamise Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse (EVVA) poliitvangide nimekirja. Peale selle levitas Kõrb Lina raamatut „Öised päevad“, Juhan Talve artiklit “Venestuspoliitika eile ja täna”, artikleid välis-eesti ajakirjandusest jm materjale.

Patarei märkmed

reede, 28. august 2020


Natan Sharansky

 EI KARDA MA KURJA


Tõlgitud väljaandest: Щаранский Натан Борисович. Не убоюсь зла.
Издательство Век, Олимп
Год выпуска 1991
Vene keelest tõlkinud Viktor Niitsoo

Eestikeelsele lugejate on kättesaadavaks tehtud väljapaistva juutide väljarännuliikumise aktivisti ning Iisraeli poliitiku ja ühiskonnategelase Natan Sharansky (Anatoli Štšaranski) mälestusraamat „Ei karda ma kurja“. Raamatus on kirjeldatud   Nõukogude Liidu lõpuaastate vanglates ja poliitvangi laagrites valitsevaid tingimusi. Lisaks sellele annab autor ülevaate alijast ehk juutide väljarännuliikumisest ajaloolisele kodumaale. Kirjutatud on see kuuma sulega, vahetult pärast üheksa aastat kestnud vangistust, mil muljed olid veel teravad ja värsked.
Raamat ilmus esmalt inglisekeelsena 1988. aastal kandes peakirja „Fear No Evil“ ja tõlgiti kohe kaheksasse keelde. Mõni aasta hiljem otsustas autor avaldada ka venekeelse algupärandi. Selle eessõnas tunnistab autor, et jättis venekeelse variandi lõpuni viimistlemata ja mõni aeg hiljem tundis vajadust selle juurde tagasi pöörduda. Ta lisab, et ta püüdis mitte ühtegi üksikasja vahele jätta ning kirjutada neist, kelle oli GULAGi maha jätnud ja et jagada kogemusi nendega, kes võivad veel sinna sattuda. Head lugemist!

reede, 4. oktoober 2019

IN MEMORIAM KALJU MÄTIK


Järjest kitsamaks jääb meie ring… Viinakuu teisel päeval kustus vabadusvõitleja Kalju Mätiku eluküünal. Toonela teele läks mees, kes möödunud sajandi kuuekümnendate lõpul sukeldus N Liidu okupatsiooni vastasesse põrandaalusesse vastupanuliikumisse, osales Gulagi vangistuse järel avalikus vastupanus ja üldrahvalikus võitluses Eesti iseseisvuse taastamise eest ning oli poliitiliselt tegev kuni viimaste elupäevadeni. Alates 23. augustil 1987 toimunud Hirvepargi meeleavaldusest, kus nõuti Molotovi-Ribbentropi pakti avalikustamist, tähistamist ja tagajärgede likvideerimist, s.o Eesti iseseisvuse taastamist, võis fotoaparaadi ja diktofoniga varustatud Kaljut näha pea igal poliitilisel meeleavaldusel ja piketil. Ja mitte ainult sündmuste jälgijana, vaid enamasti ka sõna sekka ütlemas.
Kalju sündis 6. septembril 1932 Tartus. Keskkooli lõpetamisel järel üritas ta saada lenduriks, ent pika kasvu tõttu jäi see unistuseks. Lohutuseks jäid langevarjuhüppeid, mida ta harrastas kõrge vanuseni.   
Pärast armeeteenistust lõpetas ta 1959. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) elektriinsenerina. 1959-60 töötas Eesti Energia Põhja Kõrgepingevõrkudes. 1961 astus TPI aspirantuuri. Samaaegselt töötas TPI automaatika kateedri assistendina. Tegeles ka tehnilise tõlkimisega.
1970. aastal tutvus Kalju mitme põrandaalusest vastupanuliikumises osalejaga, keda hakati nimetama Eesti demokraatideks, ja hakkas tegema kaastööd omakirjastuslikele väljaannetele. Koos Artem Juskevitši ja Arvo-Gunnar Varatoga võttis ta osa Eesti Rahvusrinde (ERR) programmi koostamisest. Programmis seati eesmärgiks demokraatliku riigikorra taastamine Eestis ja referendumi läbiviimine Eesti riikliku staatuse määramiseks. Osales ka Eesti Demokraatliku Liikumise (ERR) programmi koostamisel, toimetas omakirjastuslikku ajakirja Eesti Rahvuslik Hääl, mida ilmus 6 numbrit.
1972. aastal võttis ta osa EDLi ja ERRi poolt ÜRO Peaassambleele ja ÜRO peasekretärile saadetud memorandumi koostamisest, milles nõuti Nõukogude okupatsiooni lõpetamist ja Eesti iseseisvuse taastamist. Osales EDLi strateegia ja taktika väljatöötamisel, mis pidi kujunema vastupanuvõitluse praktiline käsiraamat. Oli salakirja süsteemi SAMAS autor ja põrandaaluste gruppide omavaheliste salasõnumite vahetamise mooduse väljatöötaja.
13. detsembril 1974 arreteeriti ta KGB poolt seoses EDL ja ERR liikmete vastu algatatud kriminaalasjaga. Eeluurimise ajal toimetati ta erietapiga kurikuulsasse Moskva Serbski nimelisse Psühhoneuroloogia Instituuti, kus püüti vaimuhaigeks tembeldada põhjusel, et ta ei andnud eeluurimisel tunnistusi. 21.-31. oktoobril 1975 toimunud kohtuistungil mõistis ENSV Ülemkohus Kalju nõukogudevastase agitatsiooni ja -propaganda ja nõukogudevastase organisatsiooni tegevuses osalemise süüdistusel 6 aastaks vangilaagrisse.  
Karistuse kandis Permi oblasti nn eriti ohtlike riiklike kurjategijate range režiimiga vangilaagris 389/36. Vabanes 13. detsembril 1980. Täiendava karistusena kohaldati talle ühe aasta jooksul administratiivjärelevalvet. Selle perioodi jooksul ei tohtinud Kalju lahkuda Tallinna linna piiridest, pidi viibima elukohas alates kella 22st õhtul kuni 6ni hommikul ning pidi kord nädalas end miilitsas registreerima. Administratiivjärelevalvet pikendati ilma igasuguste põhjendusteta 3 kuu võrra. Asus tööle Meditsiinitehnika Remondi Ettevõttesse, hiljem Eesti Onkoloogiakeskusesse.
Vangistusest vabanenuna jätkas osalemist vastupanuliikumises. Tegeles inim- ja rahvusõiguse juhtumite väljaselgitamisega, võimude poolt keelatud kirjanduse levitamise, avalike kirjade ja pöördumiste koostamisega. Andis allkirja mitmele kollektiivsele protestikirjale.
Mätik osales aktiivselt taasiseseisvumisprotsessis, oli Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutajaliige ning Eesti Kongressi saadik. Alates aastast 2011 on ta Eesti Iseseisvuspartei liige.
Vaatamata kõrgele eale, töötas ta osalise koormusega assistendina Tallinna Tehnikaülikkooli Merekolledži Laevamehaanika lektoraadis. Töö kõrvalt avaldas ta arvukalt poliitika- ja ajaloo teemalisi kirjutisi ajakirjas Kultuuri ja Elu ning tegeles aktiivselt tõlkimisega. Nii näiteks on Kalju poolt eesti keelde ümber pandud tema võitluskaaslase Soldatovi mälestusraamat (Sergei Soldatov. Taassünni põuavälgud. – Ortwill, Tallinn, 2012.)  Kalju on ka keskne tegelane põrandaaluste demokraatide tegevusest kajastavas tõsielusfilmis Põranda all (režissöör Marianna Kaat.) 
2006. aastal autasustati teda Riigivapi IV klassi teenetemärgiga.
Olgu sulle muld kerge, Kalju.

  

esmaspäev, 1. juuli 2019

Vassili Tjorkin – valgete ülemvõimu pooldaja


Kõiksugu sallivuslastel, näriliseparteilastel, sotsidel ja muudel silmakirjateenritel ning mõistagi ka neid ümmardaval peavoolumeedial jäi jahmatusest hing kinni, kui EKRE fraktsiooni liige Ruuben Kaalep tähistas Riigikogu XIV koosseisu avaistungil ametivande andmist käemärgiga, mis kujutas endast pöidla ja nimetissõrme abil moodustatud ringi. Kui „euroopalike väärtuste eestvõitlejad“ kõnevõime tagasi said, puhkes sedamaid taevani kostuv ulgumine ja hammaste kiristamine. Nimelt näidanud Kaalep käemärki, millel olevat valgete ülemvõimu („White power“) toetav tähendus, mida kasutavat kurikuulus neegreid lintšiv Ku Klux Klan ja ka Uus-Meremaal Christchurchis mošeedes 50 inimest tapnud ja 48 haavanud Brenton Tarrant.
Kaalep oli teisel arvamusel, tema meelest oli see on hea tuju ehk „kõik on OK” märk. 
Kaalepi toetuseks ja protestiks talle osaks saanud kanakarja kambakale ning sellega seoses ka EKRE pihta suunatud rünnakutele, õrritasid valitsusliikme ametivande andmisel liberaalset üldsust sama käemärgiga ka Mart ja Martin Helme. Mis muidugi andis EKRE vastastele rünnakutele uut hoogu küündides isegi BBCsse ja New York Times’i veergudele. Olgu öeldud, et mõlema meediakanali puhul on tegemist nn liberaalsete väärtuste eestkõnelejatega, kes näiteks ebaseadusliku sisserände, migrantide poolt sooritatud kuritegude, sh naistevastase vägivalla, või homoagenda käsitlemisel jäävad valgusaastate kaugusele ajakirjanduslikust tasakaalukusest ja objektiivsusest .
Mida aga ülalnimetud õigestimõtlejad ilmselt ei tea, on tõsiasi, et „OK“ või siis „White power“ käemärki kasutasid ka Teises maailmasõjas Punaarmee võitlejad. Igatahes on selle tunnistuseks silmapaistva Nõukogude maalikunstniku ja graafiku, Punatähe, Tööpunalipu ja Lenini ordenite kavaleri Juri Neprintsevi (1909–1996) maal "Puhkus pärast lahingut", mille on kujutatud legendaarset sõdalast Vassili Tjorkinit just nimelt seda kurikuulsat käemärki näitamas.


Tegelikku Vassili Tjorkinit pole kunagi olemas olnud. Tema on väljamõeldud tegelane, olles kuulsa Nõukogude kirjaniku Aleksandr Tvardovski (1910-1971) samanimelise poeemi kangelane. Olgu märgitud, et aastail 1950-54 ja 1958-70 oli Tvardovski kirjandusajakirja Novõi mir peatoimetaja. Suuresti tänu Tvardovkile kujunes ajakiri nn Hruštšovi sulaperioodil liberalismi ja demokraatliku sotsialismi lipulaevaks, kus ei peljatud ära trükkida ka kirjutisi, mille üllitamine oleks mõned aastad varem olnud mõeldamatu. Nii näiteks õnnestus Tvardovskil saada kompartei esimeselt sekretärilt personaalne luba avaldada tollal veel verisulis kirjaniku Aleksandr Solženitsõni Gulagi laagrite teemaline lühijutustus „Üks päev Ivan Denissovitši elus.“ 

Aastail 1941-42 töötas Tvardovki edelarinde ajalehe Krasnaja Armija toimetuses. Neil aastatel sündis ka poeem „Vassili Tjorkin“ ehk teise pealkirjaga Kniga pro boitsa bez natsala ei kontsa (Lugu sõdurist alguse ja lõputa), millest sai Tvardovski kõige kuulsam teos. See on jutustus Suure Isamaasõja episoodidest, mis on üksteisega seotud peategelase isiku läbi ning mis kujunes kultusteoseks sõjaaegsele põlvkonnale. Samas äratab tähelepanu, et „Vassili Tjorkinis“ ei leidu kohta ideoloogilisele propagandale, samuti ei ole selles mainitud ei Stalinit ega parteid. 
Eesti keeles avaldati „Vassili Tjorkin“ Vladimir Beekmani tõlkes1957. aastal.

pühapäev, 26. mai 2019

Ratsamonument Edgarile tänutäheks rammusate võimuaastate eest


Hiljuti kostus ühe võrdlemisi poliitikakauge juhututtava suust tähelepanuväärne lause: „Kõik vihkavad reformierakondlasi, aga ometi Reformierakond kõige populaarsem partei.“
Tõepoolest. Kui maha arvata oravapartei liikmed, toiduahelasse kuuluvad parteipridurkad, nende sugulased ja mõned lihtsameelsed isendid, siis ülejäänud rahva silmis on Reformierakond (RE) läbi aegade olnud korruptiivse valitsemise võrdkuju.
RE moodustati 13. novembril 1994 tolleaegse Eesti Panga presidendi Siim Kallase ja mitmete uusärimeeste eestvedamisel Eesti Liberaaldemokraatliku Partei (ELDP) baasil. Ent juba RE moodustamise eel oli selle käilakuju Kallas seotud kahtlase rahapaigutusega, mis röövis Eesti maksumaksjalt 10 miljonit USA dollarit. See juhtus 1993. aastal. Kallas anti selle tehingu eest kohtu alla, ent pikk kohtusaaga  lõppes Kallase jaoks 2000. aastal õigeksmõistva otsusega. Olgu märgitud, et sellal oli Kallas Mart Laari valitsuse rahandusminister.
Järgmine Kallasega seotud skandaal on tuntuks saanud VEF fondi saagana. Edasi tulid R-Hooldus, „Silvergate“, „Autorollo“, „nelja sidruni“ nurumine, valguskartvad asjad seoses Arsenali keskuse arendusega ning kõige krooniks Tallinna Sadama juhtide altkäemaksuvõtmine. Nendega Kallas otseselt seotud ei olnud.
Kõigi korruptsiooniskandaalidele kiuste on RE, kui maha arvata lühiajalised opositsionääri perioodid (1995, 1997-1999), pidevalt kuulunud valitsuse koosseisu. Kuid riigitüüri ei saanud nad enda kätte enne 2002. aastat. Selleks hinnaks oli Mart Laari teisest valitsuse hülgamine ning koalitsioon Keskerakonnaga (KE). Peaministriks (PM) tõusis Siim Kallas. Tema jaoks oli see kolmas katse saada valitsuse etteotsa.  
Esimest korda üritati Kallast valitsuse etteotsa upitada, kui 4. novembril 1990 ilmus 8 poliitiku – Jaak Alliku, Sirje Endre, Siim Kallase, Kaido Kama, Tunne Kelami, Toivo Kuldsepa, Vardo Rumesseni ja Indrek Toome  – avaldus  rahvusliku ühtsuse valitsuse moodustamiseks, millel oleks Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi toetus. Tegemist oli tolleaegse PMi Savisaare vastase avantüüriga, kus ühte paati olid istunud endised juhtkommunistid ning Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) ja Eesti Kongressi juhtliikmed. Mõistagi ei pälvinud 8 poliitiku avaldus üldsuse poolehoidu ja kukkus armetult läbi. Lisaks andis see hea võimaluse Savisaare propagandaveskile. Nende poolt ristiti üritus “enamlaste-kelamlaste liiduks” ning selle kallal tänitamine kahjustas suuresti ERSP ja Eesti Kongressi tegevorgani Eesti Komitee mainet.
Teist korda tekkis Kallasel šanss saada PMiks 1994. aasta septembris, mil Riigikogu avaldas umbusaldust PM Mart Laarile. Usalduse kadumist põhjendati Laari poolse ebakorrektse riigiasjade ajamise, ebaseaduslikult garanteeritud Lekto laenu, Eestile kahjulikuks osutunud relvade ostuga Iisraelilt, Vene rublade mahamüümise ja paljude muude üleastumistega.  
13. septembril 1994 esitas Kallas Riigikogus ettekande tulevase valitsuse moodustamise põhimõtetest. Kallas vajas ametisse nimetamiseks lihthäälteenamust, ent ometi vajutas  kohalolnud 100st Riigikogu liikmest 55 punasele nupule. Kallase toetajaid oli kõigest 40.
Ühelt poolt sellest tulenes Kallase läbikukkumine sellest, et osa riigikogulasi pidas teda liialt seotuks Isamaaga. Teiselt poolt oli Kallase ülesseadjatel olnud kokkulepe Keskfraktsiooniga, et ka nemad toetavad Kallase kandidatuuri. Paraku tuli Savisaarega sobingu sooritanutel järjekordselt veenduda, et Edgaril on tihtilugu kombeks partneritel tool alt ära tõmmata. Toonane valitsuskriis päädis Andres Tarandi „jõulurahu valitsuse“ moodustamisega.
Ent 2002. aastal olid Savisaare toonased tembud unustatud ning Keskerakond näis väärilise partnerina.
Kallase esimene ja ainus valitsus püsis ametis kuni X Riigikogu valimisteni märtsis 2003, mil PMi portfell tuli loovutada komeedina poliitikataevasse tõusnud ühenduse Respublica (RP) juhile Juhan Partsile. RP juhitud valitsusliitu koos Rahvaliiduga kuulunud RE pidi leppima majandus- ja kommunikatsiooniministri, välisministri,  kultuuriministri   kaitseministri   ja rahvastikuministri portfellidega.
Suure ootustega alanud RP juhitud valitsus astus 24. märtsil 2005 omal algatusel tagasi.  Põhjuseks oli justiitsminister Ken-Marti Vaheri umbusaldamine Riigikogus. Kuna seda toetasid ka  valitsuserakondadesse kuuluvad saadikud, tuli Partsil nentida valitsuse koostöövõime lõplikku kadumist. See oli teine kord, kus RE heitis omakasu nimel üle parda oma partneri. REle kinnistus lõplikult reeturliku erakonna maine.
Kõrvalpõikena ei ole vast ülearune meelde tuletada, et 2004. aasta algul pidasid RP ja RE tõsiseid plaane ühise erakonna moodustamiseks. Tollal oli RP toetus kahanenud pea olematuks ja selle juhid nägid päästerõngast ühinemises oravaparteiga. Viimastel jätkus aga oidu sellest tehingust loobuda, ning korvi saanud respublikaanid heitsid viimaks ühte Isamaaga. Juhtus aga nii, et RP sisuliselt võttis Isamaa ja Respublica Liidu (IRL) nime saanud ühenderakonna üle. RP tiiva survel loobus IRL rahvuslik-konservatiivsest joonest ja keskendus poliittehnoloogilistele trikkidele. Tagajärjeks oli muutumine RE taskuvariandiks ning toetusreitingu järjepidev langus balansseerimisele Riigikogu valimiskünnise piiril. Alles pärast RP juhtfiguuride kõrvaldamist IRLi ladvikust ja naasmisele endise ideoloogia juurde suutis tänaseks Isamaa nime kandev erakond oma toetuse taastada.
Tundub, et RE peaks kuhugi küünla panema, et neil RPga leivad ühete kappi panemata jäid. Kes teab, äkki oleks ka RE tarmukate respublikaanide tegevuse tulemusel praegu valimiskünnise piiril kõõlumas.  
12. aprillil 2005 sai Partsi mantlipärijaks endine Tartu linnapea Andrus Ansip. Lisaks REle kuulusid koalitsiooni veel RL ja KE. Ansipist alates sai alguse RE pikem valitsemisperiood, mis kestis 23. novembrini 2016. Ansip ise troonis 9 aastat, siis aga väsis ja andis valitsuskepi üle Taavi Rõivasele. Ning kõik see sai toimuda ainult tänu valjuhäälsele vastandumisele Savisaarele ja tema juhitud KEle.
Aastatuhande vahetuse paiku olid Eesti poliitiliselt areenilt kadunud venelaste pisiparteid ning kohalikud venekeelsed valijad olid leidnud endale kaitsja Savisaare näol. Lisaks sellele oli Savisaar üsna otsesõnu deklareerinud oma vastasseisu Eesti ühinemisele Euroopa Liidu ja NATOga. See tõi küll kaasa mõne juhtliikme lahkumise KEst, mis aga ei vähendanud sugugi üldist erakonna toetust.
Esimene suurem Savisaarega seostatud poliitiline skandaal oli 1995. aastal toimunud lindiskandaal, mil tollast siseministrit Savisaart süüdistati enda ja teiste poliitikute vaheliste kõneluste ebaseaduslikus lindistamises. Lindiskandaali tagajärjel astus Tiit Vähi teine valitsus tagasi ja Keskerakonna asemel sai valitsusse Reformierakond.
Kuigi ka toona manati  Savisaar maapõhja, kõlbas KE siiski partneriks Siim Kallase pisut enam kui aastapikkuseks (28.01.2002 – 10.04.2003) jäänud valitsusse. Tõsi, Savisaar ise hoidus targu sellest valitsusse kõrvale. Tema oli sel ajal Tallinna linnapea. Ning sellest ajast peale hakkasid KE pealinnas ilmnema analoogilised korruptiivse valitsemise ilmingud, mida võis täheldada riigi juhtimises. Ajapikku need üha süvenesid saavutades hirmuäratava ulatuse.
Lõpliku hoobi Savisaare mainele andsid aga kaks sündmust. Esimene väljendus Savisaare suhtumises Pronksiöö sündmustesse. Teine aga oli seotud nn idarahaskandaaliga, mille tagajärjel hakati avalikult rääkima Savisaarest kui Venemaa mõjuagendist.Need kaks episoodi kinnistasid lõplikult Savisaare kui poliitilise paaria ning kõik „valged“ erakonnad kuulutasid boikoti Savisaarele.
Tulles tagasi RE 11 aasta pikkuseks veninud katkematu võimuperioodi juurde, siis kahtlemata sai see toimuda ainult tänu sellele, et RE võttis kõigil valimistel taktikaks vastandumise Savisaarele. Viimast kujutati venemeelse Kremli käsilasena, kelle võimulepääs tähendaks Eesti vältimatut langemist suure idanaabri mõjusfääri. Ning ainsaks kaitsevalliks selle vastu on RE valitsemine. See taktika töötas pikka aega tõrgeteta ning RE sai nautida võimuprivileege.
Eelöeldust saab kindlalt järeldada, et oma pikaajalise võimulpüsimise eest võlgneb RE eelkõige tänu Savisaarele. Sestap oleks RE poolt viisakakas tänutäheks rammusate võimuaastate püstitada Savisaarele mälestussammas, näiteks Edgari ratsamonument.  
RE valitsemise lõpp saabus 2016. aasta sügisel, mil allakäinud tervise ja korruptsioonisüüdistustega kohta alla antud Savisaar KE kaotas siseheitluses noorematele rivaalidele ning pidi esimehetrooni loovutama Jüri Ratasele. Sedamaid adusid partnerid, keda RE oli korduvalt üle parda heitnud, kättemaksutunni saabumist. IRL ja sotsid moodustasid koalitsiooni koos KEga ning saatsid RE opositsiooni. Ja kuigi RE võitis kindlalt 2019. aasta Riigikogu valimised, jäeti ta ikkagi valitsusest välja.    
Ent paistab, et RE ei ole võimu kaotamisest midagi õppinud. Mida muud arvata Iraani ajatollade stiilis fatwa väljakuulutamises Konservatiivse Rahvaerakonna EKRE suhtes. Ka nüüd on RE end kuulutanud ainsaks kaitsjaks Eesti rahvast ähvardava hirmsa hädaohu eest. Ainult et adressaat on muutunud.
Kui osundada klassikutele, siis kogu rahvast kogu aeg lollitada ei saa. Vähemalt senini pole REd pühas heitluses, kuhu on mobiliseeritud ka RE pilli järgi tantsiv peavoolumeedia, mingi edu saatnud. Näib et RE kordab jagada KE saatust – olla küsitluste järgi kõige populaarsem, võita valimisi, aga sellegipoolest istuda opositsioonis.