Kuritegelik maailm kurjuse impeeriumis

                                                                

 

Kuritegeliku maailma kroonikad 

Tõlkinud Ilona Martson

Saatesõna kirjutanud Aimar Ventsel

toimetanud Krista Mõisnik

kujundanud Britt Urbla Keller

Postimehe kirjastus, 2025

Pea kõigis endiste Gulagi vangide mälestustes on olulisel kohal nende kokkupuuted kriminaalkurjategijatega. Valdavalt on need olnud negatiivsed, et mitte öelda õõvastavad. Kõige põhjalikumalt on seda teemat käsitlenud vene-nõukogude kirjanik Varlam Šalamov, kes on 17 aastat kestnud vangipõlves nähtut ja kogetut suutnud talletada särava kirjanikusulega. Nõukogude vanglasüsteemi teemaliste memuaaride ja ilukirjanduse vallas on Šalamov vaieldamatult kanooniliseks autoriks.

Kuni viimase ajani oli Šalamovi looming Eesti lugejale vähetuntud. Alles seitse aastat tagasi tõlgiti Ilona Martsoni poolt eesti keelde valik Šalamovi Kolõma vangilaagrite teemalisi lühijutte (Varlam Šalamov. Kolõma jutud. – EKSA, Tallinn, 2019). Samas ei olnud kirjaniku looming asjast huvitatuile sugugi terra incognita. 1970.-1980. aastatel liikus ka Eesti omakirjastuse kanalites Šalamovi raamatute sealkirjastuse (läände smugeldatud omakirjatus, mis seal raamatuks vormiti ja Nõukogude Liidus levitamiseks salaja tagasi toimetati) väljaandeid kui ka nende fotokoopiaid. Samuti võis huviline läbi segamisragina kuulata tema raamatute ettelugemisi venekeelsete Nõukogude Liitu suunatud raadiojaamade vahendusel.

Möödunud aastal ilmus sama tõlkija vahendusel teine Šalamovi raamat, mis kannab pealkirja „Kuritegeliku maailma kroonikad“. Tegelikult on see pealkiri natuke eksitav, sest raamat jaguneb kaheks eraldiseisvaks ja omavahel mitteseotud osaks. Lõviosa tekstist koosneb Šalamovi lühijuttudest kogumikust „Vasak kallas“, mis tõlkija eessõna kohaselt on loogiliseks jätkuks „Kolõma juttudele“. „Kroonikate“ osa on paigutatud raamatu lõppu ja moodustab kolmandiku tõlkeraamatu mahust.  

1907. aastal Vologda oblastis õigeusu preestri peres ilmavalgust näinud Varlam Šalamovist sai kirjanik Kaug-Põhjas Kolõma vangilaagris, kus ta hakkas salamahti luuletusi kirjutama. Osalemine nn trotskistlikus opositsioonis oli Šalamovi viinud Gulagi kombitsatesse, mille eeltaktiks oli kolmeaastane vangistus Moskva lähistel asuvas Višera vangilaagris. 1937. aastal arreteeriti ta uuesti ja mõisteti viieks aastaks vangilaagrisse nõukogudevastase propaganda eest. Karistust kandma saadeti ta impeeriumi idaservas asuvale Kolõmale, kuhu selleks ajaks oli rajatud arvukalt vangilaagreid. Karistustähtaja möödudes Šalamovit ei vabastatud, vaid määrati uus karistus, seekord kaks korda pikem – 10 aastat.

Pärast vabanemist ja rehabiliteerimist elas ta alates 1950. aastate keskpaigast Moskvas. Samal ajal alustas ta Kolõma teemaliste lühijuttude kirjutamist. Kuna neist midagi ei õnnestunud avaldada, jätkas kirjanik nn sahtlisse kirjutamisega. 1973. aastaks oli tal valminud kuus lühijuttude kogu: „Kolõma jutud“, „Vasak kallas“, „Labidakunstnik“, „Kuritegeliku maailma kroonikad“, „Lehise ülestõusmine“ ja „Kinnas ehk KR-2“. Need levisid omakirjastuse üllitistena ja smugeldati välismaale, kus need autori loata avaldati vene emigrantlikes väljaannetes. See pahandas autorit, kelle vihase protestikirja kirjandusnädalaleht Literaturnaja Gazeta rõõmuga avaldas. Aga selline käitumine pani mitmed endised Šalamovi talendi austajad ja poolehoidjad talle selja pöörama.

Moskvasse naasnuna tekkisid Šalamovil tihedad sidemed Boriss Pasternakiga, kes teda igati toetas ja kirjutama julgustas. Samuti suhtles ta Aleksandr Solženitsõniga, kes tegi talle ettepaneku asuda üheskoos „Gulagi arhipelaagi“ koostama. Sellest Šalamov keeldus põhjendusega, et Solženitsõn ei ole kuigi andekas kirjanik, vaid ihne „ärimeees“, kes püüab iga hinna eest saavutada edu eelkõige läänes, samas kui tema jaoks on olulisem jõuda emakeelse lugejani. Asi läks isegi nii kaugele, et hiljem keelas Šalamov Solženitsõnil kasutada tema nime ja materjale. Alates 1960. aastate teisest poolest distantseeris Šalamov end lõplikult dissidentlikust liikumisest.  

1977. aastal halvenes järsult Šalamov tervis, ta invaliidistus ja veetis viimased eluaastad hooldekodus, kus ta ka 17. jaanuaril 1982 suri. Tõeline tunnustus aga saabus postuumselt, pärast 1980. aastate algul tema teoste inglise keelde tõlkimist ja läänes avaldamist ning glasnosti tulekuga Nõukogude Liidus.

Käesolevast tõlkeraamatust suurema osa moodustab lühijuttude kogu „Vasak kallas“. Nagu eespool mainitud, on see loogiliseks jätkuks „Kolõma juttudele“. Autor kirjutab väga nappide ja karmide detailidega, vältides romantiseerimist või ilustamist. Tema tekstid mõjuvad sageli dokumentaalsetena, olles kui lühikesed mälestuskillud või tähelepanekud. Jutud kirjeldavad vangilaagri argipäeva: rasket füüsilist tööd, nälga, külma, haigusi, laagriülemuste võimutsemist, kriminaalide poolset terrorit ja pidevat surmaohtu. Inimelu väärtus on laagris tühine, surm on igapäevane ja peaaegu tähelepanematuks muutunud nähtus.

Juttude tegevuspaigaks on samanimeline haigla Kolõma jõe vasakul kaldal, kuhu vangistuse lõppaastatel kiirkorras kaheksakuulised velskrikursused läbinud Šalamov õnnekombel velskriabina tööle sai. Nii nagu „Kolõma juttudes“ on ka selles kogus juttu haiglas kohatud inimestest ja nendega seotud juhtumitest, mida raamistavad vangilaagri üldised õõvastavad olud. Autor kirjeldab, kuidas äärmuslikud tingimused muudavad inimesi, kuidas ellujäämise nimel kaovad moraalsed piirid, kuidas muututakse julmaks ja ükskõikseks kaaslaste suhtes. Erinevalt paljudest teistest vangilaagrimälestustest puudub Šalamovi lugudes optimistlik alatoon. Tema arvates ei õpeta laager inimest paremaks, vaid pigem hävitab isiksuse.

Tõlkeraamatu teise osa „Kuritegeliku maailma kroonika“ (vene k  Очерки преступного мира) täpsem pealkiri võiks ehk olla „Esseed kuritegelikust maailmast“, sest tegemist ei ole kronoloogilise ülevaatega kuritegeliku maailma geneesist. Pigem on see isiklikel kogemustel põhinev kaheksast sotsioloogilisest esseest koosnev kogumik, mis annab tunnistust autori põhjalikest teadmistest käsitletava valdkonna kohta, ent ei pretendeeri teema teaduslikule analüüsile.  

Šalamov on tõsiselt häiritud sellest, et ilukirjanduses on kurjategijate maailma kujutatud ülistavalt ja isegi romantiliselt. Selle tagajärjed on eriti hukutavad noorsoole, kes maksab selle eest kallilt. Sellel teemal ei hoia ta kokku karme sõnu Victor Hugo, Fjodor Dostojevski, Anton Tšehhovi, Maksim Gorki ega Isaak Babeli aadressil. Erilise põlgusega suhtub ta muinaslugude, mis pajatavad paadunud retsidivistide ümberkasvamisest „tõelisteks nõukogude inimeseks“, vorpijatesse. Kõigile neile heidab ta ette seda, et nood ei ole suutnud või tahtnud näha kuritegeliku seltskonna tegelikku ebainimlikku ja jälki olemust.  

Essees „Suliveri“ saame teada, kuidas autori arvates pätiks saadakse. Kuritegelikku maailma valitsevad põlisvargad ehk platnoid ehk seaduslikud vargad, need kelle isad, vanaisad ja muud sugulased on olnud vargad ning kes on maast-madalast üles kasvanud kuritegeliku elu traditsioonide keskel. Et olla tõeline varas, tuleb selleks sündida. Põlisvargad moodustavad kuritegeliku maailma valitseva tuumiku, kellel on otsustav hääl kõigi allilma „seaduste“ tõlgendamisel ja „aukohtute“ otsuste langetamisel. Vargaseadused ja ausõna kehtivad ainult varaste maailmas, ülejäänute suhtes need ei loe. 

Seaduslike varaste kogukond on üsnagi suletud kast, kuhu võõrad ei ole teretulnud Muidugi keerleb nende ümber mitut sorti autsidereid, kes kogu hingest ihkavad varaste eliidi hulka pääseda, ent see õnnestub vaid erandjuhtudel.

Varaste filosoofia kohaselt on ühiskond jagunenud kaheks: üks osa on kuritegelik maailm ehk vargad, teise osa moodustavad kõik ülejäänud inimesed, kelle üldnimetuseks on „fraier“. See on iidne Odessa saksa-juudi sõna nagu neid on palju fenja nime all tuntud vargaslängis.

Vargakoodeksis on põhikohal säte, et varas ei tööta ega tee võimudega koostööd. Samas kasutasid vangilaagrivõimud vargaid poliitvangide ehk „rahvavaenlaste“ vastu. Šalamovi sõnutsi kehtis laagrivõimude ja varaste vahel koguni „konkordaat“, mille kohaselt olid vargad „rahva sõbrad“, aga „trotskistid“ – „rahvavaenlased“. Võimud läksid isegi nii kaugele, et palusid varaste abi „trotskistide“ kõrvaldamisel.

Essees „Platnoide naised“ saame teada platnoide alavääristavast suhtumisest naiste suhtes. Selles maailmas on naise rolliks olla kas platnoi vabaabielunaine või prostituut. Naisvargad küll osalevad vargustes ja röövimistes ning tihtilugu on nad röövsaagi kätte näitajad, varastatud kraami varjajad või realiseerijad või pahaaimatute ohvrite lõksu meelitajad. „Aukohtudesse“ aga naistel asja pole. Platnoinaiste teiseks rolliks on lõbutüdrukuamet, kes oma teenistuse platnoist isandale üle annab ja teda sisuliselt üleval peab.

Põliskurjategijat õpetatakse lapsepõlvest saati naisi põlgama. Neile tehakse selgeks, et naine on alam olend, kes on loodud üksnes varga loomaliku kire rahuldamise, labaste naljade sihtmärgi ja peksu objektiks. Ehk elusolend, kelle varas võtab ajutiseks kasutamiseks. Kuid sellel süngel reeglil on üks erand. Selleks on varga ema, naine, kellest tehakse vanglalüürika jumalikustatud ülistusobjekt.

Essees „Suukade sõda“ käsitletakse üht pöördelisemat sündmust Gulagi ajaloos. Selle sõja juurpõhjuseks peab Šalamov seda, et sõja ajal hakati kinnipidamiskohtades kurjategijaid värbama sõjaväkke ja saadeti rindele. Näiteks marssal Rokossovski armee saavutas kurikuulsuse just tänu sinna koondatud kriminaalsele elemendile. Kurjamid olid bravuurikad luurajad ja uljad partisanid, nende loomupärane riskivalmidus, otsusekindlus ja häbematus tegi neist väärtuslikud sõdurid. Nende poolt toime pandud röövimistele, vägistamistele ja marodöörlusele vaatasid ülemused aga läbi sõrmede.

Sõda lõppes, vargad naasid eraellu ja mõistagi oma endiste armastatud harrastuste juurde. Sõda oli veelgi kinnistanud nende jultumust ja ebainimlikkust. Nüüd suhtusid nad  ligimese eluküünla kustutamisse veelgi hoolimatumalt kui enne sõda. Ja muidugi hakkas neid tuhandete viisi vangilaagritesse tagasi saabuma. Nende hulgas oli ka palju „teenelisi“ platnoisid, kes tahtsid uuesti sisse võtta neile kuulunud koha vangide hierarhias. Paraku ei võtnud kogu sõjaaja laagris istunud vargad „rindemehi“ vastu ja nood jäeti „asjade otsustamist“ kõrvale: „Sa olid sõjas? Sa võtsid püssi kätte? See tähendab, et sa oled suuka, tõeline lits ja sind karistatakse „seaduse” järgi. Ja sa oled ka argpüks! Sul polnud tahtejõudu keelduda või isegi surra, selle asemel et püss kätte võtta!“ (Suuka, mis tähendab vene keeles emast koera, ehk litat, on levinud sõimusõna, mis tähendab ka litsi.)

Endised platnoiliidrid aga ei kavatsenud eemaletõrjutu saatusega leppida. Kui vanad „seadused“ ei sobi, tuleb luua uued. 1948. aastal koostati Vanino sadamaasula tapivanglas Kuninga hüüdnime kandva platnoi juhtimisel uus „seadus“, mis vana „seaduse“ vastaselt lubas seaduslikel varastel töötada laagrites ja vanglate juhtivatel ametikohtadel. Šalamovi kohaselt teavitas Vanino tapivangla ülem kõige kõrgemat juhtkonda ja sai sellelt heakskiidu Kuninga tegevusele. Ülemused isegi rõõmustasid: „Lõpuks ometi on platnoid ümberkasvatatud!“ Tegelikult vallandusid massilised tapatalgud platnoide ja suukadeks ristitud „ümberkasvatatute“ vahel. Muidugi olid võimud rahul selle üle, kuidas kuritegelik maailm üksteist hävitas. Samas kippusid sündmused võimude kontrolli alt väljuma ja kaht vaenupoolt hakati eraldi laagritesse paigutama. Fraierite ellu see mingit paremust ei toonud, nemad jäid nii platnoide kui ka suukade võimutsemise alla.

Huvitaval kombel on Šalamov jätnud tähelepanuta veel ühe pöördelise sündmuse Gulagi ajaloos. Alates Gulagi rajamisest peeti kriminaalkurjategijaid ja „rahvavaenlasi“ ühistes vangilaagrites. Selle tagajärjeks oli kriminaalide ohjeldamatu vägivallatsemine poliitvangide kallal, mis  toimus võimude otsesel mahitusel, kuna erinevalt poliitvangidest peeti kriminaale „sotsiaalselt lähedasteks“. Ent sõja lõppedes hakkas platnoidest „rindemeeste“ kõrval laagritesse massiliselt saabuma ka tulest ja veest läbi käinud tõelisi sõjamehi, eriti aga Ukrainas ja Balti riikides toimunud relvastud vastupanus osalenuid. Erinevalt rahumeelsetest tsiviilisikutest koosnevates „rahvavaenlastest“ olid nood võimelised osutama ja osutasidki platnoidele füüsilist vastupanu, mis kohati kujunesid tõelisteks lahinguteks, ning „sotsiaalselt lähedaste“ võim poliitvangide üle lõi kõikuma.  

Arvatavasti oli see peamiseks põhjuseks, miks 21. veebruaril 1948 võttis NSV Liidu Ministrite Nõukogu vastu määruse „Range režiimiga laagrite ja vanglate moodustamisest eriti ohtlike riiklike kurjategijatele“, mille alusel rajatati spioonidele, diversanditele, terroristidele, trotskistidele, parempoolsetele, menševikele, esseeridele, anarhistidele, natsionalistidele, valgeemigrantidele ja teistele nõukogudevastaste organisatsioonide liikmetele Gulagi süsteemis erilaagrid. Eriti ohtlike kurjategijate vangilaagrid ehk poliitvangilaagrid kestsid nõukogude perioodi lõpuaastateni, kuni need Gorbatšovi poliitvangide vabastamise kampaania käigus suleti.

Ülejäänud kolmest esseest saab lugeja teada vangipajukist ehk paikast, sellest, miks üldiselt luulevaenulike platnoide lemmikuks kujunes Sergei Jessenin ja kuidas intelligente ja raamatute lugemist põlastavad platnoid kuulasid võlutult laagri jutuvestjate poolt leivakoorukese või supikausi eest esitatud põnevusraamatute ümberjutustusi ehk „roomaneid“.

Võiks ju mõelda, et kõik see, millest Šalamov kirjutab oli ajalooline viga, võimule saanud utoopia enesekehtestamise ekstsess, Stalini „isikukultuse“ vili. Kõik see on võimude poolt kõige kõrgemal tasemel hukka mõistetud. Ohvrid, kaasa arvatud Šalamov, on rehabiliteeritud. Väidetakse, et ei kordu enam kunagi. Asjatu lootus. Kunagi nimetas USA president Ronald Reagan NSV Liitu tabavalt kurjuse impeeriumiks. Nõukogude Impeeriumit enam ei ole, aga Kurjuse Impeerium kestab edasi. Ja samamoodi õilmitseb selle rüpes kuritegelik maailm, mis on viimastel aastakümnetel ajanud oma haarmed üle kogu planeedi.

Šalamovi looming on pühendatud ülevale ja õilsale eesmärgile: vabastada ühiskond haigusi tekitavast kasvajast, milleks on kuritegelik maailm. Tema arvates oleks tõeline arusaam kurjuse olemusest, selle vormidest, välimusest ja olemusest juba tohutu samm selle vastu võitlemisel. Paraku näib, et nagu paljudest ajaloo õppetundidest, pole ka Šalamovi hoiatustest suurt midagi omaks võetud.

Lugu on avaldatud 17. mai 2026 nädalalehes Sirp (https://www.sirp.ee/kuritegelik-maailm-kurjuse-impeeriumis/)

NÕUKOGUDE SAKSLASTE LIIKUMINE EMIGREERUMISEKS AJALOOLISELE KODUMAALE

Käesoleva aasta 17. veebruari Postimehe rubriigis „Täna ajaloos“ oli järgmine lühiteade: 1974 – Tallinnas Viru hotelli juures toimus volgasakslaste meeleavaldus. Kanti loosungeid „Nõuame väljasõitu Saksamaale!“, „Austage inimõigusi“, „Vabastage Moskva demonstratsioonist osavõtjad“. Miilits pidas kinni üle saja inimese.“

Tegemist oli nõukogude sakslaste väljarännuliikumise aktsiooniga, mille eesmärgiks oli juhtida tähelepanu nõudmisele saavutamaks õigust emigreeruda oma ajaloolisele kodumaale.  

1960. aastatel Nõukogude Liidus alanud opositsiooniliikumises oli kolm suunda, millel oli massiline iseloom. Nendeks olid juutide liikumine emigreerumiseks Iisraeli, krimmitatarlaste liikumine naasmiseks Krimmi ja nõukogude sakslaste liikumine emigreerumiseks Saksamaa Liitvabariiki (SLV). Kõigi nende liikumiste taktika oli ühesugune:  kollektiivsed pöördumised ja petitsioonid Nõukogude võimude, rahvusvaheliste inimõigustega tegelevate organisatsioonide ja lääneriikide valitsuste poole ning rahumeelsed meeleavaldused, piketid ja ka näljastreigid. 

Võimud surusid neid liikumisi karmilt maha, paljud väljarännuliikumiste aktivistid vangistati või represseeriti kohtuväliselt. Ent erinevalt õiguskaitse liikumisest (dissidentlus) ning Ukrainas, Lätis, Leedus, Eestis, Gruusias ja Armeenias toimunud rahvuslikest vastupanuliikumistest, ei karistatud emigreerumisetaotluse aktiviste pikaajalise vanglakaristuse või sundhospitaliseerimise erivaimuhaiglatesse. Oli üksikuid vangistamisi, ent enamasti puudutasid liikumiste juhte ja isikuid, kes tegid koostööd dissidentidega. Reeglina õnnestus neil pärast vangistusest vabanemist emigreeruda. Väljarännutaotlejate meeleavaldustest osalenuid nuheldi peamiselt administratiivarestiga, rahatrahviga või kohtuväliselt (töölt vallandamise või ülikoolist väljaheitmisega). Suhteliselt leebed repressioonid, aga eelkõige asjaolu, et paljudel siiski õnnestus välja rännata, olid põhjuseks, miks need liikumised said olla massilised. 

Eriti edukaks osutusid oma pürgimustes nõukogude juudid, keda toetasid USA juudiorganisatsioonid, rahvusvahelise inimõiguste organisatsioonid eesotsas Amnesty Internationaliga, aga ka mitmete lääneriikide valitsused. Kaalukat osa mängis siin ka asjaolu, et ajaloolisele kodumaale soovivate juutide seas oli palju rahvusvaheliselt tuntud teadlasi ja kultuuritegelasi, kelle toetuseks astusid aktiivselt välja lääneriikides elavad ametikaaslased. See sundis Kremli tegema järeleandmisi ning 1970.–1980. aastatel lubati kümnetel tuhandetel juutidel Nõukogude Liidust lahkuda. Oma osa oli ka neil aastatel valitsenud nn pingelõdvenduspoliitikal ja eriti 1975. aasta augustis Helsingis toimunud Euroopa julgeoleku ja koostöönõupidamisel, mille lõppaktile allakirjutanud osavõtjariigid (kaasa arvatud Nõukogude Liit) kohustusid tagama oma kodanikele inimõigused, nende seas ka väljarännuõiguse. (Juudiliikumisest olen kirjutanud Natan Sharansky tõlkeraamatu „Ei karda ma kurja“ järelsõnas.) 

Krimmitatarlased paraku olid oma pürgimustes tunduvalt vähem edukad. Nõukogude võimud ei lubanud neil Krimmi naasta, ehkki väikesel hulgal sinna siiski salaja imbuti, vaid pakkusid ümberasumiskohti mujal. Liikumise aktiviste jälitati ja represseeriti, mitmed selle juhid (nt Mustafa Džemiljev) vangistati korduvalt. Alles 1980. aastate lõpul perestroika ajal said krimmitatarlased loa Krimmi naasmiseks. (Krimmitatarlase võitlusest kodumaale naasmiseks kirjutasin 10. juuni 2016 postituses.) 

Enne kui asuda nõukogude sakslaste väljarännuliikumise käsitlemise juurde, oleks paslik heita kiirpilk sakslaste osale Venemaa ajaloos. Eelkõige tuleb siin rääkida baltisakslastest, kes mängisid 18.–19. sajandil ja 20. sajandi alguses Venemaa riigielus erakordselt suurt rolli. Baltisakslased olid kõrgelt haritud, sageli saksa ülikoolides õppinud ning jõudsid riigiteenistuses kiiresti kõrgetele ametikohtadele. Nad olid tsaarivõimu silmis usaldusväärsed ametnikud. Baltisaksa aadlikud moodustasid ka kohalikes kubermangudes tugeva administratiivse tugivõrgu, mis oli keskvõimule lojaalne. 

Baltisakslased andsid Vene armeele hulgaliselt kindraleid ja admirale. Nende seas olid paljud Napoleoni sõdade, Krimmi sõja ja hilisemate sõjakäikude juhte. Suur oli ka baltisakslaste osa maade avastamisel ja meresõitjatena. Vene impeeriumi laienemine Aasiasse ja Vaikse ookeani suunas toimus sageli just baltisaksa päritolu meresõitjate ja maadeavastajate juhtimisel. Väga kaalukas oli baltisakslaste osa loodusteadlaste, geograafide, arstiteadlaste ja õigusteadlaste seas.

Baltisakslased olid tsaaririigi universaalne eliit, kelle panus oli märgatav nii riigivalitsemises, sõjanduses, teaduses kui ka kultuuris. Nad olid sillaks Lääne-Euroopa ja Vene maailma vahel. Nad tõid sisse saksa haridustraditsiooni ja haldusoskuse, muutes Vene impeeriumi tsiviliseeritumaks ning euroopalikumaks. Nende mõju hakkas vähenema alles 20. sajandi algul. Vene impeeriumi kokkuvarisemine tegi täieliku lõpu baltisakslaste rollile Vene riigielus.

Esimesed saksa asundused Venemaal olid tekkinud tunduvalt varem. 16.–17. sajandil kutsuti saksa käsitöölisi ja spetsialiste Moskvasse. Seal tekkis „Saksa slobodaa” (Немецкая слобода), kus elasid peamiselt käsitöölised, sõjaväelased ja kaupmehed. 18. sajandil Peeter I ajal sakslaste arv Venemaal kasvas, kuna tsaar kutsus Lääne-Euroopast palju insenere, arste, õpetlasi ja ohvitsere.  

Sakslaste suurim sisseränd algas 1763. aastal, mil keisrinna Katariina II andis välja manifestid, mis lubasid välismaalastel, eriti sakslastel, asuda elama Volga jõe äärde. Neile pakuti mitmeks aastaks maksu-, usu- ja sõjaväeteenistusest vabastust, maad ning toetust uute külade rajamiseks. Selle tulemusel tekkisid Volga äärsetel aladele sakslaste asundused (nn wolgadeutsche), mis hakkasid kiiresti kasvama ja püsisid kuni 20. sajandini. Sealt on ka pärit venemaasakslaste üldnimetus volgasakslased. Teine sisserännulaine viis saksa sisserändajad Lõuna-Ukrainasse ja Kaukaasiasse. 

Sakslase positsioon Venemaal oli ebastabiilne, kuna see sõltus Venemaa ja Saksamaa omavahelistest suhetest. Kui varasemad kokkupõrked peamiselt Preisimaaga sakslaste olukorda oluliselt ei muutnud, siis pöördepunktiks sai Esimene maailmasõda. Tsaar Nikolai II andis 13. detsembril 1915 välja dekreedi, mille alusel kavandati saksa kolooniate likvideerimine ja sakslaste sunniviisiline ümberasustamine Siberisse. Sakslasi päästis küüditamisest Veebruarirevolutsioon.   

Pärast oktoobripööret  algas venemaasakslaste ajaloos uus ajajärk, mis tõi endaga kaasa sakslaste rahvuslikterritoriaalse institutsiooni loomise. Esialgu moodustati 19. oktoobril 1918 Saksa Töörahva Kommuun, mis 1924. aastal muudeti Volgasakslaste autonoomseks sotsialistlikuks nõukogude vabariigiks (ANSV) (Autonome Sozialistische Sowjetrepublik der Wolgadeutschen) pealinnaga Pokrovsk, mis alates 1931. aastast hakkas kandma nime Engels. ANSVs elas umbes kolmandik nõukogude sakslastest. Ülejäänud asusid Ukrainas, Kaukaasias ja Altais. Enne Teist maailmasõda oli volgasakslastel 170 emakeelset kooli, 11 tehnikumi, 5 ülikooli, 21 saksakeelset keelset ajalehte, saksa teatrid, klubid ja kultuurimajad. Volgasakslaste ANSV oli esimene Nõukogude Liidu haldusüksus, mille elanikel oli täielik kirjaoskus. 

1930. aastate massirepressioonid tabasid muude Nõukogude Liidu vähemusrahvaste kõrval rängalt ka volgasakslasi. Kümned tuhanded arreteeriti, neist enamik hukkus vangilaagrites. Sakslased polnud ainsad, kelle puhul Nõukogude Liit rakendas kollektiivse karistusena kogu rahva küüditamist. Nõukogude võimud süüdistasid neid kollektiivses reetmises või „ebausaldusväärsuses“. Mitmed rahvad viidi Teise maailmasõja ajal ja järel oma ajaloolistelt asualadelt Siberisse, Kasahstani ja teistesse Kesk-Aasia piirkondadesse. Peamised rahvad, keda süüdistati koostöös natsidega ja küüditati olid järgmised: 

Sakslased – 1941, pärast Saksamaa kallaletungi Nõukogude Liidule, küüditati peamiselt Siberisse ja Kasahstani.

Krimmitatarlased – 1944, küüditati peamiselt Usbekistani.

Tšetšeenid ja ingušid – 1944, küüditati peamiselt Kasahstani ja Kõrgõzstani.

Kalmõkid – 1943, küüditati peamiselt Siberisse.

 Balkaarid – 1944, küüditati peamiselt Kasahstani ja Kõrgõzstani.

Karatšaid – 1943–1944, küüditati peamiselt Kesk-Aasiasse.

Mesheti türklased, kurdid ja hemšiinid – 1944, küüditati peamiselt Kesk-Aasiasse. 

22. juunil 1941 alanud Saksamaa kallaletung Nõukogude Liidule tõi nõukogude sakslastele kaasa uued ja veelgi rängemad katsumused, muutes nad nn vaenlasrahvaks. 28. augustil 1941 andis NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium korralduse Volgasakslaste ANSV likvideerimiseks. Sakslastest küüditati Kasahstani ja Siberisse, ANSV territoorium jagati Saratovi ja Stalingradi (praegune Volgograd) oblastite vahel. Kesk-Aasiasse ja Siberisse küüditati sakslaseid, mitte ainult Volga piirkonnast, vaid kõikjalt, kus nad elasid.  

1942. aastal mobiliseeriti sakslased – nii mehed kui naised alates 14. eluaastast NKVD jurisdiktsiooni alla kuuluvasse tööarmeesse, mis kujutas endast tegelikult sunnitöölaagrit. Inimesed majutati okastraadi taha laagribarakkidesse, laagri territooriumi valvasid relvastatud valvurid ja hundikoerad, tööle minek ja sealt tulek toimus konvoi saatel. Naised eraldati meestest, kellest paljud saadeti vangilaagritesse. Alla 14 aastased lapsed võeti emadelt ära ja saadeti lastekodudesse.  

Pärast sõja lõppu saadeti tööarmee laiali, kuid sakslased koos teiste küüditatud rahvastega jäeti küüditus paikadesse igavesele eriasumisele. Eriasumine kaotati 13. detsembril 1955, ent piirangute kaotamine ei tähendanud konfiskeeritud vara tagastamist ega õigust pöörduda tagasi kohtadesse, kust nad olid küüditatud. 1957. aastal lubati tšetšeenidel, inguššidel, karatšaidel balkaaridel ja kalmõkkidel naasta oma kodumaale ning nende autonoomiad taastati. Krimmitatarlasi, mesheti türklasi ja volgasakslasi aga kodupaika naasta ei lubatud ning volgasakslaste autonoomiat ei taastatud. Sama saatus tabas ka mesheti türklasi, keda Gruusiasse tagasi ei lubatud. 

Natside poolt põhjustatud sõjapurustused, tohutud inimkaotused ning sõjavangide ja tsiviilisikute ebainimlik kohtlemine tekitasid sõja aastatel viljaka pinnase propagandale, mille eesmärk oli õhutada vihavaenu sakslaste vastu.. Sakslaste suhtes kujunes välja vihkamise õhkkond, mida nood said teravalt tunda nii sõja ajal kui ka selle järel. Lisaks riiklikule tasandile avaldus see vaenulikkus ka olmes, mistõttu paljud sakslased hoidusid emakeeles rääkimisest ja üritasid oma rahvust varjata.  

Olgu märgitud, et vangistused, küüditamised ja sundassimileerimine ei suutnud mõjutada sakslaste arvukuse pidevat kasvu. Nõukogude Liidu rahvaloenduste andmetel elas riigi territooriumil sakslasi järgmiselt: 1939 – 1427232, 1959 – 1619655, 1970 – 1846317, 1979 – 1936214, 1989 – 2038603 inimest. Vaatamata arvukuse kasvule, kulges nende assimileerimine kiires tempos. Kui 1959. aastal pidas 75% sakslastest saksa keelt oma emakeeleks, siis 1970. aastal oli nende osa vaid 66,8% ja 1979. aastal – 57%. Märkimisväärne osa noortest sakslastest olid minetanud saksa keele oskuse. Sakslaste varjatud diskrimineerimine tööalasel edutamisel ja kõrgkoolidesse vastuvõtmisel oli tekitanud olukorra, et neil peaaegu puudus rahvuslik intelligents. 

Seoses Hruštšovi „sula“ perioodil toimunud Nõukogude režiimi mõningase leebumisega, hakkasid sakslased taotlema õiguste taastamist. See algas kodupaikadesse naasmise õiguse ja rahvusliku autonoomia taastamisega nõudmistega. 

2. jaanuaril 1965 saabus Moskvasse esimene küüditatud sakslaste 13-liikmeline delegatsioon, mis koosnes kompartei ja komsomoli liikmetest ja parteitutest. Nad tõid kaasa NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumi esimehele Anastass Mikojanile adresseeritud kirjad, millele oli alla kirjutanud kokku 660 sakslast. Kirjades avaldati parteile ja valitsusele tänu selle eest, et „nõukogude-saksa“ rahva vastu esitatud alusetud süüdistused on tühistatud. Samas esitati palve rahvusliku autonoomia taastamiseks, kuna see oli sakslaste jaoks eriti oluline, mitte ainult täieliku tõendina nende õiguste taastamisest, vaid ainus võimalus rahvusliku kultuuri säilimiseks ja arenguks maal, kus Saksamaaga peetud sõja ajal tekkinud vihkamine kõigi sakslase vastu polnud vaibunud. Kirjades rõhutati, et nõukogude sakslased ei kuulu Saksa, Šveitsi ega Austria rahva hulka, vaid on eraldi rahvas, kelle kodumaa on Venemaa.

Järgmisel delegatsioonil, mis läks Moskvasse sama aasta 7. juunil, õnnestus saada Mikojani jutule. Pärast delegatsiooni liikmete soovide ja väidete ärakuulamist kõneles Mikojan suure paatosega sakslaste panusest majanduse arengusse, kiitis sakslaste töökust ja seaduskuulekust, kuid keeldus autonoomia taastamisest. Samas tehti eriti aktiivsetele delegatsiooni liikmetele ettepanek kolida Moskvasse. Tingimusena oma tegevuse lõpetamiseks pakuti neile tulusaid töökohti. Sellise äraostmisega õnnestus võimudel edukalt tasalülitada sakslaste palvekirjade aktsioonid. Ühes sellega tuli maha matta lootus autonoomse vabariigi taastamisele. 

Pärast seda, kui kadus lootus autonoomse vabariigi taastamiseks, hakkas sakslastes idanema soov lahkuda Nõukogude Liidust ja asuda oma ajaloolisele kodumaale. Väärib märkimist, et välja rännata sooviti mitte Saksa Demokraatlikku Vabariiki, vaid SLVsse.  

Sakslaste väljarännuliikumise algus on seotud Kõrgõzstani küüditatud Johann Ungeriga. Sügavalt usklik mennoniit Unger, kes taotles võimudelt õigust Saksamaale lahkuda, paigutati 1962. aastal vaimuhaiglasse. Pärast sealt vabanemist jätkas Unger võitlust väljarännuõiguse eest.  1970. aastal kohtus ta kauges Kõrgõzstani külas Krasnaja Retškas oma mõttekaaslase Peter Bergmanniga.  Seal idanes plaan organiseerida kogu riiki hõlmav sakslaste väljarändeliikumine. 

Aasta hiljem asus Bergmann elama Eestisse. 1960. ja 1970. aastatel kolis Kesk-Aasia vabariikidest Balti riikidesse suur hulk sakslasi, kuna levis teadmine, et erinevalt Venemaast, Ukrainast ja eriti Kesk-Aasia liiduvabariikidest, on Baltikumis suhteliselt lihtsam saavutada väljarännuluba. Ehkki Eesti NSV ametivõimud kohtlesid emigreerida soovijaid tunduvalt tsiviliseeritumalt kui riigi muudes osades, ei tähendanud see sugugi, et igale soovijale oleks antud väljarännuluba. Sellest keeldunute poolt moodustati Eestis ja Lätis esimesed sakslaste komiteed, kes ühiselt taotlesid õigust Nõukogude Liidust lahkuda.  

1972. aasta lõpul külastas Bergmann taas Kõrgõzstani. 17. detsembril 1972 moodustati Alamedinis Frunze linna (tänapäeval Biškek) lähedal Saksa rahvuskomitee sakslaste emigreerumiseks NSV Liidust (Deutsche Nationalkomitee für die Auswanderung der Deutschen aus der UdSSR). Eestist loodi sidemed Kesk-Aasias asuvate väljarännuliikumise algatusrühmadega. Algas ajaloolisele kodumaale asuda soovijate nimekirjade koostamine ja allkirjade kogumine mitmesugustele institutsioonide poole saadetavatele märgukirjadele.  

1973. aastal õnnestus Ungeril välja rännata SLVsse, kus ta peagi asutas Saksa Rahvuskomitee – abikampaania NSV Liidust lahkuda soovivatele sakslastele (Deutsche Nationalkomitee – Hilfsaktion für ausreisewilligen Volksdeutschen aus der UdSSR). Komitee sai peagi ametliku staatuse ja kujunes oluliseks institutsiooniks taotlemaks SLV valitsuse toetust tuhandetele Nõukogude Liidust lahkuda soovivatele saksa peredele. 

Paraku ei olnud SLV valitsus kuigi innukas aitamaks rahvuskaaslasi Nõukogude Liidus. Tehti küll suurt kära teistest rahvustest dissidentide pärast, ent sõjajärgne sündroomina püüti sakslaste olukorda igati ilustada. Aastatel 1969–1982 olid SLVs võimul sotsiaaldemokraadid, kes alati kaitsesid aktiivselt kogu maailma rõhutuid, iseäranis palestiinlastest terroriste, ent pööras minimaalselt tähelepanu sakslaste olukorrale Nõukogude Liidus. 

Sellega seoses pöördus akadeemik Andrei Sahharov 1974. aastal ametlikult SLV juhtide poole palvega pöörata tähelepanu sakslaste vastu suunatud repressioonidele Nõukogude Liidus. Ta kutsus üles kasutama ära iga võimalust, et avaldada survet Nõukogude valitsusele. Intervjuus sotsiaaldemokraatide häälekandjale Vorwärts! (nr 52/1974) vastates küsimusele, kas nõukogude sakslaste olukorda tuleb võrrelda nõukogude juutide olukorraga, ütles Sahharov järgmist: „Ei, kindlasti mitte, sest nõukogude juutidel lubatakse riigist lahkuda ja sakslastel mitte. Nõukogude juutidel on nüüd rahvusvaheline toetus. Hiljuti toimus Moskvas nõukogude juutide meeleavaldus ja kedagi ei arreteeritud. Ja kui sellisel meeleavaldusel keegi ka arreteeritakse, siis peetakse teda kinni maksimaalselt 15 päeva. Sakslaste jaoks on olukord hoopis teine. Paljud neist on vanglas... Ma tean täpselt 300 juhtumit, kus sakslased mõisteti 2–7 aastaks vangi lihtsalt seetõttu, et nad olid üritanud riigist lahkuda.“ 

Alles 1974. aastal, pärast nõukogude sakslaste aastaid kestnud pingutusi, tuli neile poolel teel vastu SLV valitsus, hakates taotlema lahkumislube ka Nõukogude kodanikele, kellel oli sugulasi SLVs. 

Selleks ajaks oli väljarändu taotlenud umbes 40 tuhat sakslast. Eestis, Lätis, Kasahstanis ja mujal on nad loonud väljarändekomiteed, et ühiselt taotleda väljasõidulubasid. 1974. aasta jaanuaris andsid saksa emigratsiooniliikumise aktivistid välja omakirjastuslikku kogumikku Re Patria, mis oli pühendatud sakslaste ajaloole, kultuurile, probleemidele ja võitlusele väljarännuõiguse eest.  

1970. algul hakkasid sakslased korraldama avalikke meeleavaldusi ja pikette sakslaste väljarännuõiguse eest võitlemisel. Enamasti korraldati neid Moskvas, sageli Punasel väljakul, aga ka Kesk-Aasia  vabariikide pealinnades. Tavaliselt oli osavõtjate arv mõnikümmend inimest. 

Teiseks võitlusmeetodiks oli Nõukogude kodakondsusest loobumine ühes Nõukogude passi loovutamisega. Esmakordselt kasutas seda meetodit 300 sakslast Kasahstanis ja Kõrgõzstanis ning samal ajal saatsid nad rahvusvahelistele inimõigusorganisatsioonidele ja Moskva Helsingi grupile kirja sakslaste olukorra kohta Nõukogude Liidus. Sellega seoses arreteeriti mitmed väljarännuliikumise aktivistid „passirežiimi“ rikkumise eest ja neile määrati vangistused. 

19. jaanuaril 1974 otsustati Valgas toimunud Rahvuskomitee koosolekul korraldada Moskvas protestimeeleavaldus. Väljaastumine toimus 11. veebruaril 1974 kompartei keskkomitee hoone ees Moskvas Staraja väljakul. Selle viisid läbi sakslaste väljarännukomitee liikmed Eestist, keda oli üle 30 inimese. Selle meeleavalduse peamised korraldajad olid Peter Bergmann, Waldemar Schultz, Gerhard Fast ja Ljudmila Oldenburger. Viimane aheldas ennast koos oma väikeste poegade Roberti ja Eduardiga keskkomitee hoone ees oleva valgufooriposti külge. See stseen kajastus enam kui 30 aastat hiljem kunstnik Andreas Prediger maalil „Meeleheide“. Meeleavaldus kestis vaid paar minutit ja kõik osalejad arreteeriti.  

Moskva meeleavaldus sai jätku 17. veebruaril 1974 Tallinnas. Viru hotelli ette kogunes arvukalt väljarändu nõudvaid sakslasi, mõningatel hinnangutel umbes 250 inimest. Äratas tähelepanu, et osalejate seas oli palju noori. Nende kohaletuleku oli organiseerinud Valgas elav Wanda Vahnsiedler, kellel oli õnnestunud leida toetust ka noorte eestlaste seas. Wanda oli pikka aega olnud KGB järelevalve all, kuid aktsiooni päeval õnnestus tal tšekiste ninapidi vedada. Tal oli kaksikõde, kes aktsiooni ajal läks Wanda asemel tööle. Ka see meeleavaldus aeti kiiresti laiali ja paljud sellest osavõtjad vahistati. 

Tallinna meeleavaldusse üksikasjadest on vähe teada. Mõningal määral on seda sündmust käsitlenud Külli-Riin Tigasson artiklis „Kuidas toimis korruptsioon Eesti NSVs“. Raharullid altkäemaksuks Nõukogude Eesti ametnikud tegid välismaale kolida tahtnud inimestest endale kullasoone. (Eesti Ekspress, 18.03.2015).  

Wahnsiedler ja Andrei Triller, 1998. a toimunud 
koosviibimisel.

Kirjutise autor usutles Wanda Wahnsiedlerit Saksamaal.

Wahnsiedleri sõnul olid Eesti ja teised Balti riigid Nõukogude Liidus elukohana hinnas eriti just nende seas, kes kannatasid Ukrainasvõi Venemaal usulise tagakiusamise all. Ukrainast, Venemaalt ning kaugemaltki hakkas Eestisse kolima sakslastest mennoniite ja baptiste, aga ka usuvähemustesse kuuluvaid ­ukrainlasi ja venelasi. Kolis ka Wahnsiedleri mennoniitidest perekond, kes asus elama Valka – nagu veel sajad  sakslased. 

Sakslaste arv Eestis kasvas aasta-aastalt. 1979. aasta rahvaloendusel loendati Eestis 1861 sakslast, aastal 1982 juba kaks korda rohkem – 3874. Viljandis loendati neid 182, Jõgeval 139, Kohtla-Järvel 753 ja Pärnus 339. Kuid sakslaste motiiviks Eestisse elama kolides polnud pelgalt see, et siin polnud rahvuslik ja usuline tagakiusamine nii karm. Nad uskusid, et siit pääseb ajaloolisele kodumaale Saksamaale kergemini kui mujalt Nõukogude Liidust. 

Kui sakslased, kellele oli väljarännuõigusest keeldutud, korraldasid 1974. aasta 17. veebruaril Tallinnas Viru hotelli ees meeleavalduse nõudes õigust Nõukogude Liidust lahkumiseks, oli 40 osaleja seas ka Wahnsiedler. Tema sõnul olid mõned demonstrandid nii noored, et passigi polnud veel taskus. Meeleavaldus aeti miilitsa ja KGB poolt kiiresti laiali ja sellest osavõtjad, nende seas ka Wahnsiedler võeti vahi alla. Ta keeldus tunnistusi andmast ja lasti juunikuus vabaks. Kõlab groteskselt, et tal jätkus võimumeeste aadressil lausa kiidusõnu:  “Teate, ukraina ja vene funktsionäärid olid nõukaajal nagu kurjad koerad, aga Eestis olid isegi KGB-lased leebed. Käisid minu juures läbiotsimisel, nägid meeleavaldajate nimekirja, ja ei võtnud seda kaasa!” „Meelega,“ lisab ta.  

Edasi, nagu pealkiri osutab, on artiklis juttu emigreerumisega kaasas käinud korruptsioonist. Pärast Helsingi lepet allakirjutamist näis ka sakslaste emigreerumine kergemaks muutuvat. Vähemalt nendel, kellel oli Saksamaal sugulasi ja kes polnud hiljuti sõjaväeteenistust läbinud. Viimase seitsme aasta jooksul ajateenistusest tulnud mehi riigist välja ei lastud.

Emigreerumisavaldused esitati kohalikule passilauale ja sealt edasi läksid need ENSV siseministeeriumisse viisade ja välismaalaste registreerimise osakonda ehk OVIRi. Seda juhtis Arnold Vähi. Aegamööda said aga sakslased aru, et eesmärgi huvides on hea süsteemi siit-sealt „õlitada”. Mängu tulid altkäemaksud – 4000 rubla inimese kohta, mis oli tolleaegne mitme aasta palk, uue auto hind. Maja müüdi maha, kogu kodusisustus takkapihta – kõik selleks, et raha kokku saada. Raha anti passilauaametnikule, ent kuidas see edasi liikus – kas ja kui palju võisid altkäemaksuskeemist teenida „toiduahela” kõrgemad lülid –, pole teada. Järgnevalt on artiklis juttu ühe sellise altkäemaksu juhtumi kirjeldus, mis asjaosalise kohtupinki viis. 

Varsti pärast sündmusi Moskvas ja Eestis arreteeriti peaaegu kõik Rahvuskomitee liikmed, kellele mõisteti 2-4 aastat vangistust. 1970. aastate lõpuks oli enamik komitee korraldajaid ja aktiviste kas vanglas või pärast karistuse kandmist Nõukogude Liidust lahkunud. Sakslaste rahvuskomiteed olid sunnitud oma tegevuse lõpetama. 

Ent need ohvrid ei olnud asjatud. Suuresti tänu rahvusvahelisele survele ja SLV valitsuse jõupingutustele hakkas sakslaste väljaränne 1970. aastatel tasapisi kasvama, et järgmise kümnendi algul uuesti drastiliselt langeda. Nii näiteks lahkus SLVsse aastal 1971 – 1145, 1972 – 3423, 1973 – 4494, 1975 – 5985, 1976 – 9704, 1977 – 9274, 1978 – 8445, 1979 – 7226, 1980 – 6650, 1981 – 3723, 1982 – 1958 sakslast. 

Täielik õiguse oma ajaloolisele kodumaale suundumiseks saavutasid sakslased alles 1980. aastate lõpul. 2020/2021. aasta Venemaa rahvaloenduse andmetel oli etnilisi sakslasi kõigest 195261 inimest.  

 

Fotod:  

Движение российских немцев за право выезда на историческую родину в 70-х годах

https://rd-zeitung.eu/ru/bewegung-der-russlanddeutschen-in-den-70er-jahren/

ÕIGUSKAITSJA, KES EI PAGE

Tuntud õiguskaitsja (dissident) Aleksandr Podrabinek on mees, kellele 1970. aastate lõpul avaldas KGB ränka survet, et sundida teda Nõukogude Liidust emigreeruma. Selleks kasutati äärmiselt jõhkraid meetodeid, lavastades tema venna vastu kriminaalsüüdistuse, tekitades piltlikult öeldes pantvangisituatsiooni, millesse kaasati ka tema isa. Tšekistide kurikaval plaan oli järgmine: Podrabinek peab emigreeruma, vastasel juhul pannakse vangi tema vend ja algatatakse kriminaalasi isa vastu.

Kuna Podrabineki jaoks oli väljarändamine moraalselt vastuvõetamatu ja ta keeldus sellest kategooriliselt, sattus ta paradoksaalsel kombel ka oma võitluskaaslaste surve alla. Ometi jäi ta endale kindlaks. Vend arreteeriti ja mõni aeg hiljem tuli ka Podrabinekil seda saatust jagada.

Kõigest sellest ja ka oma õiguskaitsealast tegevusest on Podrabinek kirjutanud oma mälestusteraamatus „Dissidendid“ („Диссиденты“. Издательство: АСТ, 2014), mis on nüüd tõlgitud eesti keelde.

Aleksandr Podrabinek. Dissidendid. - Tõlkinud Viktor Niitsoo. Postimehe Kirjastus. Tallinn, 2025. 652 lk.

Aleksandr Podrabinek sündis 8. augustil 1953 Moskvas, kuid üsna pea oli pere sunnitud ümber asuma Moskva oblasti Elektrostali linna. Tema isa Pinhos Podrabinek, juut ja arst, jäi Stalini elu lõpupäevil läbi viidud kosmopoliitide ja arstide-vastase kampaania tagajärjel Moskvas töötuks. Tööd õnnestus leida jaoskonnaarstina Elektrostali polikliinikus.

Podrabinek lõpetas Elektrostali keskkooli ja seejärel Moskva meditsiinikooli velskri erialal ning asus tööle Moskva kiirabis. Õiguskaitseliikumisega (dissidentlusega, mida autor nimetab ka demokraatlikuks liikumiseks) liitus ta 1970. aastate algul. Ta osales mitmesugustes dissidentide üritustes, sealhulgas poliitvangide ja nende perede abistamises. Näiteks oli Podrabinek „reisisaatjaks“ tallinlanna Ljudmila Grünbergile, kui viimane külastas Mordva vangilaagris viibivat abikaasat, Eesti demokraatliku liikumise aktivisti Sergei Soldatovit.

Eriti huvitas Podrabinekit psühhiaatria kuritarvitamine teisitimõtlejate vastu ning ta asus koguma materjale vastavate juhtumite kohta. 1977. aastal valmis tal raamat „Karistusmeditsiin“ („Карательная медицина"), kus kirjeldati psühhiaatria kuritarvituste metoodikat, eripsühhiaatriahaiglate süsteemi ning toodi näiteid juhtumitest, kus täiesti terved inimesed paigutati oma tõekspidamiste tõttu eripsühhiaatriahaiglatesse. Raamatu käsikirja referaat esitati Amnesty Internationali poolt tõendusmaterjalina Honolulus toimunud rahvusvahelisel psühhiaatrite kongressil. Kongress mõistis hukka psühhiaatria kuritarvitamise poliitilistel eesmärkidel Nõukogude Liidus, mispeale rahvusvahelisse häbiposti sattunud Nõukogude Liit pidas vajalikuks sellest organisatsioonist lahkuda. Trükivalgust nägi raamat 1979. aastal USAs.

Jaanuaris 1977 moodustas Podrabinek koos Vjatšeslav Bahmini, Irina Kapluni ja Feliks Serebroviga Moskva Helsingi grupi juures tegutseva töögrupi psühhiaatria poliitilise kuritarvitamise uurimiseks. Samuti tegi ta kaastööd dissidentide infobülletäänile Jooksvate sündmuste kroonika.

Kuna võimud otsustasid Podrabinekit mitte vangistada, vaid sundida teda riigist lahkuma, kasutas KGB selleks eriti drastilisi survevahendeid. Kui need tulemust ei andnud, arreteeriti Podrabinek 1978. aasta mais süüdistatuna nõukogude ühiskondliku korra laimamises (sh raamatu „Karistusmeditsiin“ kirjutamine) ning talle määrati asumisele saatmine viieks aastaks.

Õiguskaitsealast tegevust jätkas ta ka Jakuutias asumisel viibides, mis tõi kaasa uue arreteerimise 1980. aastal. Senistele süüdistustele lisandus raamatu ingliskeelne väljaanne ja nõukogudevastase kirjanduse levitamine. Kohus mõistis talle kolm ja poolt aastat üldrežiimiga vangilaagrit.

Vangistus kujunes Podrabinekile raskeks. Tema vaimu murdmiseks kasutati mitmesuguseid survevahendeid – kartserisse paigutamine otsitud või provotseeritud režiimirikkumiste eest, üksikvangistus, nälg ja külm. Selle tagajärjel muutus ta düstroofiliseks, jäi hinge vaakuma ja haigestus tuberkuloosi.

Lisaks kummitas teda kogu vangistusaja jooksul oht, et võidakse algatada uus kriminaalasi, mistõttu ta ei pruugi kunagi vabadusse pääseda. Pretsedente oli piisavalt – mitmele režiimikriitikule organiseeriti uus süüdistus ja määrati uued vangla-aastad. 1983. aasta lõpus täiendati kriminaalkoodeksit sättega, mille kohaselt võis vange vangilaagri sisekorraeeskirjade süstemaatilise rikkumise eest karistada täiendava vangistusega ühe kuni viie aasta ulatuses. Kuid võim ei suutnud murda Podrabineki vaimu.

Jeltsini ja Putini Venemaal on Podrabineki elu ja ühiskondlik tegevus kulgenud laias laastus samu radu pidi nagu enne tema arreteerimist. Erinevalt tollasest ajast on tal nüüdseks siiski märgatavalt suurem tegevusvabadus ning enneolematud tehnilised võimalused. Teine erinevus on see, et võimud ei ole tema suhtes ette võtnud tõsiseid repressioone. Ent kuigi ta saab vabalt ja takistamatult esineda sotsiaalmeedias ning väikestes trükiväljaannetes, reisida välismaal, kohtuda välisajakirjanikega ning osaleda mitmesugustel uuspagulaste poliitilistel üritustel välismaal, on tema pääs Venemaa peamisse infokanalisse – televisiooni – endiselt kindlalt suletud.

Vaatamata pidevalt ohus rippuvale arreteerimise ohule, keeldub ta ka  kategooriliselt Putini Venemaalt lahkumast.  

KUULA TUTVUSTUST

 

Leedu vabatahtlike mäss 1993. aasta suvel

Tänaste julgeolukriiside valguses on hakanud unustusehõlma vajuma vastselt iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi esimene tõsine eksistentsiaalne proovilepanek – Läänemaa Vabatahtlike Jäägerkompanii (LJK) vastasseis Eesti kaitseväe ja valitsusega 1993. aasta teisel poolel. See kulmineerus Jäägerkompanii lahkumisega kaitseväe koosseisust ning kindlustamisega oma baasis Pullapääl. Tekkis reaalne sõjalise kokkupõrke oht, mida õnneks suudeti vältida. Kuni novembri lõpuni kestnud konflikt lahenes jäägrite ülema Asso Kommeri dramaatilise arreteerimisega, teised juhid läksid pakku. Juhtideta jäänud kompanii loobus vastupanust ja selle liikmed läksid laiali. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) endise aktiivse liikme Kommeri tegevus sundis kaht ERSP ministrit, kaitseminister Hain Rebase ja siseminister Lagle Pareki, tagasi astuma.

Huvitava kokkulangevusena toimus peaaegu täpselt samal ajal vabatahtlike mäss Leedus Kaunase lähedal.  See puhkes Leedu Rahvusliku Kaitse Vabatahtlike Jõudude (tollal tuntud kui Savanoriškoji krašto apsaugos tarnyba ehk SKAT) umbes 150 võitleja ja Leedu valitsuse vahel. Põhjuseks oli SKATi liikmete ja Leedu valitsuse usaldamatus teineteise suhtes. 

11. märtsil 1990 võttis Leedu Vabariigi Ülemnõukogu vastu iseseisvusdeklaratsiooni, milles rõhutas maailmasõdade vahelise Leedu Vabariigi taastamist ja riigi õiguslikku järjepidevust. Samaaegselt asuti organiseerima vabatahtlike üksusi, et kaitsta noort iseseisvat valitsust. Nõukogude Liit vastas iseseisvusdeklaratsioonile majandusblokaadi ja hiljem sõjalise jõuga, mis kulmineerusid veriste sündmustega 13. jaanuaril 1991. Vabatahtlikud koos relvastamata tsiviilisikutega mängisid olulist rolli Leedu valitsusasutuste kaitsel. SKAT loodi ametlikult 17. jaanuaril 1991, vahetult pärast veriseid jaanuarisündmusi ja määrati siseministeeriumi alluvusse. 

SKATi lipp

SKATi vapp
Mõlema kujutise allikas
 https://en.wikipedia.org/wiki/Lithuanian_National_Defence_Volunteer_Forces

Taasiseseisva Leedu esimesed parlamendivalimised peeti kahes etapis - 25. oktoobril ja 15. novembril 1992. Ülemnõukogu asendanud Seimi valiti kokku 141 liiget, neist 70 proportsionaalse esindatuse alusel ja 71 ühemandaadiliste valimisringkondade kaudu. Kui ükski kandidaat ühemandaadilistes valimisringkondades ei saanud 25. oktoobril üle 50% häältest, toimus 15. novembril teine ​​voor. Valimiste esimene voor toimus samaaegselt rahvahääletusega uue põhiseaduse vastuvõtmiseks.

Kuna riigis oli majandusraskuste ja valitseva Sąjūdise poliitika tagajärjel tekkinud suur rahulolematus, noppis mäekõrguse võidu endistest kommunistest Leedu patriootideks ümberkehastunud Leedu Demokraatlik Tööpartei (LDDP), mis sai Seimis 73 kohta. LDDP juht, aastail 1977-1987 Leedu NSV kompartei keskkomitee esimese sekretäri ametit pidanud Algirdas Brazauskas, valiti seejärel Seimi spiikriks ja asus presidendi kohusetäitjaks. Hiljem valiti ta presidendiks.

Vabatahtlikke peeti aga peeti uue ekskommunistidest koosneva valitsuse poolt ebausaldusväärseteks tegelasteks. Nood omakorda suhtusid endistesse okupatsioonvõimu kaasjooksikutest poliitikutesse ja relvajõudude „punapolkovnikutesse“ paremal juhul kui korruptantidesse, halvemal juhul aga kui KGB päris- või mõjuagentidesse. Kuigi avalikult ei söandatud SKATi kallale minna, hakkasid võimud vabatahtlikke provotseerima vähendades SKATi rahastust, jättes nad ilma vajalikust varustusest jne. 

Jonas Maskvytis

Vabatahtlike mõõt sai täis 31. juulil, kui SKATi ohvitser Jonas Maskvytis kogus kokku enda poolt Vene vägedelt ostetud relvad ja lahkus Kaunasest. Saades teada, et teda kavatsetakse arreteerida ja et ta on kaitseministri käsul teenistusest vabastatud, otsustas ta varjuda metsas. Talle järgnes algul kolm meest, hiljem liitusid veel paljud. Nad hõivasid professor Liudvikas Lašase talu Riogliškiais.

Vastuhakk eskaleerus 14. septembril, kui valitsus andis käsu võtta ära SKATi üksuste relvad. 16. septembril liitus Maskvytisega ka kompaniiülem Alvydas Pangonis oma meestega. Nüüdseks umbes 150 relvastatud meest esitasid sotsiaalseid ja poliitilisi nõudmisi, väljendasid rahulolematust LDDP ja president Algirdas Brazauskase vastu ning väitsid, et neid toetab ka Leedu armee. President Brazauskas väitis hiljem, et vabatahtlikud kavandasid tema mõrva ja et osa nõudmisi saadeti Seimi arvutitelt ja faksidelt. 

Vabatahtlike vastuhakk toimus Leedu jaoks väga kriitilisel ajal. Aasta varem oli Leedu suutnud saavutada Venemaaga kokkulepe, mis sätestas okupatsioonivägede väljaviimise ajakava ja tehnilised üksikasjad. Ilmselt tänu 1992.–1993. aasta konstitutsioonikriisile Venemaal, mis on tuntud ka kui Oktoobriputš või Must Oktoober, oli sealsel valitsusel käed seotud ägeda vastasseisuga täidesaatva võimu (president Jeltsin) ja seadusandliku võimu (ülemnõukogu ja rahvasaadikute kongressi) vahel, mis kulmineerusid 1993. aasta septembris ja oktoobris tõsiste tänavalahingutega Moskvas. Tõenäoliselt ei olnud Kremlil sel ajal mahti kasutada ära Leedu sisekriisi saamaks ettekäänet vägede väljaviimise peatamiseks. Või, mis veel hullem, Leedu siseasjadesse sekkumiseks. 31. augustil 1993 lahkusid viimased Vene sõjaväelased Leedu territooriumilt. Leedu oli esimene Balti riik, kust Vene väed täielikult lahkusid.

Õnneks ei suutnud SKATi vastuhakk ära jätta või segada 4.–8. septembril 1993 toimunud paavst Johannes Paulus II visiiti Leetu. See oli ajalooline sündmus nii Leedu rahvale kui ka kogu Ida-Euroopa katoliiklastele. Paavsti külaskäik Leetu pärast riigi iseseisvuse taastamist sümboliseeris Leedu vabanemist Nõukogude okupatsioonist ja taasühinemist kristliku Läänega. Paavst pidas missa Vilniuse katedraali väljakul, kus osales kümneid tuhandeid inimesi. SKATi mäss ei suutnud pidumeeleolu kuidagi häirida, ehkki Kaunases toimunud suurel välimissal, millest võttis osa üle 300 000 inimese, võttis keegi peast põrunud vabatahtlik nõuks õhku tulistada.

Pärast paar kuud kestnud pingelist vastasseisu ja vastastikuseid süüdistusi, õnnestus Leedu valitsusel konflikt rahumeelselt lahendada. 22. septembril sõlmiti kokkulepe: Seimi erikomisjon külastas üksust ja andis lubaduse, et kedagi ei karistata, välja arvatud juhul, kui nad on toime pannud muid kuritegusid. SKATi liikmed naasid oma baasi Kaunases. Seal hõivasid nad SKATi peakorteri ja tegid relvituks komandöri Juras Abromavičiuse, kes põgenes Kaunase garnisoni. Konflikt siiski ei eskaleerinud, kuid vabatahtlikud said distsiplinaarkaristusi ja nende juhid vahetati välja. Kaitseminister Butkevičius astus tagasi ja tema asemel nimetati Linas Antanas Linkevičius.

Siiski ei jäänud tulemata ka karmimad karistused. Maskvytis ja veel üks ohvitser mõisteti 1994. aasta detsembris süüdi oma volituste ületamises ja neid karistati kaheaastase vangistusega tingimisi. 2000. aasta oktoobris mõisteti Maskvytis neljaks aastaks vangi ebaseaduslike relvade, lõhkeainete ja laskemoona omamise ja levitamise eest.

Ehkki SKATi mäss õnnestus lahendada ilma vereohvriteta aasta, tumestas kogu toimunut traagiline sündmus. 30. oktoobril hukkus vabatahtlike kuulist 16aastane neiu Žaneta Sadauskaitė, kes oli nendega suhelnud. Tema surma asjaolud on ebaselged. Väidetavalt lasti talle kogemata kuul pähe, kui teda kasutati mingis arulagedas etteastes elava märklauana.  

Lisaks on mässuga seotud mitmeid kahtlasi surmajuhtumeid. 1997. aasta jaanuaris hukkus pommiplahvatuse tagajärjel SKATi ja Leedu Julgeolekuteenistuse ohvitser Juras Abromavičius, kes uuris nii mässu kui ka 6. novembril 1994 toimunud Bražuolė raudteesilla õhkulaskmist. Silla õhkimisel inimohvreid ei olnud, sild aga purustati. Juhtunut on seostatud sooviga häirida Vene sõjaväe transporti Kaliningradi ja toetusega Tšetšeeniale. Plahvatuste korraldajana tuvastati Vladas Grybauskas, kes sooritas enesetapu. Mitmed vabatahtlike surmad tunnistati enesetappudeks: Remigijus Kuršas kukkus alla kolmandalt korruselt, Irmantas Ruplys, Edmundas Simanavičius ja Remigijus Kazokaitis lasid end maha, Kornelijus Rudauskas uppus 1997. aasta suvel.

SKATi vastuhakku ümbritseb palju vandenõuteooriaid. Juba kriisi ajal arvati, et tegu polnud üksikute rahulolematute tegevusega, vaid sihiliku poliitilise provokatsiooniga. Kaks levinumat versiooni süüdistavad kas Venemaa Föderaalset Julgeolekuteenistust või Leedu tulipäiseid marurahvuslasi. Senini aga pole leitud nendele küsimustele ammendavat vastuseid. Nii nagu pole täielikku selgust Eesti toimunud jäägrikriisi puhkemise tegelike asjaolude osas.

ALEKSANDR ZINOVJEVI MENURAAMAT EESTI KEELES

„Helge tulevik“ on tuntud nõukogude teisitimõtlejast filosoofi ja poliitpagulase Aleksander Zinovjevi (1922-2006) satiiriline romaan nõukogude elu absurdsustest.

See oli autori teine satiiriline teos, mis avaldati läänes 1976. aastal. Aasta varem avaldatud „Haigutavad kõrgused“ tõlgiti kiiresti paarikümnesse keelde ja pälvis lääne lugejate seas ülisuure menu. Autorit kõrvutati Rabe­lais’, Swifti, Kafka ja Orwelliga. 

Ka "Helge tulevik" ei osutunud vähem menukaks – see pälvis Prantsusmaal Medici auhinna kui 1978. aasta parim välismaine raamat. Mõistetavalt tõi see autorile kaasa vangistamiseohu ja 1978. aastal oli ta sunnitud emigreeruma. 

Raamatu tegevus toimub 1970. aastate Moskvas. Keskseks sümboliks on Moskva kesklinna püstitatud suurejooneline loosung „Elagu kommunism – kogu inimkonna helge tulevik!“, mille ümber aset leidvad tragikoomilised sündmused läbivad kogu teksti. Lisaks sellele on kesksel kohal nõukoguliku elu idiootsuste halastamatud naeruvääristamised, samuti tegelastevahelised arutlused erinevatel ühiskondlikel teemadel. Omaette liini moodustavad pikad ja põhjalikud mõttevahetused marksismi-leninismi ja teadusliku kommunimi teooria vallas.

Nimetu minategelane on professor, filosoofiadoktor, marksismi-leninismi ja teadusliku kommunismi uurimise instituudi osakonnajuhataja, kes püüab teha karjääri ja saada Teaduste akadeemia korrespondentliikmeks. Tema lähedane sõber on andekas alluv Anton Zimin, endine rindesõdur ja Gulagi vang, kellega ta pidevalt vaidleb filosoofilistel, poliitilistel ja ideoloogilistel teemadel. Need kaks peategelast näivad moodustavat koondkuju Zinovjevist endast.

Autori arvukast loomingust on eesti keeles ilmunud kolm raamatut: „Gorbatšovism“  (Loomingu Raamatukogu nr 12–13, 1990), „Katastroika“ (Loomingu Raamatukogu nr 4–6) ja „Ela“ (Loomingu Raamatukogu nr 44–46). Tema sündmusterikkast ja vastuolulisest elust ning loomingust saab põhjalikumalt lugeda tõlkija järelesõnast. 

Tõlget saab lugeda SIIT:

Alljärgnevalt paar katkendit:

HELGE TULEVIK

Kord oli mul juhus kuulata pealt kahe Moskva intelligendi jutuajamist. Neist üks oli tuntud sotsioloog, kes tegi titaanlikke jõupingutusi, et arendada nõukogude sotsioloogiat partei, riigi ja rahva hüvanguks. Aga ometi hävitati ta grupp täielikult sellesama partei, sellesama riigi ja sellesama rahva nimel. Ja ta jäi tegevuseta, olles rahul sellega, et talle jäeti võimalus palka saada. Neist teine oli tuntud kunstnik, kes polnud teinud vähem jõupingutusi, et tõsta nõukogude kujutav kunst maailmatasemele, ent ei olnud üle kahekümne aasta jooksul suutnud saavutada isegi väikest isikunäitust. Siin on nende jutuajamine täies ulatuses.

„Noh, küll aga elame, … tvoju matj!“
„Noh ja …. temaga.'

Täpsemalt meie elu kohta öelda ei saagi. Ja ometi vilksatavad selles mõnikord ähmased vihjed millelegi muule. Ja need väärivad kasvõi hetkelist tähelepanu.

 

Moskva, 1976 

ELAGU KOMMUNISM

Kosmonautide väljakule Marksismi-Leninismi prospektile sissesõidu juurde püstitati statsio­naarne loosung „Elagu kommunism – kogu inimkonna helge tulevik!“. Loosung valmistati töö­tajate palvel. Valmistati kaua, peamiselt talvel, kui tööhinnad on kõrgemad. Ja maeti sinna hul­galiselt vahendeid. Kuulduste järgi mitte vähem kui esimesel viisaastakul põllumajandusse. Kuid me oleme praegu väga rikkad ja taolised kulutused on meie jaoks pisiasi. Araablaste peale kulutasime veelgi rohkem, aga vaesemaks ei jäänud. Araablaste peale kulutasime tühja, aga siin on kahtlemata kasud sees.

Nagu oodata võis, valmistati Loosung haltuuralikult. Värv koorus maha juba enne kui Loosung ekspluatatsiooni anti. Kirjatähed kattusid pidevalt halli sopaga ja lagunesid tükkideks. Nii et Loosungit tuli kapitaalselt remontida vähemalt kolm korda aastas: maipühadeks, no­vembripühadeks ning iga kord, kui Moskva lülitus üleliidulisse võistlusse kommunistliku mus­terlinna nimel ja paljumiljoniline Moskva teenistujate armee kihutati tänavatele prügi korjama. Selle tulemusena läks Loosungi amortisatsioon riigile mitu korda kallimaks kui selle püstita­mine. Ent otsustades huligaansete kirjutiste järgi kirjatähtede postamendil, ei olnud Loosungi kasvatuslik efekt saavutanud veel pooltki kavandatud võimsusest.

NLKP XXV kongressiks otsustati sellele korralagedusele lõpp teha. NLKP XXI Kong­ressi nimelises õlletehases (endises Marssal Budjonnõi nimelises) valati Loosungi kirjatähed roostevabast terasest. Valasid kommunistliku töö lööklased ületunnitöö ajal. Valasid ku…st pa­lun vabandust, metallist, mida oli kokku hoitud eelseisva kongressi auks. Kirjatähed asetati vä­gevale betoonalusele. Betooni olid Moskva ehitajad samuti eelseisva kongressi auks kokku hoidnud. Sel viisil ei kulutatud Loosungi peale mitte midagi, vaid isegi saadi kasumit, sest Loo­sungi ehitajad hoidsid eelseisva kongressi auks kokku üle kümne miljoni rubla. Säästetud va­hendid otsustati kasutada raudbetoonist püsimaatriksite valmistamiseks poliitbüroo liikmete portreede jaoks, viies sellega lõpule (nagu ajalehtedes kirjutati) Kosmonautide väljaku ja sel­lega külgneva tühermaa ilusa arhitektuurilise ansambli ehitamise. Kaitstes KKs[1] oma ideed portreede kohta, ütles linna peaarhitekt avameelselt, et sellega me sulgeme välismaalaste eest koleda vaate tühermaale. Lõppude lõpuks ei saa me neist veel täielikult lahti ütelda!

Loosung avati väga pidulikult. Prospekt suleti. Kohal oli palju välismaiseid ajakirja­nikke ja saatkondade esindajaid. Saabusid arvukad külalised Aafrika ja Lõuna-Ameerika sõb­ralikest parteidest, aga samuti kõigi sotsialismileeri riikide delegatsioonid. Lisaks osalesid ni­mekad külalised kapriikidest – Itaalia näitlejanna Sofi Bordobridžita, Nõukogude Liidu isiklik sõber Ameerika miljonär Hamson, farmer Zdrast, Prantsuse laulja Žorž Ivanov ja paljud teised. Filmiti. Väljakut, tühermaad ja prospekti täitvate töötajate esindajate tormilise aplausi saatel valiti aupresiidium koosseisus… ja saadeti tervitustelegramm isiklikult seltsimees… Pika kõ­nega esines üks partei linnakomitee sekretäridest seltsimees Tsvetikov, kes asendas sellel kohal ülemäära ahneks läinud ja karistuseks nadiks ministriks kupatatud Jagoditsõnit. Viimane oli niivõrd jultunuks läinud, et avaldas ilma Mitrofan Lukitši enda teadmata ajakirjas artikli, mida Mitrofan Lukitš oli ise tahtnud avaldada, ja diskrediteeris end sellega. Et mitte vääratada, õppis seltsimees Tsvetikov kõne pähe ja luges selle ette peaaegu ilma vigadeta (kui mitte tähelepanu pöörata rõhkude asetusele). Seejärel esines kosmonaut Habibullin. Ta ütles, et ülevalt paistab Maa, nagu see peab kommunismi ajal välja nägema: väga ümmargune ja roosakas-sinine. Edasi esines Aafrika võitlevate rahvaste esindaja. Välgutades üle kogu väljaku võimsate valgete ham­mastega, lausus ta balõssaja sõpassõba[2], millega viis töötajate esindajad ekstaasi. Kui aplodis­mendid ja eelnevalt kätte harjutatud hüüded lõppude lõpuks vaibusid, anti sõna akadeemik Ka­nareikinile.

Kanareikin on meie instituudi direktor. Omal ajal võttis meie instituut enda peale šefluse Loosungi ehitamise üle. Instituudi töötajad pidasid Loosungi ehitajatele üle saja loengu teadus­liku kommunismi teooriast, võites sellega partei rajoonikomitee rändpunalipu. Seetõttu Kana­reikin tribüünile lastigi. Vastasel korral poleks ta mingil juhul tribüünile pääsenud, sest tal oli juba ammu aeg käibest kaduda ning vabastada lava noortele, andekatele ja haritud teadlastele (esmajärjekorras Vladilen Makarovitš Jeropkinile, teaduste akadeemia korrespondentliikmele ja Mitrofan Lukitši enda väimehele). Tribüünile sattuda oli Kanareikini jaoks suur kordaminek. Selle kohta kirjutatakse ajalehtedes. Levib kuuldus, et Kanareikin on veel täies jõus. Ja tema mahavõtmine lükatakse jälle määramatuks ajaks edasi.   

„Kommunismi õelad vaenlased ja niinimetatud literaat-nõukogudevastaline Solženit­sõn, kes laimavate väljamõeldiste eest on töörahva soovil kihutatud meie suurepärase kodumaa piiride taha ja leidnud varjupaiga maailma imperialistliku kodanluse tiivakese all, kes … Jah, mida ma öelda tahtsin? Ahjaa! Aga samuti niinimetatud akadeemik, renegaat Sahharov, kellel samuti ei ole kohta meie ridades, kes spekuleerib meie kalli valitsuse ja kogu meie rahva kan­natlikkuse ja humaansusega… Mõelda vaid, mida oli inimesel veel vaja! Valitsus andis talle kõike! Võimaldati pääseda akadeemiasse. Anti preemiaid. Autasusid. Ja tuleb välja, et ikka oli veel vähe! Jah, mida ma öelda tahtsin? Ahjaa! Niisiis nad väidavad, just nagu oleks nõukogude rahva usk kommunismi kadunud. Milline nurjatu laim!!! Kui nad ainult vaataksid, millise en­tusiasmiga ehitasid meie rajooni töötajad selle kuulsa Loosungi!!! Täiesti tasuta!!! Kas see pole näide uuest, kommunistlikust töössesuhtumisest?!!! Kas see ei anna tunnistust, et usk kommu­nismi tugevneb ja suureneb iga aastaga, iga aastakümnega??!! Aafrika vabadustarmastavad rah­vad… Vaat siin seltsimees juba esines …“   

Kui kanareikinliku ilukõne valing õnnestus viimaks kinni keerata, hüüdis seltsimees Tsvetikov kõik ettenähtud „Elagu …“ ja „Au …“ ning lõikas lindikese katki. Autodelaviin, kust selgelt kostusid sajatused selle spektaakli korraldanud idiootide aadressil, sööstis Marksismi-Leninismi prospektile, otse Teaduste akadeemia humanitaarinstituudi kollase hoone suunas. Ka­nareikin vuhises minema ametiautos. Aga mina … Tahaks küsida, mille kuradi pärast siin tolk­nesin mina, kui mul ei lubatud isegi paari sõna vääksatada! Ja mina olin sunnitud koju saama ühiskondlikus transpordis koos kahe ümberistumisega.

 

---

[1] Keskkomitee. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)

[2] Vn большое спасибо – suur aitäh. 

TULEB TUTTAV ETTE?

 

Romulus Tiitus. Nokk kinni, saba lahti... Valimik satiiri ja huumorit. - Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn, 1960, lk 83.

DAAM

Vast oleks lops,

kui sünniks laps, 

siis kuhu sülest panna mops!

Aleksander Antson, 1939. Eesti luule antoloogia aastaist 1637-1963. - Kirjastus Eesti Raamat, Tallinn, 1967, lk 490.

MIKS JÄID MOODUSTAMATA EESTI HELSINGI GRUPP JA EESTI-LÄTI-LEEDU RAHVUSLIIKUMISTE PEAKOMITEE

1975. aasta Helsingi konverents ja selle lõppakt, mis Euroopa sõjajärgsete fikseerimise kõrval sisaldas ka inimõiguste ja poliitiliste vabaduste sätteid. Kuigi lääne analüütikud ja Nõukogude teisitimõtlejad arvasid, et Nõukogude Liit ei kavatsegi hakata täitma konverentsi inimõiguste alaseid punkte, kujunesid need Nõukogude impeeriumi vastasrindlastele oluliseks argumendiks nõudmaks inimõiguste ja poliitiliste vabaduste tagamist. Nõukogude Liidus loodi Moskva Helsingi grupp, mille eesmärk oli jälgida leppe järgimist. Sarnased grupid tekkisid ka Ukrainas, Leedus ja teistes vabariikides.  

Ka Eestis plaaniti ka Helsingi grupi loomist, kuid selleks puudus piisav ühiskondlik toetus ja valmisolek eneseohverduseks. Seda kasutas ära KGB üritades luua liba-Helsingi gruppi, ent õnneks ei saavutanud nad selles edu.

Samal ajal süvenes koostöö kolme okupeeritud Balti riigi rahvuslike vastupanuliikumiste vahel mille tulemusel otsustati luua ühine organisatsiooni avalik vastupanuorganisatsioon Eesti-Läti-Leedu rahvusliikumiste peakomitee. Paraku suutis KGB  selle moodustamist samuti takistada. Pärast seda võeti taktikaks tegevus, mille formaalselt organisatsiooni ei moodustatud, kuid tegutseti nagu Helsingi grupp. Üheskoos lätlaste ja leedulastega hakati koostati avalikke protestiläkitusi Nõukogude Liidu kui ka lääneriikide välisustele ning rahvusvahelistele organisatsioonidele.

Samal teemal on autorilt varem ilmunud uurimused „Vastupanu“ (TÜ Kirjastus, 1997) ja „EVVA. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus“ (digiraamatuna). 

Raamat ilmub üksnes epub formaadis.