Kaks põrmutallatud kangelast

Nadija Savtšenko
wikipedia.org/wiki/Nadija_Savt%C5%A1enko

Kas keegi mäletab veel Nadija Savtšenkot? 11. mail 1981 Kiievis ilmavalgust näinud Ukraina esimest ja siiamaani ainsaks jäänud ründelennuki Su-24 ja helikopteri Mi-24 naissoost navigaatorit, venelaste sõjavangi, kellest kujunes Ukraina vabadusvõitluse kangelanna ja sümbolkuju.

2014. aastal puhkenud sõjategevuses Ukraina relvajõudude ja Venemaa poolt toetatud nn iseseisvate Luhanski ja Donetski rahvavabariikide väeüksuste vahel võeti Savtšenko 17. juunil Luhanski oblasti Metallisti küla lähistel Donetski separatistide poolt vangi. Ta paigutati Venemaal Voroneži uurimisisolaatorisse, kus ta viibis üksikvangistuses. Savtšenkole esitati süüdistus kaasosalisuses kahe Venemaa ajakirjaniku hukkumise põhjustamises. Septembris 2014 viidi Savtšenko üle Moskva kinnipidamisasutusse.

Kui venelased hellitasid lootust kasutada Savtšenkot propagandistlikel eesmärkidel, sundides teda avalikult telekaamerate ees süüd tunnistama, kahetsema ja Ukraina valitsust hukka mõistma, siis tuli neil kibedalt pettuda. Naine pidas end vangistuses üleval väga kindlameelselt ja kangelaslikult, keeldus vene keeles rääkimast ning pidas korduvaid näljastreike.

Loodetud propagandistliku edu asemel tuli Vene võimudel hoopiski vastupidist kogeda. Savtšenko vangistamine tekitas maailmas suurt vastukaja. Asjaolu, et tegemist oli naisterahvaga lisas tema suhtes kaastunnet. Vallandus ülemaailmne kampaania tema vabastamiseks, milles osales teiste hulgas ka ÜRO peasekretär Ban Ki-moon. Mitmesuguste vahendajate kaudu algasid läbirääkimised Savtšenko vabastamiseks, mille tulemusel 25. mail 2015 vahetati Savtšenko kahe Ukraina relvajõudude poolt vangistatud Venemaa eriväelase vastu. Ühe naise vastu said venelased kaks meest. Vormiliselt andis Venema president Putin armu Ukraina piloodile ja Ukraina president Porošenko Venemaa sõjaväelastele. Lõplik kokkulepe selle vahetusetehingu kohta oli saavutatud nn Normandia neliku riigipeade telefoniläbirääkimistel.

Vahetusprotseduur toimus Venemaa pinnal, Doni-äärse Rostovi lennuväljal, kust president Porošenko lennuk viis ukrainlanna kodumaale, Putini õhulaev aga lennutas Vene „rambod“ Moskvasse.

Ukrainas võeti Savtšenko vastu tormilise vaimustusega. Savtšenkost sai Ukraina Ülemraada saadik, Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee liige, 2017. aasta juulis teatas ta kavatsusest kandideerida Ukraina presidendiks. Samas oli ta muutunud äärmiselt kriitiliseks Ukraina valitsuse ja riigis vohava korruptsiooni suhtes.

Kogu see hiilgav karjäär purunes kildudes, kui Savtšenko 22. märtsil 2018 arreteeriti süüdistatuna terrorirünnaku kavandamises Ülemraada vastu. Seda siiamaani segast kriminaalasja uuriti kuni 16. aprillini 2019, misjärel vabastati Savtšenko vahi alt seoses eelvangistuse tähtaja täitumisega.

Sestsaadik pole Savtšenkost enam midagi kuulda olnud. Ometi oleks just praegu temast suur abi Ukraina meeleheitlikus võitluses okupantide vastu. Savtšenko võiks olla Ukraina Jeanne d'Arc, kes julgustaks mehi ja innustaks naisi surmavaenlasele vastu astuma. Kuid tundub, et isiklik solvumine on suurem kui mure hädaohus oleva kodumaa pärast. Tahaks loota, et see solvumine ei areneks kaastööks vaenlasega. Ajaloost võib selliseid juhtumeid palju leida.

Tiit Madisson paguluses
 

Savtšenko lugu tekitab tahtmatult paralleele meie tuntud vabadusvõitleja Tiit Madissoni (1950-2021) juhtumiga. Vähetuntud endisest poliitvangist Madissonist sai seoses 23. augustil 1987 toimunud Hirvepargi meeleavaldusega korraldamise ja peakõnelemisega üleöö Eesti rahvuskangelane. Kuna ta aga pärast Hirveparki ei jätnud kasutamata äkitselt sülle kukkunud emigreerumisluba, mida oli aastaid tagajärjetult taotlenud, ja suundus Rootsi, jäi ta paratamatult kõrvale Eestis toimuvast taasiseseisvumisprotsessist. 

1990. aastal kodumaale naastes oli tal keeruline juba tekkinud poliitiliste rühmituste etteotsa asuda. Enamgi veel. Mitmesugustel põhjustel tekkisid tal lahkhelid endiste võitluskaaslastega ja üha suurem võõrdumine taasiseseisvunud Eesti arengutest. See rahulolematus tipnes 1996. aastal koostatud naiivsevõitu kirjatükiga „Eesti saatus“, mida kaitsepolitsei tõlgendas kui üleskutset valmistada Kaitseliidu abil ette sõjaväeline riigipööre ja luua selleks vastavad tingimused. Kuna Madissonil oli kehtiv tingimisi karistus mingi tühise majanduskuriteo eest, oli kohus sunnitud talle määrama 2-aastase vangistuse, millele liideti kaks kuud eelmise karistuse eest. 13. novembril 1997 vabastati Madisson Riigikogu poolt vastu võetud amnestiaseaduse alusel ennetähtaegselt.

Erinevalt riigipöörajast Savtšenkost, riigipööraja Madisson pildilt ei kadunud. 2001. aastal astus ta üleüldiseks hämmastuseks keskerakonda, ent juba järgmisel aastal lahkus sealt põhjusel, et tema uus kodupartei otsustas minna reformierakonna valitsusse. 2006. aastal liitus ta Eesti Rahvusliku Liikumise ja Eesti Iseseisvuspartei nime kandvate pisierakondadega. 2009. aastal teatas ta koos Roman Ubakivi ja Robert Villiga Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei Taasasutava Kogu loomisest. Ka see üritus lisandus Madissoni poliitiliste nurjumiste nimekirja.

Ent 2002. aastal sai Madissonist Lihula vallavanem, tema algatusel püstitati 20. augustil 2004 Lihulas  monument „60 aastat Eesti kaitselahingutest“, mis mõni aeg hiljem Juhan Partsi valitsuse korraldusel punase kraana ja politseivägivallaga teisaldati. Aga 2010. aastal sai Madissonil poliitikast isu täis ja ta asus koos abikaasaga elama Hispaaniasse. Kuus aastat hiljem oli ta Eestis tagasi, kuid suurde poliitikasse ta enam ei kippunud.

Öeldakse, et revolutsioon sööb oma lapsi. Parafraseerivalt võiks märkida, et sama teeb ka vabadusvõitlus oma kangelastega. Ent siinkohal säästan  lugejat heietustest, kuidas ambitsioonid ja võimed alati ei kattu ning miks sõjasangarid alati rahulikku ellu  ei sobitu.

  

Jälle häda presidendiga

Kui Alar Karis 31. augustil 2021 Riigikogus 72 häälega ametisse valiti näis, et viimaks on suudetud leida riigipea ameti jaoks vääriline isik. Kogemused kahe eelmise presidendiga olid nii masendavad, et üha rohkem hakati kahtluse alla panema riigi esindusisiku instituudi vajalikkust. Kadriorgu kolinud Karis paistis väärika ja päevapoliitikaülese käitumisega tõestavat, et president ei pea üldsegi olema ärmataja või poliitturistist ühiskonnalõhestaja. Lisaks sellele ei olnud uus presidendiproua rumal, edev ja kulukas nagu üle-eelmise riigipea küljeluu.

Erinevalt skandaalsetest eelkäijatest pidas Karis soliidset joont. Ei kippunud ta pingviinidega patsi lööma ja jalgratast väntama ega ka ametihüvesid ja riigipea volitusi kuritarvitama. Talle on lausa omistatud praeguse valitsuskoalitsiooni päästja maine. Nimelt on peavoolumeediast jooksnud läbi versioon nagu oleks Karis nurjanud Jüri Ratase katse panna uuesti kokku Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioon. Siinkohal tekib küsimus, kuidas saab president vetostada riigikogu toetust omava koalitsiooni ametisse astumist. Aga ilmselt ikka saab, kui kaporatuur jälle appi võetakse.

Ent Karise plekitul rinnaesisel oli antud kesta vaid 11. maini 2021. See oli päev, mil president kuulutas välja välismaalaste seaduse ja välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmise seaduse, mille ta oli 21. aprillil jätnud välja kuulutamata ja riigikogule tagasi saatnud. 

Selle seaduse välja kuulutamata jätmine tähendas Riigikogule valikut, kas võtta seadus muutmata kujul vastu või alustada uut menetlemist. Viimane aga oleks avanud tee parandusettepanekute tegemiseks ja andnud EKREle võimaluse blokeerida seaduse vastuvõtmist obstruktsiooni teel. Nii ei jäänud valitsuskoalitsioonil muud üle kui seaduseelnõu muutmata kujul vastu võtta. See toimus 9. mail (sic!).  

Nüüd oli pall presidendi käes. Ent seekord riigipea astla vastu takka üles lööma ei hakanud.

Miks oli president ühe ja sama seaduse puhul langetanud erineva otsuse? Kes või mis oli sundinud Karist lühikese aja jooksul meelt muutma? Mida ta selle eest sai, et tasus oma mainet kaalule panna? Kas teda survestati selleks? Kui jah, siis kelle poolt ja kuidas? Ent kõigepealt tuleks heita pilk selle seaduse ajaloole.   

Siinkohal tuleb tunnustada valitsuskoalitsiooni kurikavalat poliitilist leidlikkust, mille tulemusel lendas EKRE piltlikult öeldes oma võttest selili. 14. septembril 2020 oli valitsus EKRE initsiatiivil esitanud Riigikogu menetlusse välismaalaste seaduse, kõrgharidusseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise eelnõu, millega üritati piiri panna töörände ja õpirände varjus toimuvale massilise sisserändele idaslaavi riikidest, peamiselt Ukrainast, Venemaalt ja Valgevenest.  

Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioonis valitsevate erimeelsuste tõttu kulges eelnõu menetlemine üle kivide ja kändude, kuni 13. jaanuaril 2021 toimunud kaporatuuri riigipööre sellele lõpu tegi. Eelnõu jäi põhiseaduskomisjoni sahtlisse tolmu koguma. Kuni Kaja Kallase valitsuse ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Andres Sutt hakkas rääkima, kuidas Eesti „on aeg raputada maha sulase mentaliteet ja lubada siia inimesed, kes loovad meie jaoks väärtust“.  

Kuna vastava eelnõu menetlusse andmisel varitses oht, et EKRE hakkab selle vastuvõtmist kõigi vahenditega takistama, tuldi hiilgavale mõttele kasutada ära juba menetlusse antud seaduse eelnõu ja pöörata see pea peale, tühistades kõik selles olevad rändekitsendused ja muutes töö- ja õpirände sisuliselt piirangutevabaks. Silmakirjaks lisati sinna sätteid Ukraina sõjapõgenike tööturule kaasamiseks, ehkki viimastel oli ka olemasolevate seaduste alusel võimalus Eestis töötada. Sellele jultunud tegutsemisele oli peaministril veelgi küünilisem vastus: aga see on ju teie endi (EKRE) eelnõu! 

Vahepeal tundus, et see ostapbenderlik kombinatsioon sattus ohtu aeg-ajalt perutavate keskerakondlaste tõttu. Ent kui eelnõu pärast kolmandat lugemist hääletusele pandi, oli endiste savisaarlaste vastuseis nagu käega pühitud.    

Kummalise kokkusattumusena tasus Keskerakond 5. mail ühtäkki 843 000 eurose võla reklaamifirmale Midfield. Pidevas rahahädas virelenud ja seetõttu erakonna kulutusi, sh kohalike valimiste kampaaniat, oluliselt kärpinud partei esimehe Jüri Ratase sõnul saadi see summa kokku liikmemaksudest ja toetajate annetustest. Mis puutub liikmemaksudesse, siis on väheusutav, et sealt sai kokku tulla mingi nimetamisväärne summa. Pigem olid rahapaja leidmise taga helded annetajad ehk pikisilmi selle seaduse kiiret vastuvõtmist ootavad ärimehed ja -naised. Annetajate osas võib mingit selgust saada, kui avaldatakse andmed erakondadele toetamise kohta. Ent arvestades Keskerakonna korruptsioonilembust, pole välistatud ka uus Porto-Franco kaasus.

Nõnda olid kõik asjahuvitatud oma osa kätte saanud. Reformierakond ja ettevõtjad seaduse, mis aitab Eestit üle ujutada kolmandatest riikidest pärit odavtööjõuga ja teenib eesti rahva välja vahetamise eesmärki. Keskerakond sai oma võla ära maksta. Ent mis kasu sai sellest president Karis? Mis sundis teda sisuliselt käigupealt oma seisukohta muutma? Kas esimese veretilga järel läheb ka hing? Ehk kas Eestil on nüüd president, kes täidab kuulekalt valitsuserakondade tellimusi? Aeg näitab, milliseks asjad kujunevad ja kas esimene vääratus jääb viimaseks. Paraku tuleb selle loo puhul meelde idamaa vanasõna: mehest saab teha eunuhhi, kuid eunuhhist meest enam teha ei saa.      

Kolõma, kole maa, kus orjati, piineldi ja kooleti

 Venda Sõelsepp

Kolõma – kole maa

Koostanud ja kommenteerinud Jüri Kaldmaa

EKSA 2021

See on raamat Kolõmast, koledast maast, kus vaeveldi, nälgiti ja kooleti. Seda maad on väetatud utoopilise „helge tuleviku“ nimel rüganud orjade higi ja verega. Selles puhkavad Kurjuse Impeeriumi lugematute alamate ja ikestatud rahvaste luud. Sinna on oma elu jätnud ka tuhanded eestlased, kes rahvavaenlaseks ja fašistideks kuulutatuna, pidid kaelamurdva sunnitööga oma „süüd suure kodumaa ees lunastama“. Ent oli ka üksikuid, kes suutsid Kolõma sunnitöölaagrite põrgust eluga pääseda, uuesti otsast alata ja isegi oma kohutavaid mälestusi teistega jagada. Üheks selliseks õnneseeneks oli ka käesoleva raamatu autor, noor mees, kes ajaloo keerdkäikude tagajärjel oli sattunud Gulagi masinavärgi hammasrataste vahele.

See raamat ei ürita kogu seda koletuslikku süsteemi üldistada ega analüüsida. Piirdutud on vaid autori isiklikele tähelepanekute, oma silmaga nähtu ja kõrvaga kuulduga. Vaatamata sellele peegeldub autori kirjaridadest nagu veetilgas ookean vastu nõukogulik julmus, hoolimatus inimelu vastu ja kogu sovetielu absurdsus.  

Kolõma paikneb Vene Föderatsiooni Kaug-Idas Ida-Siberi mere ja Ohhoota mere vahel, praeguse Tšuktšimaa, Magadani oblasti ja Jakuutia territooriumil. Karmi kliima, igikeltsa ja juurdepääsuteede puudumise tõttu peeti seda kanti pikka aega asustamiskõlbmatuks, kus toime suutsid tulla vaid pärismaalased: eveenid, jukagiirid, tšuktšid, jakuudid jt Kaug-Põhja rahvakillud. Näiteks tsaari-Venemaal, kus olid pikad traditsioonid kurjategijate ja riigivastaste Siberisse meelt parandama saatmiseks, ei peetud Kolõmad vangilaagrite või asumisepaikade rajamiseks kõlblikuks.

Olukord muutus 1920. aastate lõpul, mil Kolõma mägismaal avastati kulla, tina, kivisöe ja haruldaste muldmetallide ülirikkalikud leiukohad. 1931. aastal alustati piirkonna koloniseerimist, mis mõistagi toimus vangilaagrite rajamise kaudu. Peamiselt vangide käsitsitöö, kus tööriistadeks olid käsikäru, kirka ja labidas, rajati piirkonnakeskus Magadan, kaevandusasulad, šahtid ja karjäärid ning muidugi vangilaagrid. Kolõmast kujunes kõige hirmuäratavam vangilaagrite ala kogu Gulagi arhipelaagis, sinna sattumine tähendas suure tõenäolisusega kindlat surma.          

Igal raamatul on oma tekkelugu. See raamat ootas avaldamist üle kahekümne aasta. Ja ilmselt oleks jäänudki ootama, kui poleks olnud kirjanik Jüri Kaldmaad.

Pealtnäha ilmus raamat kõrvalsaadusena. Nimelt tekkis Kaldmaal huvi oma varalahkunud (1991) isa elukäigu vastu. 1928. aastal Vajangu vallas Järvamaal sündinud Harry Kaldmaa kuulus Rakveres tegutsenud koolinoorte vastupanuorganisatsiooni Raudne Käsi, mille liikmed lasid 16. novembril 1945 õhku kohaliku punamonumendi näitamaks, et „et Eestis on nõukogude korra vastaseid, et on organiseeritud vastupanu”. 4. märtsil 1946 mõisteti kaheksale Rakvere koolinoorele Vene NFSV kriminaalkoodeksi (KrK) paragrahvide 58-9 (kontrrevolutsioonilisel sihil raud- või muude teede ja liiklusvahendite, rahva sidevahendite, veejuhtmete, ühiskondlike ladude ja muude seadeldiste või riikliku või ühiskondliku vara purustamine või rikkumine plahvatusega, süütamisega või muul viisil) ja  58-2 (relvastatud ülestõus või kontrrevolutsioonilistel eesmärkidel NSVLi territooriumile tungimine või võimu haaramine keskuses või kohtadel samal eesmärgil, sealhulgas NSVLi või mingi liiduvabariigi territooriumiosa vägivaldseks eemaldamiseks või NSVLi ja välisriikide vaheliste lepingute nurja ajamiseks) seitsmest kuni viieteistkümne aasta pikkused vangilaagrikaristused. Harry Kaldmaad nuheldi kümneaastase vangistuse Kolõma sunnitöölaagrites ühes sellele järgneva viieaastase asumisele saatmisega.  Tagasi kodumaale jõudis ta alles 1956. aastal.

Isa elukäiku uurides jõudis poeg Kolõma vangilaagriteni ja Venda Sõelsepani, kes oli avaldanud mitmed kirjutisi sealsete vangilaagrite teemal. Jüri Kaldmaa on tunnistanud, et see raamat sündis sellest, et tal jäid oma Kolõmal vangis olnud isaga need jutud rääkimata. Isalt küsimata küsimustele vastas kaudselt hoopis Venda Sõelsepp.

Kolõma vangilaagrite põrguringid läbi teinud ja sealt ühena vähestest eluga tagasi tulnud laiemale üldsusele rohkem lastekirjanikuna tuntud Venda Sõelsepp (1923-2006) arreteeriti 11. oktoobril 1944 Haapsalus. Talle pandi süüks aastatel 1942-1944 ajalehe Lääne Elu toimetajana töötamist ja enne seda Omakaitsesse kuulumist. Viimane roll oli piirdunud mõne ladude valvamise korraga ja tänaval patrullimisega, ent märk oli küljes. Järgnesid NKVD Pagari tänava vangikambrid, kus tee õnneks ei pekstud ega piinatud – süü oli niigi selge, ja Patarei vangla.

21. aprillil 1945 mõistis tribunal talle VNFSV KrK paragrahv 58-1^a (kodumaa reetmine)   alusel 10 aastat vangilaagrit ühes sellele järgneva 5aastase asumisele saatmisega. Edasi tuli Lasnamäe vangla ja 27. aprillil alanud kuid kestnud vangitapp, mille sekka mahtus ka tappev meresõit laevatrümmis, läbi suure kodumaa avaruste kuni Kolõmale välja. Ja siis see algas: nälg, külm, kõiki elumahlu väljapigistav 12 tunni pikkune (lisaks tööobjektile minek ja sealt tulek) sunnitöö, krimkade vägivald ja röövretked, vangivalvurite terror, räpasus, täid, haigused, olematu arstiabi ning kõikjalolev rõve vene sõim, mille eest polnud kuhugi peitu minna ega kõrvu kinni katta. Kurioosse kontrastina ümbritsesid kogu seda elu punaloosungid, mis ülistasid isakest Stalinit, kommunistlikku parteid, ausat tööd ja nõukogude patriotismi, ning balalaikast, trummist ja lõõtsmoonikust koosneva orkestri poolt esitava helilooja Isaak Dunajevski, Vassili Lebedev-Kumatši sõnadel, entusiaste marsi „Meil laulud aitavad elada võita“ mürtsuvad helid. Üldise nälja taustal oli samasuguseks absurdsuseks (millest nõukogude elu nii rikas oli) laagripoe lettide uhkeldavad kaaviaripurgid, mida vangid võisid osta, kui vaid raha oli. (lk 279)

Iidne gulagitarkus ütleb: kui tahad vangilaagis ellu jääda, katsu eemale hoida üldtöödest. Nendeks olid kaevanduse, karjääri ja metsalangetustööd, kuhu saabuva vangitapi seast „orjaturul“ nooremaid ja tugevamaid mehi välja valiti. Olematu vene keele oskuse ja igasuguste nõukogude elu, rääkimata laagri omade, kogemusteta, polnud Sõelsepal mingit väljavaadet seda vangitarkust kasutada. Ja umbes aasta kestnud kaevuritöö tulemusel sai temast nn hingevaakuja ehk üldtöödeks kõlbmatu, kellele jäi vaid kaks võimalust: kas oma kondid Kolõma igikeltsa sisse jätta või lasta end invaliidide laagris töökõlbulikuks „nuumata“. Sõelsepal oli õnne, ta jäi ellu, sai IV invaliidsusgrupi, mis tähendas pääsu üldtöödest ja ellujäämispiletit. Enamgi veel, tal õnnestus isegi saada velskriametisse, mis oli laagritingimustes tõeline õnneloos. Autor tunnistab, et tänu sellele ta üldse ellu jäigi. (lk 158) Ja kuigi pärast poliitvangide ja tavakurjamite eraldi laagritesse paigutamist tuli hüüdnime Ivan Ivanovitš kandval „joodijüril“ see soe ametikoht maha panna, suutis Sõelsepp kuni laagrist asumisele pääsemini sealsamas Kolõmal oma eluga ilusti toime saada. Peagi tuli Stalini surm, Beria amnestia ja poliitvangide vabastamine. 1956. aasta juulis jõudis tulevane kirjanik pärast pea tosina aasta pikkust sunnitud eemalolekut tagasi kodumaale.

Uueks elukohaks sai Pärnu, vangiaastate aegu lagunenud pere asemel uue soetamine ja sulesepa kutse. Lisaks ajakirjanikutööle on tema sulest nii isikliku kui ka varjunime all ilmunud lastejutte ja luuletusi, aga ka geniaalse vene poeedi Sergei Jessenini luule tõlkeid. Temast sai Eesti NSV Kirjanike Liidu liige

Niipea, kui Eestis hakkasid puhuma vabamad tuuled, hakkas Sõelsepp avaldama Kolõma vangilaagrite teemalisi artikleid ja luulet, nagu näiteks luulekogu „Narilaulud“, millesse oli poetatud ka laagri narilaudadel sepitsetud värsse. Alates 1989. aastast on mitmesugustes Eesti ajakirjandusväljaannetes tema sulest ilmunud üle kolmekümne erineva pikkusega Kolõma vangilaagrite teemalise kirjutise. Sõelsepp on koostanud eessõna Nõukogude repressiivpoliitika uurija ja Kolõma vangi Aadu Olli Kolõma vangilaagrite teemalisele ülevaatele (Nõukogude Kaug-Põhja vangilaagrid ja Eesti poliitvangid Kolõmal. Koostanud Aadu Oll. – Tartu: Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon, 1999.) Olgu lisatud, et Sõelsepa näol on tegemist ainsa eesti kirjanikuga, kes on võtnud arvustada Aleksandr Solženitsõni epopöad „Gulagi arhipelaag“. Samuti tegi Sõelsepp kaastööd ühinguga Memento, arvutades näiteks välja Duskanja laagripiirkonna toidunormid mittetöötavatel vangidele: kokku 1872 kcal/päevas, mööndes, et iseasi, kui palju sellest vangi kaussi sattus

Sõelsepa panus okupatsioonivõimude sooritatud kuritegude avalikustamisse on pälvinud ka riiklikku tunnustust. 3. veebruaril 2003 annetati talle president Arnold Rüütli poolt Valgetähe medaliklassi teenetemärk.

Möödunud aastatuhande lõpul tekkis Sõelsepal plaan koondada ülaltoodud kirjutised ühise kaante vahele. Raamatu pealkirjaks pidi saama „Kõik inimese heaks…“. Paraku jäi käsikirja trükki andmine vähese huvi, suurte trükikulude ja sponsorite puudumise tõttu katki. Autor saatis küll käsikirja mitmele tuttavale lugeda, ent abi sellest ei olnud. Vangilaagrimälestuste ilmumise kõrgaeg oli olnud 1990. aastate algupoolel. Kümnendi lõpuks oli buum peamiselt majanduskitsikuse tõttu taandunud ja jäänud üksikute entusiastide kanda

Pärast Sõelsepa surma annetas tema õetütar Meeli Tankler kirjaniku arhiivi, sealhulgas ka tulevase raamatu käsikirja, Eesti Kirjandusmuuseumile. Näis, et sinna see jääbki tolmu koguma, ent saatus tahtis teisiti.  

Raamat nägi ilmavalgust ja mitte areldi mööda seinaääri sisse hiilides, vaid suure pauguga ust lahti lüües. Järgnesid kaks esitlust Tallinna ja Tartu kirjanike majades, kuhu oli kohale kutsutud ka mõned veel elus olevad Kolõma kolgatatee läbikäinud Ilmar Lokka ja Artur Metsik. Neist esimesel 94 aastat turjal, teisel aasta vähem, ent mõlemad selge ja terava mõistusega ning reipa ja optimistliku olekuga. Seejuures on endine spordimees Lokka siiamaani iganädalane jõusaalide kasutaja. Olgu lisatud, et Kolõmal olnutes on praegu veel elavate kirjas 89-aastane Mia Reimo.    

„Kolõma – kole maa“ on näol on tegemist kõige mahukaima eesti keeles ilmunud Kolõma vangilaagrite teemalise raamatuga ja sellega asub autor meie rikkalikus laagrikirjanduses väärikale kohale. Ent tema kõrvale võtab värske Stalini laagrite asjatundjana koha sisse ka raamatu koostaja Jüri Kaldmaa. Raamatut kokku pannes töötas koostaja Kolõma vangilaagreid kajastava kirjanduse kõrval hoolega läbi kuuest kastist koosneva Sõelsepa isikliku arhiivi, kus paljude huvitavate materjalide kõrval leidis „Kõik inimese jaoks…“ käsikirja, mis sisaldas 26 teksti. Sellest sai tulevase raamatu emapuu. Koostaja lisas omalt poolt tosin lugu, nagu näiteks eespool mainitud „Mustad punnid“ ja viis lugu „Parapsühholoogilist rosoljet“. Need on kohati humoorikalt ja absurdimaiku ilukirjanduslikud tekstid toovad olulist vaheldust muu dokumentalistika üldiselt masendavasse tonaalsusse. 

Ühtlasi viis koostaja käsikirjas olevate artiklid vastavusse toimunu ajalise järjestusega, mis muutis sündmustiku lugeja jaoks hõlpsamini jälgitavaks. Veel on koostaja poolt raamatusse lisatud katkeid autori kirjutatud ja talle saadetud kirjadest, viiteid, kommentaare, koostaja järelsõna, isikunimede ja Kolõma vangilaagrite kohanimede registrid. Eriti väärtuslikuks tuleb pidada esimeses Kolõma tapis (1000 vangi) olnud eestlaste nimekirja, kellest 60 Kolõmalt õudused üle elasid ja, peale kahe kolemaale kohalejäänu, kodumaale naasid. Nimekirjas on näiteks kuulus sportlane Aleksander Klumberg-Kolmpere (1899-1958), kes 1924. aasta Pariisi suveolümpiamängudel võitis kümnevõistluses pronksmedali. Kahjuks läks ta peagi pärast vabanemist manalateele.

Teemast süvitsi huvitatute tarvis on koostaja lisanud valiku Kolõma vangilaagrite teemal avaldatud kirjandusest kohta eesti, soome, vene, inglise, saksa ja prantsuse keeles. Raamatuid on kokku 37, neist 10 eesti keeles, ja suurelt jaolt on tegemist mälestusraamatutega. „Kolõma – kole maa“ näol on tegemist olulise täiendusega Kolõma, aga ka tervesse Gulagi vangilaagrite teemalisse kirjandusse.   

Eesti keeles ilmus kuulsa vene-nõukogude õiguskaitsja Vladimir Bukovski mälestusraamat

 

Tõlgitud väljaandest:

Владимир Буковский. 

И возвращается ветер... 

Нью-Йорк: Хроника, 1978.  

Tõlkinud Viktor Niitsoo

Toimetanud Marika Mikli

Kujundanud Merle Moorlat

Tõlke väljaandmist on toetanud POSTIMEES

EKSA, 2022

Räägitakse, et kui tuuker suurest sügavusest äkki veepinnale tõsta, võib ta surra või vähemalt haigestuda niisugusesse tõppe, kus veri keeb soontes ja kõik justkui rebitaks seestpoolt puruks. Midagi sarnast juhtus minuga ühel sombusel detsembrihommikul Vladimiris.

         Algas tavaline vanglapäev, järjekordne ühetaoliste vangla argipäevade lõputus rodus. Nagu tavaks, kõndis vangivalvur kell kuus käheda karjumise saatel mööda koridori piki kamb­reid ja tagus võtmetega uste pihta: „Paad-jomm! Paad-jomm! Paad-jomm! Kambrite hallis hämaru­ses hakkasid zekaa end liigutama, ronides vastumeelselt oma kottidest välja ning harutades lahti enda ümber mässitud tekke, bušlatte ja kuubesid. Käi sa oma äratusega kus see ja teine!

         Reproduktor pistis üürgama. Kõmisevalt ja pidulikult, otsekui Punase väljaku paraadil, hakkas üürgama Nõukogude Liidu hümn. Tont seda teab, kas jälle unustati see õhtul välja lülitada. „Siin Moskva! Tere hommikust, seltsimehed! Alustame hommikvõimlemist paigalkõnniga.“ Kurat küll, kähku välja lülitada! Iga päev sellel maal algab paigalkõnniga.

             Morn talvehommik saabub vabaduseski nagu pohmell, ent vanglas pole vastikumat aega. Elada ei tahaks, ent päev on ees kui needus. Ega asjata vanas arestandilaulus kõla: 

    Проснешься утром, город еще спит.

    Не спит тюрьма – она давно проснулась.

    А сердце бедное так заболит.

    Как будто к сердцу пламя прикоснулось.[1]    

    Mööda lumist hoovi tuleb kolinal köögi poolt „vanglakulgur“ ehk tünnidega käru, korpustesse veetakse hommikusööki. On kuulda, kuidas see allkorrusel maha laaditakse ja põ­randat kraapides mööda korruseid veetakse. Toiduluugid pauguvad, kausid ja kruusid kolksu­vad. Hirsipuder on küll vedel, aga kuum. Tulikuum vesi on ammusest ajast hea asi, vana tuttav. Kusagil juba mindi karvupidi kokku, lendavad matid – kas anti neile putru vähem või? Peksavad kaussidega vastu ust. Hilja, maha magasid, lahingukolina ja mürina saatel veereb hommikusöök edasi koridori teise otsa suunas. Kes nüüd kontrollib, kes tõestab, kas teile anti putru või mitte? Oleks tulnud kauss ette toppida, kuni toiduluuk lahti.

---

[1] Sa virgud hommikul, linn üha magab./Ei maga vangla – see on ammu ärkvel./Ent vaene süda nõnda tuikab. /Just nagu leek su südant oleks puutund.

Venda Sõelsepa mälestusraamatu "Kolõma - kole maa" esitlus Tartu Kirjanike Majas

3. novembril 2021. aastal toimus Tartu Kirjanike Majas Venda Sõelsepa mälestusraamatu "Kolõma – kole maa" esitlus. Raamatu esmatutvustamine oli juba toimunud 27. oktoobril 2021 Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis.

Tartu üritusel astusid üles autori õetütar Meeli Tankler, Kolõma vangilaagrites ja asumisel viibinud 94aastane Ilmar Lokka (koroonaviiruse isolatsiooni sunnil telefoni vahendusel), temast aasta noorem saatusekaaslane Artur Metsik, 1980ndate algul Kolõmal asumisel viibinud Viktor Niitsoo ning raamatu koostaja ja kommenteerija Jüri Kaldmaa.

Laiemale üldsusele peamiselt lastekirjanikuna tuntud Venda Sõelsepp (1923-2006) avaldas alates 1989. aastast, kui Eestis

hakkasid puhuma vabadusetuuled, ümmarguselt kolmkümmend Kolõma vangilaagrite teemalist kirjutist. Tema on ka ainus eesti kirjanik, kes koostas isiklikul Kolõma vangilaagrite kogemusel rajanevat luulet (luulekogu "Narilaulud")  ja proosat ning kes söandas arvustada Aleksandr Solženitsõni nõukogude vangilaagreid käsitlevat epopöad "Gulagi arhipelaag".

"Kolõma - kole maa" ilmumisega asub ta memuaristina väärikale kohale meie rikkas vangilaagrikirjanduses.

„Kolõma – kole maa“ puhul on tegu siiani mahukaima Kolõma raamatuga eesti keeles – 392 lk. Lisaks Sõelsepa proosale ja mälestustele on teoses katkeid autori kirjadest ja autorile saadetud kirjadest (1989–2005); koostaja viited, kommentaarid ja järelsõna; nimekiri esimese Kolõma tapi (kevad 1945) meestest, kes jäid ellu (tapis olnud pealt 1000 mehest suutis koostaja eluga pääsenutena tuvastada 60 meest); valik kirjandust Kolõma vangilaagrite kohta (enamikus mälestused) – eesti, soome, vene, inglise, saksa ja prantsuse keeles. Kirjas on 37 raamatut,  neist eesti keeles 10, millele lisandub käesolev raamat. 

Esitluse videosalvestust saab vaadata siit:

Vastupanusangarit mälestades

Enn Tartot enam meie keskel ei ole. Manala teele läks mees, kelle elukäigust saaks kirjutada kaalukaid köiteid. Ta ei jätnud küll meile kirjalikke mälestusi, ent tema okkalist, rohkete tõusude ja langustega elurada on võimalik esile manada arhiividokumentide, memuaaride ja muu kirjapandu abil.

Tutvusin Ennuga 1977. aasta algul. Olin mõni aeg varem Tartusse kolinud ja Restaureerimisvalitsuse projektgruppi tööle asunud. Sel ajal töötas seal Lagle Parek, kellega saime kiiresti mõttekaaslasteks. Enn käis tihti Lagle töökohas juttu puhumas ja kuna olin Laglega ühises toas, sain olla nende jutuajamiste tunnistajaks. Esialgu seiras Enn mind kahtlustavalt, sest eelnevad kibedad elukogemused olid teda õpetanud uute inimeste suhtes ettevaatlik olema. Pikapeale jää sulas ja tekkis usaldus.

Ennu karmist elurajast kuulsin Laglelt, hiljem ka Ennult endalt. Sain aimu, et Eestis pole vastupanu okupatsioonivõimule kunagi lakanud ja et minu ees seisab üks vabadusvõitluse suurkujudest.

Ennu võitlejatee algas ajal, mil metsavendade võitlus oli okupatsioonivõimude terrori tagajärjel sisuliselt maha surutud. See aga ei tähendanud, et vastupanu oleks lõppenud. Ainult et täiskasvanute asemel võttis teatepulga noorsugu ja Ennul oli selles kaalukas roll. Noorte põrandaalused vastupanuorganisatsioonid tekkisid juba esimesel punasel aastal ja nende võitlus jätkus ka pärast Eesti taasvallutamist Punaarmee poolt. Tihti tegutseti käsikäes metsavendadega, varustades neid toidu ja luureandmetega ning oldi relvastatud vastupanu reserviks. Seoses sissisõja hääbumisega, jäi võitlusareen üksnes noorte päralt. Muutusid ka võitlusmeetodeid: relvavõitluse asemele tuli vägivallatu vastupanu propagandasõja kujul.

12. märtsil 1956 moodustati Toomemäel Tartu 3. Keskkooli õpilastest, kelle hulka kuulus ka Enn, noorte põrandaalune vastupanuorganisatsioon Eesti Noorte Malev (ENM). Koostati programm, põhikiri ja vandetõotuse tekst, koguti ja õpiti tundma relvi, tegeldi enesetäiendami­sega ning valmimisel oli ajakirja „Saagem vabaks“ esimene number. Lõppeesmärgiks seati kommunistliku diktatuuri kukutamise üldrahvaliku revolutsiooni teel ning vabanemise kommunismist ja vene ikkest. Suurimaks aktsiooniks oli umbes 300 Ungari ülestõusu toetava ja Eestile vabadust nõudva lendlehe levitamine ööl vastu 4. novembrit 1956 Tartus. See ülesastumine tõi sama aasta detsembri lõpul kaasa ENMi liikmete arreteerimise. Järgmise aasta märtsis mõistis ENSV Ülemkohus Ennule 5 aastat vangistust, tema seitset saatuskaaslast nuheldi 2 kuni 7 aasta pikkuste laagriaastatega.

Grupp Eesti Noorte Maleva liikmeid 1957. aasta kevadel Mordva 7. vangilaagri koolimaja trepil. Vasakult Tõnis Raudsepp, Voldemar Kohv, Enn Tarto, Jüri Lõhmus ja Lembit Soosaar. (Jaan Isotamme foto)

 

See oli Ennu Kolgata tee algus. Järgnesid aastad Mordva poliitvangilaagrites. Need vangilaagrid, kuhu neil aastail saadeti nõukogudevastase tegevuse eest süüdimõistetud isikud, olid kohaks, kus said kokku, tutvusid ja sõbrunesid vastupanuorganisatsioonides osalenud noored, kes varem polnud üksteisest midagi teadnud. Lisaks neile viibis sel ajal vangilaagrites sadu ja tuhandeid eestlasi – metsavendi ning Saksa või Soome mundrites Eesti vabaduse eest võidelnuid. Toimusid arutelud poliitika, ajaloo ja kultuuriküsimuste üle, unistati Eesti iseseisvuse taastamisest, otsiti elu mõtet ja tõdeti, et võitlust tuleb jätkata. Samuti katsuti lätlastest ja leedulastest eakaaslastega jõudu mitmes sportmängus, kusjuures omatehtud võistlusvorme kaunistasid rahvuslikud sümbolid – vapp ja lipuvärvid. Veel tähistati üheskoos jõule ja rahvuslikke tähtpäevi. Mõned neist noortest on seda aega hiljem pidanud elu parimateks aastateks.

Eesti I korvpallivõistkond 1958. aasta suvel Mordva 7. vangilaagris. Vasakult Ilmar Lill, Jüri Rebane, Enn Tarto, Taivo Uibo ja Enn-Kaupo Laanearu. (Jaan Isotamme foto)

1957. aasta suvel moodustas Enn koos kaaslastega vastupanugrupi, mis seadis eesmärgiks võitluse jätkamise pärast vangistusest vabanemist. Ennust sai Eesti Rahvuslaste Liidu (ERL) nimelise grupi aseesimees. Ent kui ta vangistusest vabanes, valmistas 1960ndate Eesti tegelikkus talle tõsise pettumuse. Mõne aasta jooksul oli eesti rahvas lakanud uskumast peatse vabanemise võimalusse. Ühelt poolt massirepressioonide vaibumine ning taaskohtumine vangilaagritest ja küüditamispaikadest tagasipöördujatega, teisalt elujärje silmanähtav paranemine neil aastatel, jätsid tagaplaanile sõjajärgse perioodi meeleheitliku dilemma: „Surm siin või Siberis!“ Oma mõju avaldas Ungari ülestõusu brutaalne mahasurumine ja lääneriikide täielik osavõtmatus selle juures. Oli selge, et Valge laeva jutud tuleb unustada ja peatset vabanemist ei tasu oodata.

Ebasoodsate olude ja paljude lootuste purunemise kiuste otsustati võitlust siiski jätkata. Pa­raku jõuti tegutseda kõigest poolteist aastat, kuni Enn koos viie kaaslasega arreteeriti ning talle mõisteti uus viie ja poole aasta pikkune vangistus.

ERLi purustamine tähendas ühe perioodi – noorte põrandaaluste vastupanuorganisatsioonide tegevuse lõppu Eesti vastupanuliikumise ajaloos. Võitlus küll jätkus, ent arvukatest Mordva vangilaagritest läbikäinud noorteorganisatsioonide liikmeist jäi rivvi vaid mõni üksik, Enn muidugi nende seas. Neist said vastupanuliikumise järjepidevuse kandjad, kes jätkasid võitlust kuni Eesti iseseisvuse taastamiseni.

1968. aastal teistkordsest vangistusest vabanenud Enn enam organisatsioone moodustama ei hakanud. Ta asus isiklikku elu sisse seadma, abiellus ja sai isaks. Alustas ka eesti filoloogia õpinguid TRÜs, ent ülikoolis käia sai ta vaid kaks aastat, kaugemale KGB teda ei lasknud. Pärast mitmeid töökohti leidis Enn meelepärase töö katlakütjana. Tema eeskujul muutus see amet n-ö vastupanija tööks ja nii mõnigi kaasvõitleja valis sama elukutse. Seetõttu on poliitikasse siirdunud vastupanijaid põlastavalt ka endisteks katlakütjateks nimetatud.

Samal ajal jätkas Enn osalemist vastupanuliikumises, kujunedes selle mitteformaalseks liidriks ja ideoloogiks. Hulgaliselt aega kulutas ta uute kaasvõitlejate „skautimisele“ ja noviitsidele „erialaste teadmiste“, nagu konspiratsioonireeglid, käitumine ülekuulamisel, läbiotsimisel, arreteerimise puhul jne, jagamisele. Seetõttu suutsid enamus KGB küüsi sattunuist olukorrast väärikalt välja tulla ja arreteerituks osutunud end trellide taga õigesti ülal pidada. Suuresti tänu Ennult saadud tarkustele ei olnud avalike vastupanijate seas kedagi, kes oleks oma kaaslasi üles andnud, end süüdi tunnistanud või tuhka pähe raputanud. Kõrvalepõikena olgu öeldud, et Enn pidas konspiratsiooniliikmetest väga lugu. Erinevalt oma kaaslastest ei leitud tema juures peetud läbiotsimistel kunagi midagi inkrimineeritavat. Paraku ei päästnud see teda arreteerimisest. Tšekistide sõnul olevat Enn „liiga palju noori inimesi ära rikkunud“.

Sel perioodil arenesid kontaktid Läti ja Leedu vastupanijatega, kellega oldi omal ajal vangilaagrites tutvutud. Kolme naaberrahva esindajate koostöö hakkas vilja kandma 1970ndate teisel poolel, mil Baltikumis tekkis avalik vastupanu. Enn oli aktiivselt tegev Eesti Helsingi grupi ja Eesti-Läti-Leedu Rahvusliikumiste Peakomitee moodustamise katseis, millele järgnes 45 eestlase, lätlase ja leedulase avalik kiri, milles nõuti MRP salaprotokolli avalikustamist, tühistamist ja tagajärgede likvideerimist. Järgnes avalike ühisläkituste periood Eesti vastupanuliikumises, kus iga kirja all oli teiste seas ka Ennu nimi, ja mis kestis kuni Ennu kolmanda arreteerimiseni 13. septembril 1983.

18.–19. aprillil 1984 toimunud kohtuprotsessil mõisteti talle ENSV Ülemkohtu poolt 10 aastat erirežiimiga vangilaagrit ühes sellele järgneva viieaastase asumisele saatmisega. Ühtlasi tunnistati ta eriti ohtlikuks retsidivistiks. Pärast mitu kuud kestnud piketeerimist ENSV Ülemkohtu ees, sai Enn 18. oktoobril 1988 vabaks.

Võrreldes okupatsioonirežiimile avaldatud passiivse vastupanuga, esines aktiivset ja eelkõige avaliku vastupanu üsna vähe. Nappis ka avalikke vastupanijaid. (Tõsi, kõigil neil oli arvukas kaaskond, kes küll hoidusid avalikest väljaastumistest, nagu protestikirjadele allkirjade andmine, ent aitasid igati näiteks keelatud kirjanduse paljundamise ja levitamise, informatsiooni hankimise, aga ka poliitvangide pereliikmete abistamisega.) Samuti oli nende käitumine mõistetamatu võimutruule vagaeestlasele (kolm korda utoopilise asja eest vangi minna!), kuna võimudele kinda heitmisega kaasnes parimal juhul ilma jäämine kõrgema hariduse omandamisest, erialasest või kõrgepalgalisest tööst, korteri saamisest, autoostuloast jne, halvemal juhul võis see aga päädida pikkade vangilaagri aastatega. See vastandas vastupanijaid ülejäänud rahvaga, kes eluhüvede nimel pidid paratamatult iga päev tegema oma tõekspidamistes kompromisse ning olid sunnitud võimudega mingil määral kollaboreeruma. Samas oli nii mõnegi jaoks ärritav, miks leidus Ennu taolisi, kes küüru selga ei tõmmanud ja võimurite kintsu ei kaapinud. Nemad ju vabaduse tulekusse ei uskunud, Enn aga uskus. Ja talle oli antud õnn Eesti iseseisvuse taastamine ära oodata.

Gulagi vangistusest naasnud Enn Tarto vastuvõtmine 18. oktoobril 1988 Tartu raudteejaamas. Vasakult Harri Henn (lipuga), Enn Tarto, Viktor Niitsoo ja Jüri Adams. (Viktor Niitsoo foto)

Elu on näidanud, et pärast kommunistlike režiimide kokkuvarisemist riigivõimu juurde pää­senud endised poliitvangid ei ole suutnud sinna pikemaks ajaks pidama jääda. Nii on see juhtunud endistes sotsialismimaades, N Liidu rahvusvabariikides, sealhulgas ka Eestis, Venemaast rääkimata. Seda on püütud seletada asjaoluga, et avalikus vastupanus osalenutel ja vangilaagrites viibinud inimeste väärtushinnangud on suuresti teistsugused kui tüüpilistel poliitikutel. Ent igal reeglil on erandid ning sarnaselt mõne endise sotsialismimaa vastupanijale tegi ka Enn taasiseseisvunud Eestis võrdlemisi silmapaistvat ja pikaajalist poliitilist karjääri.

Pärast vabanemist lülitus Enn aktiivselt Eesti taasiseseisvumise eest peetavasse võitlusse. Kõigi tema kõrgete ametite ja poliitiliste saavutuste ning teenetemärkide loetelu läheks pikale, ent minu jaoks on tema kõige oluliseks panuseks osalemine Eesti Komitee esindajana augustis 1991 rahvusliku kokkuleppe saavutamisel Eesti Ülemnõukogu ja Eesti Komitee vahel, millega pandi alus Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisele õigusliku järjepidevuse alusel.

Ennu igaviku teele minekuga on Eesti jäänud ilma mehest, kelle elu ei olnud mitte sõnades, vaid tegudes Eestile pühendatud. Tahaks loota, et mälestus Ennust leiab väärilist jäädvustamist. Seni aga langetame leinas pea. 

Artikkel avaldati Postimehe nädalalõpulisas AK 24.07.2021.

Lähiajaloost: "isamaasõda"

Raske on leida mõnd Eesti erakonda, mis oleks läbi teinud nii palju liitumisi ja vihaseid lahutusi kui Isamaa. Mõlemad sündmused on olnud vahetult seotud erakonna toetuse langusega, mis on ikka ja jälle kordunud ning on käesoleval muutunud krooniliseks. 

On arvatud, et Isamaa praegune madalseis on otseses seoses erakonna esimehe persooniga. Kõrgtoetuse päevil on alati selle eesotsas olnud karismaatiline Mart Laar. Ent kui Laari nn rublaskandaali pärast riigikogus umbusaldati ja erakonna juhtimisest loobus, jäi erakonna reiting pikemaks ajaks madalseisu. Ei avitanud ka ühinemine Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteiga (ERSP) ega Toivo Jürgensoni tõus Isamaa etteotsa. VIII riigikogu valimistel sai Isamaa ja ERSP ühisnimekiri katastroofiline põrumise osaliseks. Uus tõus saabus alles Laari naasmisega erakonna etteotsa 1998 aastal.  

Siin võib näha otsest sarmasust sotsidega. Nende kõrghetk oli noorusliku ja värskena mõjuva Jevgeni Ossinovski esimeheks oleku ajal. Ent mitmed poliitilisest rumalusest tingitud katastroofilised otsused sundisid tal liidrirolli loovutama värvitule Indrek Saarele. Viimasel pole muud pakkuda peale pideva tänitamise opositsioonikaaslase EKRE kallal. Sotside toetust pole see muidugi tõstnud. Kunagiselt kolmekümnelt protsendilt on langetud  valimiskünnisele ohtlikult lähedale.

Samas on näiteks populaarsete liidritega Reformierakonnal ja Keskerakonnal kõrged toetusnäitajad. Aga ka üldiselt kehvapoolse toetusega rohelistel on korraks riigikokku pääseda. Seda tänu elukunstniku kalduvusega Marek Strandbergile, kel mitmesuguste trikkidega õnnestus korraks valijad ära petta.     Täielikuks katastroofiks oli Isamaa jaoks 2006. aastal toimunud ühinemine erakond Res Publicaga (RP). Nood olid poliitikataevasse kerkinud kui dopingut täis suusatajad, et siis kulutulena kiiresti kustuda. Isamaaga ühinemise hetkel oli RP toetus küll täielikus madalseisus, ent sellele vaatamata oskasid ühenderakonnas juhtohjad enda kätte haarata… ja kukutasid ka selle toetuse maadligi. Tõsi küll, valimistel suudeti tänu suurärimeeste rahadega tehtud vägevale kampaaniale siiski enam-vähem rahuldavaid tulemusi saavutada ja valitsustesse pääseda. 

Lahutustesse puutuvalt on kõigil värskelt on meeles nn Isamaa kampsunite poolt  Vabaerakonna loomine. Õnnetuseks polnud karismaatilist juhti ega suurt sõnumit. Korraks küll õnnestus kõrge toetusreiting saada ja paari populaarse kõrvaltvärvatu häältesaagi arvel riigikokku pääseda, ent valitsusse neid ei tahetud. Enam pole neist suurt midagi kuulda.  Viimasel ajal on Isamaas tõstnud pead uus rahulolematute kildkond, kes nimetavad end parempoolseteks. Raske öelda, kas peetakse end eelmise sajandi 90ndate keskel tegutseva seltskonna, kes samuti tituleerisid end parempoolseteks, mantlipärijaiks või on nimetus võetud kasina ajalootundmise tõttu. Ühist on mõlemal seltskonnal niipalju, et ei olda rahul Isamaa tegevuse ja eelkõige selle juhiga. 

Eeltoodust johtuvalt oleks paslik heita pilk lähiajalukku ja vaadelda lähemalt Isamaa vaieldamatult kõige valulikumat sisekriisi, mis on tuntud „isamaasõja“ nime all.

1993. aasta sügisel vallandus erakonnas mässumeel, kus sisemiste lahkhelide tõttu taandasid end erakonna riigikogu fraktsiooni juhid Illar Hallaste, Indrek Kannik ja Heiki Kranich. Põhjuseks toodi teatud majandusringkonna liiga suure mõju Mart Laari valitsusele.  Majandusringkonna all mõeldi maksumaksjate ühingusse koondunud ettevõtjate seltskonda, kuhu lisaks majandusminister Toomas Sildmäele kuulusid Eesti Panga president Siim Kallas, Hoiupanga ja Hansapanga juhid vastavalt Olari Taal ja Hannes Tamjärv, õmblusvabriku Baltika direktor Meelis Milder, ehitusettevõtja Priit Vilba, raadio Kuku omanik Rein Lang jmt. 

Nende kõrval oli teisigi rahulolematud, kes olid pahased, et Laari valitsus oli taandunud valimislubadustest plats endistest puhtaks lüüa ja kippus üha enam rahvusküsimustes kompromisse tegema. Sel põhjusel lahkus fraktsioonist dr Kalju Põldvere. Enn Tarto, kes samuti valjuhäälselt oma rahulolematust väljendas, jäi siiski saadikurühma edasi.

Hiljem selgus, separaistidel olid Tartoga omad plaanid. 22. novembril 1993 toimunud Isamaa suurkogul erakonna esimehe valimistel esitasid nad Tarto Laarile vastaskandidaadiks,  ent Laar jäi häältega 103:72 ametisse edasi.Kodurahu huvides soostus Laar „valitsusremondi” käigus ohverdama lisaks Sildmäele veel oma tegevusega hulgaliselt kriitikat ning ebapopulaarsust kogunud välisministri Trivimi Velliste ja rahandusministri Madis Üürike.

Ent ootamatult sekkus “valitsusremonti” president Meri, kes enam ei vaevunudki varjama oma antipaatiat Laari vastu, ja jättis peaministri otsuse kinnitamata. Nädalapäevad kestis põhiseadusliku kriisi mõõtmed võtnud kemplus Kadrioru ja Toompea vahel. Viimaks andis volitusi suuresti ületanud president järele.  

Sellega oli Laar teinud osava taktikalise manöövri ja suutnud vähemalt ajutiselt summutada Isamaa sisevastuolud. Paraku kujunes see pelgalt üürikeseks hingetõmbeajaks. Suuremad vapustused ootasid Isamaad veel ees.      

Reformiajastul paratamatult vastu võetud ebapopulaarsete otsuste, samuti mitmete poliitiliste libastumiste tõttu oli Isamaa maine katastroofilise kiirusega langenud. 1993. aasta novembris-detsembris oli see EMORi uuringute põhjal 7%, 1994. aasta jaanuaris-veebruaris 6%, märtsis 5% ja aprillis esmakordselt alla riigikokku pääsemise künnist – 4%.

Kahaneva toetuse olukorras otsustas Isamaa Laari-vastane seltskond end distantseerida valitsuse ebapopulaarsetest sammudest ja teha selle eest vastutavaks ainuisikuliselt peaministri. Oma osa etendasid siin ka Kanniku ja Kaido Kama poolt peetavad läbirääkimised Koonderakonna esindajatega võimaliku koostöö teemal, mille kohta lekkis aeg-ajalt infot ajakirjandusse, ent mille toimumist mõlemad pooled ägedalt eitasid. Ilmselt oli läbirääkijatel ühe variandina kõne all Koonderakonna „mõistliku osa” kaasamine valitsusliitu. Kui aga sellest asja ei saanud, võttis Kama ja Kanniku tiib sihi Laari tagandamisele. Kõrvalt vaadates tundus, et tegutseti stiilis „võtame Laari maha, eks siis paista, mis edasi saab”.

Plaanide elluviimiseks üritati saavutada valitsuskoalitsiooni kuuluvate erakondade toetust. 1994. aprillis pöördusid Kama ja välisminister Luik pinna sondeerimiseks ERSP poole, selgitades vabariiklastest ja konservatiividest Isamaa liikmed on võtnud nõuks Isamaast lahku lüüa.  Separatistid panid ette moodustada ERSP, liberaaldemokraatide, sotsiaaldemokraatide ja maakeskerakondlaste baasil uus valitsuskoalitsioon. Samas ei olnud neil välja pakkuda tõsiseltvõetavat peaministrikandidaati ega selget tegevusprogrammi, mistõttu ERSP pidas sellist sammu avantüüriks ja jäi äraootavale seisukohale.

Vastukäiguna otsustas peaminister Laar tagandada ametist kaitseminister Kanniku, millega Riigikogu Isamaa fraktsioon 18. mail 1994 ka nõustus. Teist meelt oli aga Isamaa eestseisus, kes väljendas arvamust, et peaministri otsus ei lahenda poliitilisi pingeid ning   õigem oleks, kui valitsus täies koosseisus tagasi astub. Laar sellega ei nõustunud, vaid tegi omalt poolt ettepaneku siduda oma ametisse jäämine erakonna suurkogu otsusega.

23. mail 1994 vabastas president Meri peaminister Laari ettepanekul ametist justiitsminister Kama ja kaitseminister Kanniku. 11. juunil toimunud suurkogu lõppes mässajatele fiaskoga, kuna ei suudetud isegi Laari vastast ühiskandidaati üles seada. Ilmselt maksti lõivu liigsele enesekindlusele oletades, et Laari toetab üksnes käputäis endisi Kristlik-Demokraatliku Erakonna liikmeid eesotsas vendade Toivo ja Kalle Jürgensoni ning Jaanus Betlemiga. Paraku andis 340 hääletanuist 191 oma hääle Laarile. Vastaskandidaatidest pudenes Kamale 86 ja Ülo Nugisele 56 häält.

Isamaa sisekriisi kroonis vabariiklaste ja rahvuslike konservatiivide, kes hakkasid end parempoolseteks nimetama, erakonnast lahkumine. Laar kommenteeris seda kui oskamatust kaotada, lisades, et Isamaas on võtmas võimust surmainstinkt. Hilisemad kriisid ja praegune parempoolsete „putš“ osutavad sellele, et kahekordsel peaministril oli tuline õigus.

1995. aasta riigikogu valimistel osales Isamaast irdunud seltskond erakond Parempoolsed nime all. Valimistel saadi napp 5% häältest ehk täpselt valimiskünnis suurus, mis andis viis mandaati. Hiljem moodustus neist Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakond. 1998. aastal ühineti Rahvaerakonna nime all Eesti Talurahvaerakonnaga (ETRE). Ühinemine oli toimunud ilmselt vaid selleks, et saada oma kilda ETREga liitunud tol ajal suurt populaarsust evinud Toomas Hendrik Ilves. Paraku oli uues koosluse kokku saanud diametraalsel kokkusobimatu seltskond: põldurid ja parempoolsed. Lahkuminek oli kiire tulema. Põldurid lõid mesti erakonnaga Mõõdukad, võttes parempoolsete meelehärmiks kaasa ka Ilvese, kellest sai selle ühinemise baasil tekkinud erakonna Rahvaerakond Mõõdukad esimees. Osa parempoolsetest naasis saba jalge vahel endisesse koduerakonda, teised aga ütlesid poliitikale hüvasti.

 Aga millele võivad eelnevat arvesse võttes uued parempoolsed loota? Karismaatilist liidrit neil ju pole, uut Ilvest, kellele vanad parempoolsed olid nii suuri lootusi panustanud ja sellega alt läinud, pole kusagilt võtta. Suure meediakära saatel liitunud ärimees Joakim Helenius otsustas Eesti 200 nimelisse parteisse kolida. Kas RPle hinge sisse puhunud Tõnis Konsil õnnestub parun Münchhauseni trikki ka uute parempoolsetega korrata? Tundub vähetõenäoline.

Kuid tänapäeva parempoolsed vist soovigi erakonnast lahku lüüa. Küllap on neil silme ees Vabaerakonna kurb saatus. Jääb vaid vanade parempoolsete kombel teha katse võim erakonna enda kätte haarata. Nendel nurjus, ent RP õnnestus. Kust aga võtta juht, et näiteks Helir-Valdor Seedri või Urmas Reinsaluga rinda pista? Tõenäoliselt seisab tänapäeva hüvaklastel samuti ees erakonnast minek. Pole hullu, Eesti 200 on avasüli ootamas. Ja õhk saab palju klaarimaks.