18. augustil kirjutas Postimees, kuidas Venemaa föderaalne julgeolekuteenistus (FSB) korraldati Krimmis operatsiooni väidetavate islamistide tabamiseks. Arvatavasti oli see vastureaktsiooniks viimasel ajal annekteeritud poolsaarel paiknevates Venemaa sõjaväeobjektides üha sagedamini aset leidvatele võimsatele plahvatustele ja tulekahjudele, mis on tekitanud röövvallutajatele suurt kahju. Krimmi okupatsiooni omavalitsuse teatel olla FSB purustanud islamistliku rühmituse Hizb ut-Tahrir rakukese, mille kuus liiget kinni peeti. Rakuke värvanud kohalikke moslemeid ja tegelenud terrorismiga. Ühtlasi teatati, et rühmituse tegutsemist koordineeriti muidugi terroristliku riigi Ukraina poolt.
Kui kõne all on Krimmis
elavatest moslemid, siis nendeks saavad olla üksnes krimmitatarlased. Teise
maailmasõja aastatel 1941–1944 oli Krimm okupeeritud Saksa ja Rumeenia
vägede poolt. Karistuseks koostöö eest Saksa okupantidega eest küüditati 18.
mail 1944 kõik krimmitatarlased Kesk-Aasia näljasteppidesse. Ühtekokku
deporteeriti ligikaudu 200 tuhat krimmitatarlast, kellest suur hulk hukkus
talumatute transporditingimuste, harjumatu kliima, nälja ja orjatöö tagajärjel.
Sellele rahvale osaks saanud
genotsiid on erakordne kasvõi seetõttu, et erinevalt teistest Stalini poolt oma
kodumaalt küüditatud rahvastest, nagu tšetšeenid, kalmõkid, mesheti-türklased,
balkaarid jt, keda samuti süüdistati
koostöö tegemises sakslastega, keelduti pärast Stalini surma üksnes krimmitatarlastel
rahvusliku autonoomia taastamine ja kodumaale naasmine. Krimmitatarlased
alustasid aastakümneid kestnud lootusetut võitlust õiguse eest tagasi pöörduda
Krimmi. Võit saabus alles Kurjuse impeeriumi lagunedes.
Nn Hruštšovi sula aegu algas nuheldud rahvaste rehabiliteerimine ja neil võimaldati kodumaale tagasi pöörduda. Ent mingitel kaalutlustel ei see käinud krimmitatarlaste kohta. Sellele vaatamata hakkasid nad tasahilju Krimmi naasma, ent kohale jõudnuid aeti kohemaid poolsaarelt välja. Samaaegselt puhkes krimmitatarlaste võitlus kodumaale naasmise eest, mis kujunes juudi väljarännuliikumise kõrval kõige massilisemaks opositsiooniliikumiseks. Lausaline tagasipöördumine algas 1989. aastal ja 2000. aastate alguseks elas Krimmis ümmarguselt 250 000 tatarlast. 1991. aastal kutsuti kokku iga viie aasta tagant krimmitatarlaste poolt valitav esindusorgan Kurultai ja loodi krimmitatarlaste rahvuslike omavalitsusorganite süsteem.
Ent tagasipöördunuid ootasid
ees diskrimineerimised tööturul ja olmetasandil. Eriti suured probleemid
tekkisid seoses varem krimmitatarlastele kuulunud majade ja maaga, kuhu sisse
kolinud kährikud ei tahtnud midagi kuulda nende tagastamisest endistele
omanikele. Ometi suudeti võimude vastutegevuse kiuste suudeti üles ehitada
rahvuskultuuri instrumendid, alates omakeelsetest koolidest, lõpetades omavalitsus
institutsioonidega. Selleks kasutasid
krimmitatarlased osavalt ära Kiievi keskvalitsuse ja Krimmi venelastest
juhtide vahelist vägikaikavedu.
Krimmi annekteerimisega 2014.
aastal sattusid sealsed tatarlase vihma käest räästa alla. Kuna okupatsioonivõimud
kahtlustavad neid poolehoius Kiievile, kujutavad krimmitatarlased endast
julgeolekuohtu ja vaenulikku vähemust, keda tuleb karmide vahenditega
ohjeldada. Seetõttu on poolsaare põlisrahva asetanud üliraskesse olukorda.
Venemaa anneksioon on kaasnenud krimmitatarlaste omavalitsusorganite
süstemaatiline hävitamine, nagu
rahvaesinduse Kurultai täitevorgani Medžlise laiasaatmine, tatarikeelse
telejaama sulgemine, aktivistide salapärased kadumise, läbiotsimised jm
repressioonid.
Hiljutised Krimmi militaarobjektide
"hooletust suitsetamisest tingitud" plahvatused ja sellega seotud
arreteerimised, annavad alust oletusteks, et annekteeritud poolsaarel on
tärkamas vastupanuliikumine. Venemaa FSB arvates on selle taga
krimmitatarlased, kes käimasolevas sõja on ilmselgelt Ukraina poolt. Juhul kui
kohalikel sissidel on tõepoolest Ukraina sõjaväe toetus, võib okupantide
jalgealune Krimmis muutuda veelgi tulisemaks. Seda on juba haistnud venelastest
uuskolonistid ja poolsaarel viibivad suvitajad. Alanud on paaniline põgenemine.
Sellest aga võib paljugi järeldada.