Vastupanusangarit mälestades

Enn Tartot enam meie keskel ei ole. Manala teele läks mees, kelle elukäigust saaks kirjutada kaalukaid köiteid. Ta ei jätnud küll meile kirjalikke mälestusi, ent tema okkalist, rohkete tõusude ja langustega elurada on võimalik esile manada arhiividokumentide, memuaaride ja muu kirjapandu abil.

Tutvusin Ennuga 1977. aasta algul. Olin mõni aeg varem Tartusse kolinud ja Restaureerimisvalitsuse projektgruppi tööle asunud. Sel ajal töötas seal Lagle Parek, kellega saime kiiresti mõttekaaslasteks. Enn käis tihti Lagle töökohas juttu puhumas ja kuna olin Laglega ühises toas, sain olla nende jutuajamiste tunnistajaks. Esialgu seiras Enn mind kahtlustavalt, sest eelnevad kibedad elukogemused olid teda õpetanud uute inimeste suhtes ettevaatlik olema. Pikapeale jää sulas ja tekkis usaldus.

Ennu karmist elurajast kuulsin Laglelt, hiljem ka Ennult endalt. Sain aimu, et Eestis pole vastupanu okupatsioonivõimule kunagi lakanud ja et minu ees seisab üks vabadusvõitluse suurkujudest.

Ennu võitlejatee algas ajal, mil metsavendade võitlus oli okupatsioonivõimude terrori tagajärjel sisuliselt maha surutud. See aga ei tähendanud, et vastupanu oleks lõppenud. Ainult et täiskasvanute asemel võttis teatepulga noorsugu ja Ennul oli selles kaalukas roll. Noorte põrandaalused vastupanuorganisatsioonid tekkisid juba esimesel punasel aastal ja nende võitlus jätkus ka pärast Eesti taasvallutamist Punaarmee poolt. Tihti tegutseti käsikäes metsavendadega, varustades neid toidu ja luureandmetega ning oldi relvastatud vastupanu reserviks. Seoses sissisõja hääbumisega, jäi võitlusareen üksnes noorte päralt. Muutusid ka võitlusmeetodeid: relvavõitluse asemele tuli vägivallatu vastupanu propagandasõja kujul.

12. märtsil 1956 moodustati Toomemäel Tartu 3. Keskkooli õpilastest, kelle hulka kuulus ka Enn, noorte põrandaalune vastupanuorganisatsioon Eesti Noorte Malev (ENM). Koostati programm, põhikiri ja vandetõotuse tekst, koguti ja õpiti tundma relvi, tegeldi enesetäiendami­sega ning valmimisel oli ajakirja „Saagem vabaks“ esimene number. Lõppeesmärgiks seati kommunistliku diktatuuri kukutamise üldrahvaliku revolutsiooni teel ning vabanemise kommunismist ja vene ikkest. Suurimaks aktsiooniks oli umbes 300 Ungari ülestõusu toetava ja Eestile vabadust nõudva lendlehe levitamine ööl vastu 4. novembrit 1956 Tartus. See ülesastumine tõi sama aasta detsembri lõpul kaasa ENMi liikmete arreteerimise. Järgmise aasta märtsis mõistis ENSV Ülemkohus Ennule 5 aastat vangistust, tema seitset saatuskaaslast nuheldi 2 kuni 7 aasta pikkuste laagriaastatega.

Grupp Eesti Noorte Maleva liikmeid 1957. aasta kevadel Mordva 7. vangilaagri koolimaja trepil. Vasakult Tõnis Raudsepp, Voldemar Kohv, Enn Tarto, Jüri Lõhmus ja Lembit Soosaar. (Jaan Isotamme foto)

 

See oli Ennu Kolgata tee algus. Järgnesid aastad Mordva poliitvangilaagrites. Need vangilaagrid, kuhu neil aastail saadeti nõukogudevastase tegevuse eest süüdimõistetud isikud, olid kohaks, kus said kokku, tutvusid ja sõbrunesid vastupanuorganisatsioonides osalenud noored, kes varem polnud üksteisest midagi teadnud. Lisaks neile viibis sel ajal vangilaagrites sadu ja tuhandeid eestlasi – metsavendi ning Saksa või Soome mundrites Eesti vabaduse eest võidelnuid. Toimusid arutelud poliitika, ajaloo ja kultuuriküsimuste üle, unistati Eesti iseseisvuse taastamisest, otsiti elu mõtet ja tõdeti, et võitlust tuleb jätkata. Samuti katsuti lätlastest ja leedulastest eakaaslastega jõudu mitmes sportmängus, kusjuures omatehtud võistlusvorme kaunistasid rahvuslikud sümbolid – vapp ja lipuvärvid. Veel tähistati üheskoos jõule ja rahvuslikke tähtpäevi. Mõned neist noortest on seda aega hiljem pidanud elu parimateks aastateks.

Eesti I korvpallivõistkond 1958. aasta suvel Mordva 7. vangilaagris. Vasakult Ilmar Lill, Jüri Rebane, Enn Tarto, Taivo Uibo ja Enn-Kaupo Laanearu. (Jaan Isotamme foto)

1957. aasta suvel moodustas Enn koos kaaslastega vastupanugrupi, mis seadis eesmärgiks võitluse jätkamise pärast vangistusest vabanemist. Ennust sai Eesti Rahvuslaste Liidu (ERL) nimelise grupi aseesimees. Ent kui ta vangistusest vabanes, valmistas 1960ndate Eesti tegelikkus talle tõsise pettumuse. Mõne aasta jooksul oli eesti rahvas lakanud uskumast peatse vabanemise võimalusse. Ühelt poolt massirepressioonide vaibumine ning taaskohtumine vangilaagritest ja küüditamispaikadest tagasipöördujatega, teisalt elujärje silmanähtav paranemine neil aastatel, jätsid tagaplaanile sõjajärgse perioodi meeleheitliku dilemma: „Surm siin või Siberis!“ Oma mõju avaldas Ungari ülestõusu brutaalne mahasurumine ja lääneriikide täielik osavõtmatus selle juures. Oli selge, et Valge laeva jutud tuleb unustada ja peatset vabanemist ei tasu oodata.

Ebasoodsate olude ja paljude lootuste purunemise kiuste otsustati võitlust siiski jätkata. Pa­raku jõuti tegutseda kõigest poolteist aastat, kuni Enn koos viie kaaslasega arreteeriti ning talle mõisteti uus viie ja poole aasta pikkune vangistus.

ERLi purustamine tähendas ühe perioodi – noorte põrandaaluste vastupanuorganisatsioonide tegevuse lõppu Eesti vastupanuliikumise ajaloos. Võitlus küll jätkus, ent arvukatest Mordva vangilaagritest läbikäinud noorteorganisatsioonide liikmeist jäi rivvi vaid mõni üksik, Enn muidugi nende seas. Neist said vastupanuliikumise järjepidevuse kandjad, kes jätkasid võitlust kuni Eesti iseseisvuse taastamiseni.

1968. aastal teistkordsest vangistusest vabanenud Enn enam organisatsioone moodustama ei hakanud. Ta asus isiklikku elu sisse seadma, abiellus ja sai isaks. Alustas ka eesti filoloogia õpinguid TRÜs, ent ülikoolis käia sai ta vaid kaks aastat, kaugemale KGB teda ei lasknud. Pärast mitmeid töökohti leidis Enn meelepärase töö katlakütjana. Tema eeskujul muutus see amet n-ö vastupanija tööks ja nii mõnigi kaasvõitleja valis sama elukutse. Seetõttu on poliitikasse siirdunud vastupanijaid põlastavalt ka endisteks katlakütjateks nimetatud.

Samal ajal jätkas Enn osalemist vastupanuliikumises, kujunedes selle mitteformaalseks liidriks ja ideoloogiks. Hulgaliselt aega kulutas ta uute kaasvõitlejate „skautimisele“ ja noviitsidele „erialaste teadmiste“, nagu konspiratsioonireeglid, käitumine ülekuulamisel, läbiotsimisel, arreteerimise puhul jne, jagamisele. Seetõttu suutsid enamus KGB küüsi sattunuist olukorrast väärikalt välja tulla ja arreteerituks osutunud end trellide taga õigesti ülal pidada. Suuresti tänu Ennult saadud tarkustele ei olnud avalike vastupanijate seas kedagi, kes oleks oma kaaslasi üles andnud, end süüdi tunnistanud või tuhka pähe raputanud. Kõrvalepõikena olgu öeldud, et Enn pidas konspiratsiooniliikmetest väga lugu. Erinevalt oma kaaslastest ei leitud tema juures peetud läbiotsimistel kunagi midagi inkrimineeritavat. Paraku ei päästnud see teda arreteerimisest. Tšekistide sõnul olevat Enn „liiga palju noori inimesi ära rikkunud“.

Sel perioodil arenesid kontaktid Läti ja Leedu vastupanijatega, kellega oldi omal ajal vangilaagrites tutvutud. Kolme naaberrahva esindajate koostöö hakkas vilja kandma 1970ndate teisel poolel, mil Baltikumis tekkis avalik vastupanu. Enn oli aktiivselt tegev Eesti Helsingi grupi ja Eesti-Läti-Leedu Rahvusliikumiste Peakomitee moodustamise katseis, millele järgnes 45 eestlase, lätlase ja leedulase avalik kiri, milles nõuti MRP salaprotokolli avalikustamist, tühistamist ja tagajärgede likvideerimist. Järgnes avalike ühisläkituste periood Eesti vastupanuliikumises, kus iga kirja all oli teiste seas ka Ennu nimi, ja mis kestis kuni Ennu kolmanda arreteerimiseni 13. septembril 1983.

18.–19. aprillil 1984 toimunud kohtuprotsessil mõisteti talle ENSV Ülemkohtu poolt 10 aastat erirežiimiga vangilaagrit ühes sellele järgneva viieaastase asumisele saatmisega. Ühtlasi tunnistati ta eriti ohtlikuks retsidivistiks. Pärast mitu kuud kestnud piketeerimist ENSV Ülemkohtu ees, sai Enn 18. oktoobril 1988 vabaks.

Võrreldes okupatsioonirežiimile avaldatud passiivse vastupanuga, esines aktiivset ja eelkõige avaliku vastupanu üsna vähe. Nappis ka avalikke vastupanijaid. (Tõsi, kõigil neil oli arvukas kaaskond, kes küll hoidusid avalikest väljaastumistest, nagu protestikirjadele allkirjade andmine, ent aitasid igati näiteks keelatud kirjanduse paljundamise ja levitamise, informatsiooni hankimise, aga ka poliitvangide pereliikmete abistamisega.) Samuti oli nende käitumine mõistetamatu võimutruule vagaeestlasele (kolm korda utoopilise asja eest vangi minna!), kuna võimudele kinda heitmisega kaasnes parimal juhul ilma jäämine kõrgema hariduse omandamisest, erialasest või kõrgepalgalisest tööst, korteri saamisest, autoostuloast jne, halvemal juhul võis see aga päädida pikkade vangilaagri aastatega. See vastandas vastupanijaid ülejäänud rahvaga, kes eluhüvede nimel pidid paratamatult iga päev tegema oma tõekspidamistes kompromisse ning olid sunnitud võimudega mingil määral kollaboreeruma. Samas oli nii mõnegi jaoks ärritav, miks leidus Ennu taolisi, kes küüru selga ei tõmmanud ja võimurite kintsu ei kaapinud. Nemad ju vabaduse tulekusse ei uskunud, Enn aga uskus. Ja talle oli antud õnn Eesti iseseisvuse taastamine ära oodata.

Gulagi vangistusest naasnud Enn Tarto vastuvõtmine 18. oktoobril 1988 Tartu raudteejaamas. Vasakult Harri Henn (lipuga), Enn Tarto, Viktor Niitsoo ja Jüri Adams. (Viktor Niitsoo foto)

Elu on näidanud, et pärast kommunistlike režiimide kokkuvarisemist riigivõimu juurde pää­senud endised poliitvangid ei ole suutnud sinna pikemaks ajaks pidama jääda. Nii on see juhtunud endistes sotsialismimaades, N Liidu rahvusvabariikides, sealhulgas ka Eestis, Venemaast rääkimata. Seda on püütud seletada asjaoluga, et avalikus vastupanus osalenutel ja vangilaagrites viibinud inimeste väärtushinnangud on suuresti teistsugused kui tüüpilistel poliitikutel. Ent igal reeglil on erandid ning sarnaselt mõne endise sotsialismimaa vastupanijale tegi ka Enn taasiseseisvunud Eestis võrdlemisi silmapaistvat ja pikaajalist poliitilist karjääri.

Pärast vabanemist lülitus Enn aktiivselt Eesti taasiseseisvumise eest peetavasse võitlusse. Kõigi tema kõrgete ametite ja poliitiliste saavutuste ning teenetemärkide loetelu läheks pikale, ent minu jaoks on tema kõige oluliseks panuseks osalemine Eesti Komitee esindajana augustis 1991 rahvusliku kokkuleppe saavutamisel Eesti Ülemnõukogu ja Eesti Komitee vahel, millega pandi alus Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisele õigusliku järjepidevuse alusel.

Ennu igaviku teele minekuga on Eesti jäänud ilma mehest, kelle elu ei olnud mitte sõnades, vaid tegudes Eestile pühendatud. Tahaks loota, et mälestus Ennust leiab väärilist jäädvustamist. Seni aga langetame leinas pea. 

Artikkel avaldati Postimehe nädalalõpulisas AK 24.07.2021.

Lähiajaloost: "isamaasõda"

Raske on leida mõnd Eesti erakonda, mis oleks läbi teinud nii palju liitumisi ja vihaseid lahutusi kui Isamaa. Mõlemad sündmused on olnud vahetult seotud erakonna toetuse langusega, mis on ikka ja jälle kordunud ning on käesoleval muutunud krooniliseks. 

On arvatud, et Isamaa praegune madalseis on otseses seoses erakonna esimehe persooniga. Kõrgtoetuse päevil on alati selle eesotsas olnud karismaatiline Mart Laar. Ent kui Laari nn rublaskandaali pärast riigikogus umbusaldati ja erakonna juhtimisest loobus, jäi erakonna reiting pikemaks ajaks madalseisu. Ei avitanud ka ühinemine Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteiga (ERSP) ega Toivo Jürgensoni tõus Isamaa etteotsa. VIII riigikogu valimistel sai Isamaa ja ERSP ühisnimekiri katastroofiline põrumise osaliseks. Uus tõus saabus alles Laari naasmisega erakonna etteotsa 1998 aastal.  

Siin võib näha otsest sarmasust sotsidega. Nende kõrghetk oli noorusliku ja värskena mõjuva Jevgeni Ossinovski esimeheks oleku ajal. Ent mitmed poliitilisest rumalusest tingitud katastroofilised otsused sundisid tal liidrirolli loovutama värvitule Indrek Saarele. Viimasel pole muud pakkuda peale pideva tänitamise opositsioonikaaslase EKRE kallal. Sotside toetust pole see muidugi tõstnud. Kunagiselt kolmekümnelt protsendilt on langetud  valimiskünnisele ohtlikult lähedale.

Samas on näiteks populaarsete liidritega Reformierakonnal ja Keskerakonnal kõrged toetusnäitajad. Aga ka üldiselt kehvapoolse toetusega rohelistel on korraks riigikokku pääseda. Seda tänu elukunstniku kalduvusega Marek Strandbergile, kel mitmesuguste trikkidega õnnestus korraks valijad ära petta.     Täielikuks katastroofiks oli Isamaa jaoks 2006. aastal toimunud ühinemine erakond Res Publicaga (RP). Nood olid poliitikataevasse kerkinud kui dopingut täis suusatajad, et siis kulutulena kiiresti kustuda. Isamaaga ühinemise hetkel oli RP toetus küll täielikus madalseisus, ent sellele vaatamata oskasid ühenderakonnas juhtohjad enda kätte haarata… ja kukutasid ka selle toetuse maadligi. Tõsi küll, valimistel suudeti tänu suurärimeeste rahadega tehtud vägevale kampaaniale siiski enam-vähem rahuldavaid tulemusi saavutada ja valitsustesse pääseda. 

Lahutustesse puutuvalt on kõigil värskelt on meeles nn Isamaa kampsunite poolt  Vabaerakonna loomine. Õnnetuseks polnud karismaatilist juhti ega suurt sõnumit. Korraks küll õnnestus kõrge toetusreiting saada ja paari populaarse kõrvaltvärvatu häältesaagi arvel riigikokku pääseda, ent valitsusse neid ei tahetud. Enam pole neist suurt midagi kuulda.  Viimasel ajal on Isamaas tõstnud pead uus rahulolematute kildkond, kes nimetavad end parempoolseteks. Raske öelda, kas peetakse end eelmise sajandi 90ndate keskel tegutseva seltskonna, kes samuti tituleerisid end parempoolseteks, mantlipärijaiks või on nimetus võetud kasina ajalootundmise tõttu. Ühist on mõlemal seltskonnal niipalju, et ei olda rahul Isamaa tegevuse ja eelkõige selle juhiga. 

Eeltoodust johtuvalt oleks paslik heita pilk lähiajalukku ja vaadelda lähemalt Isamaa vaieldamatult kõige valulikumat sisekriisi, mis on tuntud „isamaasõja“ nime all.

1993. aasta sügisel vallandus erakonnas mässumeel, kus sisemiste lahkhelide tõttu taandasid end erakonna riigikogu fraktsiooni juhid Illar Hallaste, Indrek Kannik ja Heiki Kranich. Põhjuseks toodi teatud majandusringkonna liiga suure mõju Mart Laari valitsusele.  Majandusringkonna all mõeldi maksumaksjate ühingusse koondunud ettevõtjate seltskonda, kuhu lisaks majandusminister Toomas Sildmäele kuulusid Eesti Panga president Siim Kallas, Hoiupanga ja Hansapanga juhid vastavalt Olari Taal ja Hannes Tamjärv, õmblusvabriku Baltika direktor Meelis Milder, ehitusettevõtja Priit Vilba, raadio Kuku omanik Rein Lang jmt. 

Nende kõrval oli teisigi rahulolematud, kes olid pahased, et Laari valitsus oli taandunud valimislubadustest plats endistest puhtaks lüüa ja kippus üha enam rahvusküsimustes kompromisse tegema. Sel põhjusel lahkus fraktsioonist dr Kalju Põldvere. Enn Tarto, kes samuti valjuhäälselt oma rahulolematust väljendas, jäi siiski saadikurühma edasi.

Hiljem selgus, separaistidel olid Tartoga omad plaanid. 22. novembril 1993 toimunud Isamaa suurkogul erakonna esimehe valimistel esitasid nad Tarto Laarile vastaskandidaadiks,  ent Laar jäi häältega 103:72 ametisse edasi.Kodurahu huvides soostus Laar „valitsusremondi” käigus ohverdama lisaks Sildmäele veel oma tegevusega hulgaliselt kriitikat ning ebapopulaarsust kogunud välisministri Trivimi Velliste ja rahandusministri Madis Üürike.

Ent ootamatult sekkus “valitsusremonti” president Meri, kes enam ei vaevunudki varjama oma antipaatiat Laari vastu, ja jättis peaministri otsuse kinnitamata. Nädalapäevad kestis põhiseadusliku kriisi mõõtmed võtnud kemplus Kadrioru ja Toompea vahel. Viimaks andis volitusi suuresti ületanud president järele.  

Sellega oli Laar teinud osava taktikalise manöövri ja suutnud vähemalt ajutiselt summutada Isamaa sisevastuolud. Paraku kujunes see pelgalt üürikeseks hingetõmbeajaks. Suuremad vapustused ootasid Isamaad veel ees.      

Reformiajastul paratamatult vastu võetud ebapopulaarsete otsuste, samuti mitmete poliitiliste libastumiste tõttu oli Isamaa maine katastroofilise kiirusega langenud. 1993. aasta novembris-detsembris oli see EMORi uuringute põhjal 7%, 1994. aasta jaanuaris-veebruaris 6%, märtsis 5% ja aprillis esmakordselt alla riigikokku pääsemise künnist – 4%.

Kahaneva toetuse olukorras otsustas Isamaa Laari-vastane seltskond end distantseerida valitsuse ebapopulaarsetest sammudest ja teha selle eest vastutavaks ainuisikuliselt peaministri. Oma osa etendasid siin ka Kanniku ja Kaido Kama poolt peetavad läbirääkimised Koonderakonna esindajatega võimaliku koostöö teemal, mille kohta lekkis aeg-ajalt infot ajakirjandusse, ent mille toimumist mõlemad pooled ägedalt eitasid. Ilmselt oli läbirääkijatel ühe variandina kõne all Koonderakonna „mõistliku osa” kaasamine valitsusliitu. Kui aga sellest asja ei saanud, võttis Kama ja Kanniku tiib sihi Laari tagandamisele. Kõrvalt vaadates tundus, et tegutseti stiilis „võtame Laari maha, eks siis paista, mis edasi saab”.

Plaanide elluviimiseks üritati saavutada valitsuskoalitsiooni kuuluvate erakondade toetust. 1994. aprillis pöördusid Kama ja välisminister Luik pinna sondeerimiseks ERSP poole, selgitades vabariiklastest ja konservatiividest Isamaa liikmed on võtnud nõuks Isamaast lahku lüüa.  Separatistid panid ette moodustada ERSP, liberaaldemokraatide, sotsiaaldemokraatide ja maakeskerakondlaste baasil uus valitsuskoalitsioon. Samas ei olnud neil välja pakkuda tõsiseltvõetavat peaministrikandidaati ega selget tegevusprogrammi, mistõttu ERSP pidas sellist sammu avantüüriks ja jäi äraootavale seisukohale.

Vastukäiguna otsustas peaminister Laar tagandada ametist kaitseminister Kanniku, millega Riigikogu Isamaa fraktsioon 18. mail 1994 ka nõustus. Teist meelt oli aga Isamaa eestseisus, kes väljendas arvamust, et peaministri otsus ei lahenda poliitilisi pingeid ning   õigem oleks, kui valitsus täies koosseisus tagasi astub. Laar sellega ei nõustunud, vaid tegi omalt poolt ettepaneku siduda oma ametisse jäämine erakonna suurkogu otsusega.

23. mail 1994 vabastas president Meri peaminister Laari ettepanekul ametist justiitsminister Kama ja kaitseminister Kanniku. 11. juunil toimunud suurkogu lõppes mässajatele fiaskoga, kuna ei suudetud isegi Laari vastast ühiskandidaati üles seada. Ilmselt maksti lõivu liigsele enesekindlusele oletades, et Laari toetab üksnes käputäis endisi Kristlik-Demokraatliku Erakonna liikmeid eesotsas vendade Toivo ja Kalle Jürgensoni ning Jaanus Betlemiga. Paraku andis 340 hääletanuist 191 oma hääle Laarile. Vastaskandidaatidest pudenes Kamale 86 ja Ülo Nugisele 56 häält.

Isamaa sisekriisi kroonis vabariiklaste ja rahvuslike konservatiivide, kes hakkasid end parempoolseteks nimetama, erakonnast lahkumine. Laar kommenteeris seda kui oskamatust kaotada, lisades, et Isamaas on võtmas võimust surmainstinkt. Hilisemad kriisid ja praegune parempoolsete „putš“ osutavad sellele, et kahekordsel peaministril oli tuline õigus.

1995. aasta riigikogu valimistel osales Isamaast irdunud seltskond erakond Parempoolsed nime all. Valimistel saadi napp 5% häältest ehk täpselt valimiskünnis suurus, mis andis viis mandaati. Hiljem moodustus neist Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakond. 1998. aastal ühineti Rahvaerakonna nime all Eesti Talurahvaerakonnaga (ETRE). Ühinemine oli toimunud ilmselt vaid selleks, et saada oma kilda ETREga liitunud tol ajal suurt populaarsust evinud Toomas Hendrik Ilves. Paraku oli uues koosluse kokku saanud diametraalsel kokkusobimatu seltskond: põldurid ja parempoolsed. Lahkuminek oli kiire tulema. Põldurid lõid mesti erakonnaga Mõõdukad, võttes parempoolsete meelehärmiks kaasa ka Ilvese, kellest sai selle ühinemise baasil tekkinud erakonna Rahvaerakond Mõõdukad esimees. Osa parempoolsetest naasis saba jalge vahel endisesse koduerakonda, teised aga ütlesid poliitikale hüvasti.

 Aga millele võivad eelnevat arvesse võttes uued parempoolsed loota? Karismaatilist liidrit neil ju pole, uut Ilvest, kellele vanad parempoolsed olid nii suuri lootusi panustanud ja sellega alt läinud, pole kusagilt võtta. Suure meediakära saatel liitunud ärimees Joakim Helenius otsustas Eesti 200 nimelisse parteisse kolida. Kas RPle hinge sisse puhunud Tõnis Konsil õnnestub parun Münchhauseni trikki ka uute parempoolsetega korrata? Tundub vähetõenäoline.

Kuid tänapäeva parempoolsed vist soovigi erakonnast lahku lüüa. Küllap on neil silme ees Vabaerakonna kurb saatus. Jääb vaid vanade parempoolsete kombel teha katse võim erakonna enda kätte haarata. Nendel nurjus, ent RP õnnestus. Kust aga võtta juht, et näiteks Helir-Valdor Seedri või Urmas Reinsaluga rinda pista? Tõenäoliselt seisab tänapäeva hüvaklastel samuti ees erakonnast minek. Pole hullu, Eesti 200 on avasüli ootamas. Ja õhk saab palju klaarimaks.

In memoriam Ülle Einasto

16. veebruaril 2021 siirdus manalateele sisearhitekt ja vabadusvõitleja Ülle Einasto. 

Ülle tuli ilmale 7. detsembril 1946 Tallinnas. Lõpetanud 1971 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudi sisearhitektuuri erialal, elas ta pärast abiellumist  Tartus, töötades sisearhitektina Vabariiklikus Restaureerimisvalitsuses, (hilisem Kultuurimälestiste Riiklik Projekteerimisinstituut – KRPI), Tartu Majaehituskombinaadis ja Eesti Pimedate Ühingus. Ta tuntumatest töödest võiks esile tõsta ennistatud Püssirohukeldri ja  Vanemuise teatri väikse maja põlengujärgset  sisekujundust. Aga ka palju muid objekte. 

Üldsusele aga on vähem teada Ülle teine tegevusvaldkond, kus tal oli täita võrdlemisi kaalukas osa. 1970. aastate teisel poolel hakkas Ülle osalema rahvuslikus vastupanuliikumises. Abikaasa Peeter Einasto oli kaudselt osalenud Eesti demokraatliku liikumise tegevuses ja ülekuulamistel andnud KGBle nii enese kui ka kaaslaste kohta tunnistusi, mida KGB saanuks kasutada süüdistusmaterjalina eelseisval demokraatide kohtuprotsessil. Ent Ülle mõjul ütles ta abikaasa KGB suureks meelehärmiks kohtuprotsessil neist ohtlikest ütlustest lahti. 

Leivatöö ja kahe väiksese poja kasvatamise kõrvalt tegeles Ülle aktiivselt inim- ja rahvusõiguse juhtumite väljaselgitamise, võimude poolt keelatud kirjanduse paljundamise ja levitamisega ning kujundas vastupanuliikumise põrandaaluse kroonika Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis ja omakirjastusliku ajakirja Isekiri numbreid. Osales aktiivselt poliitvangide ja nende perekonnaliikmete abistamisel, edastades muuhulgas regulaarselt telefonitsi teavet Stockholmis tegutseva Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse esimehele Ants Kipparile. Samuti vahetas ta infot Läti ja Leedu vastupanijate ning Moskva ja Leningradi inimõigustega. 

Ülle lõi aktiivselt kaasa ka avalikust vastupanuvõitluses. Nii näiteks andis ta andis allkirja mitmele kollektiivsele avalikule kirjale: 

• 27. juulil 1980 – Avalik kiri N Liidu ja ENSV ülemnõukogu presiidiumitele ning Amnesty Internationalile, milles nõuti Mart Nikluse jt poliitvangide vabastamist ning amnestiat kõigile poliitvangidele; 

• 1. mai 1981 – Eesti kodanike protestiavaldus nõudmisega välja selgitada Gulagi vangistuses    hukkunud Tartu teadlase Jüri Kuke surma asjaolud ja karistada selle põhjustanud isikuid. 

• 10. oktoober 1981 – Eestlaste, lätlaste ja leedulaste avalik kiri N Liidu, Islandi, Norra, Taani, Rootsi ja Soome valitsusjuhtidele Põhja-Euroopas tuumavaba tsooni rajamise küsimuses. 

• 1. oktoober 1982 – Avalik kiri Soome Vabariigi kodanikele, milles juhiti tähelepanu, et Soome firmade ja tööliste osalemisega Tallinna uue kaubasadama rajamisel annavad põhjanaabrid oma panuse Eesti jätkuvale venestamile, kuna uus rajatis tähendab võõrtööjõu massilist sissevoolu. 

• 24. detsember 1984 – Eesti ja Läti kodanike avalik kiri ÜRO peasekretärile ja tuumarelvi omavate riikide valitsusetele tuumarelva keelustamise, poliitiliste vabaduste tagamise ja võõrvägede väljaviimise kohta kõikidest riikidest, kaasa arvatud Balti riigid. 

Kõik see tõi endaga kaasa läbiotsimised, ülekuulamised, KGB poolsed insinuatsioonid ja ähvardused, mis tipnes 8. detsembril 1983 kagebistide Anti Taluri ja Viktor Kozlovi poolt tehtud ametliku hoiatusega nõukogudevastase jätkamise eest. Formaalseks põhjuseks oli osavõtt nõukogudevastasest tegevusest ning ebasiiraste tunnistuste andmine Lagle Pareki, Heiki Ahoneni ja Arvo Pesti süüasjas. Lisaks sellele lülitati välja Ülle kodune telefon ja vallandati ta KGB survel KRPIst. Ent väheldast kasvu, õrn ja ilus naine jäi vaimult vankumatuks. 

Erinevalt paljudest võitluskaaslastest jäi Ülle kõrvale Eesti iseseisvuse taastamise eest peetavast üldrahvalikust võitlusest ja edasisest poliitilisest tegevusest. Sarnaselt paljudele vastupanuliikumises osalenutele, keda erinevalt okupatsioonivõimu kaasajooksikutest pole märgatud ega pärjatud, on ta ka jäetud avalikust tunnustusest ja presidentide poolt annetatud aurahadest. Olgu need kirjaread väikeseks katseks seda saamata jäänud tunnustust korvata. 

Puhka rahus, hea Ülle!

Iraani šahhi ohver ja N Liidu viimane poliitvang

See on lugu minu vangilaagrikaaslasest, kellest sai N Liidu viimane poliitvang. Tema oli olnud üks paljudest, kelle reeturlik šahh nõukogulastele välja andis.

Bogdan Klõmtšak pärast vabanemist

Nõukogude impeeriumi uus juht Mihhail Gorbatšov püüdis oma põhjaminevat hiiglavaldust uuele hingusele turgutada. Selleks oli vaja iga hinna eest parandada suhteid lääneriikidega, kellest loodeti, et nood ullikesed tuleksid ise enda poomiseks vajalikku nööri müüma. Ent lihtsameelsete ja silmakirjalike Lääne-Euroopa riikide taga seisis USA, kelle president Ronald Reagan ei lasknud ennast petta. Olles 50. aastatel edukalt lõpu teinud kommunistide katsetele Hollywood üle võtta, oli ta edasiseks sihiks kurjuse impeeriumi ajaloo prügimäele saatmine.

Gorbatšovil aga seisis läänega suhete parandamise teel ees oluline takistus. Selleks olid N Liidu poliitvangid, kelle vabastamist oldi läänes aktiivselt taotletud. Seni olid need taotlused kostunud kurtidele kõrvadele, kui mitte arvestada mõne väljapaistva dissidendi väljavahetamist läänes kinnipüütud Nõukogude spioonide vastu. Seda polnud tehtud mitte lääne lepitamiseks, vaid sissekukkunud omade päästmiseks. Nüüd aga oli impeeriumi päästmise nimel saavutada olukord, et poliitvangide olemasolu poleks enam takistuseks läänest krediitide saamisel.

Esimese pääsukesena vabastati 19. detsembril 1986 Gorki asumiselt akadeemik Andrei Sahharov. Päev varem oli täielikus isolatsioonis viibinud akadeemiku korterisse ühtäkki paigutatud telefon, millele Gorbatšov helistas ja teatas, et Sahharov võib Moskvasse naasta. See oli signaaliks üleüldisele poliitvangide vabastamisele. Üksteise järel vabanesid vangilaagritest ka Eesti poliitvangid. Arvo Pesti oli vabaks saanud juba 1986. aasta lõpul, järgmise aasta algul läksid vangilaagriväravad valla ka Lagle Pareki ja Heiki Ahoneni ees. Ent kahe kõige nimekama Eesti poliitvangi, Mart Nikluse ja Enn Tarto, kodumaale jõudmiseks kulus ikkagi veel poolteist kuni kaks aastat.

Milles oli asi? Aga selles, et vabanemiseks oli vaja täita teatud tingimus. Poliitvangil tuli end süüdi tunnistada ja anda kirjalik lubadus nõukogudevastasest tegevusest loobumiseks. Esimesest tingimusest kui ebareaalsest loobusid võimud peagi, ent teise osas oldi järeleandmatud. Enamus poliitvange suutis selle takistuse siiski ületada. Nemad ei olnud end kohtus süüdi tunnistanud ja kuna nad polnud nõukogudevastast tegevust omaks võtnud, ei olnud neil vaja ka millestki loobumist tõotada. Nii nad oma avaldustes kirjutasidki ja selle formuleeringuga võimud leppisid.

Ent siiski oli palju selliseid poliitvange, kes sarnaselt Niklusele ja Tartole, keeldusid mistahes avaldust kirjutamast. Neid hoiti veel pikalt kinni aga lõpuks oldi sunnitud ka nemad vabaks laskma. 

N Liidu kõige viimaseks poliitvangiks oli ukrainlane Bogdan Klõmtšak, kes vabanes Gulagist alles 11. novembril 1990. Kokku oli ta vangilaagrites viibinud 17 aastat ja 40 päeva, sellest 540 päeva kartseris. Välja saades loobus ta demonstratiivselt Nõukogude passist ja rehabiliteerimisest.

Bogdan Klõmtšak sündis 22. juulil 1937 Lvivi oblasti Sebetševi külas Lääne-Ukrainas, mis toona kuulus Poolale. Pärast Teist maailmasõja läksid need alad Ukraina NSV koosseisu ja nii sai ka temast Nõukogude alam. Ühes vallutatud territooriumiga said nõukogulased endale kaela ka Ukraina rahvusliku vastupanuliikumise, mis Ukraina idapoolsetel aladel oli sajanditepikkuse venestamine, kolmekümnendate aastate massirepressioonide, aga iseäranis kunstlikult esile kutsutud näljahäda holodomor’i tagajärjel välja juuritud. Kohe pärast Punaarmee sissetungi alustas Ukraina Ülestõusuarmee relvatatud võitlust okupantide vastu, mis kestis kuni 50. aastate alguseni. Samas tegutsesid ka põrandaalused vastupanuorganisatsioonid, mille tegevus kestis kuni Ukraina iseseisvumiseni.

Ühe sellise noorte vastupanugrupiga oli seotud ka Bogdani vanem vend Miron, kes arreteeriti ja mõisteti 25 aastaks vangilaagrisse. 1949. aastal saadeti Bogdan koos ema ja kahe õega kui rahvavaenlase sugulased asumisele Habarovski kraisse. Seal lõpetas Klõmtšak 7 klassi ja asus õppima Magadani mäetehnikumi.

1957. aastal Miron vabastati ja ühes sellega kadus alus perekonna asumisel hoidmiseks. Ema ja õed naasid kodumaale, kuid Bogdan nendega kaasa ei sõitnud. Tema jäi tehnikumiõpinguid lõpetama. Ent juba järgmisel päeval pärast lõpudiplomi kättesaamist, 15. juunil 1957, ta arreteeriti nõukogudevastaste väljaütlemiste eest ja mõisteti viieks aastaks vangilaagrisse. Pärast vabanemist naasis Ukrainasse, asus elama ja Ternopili oblastisse, kus töötas elektrimontöörina.

Klõmtšak unistas maale elama asumisest ja oma majapidamise rajamisest. Ent talunikke sel ajal Ukrainas enam järel ei olnud ja ainuüksi mõte nõukogude kolhoosidest oli tema jaoks vastuvõetamatu. Venekeelne jutt, mis üha enam tõrjus välja ukraina keelt, kutsus temas esile raevuhood. Idanes soov siit võimalikult kaugele põgeneda, ükskõik kuhu, kas Ameerikasse või Kanadasse, kus saaks põldu harida, karja kasvatada ja kirjutada. Ta luges palju ja kirjutas ulmelis-poliitilisi novelle.

Palju aastaid haudus Bogdan põgenemisplaani ja tegi luureretkeid Nõukogude impeeriumi piirialadel, kuni viimaks sai plaan küpseks. Sõitnud 22. septembril 1978 rongiga ühte Türkmenistani mahajäetud raudteejaama, kõndis kaks päeva mööda kõrbe Iraani piirini. Et teda lennukitelt ei nähtaks, kaevus ta päeval nagu sisalik liiva sisse ja kõndis öösiti. Jõudnud esimese piiritarani, roomas Klõmtšak selle alt läbi. Ta ei teadnud, et sel hetkel lülitus sisse häiresignaal. Ent tal vedas. Hiljem sai Klõmtšak kohtutoimikust teada, et piirivalvekordonis arvati, et jälle läks üks rebane piiritarast läbi ja korrapidajaohvitser lülitas häiresignaali välja. 

Viie kilomeetri kaugusel oli teine tara, mille ta läbi lõikas ja oligi Iraanis. Enam ta end ei varjanud ja esimesse külla jõudes nõudis ta enda politseisse viimist, kus teatas, et on põgenenud N Liidust poliitilistel põhjustel ja palus viia Teherani Ameerika saatkonda.

Klõmtšak viidi Tabrizi ja pandi vanglasse. Toit oli seal hea ja tingimused suurepärased. Temaga hakkas rääkima šahhi politsei esindaja, kellele Bogdan jutustas avameelselt kõigist oma vintsutustest. Vahepeal oli KGB oma Iraani informaatorite kaudu teada saanud, et keegi oli üle piiri läinud. Nõukogulased saatsid Teherani telegrammi, milles teatasid Iraani on põgenenud ohtlik kurjategija ja mõrtsukas ning nõudsid ta väljaandmist.

Šahh muidugi ei tahtnud oma ähvardava põhjanaabriga suhteid rikkuda. Veidi aega küll puigeldi, ent 1. oktoobril 1978, üheksa päeva pärast piiriületust, panid politseinikud Bogdani autosse, sõidutasid piirile ja andsid nõukogulastele üle. Klõmtšak ei suutnud kuidagi uskuda, et ta välja antakse. Iraan oli ju USA sõber! Vaba maailm reedab ta?! Kui teda üle piiri irvitavate kagebistide juurde viidi, sülgas ta Iraani ohvitserile näkku ja ütles ukraina keeles: „Olge te neetud, teie maa ja teie riik!“

Klõmtšakile mõisteti kodumaa reetmise paragrahvi alusel viisteist aastat vangistust ja viis asumist, mis oli maksimaalne karistus surmanuhtluse järel. Karistust hakkas ta kandma Permi oblastis asuvas poliitvangilaagris nr VS 389-36.

Kui aga šahhirežiim islamirevolutsiooni tagajärjel kokku varises ja Homeini poolehoidjad alustasid massirepressioone parem- ja vasakpoolsete, moslemite ja ateistide, ohvitseride ja poliitikute kallal, oli seda Tšistopoli vangla kambris raadiost kuulaval Klõtšakil põhjust kahjurõõmu tunda. Tema needus oli täide läinud.

1. augustil 1981 saabusin ma pärast üle kahe kuu kestnud vangitappi (isegi Katariina ajal oleks hobutapiga kiiremini saanud) 36. laagrisse. Sel ajal viibis Klõmtšak juba seal viimaseid päevi. 16. juunil oli ta laagris toimunud kohtuistungil mõistetud kolmeks aastaks Tšistopoli vanglasse ja ootas tappi saatmist (see toimus 17. septembril). Lisaks mitmesugustele rikkumistele (tööst keeldumine, normi mittetäitmine, mittelugupidav suhtumine valvuritesse, nagu nende mitte tervitamine, peakatte peast mittevõtmine, püsti tõusmata jätmine valvurite sisenemisel jne) oli peamiseks süüdistuseks 24. juunil aset leidnud vahejuhtum lipnik Samokar’iga, kes püüdis ära võtta ukraina keele sünonüümide sõnastikku, mida Klõmtšak koostas. Puhkenud kähmluses lõi Samokar Klõmtšaki peaga vastu lauda ja sõnastik konfiskeeriti kui „laagris hoidmiseks mitte ettenähtud materjal“. Protestiks kuulutasid laagri aktiivsemad poliitvangid välja lühiajalise tööseisaku.

Minul ei õnnestunudki Klõmtšakiga õieti tuttavaks saada. Olin alles äsja laagrisse saabunud ja sealsetele asukatele võõras. Lisaks äratas kahtlusi mu harukordselt lühike karistusaeg (2 aastat laagrit ja kaks asumis), nii et mul kulus üksjagu aega, et umbusaldus kummutada. Ent Klõmtšak oli üleüldse omaette hoidev ja seltsimatu vang, nii et piirdusime teineteise teretamisega, kui omavahel kokku puutusime.

Klõmtšaki edasine elukäik kulges järgmiselt. 1987. aastal keeldus ta kategooriliselt ülalnimetatud avaldust kirjutamast ja teda hoiti vangistuses edasi. Alles 1990. aastal tunnistati N Liidu ülemkohtu pleenumi otsusega, et ta poliitilistel põhjustel süüdimõistmine oli olnud põhjendamatu ja ta kuritegu klassifitseeriti ebaseaduslikuks piiriületuseks ilma nõukogudevastase eesmärgita, mille eest sai mõista mitte viisteist, vaid kolm aastat.

Pärast vabanemist elas ta mõnda aega Kiievis, Ternopilis ja asus hiljem Lvivi. Bogdan Klõmtšak läks manala teele 21. juunil 2018.  

Kuidas Iraani šahh mu laagrikaaslase välja andis

Lennuk AN-2, mis pole Zossimovi lennuk. 

23. septembril 1976, lennates Azerbaidžaani NSV tsiviillennundusele kuuluva postilennukiga AN-2 maršruudil Puškino-Lenkoran, võttis 37aastane Nõukogude õhuväe eruleitnant Valentin Zossimov kursi Iraanile, ületas riigipiiri ja maandus Ida-Aserbaidžaani provintsis Ahari linna lähistel. Pole teada, mis oli selle erakordse põgenemise põhjuseks, küll aga see, et Zossimovil jäi Bakuusse maha abikaasa Tatjana ja kaks last.

Zossimovil läks viperusteta korda ületada N Liidu ülivalvatud riigipiir ja pärast Iraani pinnal maandumist, palus lendur poliitilist varjupaika. Talle selgitati, et asüüli võimaldamine võib oluliselt kahjustada Iraani ja N Liidu vahelisi suhteid ning soovitati taotleda varjupaika USAlt.

Paar päeva hiljem, kui Zossimovi põgenemislend oli juba üldteatavaks saanud, esitas N Liidu saadik Iraanis sealsele valitsusele protestinoodi, milles nõudis Zossimovi kui sõjaväelasest desertööri väljaandmist. Zossimovi juhtumi muutis komplitseerituks veel üks asjaolu. 17 päeva enne Zossimovi meisterlikku ülelendu oli maailma vapustanud tõeliselt sensatsiooniline põgenemine N Liidust. 6. septembril 1976 lendas 29aastane hävituslendur Viktor Belenko oma ülimoodsa MiG-25ga Jaapanisse, palus USAlt poliitilist varjupaika ja sai selle. Ameeriklased olid erakordselt õnnelikud, et said jaapanlastelt käest oma valdusse kõige moodsama Nõukogude lahingulennuki. Õhulaev võeti juppideks ja uuriti üksipulgi läbi. Hiljem tagastati kastidesse pakitud lennukiosad N Liidule. Belenko aga üllitas 1980. aastal Reader's Digesti ajakirjaniku John Barroni abil kirjutatud elulooraamatu „MiG Pilot: The Final Escape of Lieutenant Belenko“.

Erinevalt Belenkost ei pakkunud paraku ei Zossimov ega ta lennuk ameeriklastele huvi. Nemad olid juba oma suure kala kätte saanud ja mingi prügikala neid enam ei huvitanud. Nõnda siis pesi USA saadik Iraanis Richard Helms käed puhtaks, väites silmakirjalikult, et neile pole esitatud ametlikku varjupaigataotlust.

Arusaadavalt oli nõukogude ladvik mõlemast põgenemisest äärmiselt häiritud. Pole teada, kui palju pagunikandjaid kuppudest ilma jäi või patuoinasteks tehtud lihtsõdureid karistusüksustesse saadeti, ent on selge, et nuheldatute arv ei saanud olla väike. Jaapani ja USAga polnud midagi peale hakata peale Belenko väljanõudmise, mis oli muidugi asjatu lootus. Iraaniga aga oli teine lugu. Ning selleks et peatada lendurite välismaale põgenemise „epideemiat“, algatas N Liit Iraani vastu erakordselt tugeva survekampaania, ähvardades hakata relvade ja rahaga varustama aserbaidžaani ja kurdi separatiste. Iraani piiril asuvad väeüksused viidi kõrgendatud sõjalisse valmidusse.

Lisaks sellele oli Iraani ja N Liidu vahel 1973. aastal sõlmitud leping, mille kohaselt pidi Iraani riiki illegaalselt saabunud Nõukogude kodanikud N Liidule välja andma. See leping läks küll vastuollu ÜRO 1951. aasta põgenike staatuse konventsiooniga, ent millal on rahvusvahelised õigusnormid nõukogulasi seganud. Vaatamata sellele, et Zossimovi väljaandmise vastu protesteerisid paljud rahvusvahelised inimõiguste kaitse organisatsioonid ja üksikisikud, nende seas ka Stalini tütar Svetlana Allilujeva, akadeemik Andrei Sahharov, Moskva Helsingi grupi liikmed Jelena Bonner, erukindral Pjotr Grigorenko, akadeemik Juri Orlov ja Ukraina Helsingi grupi liider kirjanik Mõkola Rudenko, kõlasid nende hääled kurtidele kõrvadele. Iraani šahh Moḩammad Reẕā Pahlavī, kes  koos kaunitarist abikaasaga oli aasta varem Tallinna väisanud, andis Zossimovi rahumeeli nõukogulastele välja.

Ent šahhirežiimi päevad olid juba loetud. Vaevalt poolteist aastat hiljem algasid Teheranis massilised streigid ja meeleavaldused, kus nõuti šahhi tagasiastumist. 1979. aasta algul oli šahh sunnitud troonist loobuma ning eksiili pagema. Nn islamirevolutsiooni järel sai Iraanist keskaegse elukorraldusega teokraatlik riik ja rahvusvahelise terrorismi innukas toetaja. Kas karma oli šahhi kätte saanud?

Sarnaselt ajatollade-eelsel ajal N Liidule välja antud paljudele Iraani jõudnutele, jagas nende saatust ka Zossimov. 25. oktoobril 1976 anti ta üle nõukogulastele. Edasi kulges tema saatus tuntud rada pidi. Zossimov võeti KGB poolt vahi alla, esitati Vene NFSV kriminaalkoodeksi paragrahv 64 alusel süüdistus kodumaa reetmises ja mõisteti 12 aastat vabadusekaotust range režiimiga vangilaagris. Karistust kandis ta Permi oblasti Tšussovoi rajoonis asuvas eriti ohtlike riiklike kurjategijate (poliitvangid) laagris nr VS 389/36.

Aastail 1981-82 viibisin selles laagris ka mina (pärast mu asumisele saatmist 1982. aasta detsembris, toodi sinna Tiit Madisson; enne meid oli seal olnud kadunud Kalju Mätik) ja mul oli juhus Zossimoviga tutvuda. Laagris oli ta hüüdnimeks „Piloot“. Tegemist oli igati ausa, korraliku ja kaaslaste poolt lugupeetud vangiga. Kuigi ta ei kuulunud laagri nn poliitilise eliidi hulka, töötas katlakütjana, laagrisiseses võitluses poliitvangide õiguse eest ning administratsiooni omavoli vastu suurt ei osalenud, võttis ta ometi osa mõnest protestiaktsiooniks, kui mõnd kaasvangi oli valvurite poolt ülekohtuselt koheldud või mõnele haigestunule jäeti arstiabi osutamata.

Laagrikaaslased kuulasid suure huviga tema kurva loo üksikasju, millest mulle on iseäranis meelde jäänud see, kuidas toimus ta üleandmine nõukogulastele. „Piloot“ jutustas, kuidas tal seoti silmad kinni ja talutati kuhugi. Talle ei selgitatud, kuhu ta viiakse ja mis juhtuma hakkab, ent kui ühel hetkel kargas talle ninna vänge kirsasaapamäärde hais, sai ta lõplikult aru, mis on tulemas.

Kahjuks ei õnnestunud mul välja selgitada „Piloodi“ edasist käekäiku. Tema karistusaeg pidanuks lõppema 1988. aasta 25. oktoobril. Teadaolevalt oli ta laagris veel 1986. aastal.

Zossimov ei olnud sugugi ainuke šahhi ohver, keda mul õnnestus kohata. Peale tema viibis 36. laagris veel ukrainlane Bogdan Klõmtšak, kes oli jalgsi Nõukogude-Iraani piiri ületanud. Temast teeme lähemalt juttu edaspidi.

PATAREI MÄRKMED

Saateks

4. detsembril 1980 kell 9⁰⁰ saabus Kultuurimälestiste Riikliku Projekteerimise Instituudi (KRPI) Tartu sektori ruumidesse KGB[1] töötajate brigaad: alampolkovnik Arnolds Revalds Riiast, KGB Tartu osakonna ülem major Anti Talur, major Kolju ja vanemleitnant Poljakov Tallinna KGBst. Kaasas oli ka tõlk Ludmilla Padermaa. Esitati order minu töökoha ja isiku läbiotsimiseks. Töökoha läbiotsimisel võeti ära pakk valget paberit, minult aga taskumärkmik ja paberileht mingi masinakirjatekstiga. Seejärel pandi mind halli „Volgasse“ ja sõidutati Pagari tänaval asuvasse Tallinna KGB peamajja. Seal esitati süüdistatava kriminaalvastutusele võtmise määrus, mille kohaselt mind süüdistati Eesti NSV Kriminaalkoodeksi (KrK) § 68 lg 1 järgi nõukogudevastases agitatsioonis ja propagandas. Samas toimus ka esimene ülekuulamine.    

Nende toimingute järel sõidutati mind Tallinnas Kalaranna tn 1 asuvasse Eeluurimisisolaatorisse nr 1 ehk rahvakeeles Patarei vanglasse. Selle 19. sajandi keskel merekindluseks rajatud ja eelmise sajandi algul vanglana tegevust alustanud rajatise paksude müüride vahel tuli mul veeta veidi üle viie kuu, kuni mind pärast 23.-24. aprillil 1981 Eesti NSV Ülemkohtus peetud kohtuprotsessil kaheks aastaks vangilaagrisse ning sellele järgnevale kaheaastasele asumiselesaatmisele mõisteti. 

Kuna eeluurimisealusel oli õigus teha kriminaalasjaga seotud ülestähendusi, asusin toimuvat talletama ruudulisse vihikusse, mille olin saanud endaga ühes võtta. Märkmetes keskendusin peamiselt ülekuulamistel esitatud küsimustele, samas kui elu-olu Patarei vanglas on leidnud tagasihoidlikumat kajastust. Siiski olen ära toonud kambrikaaslaste nimed ja nende karistused, et oleks ülevaade, millises seltskonnas pidin eeluurimise ajal viibima. Mõnevõrra rohkem on teavet Patarei elu kohta minu poolt väljasmugeldatud kirjas, mis on ära toodud lisas. Samuti olen lisadesse paigutanud minu kriminaalvastutusele võtmise määruse, ülevaate kohtuprotsessist, kohtuotsuse, Tiit Madissoni kahasse koostatud ühisavalduse liitumaks Balti apelliga ning Patareist ja tapiteekonnalt salaja saadetud kirju.

Märkmevihiku saatus kujunes järgmiseks. Esialgu pidi minu kaitsjaks kohtus olema Tallinna II õigusnõuandla advokaat Lembit Liiva. Temaga kohtusin ainult ühel korral ning sedagi prokurör Adolf Kessleri ja uurija Heino Kruusma juuresolekul kriminaaltoimiku sulgemisel 31. märtsil 1981. Ootamatult selgus, et Liiva asemel on minu kaitsjaks määratud Tallinna I õigusnõuandla advokaat Kaljo Kägi. Olin veendunud, et poliitilistel kohtuprotsessidel on kaitsjate käed igal juhul seotud, ent halvemal juhul kujunevad nad täiendavateks süüdistajateks. Seetõttu ei teinud ma advokaatide vahetusest suuremat numbrit, kuna kavatsesin kohtus kaitsjast niikuinii loobuda. Siis ma muidugi ei teadnud, et Kägi näol oli tegemist poliitiliste protsesside esineva stammkaitsjana, kelleks sai olla vaid KGB poolt usaldatud tegelane. Hiljem selgus, et ta oli tegutsenud kaitsjana Eesti demokraatide kohtuprotsessil Mati Kiirendi ning Lagle Pareki, Arvo Pesti ja Heiki Ahoneni kohtuprotsessil Pesti kaitsjana. Lisaks sellele oli olnud Sven Kreegi[2] ja Jan Kõrbi[3] kaitsja nende üle peetud kohtuprotsessidel. Selline minevik ei seganud Kägit aga sugugi Eesti taasiseseisvumise järel üles astumast üliägeda rahvuslasena, kes oma kirjutistes nõudis dekoloniseerimist ning esines ägedalt Euroopa Liitu astumise vastu. Samas tuleb tunnistada, et nii minu kui ka teadaolevalt Pesti ja Kiirendi kaitsjana käitus ta kohtus suhteliselt korrektselt.

Kägi kui kaitsjaga oli mul ainus privaatne kohtumine Patarei vanglas vahetult enne kohtuistungi algust, s.o 22. aprillil 1981. Jutuajamise käigus näitasin Kägile oma märkmeid ja palusin need üle anda minu töökaaslasele ja korteriperenaisele Ülle Einastole. Kägi oli neist märkmetest väga huvitatud ja lubas need ka edastada. Pärast asumiselt naasmist sain teada, et ta ei olnud oma lubadust täitnud. Arvasin, et ta andis need KGBle, kuid sellepärast ma eriti ei muretsenud, sest neis ei olnud midagi inkrimiteeritavat. Lisaks sellele sain Einastolt kuulda, et ta olevat andnud Kägile 25 rubla palvega see mulle edasi anda. Mingit raha ma temalt muidugi ei saanud. Kuid märget selle kohta, et Kägi oleks raha KGBle üle andnud minu toimikus ei olnud. Tõenäoliselt pistis selle raha oma taskusse lugedes seda lisatasuks minu ema poolt talle 24. aprillil 1981 makstud advokaadihonorarile, mis oli 100 rbl.

Millagi 1992. aasta lõpul või 1993. aasta algul võttis Kägi minuga ootamatult ühendust ja küsis, kas tahan oma märkmeid tagasi saada. Nii ma need tagasi saingi.

Allpool toodud märkmed on äratoodud ehedal kujul ja muutmata kirjaviisis. Parandatud on üksnes mõned ilmsed kirjavead. Nurksulgudes on minu poolt hiljem tehtud lisandused, allmärkustes olen lahti seletanud mõningaid vähemtuntud asjaolusid.

Viktor Niitsoo

 [1] Ministrite Nõukogu juures asuv Riiklik Julgeoleku Komitee. Allpool on selle kohta kasutatud lühendit RJK.

[2] Pärnu Lydia Koidula nimelise teatri komandant Sven Kreek (1930-1975) üritas 1974. aastal Moskvas ja Leningradis levitada oma ühiskonnakriitilisi kirjutisi “Sotsialismi eest, riigikapitalismi vastu” ja “Mida teeb vene rahvas nüüd”. Mõlemad kirjatööd olid tõlgitud vene keelde ja avaldatud Lev Gorn’i varjunime all. 24. detsembril 1974 teostas KGB läbiotsimise Kreegi elu- ja töökohas ning 20. jaanuaril 1975 ta arreteeriti. 3. juunil 1975 mõistis ENSV Ülemkohus (eesistuja Hilda Uusküla) Sven Kreegi sundravile erirežiimiga vaimuhaiglasse. 8. augustil 1975 poos Kreek end Patarei vangla kongis üles.

[3] Tallinlane Jan Kõrb (s 1955) arreteeriti KGB poolt 14. mail 1984. 19. märtsil 1985 mõisteti ENSV Ülemkohtu (eesistuja M. Lõiv) poolt ENSV KrK § 68 lg 1 alusel Kõrbile neli aastat vabadusekaotust ühes sellele järgneva asumiselesaatmisega neljaks aastaks. Kõrb tunnistati süüdi selles, et ta aastail 1982-1983 saatis Jüri Linale Stockholmi grupiviisilises vägistamises süüdi mõistetud Raimond Rosenfeldt’i süüasja materjale, mille tagajärjel Lina saavutas Rosenfeldti lülitamise Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse (EVVA) poliitvangide nimekirja. Peale selle levitas Kõrb Lina raamatut „Öised päevad“, Juhan Talve artiklit “Venestuspoliitika eile ja täna”, artikleid välis-eesti ajakirjandusest jm materjale.

Patarei märkmed

Natan Sharansky. Ei karda ma kurja.

Tõlgitud väljaandest: Щаранский Натан Борисович. Не убоюсь зла.

Издательство Век, Олимп

Год выпуска 1991

https://librebook.me/ne_uboius_zla

Vene keelest tõlkinud Viktor Niitsoo

Eestikeelsele lugejate on kättesaadavaks tehtud väljapaistva juutide väljarännuliikumise aktivisti ning Iisraeli poliitiku ja ühiskonnategelase Natan Sharansky (Anatoli Štšaranski) mälestusraamat „Ei karda ma kurja“. Raamatus on kirjeldatud   Nõukogude Liidu lõpuaastate vanglates ja poliitvangi laagrites valitsevaid tingimusi. Lisaks sellele annab autor ülevaate alijast ehk juutide väljarännuliikumisest ajaloolisele kodumaale. Kirjutatud on see kuuma sulega, vahetult pärast üheksa aastat kestnud vangistust, mil muljed olid veel teravad ja värsked.

Raamat ilmus esmalt inglisekeelsena 1988. aastal kandes peakirja „Fear No Evil“ ja tõlgiti kohe kaheksasse keelde. Mõni aasta hiljem otsustas autor avaldada ka venekeelse algupärandi. Selle eessõnas tunnistab autor, et jättis venekeelse variandi lõpuni viimistlemata ja mõni aeg hiljem tundis vajadust selle juurde tagasi pöörduda. Ta lisab, et ta püüdis mitte ühtegi üksikasja vahele jätta ning kirjutada neist, kelle oli GULAGi maha jätnud ja et jagada kogemusi nendega, kes võivad veel sinna sattuda. Head lugemist!

Raamatut saab lugeda siit