Suri Leedu vabadusvõitleja Antanas Terleckas

Antanas Terleckas

Täna, 16. veebruaril 2023, Leedu Vabariigi 105. aastapäeval, lakkas tuksumas legendaarse vabadusvõitleja Antanas Terleckase süda. Juba varasest noorusest Leedu vastupanuliikumises osalenud Terleckas tuntakse peamiselt kui Balti apelli liikumise algatajat ja selle põhiautorit.

Balti apell ehk neljakümne viie Eesti, Läti ja Leedu kodaniku avalik märgukiri ÜRO peasekretärile ning NSV Liidu, Saksamaa LV, Saksa DV ja Atlandi hartale alla kirjutanud riikide valitsustele nõudega avalikustada Molotovi-Ribbentropi pakt koos selle salaprotokollidega, kuulutada need allakirjutamise hetkest alates õigustühisteks ning taastada Balti riikide iseseisvus oli ajastatud avalikustada MRP 40. aastapäeval 23. augustil 1979.

Eesti poolt kirjutasid märgukirjale alla endised poliitvangid Mart Niklus, Endel Ratas, Enn Tarto ja Erik Udam. Moskvas ühines sellega veel viis vene dissidenti, nende seas akadeemik Andrei Sahharov. Tagantjärele liitusid sellega veel ka mõned eestlased, nagu Gulagi vangistuses hukkunud Tartu teadlane Jüri Kukk, Tiit Madisson ja Viktor Niitsoo. Balti apell avaldati välisajakirjanduses ja levis NSV Liidus laialdaselt omakirjastuslikul teel. Balti apelli otsese tulemusena võttis Euroopa Parlament Otto von Habsburgi algatusel 13. jaanuaril 1983  98 poolt- ja 6 vastuhääle ning 8 erapooletuga vastu resolutsiooni, milles mõisteti hukka Balti riikide okupeerimine Nõukogude Liidu poolt ning nõuti nende iseseisvuse taastamist.

Terleckasele läks Balti apell maksma 8 aastat vangistust. 30. oktoobril 1979 arreteeriti ta KGB poolt ja mõisteti Leedu NSV Ülemkohtu poolt kolmeks aastaks vangi ja viieks aastaks asumisele. Ta kandis vangistust Permi oblastis asuvas „eriti ohtlike riiklike kurjategijate“ vangilaagris BC 389/36, kus allakirjutanul oli au temaga isiklikult tutvuda. Asumisele saadeti Terleckas  Magadani oblastisse. Temaga koos kohtu all olnud Julius Sasnauskasele mõisteti viis aastat asumist.  

Terleckas sündis 9. veebruaril 1928 väiketalupoja peres. 1949. aastal lõpetas Vilniuse kaubandustehnikumi. Õppis Vilniuse Ülikooli majandusteaduskonnas. 1954-1957 töötas NSVLi  Riigipanga Leedu filiaalis krediidiinspektorina, Vilniuse Linnavalitsuse juhataja asetäitjana ja õppis Leedu NSV TA Majandusinstituudi aspirantuuris.

Nagu ülalpool öeldud, liitus Terleckas vastupanuliikumisega väga noorelt. Nii nagu Niklus, Tarto, Udam ja Ratas olid Eesti vastupanuliikumise järjepidevuse kandjad, oli seda ka Terleckas Leedu vastupanuliikumises. Esimest korda arreteeriti ta 17-aastaselt 1945 süüdistatuna põrandaalusesse vastupanuorganisatsiooni kuulumises. Teistkordselt arreteeriti Terleckas 1957. aastal ja mõisteti nõukogudevastase tegevuse eest neljaks aastaks Irkutski oblasti Taišeti vangilaagrisse.

Viimasest vangistusest vabanenuna naasis ta Leetu 1987. aastal osales innukalt Leedu vabanemisliikumises. Lisaks aktiivsele poliitilisele ja ühiskondlikule tegevusele oli ta viljakas publitsist ja mitme raamatu autor.

Eesti Vabariigi presidendi 16. mai 2013 otsusega omistati Terleckasele kui ka Sasnauskasele Maarjamaa Risti IV klassi teenetemärk.

Artikkel avaldati 16. veebruari 2023 Postimehe netiväljaandes.

Dissident Aleksandr Podrabineki mälestusraamatu eestikeelne tõlge

Aleksandr Podrabinek. 

Dissidendid.

Tõlgitud väljaandest: Александр Подрабинек. Диссиденты. -  Издательство: АСТ, 2014 г.

http://www.urantia-s.com/library/podrabinek/dissidenty/full           

Vene keelest tõlkinud Viktor Niitsoo

Seitse aastat tagasi avaldasin oma blogis selle raamatu kohta arvustuse, millega huvilistel on võimalik tutvuda blogileheküljel "Arvustused" pealkirja all "Uus mälestusraamat dissidentidest". Täna ei ole mul sellele suurt midagi lisada. Selle asemel pakun lugejale isuäratamiseks mõned katkendid raamatust.

Lääs – ida

 1977. aasta oli külluslik viljakas dissidentide väljarändamise poolest. Paraku ei olnud asi mitte niivõrd ära sõitjate hulgas, kui mõjus, mida põhjustas nende lahkumine. Mulje oli masendav. Mõistagi polnud keegi andnud lubadust võidelda inimõiguste eest kuni viimse veretilgani. Igaüks oli oma saatuse peremees, vähemalt seni, kuni seda ei käsutanud KGB. Keegi ei teinud kellelegi etteheiteid, ent nimekate dissidentide välismaale sõitmist võeti vastu kui lööki ja see jättis kogukonda muretunde. Kui individualistlik ka demokraatlik liikumine oma olemuselt polnud, ikkagi mängis rolli indiviidide arvukus. Üsna märgatav oli erinevus üksikute meeleheitlikult julgete 60. aastate lõpu esimeste dissidentide ning 70. aastate keskpaiga sadade aktiivsete ja tuhandete avalike poolehoidjate vahel. Demokraatlik liikumine kasvas ja kogus jõudu. Dissidentliku kogukonna avalike figuuride emigreerumist võeti vastu valulikult.

Sel probleemil ei olnud mustvalget lahendust. Paljugi sõltus asjaoludest. Keegi poleks julenud hukka mõista dissidente, kes lahkusid läände pärast vangilaagrit, asumist või hullarit. Igal inimesel on oma tugevuspiir ja kasulik on seda õigeaegselt tunnetada. Nii lahkusid 1977. aastal läände Pjotr Grigorjevitš ja Zinaida Mihhailovna Grigorenko. Nad sõitsid ajutise viisaga, et Pjotr Grigorjevitš saaks ravi, kuid oli selge, et tagasi nad enam ei tule. Teekonnal lennujaama jooksis kogu elu ateistina elanud Zinaida Mihhailovna asetama küünalt oma maja kõrval asuvasse Hramovniku Püha Nikola kirikusse. Kellele ja mispärast, seda ta ei öelnud. Mul oli raske neist lahkuda. Lennujaamas ütlesin ema Zinale, et arvatavasti ei kohtu me enam kunagi, millega kurvastasin teda väga. Siiani kahetsen, et ei suutnud keelt hammaste taga hoida. Pealegi osutus, et mul polnud õigus – kohtusime Zinaida Mihhailovnaga umbes viieteist hiljem pärast New Yorgis, kui nõukogude võim oli kokku varisenud ja ma sain sinna sõita. Ent Pjotr Grigorjevitšiga jätsime tol päeval tõepoolest hüvasti.

Aasta varem saadeti Nõukogude Liidust välja Vladimir Bukovski, kelle nimi oli juba kogu maailmas hästi tuntud. Tema vabastamise nimel käis ülivõimas kampaania ja lõppes see sellega, et Ameerika vahendusel leppisid Tšiili ja Nõukogude valitsused kokku vabastada vanglast ning lubada oma riikidest ära sõita Bukovskil ja Tšiili kompartei peasekretäril Luis Corvalánil. Hägused kuuldused võimaliku vahetuse kohta liikusid kogu 1976. aasta sügise vältel ja detsembri keskpaiku sai teatavaks, et vahetus oli tõepoolest aset leidnud.

18. detsembril sõitsid mõnikümmend Bukovskit saata soovinud inimest Šeremetjevo lennujaama, mis oli ainuke koht, kust lennukid välismaale lendasid. Mitu tundi ootasime Bukovki kohale toimetamist, ent teda muudkui ei toodud. Šeremetjevo-2 tühjas väljalendude ootesaalis oli palju lääne ajakirjanikke ja KGB töötajaid. Kõik ootasid kõige nimekama nõukogude poliitvangi tulekut. Lõppude lõpuks sai teatavaks, et ta oli viidud Moskva lähise Tškalovski sõjaväelennuväljale ja sealt KGB spetsnazi Alfa ohvitseride konvoiga eraldi lennukiga Zürichisse. Bukovskil jäi karistus lõpuni istumata ja kohtuotsus muutmata. Formaalsest seisukohast võttes korraldasid Alfa ohvitserid talle põgenemise välismaale!

KGB saluteeris Bukovski väljasaatmist omal kombel. Naisdissident Malva Landa, kes oli samuti Šeremetjevosse ärasaatmisele tulnud, kodus puhkes samal ajal tulekahju. Põleng muidugi kustutati, ent Malva vastu algatati kriminaalasi. Naist ei arreteeritud ja asi jäi väga pikalt venima, lõppedes kohtuotsusega, milleks oli asumisele saatmine kaheks aastaks.

Dissidentliku liikumise nimekate tegelaste vabatahtlikku väljarändamist võeti meid toetavas kogukonnas vastu kui vangla eest põgenemist. Nii see sisuliselt oligi. Oli see hea või halb, õige või vale, oli paljuski isiklik küsimus. Ent suhu jäi mõru maik, kuna avaliku elu tegelased olid vastupanus režiimile tähtkujud ja nende ärasõit nägi paratamatult välja positsioonide loovutamisena.

Niipea kui 1977. aastal algasid Moskva Helsingi grupi liikmete arreteerimised, emigreerus kiiruga USAsse Ljudmila Aleksejeva (ja naasis alles 1993. aastal uuele ja ohutule Venemaale). Muide, mitte kõigil ei õnnestunud nii kergesti ja kiiresti ära sõita. Muist pidid kannatama pikaajalist ähvarduste, tagakiusamiste ja provokatsioonide kampaaniat KGB poolt. 1977. aasta oktoobris lahkus Nõukogude Liidust Kronid Ljubarski[1], kes oli 5 aastat istunud Mordva vangilaagrites ja Vladimiri vanglas. Samal aastal suundusid pagulusse nimekad demokraatlikus liikumises osalejad – end Jooksvate sündmuste kroonika legaalseks levitajaks kuulutanud lingvist Tatjana Sergejevna Hodorovitš ja Amnesty Internationali Moskva grupi esimees, füüsika-matemaatikateaduste doktor Valentin Fjodorovitš Turtšin.

Ükskord oli Turtšin võetud KGB töötajate poolt kinni, topitud autosse ja sõidutud kaks tundi ümber Lefortovo vangla, lubades talle, et varsti on ta seal. Turtšin polnud argade killast, ent taoline ebatseremoniaalsus, jõhkrus ja näitlik seadusetus KGB tegutsemisel, ajendasid teda lõppude lõpuks väljarännudokumente sisse andma.

1977. aastal sai lõplikult selgeks, et KGB kavatseb dissidentlikust liikumisest jagu saada selle kõige aktiivsemaid liikmeid istuma pannes või kaelast ära välismaale saates. Mõnel emigreerumisest unistajal tärkas mõte, et kärarikas osalemine demokraatlikus liikumises võib saada lähetuseks läände. Tõsi küll, valearvetust tehes ja pisut üle soolates võis hoopiski kolinal itta lennata. Ja ometi otsustasid nii mõnedki katsetada Moskva Helsingi gruppi hüppelauana vabasse maailma.

Klassikalist hüpet demonstreeris Teaduste akadeemia korrespondentliige, füüsik Sergei Polikanov. Ta oli üsnagi edukas nõukogude teadlane, kellel olid valitsuse autasud ja Lenini preemia ning kes oli lausa „väljasõitlik“ – oli töötanud Šveitsis. Ent nüüd äkki ei lubatud teda välismaale ja 1977. aasta sügisel kirjutas ta L. I. Brežnevile vihase kirja. Vastuseks sellele heideti ta 1978. aasta veebruaris NLKPst välja. Sama aasta juulis astus ta pidulikult MHGsse, septembris jäeti ta ilma Lenini ordenist ja kõigist ametikohtadest, ent juba oktoobris sai ta emigreerumisloa ning lahkus NSVList. See oli hoogne ja täpse arvestusega kampaania, milles demokraatlik liikumine oli olnud käepäraseks vahendiks väljarännu saavutamisel.

Suurema või vähema edukusega kasutasid MHGd läände sõitmiseks ka mõned teised grupi liikmed. Demokraatlik liikumine ei olnud sellest muidugi ruineeritud, ent tema maine sai oluliselt kannatada. Muuhulgas palusid ärasõitnud, et nad esindaksid läänes dissidentlike gruppide huve, selleks et nende ärasõit NSVList ei paistaks niivõrd pagemise kui komandeeringuna. Mõnikord need volitused antigi, ehkki selleks polnud mingit vajadust. Seevastu läände jõudnutena nad jutustasid, et neid „pigistati“, „suruti“ ja „heideti“ NSVList välja, „sunniti ära sõitma“ või isegi „saadeti välja“.

Tegelikult saadeti demokraatliku liikumise tegelastest tõeliselt välja kõigest seitse inimest. 1974. aastal arreteeriti ja saadeti Saksamaale Aleksandr Solženitsõn. 1976. aastal viidi sunniviisiliselt NSVList välja ja vahetati Luis Corvaláni vastu Vladimir Bukovski. 1979. aastal saadeti NSVList välja ja vahetati kahe USAs vahele jäänud nõukogude spiooni vastu viis poliitvangi: Aleksandr Ginzburg, Eduard Kuznetsov, Mark Dõmšits, Georgi Vins ja Oleg Moroz. Ja ongi kõik[2]. Kõik ülejäänud sõitsid ära vabatahtlikult – kas andes nõusoleku ärasõiduks või seda iseseisvalt taotledes.

---

[1] Kronid Arkadjevitš Ljubarski (1934-1996) – astrofüüsik, Poliitvangide abistamise fondi haldur, Amnesty Internationali nõukogude grupi liige, poliitvang. – AP.

[2] Olgu lisatud, et 11. veebruaril 1986 vahetati 1977. aastal 13 aastaks vangi mõistetud juudi väljarännuliikumise aktivist ja MHG liige Anatoli Štšaranski (Natan Sharansky) viie nõukogude bloki spiooni vastu.

Koputajad

Koputajad on vanglaelu nuhtlus. Nad on nagu gripp, millest ühiskond on võimetu lahti saama, ent mille eest on ikkagi vaja hoiduda. /.../

Krimkatsoonides ei ole koputajate saatus kadestusväärne. Ent kes ütles, et koputajaid pole olnud poliitvangide keskel? Olid! Oli ka neid, kes hakkasid avalikult KGBga koostööd tegema. Ent tõelisi koputajaid, kes olid demokraatlikusse liikumisse sokutatud või vabatahtlikult informaatoriks hakanud, on teada vähe. Peamiselt on selle kohta oletused ja kahtlused, täpsed andmeid puuduvad. KGB agentuur on siiamaani salastatud. See-eest on küllalt palju teada nendest, kes avalikult nõustusid julgeolekuga koostööd tegema.

Arvatavasti oli liikumise jaoks kõige valusam Pjotr Jakiri ja Viktor Krassini reeturlus. Arreteeritud 1972. aastal, viibides Lefortovo vanglas eeluurimise all, murdusid mõlemad väga kiiresti ja hakkasid KGBga koostööd tegema. Nad andsid tunnistusi enam kui kahesaja inimese kohta – kõigi, keda suutsid meelde tuletada. Need tunnistused figureerisid paljude dissidentide kohtuasjades. Pjotr Jakir oli demokraatlikus liikumises tuntud inimene. Tema kodu oli üheks selle liikumise kasvamise keskuseks. 5. septembril 1973. aastal kahetsesid Jakir ja Krassin avalikult oma nõukogudevastast tegevust pressikonverentsil, kus osalesid ka välisajakirjanikud. Selle pressikonverentsi katkeid näidati ka nõukogude televisioonis.

Dissidentide avalik kahetsemine oli KGBle tunduvalt tähtsam kui nende tunnistused oma sõprade vastu. KGBl jätkus selletagi operatiivandmeid ning ka paroodilise nõukogude kohtu jaoks polnud see just kuigi oluline. Teine asi oli aga murdumine rahva silme ees, kahetsussõnad oma tegevuse kohta ning partei ja valitsuse tegevuse õigeks tunnistamine. Sellesse suhtus KGB kui tõelisesse võitu. Eriti kui jutt käis tuntud dissidentidest.

KGBl õnnestus murda ja kahetsema sundida isegi religioosseid dissidente, kelle puhul tundus, et usk oleks pidanud neid aitama võitluses võimuga. KGBga tegid koostööd Usklike õiguste kaitse kristliku komitee liige Viktor Kapitantšuk, kirikuajaloolane ja Kristlikus seminaris osaleja Lev Regelson ning tol ajal populaarne ristiusu kuulutaja vaimulik Dmitri Dudko. Esimesed kaks andsid ulatuslikke ütlusi enda ning oma sõprade ja tuttavate kohta ning tunnistusi Gleb Jakunini vastu tolle üle peetud kohtuprotsessil, neile mõisteti sümboolsed karistused ja vabastati kohtusaalis vahi alt. Pärast kohtuprotsessi teatas Lev Regelson teda ümbritsevatele lääne ajakirjanikele paatoslikult: „Ma olen valmis istuma Kristuse eest, ent pole valmis istuma õiguskaitseliikumise eest.“

 Vaimulik Dmitri Dudko arreteeriti 1980. aastal süüdistatuna nõukogudevastases tegevuses. Räägiti, et arreteerimisel, enne autosse istumist, pöördus ta järgmiste sõnadega oma rohkearvulise koguduse poole, mis teda pidevalt ümbritses: „Lähen Kolgata teele!“ Sellised ilusad pildid head ei tõota. Kolgatani Dudko välja ei jõudnud, teekonnal otsustas ta KGB ees kahetseda. Ja kahetses sellise innuga, et ta kriminaalasi lõpetati kohtusse jõudmata. Suvel, Moskva olümpiamängude ajal esines ta kahetsusega televisioonis, seejärel aga puistas ta veel igaks juhuks tuhka pähe ajalehes Izvestija, avaldades seal artikli „Lääs otsib sensatsiooni“.

See, kes endale kõigist tugevamini vastu rinda taob, tõstab tavaliselt esimesena käed üles. Nii juhtus Gruusia Helsingi grupi juhi ja Amnesty Internationali Nõukogude grupi liikme Zviad Gamsahhurdiaga. Ta arreteeriti koos muusikateadlase Merab Kostavaga 1977. aasta aprillis. Aasta hiljem, 1978. aasta mais kahetses Gamsahhurdia alandaval moel oma nõukogudevastast tegevust, andis Kostava-vastaseid tunnistusi ning paljastas USA NSVLi saatkonna esimese sekretäri Igor Belousovichi ja Ameerika korrespondentide David Shipleri ja Alfred Friendly nõukogudevastast tegevust. Talle omase ilukõnega seletas Gamsahhurdia kohtule, kui suurepäraselt on ta eeluurimise ajal vaimselt küpsenud ja kuidas ta tema poolt sooritatud poliitilisi vigu kahetseb.

Kahetsuskõne ajal hüüatas tema naine Manana, kes oli šokeeritud mehe käitumisest: „Zviad! Võta aru pähe! Kas sa saad aru, mida sa teed?“ millele ta naise poole pöördudes vastas: „See oled sina, kes aru ei saa, millest sa räägid!“

Nii tema kui ka Kostava (kes end süüdi ei tunnistajad ja käitus väärikalt) said mõlemad kolm aastat laagrit. Ent Gamsahhurdia esines kahetsusega veel nõukogude televisioonis ja ülemkohus asendas ta kolm laagriaastat kaheaastaseks asumisele saatmiseks, mille ta kandis ära Dagestanis.

Paljud ei uskunud tema teleesinemise ehtsust. Ei suutnud uskuda. Ei tahtnud. Ameerika ajakirjanikud Piper ja Whitney kirjutasid oma väljaannetes, et telesalvestus oli võib-olla võltsing, mis oli kokku monteeritud varjatud kaameraga võetud episoodest. NSVLi Gosteleradio[2] esitas oma au ja väärikuse kaitseks nende peale Moskva linnakohtusse hagi. Ajakirjanikud sõitsid õigeaegselt kodumaale, aga Moskva linnakohtus andis nende vastaseid tunnistusi Zviad Gamsahhurdia.

Raske on ennast lurjuseks tunnistada, seepärast etendas Gamsahhurdia kangelast. Hiljem ta seletas, et läks KGBga kompromissile üksnes gruusia rahva huvides. Kui ta oleks olnud kangekaelne oma süü eitamisel, oleks talle mõistetud maksimaalne karistus, mis aga oleks kindlasti massilised rahvarahutused esile kutsunud, kuid need oleks relva jõul maha surutud ja tohutu palju ohvreid kaasa toonud. Tema, võib öelda, päästis Gruusia vältimatust verevalamisest.

Rahul oma leidlikkusega, sõitis ta asumisele tegemaks kultuurhariduslikku tööd Dagestani rohumaadele karja ajavate gruusia karjuste seas, aga juba järgmisel aastal anti talle armu.

Perestroika ajal sõitis ta 1988. aastal Moskvasse sidemeid taastama. Ta tuli Gogoli puiesteele, kus igal pühapäeval kogunes palju inimesi ja miilitsaid ning kus me jagasime meie iganädalast ajalehte Ekspress-Hronika. Ta tahtis minuga rääkida, ent ma keeldusin ja selgitasin juuresolijatele, miks. Ta kihutati puiesteelt häbiga minema.

Gamsahhurdia tegi ka poliitilist karjääri. Ta juhtis Gruusia rahvuslikku liikumist, oli Gruusia NSV Ülemnõukogu esimees, aga seejärel sai 1991. aasta mais Gruusia esimeseks presidendiks. Oma riigis kehtestas ta autoritaarse valitsemisrežiimi, tulistas opositsiooni meeleavaldust ja alludes GKTšP 19. augusti korraldusele, käskis laiali saata kõik ebaseaduslikud relvaüksused. Pärast GKTšP läbikukkumist, teatas ta talle omases maneeris, et see otsus oli vastu võetud rahva huvides, et kaitsta inimesi Taga-Kaukaasia sõjaväeringkonnas dislotseeritud nõukogude relvajõudude võimalike jõuaktsioonide eest.

Kaheksa kuud väldanud presidendiameti järel kukutati ta opositsiooni poolt läbi viidud riigipöördega, mis tõi võimule endise parteinomenklatuuri eesotsas nõukogude eksvälisministri Eduard Ševardnadzega. Pärast Thbilisi kesklinnas toimunud ägedaid lahinguid põgenes Gamsahhurdia esialgu Armeeniasse, hiljem Tšetšeeniasse, seejärel moodustas Lääne-Gruusias pagulasvalitsuse. Lühikest aega kestnud kodusõjas keskvõimuga, said tema toetajad kaotuse osaliseks. Puruks löödu ja end valitsusvägede eest varjav Gamsahhurdia hukkus 31. detsembril 1991. aastal siiani ebaselgetel asjaoludel. Ametliku versiooni kohaselt lasi ta end vältimatu arreteerimise ootel püstolist maha. Ent see on väheusutav – inimesed, kes nii väga ennast armastavad, pole kalduvad enesetapule. Kuulduste järgi ta tapeti. Tõenäoliselt see nii oligi, seda enam, et nagu hiljuti selgus, oli tal sisenev kuuliauk kuklas. Enesetapjad end kuklasse ei tulista.

Gamzahhurdia saatuse puhul oli minu jaoks kõige arusaamatumaks, et inimesed kuulutasid oma rahvuslikuks juhiks koputaja, kes oli andnud tunnistusi oma sõprade ja kaasvõitlejate vastu. Kuidas võis seda teadmist eirata?

Tõlkeraamatut tervikuna saab lugeda SIIT:

Krimmitatarlased – ukrainlaste salarelv Krimmi vabastamisel?

18. augustil kirjutas Postimees, kuidas Venemaa föderaalne julgeolekuteenistus (FSB) korraldati Krimmis operatsiooni väidetavate islamistide tabamiseks. Arvatavasti oli see vastureaktsiooniks viimasel ajal annekteeritud poolsaarel paiknevates Venemaa sõjaväeobjektides üha sagedamini aset leidvatele võimsatele plahvatustele ja tulekahjudele, mis on tekitanud röövvallutajatele suurt kahju. Krimmi okupatsiooni omavalitsuse teatel olla FSB purustanud islamistliku rühmituse Hizb ut-Tahrir rakukese, mille kuus liiget kinni peeti. Rakuke värvanud kohalikke moslemeid ja tegelenud terrorismiga. Ühtlasi teatati, et rühmituse tegutsemist koordineeriti muidugi terroristliku riigi Ukraina poolt.

Kui kõne all on Krimmis elavatest moslemid, siis nendeks saavad olla üksnes krimmitatarlased. Teise maailmasõja aastatel 1941–1944 oli Krimm okupeeritud Saksa ja Rumeenia vägede poolt. Karistuseks koostöö eest Saksa okupantidega eest küüditati 18. mail 1944 kõik krimmitatarlased Kesk-Aasia näljasteppidesse. Ühtekokku deporteeriti ligikaudu 200 tuhat krimmitatarlast, kellest suur hulk hukkus talumatute transporditingimuste, harjumatu kliima, nälja ja orjatöö tagajärjel.

Sellele rahvale osaks saanud genotsiid on erakordne kasvõi seetõttu, et erinevalt teistest Stalini poolt oma kodumaalt küüditatud rahvastest, nagu tšetšeenid, kalmõkid, mesheti-türklased, balkaarid jt, keda samuti süüdistati  koostöö tegemises sakslastega, keelduti pärast Stalini surma üksnes krimmitatarlastel rahvusliku autonoomia taastamine ja kodumaale naasmine. Krimmitatarlased alustasid aastakümneid kestnud lootusetut võitlust õiguse eest tagasi pöörduda Krimmi. Võit saabus alles Kurjuse impeeriumi lagunedes.

Nn Hruštšovi sula aegu algas nuheldud rahvaste rehabiliteerimine ja neil võimaldati kodumaale tagasi pöörduda. Ent mingitel kaalutlustel ei  see käinud krimmitatarlaste kohta. Sellele vaatamata hakkasid nad tasahilju Krimmi naasma, ent kohale jõudnuid aeti kohemaid poolsaarelt välja. Samaaegselt puhkes krimmitatarlaste võitlus kodumaale naasmise eest, mis kujunes juudi väljarännuliikumise kõrval kõige massilisemaks opositsiooniliikumiseks. Lausaline  tagasipöördumine algas 1989. aastal ja 2000. aastate alguseks elas Krimmis ümmarguselt 250 000 tatarlast. 1991. aastal kutsuti kokku iga viie aasta tagant krimmitatarlaste poolt valitav esindusorgan Kurultai ja loodi krimmitatarlaste rahvuslike omavalitsusorganite süsteem.

Ent tagasipöördunuid ootasid ees diskrimineerimised tööturul ja olmetasandil. Eriti suured probleemid tekkisid seoses varem krimmitatarlastele kuulunud majade ja maaga, kuhu sisse kolinud kährikud ei tahtnud midagi kuulda nende tagastamisest endistele omanikele. Ometi suudeti võimude vastutegevuse kiuste suudeti üles ehitada rahvuskultuuri instrumendid, alates omakeelsetest koolidest, lõpetades omavalitsus institutsioonidega. Selleks kasutasid  krimmitatarlased osavalt ära Kiievi keskvalitsuse ja Krimmi venelastest juhtide vahelist vägikaikavedu. 

Krimmi annekteerimisega 2014. aastal sattusid sealsed tatarlase vihma käest räästa alla. Kuna okupatsioonivõimud kahtlustavad neid poolehoius Kiievile, kujutavad krimmitatarlased endast julgeolekuohtu ja vaenulikku vähemust, keda tuleb karmide vahenditega ohjeldada. Seetõttu on poolsaare põlisrahva asetanud üliraskesse olukorda. Venemaa anneksioon on kaasnenud krimmitatarlaste omavalitsusorganite süstemaatiline hävitamine,  nagu rahvaesinduse Kurultai täitevorgani Medžlise laiasaatmine, tatarikeelse telejaama sulgemine, aktivistide salapärased kadumise, läbiotsimised jm repressioonid.

Hiljutised Krimmi militaarobjektide "hooletust suitsetamisest tingitud" plahvatused ja sellega seotud arreteerimised, annavad alust oletusteks, et annekteeritud poolsaarel on tärkamas vastupanuliikumine. Venemaa FSB arvates on selle taga krimmitatarlased, kes käimasolevas sõja on ilmselgelt Ukraina poolt. Juhul kui kohalikel sissidel on tõepoolest Ukraina sõjaväe toetus, võib okupantide jalgealune Krimmis muutuda veelgi tulisemaks. Seda on juba haistnud venelastest uuskolonistid ja poolsaarel viibivad suvitajad. Alanud on paaniline põgenemine. Sellest aga võib paljugi järeldada.  

Banderalased. Relvastatud vastupanu Ukrainas 1940 1950

Stepan Bandera
https://en.wikipedia.org/wiki/Stepan_Bandera

Kaheksa aastat kestnud Venemaa madala intensiivsusega sõda Ukraina vastu eskaleerus käesoleva aasta 24. veebruaril Vene armee massilise sissetungiga Ukraina kontrolli all olevale territooriumile. Juhtus see, mida peljati, ent ei suudetud uskuda. Ent kõige uskumatum oli ukrainlaste südi vastupanuvõime ja võitlustahe, mistõttu Putini blitzkrieg’ist sai blitzpizdets.   

2014. aastal avaldasin pikema kirjutise „Rahvuslikust vastupanust Ukrainas“, milles andsin ülevaate ukrainlaste rahumeelsest vastupanust nõukogude okupatsioonile kuni iseseisvuse saavutamiseni. Järgnevate ridadega on tehtud katse vaadelda Ukrainas 1940.-1950. aastatel aset leidnud relvastatud võitlust, mis sarnaselt Eestis, Lätis ja Leedus toimunud metsavendlusega kestis 1950. aastate keskpaigani, ent oli tunduvalt massilisem ja organiseeritum. Tõenäoliselt võib just sealt leida ukrainlaste kangelasliku ja surmapõlgava vastupanu lätteid, mis on ilmekalt avaldunud 240 päeva kestnud Donetski lennujaama või sadakond päeva väldanud Mariupolit kaitsvate küborgide surmapõlglikus võitluses orkide ülekaalukate jõukude vastu.  

Erinevate vastupanuliikumiste kontekstis paistab ukraina vastupanu silma selle poolest, et omamata riiki, relvajõude, materiaalseid ressursse ning välisriikide toetust, suudeti ometi lühikese aja jooksul ja rahvusvahelise isolatsiooni tingimustes organiseerida massiline üldrahvalik relvastatud vastupanu. Teiseks omapäraks oli see, et üheaegselt võideldi kahel rindel – nii Natsi-Saksamaa kui ka kommunistliku Nõukogude Liidu vastu. Lisaks sellele tuli lahinguid lüüa ka Moskva poolt toetatud partisanide ja ukrainlastesse vaenulikult suhtuvate poolakatega.

Hoolimata sellest, et ukrainlaste võitlus sai peamiselt välise toetuse puudumise ja ebasoodsa rahvusvahelise olukorra tõttu kaotuse osaliseks, võivad selle vastupanu kogemused olla Ukraina relvajõududele tänapäevavalgi kasutatavad. Et Ukraina sõjaväejuhid on seda arvesse võtnud, annab tunnistust nende osav ja üliedukas lahingutegevus ülekaaluka Venemaa sõjamasina vastu.

Tõenäoliselt arvestasid ukrainlased Venemaa vägede kallaletungi puhul eelkõige tõrjelahingute ja vastase väljakurnamise taktikaga ning päris kindlasti ka sissisõjaga. Ja just siin kulus 1940.-1950. aastate ukrainlaste relvastatud vastupanuliikumise kogemus marjaks ära.    Sissisõjaga arvestasid ka Ukrainat toetavad riigid, kes juba enne 24. veebruaril toimunud vaenuvägede mitmel rindel sissetungi varustasid ukrainlasi kergete tõrjerelvadega, nagu javelinid ja stingerid. Mida edukamaks ukrainlaste vastupanu osutus, seda enam hakkas lisanduma relvaabi, millest saab järeldada ainult üht: aidata saab ainult seda, kes end ise aitab. Hääletu alistuja jääb tühjade pihkudega.

Kogu teksti saab lugeda SIIT:

Kaks põrmutallatud kangelast

Nadija Savtšenko
wikipedia.org/wiki/Nadija_Savt%C5%A1enko

Kas keegi mäletab veel Nadija Savtšenkot? 11. mail 1981 Kiievis ilmavalgust näinud Ukraina esimest ja siiamaani ainsaks jäänud ründelennuki Su-24 ja helikopteri Mi-24 naissoost navigaatorit, venelaste sõjavangi, kellest kujunes Ukraina vabadusvõitluse kangelanna ja sümbolkuju.

2014. aastal puhkenud sõjategevuses Ukraina relvajõudude ja Venemaa poolt toetatud nn iseseisvate Luhanski ja Donetski rahvavabariikide väeüksuste vahel võeti Savtšenko 17. juunil Luhanski oblasti Metallisti küla lähistel Donetski separatistide poolt vangi. Ta paigutati Venemaal Voroneži uurimisisolaatorisse, kus ta viibis üksikvangistuses. Savtšenkole esitati süüdistus kaasosalisuses kahe Venemaa ajakirjaniku hukkumise põhjustamises. Septembris 2014 viidi Savtšenko üle Moskva kinnipidamisasutusse.

Kui venelased hellitasid lootust kasutada Savtšenkot propagandistlikel eesmärkidel, sundides teda avalikult telekaamerate ees süüd tunnistama, kahetsema ja Ukraina valitsust hukka mõistma, siis tuli neil kibedalt pettuda. Naine pidas end vangistuses üleval väga kindlameelselt ja kangelaslikult, keeldus vene keeles rääkimast ning pidas korduvaid näljastreike.

Loodetud propagandistliku edu asemel tuli Vene võimudel hoopiski vastupidist kogeda. Savtšenko vangistamine tekitas maailmas suurt vastukaja. Asjaolu, et tegemist oli naisterahvaga lisas tema suhtes kaastunnet. Vallandus ülemaailmne kampaania tema vabastamiseks, milles osales teiste hulgas ka ÜRO peasekretär Ban Ki-moon. Mitmesuguste vahendajate kaudu algasid läbirääkimised Savtšenko vabastamiseks, mille tulemusel 25. mail 2015 vahetati Savtšenko kahe Ukraina relvajõudude poolt vangistatud Venemaa eriväelase vastu. Ühe naise vastu said venelased kaks meest. Vormiliselt andis Venema president Putin armu Ukraina piloodile ja Ukraina president Porošenko Venemaa sõjaväelastele. Lõplik kokkulepe selle vahetusetehingu kohta oli saavutatud nn Normandia neliku riigipeade telefoniläbirääkimistel.

Vahetusprotseduur toimus Venemaa pinnal, Doni-äärse Rostovi lennuväljal, kust president Porošenko lennuk viis ukrainlanna kodumaale, Putini õhulaev aga lennutas Vene „rambod“ Moskvasse.

Ukrainas võeti Savtšenko vastu tormilise vaimustusega. Savtšenkost sai Ukraina Ülemraada saadik, Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee liige, 2017. aasta juulis teatas ta kavatsusest kandideerida Ukraina presidendiks. Samas oli ta muutunud äärmiselt kriitiliseks Ukraina valitsuse ja riigis vohava korruptsiooni suhtes.

Kogu see hiilgav karjäär purunes kildudes, kui Savtšenko 22. märtsil 2018 arreteeriti süüdistatuna terrorirünnaku kavandamises Ülemraada vastu. Seda siiamaani segast kriminaalasja uuriti kuni 16. aprillini 2019, misjärel vabastati Savtšenko vahi alt seoses eelvangistuse tähtaja täitumisega.

Sestsaadik pole Savtšenkost enam midagi kuulda olnud. Ometi oleks just praegu temast suur abi Ukraina meeleheitlikus võitluses okupantide vastu. Savtšenko võiks olla Ukraina Jeanne d'Arc, kes julgustaks mehi ja innustaks naisi surmavaenlasele vastu astuma. Kuid tundub, et isiklik solvumine on suurem kui mure hädaohus oleva kodumaa pärast. Tahaks loota, et see solvumine ei areneks kaastööks vaenlasega. Ajaloost võib selliseid juhtumeid palju leida.

Tiit Madisson paguluses
 

Savtšenko lugu tekitab tahtmatult paralleele meie tuntud vabadusvõitleja Tiit Madissoni (1950-2021) juhtumiga. Vähetuntud endisest poliitvangist Madissonist sai seoses 23. augustil 1987 toimunud Hirvepargi meeleavaldusega korraldamise ja peakõnelemisega üleöö Eesti rahvuskangelane. Kuna ta aga pärast Hirveparki ei jätnud kasutamata äkitselt sülle kukkunud emigreerumisluba, mida oli aastaid tagajärjetult taotlenud, ja suundus Rootsi, jäi ta paratamatult kõrvale Eestis toimuvast taasiseseisvumisprotsessist. 

1990. aastal kodumaale naastes oli tal keeruline juba tekkinud poliitiliste rühmituste etteotsa asuda. Enamgi veel. Mitmesugustel põhjustel tekkisid tal lahkhelid endiste võitluskaaslastega ja üha suurem võõrdumine taasiseseisvunud Eesti arengutest. See rahulolematus tipnes 1996. aastal koostatud naiivsevõitu kirjatükiga „Eesti saatus“, mida kaitsepolitsei tõlgendas kui üleskutset valmistada Kaitseliidu abil ette sõjaväeline riigipööre ja luua selleks vastavad tingimused. Kuna Madissonil oli kehtiv tingimisi karistus mingi tühise majanduskuriteo eest, oli kohus sunnitud talle määrama 2-aastase vangistuse, millele liideti kaks kuud eelmise karistuse eest. 13. novembril 1997 vabastati Madisson Riigikogu poolt vastu võetud amnestiaseaduse alusel ennetähtaegselt.

Erinevalt riigipöörajast Savtšenkost, riigipööraja Madisson pildilt ei kadunud. 2001. aastal astus ta üleüldiseks hämmastuseks keskerakonda, ent juba järgmisel aastal lahkus sealt põhjusel, et tema uus kodupartei otsustas minna reformierakonna valitsusse. 2006. aastal liitus ta Eesti Rahvusliku Liikumise ja Eesti Iseseisvuspartei nime kandvate pisierakondadega. 2009. aastal teatas ta koos Roman Ubakivi ja Robert Villiga Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei Taasasutava Kogu loomisest. Ka see üritus lisandus Madissoni poliitiliste nurjumiste nimekirja.

Ent 2002. aastal sai Madissonist Lihula vallavanem, tema algatusel püstitati 20. augustil 2004 Lihulas  monument „60 aastat Eesti kaitselahingutest“, mis mõni aeg hiljem Juhan Partsi valitsuse korraldusel punase kraana ja politseivägivallaga teisaldati. Aga 2010. aastal sai Madissonil poliitikast isu täis ja ta asus koos abikaasaga elama Hispaaniasse. Kuus aastat hiljem oli ta Eestis tagasi, kuid suurde poliitikasse ta enam ei kippunud.

Öeldakse, et revolutsioon sööb oma lapsi. Parafraseerivalt võiks märkida, et sama teeb ka vabadusvõitlus oma kangelastega. Ent siinkohal säästan  lugejat heietustest, kuidas ambitsioonid ja võimed alati ei kattu ning miks sõjasangarid alati rahulikku ellu  ei sobitu.

  

Jälle häda presidendiga

Kui Alar Karis 31. augustil 2021 Riigikogus 72 häälega ametisse valiti näis, et viimaks on suudetud leida riigipea ameti jaoks vääriline isik. Kogemused kahe eelmise presidendiga olid nii masendavad, et üha rohkem hakati kahtluse alla panema riigi esindusisiku instituudi vajalikkust. Kadriorgu kolinud Karis paistis väärika ja päevapoliitikaülese käitumisega tõestavat, et president ei pea üldsegi olema ärmataja või poliitturistist ühiskonnalõhestaja. Lisaks sellele ei olnud uus presidendiproua rumal, edev ja kulukas nagu üle-eelmise riigipea küljeluu.

Erinevalt skandaalsetest eelkäijatest pidas Karis soliidset joont. Ei kippunud ta pingviinidega patsi lööma ja jalgratast väntama ega ka ametihüvesid ja riigipea volitusi kuritarvitama. Talle on lausa omistatud praeguse valitsuskoalitsiooni päästja maine. Nimelt on peavoolumeediast jooksnud läbi versioon nagu oleks Karis nurjanud Jüri Ratase katse panna uuesti kokku Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioon. Siinkohal tekib küsimus, kuidas saab president vetostada riigikogu toetust omava koalitsiooni ametisse astumist. Aga ilmselt ikka saab, kui kaporatuur jälle appi võetakse.

Ent Karise plekitul rinnaesisel oli antud kesta vaid 11. maini 2021. See oli päev, mil president kuulutas välja välismaalaste seaduse ja välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmise seaduse, mille ta oli 21. aprillil jätnud välja kuulutamata ja riigikogule tagasi saatnud. 

Selle seaduse välja kuulutamata jätmine tähendas Riigikogule valikut, kas võtta seadus muutmata kujul vastu või alustada uut menetlemist. Viimane aga oleks avanud tee parandusettepanekute tegemiseks ja andnud EKREle võimaluse blokeerida seaduse vastuvõtmist obstruktsiooni teel. Nii ei jäänud valitsuskoalitsioonil muud üle kui seaduseelnõu muutmata kujul vastu võtta. See toimus 9. mail (sic!).  

Nüüd oli pall presidendi käes. Ent seekord riigipea astla vastu takka üles lööma ei hakanud.

Miks oli president ühe ja sama seaduse puhul langetanud erineva otsuse? Kes või mis oli sundinud Karist lühikese aja jooksul meelt muutma? Mida ta selle eest sai, et tasus oma mainet kaalule panna? Kas teda survestati selleks? Kui jah, siis kelle poolt ja kuidas? Ent kõigepealt tuleks heita pilk selle seaduse ajaloole.   

Siinkohal tuleb tunnustada valitsuskoalitsiooni kurikavalat poliitilist leidlikkust, mille tulemusel lendas EKRE piltlikult öeldes oma võttest selili. 14. septembril 2020 oli valitsus EKRE initsiatiivil esitanud Riigikogu menetlusse välismaalaste seaduse, kõrgharidusseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise eelnõu, millega üritati piiri panna töörände ja õpirände varjus toimuvale massilise sisserändele idaslaavi riikidest, peamiselt Ukrainast, Venemaalt ja Valgevenest.  

Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioonis valitsevate erimeelsuste tõttu kulges eelnõu menetlemine üle kivide ja kändude, kuni 13. jaanuaril 2021 toimunud kaporatuuri riigipööre sellele lõpu tegi. Eelnõu jäi põhiseaduskomisjoni sahtlisse tolmu koguma. Kuni Kaja Kallase valitsuse ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Andres Sutt hakkas rääkima, kuidas Eesti „on aeg raputada maha sulase mentaliteet ja lubada siia inimesed, kes loovad meie jaoks väärtust“.  

Kuna vastava eelnõu menetlusse andmisel varitses oht, et EKRE hakkab selle vastuvõtmist kõigi vahenditega takistama, tuldi hiilgavale mõttele kasutada ära juba menetlusse antud seaduse eelnõu ja pöörata see pea peale, tühistades kõik selles olevad rändekitsendused ja muutes töö- ja õpirände sisuliselt piirangutevabaks. Silmakirjaks lisati sinna sätteid Ukraina sõjapõgenike tööturule kaasamiseks, ehkki viimastel oli ka olemasolevate seaduste alusel võimalus Eestis töötada. Sellele jultunud tegutsemisele oli peaministril veelgi küünilisem vastus: aga see on ju teie endi (EKRE) eelnõu! 

Vahepeal tundus, et see ostapbenderlik kombinatsioon sattus ohtu aeg-ajalt perutavate keskerakondlaste tõttu. Ent kui eelnõu pärast kolmandat lugemist hääletusele pandi, oli endiste savisaarlaste vastuseis nagu käega pühitud.    

Kummalise kokkusattumusena tasus Keskerakond 5. mail ühtäkki 843 000 eurose võla reklaamifirmale Midfield. Pidevas rahahädas virelenud ja seetõttu erakonna kulutusi, sh kohalike valimiste kampaaniat, oluliselt kärpinud partei esimehe Jüri Ratase sõnul saadi see summa kokku liikmemaksudest ja toetajate annetustest. Mis puutub liikmemaksudesse, siis on väheusutav, et sealt sai kokku tulla mingi nimetamisväärne summa. Pigem olid rahapaja leidmise taga helded annetajad ehk pikisilmi selle seaduse kiiret vastuvõtmist ootavad ärimehed ja -naised. Annetajate osas võib mingit selgust saada, kui avaldatakse andmed erakondadele toetamise kohta. Ent arvestades Keskerakonna korruptsioonilembust, pole välistatud ka uus Porto-Franco kaasus.

Nõnda olid kõik asjahuvitatud oma osa kätte saanud. Reformierakond ja ettevõtjad seaduse, mis aitab Eestit üle ujutada kolmandatest riikidest pärit odavtööjõuga ja teenib eesti rahva välja vahetamise eesmärki. Keskerakond sai oma võla ära maksta. Ent mis kasu sai sellest president Karis? Mis sundis teda sisuliselt käigupealt oma seisukohta muutma? Kas esimese veretilga järel läheb ka hing? Ehk kas Eestil on nüüd president, kes täidab kuulekalt valitsuserakondade tellimusi? Aeg näitab, milliseks asjad kujunevad ja kas esimene vääratus jääb viimaseks. Paraku tuleb selle loo puhul meelde idamaa vanasõna: mehest saab teha eunuhhi, kuid eunuhhist meest enam teha ei saa.      

Kolõma, kole maa, kus orjati, piineldi ja kooleti

 Venda Sõelsepp

Kolõma – kole maa

Koostanud ja kommenteerinud Jüri Kaldmaa

EKSA 2021

See on raamat Kolõmast, koledast maast, kus vaeveldi, nälgiti ja kooleti. Seda maad on väetatud utoopilise „helge tuleviku“ nimel rüganud orjade higi ja verega. Selles puhkavad Kurjuse Impeeriumi lugematute alamate ja ikestatud rahvaste luud. Sinna on oma elu jätnud ka tuhanded eestlased, kes rahvavaenlaseks ja fašistideks kuulutatuna, pidid kaelamurdva sunnitööga oma „süüd suure kodumaa ees lunastama“. Ent oli ka üksikuid, kes suutsid Kolõma sunnitöölaagrite põrgust eluga pääseda, uuesti otsast alata ja isegi oma kohutavaid mälestusi teistega jagada. Üheks selliseks õnneseeneks oli ka käesoleva raamatu autor, noor mees, kes ajaloo keerdkäikude tagajärjel oli sattunud Gulagi masinavärgi hammasrataste vahele.

See raamat ei ürita kogu seda koletuslikku süsteemi üldistada ega analüüsida. Piirdutud on vaid autori isiklikele tähelepanekute, oma silmaga nähtu ja kõrvaga kuulduga. Vaatamata sellele peegeldub autori kirjaridadest nagu veetilgas ookean vastu nõukogulik julmus, hoolimatus inimelu vastu ja kogu sovetielu absurdsus.  

Kolõma paikneb Vene Föderatsiooni Kaug-Idas Ida-Siberi mere ja Ohhoota mere vahel, praeguse Tšuktšimaa, Magadani oblasti ja Jakuutia territooriumil. Karmi kliima, igikeltsa ja juurdepääsuteede puudumise tõttu peeti seda kanti pikka aega asustamiskõlbmatuks, kus toime suutsid tulla vaid pärismaalased: eveenid, jukagiirid, tšuktšid, jakuudid jt Kaug-Põhja rahvakillud. Näiteks tsaari-Venemaal, kus olid pikad traditsioonid kurjategijate ja riigivastaste Siberisse meelt parandama saatmiseks, ei peetud Kolõmad vangilaagrite või asumisepaikade rajamiseks kõlblikuks.

Olukord muutus 1920. aastate lõpul, mil Kolõma mägismaal avastati kulla, tina, kivisöe ja haruldaste muldmetallide ülirikkalikud leiukohad. 1931. aastal alustati piirkonna koloniseerimist, mis mõistagi toimus vangilaagrite rajamise kaudu. Peamiselt vangide käsitsitöö, kus tööriistadeks olid käsikäru, kirka ja labidas, rajati piirkonnakeskus Magadan, kaevandusasulad, šahtid ja karjäärid ning muidugi vangilaagrid. Kolõmast kujunes kõige hirmuäratavam vangilaagrite ala kogu Gulagi arhipelaagis, sinna sattumine tähendas suure tõenäolisusega kindlat surma.          

Igal raamatul on oma tekkelugu. See raamat ootas avaldamist üle kahekümne aasta. Ja ilmselt oleks jäänudki ootama, kui poleks olnud kirjanik Jüri Kaldmaad.

Pealtnäha ilmus raamat kõrvalsaadusena. Nimelt tekkis Kaldmaal huvi oma varalahkunud (1991) isa elukäigu vastu. 1928. aastal Vajangu vallas Järvamaal sündinud Harry Kaldmaa kuulus Rakveres tegutsenud koolinoorte vastupanuorganisatsiooni Raudne Käsi, mille liikmed lasid 16. novembril 1945 õhku kohaliku punamonumendi näitamaks, et „et Eestis on nõukogude korra vastaseid, et on organiseeritud vastupanu”. 4. märtsil 1946 mõisteti kaheksale Rakvere koolinoorele Vene NFSV kriminaalkoodeksi (KrK) paragrahvide 58-9 (kontrrevolutsioonilisel sihil raud- või muude teede ja liiklusvahendite, rahva sidevahendite, veejuhtmete, ühiskondlike ladude ja muude seadeldiste või riikliku või ühiskondliku vara purustamine või rikkumine plahvatusega, süütamisega või muul viisil) ja  58-2 (relvastatud ülestõus või kontrrevolutsioonilistel eesmärkidel NSVLi territooriumile tungimine või võimu haaramine keskuses või kohtadel samal eesmärgil, sealhulgas NSVLi või mingi liiduvabariigi territooriumiosa vägivaldseks eemaldamiseks või NSVLi ja välisriikide vaheliste lepingute nurja ajamiseks) seitsmest kuni viieteistkümne aasta pikkused vangilaagrikaristused. Harry Kaldmaad nuheldi kümneaastase vangistuse Kolõma sunnitöölaagrites ühes sellele järgneva viieaastase asumisele saatmisega.  Tagasi kodumaale jõudis ta alles 1956. aastal.

Isa elukäiku uurides jõudis poeg Kolõma vangilaagriteni ja Venda Sõelsepani, kes oli avaldanud mitmed kirjutisi sealsete vangilaagrite teemal. Jüri Kaldmaa on tunnistanud, et see raamat sündis sellest, et tal jäid oma Kolõmal vangis olnud isaga need jutud rääkimata. Isalt küsimata küsimustele vastas kaudselt hoopis Venda Sõelsepp.

Kolõma vangilaagrite põrguringid läbi teinud ja sealt ühena vähestest eluga tagasi tulnud laiemale üldsusele rohkem lastekirjanikuna tuntud Venda Sõelsepp (1923-2006) arreteeriti 11. oktoobril 1944 Haapsalus. Talle pandi süüks aastatel 1942-1944 ajalehe Lääne Elu toimetajana töötamist ja enne seda Omakaitsesse kuulumist. Viimane roll oli piirdunud mõne ladude valvamise korraga ja tänaval patrullimisega, ent märk oli küljes. Järgnesid NKVD Pagari tänava vangikambrid, kus tee õnneks ei pekstud ega piinatud – süü oli niigi selge, ja Patarei vangla.

21. aprillil 1945 mõistis tribunal talle VNFSV KrK paragrahv 58-1^a (kodumaa reetmine)   alusel 10 aastat vangilaagrit ühes sellele järgneva 5aastase asumisele saatmisega. Edasi tuli Lasnamäe vangla ja 27. aprillil alanud kuid kestnud vangitapp, mille sekka mahtus ka tappev meresõit laevatrümmis, läbi suure kodumaa avaruste kuni Kolõmale välja. Ja siis see algas: nälg, külm, kõiki elumahlu väljapigistav 12 tunni pikkune (lisaks tööobjektile minek ja sealt tulek) sunnitöö, krimkade vägivald ja röövretked, vangivalvurite terror, räpasus, täid, haigused, olematu arstiabi ning kõikjalolev rõve vene sõim, mille eest polnud kuhugi peitu minna ega kõrvu kinni katta. Kurioosse kontrastina ümbritsesid kogu seda elu punaloosungid, mis ülistasid isakest Stalinit, kommunistlikku parteid, ausat tööd ja nõukogude patriotismi, ning balalaikast, trummist ja lõõtsmoonikust koosneva orkestri poolt esitava helilooja Isaak Dunajevski, Vassili Lebedev-Kumatši sõnadel, entusiaste marsi „Meil laulud aitavad elada võita“ mürtsuvad helid. Üldise nälja taustal oli samasuguseks absurdsuseks (millest nõukogude elu nii rikas oli) laagripoe lettide uhkeldavad kaaviaripurgid, mida vangid võisid osta, kui vaid raha oli. (lk 279)

Iidne gulagitarkus ütleb: kui tahad vangilaagis ellu jääda, katsu eemale hoida üldtöödest. Nendeks olid kaevanduse, karjääri ja metsalangetustööd, kuhu saabuva vangitapi seast „orjaturul“ nooremaid ja tugevamaid mehi välja valiti. Olematu vene keele oskuse ja igasuguste nõukogude elu, rääkimata laagri omade, kogemusteta, polnud Sõelsepal mingit väljavaadet seda vangitarkust kasutada. Ja umbes aasta kestnud kaevuritöö tulemusel sai temast nn hingevaakuja ehk üldtöödeks kõlbmatu, kellele jäi vaid kaks võimalust: kas oma kondid Kolõma igikeltsa sisse jätta või lasta end invaliidide laagris töökõlbulikuks „nuumata“. Sõelsepal oli õnne, ta jäi ellu, sai IV invaliidsusgrupi, mis tähendas pääsu üldtöödest ja ellujäämispiletit. Enamgi veel, tal õnnestus isegi saada velskriametisse, mis oli laagritingimustes tõeline õnneloos. Autor tunnistab, et tänu sellele ta üldse ellu jäigi. (lk 158) Ja kuigi pärast poliitvangide ja tavakurjamite eraldi laagritesse paigutamist tuli hüüdnime Ivan Ivanovitš kandval „joodijüril“ see soe ametikoht maha panna, suutis Sõelsepp kuni laagrist asumisele pääsemini sealsamas Kolõmal oma eluga ilusti toime saada. Peagi tuli Stalini surm, Beria amnestia ja poliitvangide vabastamine. 1956. aasta juulis jõudis tulevane kirjanik pärast pea tosina aasta pikkust sunnitud eemalolekut tagasi kodumaale.

Uueks elukohaks sai Pärnu, vangiaastate aegu lagunenud pere asemel uue soetamine ja sulesepa kutse. Lisaks ajakirjanikutööle on tema sulest nii isikliku kui ka varjunime all ilmunud lastejutte ja luuletusi, aga ka geniaalse vene poeedi Sergei Jessenini luule tõlkeid. Temast sai Eesti NSV Kirjanike Liidu liige

Niipea, kui Eestis hakkasid puhuma vabamad tuuled, hakkas Sõelsepp avaldama Kolõma vangilaagrite teemalisi artikleid ja luulet, nagu näiteks luulekogu „Narilaulud“, millesse oli poetatud ka laagri narilaudadel sepitsetud värsse. Alates 1989. aastast on mitmesugustes Eesti ajakirjandusväljaannetes tema sulest ilmunud üle kolmekümne erineva pikkusega Kolõma vangilaagrite teemalise kirjutise. Sõelsepp on koostanud eessõna Nõukogude repressiivpoliitika uurija ja Kolõma vangi Aadu Olli Kolõma vangilaagrite teemalisele ülevaatele (Nõukogude Kaug-Põhja vangilaagrid ja Eesti poliitvangid Kolõmal. Koostanud Aadu Oll. – Tartu: Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon, 1999.) Olgu lisatud, et Sõelsepa näol on tegemist ainsa eesti kirjanikuga, kes on võtnud arvustada Aleksandr Solženitsõni epopöad „Gulagi arhipelaag“. Samuti tegi Sõelsepp kaastööd ühinguga Memento, arvutades näiteks välja Duskanja laagripiirkonna toidunormid mittetöötavatel vangidele: kokku 1872 kcal/päevas, mööndes, et iseasi, kui palju sellest vangi kaussi sattus

Sõelsepa panus okupatsioonivõimude sooritatud kuritegude avalikustamisse on pälvinud ka riiklikku tunnustust. 3. veebruaril 2003 annetati talle president Arnold Rüütli poolt Valgetähe medaliklassi teenetemärk.

Möödunud aastatuhande lõpul tekkis Sõelsepal plaan koondada ülaltoodud kirjutised ühise kaante vahele. Raamatu pealkirjaks pidi saama „Kõik inimese heaks…“. Paraku jäi käsikirja trükki andmine vähese huvi, suurte trükikulude ja sponsorite puudumise tõttu katki. Autor saatis küll käsikirja mitmele tuttavale lugeda, ent abi sellest ei olnud. Vangilaagrimälestuste ilmumise kõrgaeg oli olnud 1990. aastate algupoolel. Kümnendi lõpuks oli buum peamiselt majanduskitsikuse tõttu taandunud ja jäänud üksikute entusiastide kanda

Pärast Sõelsepa surma annetas tema õetütar Meeli Tankler kirjaniku arhiivi, sealhulgas ka tulevase raamatu käsikirja, Eesti Kirjandusmuuseumile. Näis, et sinna see jääbki tolmu koguma, ent saatus tahtis teisiti.  

Raamat nägi ilmavalgust ja mitte areldi mööda seinaääri sisse hiilides, vaid suure pauguga ust lahti lüües. Järgnesid kaks esitlust Tallinna ja Tartu kirjanike majades, kuhu oli kohale kutsutud ka mõned veel elus olevad Kolõma kolgatatee läbikäinud Ilmar Lokka ja Artur Metsik. Neist esimesel 94 aastat turjal, teisel aasta vähem, ent mõlemad selge ja terava mõistusega ning reipa ja optimistliku olekuga. Seejuures on endine spordimees Lokka siiamaani iganädalane jõusaalide kasutaja. Olgu lisatud, et Kolõmal olnutes on praegu veel elavate kirjas 89-aastane Mia Reimo.    

„Kolõma – kole maa“ on näol on tegemist kõige mahukaima eesti keeles ilmunud Kolõma vangilaagrite teemalise raamatuga ja sellega asub autor meie rikkalikus laagrikirjanduses väärikale kohale. Ent tema kõrvale võtab värske Stalini laagrite asjatundjana koha sisse ka raamatu koostaja Jüri Kaldmaa. Raamatut kokku pannes töötas koostaja Kolõma vangilaagreid kajastava kirjanduse kõrval hoolega läbi kuuest kastist koosneva Sõelsepa isikliku arhiivi, kus paljude huvitavate materjalide kõrval leidis „Kõik inimese jaoks…“ käsikirja, mis sisaldas 26 teksti. Sellest sai tulevase raamatu emapuu. Koostaja lisas omalt poolt tosin lugu, nagu näiteks eespool mainitud „Mustad punnid“ ja viis lugu „Parapsühholoogilist rosoljet“. Need on kohati humoorikalt ja absurdimaiku ilukirjanduslikud tekstid toovad olulist vaheldust muu dokumentalistika üldiselt masendavasse tonaalsusse. 

Ühtlasi viis koostaja käsikirjas olevate artiklid vastavusse toimunu ajalise järjestusega, mis muutis sündmustiku lugeja jaoks hõlpsamini jälgitavaks. Veel on koostaja poolt raamatusse lisatud katkeid autori kirjutatud ja talle saadetud kirjadest, viiteid, kommentaare, koostaja järelsõna, isikunimede ja Kolõma vangilaagrite kohanimede registrid. Eriti väärtuslikuks tuleb pidada esimeses Kolõma tapis (1000 vangi) olnud eestlaste nimekirja, kellest 60 Kolõmalt õudused üle elasid ja, peale kahe kolemaale kohalejäänu, kodumaale naasid. Nimekirjas on näiteks kuulus sportlane Aleksander Klumberg-Kolmpere (1899-1958), kes 1924. aasta Pariisi suveolümpiamängudel võitis kümnevõistluses pronksmedali. Kahjuks läks ta peagi pärast vabanemist manalateele.

Teemast süvitsi huvitatute tarvis on koostaja lisanud valiku Kolõma vangilaagrite teemal avaldatud kirjandusest kohta eesti, soome, vene, inglise, saksa ja prantsuse keeles. Raamatuid on kokku 37, neist 10 eesti keeles, ja suurelt jaolt on tegemist mälestusraamatutega. „Kolõma – kole maa“ näol on tegemist olulise täiendusega Kolõma, aga ka tervesse Gulagi vangilaagrite teemalisse kirjandusse.