Kaks põrmutallatud kangelast

Nadija Savtšenko
wikipedia.org/wiki/Nadija_Savt%C5%A1enko

Kas keegi mäletab veel Nadija Savtšenkot? 11. mail 1981 Kiievis ilmavalgust näinud Ukraina esimest ja siiamaani ainsaks jäänud ründelennuki Su-24 ja helikopteri Mi-24 naissoost navigaatorit, venelaste sõjavangi, kellest kujunes Ukraina vabadusvõitluse kangelanna ja sümbolkuju.

2014. aastal puhkenud sõjategevuses Ukraina relvajõudude ja Venemaa poolt toetatud nn iseseisvate Luhanski ja Donetski rahvavabariikide väeüksuste vahel võeti Savtšenko 17. juunil Luhanski oblasti Metallisti küla lähistel Donetski separatistide poolt vangi. Ta paigutati Venemaal Voroneži uurimisisolaatorisse, kus ta viibis üksikvangistuses. Savtšenkole esitati süüdistus kaasosalisuses kahe Venemaa ajakirjaniku hukkumise põhjustamises. Septembris 2014 viidi Savtšenko üle Moskva kinnipidamisasutusse.

Kui venelased hellitasid lootust kasutada Savtšenkot propagandistlikel eesmärkidel, sundides teda avalikult telekaamerate ees süüd tunnistama, kahetsema ja Ukraina valitsust hukka mõistma, siis tuli neil kibedalt pettuda. Naine pidas end vangistuses üleval väga kindlameelselt ja kangelaslikult, keeldus vene keeles rääkimast ning pidas korduvaid näljastreike.

Loodetud propagandistliku edu asemel tuli Vene võimudel hoopiski vastupidist kogeda. Savtšenko vangistamine tekitas maailmas suurt vastukaja. Asjaolu, et tegemist oli naisterahvaga lisas tema suhtes kaastunnet. Vallandus ülemaailmne kampaania tema vabastamiseks, milles osales teiste hulgas ka ÜRO peasekretär Ban Ki-moon. Mitmesuguste vahendajate kaudu algasid läbirääkimised Savtšenko vabastamiseks, mille tulemusel 25. mail 2015 vahetati Savtšenko kahe Ukraina relvajõudude poolt vangistatud Venemaa eriväelase vastu. Ühe naise vastu said venelased kaks meest. Vormiliselt andis Venema president Putin armu Ukraina piloodile ja Ukraina president Porošenko Venemaa sõjaväelastele. Lõplik kokkulepe selle vahetusetehingu kohta oli saavutatud nn Normandia neliku riigipeade telefoniläbirääkimistel.

Vahetusprotseduur toimus Venemaa pinnal, Doni-äärse Rostovi lennuväljal, kust president Porošenko lennuk viis ukrainlanna kodumaale, Putini õhulaev aga lennutas Vene „rambod“ Moskvasse.

Ukrainas võeti Savtšenko vastu tormilise vaimustusega. Savtšenkost sai Ukraina Ülemraada saadik, Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee liige, 2017. aasta juulis teatas ta kavatsusest kandideerida Ukraina presidendiks. Samas oli ta muutunud äärmiselt kriitiliseks Ukraina valitsuse ja riigis vohava korruptsiooni suhtes.

Kogu see hiilgav karjäär purunes kildudes, kui Savtšenko 22. märtsil 2018 arreteeriti süüdistatuna terrorirünnaku kavandamises Ülemraada vastu. Seda siiamaani segast kriminaalasja uuriti kuni 16. aprillini 2019, misjärel vabastati Savtšenko vahi alt seoses eelvangistuse tähtaja täitumisega.

Sestsaadik pole Savtšenkost enam midagi kuulda olnud. Ometi oleks just praegu temast suur abi Ukraina meeleheitlikus võitluses okupantide vastu. Savtšenko võiks olla Ukraina Jeanne d'Arc, kes julgustaks mehi ja innustaks naisi surmavaenlasele vastu astuma. Kuid tundub, et isiklik solvumine on suurem kui mure hädaohus oleva kodumaa pärast. Tahaks loota, et see solvumine ei areneks kaastööks vaenlasega. Ajaloost võib selliseid juhtumeid palju leida.

Tiit Madisson paguluses
 

Savtšenko lugu tekitab tahtmatult paralleele meie tuntud vabadusvõitleja Tiit Madissoni (1950-2021) juhtumiga. Vähetuntud endisest poliitvangist Madissonist sai seoses 23. augustil 1987 toimunud Hirvepargi meeleavaldusega korraldamise ja peakõnelemisega üleöö Eesti rahvuskangelane. Kuna ta aga pärast Hirveparki ei jätnud kasutamata äkitselt sülle kukkunud emigreerumisluba, mida oli aastaid tagajärjetult taotlenud, ja suundus Rootsi, jäi ta paratamatult kõrvale Eestis toimuvast taasiseseisvumisprotsessist. 

1990. aastal kodumaale naastes oli tal keeruline juba tekkinud poliitiliste rühmituste etteotsa asuda. Enamgi veel. Mitmesugustel põhjustel tekkisid tal lahkhelid endiste võitluskaaslastega ja üha suurem võõrdumine taasiseseisvunud Eesti arengutest. See rahulolematus tipnes 1996. aastal koostatud naiivsevõitu kirjatükiga „Eesti saatus“, mida kaitsepolitsei tõlgendas kui üleskutset valmistada Kaitseliidu abil ette sõjaväeline riigipööre ja luua selleks vastavad tingimused. Kuna Madissonil oli kehtiv tingimisi karistus mingi tühise majanduskuriteo eest, oli kohus sunnitud talle määrama 2-aastase vangistuse, millele liideti kaks kuud eelmise karistuse eest. 13. novembril 1997 vabastati Madisson Riigikogu poolt vastu võetud amnestiaseaduse alusel ennetähtaegselt.

Erinevalt riigipöörajast Savtšenkost, riigipööraja Madisson pildilt ei kadunud. 2001. aastal astus ta üleüldiseks hämmastuseks keskerakonda, ent juba järgmisel aastal lahkus sealt põhjusel, et tema uus kodupartei otsustas minna reformierakonna valitsusse. 2006. aastal liitus ta Eesti Rahvusliku Liikumise ja Eesti Iseseisvuspartei nime kandvate pisierakondadega. 2009. aastal teatas ta koos Roman Ubakivi ja Robert Villiga Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei Taasasutava Kogu loomisest. Ka see üritus lisandus Madissoni poliitiliste nurjumiste nimekirja.

Ent 2002. aastal sai Madissonist Lihula vallavanem, tema algatusel püstitati 20. augustil 2004 Lihulas  monument „60 aastat Eesti kaitselahingutest“, mis mõni aeg hiljem Juhan Partsi valitsuse korraldusel punase kraana ja politseivägivallaga teisaldati. Aga 2010. aastal sai Madissonil poliitikast isu täis ja ta asus koos abikaasaga elama Hispaaniasse. Kuus aastat hiljem oli ta Eestis tagasi, kuid suurde poliitikasse ta enam ei kippunud.

Öeldakse, et revolutsioon sööb oma lapsi. Parafraseerivalt võiks märkida, et sama teeb ka vabadusvõitlus oma kangelastega. Ent siinkohal säästan  lugejat heietustest, kuidas ambitsioonid ja võimed alati ei kattu ning miks sõjasangarid alati rahulikku ellu  ei sobitu.

  

Jälle häda presidendiga

Kui Alar Karis 31. augustil 2021 Riigikogus 72 häälega ametisse valiti näis, et viimaks on suudetud leida riigipea ameti jaoks vääriline isik. Kogemused kahe eelmise presidendiga olid nii masendavad, et üha rohkem hakati kahtluse alla panema riigi esindusisiku instituudi vajalikkust. Kadriorgu kolinud Karis paistis väärika ja päevapoliitikaülese käitumisega tõestavat, et president ei pea üldsegi olema ärmataja või poliitturistist ühiskonnalõhestaja. Lisaks sellele ei olnud uus presidendiproua rumal, edev ja kulukas nagu üle-eelmise riigipea küljeluu.

Erinevalt skandaalsetest eelkäijatest pidas Karis soliidset joont. Ei kippunud ta pingviinidega patsi lööma ja jalgratast väntama ega ka ametihüvesid ja riigipea volitusi kuritarvitama. Talle on lausa omistatud praeguse valitsuskoalitsiooni päästja maine. Nimelt on peavoolumeediast jooksnud läbi versioon nagu oleks Karis nurjanud Jüri Ratase katse panna uuesti kokku Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioon. Siinkohal tekib küsimus, kuidas saab president vetostada riigikogu toetust omava koalitsiooni ametisse astumist. Aga ilmselt ikka saab, kui kaporatuur jälle appi võetakse.

Ent Karise plekitul rinnaesisel oli antud kesta vaid 11. maini 2021. See oli päev, mil president kuulutas välja välismaalaste seaduse ja välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmise seaduse, mille ta oli 21. aprillil jätnud välja kuulutamata ja riigikogule tagasi saatnud. 

Selle seaduse välja kuulutamata jätmine tähendas Riigikogule valikut, kas võtta seadus muutmata kujul vastu või alustada uut menetlemist. Viimane aga oleks avanud tee parandusettepanekute tegemiseks ja andnud EKREle võimaluse blokeerida seaduse vastuvõtmist obstruktsiooni teel. Nii ei jäänud valitsuskoalitsioonil muud üle kui seaduseelnõu muutmata kujul vastu võtta. See toimus 9. mail (sic!).  

Nüüd oli pall presidendi käes. Ent seekord riigipea astla vastu takka üles lööma ei hakanud.

Miks oli president ühe ja sama seaduse puhul langetanud erineva otsuse? Kes või mis oli sundinud Karist lühikese aja jooksul meelt muutma? Mida ta selle eest sai, et tasus oma mainet kaalule panna? Kas teda survestati selleks? Kui jah, siis kelle poolt ja kuidas? Ent kõigepealt tuleks heita pilk selle seaduse ajaloole.   

Siinkohal tuleb tunnustada valitsuskoalitsiooni kurikavalat poliitilist leidlikkust, mille tulemusel lendas EKRE piltlikult öeldes oma võttest selili. 14. septembril 2020 oli valitsus EKRE initsiatiivil esitanud Riigikogu menetlusse välismaalaste seaduse, kõrgharidusseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise eelnõu, millega üritati piiri panna töörände ja õpirände varjus toimuvale massilise sisserändele idaslaavi riikidest, peamiselt Ukrainast, Venemaalt ja Valgevenest.  

Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioonis valitsevate erimeelsuste tõttu kulges eelnõu menetlemine üle kivide ja kändude, kuni 13. jaanuaril 2021 toimunud kaporatuuri riigipööre sellele lõpu tegi. Eelnõu jäi põhiseaduskomisjoni sahtlisse tolmu koguma. Kuni Kaja Kallase valitsuse ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Andres Sutt hakkas rääkima, kuidas Eesti „on aeg raputada maha sulase mentaliteet ja lubada siia inimesed, kes loovad meie jaoks väärtust“.  

Kuna vastava eelnõu menetlusse andmisel varitses oht, et EKRE hakkab selle vastuvõtmist kõigi vahenditega takistama, tuldi hiilgavale mõttele kasutada ära juba menetlusse antud seaduse eelnõu ja pöörata see pea peale, tühistades kõik selles olevad rändekitsendused ja muutes töö- ja õpirände sisuliselt piirangutevabaks. Silmakirjaks lisati sinna sätteid Ukraina sõjapõgenike tööturule kaasamiseks, ehkki viimastel oli ka olemasolevate seaduste alusel võimalus Eestis töötada. Sellele jultunud tegutsemisele oli peaministril veelgi küünilisem vastus: aga see on ju teie endi (EKRE) eelnõu! 

Vahepeal tundus, et see ostapbenderlik kombinatsioon sattus ohtu aeg-ajalt perutavate keskerakondlaste tõttu. Ent kui eelnõu pärast kolmandat lugemist hääletusele pandi, oli endiste savisaarlaste vastuseis nagu käega pühitud.    

Kummalise kokkusattumusena tasus Keskerakond 5. mail ühtäkki 843 000 eurose võla reklaamifirmale Midfield. Pidevas rahahädas virelenud ja seetõttu erakonna kulutusi, sh kohalike valimiste kampaaniat, oluliselt kärpinud partei esimehe Jüri Ratase sõnul saadi see summa kokku liikmemaksudest ja toetajate annetustest. Mis puutub liikmemaksudesse, siis on väheusutav, et sealt sai kokku tulla mingi nimetamisväärne summa. Pigem olid rahapaja leidmise taga helded annetajad ehk pikisilmi selle seaduse kiiret vastuvõtmist ootavad ärimehed ja -naised. Annetajate osas võib mingit selgust saada, kui avaldatakse andmed erakondadele toetamise kohta. Ent arvestades Keskerakonna korruptsioonilembust, pole välistatud ka uus Porto-Franco kaasus.

Nõnda olid kõik asjahuvitatud oma osa kätte saanud. Reformierakond ja ettevõtjad seaduse, mis aitab Eestit üle ujutada kolmandatest riikidest pärit odavtööjõuga ja teenib eesti rahva välja vahetamise eesmärki. Keskerakond sai oma võla ära maksta. Ent mis kasu sai sellest president Karis? Mis sundis teda sisuliselt käigupealt oma seisukohta muutma? Kas esimese veretilga järel läheb ka hing? Ehk kas Eestil on nüüd president, kes täidab kuulekalt valitsuserakondade tellimusi? Aeg näitab, milliseks asjad kujunevad ja kas esimene vääratus jääb viimaseks. Paraku tuleb selle loo puhul meelde idamaa vanasõna: mehest saab teha eunuhhi, kuid eunuhhist meest enam teha ei saa.      

Relvastud vastupanu Ukrainas 1940.-1950. aastatel III

Võitlused Saksa okupatsioonivõimuga

Vaatamata sellele, et Saksa võimud ei tahtnud midagi kuulda iseseisvast Ukraina riigist ning olid 30. juunil 1941 iseseisvuse väljakuulutajad vangistanud, valis OUN Saksa-Nõukogude sõjas ikkagi Saksamaa poole. Samas ei saa Ukraina rahvuslasi sugugi pidada Teises maailmasõjas Saksamaa liitlaseks, nagu seda olid näiteks Ungari, Rumeenia ja Bulgaaria. Kui Saksamaa lüüasaamine oli juba käegakatsutav, tegid need riigid kannapöörde ja alustasid sõjategevust endise relvavenna vastu. Sellega loodeti pälvida lääneliitlaste toetus ja pääseda Nõukogude okupatsioonist. Need lootused olid asjatud, sest külma südamega võitjariigid jätsid endised natside kannupoisid Stalini meelevalda.

Teisiti läks Soomel, keda ei saa tegelikult Saksamaa satelliidiks pidada. Soomel tuli iseseisvuse säilitamiseks pidada Nõukogude Liiduga kaks verist sõda – Talvesõda ja Jätkusõda, kusjuures esimene sõda toimus just nimelt Saksamaa õnnistusel. Saksa-Nõukogude sõja puhkedes võtsid soomlased neilt Talvesõjas vallutatud territooriumid tagasi, ent vaatamata sakslaste pealekäimisele nad enamat, nagu näiteks kaasalöömist Leningradi piiramisel, ei üritanud. Ka nemad pöörasid viimaks relvad Saksamaa vastu, ent võttes arvesse soomlaste vastupanutahet, ei söandanud Nõukogude Liit neid okupeerida. 

Ukrainlaste olukord oli tunduvalt teistsugune. Esiteks ei olnud neil oma riiki ega regulaarmeed, rääkimata lääneriikide toetusest. Sõjaeelsetel aastatel oli nende vaenlasteks olnud ukrainlasi diskrimineerivad Poola, Rumeenia ja Tšehhoslovakkia ning ainsateks toetajateks Saksamaa ja Leedu. Pole andmeid, et ukrainlased oleks aktiivselt otsitud näiteks Suurbritannia, USA või Prantsusmaa toetust või oleks selles vallas mingit edu saavutanud.

Teise maailmasõja puhkemine lõi kaardilaua segi. Senine peavaenlane Poola oli küll puruks löödud, ent Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokolli kohaselt anti ukrainlaste (ja valgevenelaste) asustatud Poola alad üle Nõukogude Liidule. Vihma käest oli satutud räästa alla, kuna senini ukrainlasi rõhunud Poola režiim oli lapsemäng võrreldes uute okupantide poolt harrastatud küüditamiste, vangistamiste, natsionaliseerimise ja kodanlike elementide elimineerimisega.

Seetõttu jäid ukrainlased ootama sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, mis ei lasknudki end kaua oodata. Võttes arvesse nõukogude võimude poolt toime pandud terroritegusid, ei olnud selles sõjas poole valimisega raskusi. Kahest vaenlasest otsustati vähem hukatusliku kasuks. Hellitati isegi lootust, et tänutäheks Saksamaale osutatud teenetele võitluses Punaarmeega antakse sõja lõppedes Ukrainale siiski mingisugune omariiklus. Saksa vägede pealetungi kasutati marsirühmade abil ukrainameelsete omavalitsuste loomiseks, arvestusega ehitada Ukraina riik üles rohujuure tasandil. Paraku kõrvaldati okupatsioonirežiimi karmistudes neist võimuorganitest kõik ukrainameelsed isikud.

Seetõttu suunas OUNi kõik jõupingutused  Saksa okupatsioonirežiimi ohjeldamisele, et kaitsta elanikke natsitürannia eest ja säilitada jõudu tulevaseks võitluseks Nõukogude-Saksa sõja võitja vastu.

Saksa regulaararmeega UPA ei võidelnud. Ent isegi kui 1944. aastal sakslased taganesid, ründasid UPA üksused neid üksnes äärmise vajaduse korral ja enesekaitseks. UPA juhtkond pidas kinni põhimõttest mitte nõrgendada Saksa sõjalist potentsiaali, et mitte aidata Nõukogude Liidul sõjalist edu saavutada ja Ukrainat uuesti okupeerida. Küll aga oli UPA põhivaenlasteks natside karistusjõud (SSi üksused ja abipolitsei) ning punapartisanid. Samas on huvitav märkida, et aastail 1942-1943 UPA tegelikult ei võidelnudki punapartisanide vastu, vaid toimus vaenulik neutraliteet. See olukord muutus pärast Punaarmee tungimist Ukrainasse.

UPA sakslaste-vastaste sõjaliste aktsioonide üheks eesmärgiks oli tekitada Saksa okupatsioonivõimude seas hirmu ja ebakindluse õhkkonda. Teiseks sihiks oli kaitsta elanikkonda, et kindlustada selle toetus ja suurendada UPA kestlikkust. Rünnakute peamiseks vormiks olid väiksearvuliste üksuste kallaletungid, varitsused, atentaadid ja diversioonid.  Sihtmärkideks valiti Saksa administratsiooni bürood, abipolitsei jaoskonnad, vanglad, kus sakslased hoidsid kinni ukrainlasi, ja varustuse ladustamiskohad. Ühtlasi jätkasid UPA üksused varitsusrünnakuid Saksa konvoide vastu, eesmärgiga hankida relvi, laskemoona ja varustust. Ajavahemikul mai-juuni 1943 saavutasid UPA üksused kontrolli kogu Polesje ja Volõõnia üle, jättes Saksa võimu üksnes suurtesse linnadesse, maanteedele ja raudteedele. Samaaegselt üritas UPA kärpida ka punapartisanide tegevusala, rünnates punapartisanide baase.

Sakslaste tagades oli UPA eesmärgiks hõivata sakslastest poolt hüljatavad territooriumid ja hankida relvi. Samuti üritati takistada sakslastel taristu hävitamist. Kõik see tõi kaasa arvukaid kokkupõrkeid Saksa väeüksustega ja suuri kaotusi elavjõus.

Vastupanu Nõukogude okupatsioonile

1944. aasta jaanuari keskel sooritas armeekindral Nikolai Vatutini juhitud Esimene Ukraina rinne ulatusliku peatungioperatsiooni, millega haarati kontroll suure osa Kesk- ja Lääne-Ukraina üle. (Olgu märgitud, et sarnaselt praeguse Vene-Ukrainas sõjas teise ilma läinud vene kindralitele, hukkus Vatutin 28. veebruaril 1944  Rivne oblastis toimunud UPA varitsusrünnaku tagajärjel.)  

Aprillis 1944 koondasid nõukogude regulaararmee järel edasitungivad karistussalgad suured jõud ja alustasid lahinguid Põhja-UPA eraldiseisvate üksustega. Vaenlaste vägedest ümber haaratuna õnnestus UPA võitlejatel suurte kaotuste hinnaga piiramisrõngast välja murda.

Rinnete liikumise ajal kandis suurimaid kaotusi Lõuna-UPA. Kahe kuu pikkused lahingud, mille kestel nõukogulased sisevägede ja regulaararmee divisjonide toel ühes raskerelvade ja lennuväe tuletoetusega, põhjustasid neile niivõrd raskeid kaotusi, et UPA ülemjuhatus otsustas Lõuna-UPA laiali saata.

Suvest 1944 kuni kevadeni 1945 oli UPA peamine ülesanne osutada vastupanu vaenlase karistusaktsioonidele, ära hoida UPA vägede täielik purustamine, säilitada kontroll nende käes olevate alade üle, analüüsida uut vaenlast ning leida sobivad tehnikad sellega võitlemiseks. Selleks, et kindlustada elanikkonna toetus, oli suurem osa UPA tegevusest sel perioodil suunatud talupoegade kollektiviseerimise nurjamisele, Ukraina elanike Nõukogude Liidu idarajoonidest repatrieerimisele, elanikkonna kaitsele ja nõukogude administratsiooni loomise takistamisele. Võeti ette väiksemaid rünnakuid, varitsusi, diversioone ja atentaate sisevägede operatiivbaaside, kohalike elanike küüditamiseks kasutatava transpordi, poliitilise ja sõjalise juhtkonna ning kommunistlike aktivistide vastu. Julgeolekuüksuste kõrval rünnati ka erineva taseme nõukogude võimuesindajaid, kompartei ning komsomoli funktsionääre ja liikmeid, kolhoosijuhte ja kolhoosnikke, kaasajooksikustest tööstustöölisi ja haritlasi. Lisaks sellele keskenduti sabotaažiaktidele raudtee ja tööstussihtmärkide pihta. Peamisteks sihtmärkideks olid naftatööstuse rajatised ja naftajuhtmed.

Eesmärgiga purustada relvastatud vastupanu Ukrainas võeti uute vallutajate poolt kasutusele uus taktika – blokaadid. Suure blokaadi puhul toodi kohale mitu tuhat julgeoleku-, aga mõnikord ka regulaararmee võitlejat. Suured metsaalad piirati sisse ning kammiti põhjalikult läbi, eesmärgiga avastada ja hävitada iga vastupanualge. Mitu päeva enne kavandatud blokaadi korraldati kohalike elanike vastu karistusaktsioone, et provotseerida UPAd kokkupõrgetele ja teha kindlaks nende asukoht. Seejärel siseväed taandusid. Pärast seda piirasid suured jõud maa-ala sisse ning sooritasid tankide, suurtüki- ja lennuväe toel kontsentrilise rünnaku.

Väikseid blokaade tehti kompaniisuuruste üksusega pärast seda, kui maa-ala oli suure blokaadiga läbi käidud. Selle blokaadi eesmärgiks oli jälitada taganevaid vastupanijaid ning leida kohalike elanike juurde peitunud haavatud UPA võitlejaid.

Ajavahemikul 1944-1946 kandis UPA raskeid kaotusi langenute ja vangistatute näol. Vastupanijate rühmad olid sunnitud taanduma raskesti ligipääsetavatele mäestiku- ja metsaaladele. Märkimisväärsed kaotused elavjõus, võitlevate poolte erinev lahingupotentsiaal, vajadus oma vägesid säästa ja takistada nõukogustamist sundisid UPAd välja töötama relvastatud vastupanu uusi meetodeid. Tuli vähendada lahingukontakte ja tagada oma organisatsioonilise struktuuri turvalisus. Kõik jõupingutused tuli suunata võitluseks nõukogude tsiviiladministratsiooni ja kollektiviseerimise vastu.

Aastail 1945-1946 töötas OUN-UPA juhtkond uued võitlussuunad, millega määrati kindlaks põhitegevused muutunud olukorras. Esmatähtsaks sai jõudude säilitamise eesmärgil avaliku võitluse miniseerimine ja organisatsiooni liikmete legitimiseerimine. Legaliseeritud võitlejatel tuli imbuda nõukogude ametiasutustesse, et teavet koguda, neid asutusi seestpoolt õõnestada ning vaenlast desinformeerida OUN-UPA tegelikust jõust ja kavatsustest. Igal viisil tuli takistada kollektiviseerimist. Erilist tähelepanu pöörati legaalse võrgustiku loomisele, millesse kuuluvad rühmitused või üksikisikud said põrandaaluseid võitlejaid toetada nõukogude võimuorganite, kolhooside, ettevõtete, haridusinstitutsioonide ning transpordi- ja sideettevõtete kaudu. Legaalse võrgustiku liikmeid julgustati isegi astuma komparteisse ja komsomoli. Aastate 1945-1947 jooksul kattis legaalne võrgustik peaaegu kogu Lääne-Ukraina alad.

Teiseks suunaks oli noorte harimine rahvuslikus ja patriootilises vaimus ning ettevalmistamiseks vastupanuvõitluseks, st õpetada neile organisatoorseid, konspiratiivseid, propagandistlikke, luure-, sabotaaži- ning muid võitlustehnikaid legaalses ja salajases keskkonnas tegutsemiseseks. Hoidudes kõrvale Punaarmeesse võtmisest või sundvärbamisest tööle idaregioonide ettevõtetesse, täiendasid paljud noored vastupanijate ridu.

Põrandaaluseks võitluseks töötati välja nn punkrisõja kontseptsioon. 1944. aasta kevadel algasid ettevalmistused punkrite laiaulatuslikuks kasutamiseks. Punkrite suurus varieerus individuaalsest (üks isik pool-lamades asendis) kuni mitmeruumiliste ja -korruselistega, mis olid ehitatud nii oskuslikult, et isegi kui ründaja avastas ühe korruse või ruumi, ei leidnud ta tingimata ülejäänud osa punkrist. Leidus punkrite komplekse, mis võisid majutada ligikaudu tuhat vastupanijat. Igal punkril oli erinevad talitluslikud eesmärgid: varjed isikkoosseisule, varustuselaod, meditsiini-, kommunikatsiooni- ja muud erivahendid.

Punkrisõda ei saanud toimuda ilma rangete turvameetmeta ja tõhusa kommunikatsioonita. Vaenlase agendid olid kõikjal. Seetõttu pidi iga vastupanija tundma turvalisusemeetmeid nagu sõdur välimäärustikku. Turvalisuse tagamiseks ei olnud võimalik ilma tõhusa luureta. Selleks loodud OUNi julgeolekuteenistus (JT) oli vastutav nii luure kui vastuluure eest ning kogus teavet vaenlase regulaararmee, sisevägede ja tsiviiladministratsiooni tegevuste ning elanike hoiakute kohta. Peamine luureteabe andja oli laiaulatuslik võrk informaatoreid, kes olid paigutatud territoriaalsel ja sihipärasel põhimõttel. Luurevõrgustik imbus edukalt nõukogude sõja- ja õiguskaitsejõududesse. Potentsiaalsed informaatorid leiti peamiselt Punaarmee- ja miilitsaüksuste noorema juhtkonna seast. Värbamisi viidi läbi mitte ainult ideoloogilise motivatsiooni pinnal, vaid samuti isiklike suhete, mõnikord perekondlike või intiimsuhete kaudu.

Paraku vähenes OUN-UPA tegevus 1940. aastate lõpul oluliselt. Paradoksaalsel kombel oli osaliselt selle taga JT, mis pidi OUN-UPA turvalisuse kindlustaja. Ometi sai just sellest institutsioonist muutus kogu vastupanuliikumise hääbumise üheks peamistest põhjustajatest. JT poolne spionomaania tekitas OUN-UPAs hirmu ja segadust. Mõistagi oli JT poolne valvsus möödapääsmatu, sest julgeolekuorganid sokutasid pidevalt oma agente vastupanijate sekka ning moodustasid libavastupanijate salku. Sellele vaatamata tekitasid põrandaaluse võitluse niigi paranoilises õhkkonnas JT sagedased ja tihtilugu põhjendamatud siserepressioonid OUN-UPAs üleüldist usaldamatust ja vastastikust kahtlustamist. Lisaks sellele mõjutasid vastupanijaid ränkrasked kaotused ja lootusetud tulevikuväljavaated, mis kahjustasid moraali ning põhjustasid poliitilist loidust. Suur osa põrandaalustest olid valmis lõpetama põrandaaluse tegevuse ja alustada rahulikku elu. Oma osa mängisid võimude üleskutsed legaliseerida, petlike lubadustega vabatahtlikult alistunuid mitte represseerida. Paljud jäid võimude sireenilaulu uskuma. Neid suudeti paigal hoida vaid JT karmide terrorimeetmete abil. Sellele vaatamata põgenesid paljud kavatsusega võimudele alistuda ning lõpetasid reeglina kas hukkamiskomando ees või vangilaagrites.

Paraku ahistas ka OUN-UPA ise kohalikke elanikke, süüdistades neid võimudega koostöös. Ometi olid kohalikud elanikud vastupanijatele ainuke võimalus hankida raha, toitu, riideid ja ravimeid. Samal ajal jäid rahulikud elanikud alasi ja haamri vahele. Ühelt poolt tuli neil taluda nõukogude võimuorganite terrorit, teisalt süüdistati neid kaasajooksikluses ja isegi reeturlikkuses. Mõistagi tekitas see elanikes nördimust ja vähendas poolehoidu vastupanijatele.

Nõukogude võimud kasutasid neid peataoleku momente oskuslikult ära. Ka nemad olid võitluskogemustest õppinud ja said peagi aru, et OUN-UPA tõhusus tugineb peamiselt elanike toetusel. Seega, kui purustada side vastupanijate ja elanike vahel, on rahvusliku vabastusliikumise lüüasaamine vaid aja küsimus. Nõukogude julgeolekuorganid ilmutasid muljetavaldavat leidlikkust ja professionaalsust salaoperatsioonide korraldamisel ning olid edukad OUN-UPAsse sisseimbumisel. Vastupanuliikumise juhtide kompromiteerimise ja mustamisega kahjustati suuresti OUN-UPA moraali ning tekitati rahvuslike jõudude hulgas usaldamatuse ja ebakindluse õhkkond.

Lisaks sellele rakendati kollektiivse vastutuse meetodeid ja elanike massilist represeerimist iga väiksemagi kahtluse puhul inimeste sidemetest vastupanijatega. Tuhanded ukrainlased vangistati või küüditati Nõukogude Liidu idaaladele. Tuhanded mõrvati. Kõige rafineeritumaks meetodiks OUN-UPA diskrediteerimiseks, oli UPA vormiriietuses ja ukraina keelt rääkivate julgeolekuüksuste rüüsteretkede korraldamine Lääne-Ukrainas. Need üksused röövisid, vägistasid ja tapsid elanikke, sisendades neisse vihkamist OUN-UPA vastu.

Intensiivsete ja vägivaldsete kampaaniatega tõttu hävitati kohaliku elanikkonna toetus vastupanijatele ning kogu vabastusliikumine oli sisuliselt halvatud. Isegi kui kohalik elanikkond jätkas rahvuslaste abistamist, olid vastupanuvõitluse päevad loetud. Kui 5. märtsil 1950 UPA ülemjuhataja Roman Šuhhevõtš hukkus lahingus MGB üksustega, lakkas UPA olemast ühendatud sõjaväeline organisatsioon. UPA viimane ülemjuhataja Vassõl Kuk (11. jaanuar 1913 – 9. september 2007) langes 24. mail 1954 vangi ja veetis ilma kohtuotsuseta kuus aastat vanglas.  

Vaatamata tagasilöökidele jätkasid UPA üksused lootusetut võitlust kuni 1950. aastate keskpaigani. Vangistatud võitlejad aga mängisid juhtivat ja kandvat osa pärast Stalin surma Vorkuta, Norilski, Kengiri jt Gulagi vangilaagrites puhkenud ülestõusudes, mille võimud suutsid alles pärast mitu nädalat kestnud piiramist pommituslennukite ja tankide toel sooritatud sõjaväe tormijooksuga veriselt maha suruda. Viimane vastupanu puhang leidis aset aastail 1956–1957, mil vangilaagrites naasnud endised UPA liikmed sooritasid kümneid tapmisi, sadu relvastatud kallaletunge, läbipeksmisi ning muid vägivallaakte kommunistide, komnoorte, kollaborantide ja öördajate vastu.

              

Relvastud vastupanu Ukrainas 1940.-1950. aastatel II

OUNi tegevus Teise maailmasõja algul

1. septembril 1939 alanud Teine maailmasõda muutis drastiliselt lääneukrainlaste olukorda. Molotovi-Ribbentropi pakti salajase lisaprotokolli sätteid järgides avas Nõukogude Liit 17. septembril 1939 Poolale kallale tungides „teise rinde“, mis kiirendas oluliselt Poola sõjalist lüüasaamist. Tasuks liideti ukrainlastega asustatud Poola alad Ukraina NSVga.  

Andri Melnõk
https://en.wikipedia.org/wiki/Andriy_Melnyk_
(Ukrainian_military_leader)

Pärast Konovaletsi mõrvamist asus OUNi välismaa komitee juhtima Konovaletsi lähedane kaastööline ja mõttekaaslane Andri Melnõk (12. detsember 1890 Drohobõtš, Lvivi oblast  – 1. november 1964 Clervaux, Luksemburg). Melnõk oli võidelnud vabatahtlikuna Esimeses maailmasõjas, juhtides Austria-Ungari armee koosseisus olevat ukraina jalaväebrigaadi. Ukraina üürikeseks jäänud iseseisvuse ajal oli ta Sõmon Petljura toetaja, võitles Ukraina rahvavabariigi armee koosseisus Nõukogude-Venemaa vastu ja pälvis polkovniku aukraadi. 1929. aastal oli ta üks OUNi asutajaliikmetest. Pärast sõda põgenes Melnõk läände, elades Luksemburgis, Lääne-Saksamaal ja Kanadas ning olles aktiivselt tegev emigrantlikes organisatsioonides. 

Suhete selgitamiseks sõitis  Bandera 1940. aasta jaanuari algul Rooma, kus sel ajal oli Melnõk ja tema kaaskond.  Eelseisva Saksa-Nõukogude sõja tõenäosuse tõttu, tegi Bandera ettepaneku, et Melnõk viiks peakorteri neutraalsesse Šveitsi ja juhiks sealt OUNi tegevust. Samuti pani Bandera ette keskendada kõik tegevused Ukraina täieliku iseseisvuse saavutamisele ja käsitleda liitlastena üksnes neid riike, kes tunnustavad Ukraina suveräänsust. Ta soovitas, et OUN peaks olema Saksamaa suhtes äraootaval seisukohal: kui Saksa valitsus avaldab vaenulikkust Ukraina iseseisvuse suhtes, võitleb OUN, lisaks nõukogudelastele, ka sakslaste vastu.  

Tegevuste planeerimisel pidas Melnõk vajalikuks sidepidamist Saksamaaga, mis Bandera arvates oli iseseisvuse eest peetava võitluse sõltuvusse seadmine Saksa sõjalistest plaanidest. Melnõk ei pidanud arukaks OUNi enneaegset tegevust.

Läbirääkimised eesmärgiga lõpetada sisemine konflikt, kestsid kuu aega. Õnnetuseks jäid probleemid lahenduseta. Saavutamata mingit rahuldavat kompromissi, kohtusid  juhtivad välismaa ja kodumaa OUNi aktivistid  viimaks 10. veebruaril 1940 ja moodustasid OUNi revolutsioonilise juhatuse.  Selle juhiks valiti üksmeelselt Bandera.

OUNi lõhenemine 

Bandera oli seisukohal, et keskendumine Melnõki positsioonile mitte ainult ei devalveeri vabastusliikumist, vaid mõjub negatiivselt ka kogu Ukraina elanikkonna isamaalisele võitlusele. See võib maailmale näidata Ukrainat kui Saksamaa käsilast.

Selle lahenduseta jäänud vastasseisu tulemusel tekkis ühe asemel kaks OUNi, mis hakkasid teineteisele vastu töötama. Aprillis 1941 Krakówis toimunud OUNi II suurkogul võeti vastu  leppimatu seisukoht „Ukraina oportunistlike parteide“ suhtes, nagu ukraina rahvusest kommunistid ja komsomoli liikmed. Samal konverentsil nõuti, et  Melnõk  peataks igasuguse tegevuse OUNi nime all, kuna tema poliitilised hoiakud on vastuolus OUN ideoloogilis-poliitiliste seisukohtadega. Melnõk võis tagasi tõmbuda poliitiliselt areenilt või moodustada teise nime all uue partei.

Melnõk ja ta pooldajad ei tunnustanud suurkogu otsuseid, vaid korraldasid suletud kohtuprotsessi, millel mõisteti Banderale ja ta üheksale pooldajale surmanuhtlus. See aga tähendas OUNi täielikku lõhestumist kaheks teineteist välistavaks haruks. Melnõki poolt juhitud OUNi haru, mis sai nimeks OUN(M), tegutses samuti Ukraina rahvuslikes huvides, ent ei teinud mingit koostööd bandeeralastega. Lisaks sellele said Melnõki organisatsioonile osaks samasugused repressioonid natsirežiimi poolt.

OUN(B), mida juhtis Bandera, aga võttis sihiks Ukraina regulaararmee loomise.           

Saksa-Nõukogude sõja algus

1941. aasta algul oli selge, et peagi on puhkemas sõjaline kokkupõrge äsjaste liitlaste ning verevendadena üksmeelselt Poolat jaganud Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel. Ukraina rahvuslased nägid selles šanssi saavutada Ukraina riiklus. Vaatamata asjaolule, et OUNil ja Saksamaal oli ühine vaenlane, olid nende lõppeesmärgid siiski väga erinevad. Saksa valitsuse silmis seisnes OUNi väärtus selles, et seda sai kasutada õõnestusjõuna vaenlase tagalas. OUN seevastu ei soovinud, et ukrainlased oleksid selles sõjas lihtsalt sakslaste kahurilihaks.

Sakslaste ja OUNi vahelise koostöö tulemusena moodustati veidi enne Saksamaa kallaletungi Saksa armee koosseisus ukrainlaste väeüksus nimetusega „Ukraina rahvuslaste leegion“. Üksus mehitati peamiselt sakslaste poolt okupeeritud territooriumidelt pärit ukrainlastest, kes pooldasid juhina Banderat. Üksuses oli umbes 600 sõdurit ja see koosnes kahest pataljonist koodnimetustega Nachtigall ja Roland. Saksa väejuhatus kavatses neid kasutada diversioonide eesmärkidel, ent OUN(B) arvestas nende pataljonidega kui tulevase Ukraina armee tuumikuga.

Juba sõja esimestel päevadel puhkesid rahvuslaste ja sakslaste vahelised konfliktid. Saksa-Nõukogude sõja teisel päeval saatis OUN(B) Saksa välisministeeriumile memorandumi, milles rõhutati, et Saksa idarünnaku saatus sõltub Ukraina probleemi positiivsest lahendusest ehk Ukraina riigi loomisest, mis toetab Saksamaad võitluses enamluse vastu. Läkituse toon ärritas Saksa valitsust ülimal määral.

30. juunil 1941 kuulutas OUN(B), mida toetas Nachtigall, ilma Saksa võimude nõusolekuta, Lvivis välja Ukraina iseseisvuse. Mängides väga riskantset mängu, lootis OUN(B) juhtkond, et Saksa sõjavägi eelistab nõustuda iseseisva Ukrainaga, selle asemel, et minna juba sissetungi hakul ukrainlastega vastasseisu. Vaatamata sellele, et OUN(B) hinnangud Saksa väejuhatuse reaktsiooni kohta olid üsna täpsed, tegid organisatsiooni juhid täieliku valearvestuse natsi kõrgema poliitilise juhtkonna reaktsiooni osas. Mõned päevad pärast iseseisvusdeklaratsiooni väljakuulutamist arreteeris gestaapo Bandera ja tema pooldajad.

Marsirühmad 

Saanud Ukraina iseseisvuse väljakuulutamisega fiasko osaliseks, otsustas OUN(B) vältida otsest vastasseisu sakslastega ja keskenduda rahvuslike omavalitsuste moodustamisele nõukogulastest vabastatud Ukraina territooriumidel. Selleks jagunes umbkaudu kaks tuhat OUNi liiget marsirühmadeks, mis liikusid edenevate Saksa vägede järel itta, et selgitada igas külas ja linnas välja rahvuslikud liidreid ning rajada nende kaudu kohalikke võimuorganeid. Kuna Saksa sõjavägi ilmutas esimestel okupatsioonikuudel suhtelist sallivust ukrainlaste suhtes, moodustati marsirühmade abiga palju ukrainlaste kohalikke omavalitsusi. Samas loodeti, et sakslased saadavad laiali kolhoosid, annavad maa talupoegadele tagasi ja tagastavad omanikele natsionaliseeritud ettevõtted. Seda siiski ei juhtunud, sest sakslased pidasid kolhoose väga käepärasteks ja mugavateks abinõudeks toiduainete saamiseks, riigistatud ettevõtteid aga Saksa sõjamasina varustamise vahenditeks.

Samaaegselt nõukogude võimu kokkuvarisemisega Ukrainas, suurenes silmnähtavalt Ukraina elanike sotsiaalne, kultuurialane ja administratiivne tegevus. Ukrainlased lootsid, et sakslased on valmis lubama neil rajada iseseisvat Ukraina riiki, mis oleks olnud tugevaks ja ustavaks liitlaseks võitluses Nõukogude Liidu vastu.

Paraku olid natsid teisel arvamusel. Septembris 1941 arreteerisid ja hukkasid SSi üksused palju marsirühmlasi. Kaks kuud hiljem keskendus gestaapo OUN(M)le. Nelikümmend Melnõki tiiva liiget lasti maha. Hiljem kõrvaldasid natsivõimud ukrainameelsed isikud omavalitsustest, politseist ja ajakirjandusest. 

Rahvuslased pöördusid üha enam põrandaaluste tegevusmeetodite poole. Lühikesed „mesinädalad“ natsirežiimiga olid möödas ja aina rohkem hakkas süvenema vastumeelsus uue okupandi suhtes. Samas tekkisid ka esimesed vastuhakuilmingud. OUNi jõupingutuste tulemusel võttis rahva vastupanu organiseeritud vormi, koos ühtse juhtimise ja poliitilise juhtimisstruktuuriga.

Saksa-vastaste meeleolude tugevnemine

Kui juunis 1941 oli suurem osa ukrainlasi tervitanud sakslasi kui vabastajaid, hakkas 1942. aasta esimeste kuude jooksul üha suurenema saksa-vastasus. See oli alguse saanud juba Saksa võimude suhtumises Ukraina iseseisvuse väljakuulutamisse 30. juunil Lvivis ja selle aktsiooni juhtide, eesotsas Banderaga, vangistamisega. Lisaks sellele tekitas elanikes vastumeelsust inimeste küüditamine  Saksamaale tööteenistusse ehk orjatööle, aga samuti Ukraina loodusvarade ja toiduainete mõõdutundetu röövimine. Esines juhtumeid, kus elanikud püüdsid neid küüditamisi ja röövimisi jõuga takistada.

Seda käsitlesid Saksa võimud avaliku väljakutsena Saksa poliitikale ja autoriteedile. Seetõttu andis Ukraina riigikomissar Erich Koch 20. mail 1942 Saksa autoriteedi säilitamiseks käsu põletada sõnakuulmatute kohalike elanike vara ja rakendada  muid karistusi. Oma tegevusega kurikuulsuse pälvinud Kochi tegevus on õpikunäiteks Saksamaa ülbest ja lühinägelikust poliitikast okupeeritud alade poliitika läbiviimisel, millega ässitati elanikud enda vastu, tekitati neis meeleheidet ning lükati nad sabotaaži ja relvastatud vastupanu teele. On arvatud, et see poliitika oli üheks oluliseks põhjuseks, miks Saksamaa Teises maailmasõjas kaotajaks jäi. Paraku nähtub sama muster ka tänaste Saksamaa juhtide rumalas ja silmakirjalikus käitumises Ukraina abistamise suhtes. Siinkohal sobib ühe näitena meenutada, kuidas sellesse kangasse passib suurepäraselt ka sakslaste käitumine Eesti Vabadussõja algul, mil Eestist taganedes keelduti meie noorele kaitseväele relvi andmast.  

1942. aasta keskpaigast alustas OUN ettevalmistusi relvastatud vastupanuks sakslastele, kui selleks peaks tekkima soodsad asjaolud. Sakslastega oldi nõus tegema koostööd enamlaste-vastase võitluse kontekstis, ent kui partnerid ja võrdsete õigustega. 1942. aasta kevadel tugevnes järk-järgult relvastatud vastupanu Saksa okupatsioonivägedele ning võttis organiseerituma ja vägivaldsema vormi. Sama aasta algul organiseeriti Volõõnias ja Polesjes esimesed OUN(B) relvaüksused. Eelseisva vastuhaku ettevalmistusfaasis keskendus OUN oma relvajõudude isikkoosseisu väljaõpetamisele ning relvade ja muu sõjaväevarustuse hankimisele. Väljaõpet oli süstemaatiliselt läbi viidud ning sõjavarustust kogutud juba alates 1941. aasta sügisest.

Samas hoiduti juhuslikest ja kooskõlastamata rünnakutest sakslaste vastu. OUN(B) juhtkond keelas rangelt igasugused aktsioonid Saksa okupatsioonivõimude vastu. Selline taktika on mõistetav, kuna OUN(B) peamine eesmärk oli igal viisil kaitsta oma rühmitusi, et varuda aega vägede ja vahendite kogumiseks. Ent OUN(B) hoiakul juhtide ponnistused sakslaste-vastase relvastatud vastuhaku edasilükkamiseks tekitasid organisatsiooni realiikmete seas rahulolematust.

Ukraina ülestõusarmee moodustamine

OUN(B) seisis dilemma ees. Ühelt poolt oli vaja kaitsta elanikkonda Saksa okupatsioonivõimude omavoli ja kuritarvituste eest. Teisalt tuli avaliku vastuhakuga viivitada, selleks et koguda mehi ja varustust. Kuna vastuhaku pikemaajaline edasilükkamine oli võimatu, alustas OUN(B) marsirühmade baasil oma relvajõudude formeerimist, mis üsna pea võtsid nimeks Ukraina Ülestõusuarmee (Українська повстанська армія – UPA).

Esimene UPA üksus moodustati oktoobris 1942 Polesjes. Lääne-Ukraina elanikkonna tugeva religioossuse tõttu ajastasid UPA vastupanijad oma armee sünni õigeusukristlaste poolt tähistatava jumalaema kuulutamise pühale. Ka tänapäeval tähistatakse Ukrainas seda päeva lisaks religioossele tähendusele ka UPA päevana.

Polesje oli UPA moodustamise kohaks valitud põhjusel, et lisaks sakslaste survele terroriseerisid kohalikke elanikke ka punapartisanid ja ukrainlaste suhtes vaenulikult meelestatud poolakad. Nõukogude ülemjuhatus osutas suurt tähelepanu partisanisõjale ja alustas esimestel sõjakuudel partisanide saatmist Saksa tagalasse. Polesje läbipääsmatud metsad ja sood olid ideaalseks kohaks sissisõda pidamiseks.

Partisanide suhtumine kohalikku elanikkonda oli algusest peale vaenulik. Nad röövisid, rüüstasid ja tapsid kohalikke, keda kahtlustasid UPAsse kuulumises. Partisane toetasid ka poolakad, ehkki loogiliselt võttes pidanuks nende vastupanu olema suunatud ka Nõukogude Liidu vastu, kes oli koos sakslastega osalenud Poola hävitamises 1939. aastal. Selle asemel tegid poolakad aktiivselt koostööd nii natsivõimude kui punapartisanidega. Nähtavasti olid ukraina rahvuslased nende silmis suuremad vaenlased kui hitlerlased ja stalinistid.

UPA ülesehitus 

UPA muutus peagi Ukraina rahvaarmeeks, võttes liikmeks iga rahvuslikult meelestatud ukrainlase ja ühendades erinevates poliitilistes liikumistes osalejaid. Kõik liikmed olid pühendunud iseseisva Ukraina loomisele. Suurenedes OUN(B) marsirühmade baasil oli UPA, iseäranis alates algusest, tihedalt seotud OUN(B) organisatsioonilise struktuuriga. Nende sidemete tõttu hõivasid UPAs juhtpositsioonid OUN(B) juhid. Esimesel perioodil ei olnud UPA peamine ülesanne mitte sakslastega võitlemine, vaid elanikkonna kaitsmine Saksa okupatsioonirežiimi võimutsemise eest. Selleks oli iga UPA üksus seotud kindla administratiivterritooriumiga.  

UPA oli jagatud nelja gruppi: Põhja-UPA hõlmas Volõõniat ja Polesjet, Lääne-UPA  Galiitsiat, Bukoviinat, Taga-Karpaatiat ja osa Lvivi oblastist, Lõuna-UPA Kamjanets-Podilskõi, Žõtomõri, Vinnõtsja, Kiievi ja Tšernihivi oblasteid ning Ida-UPA Žõtomõri põhjaalasid, Kiievi ja Tšernihivi oblasteid. Iga grupp on jagatud sõjaväeringkondadeks, mis omakorda jaotusid taktikalisteks üksusteks.

Peamine taktikaline üksus oli kurõn (pataljoni suurune), mis koosnes kolmest-neljast sotnjast (kompanii suurune) koos lisatoetus üksustega. UPA välimäärustiku kohaselt oli iga sotnja suuruseks 136 võitlejat, ent tegelikult olid need üksused mehitatud 130-200 sõduriga. Lõuna-UPAs ja Lääne-UPAs oli suurim jätkusuutlik võitlusüksus kurõn ja äärmise vajaduse korral võidi mitmest kurõnist moodustada operatiivgrupp. Põhja-UPAs oli suurimaks operatiivüksuseks zagõn (brigaadi suurune eriväeosa), mis koosnes kolmest kuni neljast kurõnist.  

Roman Šuhhevõtš
https://uk.wikipedia.org/wiki

Üldjuhtimist ja kontrolli teostas UPA ülemjuhatus, mis koosnes ülemjuhatajast, tema asetäitjast ja peastaabi ülemast. Ülemjuhatajaks sai Roman Šuhhevõtš  (30. juuni 1907 Krakovets – 5. märts 1950 Lvivi ümbrus). Šuhhevõtš lõpetas 1925. aastal Lvivi ukraina gümnaasiumi ja liitus samal aastal UVOga. Aasta hiljem, olles UVO sõjaline referant, lasi ta maha Poola koolikuraatori. Aastail 1926-1929 osales ta mitmesugustes Poola-vastastes aktsioonides. Oli üks esimesi OUNi liikmeid. 1930. aastatel organiseeris ja juhtis mitmeid sabotaažiakte: poolakates kolonistide majade ja vara süütamisi, politseijaoskondade purustamisi ning atentaate Poola ametnike vastu. 1934. aastal arreteeriti Šuhhevõtš koos Banderaga Poola siseminister Pierackile sooritatud atentaadi süüdistusel ja mõisteti 4 aastaks vangi. Vabanes 1938. aastal amnestiaga, sõitis Saksamaale, läbis ta Müncheni sõjaväeakadeemias ettevalmistuskursused. Teise maailmasõja algul OUNis puhkenud lahkhelide ajal valis ta Bandera poole ja sai OUN(B) sõjaliseks juhiks. Saksa-Nõukogude sõjategevuse vallandudes oli ta üksuse Nachtigall komandöri asetäitja hauptmanni (kapten) auastmes.  

UPA peastaap koosnes operatiiv-, luure-, logistika-, väljaõppe-, teabe- (propaganda) ja poliithariduse osakonnast. Kõiki nelja UPA haru juhtisid grupeeringukomandörid ja peastaabi struktuurid. Pataljoni- või kompanii suuruste üksuste staapides oli isikkoosseis väiksem. See koosnes pataljoni (kompanii) komandörist, tema asetäitjast, adjutandist ja asetäitjast propaganda alal ning arstist või medõest.

Elanike laialdase toetuse tõttu oli UPA võimeline mobiliseerima oma jõud suhteliselt lühikese aja jooksul tolleaegse tavaarmee suuruse ja standarditeni. Erinevate  hinnangute kohaselt osales UPA eksisteerimise perioodil vastupanuliikumises rohkem kui 400000 inimest. UPA üksustel oli väga erisugune relvastus. Sakslaste-vastaste võitluste ajal kasutasid vastupanijad vaenlaselt äravõetud relvi, sealhulgas raskerelvi, nagu suurtükid ja tankid. Kui sõja järel võeti kasutusele sissisõja taktika, ei olnud raskerelvade kasutamine enam võimalik. Küll aga leidsid ohtrat kasutamist tankirusikad.

UPA lahingulipu värvid olid punane ja must.  Need sümboliseerisid punast Ukraina verd, mis on valati mustale Ukraina mullale ja Ukraina rahvusliku idee visa kestvust ka kõige süngemates tingimustes. Puna-must lipp on jätkuvalt Ukraina rahvusliku liikumise sümbol.

UPA hümniks oli Ukraina rahvuslaste isamaaline marsilaul „Me sündisime suurel tunnil“ („Зродились ми великої години“), vt SIIT, sõnade autor Oless Babõi, muusika Omelian Nõžankõvskõi 1929. aastal.  

Esimesed UPA võitlused Saksa vägede, punapartisanide ja vaenulike poolakatega innustasid  elanikkonda UPAga liituma ning selle isikkoosseis suurenes oluliselt. Veebruariks 1943 oli lisaks kahele üksusele moodustatud kolm uut kompanii suurust üksust. Mõni aeg hiljem läksid paljud abipolitsei (kohalike ukrainlastega mehitatud Saksa üksused) osakonnad üle UPAsse. Selle juurdevoolu tulemusel muudeti kompaniisuurused üksused pataljonideks ja moodustati lisakompaniid.           

UPAsse värbamine rajanes peamiselt vabatahtliku väeteenistusse võtmise põhimõttel. Ent oli ka mitmeid võitlusvõimelise kohaliku elanikkonna üldmobilisatsiooni katseid, mis paraku lõppesid tihtilugu fiaskoga. Esines juhtumeid, kus sunniviisiliselt moodustatud pataljon sai juba esimeses kokkupõrkes vaenlasega raskete kaotuste osaliseks ja see purustati.

UPA ei koosnenud ainult ukrainlastest. OUN(B) poliitilise programmi kohaselt tehti koostööd kõigi Nõukogude Liidu poolt ikestatud rahvastega. 1943. aastal alustas UPA juhtkond moodustama mitteukrainlastest koosnevaid väeosi. Esimene selline pataljon moodustati 1943. aastal Põhja-UPAs usbekkide poolt. Sellele järgnesid gruusia, armeenia ja aseri pataljonid. Ent katse luua vene üksus kukkus läbi. Vene kompanii, mis oli mehitatud peamiselt endistest Punaarmee ohvitseridest ja allohvitseridest, moodustati 1943. aastal Põhja-UPA sõjaväeringkonnas. Kompanii võitles sakslaste vastu ja pälvis erakordse vapruse eest UPA juhtkonna tunnustuse. Paraku sundisid sagedased, peamiselt rahvuslikel pingetel põhinevad konfliktid teiste üksustega, UPA ülemjuhatust vene kompanii laiali saatma.

Hoopiski hullemalt murendasid rahvusliku vabastusliikumist Ukraina juhtivate poliitikute omavahelised lahkarvamused ja võitlused ning võimetus leida kompromissi ja koonduda ühise lõppeesmärgi ümber. Ukraina juhid lihtsalt ei suutnud üksteist taluda. Selle asemel, et koos töötada, valisid nad omavahelise relvastatud võitluse ja vastastikuse diskrediteerimisrünnakud, olles ennekõike valmis ennast maksma panema ja vastast halvustama. Kõik olid kõigi vastu.

Avalik võitlus OUNi mõlema tiiva marsirühmade vahel puhkes kohe nende tegevuste algul. Nii Melnõki kui ka Bandera tiivad saatsid itta oma marsirühmi. Ometi saavutas üksnes Bandera tiib tähelepanuväärivat edu, seda tänu seotusele Saksa sõjaväevõimudega, pälvides Saksa vägede poolehoiu luure- ja sabotaažitegevusega Nõukogude tagalas. Nad tegid koostööd Saksa sõduritega ja nood viisid nad oma sõjaväetranspordiga edasi, jättes Melnõki mehed maha. OUN(B) liikmed üritasid igati takistada oma oponentide edasiliikumist. Selleks jätsid nad strateegilistesse kohtadesse garnisonid karmi käsuga peatada Melnõki mehed, kui vaja, siis jõuga, mitte kõhelda tulistada, kuna nood on OUNi reeturid.

OUN(M) liikmed katsusid samuti diskrediteerida oma Bandera tiiva oponente. Asi läks välja isegi vastastikuste tapmisteni.

Ukraina poliitiliste organisatsioonide vahelised konfliktid polnud ainsad tegevused, mis nõrgendasid OUNi. Rahvuslased olid samuti silmitsi väljakutsega ideoloogilisest võitlusest Ida-Ukraina territooriumidel, mis pidid olema marsirühmade peamiseks operatsioonide piirkonnaks. Selles piirkonnas pidi toimuma otsustav lahing rahvusliku ja kommunistliku ideoloogia vahel. Paraku sai OUN siin tagasilöögi osaliseks. Kohalike silmis olid marsirühmlased ukrainlaste moodi riietatud ja ukraina keelt kõnelev Saksa sõjavägi. Vaatamata kõlavatele loosungitele ja üleskutsetele, ei olnud OUN liikmed võimelised vastama tundlikumatele poliitilistele ja sotsiaalmajanduslikele küsimustele, nagu näiteks kolhooside laialisaatmine, maa jagamine talupoegade, konfiskeeritud vara tagastamine jne. Väga vähesed Ida-Ukraina elanikud said aru OUNi tegelikust eesmärgist, milleks oli iseseisva Ukraina riigi moodustamine. Seda tõttu kippusid nad toetama punapartisane ja nendega liituma.

Ent vaatamata tagasilöökidele viisid mõlemad marsirühmad Ida-Ukrainas läbi tähelepanuväärset organiseeris- ja propagandatööd, eesmärgiga suunata kohalikud OUNi pooldama ja kaasata nad võitlusse Ukraina riikliku iseseisvuse eest. Lühikese aja jooksul läks OUNil korda rajada tugipunktid peaaegu kõigis idarajoonides. Oktoobris 1941 suundusid mõned marsirühmad Krimmi, kus moodustasid Ukraina rahvusliku komitee, mis muutus Ukraina omavalitsuseks poolsaarel.

Järgneb

Relvastud vastupanu Ukrainas 1940.-1950. aastatel

Kaheksandast aastat kestev Venemaa madala intensiivsusega sõda Ukraina vastu eskaleerus käesoleva aasta 24. veebruaril Vene armee massilise sissetungiga Ukraina kontrolli all olevale territooriumile. Juhtus see, mida peljati, ent ei suudetud uskuda. Ent kõige uskumatum oli ukrainlaste südi vastupanuvõime ja võitlustahe, mistõttu Putini blitzkrieg’ist sai blitzpizdets.   

27. augustil 2014 avaldasin blogis pikema kirjutise „Rahvuslikust vastupanust Ukrainas“ (leitav  SIIT), milles andsin ülevaate ukrainlaste rahumeelsest vastupanust nõukogude okupatsioonile kuni iseseisvuse saavutamiseni 1991. aastal. Järgnevate ridadega on tehtud katse vaadelda Ukrainas 1940.-1950. aastatel aset leidnud relvastatud võitlust, mis sarnaselt Eestis, Lätis ja Leedus toimunud metsavendlusega kestis 1950. aastate keskpaigani, ent oli tunduvalt massilisem ja organiseeritum. Tõenäoliselt võib just sealt leida ukrainlaste kangelasliku ja surmapõlgava vastupanu lätteid, mis on ilmekalt avaldunud 240 päeva kestnud Donetski lennujaama või nüüd juba üle 70 päeva väldanud Mariupolit kaitsvate küborgide surmapõlglikus võitluses ülekaalukate orkide jõukude vastu.  

Erinevate vastupanuliikumiste kontekstis paistab ukrainlaste oma  silma selle poolest, et omamata riiki, relvajõude, materiaalseid ressursse ning välisriikide toetust, suudeti ometi lühikese aja jooksul ja rahvusvahelise isolatsiooni tingimustes organiseerida massiline üldrahvalik relvastatud vastupanu. Teiseks omapäraks oli see, et üheaegselt võideldi kahel rindel – nii Natsi-Saksamaa kui ka kommunistliku Nõukogude Liidu vastu. Lisaks sellele tuli lahinguid lüüa ka Moskva poolt toetatud partisanide ja ukrainlastesse vaenulikult suhtuvate poolakatega.

Hoolimata sellest, et ukrainlaste võitlus sai peamiselt välise toetuse puudumise ja ebasoodsa rahvusvahelise olukorra tõttu kaotuse osaliseks, võivad selle vastupanu kogemused olla Ukraina relvajõududele tänapäevavalgi kasutatavad. Et Ukraina sõjaväejuhid on seda arvesse võtnud, annab tunnistust nende osav ja üliedukas lahingutegevus ülekaaluka Vene sõjamasina vastu. Tõenäoliselt arvestasid ukrainlased Vene vägede kallaletungi puhul eelkõige tõrjelahingute ja vastase väljakurnamise taktikaga ning päris kindlasti ka sissisõjaga. Ja just siin kulus 1940.-1950. aastate ukrainlaste relvastatud vastupanuliikumise kogemus marjaks ära. Sissisõjaga arvestasid ka Ukrainat toetavad riigid, kes juba enne 24. veebruaril toimunud vaenuvägede mitmel rindel sissetungi varustasid ukrainlasi kergete tõrjerelvadega, nagu javelinid ja stingerid. Mida edukamaks ukrainlaste vastupanu osutus, seda enam hakkas lisanduma relvaabi, millest saab järeldada ainult üks: aidata saab ainult seda, kes end ise aitab. Hääletu alistuja jääb tühjade pihkudega.

Ukraina rahvusliku vastupanu lätted

Aastail 1654‒1667 toimunud Vene-Poola sõja tagajärjel oli Ida-Ukraina läinud Venemaa ja Lääne-Ukraina Poola alluvusse. Hilisemate Poola jagamistega sattusid ukrainlaste asualad ka Austria-Ungari keisririigi koosseisu. Kuna Habsburgide keisririik suhtus oma arvukatesse vähemusrahvustesse üsna sallivalt, võimaldades emakeelset kultuuritegevust, haridust ja isegi omavalitsusi, päästis see ukrainlased rahvuse. Seevastu Venemaa rakendas Ukraina aladel ukraina keele ja kultuuri tasalülitamise poliitikat, eesmärgiga „väikevenelased“ lõplikult venestada. Nii näiteks keelati ukraina keele kasutamine kirjasõnas. Kõige selle tulemusel toimus ukrainlaste massiline venestamine, mis saavutas erilise hoo nõukogude perioodil.

Seetõttu saab ukrainlaste rahvuslikust ärkamisest rääkida üksnes lääneukrainlaste, et väljapool Venemaad elavate ukrainlaste kontekstis. 19. sajandil Euroopat haaranud rahvuslike liikumiste laine ei jätnud mõjutamata neidki. Esimese maailmasõja künnisel tekkisid juba eeldused ukrainlaste rahvuslikuks enesemääramiseks.   

Esimene võimalus tuli pärast 1917. aastal Venemaal puhkenud Veebruarirevolutsiooni, mille tagajärjel kukutati tsaarivõim ja üle poole aasta valitses impeeriumis demokraatia. Pärast enamlaste võimuhaaramist kuulutas Ukraina Keskraada välja iseseisva Ukraina Vabariigi. Paraku ei õnnestunud vastsel riigil Vene kodusõja, mitmete okupatsioonide ning Nõukogude-Poola sõja keerises püsima jääda. 1921. aasta märtsis sõlmitud Riia rahulepingu järgi jagati ukrainlastega asustatud alad mitme riigi vahel: Nõukogude Liit sai Ukraina ida-, Rumeenia lõuna- ja edela- ning Poola ja Tšehhoslovakkia lääneosa. Seitsmest miljonist lääneukrainlasest elas enamus Poolas, ülejäänud jagunesid Rumeenia ja Tšehhoslovakkia vahel. Igal pool muutusid ukrainlased diskrimineerimise objektiks, eriti Poolas ja Rumeenias, kus ukrainlasi üritati sunniviisiliselt ümber rahvastada. Mõistagi ei tahtnud kõik need riigid midagi kuulda iseseisvast Ukrainast. See aga põhjustas ukrainlaste seas teravat rahulolematust, mitmesuguseid vastuhakke ja alalisi konflikte.

Evhen Konovalets
http://www.encyclopediaofukraine.com/display.asp?linkpath=pages%5CK%5CO%5CKonovaletsYevhen.htm

Esimese maailmasõja lõppedes moodustasid ukrainlastest endised Austria-Ungari ohvitserid 1920. aastal Prahas põrandaaluse Ukraina sõjalise organisatsiooni (Украї́нська військо́ва організа́ція – UVO), mille eesmärgiks oli relvavõitlus Poola okupatsiooni vastu ja Ukraina riikluse saavutamine. Organisatsiooni juhiks valiti üks kuulsatest Ukraina vabastusliikumise juhtidest endine Austri-Ungari armee kolonel Evhen Konovalets (14. juuni 1891 – 23. mai 1938). Algselt oli UVO sõjaline organisatsioon ühes vastavate juhtimis- ja kontrollsüsteemidega. Värvati ja õpetati salaja välja sõjaveterane. Destabiliseerimaks Poola riigikorda, sooritati arvukaid terroriakte. Poola riigivõimu stabiliseerudes tekkis paljudes ukrainlastes kahtlusi edasise vastupanu mõttekuses. UVOs puhkesid lahkhelid, mille tulemusena lahkus organisatsioonist palju liikmeid. Samas olid Poola politsei poolse tagakiusamise tõttu Konovalets ja enamus tema juhtkonnast sunnitud 1922. aasta riigist lahkuma, elades vaheldumisi Tšehhoslovakkias, Šveitsis, Saksamaal ja Itaalias.

Ukraina Rahvuslaste Organisatsiooni moodustamine

Kriis sundis UVOd oma tegevust põhjalikult ümber hindama. Organisatsioonist lahkunute asemele hakati värbama gümnaasiumide ja ülikoolide noori.  

1929. aastal toimus Viinis Ukraina rahvuslaste kongress, kus otsustati UVO ja üliõpilasorganisatsioonide baasil moodustada uus organisatsioon, Ukraina Rahvuslaste Organisatsioon (Організація Українських Націоналістів – OUN).   Sarnaselt eelkäijale jätkas OUN põrandaalust tegevust. Samuti käis kõiki sõjalise juhtimise reegleid ning äärmiselt tugevat distsipliini järgides edasi poliitilise terrori kampaaniat Poola võimude ja ukrainlastesse vaenulikult suhtuvate poolakate vastu. Terrori kõrval tegi OUN eelõige noorte hulgas suuri jõupingutusi oma poliitiliste vaadete populariseerimiseks.

Paraku olid OUNi juhtkonnas algusest peale sisse programmeeritud olulised pinged, mis aegamööda arenesid teravaks sisekonfliktiks. Ukraina vabastusliikumist juhtiva OUNi välismaa komitee eesotsas olid aastatepikkuse võitluskogemusega vanemapoolsed juhid, kes pärinesid Konovaletsi „tsiviliseeritud“ generatsioonist. Nemad juhid olid kahtleval seisukohal OUNi konkreetsete taktikaliste meetodite, iseäranis atentaatide suhtes. Olemata otseselt vastu vägivallale, eelistasid nad peenemaid meetodeid ja tegid pingutusi toetuse saamiseks välisriikidelt, eriti Saksamaalt. Pealegi häiris neid kontrolli puudumine kodumaal (st Poolas, Rumeenias ja Tšehhoslovakkias) asuvate OUNi rühmistuste tegevuse üle.

Stepan Bandera
 https://et.wikipedia.org/wiki/Stepan_Bandera

Poolas tegutsevat OUNi juhtis Stepan Bandera  (1. jaanuar 1909 Galiitsia – 15. oktoober 1959 München), kellest sai ukrainlaste rahvusliku vastupanu sümbol ja venelaste õudusunenägu. Juba varajasest noorusest peale osales Bandera rahvuslikus liikumises ja Poola-vastases tegevuses. 1934. aastal vangistati ta seoses Poola siseministri Bronisław Pieracki mõrva planeerimisega ja talle mõisteti surmanuhtlus, mis hiljem muudeti eluaegseks vangistuseks. Kui Saksa ja Nõukogude väed tungisid Poola, sai Bandera vabaks. Pärast 30. juunil 1941 Lvivis Ukraina iseseisvuse väljakuulutamist paigutasid sakslased ta Sachsenhauseni koonduslaagrisse, kust ta vabanes alles 1944. septembris ja jätkas ukrainlaste vastupanuliikumise juhtimist. Teise maailmasõja lõppedes asus Bandera elama Münchenisse, kus ta 1959. aastal KGB agent Bohdan Stašõnskõi poolt tsüaniidiga mõrvati.

            

Ukrainlaste silmis on Bandera kangelane, ent venelastele ja isegi poolakatele vanakuri ise, kellega hirmutatakse lapsi. Bandeeralased aga on venelaste silmis on kõik rahvuslikult meelestud ukrainlased, rääkimata praegusest Ukraina juhtkonnast.

Bandera mälestussammas Lvivis
https://www.imago-images.com/st/0112057870

2007. aastal püstitati Lvivis Banderale mälestussammas. Taolisi monumente on veel teistes Lääne-Ukraina linnades, kus tema mälestus on mitmel viisil jäädvustatud. 22. jaanuaril 2010 andis Ukraina president Viktor Juštšenko Banderale postuumselt Ukraina kangelase aunimetuse. 2011. aasta jaanuaris tühistati see kohtu poolt absurdsel ettekäändel, et Bandera ei olnud Ukraina kodanik. Meenutame, tol ajal oli Ukraina presidendiks venemeelne suurkorruptant Viktor Janukovõtš.

OUNis valitsevad vanemate ja mõõdukate ning noorte ja radikaalsete liikmete vahel hõõguvad erimeelsuste juurde lahvatasid leegiks, kui 1934. aastal pärast Bandera vangistamist paigutati kõik kodumaa OUNi juhid Poola võimude poolt Bereza Kartuska koonduslaagrisse. Mõningatel andmetel juhtus see OUNi välismaa komitee juhtide reetmise tõttu. Vaatamata pingetele oli Konovaletsil piisavalt autoriteeti, sallivust ja diplomaatlikkust, et juhtida mõlemat tiiba ning vältida katastroofilise konflikti tekkimist. Seetõttu oli Konovaletsi mõrvamine Ukraina rahvuslikule liikumisele purustavaks löögiks. OUNi lõhenemist ei suutnud ei suutnud enam miski ära hoida.

Konovaletsi tegevus oli Kremlit juba pikemat aega häirinud. Stalin isiklikult tegi atentaadi korraldamise ülesandeks OUNi imbunud NKVD agendile Pavel Sudoplatovile, kel õnnestus saada Konovaletsi lähedaseks sõbraks. 23. mail 1938 Rotterdamis kinkis Sudoplatov magusat armastavale Konovaletsile šokolaadikarbi, millesse peidetud lõhkekeha plahvatus tappis OUNi juhi. Tema mõrvamine pidi olema kättemaks 1933. aastal Lvivis OUNi poolt hukatud Nõukogude diplomaadi eest. 

Järgneb 

    

Kolõma, kole maa, kus orjati, piineldi ja kooleti

 Venda Sõelsepp

Kolõma – kole maa

Koostanud ja kommenteerinud Jüri Kaldmaa

EKSA 2021

See on raamat Kolõmast, koledast maast, kus vaeveldi, nälgiti ja kooleti. Seda maad on väetatud utoopilise „helge tuleviku“ nimel rüganud orjade higi ja verega. Selles puhkavad Kurjuse Impeeriumi lugematute alamate ja ikestatud rahvaste luud. Sinna on oma elu jätnud ka tuhanded eestlased, kes rahvavaenlaseks ja fašistideks kuulutatuna, pidid kaelamurdva sunnitööga oma „süüd suure kodumaa ees lunastama“. Ent oli ka üksikuid, kes suutsid Kolõma sunnitöölaagrite põrgust eluga pääseda, uuesti otsast alata ja isegi oma kohutavaid mälestusi teistega jagada. Üheks selliseks õnneseeneks oli ka käesoleva raamatu autor, noor mees, kes ajaloo keerdkäikude tagajärjel oli sattunud Gulagi masinavärgi hammasrataste vahele.

See raamat ei ürita kogu seda koletuslikku süsteemi üldistada ega analüüsida. Piirdutud on vaid autori isiklikele tähelepanekute, oma silmaga nähtu ja kõrvaga kuulduga. Vaatamata sellele peegeldub autori kirjaridadest nagu veetilgas ookean vastu nõukogulik julmus, hoolimatus inimelu vastu ja kogu sovetielu absurdsus.  

Kolõma paikneb Vene Föderatsiooni Kaug-Idas Ida-Siberi mere ja Ohhoota mere vahel, praeguse Tšuktšimaa, Magadani oblasti ja Jakuutia territooriumil. Karmi kliima, igikeltsa ja juurdepääsuteede puudumise tõttu peeti seda kanti pikka aega asustamiskõlbmatuks, kus toime suutsid tulla vaid pärismaalased: eveenid, jukagiirid, tšuktšid, jakuudid jt Kaug-Põhja rahvakillud. Näiteks tsaari-Venemaal, kus olid pikad traditsioonid kurjategijate ja riigivastaste Siberisse meelt parandama saatmiseks, ei peetud Kolõmad vangilaagrite või asumisepaikade rajamiseks kõlblikuks.

Olukord muutus 1920. aastate lõpul, mil Kolõma mägismaal avastati kulla, tina, kivisöe ja haruldaste muldmetallide ülirikkalikud leiukohad. 1931. aastal alustati piirkonna koloniseerimist, mis mõistagi toimus vangilaagrite rajamise kaudu. Peamiselt vangide käsitsitöö, kus tööriistadeks olid käsikäru, kirka ja labidas, rajati piirkonnakeskus Magadan, kaevandusasulad, šahtid ja karjäärid ning muidugi vangilaagrid. Kolõmast kujunes kõige hirmuäratavam vangilaagrite ala kogu Gulagi arhipelaagis, sinna sattumine tähendas suure tõenäolisusega kindlat surma.          

Igal raamatul on oma tekkelugu. See raamat ootas avaldamist üle kahekümne aasta. Ja ilmselt oleks jäänudki ootama, kui poleks olnud kirjanik Jüri Kaldmaad.

Pealtnäha ilmus raamat kõrvalsaadusena. Nimelt tekkis Kaldmaal huvi oma varalahkunud (1991) isa elukäigu vastu. 1928. aastal Vajangu vallas Järvamaal sündinud Harry Kaldmaa kuulus Rakveres tegutsenud koolinoorte vastupanuorganisatsiooni Raudne Käsi, mille liikmed lasid 16. novembril 1945 õhku kohaliku punamonumendi näitamaks, et „et Eestis on nõukogude korra vastaseid, et on organiseeritud vastupanu”. 4. märtsil 1946 mõisteti kaheksale Rakvere koolinoorele Vene NFSV kriminaalkoodeksi (KrK) paragrahvide 58-9 (kontrrevolutsioonilisel sihil raud- või muude teede ja liiklusvahendite, rahva sidevahendite, veejuhtmete, ühiskondlike ladude ja muude seadeldiste või riikliku või ühiskondliku vara purustamine või rikkumine plahvatusega, süütamisega või muul viisil) ja  58-2 (relvastatud ülestõus või kontrrevolutsioonilistel eesmärkidel NSVLi territooriumile tungimine või võimu haaramine keskuses või kohtadel samal eesmärgil, sealhulgas NSVLi või mingi liiduvabariigi territooriumiosa vägivaldseks eemaldamiseks või NSVLi ja välisriikide vaheliste lepingute nurja ajamiseks) seitsmest kuni viieteistkümne aasta pikkused vangilaagrikaristused. Harry Kaldmaad nuheldi kümneaastase vangistuse Kolõma sunnitöölaagrites ühes sellele järgneva viieaastase asumisele saatmisega.  Tagasi kodumaale jõudis ta alles 1956. aastal.

Isa elukäiku uurides jõudis poeg Kolõma vangilaagriteni ja Venda Sõelsepani, kes oli avaldanud mitmed kirjutisi sealsete vangilaagrite teemal. Jüri Kaldmaa on tunnistanud, et see raamat sündis sellest, et tal jäid oma Kolõmal vangis olnud isaga need jutud rääkimata. Isalt küsimata küsimustele vastas kaudselt hoopis Venda Sõelsepp.

Kolõma vangilaagrite põrguringid läbi teinud ja sealt ühena vähestest eluga tagasi tulnud laiemale üldsusele rohkem lastekirjanikuna tuntud Venda Sõelsepp (1923-2006) arreteeriti 11. oktoobril 1944 Haapsalus. Talle pandi süüks aastatel 1942-1944 ajalehe Lääne Elu toimetajana töötamist ja enne seda Omakaitsesse kuulumist. Viimane roll oli piirdunud mõne ladude valvamise korraga ja tänaval patrullimisega, ent märk oli küljes. Järgnesid NKVD Pagari tänava vangikambrid, kus tee õnneks ei pekstud ega piinatud – süü oli niigi selge, ja Patarei vangla.

21. aprillil 1945 mõistis tribunal talle VNFSV KrK paragrahv 58-1^a (kodumaa reetmine)   alusel 10 aastat vangilaagrit ühes sellele järgneva 5aastase asumisele saatmisega. Edasi tuli Lasnamäe vangla ja 27. aprillil alanud kuid kestnud vangitapp, mille sekka mahtus ka tappev meresõit laevatrümmis, läbi suure kodumaa avaruste kuni Kolõmale välja. Ja siis see algas: nälg, külm, kõiki elumahlu väljapigistav 12 tunni pikkune (lisaks tööobjektile minek ja sealt tulek) sunnitöö, krimkade vägivald ja röövretked, vangivalvurite terror, räpasus, täid, haigused, olematu arstiabi ning kõikjalolev rõve vene sõim, mille eest polnud kuhugi peitu minna ega kõrvu kinni katta. Kurioosse kontrastina ümbritsesid kogu seda elu punaloosungid, mis ülistasid isakest Stalinit, kommunistlikku parteid, ausat tööd ja nõukogude patriotismi, ning balalaikast, trummist ja lõõtsmoonikust koosneva orkestri poolt esitava helilooja Isaak Dunajevski, Vassili Lebedev-Kumatši sõnadel, entusiaste marsi „Meil laulud aitavad elada võita“ mürtsuvad helid. Üldise nälja taustal oli samasuguseks absurdsuseks (millest nõukogude elu nii rikas oli) laagripoe lettide uhkeldavad kaaviaripurgid, mida vangid võisid osta, kui vaid raha oli. (lk 279)

Iidne gulagitarkus ütleb: kui tahad vangilaagis ellu jääda, katsu eemale hoida üldtöödest. Nendeks olid kaevanduse, karjääri ja metsalangetustööd, kuhu saabuva vangitapi seast „orjaturul“ nooremaid ja tugevamaid mehi välja valiti. Olematu vene keele oskuse ja igasuguste nõukogude elu, rääkimata laagri omade, kogemusteta, polnud Sõelsepal mingit väljavaadet seda vangitarkust kasutada. Ja umbes aasta kestnud kaevuritöö tulemusel sai temast nn hingevaakuja ehk üldtöödeks kõlbmatu, kellele jäi vaid kaks võimalust: kas oma kondid Kolõma igikeltsa sisse jätta või lasta end invaliidide laagris töökõlbulikuks „nuumata“. Sõelsepal oli õnne, ta jäi ellu, sai IV invaliidsusgrupi, mis tähendas pääsu üldtöödest ja ellujäämispiletit. Enamgi veel, tal õnnestus isegi saada velskriametisse, mis oli laagritingimustes tõeline õnneloos. Autor tunnistab, et tänu sellele ta üldse ellu jäigi. (lk 158) Ja kuigi pärast poliitvangide ja tavakurjamite eraldi laagritesse paigutamist tuli hüüdnime Ivan Ivanovitš kandval „joodijüril“ see soe ametikoht maha panna, suutis Sõelsepp kuni laagrist asumisele pääsemini sealsamas Kolõmal oma eluga ilusti toime saada. Peagi tuli Stalini surm, Beria amnestia ja poliitvangide vabastamine. 1956. aasta juulis jõudis tulevane kirjanik pärast pea tosina aasta pikkust sunnitud eemalolekut tagasi kodumaale.

Uueks elukohaks sai Pärnu, vangiaastate aegu lagunenud pere asemel uue soetamine ja sulesepa kutse. Lisaks ajakirjanikutööle on tema sulest nii isikliku kui ka varjunime all ilmunud lastejutte ja luuletusi, aga ka geniaalse vene poeedi Sergei Jessenini luule tõlkeid. Temast sai Eesti NSV Kirjanike Liidu liige

Niipea, kui Eestis hakkasid puhuma vabamad tuuled, hakkas Sõelsepp avaldama Kolõma vangilaagrite teemalisi artikleid ja luulet, nagu näiteks luulekogu „Narilaulud“, millesse oli poetatud ka laagri narilaudadel sepitsetud värsse. Alates 1989. aastast on mitmesugustes Eesti ajakirjandusväljaannetes tema sulest ilmunud üle kolmekümne erineva pikkusega Kolõma vangilaagrite teemalise kirjutise. Sõelsepp on koostanud eessõna Nõukogude repressiivpoliitika uurija ja Kolõma vangi Aadu Olli Kolõma vangilaagrite teemalisele ülevaatele (Nõukogude Kaug-Põhja vangilaagrid ja Eesti poliitvangid Kolõmal. Koostanud Aadu Oll. – Tartu: Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon, 1999.) Olgu lisatud, et Sõelsepa näol on tegemist ainsa eesti kirjanikuga, kes on võtnud arvustada Aleksandr Solženitsõni epopöad „Gulagi arhipelaag“. Samuti tegi Sõelsepp kaastööd ühinguga Memento, arvutades näiteks välja Duskanja laagripiirkonna toidunormid mittetöötavatel vangidele: kokku 1872 kcal/päevas, mööndes, et iseasi, kui palju sellest vangi kaussi sattus

Sõelsepa panus okupatsioonivõimude sooritatud kuritegude avalikustamisse on pälvinud ka riiklikku tunnustust. 3. veebruaril 2003 annetati talle president Arnold Rüütli poolt Valgetähe medaliklassi teenetemärk.

Möödunud aastatuhande lõpul tekkis Sõelsepal plaan koondada ülaltoodud kirjutised ühise kaante vahele. Raamatu pealkirjaks pidi saama „Kõik inimese heaks…“. Paraku jäi käsikirja trükki andmine vähese huvi, suurte trükikulude ja sponsorite puudumise tõttu katki. Autor saatis küll käsikirja mitmele tuttavale lugeda, ent abi sellest ei olnud. Vangilaagrimälestuste ilmumise kõrgaeg oli olnud 1990. aastate algupoolel. Kümnendi lõpuks oli buum peamiselt majanduskitsikuse tõttu taandunud ja jäänud üksikute entusiastide kanda

Pärast Sõelsepa surma annetas tema õetütar Meeli Tankler kirjaniku arhiivi, sealhulgas ka tulevase raamatu käsikirja, Eesti Kirjandusmuuseumile. Näis, et sinna see jääbki tolmu koguma, ent saatus tahtis teisiti.  

Raamat nägi ilmavalgust ja mitte areldi mööda seinaääri sisse hiilides, vaid suure pauguga ust lahti lüües. Järgnesid kaks esitlust Tallinna ja Tartu kirjanike majades, kuhu oli kohale kutsutud ka mõned veel elus olevad Kolõma kolgatatee läbikäinud Ilmar Lokka ja Artur Metsik. Neist esimesel 94 aastat turjal, teisel aasta vähem, ent mõlemad selge ja terava mõistusega ning reipa ja optimistliku olekuga. Seejuures on endine spordimees Lokka siiamaani iganädalane jõusaalide kasutaja. Olgu lisatud, et Kolõmal olnutes on praegu veel elavate kirjas 89-aastane Mia Reimo.    

„Kolõma – kole maa“ on näol on tegemist kõige mahukaima eesti keeles ilmunud Kolõma vangilaagrite teemalise raamatuga ja sellega asub autor meie rikkalikus laagrikirjanduses väärikale kohale. Ent tema kõrvale võtab värske Stalini laagrite asjatundjana koha sisse ka raamatu koostaja Jüri Kaldmaa. Raamatut kokku pannes töötas koostaja Kolõma vangilaagreid kajastava kirjanduse kõrval hoolega läbi kuuest kastist koosneva Sõelsepa isikliku arhiivi, kus paljude huvitavate materjalide kõrval leidis „Kõik inimese jaoks…“ käsikirja, mis sisaldas 26 teksti. Sellest sai tulevase raamatu emapuu. Koostaja lisas omalt poolt tosin lugu, nagu näiteks eespool mainitud „Mustad punnid“ ja viis lugu „Parapsühholoogilist rosoljet“. Need on kohati humoorikalt ja absurdimaiku ilukirjanduslikud tekstid toovad olulist vaheldust muu dokumentalistika üldiselt masendavasse tonaalsusse. 

Ühtlasi viis koostaja käsikirjas olevate artiklid vastavusse toimunu ajalise järjestusega, mis muutis sündmustiku lugeja jaoks hõlpsamini jälgitavaks. Veel on koostaja poolt raamatusse lisatud katkeid autori kirjutatud ja talle saadetud kirjadest, viiteid, kommentaare, koostaja järelsõna, isikunimede ja Kolõma vangilaagrite kohanimede registrid. Eriti väärtuslikuks tuleb pidada esimeses Kolõma tapis (1000 vangi) olnud eestlaste nimekirja, kellest 60 Kolõmalt õudused üle elasid ja, peale kahe kolemaale kohalejäänu, kodumaale naasid. Nimekirjas on näiteks kuulus sportlane Aleksander Klumberg-Kolmpere (1899-1958), kes 1924. aasta Pariisi suveolümpiamängudel võitis kümnevõistluses pronksmedali. Kahjuks läks ta peagi pärast vabanemist manalateele.

Teemast süvitsi huvitatute tarvis on koostaja lisanud valiku Kolõma vangilaagrite teemal avaldatud kirjandusest kohta eesti, soome, vene, inglise, saksa ja prantsuse keeles. Raamatuid on kokku 37, neist 10 eesti keeles, ja suurelt jaolt on tegemist mälestusraamatutega. „Kolõma – kole maa“ näol on tegemist olulise täiendusega Kolõma, aga ka tervesse Gulagi vangilaagrite teemalisse kirjandusse.   

Eesti keeles ilmus kuulsa vene-nõukogude õiguskaitsja Vladimir Bukovski mälestusraamat

 

Tõlgitud väljaandest:

Владимир Буковский. 

И возвращается ветер... 

Нью-Йорк: Хроника, 1978.  

Tõlkinud Viktor Niitsoo

Toimetanud Marika Mikli

Kujundanud Merle Moorlat

Tõlke väljaandmist on toetanud POSTIMEES

EKSA, 2022

Räägitakse, et kui tuuker suurest sügavusest äkki veepinnale tõsta, võib ta surra või vähemalt haigestuda niisugusesse tõppe, kus veri keeb soontes ja kõik justkui rebitaks seestpoolt puruks. Midagi sarnast juhtus minuga ühel sombusel detsembrihommikul Vladimiris.

         Algas tavaline vanglapäev, järjekordne ühetaoliste vangla argipäevade lõputus rodus. Nagu tavaks, kõndis vangivalvur kell kuus käheda karjumise saatel mööda koridori piki kamb­reid ja tagus võtmetega uste pihta: „Paad-jomm! Paad-jomm! Paad-jomm! Kambrite hallis hämaru­ses hakkasid zekaa end liigutama, ronides vastumeelselt oma kottidest välja ning harutades lahti enda ümber mässitud tekke, bušlatte ja kuubesid. Käi sa oma äratusega kus see ja teine!

         Reproduktor pistis üürgama. Kõmisevalt ja pidulikult, otsekui Punase väljaku paraadil, hakkas üürgama Nõukogude Liidu hümn. Tont seda teab, kas jälle unustati see õhtul välja lülitada. „Siin Moskva! Tere hommikust, seltsimehed! Alustame hommikvõimlemist paigalkõnniga.“ Kurat küll, kähku välja lülitada! Iga päev sellel maal algab paigalkõnniga.

             Morn talvehommik saabub vabaduseski nagu pohmell, ent vanglas pole vastikumat aega. Elada ei tahaks, ent päev on ees kui needus. Ega asjata vanas arestandilaulus kõla: 

    Проснешься утром, город еще спит.

    Не спит тюрьма – она давно проснулась.

    А сердце бедное так заболит.

    Как будто к сердцу пламя прикоснулось.[1]    

    Mööda lumist hoovi tuleb kolinal köögi poolt „vanglakulgur“ ehk tünnidega käru, korpustesse veetakse hommikusööki. On kuulda, kuidas see allkorrusel maha laaditakse ja põ­randat kraapides mööda korruseid veetakse. Toiduluugid pauguvad, kausid ja kruusid kolksu­vad. Hirsipuder on küll vedel, aga kuum. Tulikuum vesi on ammusest ajast hea asi, vana tuttav. Kusagil juba mindi karvupidi kokku, lendavad matid – kas anti neile putru vähem või? Peksavad kaussidega vastu ust. Hilja, maha magasid, lahingukolina ja mürina saatel veereb hommikusöök edasi koridori teise otsa suunas. Kes nüüd kontrollib, kes tõestab, kas teile anti putru või mitte? Oleks tulnud kauss ette toppida, kuni toiduluuk lahti.

---

[1] Sa virgud hommikul, linn üha magab./Ei maga vangla – see on ammu ärkvel./Ent vaene süda nõnda tuikab. /Just nagu leek su südant oleks puutund.