40 aasta eest 30. juulist 1. augustini 1975
Helsinkis toimunud Euroopa Julgeoleku- ja Koostöönõupidamine, mille lõppaktile
kirjutasid alla 35 Euroopa riigi (ainsana jäi kõrvale Albaania) ning Ameerika
Ühendriigid ja Kanada, oli pöördelise tähtsusega sündmust, mida võib lugeda
Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemise alguspunktis. Toona, augustikuu esimesel
päeval konverentsi lõppaktile allkirja andes riikide juhid, teiste hulgas ka
NLiidu kompartei peasekretär Leonid Brežnev, seda muidugi ei tajunud. Külma
sõja tingimustes kahe erineva maailmasüsteemi esindajate lepitusetenduse
taustal ei saanud selline mõte pähe tulla isegi kõige teravamapilgulisemal sovetoloogil
või kaugelenägevamal dissidendil. (Erandiks viimaste seas oli vaid Andrei
Amalrik, kes 1968. aastal kirjutatud traktaadis „Просуществует ли Советский Союз до 1984 года?" („Kas
Nõukogude Liit püsib 1984. aastani?") ennustas Punaimpeeriumi hukku sõjas
Hiinaga).
Riigijuhtide allkirjad saanud konverentsi
lõppaktiga leppisid konverentsil osalenud riigid kokku strateegilise
julgeoleku ja rahvusvahelise läbikäimise põhimõtetes ning kinnitasid Euroopa sõjajärgsetete riigipiiride vääramatust. Seda
peeti NLiidu välispoliitika suureks võiduks kergeusklike lääneriikide üle, kes
tunnistasid oma leppimist status quo säilitamises Euroopas.
Senised vaidlusalused küsimused, nagu Saksamaa lõhestatus, rääkimata Balti
riikide okupeeritusest, võeti Helsingis ametlikult päevakorrast maha.
Sellele vaatamata kujunes see võit NLiidule Pyrrhose
võiduks. Nimelt sisaldas Helsingi lepe ka inimõiguste kohta käivaid sätteid,
milles deklareeriti, et inimõigused ei ole ühegi riigi siseküsimus, vaid
rahvusvaheline probleem. Lõppakti nn kolmanda korvi sätted kohustasid Helsingi
leppele alla kirjutanud riikide valitsusi austama inimõigusi ja poliitilisi
vabadusi, sealhulgas sõna-, trüki-, koosolekute, poliitilistesse
organisatsioonidesse kuulumise, väljarännu, perekondade taasühinemise ja muid
õigusi ning vabadusi.
Üsna pea kujunes inimõiguste teema Nõukogude Liidu ja tema
satelliitide jaoks väga tülikaks probleemiks, kuna arvukatel rahvusvahelistel
foorumitel tuli seista silmitsi inimõiguste rikkumise kohta käivate
süüdistustega.
Helsinki konverentsil oli suur mõju ja tähendus
nii Nõukogude Liidus kui ka teistes Varssavi pakti kuuluvates riikides tegutsevatele
opositsiooniliikumistele. Esialgu oldi dissidentlikes ringkondades Helsingi
lepete suhtes väga skeptilised, kuna oldi veendunud, et NLiit ei hakka iialgi
täitma temale ebamugavaid inimõigusi käsitlevaid lepingusätteid.
Ent selles vaidluses jäid peale Armeenia Teaduste Akadeemia
korrespondentliige füüsika-matemaatikateaduste doktor Juri Orlovi ja tema
poolehoidjate argumendid. Ka nemad möönsid, et NLiit ei hakka inimõiguste
alaseid kohustusi iialgi täitma. Kuid õiguskaitsjate ülesanne peab seisnema
selles, et pidevalt juhtida lääneriikide tähelepanu sellele, kuidas NLiit neid
lepinguid ei täida ning murda Läänes levinud sallivat hoiakut Kremli käitumise
suhtes enda poolt võetud lepingulistesse kohtustesse ehk „Müncheni-laadset
hoiakut“.
Dissidendid, kelle põhitaktikaks oli seni olnud siseriiklikult
kehtivate seaduste täitmise nõudmine, said tänu Helsingi lõppaktile täiendavad
argumendid ning asusid nõudma, et võimud täidaksid ka Helsingi lõppakti
sätteid. Kuna oldi õigustatult skeptilised Nõukogude valitsuse valmiduse suhtes
neid sätteid täita, otsustati luua vastavad seireinstitutsioonid. Nende ülesandeks
pidi olema järelevalve Helsingi lepete täitmise üle, nende lepete rikkumiste
juhtumite fikseerimine ja avalikustamine. Mõistagi anti endale aru, millise
väljakutse nad sellega võimudele esitavad ja ei hellitatud illusioone sellega
paratamatult kaasnevate tagajärgede suhtes. Kuid ka siin otsustati toimida
õiguskaitsjate omaseks saanud põhimõtete järgi – käituda mittevabas riigis kui
vabad kodanikud, muutmaks riigis valitsevat moraalset atmosfääri.
12. mail 1976 korraldati Moskvas akadeemik Andrei Sahharovi initsiatiivil
pressikonverents, kus Orlov teatas Helsingi lepete täitmise järelevalvegrupi NLiidus (Группа
содействия выполнению Хельсинских
соглашений в СССР) moodustamisest. Moskva Helsingi grupi
(MHG) nimetuse all tuntuks saanud rühmituse asutamisest teatava deklaratsiooni
kohaselt seati eesmärgiks aidata kaasa julgeoleku- ja koostöönõupidamise
lõppakti humanitaarosa sätete järgimisele. Edasi loetleti lõppakti inimõiguste
alaseid punkte ning deklareeriti, et grupp hakkab vastu võtma Nõukogude
kodanike kirjalikke kaebusi, mis puuduvad nende õiguste rikkumisi isiklikult
nende kodanike suhtes. Neid andmeid kavatseti lühivormis edastada kõigi
lõppaktile allakirjutanud riikide valitsustele ja üldsusele. Samuti seadis
grupp endale eesmärgiks koguda üldsuse abil igasugust muud teavet nende sätete
rikkumise kohta, seda teavet töödelda ning edastada lõppaktile allakirjutanud
riikide valitsustele ja üldsusele. Iseäranis räigete rikkumiste puhul, nagu
laste äravõtmine usklikelt vanematelt, psühhiaatria sundravi poliitilistel või
religioossetel põhjustel, eriti dramaatilised perekondade lahutamise juhtumid,
südametunnistusvangide eriti ebahumaanse kohtlemise juhtumid, kavatseti
pöörduda vahetult riikide valitsuste poole üleskutsega moodustada komisjone
nende juhtumite uurimiseks kohapeal. Teatati, et MHG juht on Juri Orlov,
liikmeiks ajaloolased Ljudmila Aleksejeva ja Mihhail Bernštam, Jelena Bonner (akadeemik
Sahharovi abikaasa), tuntud teisitimõtleja ja endine poliitvang Aleksandr
Ginzburg, füüsik ja sotsioloog Aleksandr Kortšak, Pjotr Grigorenko, geoloog
Malva Landa, endine poliitvang ja kirjanik Anatoli Martšenko, orientalist ja
filosoof Vitali Rubin ning füüsik ja
juudiaktivist Anatoli Štšaranski.
Moskvalaste algatus leidis järgimist ka mujal NLiidus. 9. novembril 1976 moodustati grupp
Ukraina Helsingi grupp (UHG), mida asus juhtima nimekas kirjanik ja endine
Ukraina kirjanike liidu partorg Mõkola Rudenko. Suurem osa UHG liikmetest olid
endised poliitvangid. Stalini ajal olid rahvusluse eest okastraadi taga
viibinud ukraina rahvusliku vastupanu grand
old lady Oksana Meško ja ulmekirjanik Oless Berdnik. Ivan Kandõba ja Levko
Lukjanenko olid põrandaaluste vastupanuorganisatsioonide liikmed ning viibinud
selle eest vangistuses 1950.-1960. aastatel. Oleksa Tihhii ja Niina Strokataja
olid arreteeritud kuuekümnendatel ja mõne aasta eest vangistusest vabanenud.
Üksnes 1949. aastal sündinud Miroslav Marinovitšit ja temast kaks aastat vanemat
Mõkola Matussevitšit ei olnud varem represseeritud. UHGga liitus ka erukindral
Pjotr Grigorenko, kes oli samaaegselt ka MHG liige.
UHG pühendus peaaegu sajaprotsendiliselt tähelepanu
juhtimisele Ukrainas 1930. aastatel alanud ja seni jätkuva genotsiidi ning
etnotsiidile. Muude probleemidega, nagu usklike tagakiusamine, juutide ja
etniliste sakslaste emigreerumistaotlused, krimmitatarlaste võitlus Krimmi
naasmise eest, tööliste probleemid, üldiselt ei tegeletud, vaid keskenduti
üksnes ukrainlaste rahvusliku rõhumise küsimustele. Kuni 1980. aasta lõpuni
üllitas grupp 30 deklaratsiooni ja pöördumist, sh 18 memorandumit ja
infobülletääni, mis eranditult olid pühendatud rahvusküsimustele.
25. novembril 1976 moodustati Leedu Helsingi grupp (LHG). 1.
detsembril 1976 Moskvas Juri Orlovi korteris toimunud pressikonverentsil
välisajakirjanikele tegi Viktoras Petkus avalduse, milles teatas LHG
moodustamisest. Leedu vastupanuliikumise ajalugu uurinud Thomas Remeikise
hinnangul oli LHGs esindatud kõik Leedus tegutsevad vastupanuvoolud, nagu
katoliku kirik, rahvuslik vastupanu, õigus- ja vähemuste kaitse. LHG juht,
endine poliitvang Petkus. Katoliiklasi esindasid LHGs jesuiidi preester Karolis
Garuckas, poetess ja endine poliitvang Ona Lukauskaite-Poškiene ja Tomas
Venclova ning vähemusrahvusi juudiaktivist füüsikadoktor Eitan Finkelštein,
kellele oli keeldutud andmast emigreerumisluba. Oma avaldustes ei piirdunud LHG
üksnes inim- ja usklike õiguste tagamise nõuetega. Grupp pidas vajalikuks
rõhutada, et Leedu praegune staatus on tekkinud Nõukogude vägede 15. juunil
1940 Leedusse tungimise tagajärjel.
Seetõttu on Leedu okupeeritud riik, mis pole kunagi nõustunud enda inkorporeerimisega
Nõukogude Liidu koosseisu.
14. jaanuaril 1977 moodustati Gruusia Helsingi grupp, mida
asus juhtima teisitimõtlejast kirjanik Zviad Gamsahhurdia. Gruppi kuulusid
veel Thbilisi ülikooli kunstiloo kateedri laborant Beglar Bežuašvili, Gruusia
NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Muinsuskaitse Inspektsiooni juhataja Viktor
Rtskhiladze, Rustavi laulmise ja muusikatehnikumi õpetaja Teimuraz Džanelidze
ning juudiaktivistidest vennad Issai ja Grigori Goldšteinid, kellele oli
keeldutud võimaldamast emigreeruda. See grupp jõudis välja anda üksnes ühe
dokumendi, kuna juba aprillis arreteeriti selle liidrid ning grupi tegevus
lakkas.
1. aprillil 1977 asutati Armeenia Helsingi grupp. Seda
juhtis majandusteadlane Eduard Arutjunjan, liikmeteks olid füüsik ja armeenia
õigeusu kiriku diakon Robert Nazarjan, Thbilisi Polütehnilise Instituudi
üliõpilane Samvel Osjan ning töölised Šagen Arutjunjan ja Ambartsum Hlgatjan. Arreteerimiste
tõttu jäi ka selle grupi tegevus lühiajaliseks.
Võimudepoolset vastulööki ei tulnud kaua oodata. Juba 1977.
aasta algul arreteeriti kõigi Helsingi gruppide juhtisikud. Seejuures ei
pööratud mingit tähelepanu maailma avalikkuse teravale hukkamõistule.
Rahvusvahelised inimõiguste kaitse organisatsioonid eesotsas Amnesty
Internationaliga astusid välja vangistatud inimõiguslaste kaitseks.
Lääneriikides moodustati mitmeid inimõiguste kaitse organisatsioone, mis võtsid
oma hoolduse alla Nõukogude vangilaagrites ja eripsühhiaatriahaiglates
kinnipeetavaid poliitvange ning algatasid laiaulatusliku kampaania nende
vabastamiseks.
Vaatamata repressioonidele suutsid Moskva ja Leedu Helsingi
grupid oma tegevust jätkata kuni järgmise kümnendi algusaastateni. Kui MHG
teatas 8. septembril 1982 avaldusega oma tegevuse lõpetamisest, siis LHG
lihtsalt hääbus oma liikmete arreteerimise (Petkus), surma (Garuckas †1979,
Lukaskaite-Poškiene †1983)
ning emigreerumise (Venclova, Finkelštein) tõttu. Ukrainas arreteeriti aasta
jooksul kõik UHG meessoost asutajaliikmed, ent nende asemele astusid uued
inimesed. Mõnel neist lubati emigreeruda, kuid enamik arreteeriti. Kuna
peaaegu kõik UHG liikmed viibisid okastraadi taga, alustas UHG tegevust poliitvangilaagrites.
Nendega liitusid seal ka vangistuses viibivad Niklus ja Petkus.
Ka Eestis tehti 1977. aasta algul katse moodustada Helsingi
lepete täitmist seirav grupp, ent paraku ei olnud Eesti vastupanuliikumine veel
selliseks avalikuks väljaastumiseks valmis. Kuna see ettevõtmine lõppes
nurjumisega, löödi kaasa leedulaste algatusega asutada Eesti-, Läti-, Leedu
Rahvusliikumise Peakomitee kui nende maade vastupanuliikumiste tegevust
koordineeriv organisatsioon. Paraku lõppes ka see üritus fiaskoga. Eesti
Helsingi grupi loomise katsest saab lugeda rubriigis Kirjutised/Katsetest moodustada Eesti Helsingi grupp ja
Eesti-Läti-Leedu Rahvusliikumiste Peakomitee.