Viktor Nekipelov ja tema "Lollide Instituut"

Viktor Nekipelovi „Lollide Instituut“ kolmas minu poolt eesti keelde tõlgitud raamat, mis käsitleb psühhiaatria kuritarvitamist teisitimõtlejate represseerimisel NSV Liidus. Esimesed kaks – Vladimir Bukovski „Ja naaseb tuul...“ ja Aleksandr Podrabineki „Dissidendid“ – on mälestusraamatud, milles on autorite elukäigu kirjeldamise kõrval põhjalikult käsitletud ka kuritegeliku psühhiaatria olemust ja selle paljastamist. Neist esimene on tõlgitud paljudesse keeltesse ja kujunenud nõukogude režiimivastast võitlust kirjeldavaks kultusteoseks. Podrabineki memuaarid aga jätkavad sama teema käsitlemist sealt, kus Bukovski pooleli jääb. 

Nekipelovi raamat seevastu on dokumentaaljutustus, milles autor tuginedes isiklikele kogemustele keskendub psühhiaatrile põrgu esimesele ringile, Serbski-nimelisele Kohtupsühhiaatria Instituudile. See asutus oli omandanud kurikuulsuse  eelkõige seetõttu, et seal vormistati lõplik otsus režiimikriitikute, kelleks olid valdavalt täiesti terved inimesed, erivaimuhaiglasse paigutamiseks. Autor kirjeldab üksikasjalikult ja dokumentaalse täpsusega oma kahekuulist viibimist Lollide Instituudis, kus tal siiski üle noatera õnnestus vaimuhaigeks tunnistamisest pääseda. Proviisoriharidus ja töökogemusega omandanud meditsiinialased teadmised annavad tema tähelepanekutele täiendava usaldusväärsuse.

Vene luuletaja, publitsist, inimõiguste aktivist ja kahekordne poliitvang Viktor Nekipelov nägi ilmavalgust 29. septembril 1929 Harbini linnas Hiinas. 1937. aastal kolis ta koos emaga NSV Liitu. 1939. aastal ema arreteeriti ja suri vangistuses.

1950. aastal lõpetas ta Omski sõjaväemeditsiini õppeasutuse ja 1960. aastal Harkivi meditsiiniinstituudi sõjaväefarmaatsia teaduskonna. Mõlemad õppeasutuse lõpetas ta kiitusega. 1969. aastal lõpetas ta kaugõppes Moskva Maksim Gorki nimelise Kirjandusinstituudi.

1960. aastatel elas ta Ukraina linnades Užgorodis ning Umanis töötades proviisori ja apteegijuhatajana. 

1966. aastal ilmus Užgorodis Nekipelovi luuletuste kogumik „Marsi ja Veenuse vahel“ (Виктор Некипелов. Между Марсом и Венерой. – Ужгород: Карпаты, 1966), mis hiljem levis ka omakirjastuses. Edaspidi keeldusid nõukogude kirjastused ideoloogilistel põhjustel tema loomingu avaldamisest.

Režiimikriitilisus hakkas tal välja kujunema 1960ndate keskel seoses inimõiguste kaitse liikumise tekkimisega NSV Liidus. 1968. aasta augustis toimus sõnadelt tegudele minek: ta koostas ja levitas Umanis lendlehti protesteerimaks Nõukogude ja selle satelliitide vägede sisseviimise vastu Tšehhoslovakkiasse. Tol korral teda ei tabatud. Ta hakkas suhtlema Moskva ja Ukraina õiguskaitsjatega (dissidendid), mistõttu sattus KGB huviorbiiti. Järgnes töökohalt vallandamine 1970. aastal.

Aastail 1970-1974 töötas ta apteekide juhatajana Moskva oblasti Solnetšnogorski linnas, seejärel Vladimir oblastis Kameškovos. Tema elukohas toimusid pidevalt läbiotsimised ja teda kuulati sageli üle.

11. juulil 1973 arreteeriti ta KGB poolt ja mais 1974 mõistis Vladimiri oblasti kohus Vene NFSV KrK paragrahvi 190¹ alusel ta 2 aastaks vangi nõukogudevastaste materjalide, sh Jooksvate sündmuste kroonika ja oma luuletuste levitamise eest. Eeluurimise ajal suunati ta kohtu-psühhiaatrilisse ekspertiisi Vladimirisse, seejärel Serbski-nimelisse instituuti, kus viibis 15. jaanuarist 15. märtsini 1974. Vangistuse kandis Vladimiri linna lähises Jurjevitši külas asuvas üldrežiimiga paranduslike tööde koloonias. Vabanes 1975. aasta juulis, naasis Kameškovosse ja asus tööle arst-laborandina.

Pärast arreteerimist ja eriti vabastamise järel avaldati tema loomingut välimaistes vene kirjastustes. Lisaks "Lollide Instituudile" koostas ta kaasautorluses Aleksandr Podrabinekiga raamatu „Kollasest vaikusest“ (Из желтого безмолвия) (1975), milles käsitleti psühhiaatria kuritarvitamist režiimikriitikute represseerimise vahendina NSV Liidus. Tema sulest on ilmunud mitmed ühiskonnakriitilised esseed, nagu  „Opritšnina 77“ („Опричнина 77“), „Opritšnina 78“ („Опричнина 78“), „Opritšnina 79“ („Опричнина 79“), „Võidetute kalmistu“ („Кладбище побежденных“) ja „Stalin tuuleklaasil“ „Сталин на ветровом стекле“), Koos Tatjana Ossipovaga koostas ta kogumiku „Opritšnina-78 jätkub“ („Опричнина-78 продолжается“). Mõned neist loeti ette lääne raadiojaamade venekeelsetes saadetes. 

Muidugi polnud ta loomingul mingit lootust trükki pääsemiseks, see levis omakirjastuses. Näiteks „Lollide Instituudi“ esmatrükk oli inglise keeles (Viktor Nekipelov. Institute of Fools. – New York: Farrar Straus Giroux, 1980), Venemaal ilmus see alles 2005. aastal. Tema loomingut avaldati Pariisis ilmuvas kirjanduspoliitilises ajakirjas Kontinent ja Moskva omakirjastuslikus ajakirjas Poiski (Поиски). 1977. aastal sai temast PEN-klubi Prantsuse haru liige. 

Kirjandliku loome kõrval lõi ta aktiivselt kaasa õiguskaitse liikumises, andis allkirja mitmetele kollektiivsetele protestikirjadele, oli Moskva Helsingi grupi liige ja aktiivne kaastöötaja. Ta osales NSV Liidu invaliidide õiguste kaitse grupi loomisel.

1977. aasta märtsis esitas ta taotluse NSV Liidust lahkumiseks, millele ametivõimudelt vastust saamata, järgnes avaldus Nõukogude Liidu kodakondsusest loobumisest.  

7. detsembril 1979 arreteeriti ta teistkordselt ja mõisteti 1980. aasta juunis VNFSV KrK paragrahvi 70 lg 1 (nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda) alusel 7 aastaks range režiimiga vangilaagrisse koos sellele järgneva 5aastase asumisele saatmisega.

Karistust kandis ta Permi oblasti Tšussovoi rajooni Kutšino asulas paiknevas eriti ohtlike riiklike kurjategijate vangilaagrites VS 389/36. Vangistuses osales ta aktiivselt poliitvangide võitluses, saatis vabadusse protestikirju, osales kollektiivsete näljastreikides ja tööseisakutes protestiks laagriadministratsiooni omavoli vastu ja kaasvangide kaitseks.

Laagrikaristuse lõppedes saadeti ta 1986. aasta detsembris vangitapiga asumisele Krasnojarski krai Abani külasse. 20. märtsil 1987 vabastati ta Gorbatšovi poliitvangidele armuandmise kampaania käigus. Pärast vabanemist esitas ta kohe taotluse NSV Liidust lahkumiseks; 1987. aasta septembris lubati raskelt ja lootusetul haigel Nekipelovil  koos abikaasaga Prantsusmaale sõita. Ta suri 1. juulil 1989. aastal ja maeti Pariisi lähedale Valantoni kalmistule.

Lõpetuseks minu kokkupuudetest Nekipeloviga. Kohtusin temaga vangilaagris, kus viibisin aastatel 1981-1982. Kuulusin koos temaga umbes tosina poliitvangi hulka, kes osalesid aktiivselt eespool mainitud laagrisiseses võitluses. Erilisi sõbrasuhteid meil ei tekkinud. Sellegipoolest oli mul temaga mitmed jutuajamisi, mille käigus ilmnesid teatud erimeelsused eelkõige Nõukogude Liidu poolt ikestatud rahvaste iseseisvustaotluste teemal. Ta lisas, meil ei tasu arvestada ka Moskva dissidentide toetusega, kuna nood olevat vene kultuuriruumi assimileerinud juudid ja rahvusluse suhtes võrdlemisi skeptilised. Samas oli märke, et suhtlemine mittevenelastest kaasvangidega, esmajoones ukrainlastega, keda oli kõige laagris rohkem, oli siiski ta silmi rahvusküsimuse suhtes märgavalt avanud. Nii näiteks tunnistas ta ükskord kahetsedes oma kunagist rumalust, et Ukrainas elades oli ta üleolevalt suhtunud ukraina keelde, pidades seda moonutatud vene keeleks. Eesti vastupanijatest oli ta kuulnud vaid Erik Udamist, Mart Niklusest ja teistest ei teadnud ta midagi.

Laagrisisese võitluse hulka kuulus ka laagris toimunud sündmuste kroonika koostamine eesmärgiga see vabadusse toimetada. See toimus järgmiselt: suitsupaberi lehtedele kirjutati imetillukeses käekirjas lisaks laagris asetleidnule ka mitmeid muid tekste, nagu märgukirjad, petitsioonid jne. Kui mõnel usaldusväärsel vangil saabus pikaajaline kokkusaamine sugulastega, keerati paberilehed tihedalt rulli ja mässiti toidukilesse, mille liitekohad sulatati tikutulega veekindlaks. Kokkusaamise eel peitis vang kapsli oma kehasse ja sugulased toimetasid selle vabadusse.

Ka minul tuli kahel korral selline kuller olla. Saadetise adressaadiks oli Nekipelovi naine Nina Komarova, kes elas Moskva oblasti Frjazino linnas. Sinna mu ema Aino Niitsoo (13.04.1923-19.02.2009) ja vend Peeter Niitsoo (10.10.1945-02.01.1999) salajase laagrikroonika ka edukalt toimetasid. 

Nekipelovi jaoks kujunes vangistus iseäranis raskeks tema krooniliste haiguste tõttu. Füüsiliselt tervele inimesele olid laagriolud veel talutavad, end vanematele ja püsihaigustega vangidele oli need hukatuslikud. Ravi oli peaaegu olematu ja tihtilugu kasutasid laagrivõimud haigust ära, et vangile täiendavaid kannatusi põhjustada. 

Septembris 1981 algasid Nekipelovi teravad valud neerude ja kusiti piirkonnas. Arstipunktis ei osutatud talle mingit meditsiinilist abi. Nekipelovit süüdistati hoopis selles, et ta oli arsti öösel välja kutsunud. Kuna ta seisund läks kogu aeg halvemaks, kuulutasid 16 vangi välja tööseisaku ja näljastreigi. Nõuti, et kvalifitseeritud uroloog tuleks Nekipelovit läbi vaatama. Karistuseks saadeti streikijad kartserisse. Minagi sain oma esimesed 7päevased kartseritriibulised. Ent viimas siiski saabus uroloog, kes määrati diagnoosi ja Nekipelov sai ravi. Seejärel streik  lõpetati.

Nõrga tervise tõttu oli Nekipelovil praktiliselt võimatu töönorme täita. Selle eest karistati teda alatasa kartseri, kokkusaamistest ning laagrikauplusest ostuõiguse äravõtmisega, millele lisandusid nuhtlemised laagrisisese võitluse eest. 1982. aasta lõpul saadeti ta kui allumatu ja „paranemise teele mitteasunud“ vang kolmeks aastaks Tšistopoli vanglasse.

"LOLLIDE INSTITUUT" 

Vabadusvõitleja Erik Udami 85. sünniaastapäev

Täna, 10. juulil, oleks saanud 85. aastaseks väljapaistev vabadusvõitleja ja endine poliitvang Erik Udam (10.07.1938-6.02.1990). Mees, kes pühendas kogu elu võitlusele Eesti vabaduse eest. Mees, kes oli Eesti vastupanuliikumise järjepidevuse kandja. Mees, keda ei saa paremini iseloomustada, kui seda on teinud tema sõbrad ja võitluskaaslased, kes panid Eriku mälestusraamatu pealkirjaks „Mees, keda ei murtud“ (Mees, keda ei murtud: raamat Erik Udamist. – Ilmamaa, Tartu, 2001. Koostanud Jaan Isotamm, Jüri Pertmann ja Enn Tarto).

Eriku võitlused algasid Stalini surma aastal 1953, mil Tallinna 22. Keskkooli (praegu Jakob Westholmi Gümnaasium) õpilaste poolt moodustati noorte põrandaalune vastupanuorganisatsioon Kotkad. Kotkad seadsid eesmärgiks võitluse Eesti vabaduse eest ning  rahvustunde ja vabadusaate tõstmine rahva seas. Peamiseks võitlusmeetodiks oli lendlehtede levitamine. 

24.02.1955 otsustati panna koolimaja stendile Eesti Vabariigi aastapäeva auks koostatud lendleht. Kuna see oli Eriku poolt käsitsi kirjutatud, tabas KGB koolides tehtud lausalise käekirjakontrolliga peagi selle autori. Vahepeal Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) I kursuse üliõpilaseks saanud Erik mõisteti 6 aastaks vangilaagrisse.

Arvatavasti just siis avaldus Eriku erakordne oskus käimasolevaid poliitilisi protsesse hoomata ja neid enda huvides ära kasutada. Üllataval kombel osutus Eriku kassatsioonikaebus edukaks  ja  aprillis 1956 vabastati ta Mordva vangilaagrist. Hiljem vabanes ta sama võtet korrates teistkordsest vangistusest pärast arreteerimist 1962. aastal.

Erik jätkas arreteerimise tõttu katkenud elektrotehnikaõpinguid TPIs ja viis need edukalt lõpule. Võib vaid oletada, milliseid kompromisse tuli tal südametunnistusega teha näiteks marksistlik-leninliku filosoofia kompartei ajaloo, teadusliku kommunismi, poliitökonoomia või mõne muu punase aine eksameid ja arvestusi andes.

1962. aastal jätkus Erikul isegi „jultumust” üritada õppima asuda otse kommunistliku ideoloogia tsitadelli – Moskva Riikliku Ülikooli filosoofiateaduskonda. Raske on oletada, millised võisid olla Eriku tagamõtted, ent kindlasti ei kuulunud ta tulevikuplaanidesse marksistliku filosoofi karjäär. Ehk soovis ta hoopis kontrollida oma mänguruumi piire? Sellest dilemmast vabastasid Eriku tšekistid. Erinevatel ettekäänetel ei õnnestunud tal saada sisseastumiseks vajalikku suunamist.

Erik töötas elektriinsener-projekteerijana EKE Projektis, Eesti Metsainstituudi Erikonstrueerimisbüroos,  Vabariiklikus Restaureerimisvalitsuses (alates 1978 Kultuurimälestiste Riiklik Projekteerimise Instituut) ja ehitusmeistrina Jäneda Sovhoostehnikumis. 

Erik oli ka väga edukas spordimees: Eesti koolinoorte meister kreeka-rooma maadluses, kuulus spordiühing Spartaki üleliidulisse koondisesse, ent võistlusreisile Bulgaariasse teda ei lubatud. Põhjuseks majandusteadlasest isa Viktor Udam (6.11.1910-1.03.1988), kellel 1941. aasta suvel Punaarmeesse mobiliseerituna õnnestus Saksa lennukite pommitabamuse saanud evakuatsioonilaevalt pääseda. Eesti taasokupeerimise järel Punaarmee poolt mõisteti ta 10 aastaks vangilaagrisse ja 5 aastaks asumisele.

Eriku maadlejakarjäär jätkus ka pärast vangistusest vabanemist. Ta tuli 1958. ja 1961. aastal ENSV meistriks ja oli N Liidu meistersportlane. Ent mõistagi olid tema puhul igasugused välisreisid välistatud.

Erik oli üks esimesi, kes taipas, et Eesti vastupanuliikumisel ei ole muud alternatiivi, kui võtta  põrandaaluse võitluse asemel kasutusele avaliku vastupanu taktika. See tähendas taktikalise võttena inimõigusete kaitsmist, sest ainult nii oli võimalik avalikult tegutseda. Samas jäi vastupanuliikumise vankumatuks eesmärgiks Eesti iseseisvuse taastamine.

1978. aasta algul avaldati N Liidus USA kompartei publikatsioon, mis kandis pealkirja „Положение в области прав человек в США“ („Inimõiguste alane olukord USAs“), mille autoriks oli USA kompartei peasekretär Gus Hall. Selles väideti, et 1940. aastal valis Eesti, Läti ja Leedu elanikkonna enamus demokraatlikul teel valitsused, mis esitasid vastuvõtu palve N Liidu koosseisu. Erik saatis sm Hallile avaliku kirja, milles kirjeldas Eesti jt Balti riikide N Liitu inkorporeerimise tegelikke asjaolusid.

1970. aastate lõpul kujunes Eesti vastupanuliikumine taktikaks kollektiivsete avalike märgukirjade läkitamise N Liidu võimuorganistele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele. Tähtsamad kirjad läkitati koostöös Läti ja Leedu vastupanuliikumistega. Neist kõige olulisem on 45 eestlase, lätlase ja leedulase 23. augusti 1979 avalik kiri N Liidu ja mõlema Saksamaa valitsustele, Atlandi Hartale allakirjutanud riikide valitsustele ning ÜRO peasekretärile Kurt Waldheimile. Kirja saatmine oli ajastatud stalinliku N Liidu ja Natsi-Saksamaa vahel allakirjutatud mittekallaletungilepingu (MRP) 40. aastapäevale. Selles Balti apellina all tuntud läkituses kutsuti asjaosaliste riikide õigusjärglasi üles avalikustama ja tühistama pakti salajane lisaprotokoll ning likvideerima selle tagajärjed.  

Lisaks koostati koos lätlaste ja leedulastega veel mitmeid avalikke ühispöördumisi, nende seas näiteks protest nõukogude vägede Afganistani tungimise vastu ja hukkamõist olümpia purjeregati läbiviimisele Tallinnas kui okupeeritud riigi pealinnas. Suur osa neist olid kas Eriku koostatud, või oli ta neid suures osas redigeerinud.

Neist läkitustest andis kõige käegakatsutava tulemuse Balti apell. Sellest ajendatuna võttis Euroopa Parlament 13. jaanuaril 1983  98 poolt- ja 6 vastuhääle ning 8 erapooletuga vastu resolutsiooni, milles mõisteti hukka Balti riikide okupeerimine N Liidu poolt ning nõuti nende riikide iseseisvuse taastamist.  

Erik kuulus nende hulka, kelle arvates vajas Eesti tärkav avalik vastupanuliikumine organisatsioonilist vormi. Eeskujuks olid Helsingi lepete täitmise ühiskondlike järelevalvegrupid Moskvas, Ukrainas, Leedus, Gruusias ja Armeenias. Helsingi grupp tundus olevat sobiv foorum, mille kaudu oleks inimõiguste rikkumise juhtumite avalikustamise kõrval avanenud võimalus teavitada maailma avalikkust Eesti okupeeritusest ja anda märku, et eesti rahvas ei ole okupatsiooniga leppinud. Paraku ei kandnud katsed moodustada Eesti Helsingi grupp vilja, sest haritlaste, usuaktiviste ja vähemusrahvuste (juudid) seas ei leidunud grupiga liituda soovijaid.

Tagasilöögid Eesti Helsingi grupiga panid liikvele mõtte luua okupeeritud Balti riikide vastupanuliikumiste ühisorganisatsiooni nimetusega Eesti-Läti-Leedu Rahvusliikumiste Peakomitee. Selle organiseerimisel ja dokumentide väljatöötamisel oli Erikul kandev osa. Peakomitee otsustati avalikult välja kuulutada 25.08.1977 Moskvas välisajakirjanikele korraldataval pressikonverentsil. Paraku suutis KGB selle algatuse eos likvideerida.

Perestroikatuultesse suhtus Erik võrdlemisi ettevaatlikult. Ta ei kuulunud 23. augustil 1987 toimunud Hirvepargi meeleavalduse korraldamise otseste algatajate hulka. Küll aga oli Erik Hirvepargi miitingul sõnavõtjate seas. Samuti oli ta Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi (MRP-AEG) asutajaliige ning osales aktiivselt MRP-AEG poolt Tartus 2.02.1988 korraldatud Tartu rahulepingu aastapäevale meeleavaldusel ja sellele järgnenud Vabariigi 70. aastapäeva meeleavaldusel Tallinnas Tammsaare pargis. 

Erikul oli kandev roll Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) moodustamise ettepaneku teksti sõnastamisel. Ent seegi kord ei kuulunud Erik ettepaneku initsiaatorite hulka. Küll aga  osales ta Erik aktiivselt ERSP Korraldava Toimkonna tegevuses, juhatas 20.-21.08.1988  toimunud ERSP asutamis koosolekut ja valiti vastse erakonna viieliikmelisse juhatusse. ERSP II Suurkogul, mis toimus 19.-20.08.1988 Tallinnas Estonia kontserdisaalis, kandideeris Erik erakonna esimeheks, kuid jäi napilt alla Lagle Parekile. 

Paraku oli Erikul sel ajal jäänud elada vähem kui pool aastat. Vaevalt et erakonna esimeheks kandideerides ta juba adus oma rasket ja saatuslikku haigust, mis täisjõus mehe enneaegselt hauda viis. Vähemalt keeldus ta uskumast, et tegemist on pöördumatu protsessiga ega lugenud päevi, mis talle veel on jäänud. Oli ta ju alles 10. juulil tähistanud oma 51. sünnipäeva.  

Kahjuks jäi Erikul nägemata Eesti vabanemine, mille eest võitlusele oli pühendanud kogu oma elu. Olemata jäi ka ilmselgelt edukas poliitiline karjäär taasiseisvunud Eesti riigikogus ja tõenäoliselt ka  rahvusliku valitsuskoalitsiooni ministrina. Aga meie jaoks ta oli ja jääb alatiseks meheks, keda ei murtud.    

Isamaa teelahkmel

Laupäeval, 10. juunil, seisab erakond Isamaa Tallinnas peetaval esinduskogul silmitsi suurte valikutega. Põhjusi murelik olla jätkub ja jääb ülegi. Esmalt tuleb erakonnale valida uus juht, sest istuv esimees Helir-Valdor Seeder  enam jätkata ei soovi. Vahest isegi on suurkogule sellest olulisem võtta ette tõsine sisekaemus, et leida väljumistee pikaajalisest madalseisust. Kui erakonna sees sellekohased  diskussioonid ka toimuvad, pole need paraku avalikuse ette jõudnud.

Viimased aastad ollakse krooniliselt virelenud madala toetuse käes ja oldud Riigikogu erakondade pingereas punane latern, mida on, tõsi küll, kuni viimaste parlamendivalimisteni suudetud korvata ennustustest tunduvalt kõrgemate tulemustega. Seda ühelt poolt oskusliku poliittehnoloogia, teisalt paarilt suurärimehelt saadud rahalise dopingu abil. Samas on üle elatud mitu sisemist raputust. Kõigepealt kõrvaldati juhtivatelt positsioonidelt endised erakonna Res Publica liikmed. Sellele järgnes nn kampsunite mäss, mis tõi kaasa pereheitmise ja Vabaerakonna moodustamise. Viimase saatuseks oli aga kulutulena läbi põleda ja sinna koondunud endised tollal Isamaaliidu nime kandva erakonna tagapinklased lõhkise küna ette jätta.  

Osalemine Jüri Ratase teises valitsuses koos Keskerakonna ja EKREga aga tekitas erakonna tõsiseid erimeelsusi, mille tagajärjeks oli paljude mässuliste erakonnast väljaheitmine või lahkumine. See päädis samuti uue erakonna Parempoolsed loomisega. Tollel, erinevalt Vabaerakonnast, Riigikokku asja ei olnud ja tõenäoliselt terendab ka neil ees vaikne hääbumine.

Viimased Riigikogu valimised olid Isamaa jaoks täielik läbikukkumine. Kaotati 4 saadikukohta, fraktsioon kahanes kolmandiku võrra, millega Isamaa muutus kõige väiksemaarvuliseks saadikurühmaks. Ent mis kõige hullem – esimest korda osutus Isamaa sisuliselt parketikõlbmatuks. Pikki aastaid kaalukeele rolli etendamisega oli selleks korraks lõpp. Ei aidanud ka Isamaa juhtide Seedri ja Reinsalu kintsukaapiv kaasakappamise EKRE vastu käivitatud infooperatsiooni kisakooriga, milles Ekspress Grupi väljaannete poolt seostati rahvuskonservatiive Vene eraarmee Wagneri juhi Jevgeni Prigožiniga. 

Kui aga asja teiselt poolt vaadata, siis rahvuslike huvide seisukohalt ei saa Isamaale EKREst distantseerimist ette heita. Seoses erakonna Eesti 200 tõenäolise valimiseduga, ei saanud Isamaa panustada Reformierakonnale altermatiivse koalitsiooni moodustamisele. Selleks poleks lihtsalt saadikukohti jätkunud. Jäi vaid loota, et neid loodavasse valitsusse kaasatakse. Samas oli ka Keskerakond andnud teada EKREle selja pööramisest. Sarnaselt Isamaale lootsid ka nemad  koos oravaparteiga valitsema hakata. Kuid kas tõesti ei olnud EKREst eemaldumise demonstreerimiseks muud võimalust, kui karjalambana kaasatraavimine eelnimetud alatu provokatsiooniga? Võib arvata, et sinna võisid ka mõned Isamaa saadikukohad kaotsi minna.

EKRE jaoks on ainus võimalus riigitüüri juurde saada  Keskerakonna kaudu. Jätame kõrvale utoopilise võimaluse, kus EKRE sarnaselt Ungari Kodanike Liidule Fidesz või Poola Õiguse ja Õigluse parteile (PiS) saab parlamendis absoluutse enamuse. Enamvähem sama ebatõenäoline on EKRE kaksikvalitsus Isamaaga. Sestap on EKREle ainus reaalne võimalus eelmiste valimiste järgse kolmikliidu naasmine.

Ent sellega oleks automaatselt kriips peal Isamaa senistel saavutustel riigielu eestistamisel: eestikeelsele kooliharidusele üleminekul. Rääkimata agressorriikide Venemaa ja Valgevene kodanikelt hääleõiguse äravõtmisest kohalike omavalitsuste valimisel. Keskerakond selleks sellele surmani vastu - need inimesed on ju Keskerakonna kaalukas toetajaskond. 

Meenutame, et EKREga ühte valitsusse minnes pidi ka Keskerakond tegema suuri ohverdusi. Kodurahu huvides oldi sunnitud tegema vangerdust Tallinna linnavalitsuses, pannes tuimalt tiksuva, ent kahjutu Taavi Aasa asemele, varjamatult venemeelse Mihhail Kõlvati. Teiseks kompromissiks oli avalikult eestivaenuliku Yana Toomi Brüsselisse läkitamine, kes samas jäi Keskerakonna aseesimeheks. Seega tähendanuks kolme praegu opositsioonis oleva erakonna baasil valitsuse moodustamine eelkõige eestikeelsele haridusele üleminekule piduri peale panemist, rääkimata Keskerakonna elektoraadi kärpimisest. Ja nagu ennegi nähtud, oleks koalitsioonikaaslased teinud süüdlasliku näo: "koalitsioonipartner ei lase".

Aga just eestikeelsele haridusele üleminek on pensionireformi kõrval olnud Isamaa lemmiklaps, mis  õnnestus viimases valitsuskoalitsioonis ka "välja pressida". Üritati ka vaenulike riikide kodanike hääleõiguse kallale minna ja keeleseaduse muutmise kaudu eesti keele õiguse tagamise kehtestamist avalikus ruumis, ent nendele katsetele panid sotsid jala ette. (Tundub, et kättemaksuks blokeeris isamaalasest justiitsminister Lea Danilson-Järg sotside algatatud erakondade rahastamise järelevalve komisjoni volituste laiendamise eelnõu.)

Alguse juurde tagasi tulles on paslik heita pilk Isamaa uue esimehe valimisele. Kui alates 2017. aastast erakonda tüürinud Helir-Valdor Seedet oli teatanud, et tema enam esimehena jätkata ei soovi, hüppasid kohemaid välja kaks pretendenti. Paljudele pettumuseks olid nendeks Urmas Reinsalu ja Tõnis Lukas, kelle kui „viltutallatud saabaste“ puhul oli raske loota vinduvale erakonnale uue elu sisse puhumist. 

Lisaks sellele on mõlemad juba seda ametit pidanud, seejuures võrdlemisi lühiajaliselt ja olematute saavutustega. Reinsalu oli aastail 2012-2015 erakonna Isamaa ja Res Publica Liit esimees, Lukas alates 2005. aastast kuni Isamaaliidu ja Res Publica ühinemiseni 2006. aastal viimane Isamaaliidu esimees. Kui peaks juhtuma, et Lukas ei osutu valituks, poleks see talle esimeseks korraks erakonna juhi valimisel „teiseks jääda“. 2. detsembril 1995 Estonia kontserdisaali aset leidnud ERSP ja Isamaa ühinemise suurkogul toimunud vastse ühenderakonna esimehe valimistel jäi ta alla Toivo Jürgensonile. Paradoksaalselt kallutasid vaekaussi Tartu ERSPlaste hääled, kes mõnevõrra ootamatult andsid oma eelistuse mitte kaaslinlasele Lukasele, vaid tallinlasele Jürgensonile. Põhjuseks Lukase üleolev suhtumine ERSPsse. 

Tundub, et Isamaa  madalseisud on otseses seoses erakonna esimehe persooniga. Kõrgtoetuse aegadel oli erakonna eesotsas karismaatiline Mart Laar, ent tema mantlipärijate ajal oli toetusenumbrid jätnud alati soovida. Sestap peaks nii Reinsalu kui ka Lukas panema kahtlusenoodid helisema, sest võttes arvesse nende seniseid saavutusi erakonna juhtimisel, on raske eeldada, et nad osutuksid edukamaks praeguses olukorras. Ja üldse näib nende kandideerimine pigem  hädalahendusena välja, sest karismaatilisemaid ja liidriomadustega isikuid ei paista kuskilt. Mida teha? Kas osta sotside kombel juhiks sisse mõni parteitu prominent?

Kõige selle valguses on tõeliseks kergenduseks kolmanda kandidaadi esile kerkimine. Ehkki Lea Danilson-Järg on poliitikas uustulnuk ja Riigikogu valimistel äpardunud, näib temas siiski olevat materjali tipp-poliitikuks sirgumiseks. Erinevalt epateerivatest ning uhkeid poose võtvatest konkurentidest, meenutab ta oma vaikse põhimõtte- ja järjekindlusega natuke Seedrit ja kohati avaldub temas isegi rohkem eestimeelsust kui EKRE edurivil. Igatahes on temas sädet, mis ta rivaalide kolletes on ammu kustunud. 

Seega oleks Danilson-Järg Isamaale parim valik. Kui aga eelistatakse Reinsalu või Lukast, ootab Isamaad kardetavasti ees jätkuv seisakulik „peenhäälestamine“ opositsioonis ja lootus valitsuskoalitsiooni lagunemisele, et teel külmetava sandina reeotsale kutsutuks saada.

Obstruktsiooni kasutasid ka vangistatud dissidendid

Tänaseks on terve nädala kestnud kolme opositsioonierakonna algatatud obstruktsioon Riigikogus. Vastasrind püüab iga hinna eest takistada valitsuskoalitsioonil vastu võtmast seadusemuudatusi, millel puudub valijate mandaat. Kuna Kaja Kallase valitsus tunnetab hästi oma algatuste ebapopulaarsust, et mitte öelda alatust, otsustas valitsus minna täispangale ja saavutada kõigi seaduste kiirkorras vastu võtmine nn kobareelnõuna. Opositsiooni seni pruugitud takistusmeetmete, nagu seaduste menetlemise ummikusse ajamine, jaoks oli varutud tõhus vastumeede: siduda seaduste vastuvõtmine usaldusküsimusega. Nii loodeti seadusemuudatused enne Riigikogu suvepuhkust vastu võtta ja et sügiseks on rahvas kõik unustanud. Rahval on ju haugi mälu ja valimised on mägede taga. Läks aga sootuks teisiti. Valitsuskoalitsiooni blitzkrieg lendas vastu taevast. Seni luige, havi ja vähi kombel käitunud opositsioonierakonnad suutsid kõik vastuolud kõrvale heita ja leida tõhusa vasturelva valitsuskoalitsiooni sepitsuste nurjamiseks. Obstruktsiooniks sai  Riigikogu istungjärgu päevakorra vastuvõtmise takistamine.    

Vladimir Bukovski
https://www.wikidata.org/wiki/Q360471

Kui obstruktsiooni on seni harjutud pidama poliititse võitluse vahendiks, siis on huvitav teada, et seda on kasutatud ka muudes valdkondades. Nii näiteks on tuntud vene-nõukogude dissident Vladimir Bukovski (1942-2019) oma mälestusraamatus И возвращается ветер... (eesti k „Ja naaseb tuul…“ – EKSA, 2022) värvikalt kirjeldanud, kuidas Vladimiri vangla poliitvangid suutsid oma obstruktsiooni ehk massilise kaebuste kirjutamise kampaaniaga saavutada võidu vangla administratsiooni üle. 

Vladimiri vanglasse oli kokku korjatud kõige alistamatumad ja kangekaelsemad poliitvangid. Kuni 1975. aastani neid tööle ei sunnitud. Ent 1975. aasta kevadel tuli Moskvast käsk nad tööle panna. Vangid loomulikult keeldusid. Algas pikaajaline piiramisseisukord, kus kõiki „kuritahtlikke tööst keeldujaid“ pisteti kartserisse või viidi üle rangemale režiimile, keelati kirjavahetus ja kokkusaamised sugulastega ning võimalus osta vanglalavkast lisatoitu. Sõda oli halastamatu ja käis väljakurnamise peale. Igaüks sai aru, et kaotada ei tohi. Seepärast võtsid vangid lisaks tavalistele protestivahenditele – näljastreigid ja vabadusse smugeldatud teated vanglast valitsevast seadusetusest – kasutusele mõnevõrra ootamatu meetodi: ametlikud instantsid külvati sõna otseses mõttes üle kaebuste laviiniga.

Kehtivate seaduste kohaselt oli vangil õigus saata kaebusi mistahes riiklikusse või ühiskondlikkusse asutusse ja ametiisikule. Alates kaebuse sisseandmisest oli vangla kohustatud selle kolme päeva jooksul ära saatma. Selle aja jooksul pidi koostatama selgitav kaaskiri ja lisama väljavõtte kaebaja isiklikust toimikust. Kaebuse saajal tuli see sissetulevate paberite raamatus registreerida ja sellele kuu aja jooksul vastata. 

Kaebuste läbivaatamist reguleeris hulk seadusi ja instruktsioone. Praktikas ei andnud ühe kaebuse kirjutamine mingit tulemust. See saadeti „pädevale isikule“, st sellele, kelle peale kaevati. Tolle meelest oli kaebus loomulikult põhjendamatu. Enamasti keegi kaebusi lihtsalt ei lugenudki, vaid need saadeti kohe instantsi pidi allapoole.

Ometi olid kaebused isegi vanglas tulemuslikud, kui neid kirjutati tohutu hulk ja kõige ebapädevamatele instantsidele. Kaebus tuli koostada võimalikult lühike, selge ja eelistatavalt ühel leheküljel, vastasel juhul ei hakanud seda keegi lugema. Esitada oli vaja üksnes seaduse või instruktsiooni rikkumise fakt, sündmuse kuupäev, süüdlaste nimed ja viide seadusele või instruktsioonile, mida rikuti. Kaebama pidi kaebuse objektist kõrgemal oleva asutuse ülemale peale. Lisaks tuli kaebus kindlasti saata tähitud kirja ja väljastusteatega.

Sõja haripunktis kirjutas iga poliitvang kümme kui kolmkümmend kaebust päevas. Ühe päeva jooksul oli keeruline nii palju kaebusi koostada, seetõttu jagati teemad ära ja igaüks kirjutas omal teemal ning andis selle teistele maha kirjutamiseks.

Kõige parem oli adresseerida kaebusi mitte ametnikele, vaid kõige ootamatumatele inimestele ja organisatsioonidele. Näiteks kõigile ülemnõukogu, vabariigi-, oblasti- või linnanõukogu saadikutele, ajalehtedele ja ajakirjadele, kosmonautidele, kirjanikele, kunstnikele, näitlejatele, baleriinidele, keskkomitee sekretäridele, kindralitele, admiralidele, tööeesrindlastele, karjustele, põdrakasvatajatele, lüpsjatele, sportlastele jne.

Edasi kulgesid asjad järgmiselt. Vanglakantselei osutus kaebustega üle ujutatuks ega jõudnud neid ettenähtud kolmepäevase tähtaja jooksul ära saata. Saatmistähtaegade rikkumise eest said nad noomitusi ja jäid preemiatest ilma. Sõja kõige kuumematel päevadel kaasati vanglaülema korraldusega kantseleile appi kõik, keda võtta oli: raamatukogutöötajad, mittevangidest raamatupidajad, tsensorid, poliitosakonna ohvitserid ja operatiivtöötajad. Ka vangla kõrval asuva MVD õppeasutuse kursandid kupatati kantseleile appi.

Mida kõike nende kaebustega ei tehtud. Neid konfiskeeriti kottide kaupa ja varastati, vangidele ei antud paberit, ei müüdud ümbrikke ja marke, keelati saata tähituna ja väljastusteatega (et oleks mugavam varastada), anti välja spetsiaalne käsk, millega keelati kaebuste kirjutamine igale poole peale prokuratuuri ja MVD, pandi kaebuste eest kartserisse istuma. Mõned poliitvangid ei saanudki kartserist välja.

Ja milliseid vastuseid saadi! Hullunud ametnikud, kes ei jõudnud kaebusi läbigi lugeda, vastasid huupi, ajades segi nii adressaadid kui ka kaebused. Nad moonutasid ja võltsisid õnnetuid seadusi sellisel määral, et neid endid oleks selle eest võinud istuma panna. Näiteks kohaliku MVD valitsuse polkovnik vastas, et NLKP kongress ei ole ühiskondlik organisatsioon ja seetõttu ei tohtivat selle poole kaebustega pöörduda. Muidugi järgnes polkovniku peale kaebuste tulv. Vladimiri kohtunikud, olles maruvihased hagide kuhjade ja nõuete tõttu alustada kriminaaluurimist vanglaülemuste vastu, vastasid näiteks, et MVD ohvitsere ei saa nõukogude kohtu alla anda. Ei vaja vist suurt fantaasiat, et ette kujutada, millised vastused tulid näitlejatelt, baleriinidelt, sportlastelt, lüpsjatel ja põdrakasvatajatelt.

Kogu Nõukogude Liidu bürokraatiasüsteem oli sellesse sõtta kistud. Polnud sellist ametkonda või asutust, oblastit või vabariiki, kust ei oleks vastuseid saadud. Juhtus, et kaks instantsi andsid risti vastupidise sisuga vastuse ja sellisel juhul ässitati nad teineteise vastu üles. Bukovski on arvamusel, et kui asi oleks kestnud veidi kauem ja sellesse tegevusse oleks lülitunud kogu vangla, oleks kogu nõukogude bürokraatiamehhanism lihtsalt rivist välja läinud: kõik asutused Nõukogude Liidus oleks töö katkestanud ja hakanud meile vastuseid kirjutama.

Ent võimud andsid alla. Vanglasse läkitati kõrge komisjon. Vange see suurt ei aita, ent ometi leiab iga komisjon vanglajuhtkonna töös hulgaliselt puudujääke ja minnalaskmisi. Nende avastamiseks neid sinna saadetaksegi. Vanglaülemustel tehakse kõrvad tuliseks, keegi võetakse maha, keegi viiakse madalamale ametikohale, keegi saab noomituse.           

Kaks aastat kestnud võitluse järel piiramisseisukord tühistati. Vanglaülem vallandati ja saadeti pensionile, administratsiooni seas tehti veel mõned muudatused ja kõik jäi vaikseks. Moskva taganes oma korraldusest. 

Aeg näitab, kui kaua jätkub Riigikogu opositsioonil ühtsust ja vastupidavust, et oma ainsa võitlusvahendi, obstruktsiooni abil sundida võimukoalitsiooni kompromissi leidma. Loodetavasti ei kulu selleks kaht aastat nagu Vladimiri vangla poliitvangidel.

Ukraina „kuldsed kuuekümnendad“

Läinud sajandi kuuendat aastakümmet tavatsetakse pidada üheks järjekordseks murranguajaks 20. sajandi ajaloos. Ehkki see periood oli võrreldes mitme varasema ja hilisemaga suhteliselt rahumeelne, ei saadud ometi läbi ilma suurema sõjata. Jutt on muidugi Vietnami sõjast, mis tõi kaasa ennenägematu massiline sõjavastase liikumise. Lisaks sellele mahuvad maailma muutvate sündmuste sekka Aafrika riikide vabanemine koloniaalikkest, Kuuba raketikriis, Berliini müüri ehitamine, Hiina kultuurirevolutsioon, Praha kevad ja palju muud. Ja muidugi kosmoslennud, mis tipnesid inimese astumisega Kuu pinnale.

Ent pigem on kuuekümnendad tuntud kontrakultuuri ajastuna, mil USAs ning teistes lääneriikides leidsid aset sotsiaalsete normide revolutsioonilised muutused (sex, drugs and rock’n’roll). Need hõlmasid riietust ja meeste soenguid, muusikat, suguelu (seksrevolutsioon ühes rasestumisvastaste vahendite laialdase kättesaadavusega), kodanikuõigusi, sh naiste ja vähemuste õigused, haridust ning muid eluvaldkondi. 

Kümnendi lõpul puhkesid Prantsusmaal, Saksamaa Liitvabariigis (SLV) ja mujal massilised vägivaldsed üliõpilasrahutused. Tegutsema hakkasid mitmed promarksistlikud terrorirakukesed, nagu näiteks Bader-Meinhofi Punaarmee fraktsioon SLVs ja Punabrigaadid Itaalias. Atentaadides hukkusid USA president John Kennedy ja tema vend Robert Kennedy ning neegrite kodanikuõiguste eest võitlemise juhtkuju Martin Luther King.

Kõigel sellel oli suurem või väiksem mõju Nõukogude Liidu (NL) mõjusfääri kuuluvatele riikidele, kaasa arvatud NL. Pärast Stalini surma seal alanud ühiskonna liberaliseerumise protsessid, mis on tuntud Hruštšovi „sulana“, jätkusid täie hooga ka järgmisel kümnendil.

Eestis on seda aega nimetatud „kuldseteks kuuekümnendateks“. Ning põhjusega, sest võrreldes paari eelneva aastakümne ja järgneva ajaga, saab seda tõesti kuldajaks nimetada. Ent seda ilusat pilti jäid varjutama jätkuv okupeeritus, suletud piirid, mida vaid mõni õnneseen võis ületada, industrialiseerimise ettekäändel toimuv massiimmigratsioon eesmärgiga jätta eestlased vähemuseks oma kodumaal ja järjest süvenev venestamine.  

Eesti „kuldsete kuuekümnendatega“ sarnased protsessi toimusid ka mujal Nõukogude Liidus. Järgnevate ridadega on püütud heita pilka kuuekümnendatele Ukrainas, mis on tuntud kuuekümnendlaste  (ukr k шістдесятники) ajastuna.  

Ukrainlaste plaanipärane venestamine sai alguse kohe pärast Venemaa rüppe langemist, mis sai erilise hoo sisse nõukogude perioodil. 1920. aastatel toimus küll mõningane ühiskonnaelu ukrainastamine, kus tehti katseid seada sisse ukrainakeelne asjaajamine. Kuid juba 1930. aastate algul toimus kannapööre ja algas seninägematu venestamine. Ukraina rahvuslik kultuur ning keel said suhteliselt vabalt eksisteerida vaid Poolas, Ungaris ja Rumeenias, mille koosseisu olid I maailmasõja tulemusel läinud territooriumid, kus elas arvukalt ukrainlasi. Ent need alad okupeeriti ja annekteeriti järgmise maailmasõja lõpul NLi poolt ning liideti Ukraina NSVga, koos sellele järgneva „klassivaenlaste“ represseerimise, ukrainlaste küüditamise ja venestamise ning venelaste massiline sisserändega.

Lootused Ukraina kultuuriliseks renessansiks tärkasid alles pärast Stalini surma. Ehkki ühiskonna- ja kulutuurielu muutus tunduvalt vabamaks, ei tähendanud see, et oleks lakanud ukraina keele ja kultuuri süstemaatiline tasalülitamine ja ukrainlaste venestamine. Ent juba aastail 1958-1959 koostati mitmete kultuuritegelaste poolt protestiavaldusi uue haridusseaduse vastu, millega suurendati vene keele osatähtsust ukrainakeelsetes koolides. Need protestiavaldused vältasid mitmeid aastaid ja pälvisid rahvas seas suurt poolehoidu. Seda on peetud ukrainlaste avaliku vastupanu alguseks. 

Hruštšovi „sula“ laineil kerkis 1960. aastate algul esile arvukalt noori andekaid ukrainameelseid loomeinimesi, keda hakati nimetama kuuekümnendlasteks. Nimekamad neist olid kirjanikud Lina Kostenko, Vassõl Sõmonenko, Ivan Dratš, Vitali Korotõtš, Grõgir Tjutjunnõk, Volodõmõr Drozd, Mõkola Võngranovskõi, Vassõl Ševtšuk ja Ivan Svitlõtšnõi;  kunstnikud Alla Horska, Viktor Zaretskõi, Stefania Šabatura ja Boriss Tšitšibabin; kirjanduskriitikud Ivan Dzjuba ja Evhen Sverstjuk; lavastaja Les Tanjuk, filmirežissöörid Sergei Paradžanov ja Juri Iljenko; kunstikriitikud Roman Korogodskõi ja Juri Smirnõi, tõlkijad Hrõhorõi Kossur ja Mõkola Lukaš. Neile lisandusid mitmed rahvuslikult mõtlevad teadlased, publitsistid, filosoofid ja kunstnikud, nagu Vjatšeslav Tšornovil, Valentõn Moroz, Opanass Zalõvahha jt. Mainimata ei saa jätta ka nomenklatuurset filmirežissööri Oleksandr Dovženko’t, kes nõudis sotsialistliku realismi piiride avardamist loomingulises tegevuses, olles sellega kuuekümnendlastele inspireerivaks ja julgustavaks eeskujuks.

Kuuekümnendlased kujunesid Ukraina rahvusliku taassünni sümboleiks. Neil aastail tekkis aktiivne kultuurialane tegevus, mis ulatus ametlikest piiridest kaugemale. Korraldati omaalgatuslikke luulelugemisi ja kunstinäitusi, represseeritud kultuuritegelaste mälestusõhtuid, lavastati seni ideoloogilistel põhjustel põlu all olnud näidendeid ja koostati petitsioone ukraina kultuuri kaitseks. Nende looming ja ühiskondlik tegevus leidis elavat vastukaja nii intelligentsi kui ka lihtrahva seas. Suur oli nõudlus luuleraamatute järele, luuletusi õpiti pähe. Poeetide avalikud etteasted kogusid arvuka kuulajaskonna, ukraina rahvakunsti ja kaasaegse kunsti näitusi, aga ka ukraina rahvamuusika kontserte külastas palju inimesi. Kõik rahvapärane võeti vastu suure entusiasmiga. Kuuekümnendlaste tegevus tugines intelligentsi parimatele traditsioonidele, mida iseloomustasid püüdlused vaimse iseseisvuse, loomevabaduse, kodanikuühiskonna ja rahva teenimise ideaalide poole. Kuuekümnendate esimesed kõneisikud olid poetess Lina Kostenko ja Ukraina venestamise ja rahvusliku orjastamise vastu suunatud ägeda publitsistliku luule autor Vassõl Sõmonenko, keskusteks kujunesid Kiievi loomingulise noorsoo klubi „Сучасник“ („Kaasaegne“) ja Lvivi klubi „Пролісок“ (Lumikelluke), mis tegutsesid kohaliku komsomolikomitee egiidi all, ent millest kujunesid alternatiivse rahvuskultuuri loomebaasid. Noored rahvusaktivistid kasutasid komsomoliorganisatsiooni ära rahvuslike ideede propageerimiseks. 

Üheks esimeseks avalikuks rahvuslikuks manifestatsiooniks kujunes 1963. aasta veebruaris  Kiievi ülikoolis peetud ukraina kultuuri ja keele teemaline konverents, kus nõuti ukraina keele kehtestamist Ukraina NSV ametliku keelena ning ukrainlaste kui vähemusrahvuse õiguste taastamist Vene Föderatsioonis. Konverents, millest võttis osa ligikaudu tuhat inimest, kujunes rahvuslikuks demonstratsiooniks, mis heitis väljakutse kehtivale venestamispoliitikale. Kõige massilisemaks rahvuslikuks ürituseks kujunes 22. mail  peetav iga-aastane palverännak kuulsa Ukraina poeedi Tarass Ševtšenko (1814-1861) monumendi juurde tema sünnilinnas Kanivis Tšerkassõ oblastis. Sel kuupäeval oli poeedi põrm toodud Venemaalt Ukrainasse. Kuna Ševtšenko monumente oli pea kõigis suuremates Ukraina linnades, sai üldiseks traditsiooniks sel kuupäeval nende jalamile lilli asetada. Eriti massiliseks kujunesid need üritused Kiievis. Lilli toodi kogu päeva jooksul, kuid pärast tööpäeva lõppu kogunes monumendi juurde sadu peamiselt noori inimesi, kes lugesid endi ja ukraina klassikute luulet ning laulsid rahvalaule. Taaselustusid koljaadad, kus jõulude ja muude pühade ajal käisid karnevalikostüümides noored mööda maju ning laulsid jõululaulude kõrval ka rahvuslikke laule. Lauljatele tasuti raha ja maiustustega.

Kuuekümnendlaste ideed levisid üle kogu Ukraina, kuid keskuseks kujunes pealinn Kiiev, kuhu olid koondunud peamised kultuuriasutused ja suurem osa rahvuslikust intelligentsist. Kuuekümnendlaste peamisteks poliitilisteks eesmärkideks oli kehtiva režiimi demokratiseerimine, loominguvabaduse saavutamine, ukraina keele kehtestamine Ukraina NSV ametliku keelena ja venestamise lõpetamine. Ukraina iseseisvumisest avalikult veel juttu ei olnud. Kuuekümnendlaste kreedo väljendus Ivan Dzjuba 1965. aastal valminud kirjutises „Internatsionalism või venestamine“ („Iнтернаціоналізм чи русифікація?“), milles olid vaatluse all NLi rahvusprobleemid peamiselt Ukraina näidete põhjal. Kirjutis oli koostatud marksistlikelt positsioonidelt, kus venestamist kui stalinlikku kõrvalekallet leninlikust rahvuspoliitikast teravalt kritiseeriti. Trükivalgust see kirjutis siiski ei näinud, vaid levis omakirjastuslikke kanaleid pidi. 

Mõistagi oli kuuekümnendlaste kultuurialast ja rahvuslikku tegevust võimatu hoida ametlikus Prokrustese sängis. Ja võimudepoolsed vastumeetmed ei lasknud end kaua oodata. Alates 1963. aastast vallandus kuuekümnendate vastu suunatud ideoloogiliste süüdistuste laine. Eelkõige heideti neile ette natsionalismi. Ajakirjanduses, ametiühingute koosolekutel ja erinevatel koosviibimistel käivitati kuuekümnendate ahistamiskampaania. Keelustati kirjandus- ja kunstikohtumised ning loomeõhtud, keeldu trotsivad üritused aeti toore jõuga laiali. Kuuekümnendlaste keskusteks olnud loomingulise noorsoo klubid suleti. Aegamööda võeti enamikult kuuekümnendatelt võimalus oma teoseid avaldada, nad vallandati töölt ja nende vastu korraldati provokatsioone. Enne 22. maid hoiatati asutustes ja ülikoolides ebasoovitavate ilmingute eest, mis võivad aset leida Ševtšenko monumendi juures. Kes aga neist hoiatustes hoolimata üritustel osales, neid fotografeeriti salaja KGB poolt ning see tõi endaga kaasa mitmesuguseid pahandusi õppeasutuses või töökohal. Vastuseks hakkasid paljud kuuekümnendalased avaldama ja levitama oma loomingut omakirjastuses. Ent oli ka neid kuuekümnendlasi, kes läksid võimude poole üle, nagu näiteks V. Korotitš, I. Dratš, V. Drozd, teised  (L. Kostenko) seevastu lõpetasid üldse oma loomingu avaldamise. 

Ent võimude suhteliselt leebe käitumine ei kestnud kaua. Juba 1965. aasta augustis-septembris arreteeriti üle kogu Ukraina umbes 20 kuuekümnendlast. Kõiki neid süüdistati nõukogudevastases agitatsioonis ja propagandas, ent võrreldes järgnevate aastatega olid karistused veel võrdlemisi kerged – mõnest kuust kuni kuue aastani range režiimiga vangilaagris. Mõnel õnnestus isegi  tingimisi karistusega pääseda. 1965. aastate arreteerimiste järel muutsid võimud avalike rahvuslike ürituste korraldamise peaaegu võimatuks. 1967. aasta 22. mail ajasid miilitsad Kiievis jõuga laiali Ševtšenko monumendi juurde kogunenud inimesed, kellest paljud lühiajaliselt arreteeriti.  

Kuuekümnendlaste liikumise finaaliks kujunes teine massirepressioonide laine 1972. aasta jaanuaris, mil Kiievis, Lvivis ja mujal Ukrainas arreteeriti üle saja isiku, nende seas hulk tuntud kuuekümnendlasi. Erinevalt 1965. aasta repressioonidest olid karistused tunduvalt karmimad:  valdavalt mõisteti maksimum – 7 aastat vangilaagrit ühes sellele järgneva 5aastase asumisele saatmisega. Lisaks sellele oli palju neid, keda vangistati nõukogude tegelikkust laimavate väljamõeldiste levitamise süüdistusel või kellele inkrimineeriti mõni kriminaalkuritegu. Arreteerimistega kaasnes hulgaliselt läbiotsimisi ja ülekuulamisi ning ka kohtuväliseid repressioone, mille käigus rahvusliku liikumisega seotud isikuid vallandati töölt ja visati välja kõrgkoolidest, noormehi aga saadeti sõjaväkke.

1972. aasta mais  võeti ametist maha Ukraina NSV kompartei esimene sekretär Petro Šelest, kellele Moskva pani süüks soosivat suhtumist natsionalismi. Ta asendati venestunud ja umbkeelse Volodõmõr Štšerbõtskõiga. Sellele järgnesid puhastused kõigil võimutasanditel, kus saadeti pensionile või kaotas ameti hulgaliselt ideoloogiatöötajaid. Analoogilise rehaga käidi üle ka kultuuri- ja teadusasutuste juhtkonnad. Samaaegselt suurendati oluliselt KGB koosseise täiendades seda peamiselt venelastega. Hüppeliselt suurendati telefonikõnede pealtkuulamist, kirjade läbivaatamist ning salajast ja avalikku jälitamist. Nende meetmete tulemusel kujunes Ukrainas välja atmosfäär, mis meenutas stalinistliku terrori aastaid. Igasugused rahvuslikud algatused suruti juba eos maha, rahvuslik liikumine suudeti preventiivsete repressioonidega peaaegu täielikult halvata.

Ent kuuekümnendlaste ideed elasid edasi ukrainlaste rahvuslikus vastupanuvõitluses, nagu näiteks Ukraina Helsingi grupi tegevuses, mille 41 liikmest moodustasid ülekaaluka enamuse endised kuuekümnendalased, kellest paljud liitusid grupiga vangistuses viibides. Kuuekümnendlaste vaim on edasi kandunud Ukraina rahvarindes Ruhh, Oranžis revolutsioonis, Maidani ülestõusus ja tänases võitluses vene röövvallutajate vastu. Ja seda ei suuda keegi väärata.   

 

Suri Leedu vabadusvõitleja Antanas Terleckas

Antanas Terleckas

Täna, 16. veebruaril 2023, Leedu Vabariigi 105. aastapäeval, lakkas tuksumas legendaarse vabadusvõitleja Antanas Terleckase süda. Juba varasest noorusest Leedu vastupanuliikumises osalenud Terleckas tuntakse peamiselt kui Balti apelli liikumise algatajat ja selle põhiautorit.

Balti apell ehk neljakümne viie Eesti, Läti ja Leedu kodaniku avalik märgukiri ÜRO peasekretärile ning NSV Liidu, Saksamaa LV, Saksa DV ja Atlandi hartale alla kirjutanud riikide valitsustele nõudega avalikustada Molotovi-Ribbentropi pakt koos selle salaprotokollidega, kuulutada need allakirjutamise hetkest alates õigustühisteks ning taastada Balti riikide iseseisvus oli ajastatud avalikustada MRP 40. aastapäeval 23. augustil 1979.

Eesti poolt kirjutasid märgukirjale alla endised poliitvangid Mart Niklus, Endel Ratas, Enn Tarto ja Erik Udam. Moskvas ühines sellega veel viis vene dissidenti, nende seas akadeemik Andrei Sahharov. Tagantjärele liitusid sellega veel ka mõned eestlased, nagu Gulagi vangistuses hukkunud Tartu teadlane Jüri Kukk, Tiit Madisson ja Viktor Niitsoo. Balti apell avaldati välisajakirjanduses ja levis NSV Liidus laialdaselt omakirjastuslikul teel. Balti apelli otsese tulemusena võttis Euroopa Parlament Otto von Habsburgi algatusel 13. jaanuaril 1983  98 poolt- ja 6 vastuhääle ning 8 erapooletuga vastu resolutsiooni, milles mõisteti hukka Balti riikide okupeerimine Nõukogude Liidu poolt ning nõuti nende iseseisvuse taastamist.

Terleckasele läks Balti apell maksma 8 aastat vangistust. 30. oktoobril 1979 arreteeriti ta KGB poolt ja mõisteti Leedu NSV Ülemkohtu poolt kolmeks aastaks vangi ja viieks aastaks asumisele. Ta kandis vangistust Permi oblastis asuvas „eriti ohtlike riiklike kurjategijate“ vangilaagris BC 389/36, kus allakirjutanul oli au temaga isiklikult tutvuda. Asumisele saadeti Terleckas  Magadani oblastisse. Temaga koos kohtu all olnud Julius Sasnauskasele mõisteti viis aastat asumist.  

Terleckas sündis 9. veebruaril 1928 väiketalupoja peres. 1949. aastal lõpetas Vilniuse kaubandustehnikumi. Õppis Vilniuse Ülikooli majandusteaduskonnas. 1954-1957 töötas NSVLi  Riigipanga Leedu filiaalis krediidiinspektorina, Vilniuse Linnavalitsuse juhataja asetäitjana ja õppis Leedu NSV TA Majandusinstituudi aspirantuuris.

Nagu ülalpool öeldud, liitus Terleckas vastupanuliikumisega väga noorelt. Nii nagu Niklus, Tarto, Udam ja Ratas olid Eesti vastupanuliikumise järjepidevuse kandjad, oli seda ka Terleckas Leedu vastupanuliikumises. Esimest korda arreteeriti ta 17-aastaselt 1945 süüdistatuna põrandaalusesse vastupanuorganisatsiooni kuulumises. Teistkordselt arreteeriti Terleckas 1957. aastal ja mõisteti nõukogudevastase tegevuse eest neljaks aastaks Irkutski oblasti Taišeti vangilaagrisse.

Viimasest vangistusest vabanenuna naasis ta Leetu 1987. aastal osales innukalt Leedu vabanemisliikumises. Lisaks aktiivsele poliitilisele ja ühiskondlikule tegevusele oli ta viljakas publitsist ja mitme raamatu autor.

Eesti Vabariigi presidendi 16. mai 2013 otsusega omistati Terleckasele kui ka Sasnauskasele Maarjamaa Risti IV klassi teenetemärk.

Artikkel avaldati 16. veebruari 2023 Postimehe netiväljaandes.

Dissident Aleksandr Podrabineki mälestusraamatu eestikeelne tõlge

Aleksandr Podrabinek. 

Dissidendid.

Tõlgitud väljaandest: Александр Подрабинек. Диссиденты. -  Издательство: АСТ, 2014 г.

http://www.urantia-s.com/library/podrabinek/dissidenty/full           

Vene keelest tõlkinud Viktor Niitsoo

Seitse aastat tagasi avaldasin oma blogis selle raamatu kohta arvustuse, millega huvilistel on võimalik tutvuda blogileheküljel "Arvustused" pealkirja all "Uus mälestusraamat dissidentidest". Täna ei ole mul sellele suurt midagi lisada. Selle asemel pakun lugejale isuäratamiseks mõned katkendid raamatust.

Lääs – ida

 1977. aasta oli külluslik viljakas dissidentide väljarändamise poolest. Paraku ei olnud asi mitte niivõrd ära sõitjate hulgas, kui mõjus, mida põhjustas nende lahkumine. Mulje oli masendav. Mõistagi polnud keegi andnud lubadust võidelda inimõiguste eest kuni viimse veretilgani. Igaüks oli oma saatuse peremees, vähemalt seni, kuni seda ei käsutanud KGB. Keegi ei teinud kellelegi etteheiteid, ent nimekate dissidentide välismaale sõitmist võeti vastu kui lööki ja see jättis kogukonda muretunde. Kui individualistlik ka demokraatlik liikumine oma olemuselt polnud, ikkagi mängis rolli indiviidide arvukus. Üsna märgatav oli erinevus üksikute meeleheitlikult julgete 60. aastate lõpu esimeste dissidentide ning 70. aastate keskpaiga sadade aktiivsete ja tuhandete avalike poolehoidjate vahel. Demokraatlik liikumine kasvas ja kogus jõudu. Dissidentliku kogukonna avalike figuuride emigreerumist võeti vastu valulikult.

Sel probleemil ei olnud mustvalget lahendust. Paljugi sõltus asjaoludest. Keegi poleks julenud hukka mõista dissidente, kes lahkusid läände pärast vangilaagrit, asumist või hullarit. Igal inimesel on oma tugevuspiir ja kasulik on seda õigeaegselt tunnetada. Nii lahkusid 1977. aastal läände Pjotr Grigorjevitš ja Zinaida Mihhailovna Grigorenko. Nad sõitsid ajutise viisaga, et Pjotr Grigorjevitš saaks ravi, kuid oli selge, et tagasi nad enam ei tule. Teekonnal lennujaama jooksis kogu elu ateistina elanud Zinaida Mihhailovna asetama küünalt oma maja kõrval asuvasse Hramovniku Püha Nikola kirikusse. Kellele ja mispärast, seda ta ei öelnud. Mul oli raske neist lahkuda. Lennujaamas ütlesin ema Zinale, et arvatavasti ei kohtu me enam kunagi, millega kurvastasin teda väga. Siiani kahetsen, et ei suutnud keelt hammaste taga hoida. Pealegi osutus, et mul polnud õigus – kohtusime Zinaida Mihhailovnaga umbes viieteist hiljem pärast New Yorgis, kui nõukogude võim oli kokku varisenud ja ma sain sinna sõita. Ent Pjotr Grigorjevitšiga jätsime tol päeval tõepoolest hüvasti.

Aasta varem saadeti Nõukogude Liidust välja Vladimir Bukovski, kelle nimi oli juba kogu maailmas hästi tuntud. Tema vabastamise nimel käis ülivõimas kampaania ja lõppes see sellega, et Ameerika vahendusel leppisid Tšiili ja Nõukogude valitsused kokku vabastada vanglast ning lubada oma riikidest ära sõita Bukovskil ja Tšiili kompartei peasekretäril Luis Corvalánil. Hägused kuuldused võimaliku vahetuse kohta liikusid kogu 1976. aasta sügise vältel ja detsembri keskpaiku sai teatavaks, et vahetus oli tõepoolest aset leidnud.

18. detsembril sõitsid mõnikümmend Bukovskit saata soovinud inimest Šeremetjevo lennujaama, mis oli ainuke koht, kust lennukid välismaale lendasid. Mitu tundi ootasime Bukovki kohale toimetamist, ent teda muudkui ei toodud. Šeremetjevo-2 tühjas väljalendude ootesaalis oli palju lääne ajakirjanikke ja KGB töötajaid. Kõik ootasid kõige nimekama nõukogude poliitvangi tulekut. Lõppude lõpuks sai teatavaks, et ta oli viidud Moskva lähise Tškalovski sõjaväelennuväljale ja sealt KGB spetsnazi Alfa ohvitseride konvoiga eraldi lennukiga Zürichisse. Bukovskil jäi karistus lõpuni istumata ja kohtuotsus muutmata. Formaalsest seisukohast võttes korraldasid Alfa ohvitserid talle põgenemise välismaale!

KGB saluteeris Bukovski väljasaatmist omal kombel. Naisdissident Malva Landa, kes oli samuti Šeremetjevosse ärasaatmisele tulnud, kodus puhkes samal ajal tulekahju. Põleng muidugi kustutati, ent Malva vastu algatati kriminaalasi. Naist ei arreteeritud ja asi jäi väga pikalt venima, lõppedes kohtuotsusega, milleks oli asumisele saatmine kaheks aastaks.

Dissidentliku liikumise nimekate tegelaste vabatahtlikku väljarändamist võeti meid toetavas kogukonnas vastu kui vangla eest põgenemist. Nii see sisuliselt oligi. Oli see hea või halb, õige või vale, oli paljuski isiklik küsimus. Ent suhu jäi mõru maik, kuna avaliku elu tegelased olid vastupanus režiimile tähtkujud ja nende ärasõit nägi paratamatult välja positsioonide loovutamisena.

Niipea kui 1977. aastal algasid Moskva Helsingi grupi liikmete arreteerimised, emigreerus kiiruga USAsse Ljudmila Aleksejeva (ja naasis alles 1993. aastal uuele ja ohutule Venemaale). Muide, mitte kõigil ei õnnestunud nii kergesti ja kiiresti ära sõita. Muist pidid kannatama pikaajalist ähvarduste, tagakiusamiste ja provokatsioonide kampaaniat KGB poolt. 1977. aasta oktoobris lahkus Nõukogude Liidust Kronid Ljubarski[1], kes oli 5 aastat istunud Mordva vangilaagrites ja Vladimiri vanglas. Samal aastal suundusid pagulusse nimekad demokraatlikus liikumises osalejad – end Jooksvate sündmuste kroonika legaalseks levitajaks kuulutanud lingvist Tatjana Sergejevna Hodorovitš ja Amnesty Internationali Moskva grupi esimees, füüsika-matemaatikateaduste doktor Valentin Fjodorovitš Turtšin.

Ükskord oli Turtšin võetud KGB töötajate poolt kinni, topitud autosse ja sõidutud kaks tundi ümber Lefortovo vangla, lubades talle, et varsti on ta seal. Turtšin polnud argade killast, ent taoline ebatseremoniaalsus, jõhkrus ja näitlik seadusetus KGB tegutsemisel, ajendasid teda lõppude lõpuks väljarännudokumente sisse andma.

1977. aastal sai lõplikult selgeks, et KGB kavatseb dissidentlikust liikumisest jagu saada selle kõige aktiivsemaid liikmeid istuma pannes või kaelast ära välismaale saates. Mõnel emigreerumisest unistajal tärkas mõte, et kärarikas osalemine demokraatlikus liikumises võib saada lähetuseks läände. Tõsi küll, valearvetust tehes ja pisut üle soolates võis hoopiski kolinal itta lennata. Ja ometi otsustasid nii mõnedki katsetada Moskva Helsingi gruppi hüppelauana vabasse maailma.

Klassikalist hüpet demonstreeris Teaduste akadeemia korrespondentliige, füüsik Sergei Polikanov. Ta oli üsnagi edukas nõukogude teadlane, kellel olid valitsuse autasud ja Lenini preemia ning kes oli lausa „väljasõitlik“ – oli töötanud Šveitsis. Ent nüüd äkki ei lubatud teda välismaale ja 1977. aasta sügisel kirjutas ta L. I. Brežnevile vihase kirja. Vastuseks sellele heideti ta 1978. aasta veebruaris NLKPst välja. Sama aasta juulis astus ta pidulikult MHGsse, septembris jäeti ta ilma Lenini ordenist ja kõigist ametikohtadest, ent juba oktoobris sai ta emigreerumisloa ning lahkus NSVList. See oli hoogne ja täpse arvestusega kampaania, milles demokraatlik liikumine oli olnud käepäraseks vahendiks väljarännu saavutamisel.

Suurema või vähema edukusega kasutasid MHGd läände sõitmiseks ka mõned teised grupi liikmed. Demokraatlik liikumine ei olnud sellest muidugi ruineeritud, ent tema maine sai oluliselt kannatada. Muuhulgas palusid ärasõitnud, et nad esindaksid läänes dissidentlike gruppide huve, selleks et nende ärasõit NSVList ei paistaks niivõrd pagemise kui komandeeringuna. Mõnikord need volitused antigi, ehkki selleks polnud mingit vajadust. Seevastu läände jõudnutena nad jutustasid, et neid „pigistati“, „suruti“ ja „heideti“ NSVList välja, „sunniti ära sõitma“ või isegi „saadeti välja“.

Tegelikult saadeti demokraatliku liikumise tegelastest tõeliselt välja kõigest seitse inimest. 1974. aastal arreteeriti ja saadeti Saksamaale Aleksandr Solženitsõn. 1976. aastal viidi sunniviisiliselt NSVList välja ja vahetati Luis Corvaláni vastu Vladimir Bukovski. 1979. aastal saadeti NSVList välja ja vahetati kahe USAs vahele jäänud nõukogude spiooni vastu viis poliitvangi: Aleksandr Ginzburg, Eduard Kuznetsov, Mark Dõmšits, Georgi Vins ja Oleg Moroz. Ja ongi kõik[2]. Kõik ülejäänud sõitsid ära vabatahtlikult – kas andes nõusoleku ärasõiduks või seda iseseisvalt taotledes.

---

[1] Kronid Arkadjevitš Ljubarski (1934-1996) – astrofüüsik, Poliitvangide abistamise fondi haldur, Amnesty Internationali nõukogude grupi liige, poliitvang. – AP.

[2] Olgu lisatud, et 11. veebruaril 1986 vahetati 1977. aastal 13 aastaks vangi mõistetud juudi väljarännuliikumise aktivist ja MHG liige Anatoli Štšaranski (Natan Sharansky) viie nõukogude bloki spiooni vastu.

Koputajad

Koputajad on vanglaelu nuhtlus. Nad on nagu gripp, millest ühiskond on võimetu lahti saama, ent mille eest on ikkagi vaja hoiduda. /.../

Krimkatsoonides ei ole koputajate saatus kadestusväärne. Ent kes ütles, et koputajaid pole olnud poliitvangide keskel? Olid! Oli ka neid, kes hakkasid avalikult KGBga koostööd tegema. Ent tõelisi koputajaid, kes olid demokraatlikusse liikumisse sokutatud või vabatahtlikult informaatoriks hakanud, on teada vähe. Peamiselt on selle kohta oletused ja kahtlused, täpsed andmeid puuduvad. KGB agentuur on siiamaani salastatud. See-eest on küllalt palju teada nendest, kes avalikult nõustusid julgeolekuga koostööd tegema.

Arvatavasti oli liikumise jaoks kõige valusam Pjotr Jakiri ja Viktor Krassini reeturlus. Arreteeritud 1972. aastal, viibides Lefortovo vanglas eeluurimise all, murdusid mõlemad väga kiiresti ja hakkasid KGBga koostööd tegema. Nad andsid tunnistusi enam kui kahesaja inimese kohta – kõigi, keda suutsid meelde tuletada. Need tunnistused figureerisid paljude dissidentide kohtuasjades. Pjotr Jakir oli demokraatlikus liikumises tuntud inimene. Tema kodu oli üheks selle liikumise kasvamise keskuseks. 5. septembril 1973. aastal kahetsesid Jakir ja Krassin avalikult oma nõukogudevastast tegevust pressikonverentsil, kus osalesid ka välisajakirjanikud. Selle pressikonverentsi katkeid näidati ka nõukogude televisioonis.

Dissidentide avalik kahetsemine oli KGBle tunduvalt tähtsam kui nende tunnistused oma sõprade vastu. KGBl jätkus selletagi operatiivandmeid ning ka paroodilise nõukogude kohtu jaoks polnud see just kuigi oluline. Teine asi oli aga murdumine rahva silme ees, kahetsussõnad oma tegevuse kohta ning partei ja valitsuse tegevuse õigeks tunnistamine. Sellesse suhtus KGB kui tõelisesse võitu. Eriti kui jutt käis tuntud dissidentidest.

KGBl õnnestus murda ja kahetsema sundida isegi religioosseid dissidente, kelle puhul tundus, et usk oleks pidanud neid aitama võitluses võimuga. KGBga tegid koostööd Usklike õiguste kaitse kristliku komitee liige Viktor Kapitantšuk, kirikuajaloolane ja Kristlikus seminaris osaleja Lev Regelson ning tol ajal populaarne ristiusu kuulutaja vaimulik Dmitri Dudko. Esimesed kaks andsid ulatuslikke ütlusi enda ning oma sõprade ja tuttavate kohta ning tunnistusi Gleb Jakunini vastu tolle üle peetud kohtuprotsessil, neile mõisteti sümboolsed karistused ja vabastati kohtusaalis vahi alt. Pärast kohtuprotsessi teatas Lev Regelson teda ümbritsevatele lääne ajakirjanikele paatoslikult: „Ma olen valmis istuma Kristuse eest, ent pole valmis istuma õiguskaitseliikumise eest.“

 Vaimulik Dmitri Dudko arreteeriti 1980. aastal süüdistatuna nõukogudevastases tegevuses. Räägiti, et arreteerimisel, enne autosse istumist, pöördus ta järgmiste sõnadega oma rohkearvulise koguduse poole, mis teda pidevalt ümbritses: „Lähen Kolgata teele!“ Sellised ilusad pildid head ei tõota. Kolgatani Dudko välja ei jõudnud, teekonnal otsustas ta KGB ees kahetseda. Ja kahetses sellise innuga, et ta kriminaalasi lõpetati kohtusse jõudmata. Suvel, Moskva olümpiamängude ajal esines ta kahetsusega televisioonis, seejärel aga puistas ta veel igaks juhuks tuhka pähe ajalehes Izvestija, avaldades seal artikli „Lääs otsib sensatsiooni“.

See, kes endale kõigist tugevamini vastu rinda taob, tõstab tavaliselt esimesena käed üles. Nii juhtus Gruusia Helsingi grupi juhi ja Amnesty Internationali Nõukogude grupi liikme Zviad Gamsahhurdiaga. Ta arreteeriti koos muusikateadlase Merab Kostavaga 1977. aasta aprillis. Aasta hiljem, 1978. aasta mais kahetses Gamsahhurdia alandaval moel oma nõukogudevastast tegevust, andis Kostava-vastaseid tunnistusi ning paljastas USA NSVLi saatkonna esimese sekretäri Igor Belousovichi ja Ameerika korrespondentide David Shipleri ja Alfred Friendly nõukogudevastast tegevust. Talle omase ilukõnega seletas Gamsahhurdia kohtule, kui suurepäraselt on ta eeluurimise ajal vaimselt küpsenud ja kuidas ta tema poolt sooritatud poliitilisi vigu kahetseb.

Kahetsuskõne ajal hüüatas tema naine Manana, kes oli šokeeritud mehe käitumisest: „Zviad! Võta aru pähe! Kas sa saad aru, mida sa teed?“ millele ta naise poole pöördudes vastas: „See oled sina, kes aru ei saa, millest sa räägid!“

Nii tema kui ka Kostava (kes end süüdi ei tunnistajad ja käitus väärikalt) said mõlemad kolm aastat laagrit. Ent Gamsahhurdia esines kahetsusega veel nõukogude televisioonis ja ülemkohus asendas ta kolm laagriaastat kaheaastaseks asumisele saatmiseks, mille ta kandis ära Dagestanis.

Paljud ei uskunud tema teleesinemise ehtsust. Ei suutnud uskuda. Ei tahtnud. Ameerika ajakirjanikud Piper ja Whitney kirjutasid oma väljaannetes, et telesalvestus oli võib-olla võltsing, mis oli kokku monteeritud varjatud kaameraga võetud episoodest. NSVLi Gosteleradio[2] esitas oma au ja väärikuse kaitseks nende peale Moskva linnakohtusse hagi. Ajakirjanikud sõitsid õigeaegselt kodumaale, aga Moskva linnakohtus andis nende vastaseid tunnistusi Zviad Gamsahhurdia.

Raske on ennast lurjuseks tunnistada, seepärast etendas Gamsahhurdia kangelast. Hiljem ta seletas, et läks KGBga kompromissile üksnes gruusia rahva huvides. Kui ta oleks olnud kangekaelne oma süü eitamisel, oleks talle mõistetud maksimaalne karistus, mis aga oleks kindlasti massilised rahvarahutused esile kutsunud, kuid need oleks relva jõul maha surutud ja tohutu palju ohvreid kaasa toonud. Tema, võib öelda, päästis Gruusia vältimatust verevalamisest.

Rahul oma leidlikkusega, sõitis ta asumisele tegemaks kultuurhariduslikku tööd Dagestani rohumaadele karja ajavate gruusia karjuste seas, aga juba järgmisel aastal anti talle armu.

Perestroika ajal sõitis ta 1988. aastal Moskvasse sidemeid taastama. Ta tuli Gogoli puiesteele, kus igal pühapäeval kogunes palju inimesi ja miilitsaid ning kus me jagasime meie iganädalast ajalehte Ekspress-Hronika. Ta tahtis minuga rääkida, ent ma keeldusin ja selgitasin juuresolijatele, miks. Ta kihutati puiesteelt häbiga minema.

Gamsahhurdia tegi ka poliitilist karjääri. Ta juhtis Gruusia rahvuslikku liikumist, oli Gruusia NSV Ülemnõukogu esimees, aga seejärel sai 1991. aasta mais Gruusia esimeseks presidendiks. Oma riigis kehtestas ta autoritaarse valitsemisrežiimi, tulistas opositsiooni meeleavaldust ja alludes GKTšP 19. augusti korraldusele, käskis laiali saata kõik ebaseaduslikud relvaüksused. Pärast GKTšP läbikukkumist, teatas ta talle omases maneeris, et see otsus oli vastu võetud rahva huvides, et kaitsta inimesi Taga-Kaukaasia sõjaväeringkonnas dislotseeritud nõukogude relvajõudude võimalike jõuaktsioonide eest.

Kaheksa kuud väldanud presidendiameti järel kukutati ta opositsiooni poolt läbi viidud riigipöördega, mis tõi võimule endise parteinomenklatuuri eesotsas nõukogude eksvälisministri Eduard Ševardnadzega. Pärast Thbilisi kesklinnas toimunud ägedaid lahinguid põgenes Gamsahhurdia esialgu Armeeniasse, hiljem Tšetšeeniasse, seejärel moodustas Lääne-Gruusias pagulasvalitsuse. Lühikest aega kestnud kodusõjas keskvõimuga, said tema toetajad kaotuse osaliseks. Puruks löödu ja end valitsusvägede eest varjav Gamsahhurdia hukkus 31. detsembril 1991. aastal siiani ebaselgetel asjaoludel. Ametliku versiooni kohaselt lasi ta end vältimatu arreteerimise ootel püstolist maha. Ent see on väheusutav – inimesed, kes nii väga ennast armastavad, pole kalduvad enesetapule. Kuulduste järgi ta tapeti. Tõenäoliselt see nii oligi, seda enam, et nagu hiljuti selgus, oli tal sisenev kuuliauk kuklas. Enesetapjad end kuklasse ei tulista.

Gamzahhurdia saatuse puhul oli minu jaoks kõige arusaamatumaks, et inimesed kuulutasid oma rahvuslikuks juhiks koputaja, kes oli andnud tunnistusi oma sõprade ja kaasvõitlejate vastu. Kuidas võis seda teadmist eirata?

Tõlkeraamatut tervikuna saab lugeda SIIT: