reede, 17. mai 2024

Kontaktid noorte vastupanijatega Leedus. Vladas Šakalys, vabadusvõitleja ja legendaarne põgenik

Pärast Balti apelli avalikustamist 23. augustil 1979 tekkisid Eesti noorema põlvekonna vastupanijatel kontaktid Leedu ea- ja mõttekaaslastega. Meie endistel poliitvangidel olid säilinud tihedad sidemed vangilaagrites tutvutud lätlaste ja leedulastega. Nüüd aga otsustati omavahel kokku viia nooremad jüngrid. Paraku jäid mingil põhjusel sellest suhtlusest kõrvale noored lätlased.

Andrius Tučkus

Kuni arreteerimiseni 4. detsembril 1980 külastasin mitmel korral Vilniust. Eriti tihedad sidemed tekkisid mul Vilniuse ülikooli psühholoogiatudengi Andrius Tučkusega, kellest hiljem sai taasiseseisvunud Leedu esimese riigipea Vytautas Landsbergise nõunik. Suhtlen temaga tänase päevani.

Leedus torkas silma leedulaste külalislahkus. Sinu eest hoolitseti ette ja taha, kuni selleni välja, et taheti isegi portfelli kanda, millest viisakalt keeldusin. Samas tekkis mõru tunne, et me ei suutnud midagi võrdväärset välja pakkuda leedulaste vastuvisiitidel. Eriti kurioossena paistis sel taustal juhtum, kus Enn Tarto pani esmakordselt Tartusse saabunud Tučkuse endaga küttepuid saagima. See oli üks Tarto veidrustest – tema arvates oli suhtumise kaudu füüsilisse töösse võimalik kindlaks teha, kas tegemist pole provokaatoriga. Leedus poleks selline proovilepanek kellelegi mõttessegi tulnud.

Meie kokkusaamiste eesmärkideks oli info ja kogemuste vahetamine ning tulevikuplaanide tegemine võitluseks ühise vaenlase vastu. Põhiküsimuseks oli, kuidas „äratada“ noored lätlased. Lahendati ka praktilisi küsimusi. Nii näiteks oli Eestis peaaegu võimatu hankida ladina tähemärkidega kirjutusmasinaid, samas kui kirillitsas kirjutusmasinaid oli vabalt saada. Seetõttu oli vaja slaavi tähemärgid asendada ladina omadega. Aeg-ajalt tuli ka mõnele paljukasutatud tööriistale anda „uus elu“. Leedulastel oli aga korraldatud põrandaalune tööndus ladina tähemärkide valmistamiseks, mida nad vennaliku abi korras ka meile annetasid. Pealekauba anti peotäis Leedu Kuningriigi vappi Vytist (taasiseseisvunud Leedu vapp) kujutavaid rinnamärke, mida Eestis jagada. 

Ent oli veel üks ihaldatud kaubaartikkel. Selleks oli leedulaste kalvadosas. 1975. aastal oli Eestis ilmunud Erich Maria Remarque’i romaan „Arc de Triomphe“, mis sai lugejate seas menukiks. Selle raamatu kaudu muutus üldtuntuks kalvadose nime kandev õunabrändi, mida peategelane doktor Ravic alatasa pruukis. Üsna pea hakkas Liviko tootma kodumaist kalvadost, mis saavutas tarbijate seas suure populaarsuse. Leedut külastades aga selgus, et ka nemad ei olnud selles vallas käed rüpes istunud. Erinevalt meie valget värvi märjukesest oli leedukate oma kuldne ja mekkis tunduvalt paremini. Meie poolt oli vahetuskaubaks muidugi Vana Tallinn. 

Minu kõige meeldejäävam Leedu pealinna väisang toimus 1980. aasta viimastel maipäevadel. See reis oli eriline kahel põhjusel. Esiteks nägin Tučkuse käes hiljuti Läände emigreerunud Moskva teisitimõtlejast loogiku ja kirjaniku Aleksandr Zinovjevi välismaal üllitatud raamatut „Helge tulevik“. Autor oli mulle juba tuttav välisraadio saadetest, olin sealt kuulanud katkendeid tema esikteosest „Haigutavad kõrgused“. Ta uuest raamatust ei olnud ma aga teadlik. Mul õnnestus see laenuks välja nuruda. Eestis raamat pildistati ja läks fotokoopiatena omakirjastusse. Hiljem andsin raamatu leedulastele tagasi. Nüüd, 44 aastat hiljem, olen selle tõlkinud eesti keelde ja ehk jõuab see kunagi ka lugejateni.

Teiseks meeldejäävaks sündmuseks oli kohtumine legendaarse Vladas Šakalysega. Seni ei olnud ma vanemapoolsete Leedu vastupanijate kokku puutunud. Mäletan ühel päikesepaistelisel päeval Vilniuse pargis toimunud koosviibimist, kus lisaks Tučkusele osales veel mitu noort leedukat. Siis ma ei teadnud, et kõik nad on põrandaaluse rühmituse Leedu Vabaduse Liiga (Lietuvos Laisvės Lyga) liikmed. Liiga oli moodustatud 15. juunil 1978. Eesmärgiks seati Leedu  iseseisvuse taastamine, mille saavutamiseks peeti vajalikuks rahvusliku meelsuse süvendamist noorsoo hulgas ning Balti riikide annekteerimise teema tõstatamist rahvusvahelistel foorumitel. Rühmitusel ei olnud kindlat liikmeskonda ega juhtorganeid. Selle ideoloogiline juht oli Antanas Terleckas (1928-2023). Anti välja põrandaalust ajakirja Vytis. 

Lisaks noortele oli seltskonnas keskealine lühemat kasvu jässakas punapäine habemik. See oli mitmekordne poliitvang Vladas Šakalys (1942-1995), kes peagi sai ülemaailmselt kuulsaks hulljulge põgenemisega Kurjuse Impeeriumist.    

Vladas Šakalys

Esimene kokkupuude KGBga oli Šakalysel olnud juba 13aastaselt, ent siis pääses ta hoiatusega. 1958. aastal moodustas Šakalys vastupanuorganisatsiooni Vaba Leedu (Laisvoji Lietuva), kuhu kuulus 25 liiget ning millel oli vandetõotus, põhikiri ja programmi eelnõu. Vilniuses valmistati 8 seinakirjutist ning rebiti maha 11 NSV Liidu ja LNSV lippu. Ööl vastu 1. maid 1960 heisati Gediminase mäel Leedu Vabariigi lipp ja levitati 800 okupantidevastast lendlehte. 

26. mail 1961 mõisteti ta LNSV ülemkohtu poolt „ühiskonna- ja riigivastase“ kuriteo eest 6 aastaks vangi. Mordva poliitvangilaagris tutvus ta tuntud vastupanijatega, nagu Viktoras Petkus, Terleckas jt. Vangistese vältel saadeti ta allumatuse pärast kahel korral Vladimiri vanglasse. Šakalys teadis nimetada ka mitmeid eestlasi, keda ta oli vangilaagris kohanud.

Vabanedes naasis Šakalys Vilniusse ning jätkas suhtlemist endiste poliitvangide ja teiste okupatsioonivastaselt meelestatud isikutega. Kuna KGB ei suutnud talle uut poliitilist kriminaalasja kaela määrida, kasutati tema isoleerimiseks teist moodust. 3. septembril 1969 mõisteti ta Vilniuse Lenini rajooni rahvakohtu poolt LNSV kriminaalkoodeksi (KrK) paragrahvide 146 lg 2 (vargus) ja 234 (tulirelva, laskemoona või lõhkeaine ebaseaduslik omandamine, valmistamine, hoidmine või edasiandmine) alusel 4 aastat vabadusekaotust. Pärast vangistust jäi ta vabapõli üürikeseks. Juba 13. novembril 1974 mõisteti ta Kaunase Lenini rajooni poolt uuesti varguseparagrahvide alusel 5 aastaks vangi ja tunnistati eriti ohtlikuks retsidivistiks. Huvitaval kombel oli LNSV KrK vastavale paragrahvile lisandunud analoogne ENSV KrK paragrahv 139 lg 2. Kuid ka kriminaalkurjategijaks tembeldamine ja pikk vangistus ei suutnud Šakalyse vaimu murda. Vabanemise järel Vilniusse naastes ühines Šakalys  avaliku vastupanuliikumisega, osales avalike märgukirjade koostamisel ja andis allkirja mitmele ühiskirjale, nende seas ka Balti apellile. See aga tähendas, et oodata oli KGB vastulööki.

Otsustavaks ohumärgiks sai 28. mail 1980 KGBs toimunud tunnistajana ülekuulamine Terleckase ja Julius Sasnauskase (s 1959) kriminaalasjas. Nood olid 30. oktoobril 1979 arreteeritud süüdistatuna muu nõukogudevastase tegevuse kõrval Balti apelli koostamise organiseerimises. Vaatamata survele keeldus Šakalys ütlusi andmast. Ülekuulamisel ähvardati teda otsesõnu, et tema on järgmine, kes trellida taha pannakse. Teda üle kuulav tšekist ütles, et tänu jumalale on arreteerimise konveier käima läinud, et sina oled järgmine ja sulle on garanteeritud 15aastane vangistus. 

Eeltoodust võib järeldada, et Šakalys oli kindlalt veendunud oma peatses arreteerimises ja et sel ajal oli tal juba küpsenud plaan välismaale põgenemiseks. Kuid tema olekust ei paistnud see kuidagi välja. Kuulasime kõrvad kikkis tema vangilaagri elu pajatusi, millest üks on mul siiani meeles. Nimelt juhtus ta pealt kuulama, kuidas üks nelipühilasest vanamees, kellel oli veider perekonnanimi Mina, püüdis kaht põhja-kaukaaslasest krimkat meeleparandusele juhtida. Muu usuteemalise jutu seas üritas ta neile selgeks teha, et varastamine ei ole väärikas tegu. Nood said asjast omamoodi aru: „Tõesti, varastamine ei ole mehele väärikas tegu. Edaspidi hakkame ainult röövima!“ Jutuajamist pealt kuulnud Šakalys ei suutnud naeru tagasi hoida. „Mida sa naerad,“ olid mägedepojad pahased. „Noh, usuvennal on nii naljakas nimi,“ andis ta vastuse. (Mina, vn мина, on miin. – VN) Šakalys selgitas meile, et kaukaaslased on väga õrna hingega ja ta ei tahtnud tühjast tüli.

Veel oli juttu sellest, kuidas hiljuti olid kohalikud pätid üritanud Šakalysele ilmselt KGB mahitusel peksa anda, aga pidid seda kibedasti kahetsema. Hoiatuseks torkas Šakalys taskunoaga ühte neist tuharasse ja kui too valu käes maas vääneldes appi karjus, kutsusid ta kambajõmmid miilitsa. Mundrimeestele aga olid kurikaelad liigagi hästi tuttavad ja nad vaid irvitasid, et pätid olid sattunud vale mehe otsa ning lasid Šakalysel minna. 

Mõni päev pärast meie kohtumisest läks Šakalys põranda alla. 26. juunil istus Šakalys koos vanglasõbraga, kelle juures ta oli end varjanud, Leningradi suunduvale rongile. Kaaslaseks oli Leedu venelane Vjatšeslav Tšerepanov. Leedu keelt valdav Tšerepanov (s 1950) oli endine poliitvang.  25. augustil 1968 oli ta Leedu pealinnas levitanud Nõukogude vägede Tšehhoslovakkiasse tungimist taunivaid lendlehti. Selle eest mõisteti ta 25. juunil 1969 LNSV ülemkohtu poolt nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda eest 2 aastaks vangilaagrisse.

Pärast Balti apelli väljakuulutamist korraldas ta pressikonverentsi välisajakirjanikele, kus teatas, et võimud ei anna talle luba Kanadasse emigreerumiseks, et abielluda oma Kanada kodanikust pruudiga. Pressikonverentsil osalesid ka Terleckas ja Sasnauskas, kes tutvustasid Balti apelli. Pärast viimaste arreteerimist oli Tšerepanov andnud nende kohta KGBle meelepäraseid tunnistusi. Hiljem jutustas ta Terleckase naisele, et vastutasuks olevat KGB lubanud tal emigreeruda. KGB oma sõna ei pidanud ja Tšerepanov otsustas omal käel Vabasse Maailma jõuda.

Igasuguste kahtlustuste välistamiseks olid põgenikud asunud Leedust teele ilma vajaliku varustuseta. Neevalinnas ostsid nad toitu, seljakotid, noad ja taskupeeglid ning istusid Murmanski rongile. Vagun oli täis purjus ja lämisevaid sõdureid. Et vältida suhtlemist ja küsimusi, teesklesid nad purjusolekut ja magasid kõige kõrgemal lavatsil. Kui rong ühes teivasjaamas hetkeks peatus, hüppasid nad maha ja jooksid raudteest eemale. 

Koos läbiti ligikaudu 350 km, mõnikord tuli sumada vööni ulatuvas jäises vees. Esimese elektri-oksatraattara  juures ootasid nad koeraga patrulli möödumist. Siin sai Tšerepanovil  julgus otsa ja ta otsustas tagasi pöörduda. Tõustes kaaslase õlgadele ja puurondi toel, ületas Šakalys tara.  

Jätkates  rännakut üksinda, jõudis ühe künka tippu, kus märkas läheduses kolme piirivalvurit ja koera. Šakalyse õnneks puhus tuul nende suunas ja teda ei avastatud. Järgnevalt oli ta silmitsi kahe ja poole meetri kõrguse okastraattaraga, mis oli varustatud madalpinge signalisatsiooniga. Sellegi ületamine läks edukalt. Kuna selle koha peal oli jõgi üle ujumiseks liiga lai, otsustas ta liikuda põhja poole. Läheduses paiknes piirivalvekordon. Ta ei olnud muud valikud, kui sammuda otse läbi hoovi ja palvetada, et sõdurid magaksid. Kõik läks hästi. 

Uue takistusena seisis ees järv, milles oli palju väikesi saarekesi. Šakalys riietus lahti, sidus riidekompsu pähe ja ujus ühelt saarelt teisele. Eemalt paistis piirivalve patrullpaat, selle eest sukeldus ta vee alla ja hingas läbi pillirootoru. Kaldal on ees okastraataed ja veel üks riisutud ala, mille ta ületas. Teekonna kümnendal päeval silmas ta puuriita, mis polnud vene laotud „vene moodi“, vaid korralikult. Ta leidis sinise jäätiseümbrise, millel oli silt „Helsinki, Finland“. Šakalys oli jõudnud Soome. 

Kuid see ei olnud veel katsumuste lõpp. Nõukogude Liidul on soomlastega leping, mille kohaselt andsid nood välja kõik Nõukogude Liidust põgenenud isikud. Vangilaagris oli Šakalys kohanud mitmeid selliseid õnnetuid rajakargajaid. Vaja oli välja jõuda Rootsi. Ta rühkis edasi imetledes „ilusaid, värvitud“ maju ha hoolitsetud aedu. Ta mõtles, et peab seda kõike nägema, et kõigest vangilaagris jutustada, kui ta peaks Nõukogule Liidule välja antama. 

Viimaks jõudis ta eraldiseisva taluni, kus elas üksik vanamees. Šakalys meeles oli too piisavalt vana, et mäletada venelaste vastu peetud sõdu. Šakalys teadis, et soome ja eesti keel on sarnased ja kasutas oma nappi eesti keele oskust abi palumiseks. Vanamees andis talle süüa ja suitsu ning teemoonaks rukkileiba ja maakaardi. Tänutäheks andis Šakalys talle oma viimse vara, käekella, ja alustas teekonda Rootsi poole. Ta liikus ainult öösiti ja mööda kõrvateid, autode lähenedes otsis ta varju. Soome rännaku kuuendal päeval sai toit otsa ja järgmised neli päeva tuli nälgida. Lisaks ei lasknud vihm ja külm korralikult magada. 

Kümnendal päeval jõudis ta Rootsi piirini. Selle võis vabalt ületada, sest ei olnud kontrollpunkte ega okastraattarasid. Valinud inimtühja koha astus ta jõkke. Näljast nõrgana kandis kiire vool ta peaaegu minema ja kulus ligi tund teisele kaldale saamiseks. Seal sattus ta varateismelise poisi peale ja küsis, kas see on Soome või Rootsi. Jahmunud poiss kostis, et Rootsi. Viimaks oli ta vaba. Edasi palus Šakalys poisil helistada politseisse. Kurnatuna, palavikus ja paljajalu, tennised oli jäänud jõkke, astus ta 19. juulil, Moskva olümpiamängude avapäeval, Tornio politseijaoskonda ja palus poliitilist varjupaika.

Esialgu pandi ta luksuslikku Rootsi vanglasse, mis Šakalysele arvates oli nagu hotell. Seal taastus ta rännakuvintsutustest, kuni ta Rootsis elavate endiste laagrikaaslaste poolt tuvastati ja vabaks lasti. Rootsi ei jäänud ta kauaks, vaid siirdus ta USAsse, asudes elama Los Angelesse. USAs elades avaldas ta palju teavet KGB tegevusmeetodite kohta nii siseriigis kui ka Läänes, võitles Leedu vabaduse eest, toimetas Los Angeleses ilmuvat leedukeelset ajalehte Versmė (Kevad). Ta üritas saavutada oma naise ja kahe tütre USAsse pääsemis, ent tagajärjetult. Pärast Leedu iseseisvuse taastamist naasis ta kodumaale. 13. augustil 1995 suri südamepuudulikkuse tagajärjel ja maeti Vilniusse. Leedu Vabariigi presidendi 8. jaanuari 2003 dekreediga autasustati teda postuumselt Vytise Ohvitseririsi tordeniga.

Mis aga sai tema kaaslasest? Selgus, et tollel oli  mõni aeg hiljem samuti õnnestunud Soome jõuda, kus ta 18. juulil peeti Hattuvaaras Soome politseinike poolt kinni ja anti Nõukogude Liidule välja. 15. mail 1981 mõisteti talle LNSV ülemkohtu poolt kodumaa reetmise süüdistusel 12 aastat vangilaagrit ja 3 aastat asumist.

Vjatšeslav Tšerepanov

Mul oli juhus kohata Tšerepanovit Permi oblastis asuvas 36. vangilaagris. Samas laagris oli ka Terleckas, kes aga oma kaasmaalast ei sallinud silmaotsaski. Ja nagu peagi selgus, oli selleks ka põhjust. Ehkki Tšerepanov lõi kaasa mõnel poliitvangide protestitööseisakul ja näljastreigil, mille eest sattus kartserisse, jättis ta käitumine vägagi soovida. Ta paistis silma üleoleva suhtumisega kaasvangidesse, intriigitsemise ja kaasvangide laimamisega. Sellise käitumise tulemusena hakkasid poliitvangid temaga suhtlemisest hoiduma, ent kui Tšerepanovi intriigid juba talumatuks muutusid, anti talle kaasvangide poolt peksa. Füüsilist vägivalda esines poliitvangilaagrites üliharva ja kuna see oli ohvri enda poolt provotseeritud, pääsesid ta nuhtlejad kartseriga. Üsna varsti pärast seda viidi Tšerepanov üle 37. vangilaagrisse. Ta pääses vabadusse 1987. aasta algul poliitvangide vabastamise kampaania raames. Tema edasise elukäigu kohta ei õnnestunud mul andmeid leida.


teisipäev, 9. aprill 2024

MIKS TEGELEB ISAMAA "VÄLJAPRESSIMISEGA"?

26. märtsil 2024 toimus kauaoodatud sündmus: Tallinna linnavolikogu opositsioonierakonnad, millega viimasel hetkel liitusid sotsid, avaldasid napi ent kindla häälteenamusega umbusaldust linnapea Mihhail Kõlvartile. Keskerakonna lõputuna paistev võimutsemine Eesti pealinnas, mida on ka okupatsiooniks nimetatud, oli läbi saanud. 

Kuni viimase ajani võis Keskerakond nautida ainuvõimu, ent 2021. aastal toimunud kohalike omavalitsuste valimistel suutsid nad koguda 45% häältest. Sestap oldi sunnitud võtma abirattaks Sotsiaaldemokraatlik erakond (SDE).

Esimesel pilgul näis see Keskerakonna seisukohast mõistliku valikuna. Olid ju sotsid mitmes küsimuses Keskerakonnaga ühel meelel ehk „sotsiaalselt lähedased“. (Vägisi kipub siinkohal keelele paralleel nende kohta, keda peeti sotsiaalselt lähedasteks Stalini ajal.) Nii nagu Keskerakonnal oli koostööleping Venemaa võimuparteiga Ühtne Venemaa,  allkirjastasid  toonane SDE  esimees Sven Mikser ja Vene Erakonna Eestis (VEE) esimees Stanislav Tšerepanov 12. jaanuaril 2012 parteide ühinemislepingu. Seejuures ei häirinud sotse karvavõrdki VEE seisukoht, just nagu oleks Eesti 1940. aastal astunud vabatahtlikult Nõukogude Liidu koosseisu.  

Sotsiaalne lähedus väljendus samuti selles, et sarnaselt Keskerakonnale olid ka sotsid kogu olnud vastu eestikeelsele kooliharidusele üleminekule. Seda et selle ülemineku seadus 12. detsembril 2022 sotside ägedast vastuseisust hoolimata ikkagi Riigikogus vastu võeti, on sotsid nimetanud Isamaa poolseks väljapressimiseks. Praegu enam sotsid  koolihariduse segregatsiooni säilitamisele ei panusta. Leitud uus „punane joon“: Vene ja Valgevene kodanikelt kohalike omavalitsuse valimistel hääleõiguse äravõtmise torpedeerimine.

Hoolimata sellest, et Toompeal oldi barrikaadi vastaspooltel, võis Keskerakond oma liitlasega rahul olla. Koostöö sotsiaalselt lähedastega sujus ladusalt ja pealinna elu kakskeelseks muutmine, mis sisuliselt tähendab venestamist, kulges käsikäes täie hooga. Paraku ei arvestatud üht asja. Nimelt seda, et sotsid on sama aldis liitlasi reetma nagu Reformierakond. Unustati, ei hoolitud või lihtsalt polnud  kaasvalitseja valikul muud võtta. Kui Marju Lauristini initsiatiivil toimunud Mart Laari esimese valitsuse kukutamine oli olnud Keskerakonnale meelepärane tegu, siis Lauristini mõni aasta varasem seljakeeramine Edgar Savisaarele ei olnud seda mitte. Need olid vanad asjad ja kes vana asja meelde tuletab... Ent eirati sellist tõsiasja nagu reetmisegeen, seetõttu pidi sotside uus äraandmine varem või hiljem tulema, ent tulemata jääda see ei saanud.

Muidugi pidi sellele eelnema Venemaa täiemahulise sõjategevus Ukraina vastu, millega kaasnes Keskerakonna oodatust tunduvalt nõrgem häältesaak Riigikogu valimisel. Selle tulemusel tekkis  erakonnas äge võimuvõitlus ja terav kriitika Jüri Ratase aadressil. Ratas, kes oli demonstreerinud oma nõrkust keeruliste olukordadega toimetulemusel juba nn kaporatuuri riigipöörde ajal, loobus erakonna erakorralisel kongressil uuesti esimeheks kandideerimast. Tema soosik Tanel Kiik aga pidi alla vanduma Mihhail Kõlvartilt. Seejärel algas lüüasaanute parteijooks soodsamate jahimaadele, kus üsna koomilisel moel sai mitmest tulihingelisest tsentristist isamaalane, teised aga leidsid poliitilise katuse sotsiaalselt lähedaste juures. Riigikogu Keskerakonna 16 liikmeline saadikurühm kahanes kuuele hingele.

Pärast Keskerakonnas toimunud paleepööret, mille järel erakond end selgelt defineeris vene parteina, hakkas terenduma võimalus Keskerakonna Tallinna volikogus võimult kõrvaldamiseks. Paraku oli siin takistuseks asjaolu, et Keskerakonna puudlitest üleöö otsustajateks saanud sotsid ei soovinud selles kaasa lüüa. Ehkki Kaja Kallase valitsusse kuuluvate Reformierakonna ja Eesti 200 toetus oli valitsuse ebapopulaarsete otsuste tõttu katastroofiliselt kahanenud, siis nendega valitsusvastust jagavate sotside populaarsus paradoksaalsel kombel hoopis tõusis. Pikalt 6-8 toetusprotsendil virelenud SDE möödus langustrendis olevast Keskerakonnast ja jõudis isegi Reformierakonna kandadele.  

Mis ikkagi pani sotsid meelt muutma ja 12. tunnil umbusaldajatega liituma? Ise on nad seda põhjendanud Tallinna ringkonnakohtu otsusega tühistada Harju maakohtu poolne õigeksmõistev otsus Keskerakonna endise peasekretäri Mihhail Korbi ja erakonna mõjuvõimuga kauplemise kohta Porto-Franco süüasjas. Ilmselt hakkasid sotsid siiski pelgama sotsiaalset lähedust korruptsioonierakonnaga ja otsustasid hukkuvalt laevalt jalga lasta.

Nüüd aga pealkirjas toodud Isamaa nn väljapressimise juurde. Kõlvarti mahavõtmise järgsetes esimestes eufooriapilvedes hõljudes oli Reformierakonna, SDE ja Eesti 200 linnavolinikel tuli takus, et võimalikult kiiresti  uus linnavõim ametisse panna. Selleks aga oli vaja Isamaa hääli. EKRE kaasamine ei tulnud sotside järjekordse „punase joone“ tõttu kõne alla, mistõttu on täiesti mõistetav rahvuskonservatiivide soovimatus toetada Kõlvarti umbusaldamist kasuliku idioodina, olgugi et nad olid andnud sellekohasele avaldusele allkirja.

Seevastu Isamaa oli sattunud võrdlemisi delikaatsesse olukorda. Erinevalt teistest linnapead umbusaldanutest ei kuulu Isamaa Toompea valitusliitu. Enamgi veel, olles selle terav kritiseerija, on Isamaa korduvalt deklareerinud kindlat soovimatust astuda Reformierakonnaga ühte liitu, kui sealt peaks mõni liige välja visatama. Kui aga Tallinnas moodustataks nelikvõim, tähendaks riikliku poliitika paratamatut ülekandumist all-linna ning selles koosluses oleks Isamaa üksi kolme vastu. Paratamatult tekiks skisofreeniline olukord: ühelt poolt vastanduda valitsuse poliitikale, teisalt aga seda Tallinna linnavalitsuses ellu viia. Ent kui jätta loodava koalitsiooniga ühinemata, tekib võimalus Kõlvarti tagasitulekuks, näiteks EKRE abiga.  

Mis puutub riigikogu opositsioonierakondade baasil linnavõimu moodustamisest, siis vaevalt on Isamaa sellest huvitatud. Küllap on neil hästi meeles, et Jüri Ratase teise valitsuse moodustamine tõi peale Isamaa toetusreitingu katastroofilise languse ja alalist probleemidega partneritega kaasa just nimelt Kõlvarti linnapeaks saamise ja Jana Toomi Europarlamenti pääsemise. 

Pealegi näib Isamaad häirivat, et suure tõenäolisusega saab uueks Tallinna meeriks üks sotside juhtfiguure Jevgeni Ossinovski. Igatahes on sotsid sellest meedias väljahäälselt hõisanud. Kas Jevgeška-Sisserändajapoeg oleks eestimeelsem kui Miška-Estonets, on üsna küsitav. Viimane on isa poolt eestlane, ent tunduvalt venestunum kui esimene. Juba Lenin nimetanud venestunud muulasi eriti innukateks suurvene šovinistideks. Ossinovski aga on kuulutanud, et peab rahvusriiki düstoopiaks.  

Mida peaks Isamaa tegema? Arvatavasti valima kahest halvast väiksema ehk siiski liituma uue linnakoalitsooniga. Ent seda oma tingimustel ning mitte leppima linnavõimu laualt pudenevate raasukestega või soojade kohtadega toiduahelas. Kui juba end müüa, siis kallilt. Nii ongi Isamaa teinud selgeks, et nemad liituvad Tallinna valitsusliiduga üksnes juhul, kui kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud jäetakse kohalike omavalitsuse valimistel hääleõiguseta. See on olnud Isamaa ammune eesmärk, mis on alati takerdunud sotside vastasseisu taha.    

Muidugi tõstsid hädakisa sotsid. Eriti agar on sellel teemal särki lõhki rebimas sotside lapsesuu Lauri Läänemets. (Mäletame tema sõnavõttu narvalastele seoses tanki teisaldamisele, kus ta kuulutas, kuidas sotsid olla päästnud narvakad isamaalaste ja ekrelaste jõukude käest, kes kavatsenud narvatatele ihunuhtlust anda!) Ja seda on demagoogilisel, et mitte öelda valelikul moel, kahjuks sisusse süvenemata üles korjanud ja võimendanud peavoolumeedia. Et pole kohalike valimiste teema. Muidugi ei ole! See on riigivalitsemise küsimus, mille üle otsustab Riigikogu. Et Isamaa on ainul sel tingimusel osalema Tallinna linnavõimu moodustamisel. Ja nii on Isamaa seda selgitanudki, kahjuks kurtidele kõrvadele. 

Täna, 9. aprillil toimub Riigikogus saadikurühmade nõupidamine, millel arutatakse Isamaa eeltoodud nõudmist. Tahaks loota, et Isamaal jätkub meelekindlust oma nõudmiste kaitsel ning Reformierakonnal ja sotsidel poliitilist tarkust langetada Eesti huvidele vastav otsus. 

 

neljapäev, 15. veebruar 2024

Ilmus Natan Sharansky mälestusraamat


E I   K ARDA   M A   K U R J A

Natan Sharansky


Vene keelest tõlkinud
Viktor Niitsoo


Postimehe Kirjastus, 2024
Raamatu väljaandmist on toetanud Postimehe Fond.


 


kolmapäev, 31. jaanuar 2024

Lahkus Õie-Mai Laarman

25. jaanuaril 2024 lahkus igaviku radadele Õie-Mai Laarman (sündinud Matveus). Näinud ilmavalgust Pärnus 25. mail 1942 karmil sõja-aastal, mil Eesti riik oli järjekordse okupandi raudse kanna all, õnnestus tal ikkagi oma eluaastate viimane kolmandik elada vabas iseseisvas Eestis, oma unelmate riigis. Ja vabaduse saabumisele oli ta andnud oma väliselt märkamatu, ent seda kaalukama panuse.

Õie-Mai nooruspäevil polnud just ülearu palju neid, kes ei suutnud leppida võõrvõimuga ega lakanud lootmast, et ükskord on taas Eesti riik. Ning see oli saatuse sõrm, mis viis ta Tallinna Ehitustehnikumis klaasitehnoloogiat õppides kokku õpingukaaslase Lagle Parekiga, kellest sai tema mõttekaaslane, kaasvõitleja ja eluaegne sõber.

Mõtetelt mindi tegudele tehnikumi lõppedes. Aastanumbriks kirjutati 1960. Oma mälestusteraamatus («Mina ei tea, kust ma rõõmu võtan. Mälestused.» – Kunst. Tallinn, 2010) kirjutab Parek: «Maailma nägemise kihk viis meid selle aja piirides grandioosse plaanini: läheme autostopiga reisima ümber Nõukogude Liidu.» Kambas oli neli piigat: lisaks Laglele veel Õie-Mai Matveus, Leili Põldeots ja Linda Aasorg (hilisem Pertmann). Kaunasesse jõudes külastati matkaklubi, kus rahvast täis ruumis domineerisid mustades pagunitega särkides rahvuslikult meelestatud noormehed. Mõningase suhtlemise järel jõudsid eestlannad otsusele, et tuleb nagu leedulased vabadusvõitlusele pühenduda.

Ühiste koosviibimiste tulemusel jõuti eesmärgini töötada selle nimel, et ei ununeks mälestus Eesti riigist ja taheti seda teadmist eesti rahva seas kinnistada. Selleks tuli suhelda võimalikult paljude inimestega. Ametlikult moodustati Tallinna Ehitustehnikumi baasil matkaklubi Lempo, aga sisuliselt oli see vabadusvõitluse organisatsioon. Leedukate eeskujul soetati vormiriietus.

Et oli Kuuba ja Fidel Castro aeg, said selleks punased pagunitega särgid. Juhiks valiti hilisem riigikogu liige Rein Arjukese. Tuntumatest kuulus seltskonda näiteks hilisem vaimulik, teoloog, tõlkija ja TRÜ emeriitprofessor Kalle Kasemaa. Matkadeks kasutati tolleaegseid säästureise – autostoppi ja loomavedu.

Õie-Mai Laarmanil oli ülisuur roll info edastamisel, kui Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) liikmed 26. augustil 1991 võtsid üle KGB Tartu osakonna hoone ja sealt tšekistid välja tõstsid.

 Rahvavalgustuseks oli hädavajalik kõigepealt ennast harida. Anti endale aru, et rahvana allesjäämiseks on eelkõige vaja tunda Eesti ajalugu ja kultuuri. Klubi liikmetele koostati eneseharimisprogramm, moodustati vastavate valdkondade toimkonnad ja hakati üksteist lausa eksamineerima.

Mõistagi ei saanud selline tegevus jääda KGB-le märkamatuks. 1962. aasta sügisel saadeti poisid sõjaväkke, neiud aga pidid läbi käima «profüklaktiliste vestluste» ja seletuskirjade kirjutamise kadalipust. See oli punasärklaste liikumise lõpp.

Tormiliste noorusaastate järel leidis Õie-Mai rahulikuma sadama Eesti Maaehitusprojekti Tartu osakonnas, kus töötas projekteerijana kuni Eesti taasiseseisvumiseni. Ja kõik need aastad säilisid sõprussuhted Lagle Parekiga. Ja mitte ainult sõbrannana, vaid usaldusväärse võitluskaaslasega rahvuslikus vastupanus okupatsioonivõimu vastu.

Õie-Mai polnud Pareki, Mart Nikluse, Erik Udami, Jüri Kuke või Enn Tarto masti eesliinivõitleja. Tema nime ei leia me vastupanuliikmete arvukate protestikirjade alt, mistõttu tal õnnestus vältida otseseid repressioone. Tema roll jäi väliselt märkamatuks, ent tegelikult oli see ülioluline. Ta oli üks paljudest, kes tegeles aktiivselt põrandaaluse kirjanduse levitamise ja hoidmisega ning oli Pareki n-ö isiklik tagala. Õie-Mai suhtles tihedalt poliitvangide omastega ja osutas neile igakülgset abi.

 Õie-Mai ei jäänud ka kõrvaleseisjaks üldrahvalikus võitluses Eesti taasiseseisvumise eest. Molotov-Ribbentropi Eesti Avalikustamise Gruppi (MRP-AEG) ta küll ei vormiliselt ei kuulunud, ent oli selle aktiivne toetaja. Kuna ta oli üks vähestest vastupanijaist, kel tol ajal oli telefon, kujunes ta «dispetšeriks», kelle kaudu anti edasi jooksvat teavet. Näiteks oli tal ülisuur roll info edastamisel, kui Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) liikmed 26. augustil 1991 võtsid üle KGB Tartu osakonna hoone ja sealt tšekistid välja tõstsid.

Kuid alati ta tagaplaanile jääda ei suutnud. Kui Võimud 20. veebruaril 1988 Tartu rahu aastapäeval MRG-AEG korraldatud meeleavalduse elluviimise võimatuks tegid, juhtis Õie-Mai rahva Toomemäele, kus meeleavaldus KGBd, miilitsaid ja verekoeri trotsides ikkagi maha peeti.

Ja muidugi oli Õie-Mai 20. augustil 1988 Pilistveres moodustatud ERSP asutajaliige.

Taasiseseisvunud Eestis Õie-Mai poliitikasse ei pürginud, vaid jäi endiselt asendamatuks tagalatoeks. Oli ERSP Tartu piirkonna büroo juhataja, selle kõrval täitis ta ka ESRP Riigikogu saadikurühma nõuniku kohuseid.

Ja nüüd pole teda enam meie hulgas. Mis teha, järjest kitsamaks jääb meie ring. Puhka rahus, Õie-Mai.


Järelehüüe avaldati Postimehe 28.01.2024 veebiväljaandes

neljapäev, 9. november 2023

Viktor Nekipelov ja tema "Lollide Instituut"

Viktor Nekipelovi „Lollide Instituut“ kolmas minu poolt eesti keelde tõlgitud raamat, mis käsitleb psühhiaatria kuritarvitamist teisitimõtlejate represseerimisel NSV Liidus. Esimesed kaks – Vladimir Bukovski „Ja naaseb tuul...“ ja Aleksandr Podrabineki „Dissidendid“ – on mälestusraamatud, milles on autorite elukäigu kirjeldamise kõrval põhjalikult käsitletud ka kuritegeliku psühhiaatria olemust ja selle paljastamist. Neist esimene on tõlgitud paljudesse keeltesse ja kujunenud nõukogude režiimivastast võitlust kirjeldavaks kultusteoseks. Podrabineki memuaarid aga jätkavad sama teema käsitlemist sealt, kus Bukovski pooleli jääb. 

Nekipelovi raamat seevastu on dokumentaaljutustus, milles autor tuginedes isiklikele kogemustele keskendub psühhiaatrile põrgu esimesele ringile, Serbski-nimelisele Kohtupsühhiaatria Instituudile. See asutus oli omandanud kurikuulsuse  eelkõige seetõttu, et seal vormistati lõplik otsus režiimikriitikute, kelleks olid valdavalt täiesti terved inimesed, erivaimuhaiglasse paigutamiseks. Autor kirjeldab üksikasjalikult ja dokumentaalse täpsusega oma kahekuulist viibimist Lollide Instituudis, kus tal siiski üle noatera õnnestus vaimuhaigeks tunnistamisest pääseda. Proviisoriharidus ja töökogemusega omandanud meditsiinialased teadmised annavad tema tähelepanekutele täiendava usaldusväärsuse.

Vene luuletaja, publitsist, inimõiguste aktivist ja kahekordne poliitvang Viktor Nekipelov nägi ilmavalgust 29. septembril 1929 Harbini linnas Hiinas. 1937. aastal kolis ta koos emaga NSV Liitu. 1939. aastal ema arreteeriti ja suri vangistuses.

1950. aastal lõpetas ta Omski sõjaväemeditsiini õppeasutuse ja 1960. aastal Harkivi meditsiiniinstituudi sõjaväefarmaatsia teaduskonna. Mõlemad õppeasutuse lõpetas ta kiitusega. 1969. aastal lõpetas ta kaugõppes Moskva Maksim Gorki nimelise Kirjandusinstituudi.

1960. aastatel elas ta Ukraina linnades Užgorodis ning Umanis töötades proviisori ja apteegijuhatajana. 

1966. aastal ilmus Užgorodis Nekipelovi luuletuste kogumik „Marsi ja Veenuse vahel“ (Виктор Некипелов. Между Марсом и Венерой. – Ужгород: Карпаты, 1966), mis hiljem levis ka omakirjastuses. Edaspidi keeldusid nõukogude kirjastused ideoloogilistel põhjustel tema loomingu avaldamisest.

Režiimikriitilisus hakkas tal välja kujunema 1960ndate keskel seoses inimõiguste kaitse liikumise tekkimisega NSV Liidus. 1968. aasta augustis toimus sõnadelt tegudele minek: ta koostas ja levitas Umanis lendlehti protesteerimaks Nõukogude ja selle satelliitide vägede sisseviimise vastu Tšehhoslovakkiasse. Tol korral teda ei tabatud. Ta hakkas suhtlema Moskva ja Ukraina õiguskaitsjatega (dissidendid), mistõttu sattus KGB huviorbiiti. Järgnes töökohalt vallandamine 1970. aastal.

Aastail 1970-1974 töötas ta apteekide juhatajana Moskva oblasti Solnetšnogorski linnas, seejärel Vladimir oblastis Kameškovos. Tema elukohas toimusid pidevalt läbiotsimised ja teda kuulati sageli üle.

11. juulil 1973 arreteeriti ta KGB poolt ja mais 1974 mõistis Vladimiri oblasti kohus Vene NFSV KrK paragrahvi 1901 alusel ta 2 aastaks vangi nõukogudevastaste materjalide, sh Jooksvate sündmuste kroonika ja oma luuletuste levitamise eest. Eeluurimise ajal suunati ta kohtu-psühhiaatrilisse ekspertiisi Vladimirisse, seejärel Serbski-nimelisse instituuti, kus viibis 15. jaanuarist 15. märtsini 1974. Vangistuse kandis Vladimiri linna lähises Jurjevitši külas asuvas üldrežiimiga paranduslike tööde koloonias. Vabanes 1975. aasta juulis, naasis Kameškovosse ja asus tööle arst-laborandina.

Pärast arreteerimist ja eriti vabastamise järel avaldati tema loomingut välimaistes vene kirjastustes. Lisaks "Lollide Instituudile" koostas ta kaasautorluses Aleksandr Podrabinekiga raamatu „Kollasest vaikusest“ (Из желтого безмолвия) (1975), milles käsitleti psühhiaatria kuritarvitamist režiimikriitikute represseerimise vahendina NSV Liidus. Tema sulest on ilmunud mitmed ühiskonnakriitilised esseed, nagu  „Opritšnina 77“ („Опричнина 77“), „Opritšnina 78“ („Опричнина 78“), „Opritšnina 79“ („Опричнина 79“), „Võidetute kalmistu“ („Кладбище побежденных“) ja „Stalin tuuleklaasil“ „Сталин на ветровом стекле“), Koos Tatjana Ossipovaga koostas ta kogumiku „Opritšnina-78 jätkub“ („Опричнина-78 продолжается“). Mõned neist loeti ette lääne raadiojaamade venekeelsetes saadetes. 

Muidugi polnud ta loomingul mingit lootust trükki pääsemiseks, see levis omakirjastuses. Näiteks „Lollide Instituudi“ esmatrükk oli inglise keeles (Viktor Nekipelov. Institute of Fools. – New York: Farrar Straus Giroux, 1980), Venemaal ilmus see alles 2005. aastal. Tema loomingut avaldati Pariisis ilmuvas kirjanduspoliitilises ajakirjas Kontinent ja Moskva omakirjastuslikus ajakirjas Poiski (Поиски). 1977. aastal sai temast PEN-klubi Prantsuse haru liige. 

Kirjandliku loome kõrval lõi ta aktiivselt kaasa õiguskaitse liikumises, andis allkirja mitmetele kollektiivsetele protestikirjadele, oli Moskva Helsingi grupi liige ja aktiivne kaastöötaja. Ta osales NSV Liidu invaliidide õiguste kaitse grupi loomisel.

1977. aasta märtsis esitas ta taotluse NSV Liidust lahkumiseks, millele ametivõimudelt vastust saamata, järgnes avaldus Nõukogude Liidu kodakondsusest loobumisest.  

7. detsembril 1979 arreteeriti ta teistkordselt ja mõisteti 1980. aasta juunis VNFSV KrK paragrahvi 70 lg 1 (nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda) alusel 7 aastaks range režiimiga vangilaagrisse koos sellele järgneva 5aastase asumisele saatmisega.

Karistust kandis ta Permi oblasti Tšussovoi rajooni Kutšino asulas paiknevas eriti ohtlike riiklike kurjategijate vangilaagrites VS 389/36. Vangistuses osales ta aktiivselt poliitvangide võitluses, saatis vabadusse protestikirju, osales kollektiivsete näljastreikides ja tööseisakutes protestiks laagriadministratsiooni omavoli vastu ja kaasvangide kaitseks.

Laagrikaristuse lõppedes saadeti ta 1986. aasta detsembris vangitapiga asumisele Krasnojarski krai Abani külasse. 20. märtsil 1987 vabastati ta Gorbatšovi poliitvangidele armuandmise kampaania käigus. Pärast vabanemist esitas ta kohe taotluse NSV Liidust lahkumiseks; 1987. aasta septembris lubati raskelt ja lootusetul haigel Nekipelovil  koos abikaasaga Prantsusmaale sõita. Ta suri 1. juulil 1989. aastal ja maeti Pariisi lähedale Valantoni kalmistule.

Lõpetuseks minu kokkupuudetest Nekipeloviga. Kohtusin temaga vangilaagris, kus viibisin aastatel 1981-1982. Kuulusin koos temaga umbes tosina poliitvangi hulka, kes osalesid aktiivselt eespool mainitud laagrisiseses võitluses. Erilisi sõbrasuhteid meil ei tekkinud. Sellegipoolest oli mul temaga mitmed jutuajamisi, mille käigus ilmnesid teatud erimeelsused eelkõige Nõukogude Liidu poolt ikestatud rahvaste iseseisvustaotluste teemal. Ta lisas, meil ei tasu arvestada ka Moskva dissidentide toetusega, kuna nood olevat vene kultuuriruumi assimileerinud juudid ja rahvusluse suhtes võrdlemisi skeptilised. Samas oli märke, et suhtlemine mittevenelastest kaasvangidega, esmajoones ukrainlastega, keda oli kõige laagris rohkem, oli siiski ta silmi rahvusküsimuse suhtes märgavalt avanud. Nii näiteks tunnistas ta ükskord kahetsedes oma kunagist rumalust, et Ukrainas elades oli ta üleolevalt suhtunud ukraina keelde, pidades seda moonutatud vene keeleks. Eesti vastupanijatest oli ta kuulnud vaid Erik Udamist, Mart Niklusest ja teistest ei teadnud ta midagi.

Laagrisisese võitluse hulka kuulus ka laagris toimunud sündmuste kroonika koostamine eesmärgiga see vabadusse toimetada. See toimus järgmiselt: suitsupaberi lehtedele kirjutati imetillukeses käekirjas lisaks laagris asetleidnule ka mitmeid muid tekste, nagu märgukirjad, petitsioonid jne. Kui mõnel usaldusväärsel vangil saabus pikaajaline kokkusaamine sugulastega, keerati paberilehed tihedalt rulli ja mässiti toidukilesse, mille liitekohad sulatati tikutulega veekindlaks. Kokkusaamise eel peitis vang kapsli oma kehasse ja sugulased toimetasid selle vabadusse.

Ka minul tuli kahel korral selline kuller olla. Saadetise adressaadiks oli Nekipelovi naine Nina Komarova, kes elas Moskva oblasti Frjazino linnas. Sinna mu ema Aino Niitsoo (13.04.1923-19.02.2009) ja vend Peeter Niitsoo (10.10.1945-02.01.1999) salajase laagrikroonika ka edukalt toimetasid. 

Nekipelovi jaoks kujunes vangistus iseäranis raskeks tema krooniliste haiguste tõttu. Füüsiliselt tervele inimesele olid laagriolud veel talutavad, end vanematele ja püsihaigustega vangidele oli need hukatuslikud. Ravi oli peaaegu olematu ja tihtilugu kasutasid laagrivõimud haigust ära, et vangile täiendavaid kannatusi põhjustada. 

Septembris 1981 algasid Nekipelovi teravad valud neerude ja kusiti piirkonnas. Arstipunktis ei osutatud talle mingit meditsiinilist abi. Nekipelovit süüdistati hoopis selles, et ta oli arsti öösel välja kutsunud. Kuna ta seisund läks kogu aeg halvemaks, kuulutasid 16 vangi välja tööseisaku ja näljastreigi. Nõuti, et kvalifitseeritud uroloog tuleks Nekipelovit läbi vaatama. Karistuseks saadeti streikijad kartserisse. Minagi sain oma esimesed 7päevased kartseritriibulised. Ent viimas siiski saabus uroloog, kes määrati diagnoosi ja Nekipelov sai ravi. Seejärel streik  lõpetati.

Nõrga tervise tõttu oli Nekipelovil praktiliselt võimatu töönorme täita. Selle eest karistati teda alatasa kartseri, kokkusaamistest ning laagrikauplusest ostuõiguse äravõtmisega, millele lisandusid nuhtlemised laagrisisese võitluse eest. 1982. aasta lõpul saadeti ta kui allumatu ja „paranemise teele mitteasunud“ vang kolmeks aastaks Tšistopoli vanglasse.


"LOLLIDE INSTITUUT" 



esmaspäev, 10. juuli 2023

Vabadusvõitleja Erik Udami 85. sünniaastapäev

Täna, 10. juulil, oleks saanud 85. aastaseks väljapaistev vabadusvõitleja ja endine poliitvang Erik Udam (10.07.1938-6.02.1990). Mees, kes pühendas kogu elu võitlusele Eesti vabaduse eest. Mees, kes oli Eesti vastupanuliikumise järjepidevuse kandja. Mees, keda ei saa paremini iseloomustada, kui seda on teinud tema sõbrad ja võitluskaaslased, kes panid Eriku mälestusraamatu pealkirjaks „Mees, keda ei murtud“ (Mees, keda ei murtud: raamat Erik Udamist. – Ilmamaa, Tartu, 2001. Koostanud Jaan Isotamm, Jüri Pertmann ja Enn Tarto).

Eriku võitlused algasid Stalini surma aastal 1953, mil Tallinna 22. Keskkooli (praegu Jakob Westholmi Gümnaasium) õpilaste poolt moodustati noorte põrandaalune vastupanuorganisatsioon Kotkad. Kotkad seadsid eesmärgiks võitluse Eesti vabaduse eest ning  rahvustunde ja vabadusaate tõstmine rahva seas. Peamiseks võitlusmeetodiks oli lendlehtede levitamine. 

24.02.1955 otsustati panna koolimaja stendile Eesti Vabariigi aastapäeva auks koostatud lendleht. Kuna see oli Eriku poolt käsitsi kirjutatud, tabas KGB koolides tehtud lausalise käekirjakontrolliga peagi selle autori. Vahepeal Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) I kursuse üliõpilaseks saanud Erik mõisteti 6 aastaks vangilaagrisse.

Arvatavasti just siis avaldus Eriku erakordne oskus käimasolevaid poliitilisi protsesse hoomata ja neid enda huvides ära kasutada. Üllataval kombel osutus Eriku kassatsioonikaebus edukaks  ja  aprillis 1956 vabastati ta Mordva vangilaagrist. Hiljem vabanes ta sama võtet korrates teistkordsest vangistusest pärast arreteerimist 1962. aastal.

Erik jätkas arreteerimise tõttu katkenud elektrotehnikaõpinguid TPIs ja viis need edukalt lõpule. Võib vaid oletada, milliseid kompromisse tuli tal südametunnistusega teha näiteks marksistlik-leninliku filosoofia kompartei ajaloo, teadusliku kommunismi, poliitökonoomia või mõne muu punase aine eksameid ja arvestusi andes.

1962. aastal jätkus Erikul isegi „jultumust” üritada õppima asuda otse kommunistliku ideoloogia tsitadelli – Moskva Riikliku Ülikooli filosoofiateaduskonda. Raske on oletada, millised võisid olla Eriku tagamõtted, ent kindlasti ei kuulunud ta tulevikuplaanidesse marksistliku filosoofi karjäär. Ehk soovis ta hoopis kontrollida oma mänguruumi piire? Sellest dilemmast vabastasid Eriku tšekistid. Erinevatel ettekäänetel ei õnnestunud tal saada sisseastumiseks vajalikku suunamist.

Erik töötas elektriinsener-projekteerijana EKE Projektis, Eesti Metsainstituudi Erikonstrueerimisbüroos,  Vabariiklikus Restaureerimisvalitsuses (alates 1978 Kultuurimälestiste Riiklik Projekteerimise Instituut) ja ehitusmeistrina Jäneda Sovhoostehnikumis. 

Erik oli ka väga edukas spordimees: Eesti koolinoorte meister kreeka-rooma maadluses, kuulus spordiühing Spartaki üleliidulisse koondisesse, ent võistlusreisile Bulgaariasse teda ei lubatud. Põhjuseks majandusteadlasest isa Viktor Udam (6.11.1910-1.03.1988), kellel 1941. aasta suvel Punaarmeesse mobiliseerituna õnnestus Saksa lennukite pommitabamuse saanud evakuatsioonilaevalt pääseda. Eesti taasokupeerimise järel Punaarmee poolt mõisteti ta 10 aastaks vangilaagrisse ja 5 aastaks asumisele.

Eriku maadlejakarjäär jätkus ka pärast vangistusest vabanemist. Ta tuli 1958. ja 1961. aastal ENSV meistriks ja oli N Liidu meistersportlane. Ent mõistagi olid tema puhul igasugused välisreisid välistatud.

Erik oli üks esimesi, kes taipas, et Eesti vastupanuliikumisel ei ole muud alternatiivi, kui võtta  põrandaaluse võitluse asemel kasutusele avaliku vastupanu taktika. See tähendas taktikalise võttena inimõigusete kaitsmist, sest ainult nii oli võimalik avalikult tegutseda. Samas jäi vastupanuliikumise vankumatuks eesmärgiks Eesti iseseisvuse taastamine.

1978. aasta algul avaldati N Liidus USA kompartei publikatsioon, mis kandis pealkirja „Положение в области прав человек в США“ („Inimõiguste alane olukord USAs“), mille autoriks oli USA kompartei peasekretär Gus Hall. Selles väideti, et 1940. aastal valis Eesti, Läti ja Leedu elanikkonna enamus demokraatlikul teel valitsused, mis esitasid vastuvõtu palve N Liidu koosseisu. Erik saatis sm Hallile avaliku kirja, milles kirjeldas Eesti jt Balti riikide N Liitu inkorporeerimise tegelikke asjaolusid.

1970. aastate lõpul kujunes Eesti vastupanuliikumine taktikaks kollektiivsete avalike märgukirjade läkitamise N Liidu võimuorganistele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele. Tähtsamad kirjad läkitati koostöös Läti ja Leedu vastupanuliikumistega. Neist kõige olulisem on 45 eestlase, lätlase ja leedulase 23. augusti 1979 avalik kiri N Liidu ja mõlema Saksamaa valitsustele, Atlandi Hartale allakirjutanud riikide valitsustele ning ÜRO peasekretärile Kurt Waldheimile. Kirja saatmine oli ajastatud stalinliku N Liidu ja Natsi-Saksamaa vahel allakirjutatud mittekallaletungilepingu (MRP) 40. aastapäevale. Selles Balti apellina all tuntud läkituses kutsuti asjaosaliste riikide õigusjärglasi üles avalikustama ja tühistama pakti salajane lisaprotokoll ning likvideerima selle tagajärjed.  

Lisaks koostati koos lätlaste ja leedulastega veel mitmeid avalikke ühispöördumisi, nende seas näiteks protest nõukogude vägede Afganistani tungimise vastu ja hukkamõist olümpia purjeregati läbiviimisele Tallinnas kui okupeeritud riigi pealinnas. Suur osa neist olid kas Eriku koostatud, või oli ta neid suures osas redigeerinud.

Neist läkitustest andis kõige käegakatsutava tulemuse Balti apell. Sellest ajendatuna võttis Euroopa Parlament 13. jaanuaril 1983  98 poolt- ja 6 vastuhääle ning 8 erapooletuga vastu resolutsiooni, milles mõisteti hukka Balti riikide okupeerimine N Liidu poolt ning nõuti nende riikide iseseisvuse taastamist.  

Erik kuulus nende hulka, kelle arvates vajas Eesti tärkav avalik vastupanuliikumine organisatsioonilist vormi. Eeskujuks olid Helsingi lepete täitmise ühiskondlike järelevalvegrupid Moskvas, Ukrainas, Leedus, Gruusias ja Armeenias. Helsingi grupp tundus olevat sobiv foorum, mille kaudu oleks inimõiguste rikkumise juhtumite avalikustamise kõrval avanenud võimalus teavitada maailma avalikkust Eesti okupeeritusest ja anda märku, et eesti rahvas ei ole okupatsiooniga leppinud. Paraku ei kandnud katsed moodustada Eesti Helsingi grupp vilja, sest haritlaste, usuaktiviste ja vähemusrahvuste (juudid) seas ei leidunud grupiga liituda soovijaid.

Tagasilöögid Eesti Helsingi grupiga panid liikvele mõtte luua okupeeritud Balti riikide vastupanuliikumiste ühisorganisatsiooni nimetusega Eesti-Läti-Leedu Rahvusliikumiste Peakomitee. Selle organiseerimisel ja dokumentide väljatöötamisel oli Erikul kandev osa. Peakomitee otsustati avalikult välja kuulutada 25.08.1977 Moskvas välisajakirjanikele korraldataval pressikonverentsil. Paraku suutis KGB selle algatuse eos likvideerida.

Perestroikatuultesse suhtus Erik võrdlemisi ettevaatlikult. Ta ei kuulunud 23. augustil 1987 toimunud Hirvepargi meeleavalduse korraldamise otseste algatajate hulka. Küll aga oli Erik Hirvepargi miitingul sõnavõtjate seas. Samuti oli ta Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi (MRP-AEG) asutajaliige ning osales aktiivselt MRP-AEG poolt Tartus 2.02.1988 korraldatud Tartu rahulepingu aastapäevale meeleavaldusel ja sellele järgnenud Vabariigi 70. aastapäeva meeleavaldusel Tallinnas Tammsaare pargis. 

Erikul oli kandev roll Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) moodustamise ettepaneku teksti sõnastamisel. Ent seegi kord ei kuulunud Erik ettepaneku initsiaatorite hulka. Küll aga  osales ta Erik aktiivselt ERSP Korraldava Toimkonna tegevuses, juhatas 20.-21.08.1988  toimunud ERSP asutamis koosolekut ja valiti vastse erakonna viieliikmelisse juhatusse. ERSP II Suurkogul, mis toimus 19.-20.08.1988 Tallinnas Estonia kontserdisaalis, kandideeris Erik erakonna esimeheks, kuid jäi napilt alla Lagle Parekile. 

Paraku oli Erikul sel ajal jäänud elada vähem kui pool aastat. Vaevalt et erakonna esimeheks kandideerides ta juba adus oma rasket ja saatuslikku haigust, mis täisjõus mehe enneaegselt hauda viis. Vähemalt keeldus ta uskumast, et tegemist on pöördumatu protsessiga ega lugenud päevi, mis talle veel on jäänud. Oli ta ju alles 10. juulil tähistanud oma 51. sünnipäeva.  

Kahjuks jäi Erikul nägemata Eesti vabanemine, mille eest võitlusele oli pühendanud kogu oma elu. Olemata jäi ka ilmselgelt edukas poliitiline karjäär taasiseisvunud Eesti riigikogus ja tõenäoliselt ka  rahvusliku valitsuskoalitsiooni ministrina. Aga meie jaoks ta oli ja jääb alatiseks meheks, keda ei murtud.    

neljapäev, 8. juuni 2023

Isamaa teelahkmel

Laupäeval, 10. juunil, seisab erakond Isamaa Tallinnas peetaval esinduskogul silmitsi suurte valikutega. Põhjusi murelik olla jätkub ja jääb ülegi. Esmalt tuleb erakonnale valida uus juht, sest istuv esimees Helir-Valdor Seeder  enam jätkata ei soovi. Vahest isegi on suurkogule sellest olulisem võtta ette tõsine sisekaemus, et leida väljumistee pikaajalisest madalseisust. Kui erakonna sees sellekohased  diskussioonid ka toimuvad, pole need paraku avalikuse ette jõudnud.

Viimased aastad ollakse krooniliselt virelenud madala toetuse käes ja oldud Riigikogu erakondade pingereas punane latern, mida on, tõsi küll, kuni viimaste parlamendivalimisteni suudetud korvata ennustustest tunduvalt kõrgemate tulemustega. Seda ühelt poolt oskusliku poliittehnoloogia, teisalt paarilt suurärimehelt saadud rahalise dopingu abil. Samas on üle elatud mitu sisemist raputust. Kõigepealt kõrvaldati juhtivatelt positsioonidelt endised erakonna Res Publica liikmed. Sellele järgnes nn kampsunite mäss, mis tõi kaasa pereheitmise ja Vabaerakonna moodustamise. Viimase saatuseks oli aga kulutulena läbi põleda ja sinna koondunud endised tollal Isamaaliidu nime kandva erakonna tagapinklased lõhkise küna ette jätta.  

Osalemine Jüri Ratase teises valitsuses koos Keskerakonna ja EKREga aga tekitas erakonna tõsiseid erimeelsusi, mille tagajärjeks oli paljude mässuliste erakonnast väljaheitmine või lahkumine. See päädis samuti uue erakonna Parempoolsed loomisega. Tollel, erinevalt Vabaerakonnast, Riigikokku asja ei olnud ja tõenäoliselt terendab ka neil ees vaikne hääbumine.

Viimased Riigikogu valimised olid Isamaa jaoks täielik läbikukkumine. Kaotati 4 saadikukohta, fraktsioon kahanes kolmandiku võrra, millega Isamaa muutus kõige väiksemaarvuliseks saadikurühmaks. Ent mis kõige hullem – esimest korda osutus Isamaa sisuliselt parketikõlbmatuks. Pikki aastaid kaalukeele rolli etendamisega oli selleks korraks lõpp. Ei aidanud ka Isamaa juhtide Seedri ja Reinsalu kintsukaapiv kaasakappamise EKRE vastu käivitatud infooperatsiooni kisakooriga, milles Ekspress Grupi väljaannete poolt seostati rahvuskonservatiive Vene eraarmee Wagneri juhi Jevgeni Prigožiniga. 

Kui aga asja teiselt poolt vaadata, siis rahvuslike huvide seisukohalt ei saa Isamaale EKREst distantseerimist ette heita. Seoses erakonna Eesti 200 tõenäolise valimiseduga, ei saanud Isamaa panustada Reformierakonnale altermatiivse koalitsiooni moodustamisele. Selleks poleks lihtsalt saadikukohti jätkunud. Jäi vaid loota, et neid loodavasse valitsusse kaasatakse. Samas oli ka Keskerakond andnud teada EKREle selja pööramisest. Sarnaselt Isamaale lootsid ka nemad  koos oravaparteiga valitsema hakata. Kuid kas tõesti ei olnud EKREst eemaldumise demonstreerimiseks muud võimalust, kui karjalambana kaasatraavimine eelnimetud alatu provokatsiooniga? Võib arvata, et sinna võisid ka mõned Isamaa saadikukohad kaotsi minna.

EKRE jaoks on ainus võimalus riigitüüri juurde saada  Keskerakonna kaudu. Jätame kõrvale utoopilise võimaluse, kus EKRE sarnaselt Ungari Kodanike Liidule Fidesz või Poola Õiguse ja Õigluse parteile (PiS) saab parlamendis absoluutse enamuse. Enamvähem sama ebatõenäoline on EKRE kaksikvalitsus Isamaaga. Sestap on EKREle ainus reaalne võimalus eelmiste valimiste järgse kolmikliidu naasmine.

Ent sellega oleks automaatselt kriips peal Isamaa senistel saavutustel riigielu eestistamisel: eestikeelsele kooliharidusele üleminekul. Rääkimata agressorriikide Venemaa ja Valgevene kodanikelt hääleõiguse äravõtmisest kohalike omavalitsuste valimisel. Keskerakond selleks sellele surmani vastu - need inimesed on ju Keskerakonna kaalukas toetajaskond. 

Meenutame, et EKREga ühte valitsusse minnes pidi ka Keskerakond tegema suuri ohverdusi. Kodurahu huvides oldi sunnitud tegema vangerdust Tallinna linnavalitsuses, pannes tuimalt tiksuva, ent kahjutu Taavi Aasa asemele, varjamatult venemeelse Mihhail Kõlvati. Teiseks kompromissiks oli avalikult eestivaenuliku Yana Toomi Brüsselisse läkitamine, kes samas jäi Keskerakonna aseesimeheks. Seega tähendanuks kolme praegu opositsioonis oleva erakonna baasil valitsuse moodustamine eelkõige eestikeelsele haridusele üleminekule piduri peale panemist, rääkimata Keskerakonna elektoraadi kärpimisest. Ja nagu ennegi nähtud, oleks koalitsioonikaaslased teinud süüdlasliku näo: "koalitsioonipartner ei lase".

Aga just eestikeelsele haridusele üleminek on pensionireformi kõrval olnud Isamaa lemmiklaps, mis  õnnestus viimases valitsuskoalitsioonis ka "välja pressida". Üritati ka vaenulike riikide kodanike hääleõiguse kallale minna ja keeleseaduse muutmise kaudu eesti keele õiguse tagamise kehtestamist avalikus ruumis, ent nendele katsetele panid sotsid jala ette. (Tundub, et kättemaksuks blokeeris isamaalasest justiitsminister Lea Danilson-Järg sotside algatatud erakondade rahastamise järelevalve komisjoni volituste laiendamise eelnõu.)

Alguse juurde tagasi tulles on paslik heita pilk Isamaa uue esimehe valimisele. Kui alates 2017. aastast erakonda tüürinud Helir-Valdor Seedet oli teatanud, et tema enam esimehena jätkata ei soovi, hüppasid kohemaid välja kaks pretendenti. Paljudele pettumuseks olid nendeks Urmas Reinsalu ja Tõnis Lukas, kelle kui „viltutallatud saabaste“ puhul oli raske loota vinduvale erakonnale uue elu sisse puhumist. 

Lisaks sellele on mõlemad juba seda ametit pidanud, seejuures võrdlemisi lühiajaliselt ja olematute saavutustega. Reinsalu oli aastail 2012-2015 erakonna Isamaa ja Res Publica Liit esimees, Lukas alates 2005. aastast kuni Isamaaliidu ja Res Publica ühinemiseni 2006. aastal viimane Isamaaliidu esimees. Kui peaks juhtuma, et Lukas ei osutu valituks, poleks see talle esimeseks korraks erakonna juhi valimisel „teiseks jääda“. 2. detsembril 1995 Estonia kontserdisaali aset leidnud ERSP ja Isamaa ühinemise suurkogul toimunud vastse ühenderakonna esimehe valimistel jäi ta alla Toivo Jürgensonile. Paradoksaalselt kallutasid vaekaussi Tartu ERSPlaste hääled, kes mõnevõrra ootamatult andsid oma eelistuse mitte kaaslinlasele Lukasele, vaid tallinlasele Jürgensonile. Põhjuseks Lukase üleolev suhtumine ERSPsse. 

Tundub, et Isamaa  madalseisud on otseses seoses erakonna esimehe persooniga. Kõrgtoetuse aegadel oli erakonna eesotsas karismaatiline Mart Laar, ent tema mantlipärijate ajal oli toetusenumbrid jätnud alati soovida. Sestap peaks nii Reinsalu kui ka Lukas panema kahtlusenoodid helisema, sest võttes arvesse nende seniseid saavutusi erakonna juhtimisel, on raske eeldada, et nad osutuksid edukamaks praeguses olukorras. Ja üldse näib nende kandideerimine pigem  hädalahendusena välja, sest karismaatilisemaid ja liidriomadustega isikuid ei paista kuskilt. Mida teha? Kas osta sotside kombel juhiks sisse mõni parteitu prominent?

Kõige selle valguses on tõeliseks kergenduseks kolmanda kandidaadi esile kerkimine. Ehkki Lea Danilson-Järg on poliitikas uustulnuk ja Riigikogu valimistel äpardunud, näib temas siiski olevat materjali tipp-poliitikuks sirgumiseks. Erinevalt epateerivatest ning uhkeid poose võtvatest konkurentidest, meenutab ta oma vaikse põhimõtte- ja järjekindlusega natuke Seedrit ja kohati avaldub temas isegi rohkem eestimeelsust kui EKRE edurivil. Igatahes on temas sädet, mis ta rivaalide kolletes on ammu kustunud. 

Seega oleks Danilson-Järg Isamaale parim valik. Kui aga eelistatakse Reinsalu või Lukast, ootab Isamaad kardetavasti ees jätkuv seisakulik „peenhäälestamine“ opositsioonis ja lootus valitsuskoalitsiooni lagunemisele, et teel külmetava sandina reeotsale kutsutuks saada.