Viktor Niitsoo
esmaspäev, 22. veebruar 2021
In memoriam Ülle Einasto
laupäev, 12. detsember 2020
Iraani šahhi ohver ja N Liidu viimane poliitvang
See on lugu minu vangilaagrikaaslasest, kellest sai N Liidu viimane poliitvang. Tema oli olnud üks paljudest, kelle reeturlik šahh nõukogulastele välja andis.
![]() |
Bogdan Klõmtšak pärast vabanemist |
Gorbatšovil aga seisis läänega suhete parandamise teel ees oluline takistus. Selleks olid N Liidu poliitvangid, kelle vabastamist oldi läänes
aktiivselt taotletud. Seni olid need taotlused kostunud kurtidele kõrvadele,
kui mitte arvestada mõne väljapaistva dissidendi väljavahetamist läänes
kinnipüütud Nõukogude spioonide vastu. Seda polnud tehtud mitte lääne
lepitamiseks, vaid sissekukkunud omade päästmiseks. Nüüd aga oli impeeriumi päästmise nimel saavutada olukord, et poliitvangide olemasolu poleks enam takistuseks läänest krediitide saamisel.
Esimese pääsukesena vabastati 19. detsembril 1986 Gorki
asumiselt akadeemik Andrei Sahharov. Päev varem oli täielikus isolatsioonis
viibinud akadeemiku korterisse ühtäkki paigutatud telefon, millele Gorbatšov
helistas ja teatas, et Sahharov võib Moskvasse naasta. See oli signaaliks
üleüldisele poliitvangide vabastamisele. Üksteise järel vabanesid
vangilaagritest ka Eesti poliitvangid. Arvo Pesti oli vabaks saanud juba 1986. aasta
lõpul, järgmise aasta algul läksid vangilaagriväravad valla ka Lagle Pareki ja
Heiki Ahoneni ees. Ent kahe kõige nimekama Eesti poliitvangi, Mart Nikluse ja
Enn Tarto, kodumaale jõudmiseks kulus ikkagi veel poolteist kuni kaks aastat.
Milles oli asi? Aga selles, et vabanemiseks oli vaja täita teatud
tingimus. Poliitvangil tuli end süüdi tunnistada ja anda kirjalik lubadus nõukogudevastasest tegevusest loobumiseks. Esimesest tingimusest kui ebareaalsest
loobusid võimud peagi, ent teise osas oldi järeleandmatud. Enamus poliitvange suutis
selle takistuse siiski ületada. Nemad ei olnud end kohtus süüdi tunnistanud ja kuna
nad polnud nõukogudevastast tegevust omaks võtnud, ei olnud neil vaja ka millestki
loobumist tõotada. Nii nad oma avaldustes kirjutasidki ja selle formuleeringuga võimud leppisid.
Ent siiski oli palju selliseid poliitvange, kes sarnaselt
Niklusele ja Tartole, keeldusid mistahes avaldust kirjutamast. Neid hoiti veel
pikalt kinni aga lõpuks oldi sunnitud ka nemad vabaks laskma.
N Liidu kõige viimaseks poliitvangiks oli ukrainlane Bogdan
Klõmtšak, kes vabanes Gulagist alles 11. novembril 1990. Kokku oli ta
vangilaagrites viibinud 17 aastat ja 40 päeva, sellest 540 päeva kartseris.
Välja saades loobus ta demonstratiivselt Nõukogude passist ja rehabiliteerimisest.
Bogdan Klõmtšak sündis 22. juulil 1937 Lvivi oblasti Sebetševi
külas Lääne-Ukrainas, mis toona kuulus Poolale. Pärast Teist maailmasõja läksid
need alad Ukraina NSV koosseisu ja nii sai ka temast Nõukogude alam. Ühes vallutatud
territooriumiga said nõukogulased endale kaela ka Ukraina rahvusliku
vastupanuliikumise, mis Ukraina idapoolsetel aladel oli sajanditepikkuse
venestamine, kolmekümnendate aastate massirepressioonide, aga iseäranis
kunstlikult esile kutsutud näljahäda holodomor’i tagajärjel välja
juuritud. Kohe pärast Punaarmee sissetungi alustas Ukraina Ülestõusuarmee relvatatud
võitlust okupantide vastu, mis kestis kuni 50. aastate alguseni. Samas
tegutsesid ka põrandaalused vastupanuorganisatsioonid, mille tegevus kestis
kuni Ukraina iseseisvumiseni.
Ühe sellise noorte vastupanugrupiga oli seotud ka Bogdani
vanem vend Miron, kes arreteeriti ja mõisteti 25 aastaks vangilaagrisse. 1949.
aastal saadeti Bogdan koos ema ja kahe õega kui rahvavaenlase sugulased
asumisele Habarovski kraisse. Seal lõpetas Klõmtšak 7 klassi ja asus õppima
Magadani mäetehnikumi.
1957. aastal Miron vabastati ja ühes sellega kadus alus
perekonna asumisel hoidmiseks. Ema ja õed naasid kodumaale, kuid Bogdan nendega
kaasa ei sõitnud. Tema jäi tehnikumiõpinguid lõpetama. Ent juba järgmisel
päeval pärast lõpudiplomi kättesaamist, 15. juunil 1957, ta arreteeriti
nõukogudevastaste väljaütlemiste eest ja mõisteti viieks aastaks
vangilaagrisse. Pärast vabanemist naasis Ukrainasse, asus elama ja Ternopili
oblastisse, kus töötas elektrimontöörina.
Klõmtšak unistas maale elama asumisest ja oma majapidamise
rajamisest. Ent talunikke sel ajal Ukrainas enam järel ei olnud ja ainuüksi
mõte nõukogude kolhoosidest oli tema jaoks vastuvõetamatu. Venekeelne jutt, mis
üha enam tõrjus välja ukraina keelt, kutsus temas esile raevuhood. Idanes soov
siit võimalikult kaugele põgeneda, ükskõik kuhu, kas Ameerikasse või Kanadasse,
kus saaks põldu harida, karja kasvatada ja kirjutada. Ta luges palju ja
kirjutas ulmelis-poliitilisi novelle.
Palju aastaid haudus Bogdan põgenemisplaani ja tegi luureretkeid Nõukogude impeeriumi piirialadel, kuni viimaks sai plaan küpseks. Sõitnud 22. septembril 1978 rongiga ühte Türkmenistani mahajäetud raudteejaama, kõndis kaks päeva mööda kõrbe Iraani piirini. Et teda lennukitelt ei nähtaks, kaevus ta päeval nagu sisalik liiva sisse ja kõndis öösiti. Jõudnud esimese piiritarani, roomas Klõmtšak selle alt läbi. Ta ei teadnud, et sel hetkel lülitus sisse häiresignaal. Ent tal vedas. Hiljem sai Klõmtšak kohtutoimikust teada, et piirivalvekordonis arvati, et jälle läks üks rebane piiritarast läbi ja korrapidajaohvitser lülitas häiresignaali välja.
Viie kilomeetri kaugusel oli teine tara, mille ta läbi lõikas
ja oligi Iraanis. Enam ta end ei varjanud ja esimesse külla jõudes nõudis ta
enda politseisse viimist, kus teatas, et on põgenenud N Liidust poliitilistel
põhjustel ja palus viia Teherani Ameerika saatkonda.
Klõmtšak viidi Tabrizi ja pandi vanglasse. Toit oli seal hea ja tingimused suurepärased. Temaga hakkas rääkima šahhi politsei esindaja, kellele Bogdan jutustas avameelselt kõigist oma vintsutustest. Vahepeal oli KGB oma Iraani informaatorite kaudu teada saanud, et keegi oli üle piiri läinud. Nõukogulased saatsid Teherani telegrammi, milles teatasid Iraani on põgenenud ohtlik kurjategija ja mõrtsukas ning nõudsid ta väljaandmist.
Šahh muidugi ei tahtnud oma ähvardava põhjanaabriga suhteid
rikkuda. Veidi aega küll puigeldi, ent 1. oktoobril 1978, üheksa päeva pärast
piiriületust, panid politseinikud Bogdani autosse, sõidutasid piirile ja andsid
nõukogulastele üle. Klõmtšak ei suutnud kuidagi uskuda, et ta välja antakse.
Iraan oli ju USA sõber! Vaba maailm reedab ta?! Kui teda üle piiri irvitavate
kagebistide juurde viidi, sülgas ta Iraani ohvitserile näkku ja ütles ukraina
keeles: „Olge te neetud, teie maa ja teie riik!“
Klõmtšakile mõisteti kodumaa reetmise paragrahvi alusel
viisteist aastat vangistust ja viis asumist, mis oli maksimaalne karistus
surmanuhtluse järel. Karistust hakkas ta kandma Permi oblastis asuvas
poliitvangilaagris nr VS 389-36.
Kui aga šahhirežiim islamirevolutsiooni tagajärjel kokku
varises ja Homeini poolehoidjad alustasid massirepressioone parem- ja
vasakpoolsete, moslemite ja ateistide, ohvitseride ja poliitikute kallal, oli
seda Tšistopoli vangla kambris raadiost kuulaval Klõtšakil põhjust kahjurõõmu
tunda. Tema needus oli täide läinud.
1. augustil 1981 saabusin ma pärast üle kahe kuu kestnud
vangitappi (isegi Katariina ajal oleks hobutapiga kiiremini saanud) 36.
laagrisse. Sel ajal viibis Klõmtšak juba seal viimaseid päevi. 16. juunil
oli ta laagris toimunud kohtuistungil mõistetud kolmeks aastaks Tšistopoli
vanglasse ja ootas tappi saatmist (see toimus 17. septembril). Lisaks mitmesugustele
rikkumistele (tööst keeldumine, normi mittetäitmine, mittelugupidav suhtumine
valvuritesse, nagu nende mitte tervitamine, peakatte peast mittevõtmine, püsti
tõusmata jätmine valvurite sisenemisel jne) oli peamiseks süüdistuseks 24.
juunil aset leidnud vahejuhtum lipnik Samokar’iga, kes püüdis ära võtta
ukraina keele sünonüümide sõnastikku, mida Klõmtšak koostas. Puhkenud kähmluses
lõi Samokar Klõmtšaki peaga vastu lauda ja sõnastik konfiskeeriti kui „laagris hoidmiseks
mitte ettenähtud materjal“. Protestiks kuulutasid laagri aktiivsemad
poliitvangid välja lühiajalise tööseisaku.
Minul ei õnnestunudki Klõmtšakiga õieti tuttavaks saada. Olin
alles äsja laagrisse saabunud ja sealsetele asukatele võõras. Lisaks äratas
kahtlusi mu harukordselt lühike karistusaeg (2 aastat laagrit ja kaks asumis),
nii et mul kulus üksjagu aega, et umbusaldus kummutada. Ent Klõmtšak oli
üleüldse omaette hoidev ja seltsimatu vang, nii et piirdusime teineteise teretamisega,
kui omavahel kokku puutusime.
Klõmtšaki edasine elukäik kulges järgmiselt. 1987. aastal
keeldus ta kategooriliselt ülalnimetatud avaldust kirjutamast ja teda hoiti
vangistuses edasi. Alles 1990. aastal tunnistati N Liidu ülemkohtu pleenumi
otsusega, et ta poliitilistel põhjustel süüdimõistmine oli olnud põhjendamatu ja
ta kuritegu klassifitseeriti ebaseaduslikuks piiriületuseks ilma nõukogudevastase
eesmärgita, mille eest sai mõista mitte viisteist, vaid kolm aastat.
Pärast vabanemist elas ta mõnda aega Kiievis, Ternopilis ja asus hiljem Lvivi. Bogdan Klõmtšak läks manala teele 21. juunil 2018.
laupäev, 14. november 2020
Kuidas Iraani šahh mu laagrikaaslase välja andis
![]() |
Lennuk AN-2, mis pole Zossimovi lennuk. |
laupäev, 17. oktoober 2020
PATAREI MÄRKMED
Saateks
4. detsembril 1980 kell 900 saabus Kultuurimälestiste Riikliku Projekteerimise Instituudi (KRPI) Tartu sektori ruumidesse KGB[1] töötajate brigaad: alampolkovnik Arnolds Revalds Riiast, KGB Tartu osakonna ülem major Anti Talur, major Kolju ja vanemleitnant Poljakov Tallinna KGBst. Kaasas oli ka tõlk Ludmilla Padermaa. Esitati order minu töökoha ja isiku läbiotsimiseks. Töökoha läbiotsimisel võeti ära pakk valget paberit, minult aga taskumärkmik ja paberileht mingi masinakirjatekstiga. Seejärel pandi mind halli „Volgasse“ ja sõidutati Pagari tänaval asuvasse Tallinna KGB peamajja. Seal esitati süüdistatava kriminaalvastutusele võtmise määrus, mille kohaselt mind süüdistati Eesti NSV Kriminaalkoodeksi (KrK) § 68 lg 1 järgi nõukogudevastases agitatsioonis ja propagandas. Samas toimus ka esimene ülekuulamine.
Nende toimingute järel sõidutati mind Tallinnas Kalaranna tn 1 asuvasse Eeluurimisisolaatorisse nr 1 ehk rahvakeeles Patarei vanglasse. Selle 19. sajandi keskel merekindluseks rajatud ja eelmise sajandi algul vanglana tegevust alustanud rajatise paksude müüride vahel tuli mul veeta veidi üle viie kuu, kuni mind pärast 23.-24. aprillil 1981 Eesti NSV Ülemkohtus peetud kohtuprotsessil kaheks aastaks vangilaagrisse ning sellele järgnevale kaheaastasele asumiselesaatmisele mõisteti.
Kuna eeluurimisealusel oli õigus teha kriminaalasjaga seotud ülestähendusi, asusin toimuvat talletama ruudulisse vihikusse, mille olin saanud endaga ühes võtta. Märkmetes keskendusin peamiselt ülekuulamistel esitatud küsimustele, samas kui elu-olu Patarei vanglas on leidnud tagasihoidlikumat kajastust. Siiski olen ära toonud kambrikaaslaste nimed ja nende karistused, et oleks ülevaade, millises seltskonnas pidin eeluurimise ajal viibima. Mõnevõrra rohkem on teavet Patarei elu kohta minu poolt väljasmugeldatud kirjas, mis on ära toodud lisas. Samuti olen lisadesse paigutanud minu kriminaalvastutusele võtmise määruse, ülevaate kohtuprotsessist, kohtuotsuse, Tiit Madissoni kahasse koostatud ühisavalduse liitumaks Balti apelliga ning Patareist ja tapiteekonnalt salaja saadetud kirju.
Märkmevihiku saatus kujunes järgmiseks. Esialgu pidi minu kaitsjaks kohtus olema Tallinna II õigusnõuandla advokaat Lembit Liiva. Temaga kohtusin ainult ühel korral ning sedagi prokurör Adolf Kessleri ja uurija Heino Kruusma juuresolekul kriminaaltoimiku sulgemisel 31. märtsil 1981. Ootamatult selgus, et Liiva asemel on minu kaitsjaks määratud Tallinna I õigusnõuandla advokaat Kaljo Kägi. Olin veendunud, et poliitilistel kohtuprotsessidel on kaitsjate käed igal juhul seotud, ent halvemal juhul kujunevad nad täiendavateks süüdistajateks. Seetõttu ei teinud ma advokaatide vahetusest suuremat numbrit, kuna kavatsesin kohtus kaitsjast niikuinii loobuda. Siis ma muidugi ei teadnud, et Kägi näol oli tegemist poliitiliste protsesside esineva stammkaitsjana, kelleks sai olla vaid KGB poolt usaldatud tegelane. Hiljem selgus, et ta oli tegutsenud kaitsjana Eesti demokraatide kohtuprotsessil Mati Kiirendi ning Lagle Pareki, Arvo Pesti ja Heiki Ahoneni kohtuprotsessil Pesti kaitsjana. Lisaks sellele oli olnud Sven Kreegi[2] ja Jan Kõrbi[3] kaitsja nende üle peetud kohtuprotsessidel. Selline minevik ei seganud Kägit aga sugugi Eesti taasiseseisvumise järel üles astumast üliägeda rahvuslasena, kes oma kirjutistes nõudis dekoloniseerimist ning esines ägedalt Euroopa Liitu astumise vastu. Samas tuleb tunnistada, et nii minu kui ka teadaolevalt Pesti ja Kiirendi kaitsjana käitus ta kohtus suhteliselt korrektselt.
Kägi kui kaitsjaga oli mul ainus privaatne kohtumine Patarei vanglas vahetult enne kohtuistungi algust, s.o 22. aprillil 1981. Jutuajamise käigus näitasin Kägile oma märkmeid ja palusin need üle anda minu töökaaslasele ja korteriperenaisele Ülle Einastole. Kägi oli neist märkmetest väga huvitatud ja lubas need ka edastada. Pärast asumiselt naasmist sain teada, et ta ei olnud oma lubadust täitnud. Arvasin, et ta andis need KGBle, kuid sellepärast ma eriti ei muretsenud, sest neis ei olnud midagi inkrimiteeritavat. Lisaks sellele sain Einastolt kuulda, et ta olevat andnud Kägile 25 rubla palvega see mulle edasi anda. Mingit raha ma temalt muidugi ei saanud. Kuid märget selle kohta, et Kägi oleks raha KGBle üle andnud minu toimikus ei olnud. Tõenäoliselt pistis selle raha oma taskusse lugedes seda lisatasuks minu ema poolt talle 24. aprillil 1981 makstud advokaadihonorarile, mis oli 100 rbl.
Millagi 1992. aasta lõpul või 1993. aasta algul võttis Kägi minuga ootamatult ühendust ja küsis, kas tahan oma märkmeid tagasi saada. Nii ma need tagasi saingi.
Allpool toodud märkmed on äratoodud ehedal kujul ja muutmata kirjaviisis. Parandatud on üksnes mõned ilmsed kirjavead. Nurksulgudes on minu poolt hiljem tehtud lisandused, allmärkustes olen lahti seletanud mõningaid vähemtuntud asjaolusid.
Viktor Niitsoo
[2]
Pärnu Lydia Koidula nimelise teatri komandant Sven Kreek (1930-1975) üritas
1974. aastal Moskvas ja Leningradis levitada oma ühiskonnakriitilisi kirjutisi
“Sotsialismi eest, riigikapitalismi vastu” ja “Mida teeb vene rahvas nüüd”.
Mõlemad kirjatööd olid tõlgitud vene keelde ja avaldatud Lev Gorn’i varjunime
all. 24. detsembril 1974 teostas KGB läbiotsimise Kreegi elu- ja töökohas ning 20.
jaanuaril 1975 ta arreteeriti. 3. juunil 1975 mõistis ENSV Ülemkohus (eesistuja
Hilda Uusküla) Sven Kreegi sundravile erirežiimiga vaimuhaiglasse. 8. augustil
1975 poos Kreek end Patarei vangla kongis üles.
[3]
Tallinlane Jan Kõrb (s 1955) arreteeriti KGB poolt 14. mail 1984. 19. märtsil
1985 mõisteti ENSV Ülemkohtu (eesistuja M. Lõiv) poolt ENSV KrK § 68 lg 1
alusel Kõrbile neli aastat vabadusekaotust ühes sellele järgneva
asumiselesaatmisega neljaks aastaks. Kõrb tunnistati süüdi selles, et ta
aastail 1982-1983 saatis Jüri Linale Stockholmi grupiviisilises vägistamises
süüdi mõistetud Raimond Rosenfeldt’i süüasja materjale, mille tagajärjel Lina
saavutas Rosenfeldti lülitamise Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse
(EVVA) poliitvangide nimekirja. Peale selle levitas Kõrb Lina raamatut „Öised
päevad“, Juhan Talve artiklit “Venestuspoliitika eile ja täna”, artikleid
välis-eesti ajakirjandusest jm materjale.
reede, 28. august 2020
Natan Sharansky. Ei karda ma kurja.
reede, 4. oktoober 2019
IN MEMORIAM KALJU MÄTIK
Kalju sündis 6. septembril 1932 Tartus. Keskkooli lõpetamisel järel üritas ta saada lenduriks, ent pika kasvu tõttu jäi see unistuseks. Lohutuseks jäid langevarjuhüppeid, mida ta harrastas kõrge vanuseni.
esmaspäev, 1. juuli 2019
Vassili Tjorkin – valgete ülemvõimu pooldaja
Kaalep oli teisel arvamusel, tema meelest oli see on hea tuju ehk „kõik on OK” märk.