pühapäev, 21. august 2022

Krimmitatarlased – ukrainlaste salarelv Krimmi vabastamisel?

18. augustil kirjutas Postimees, kuidas Venemaa föderaalne julgeolekuteenistus (FSB) korraldati Krimmis operatsiooni väidetavate islamistide tabamiseks. Arvatavasti oli see vastureaktsiooniks viimasel ajal annekteeritud poolsaarel paiknevates Venemaa sõjaväeobjektides üha sagedamini aset leidvatele võimsatele plahvatustele ja tulekahjudele, mis on tekitanud röövvallutajatele suurt kahju. Krimmi okupatsiooni omavalitsuse teatel olla FSB purustanud islamistliku rühmituse Hizb ut-Tahrir rakukese, mille kuus liiget kinni peeti. Rakuke värvanud kohalikke moslemeid ja tegelenud terrorismiga. Ühtlasi teatati, et rühmituse tegutsemist koordineeriti muidugi terroristliku riigi Ukraina poolt.

Kui kõne all on Krimmis elavatest moslemid, siis nendeks saavad olla üksnes krimmitatarlased. Teise maailmasõja aastatel 1941–1944 oli Krimm okupeeritud Saksa ja Rumeenia vägede poolt. Karistuseks koostöö eest Saksa okupantidega eest küüditati 18. mail 1944 kõik krimmitatarlased Kesk-Aasia näljasteppidesse. Ühtekokku deporteeriti ligikaudu 200 tuhat krimmitatarlast, kellest suur hulk hukkus talumatute transporditingimuste, harjumatu kliima, nälja ja orjatöö tagajärjel.

Sellele rahvale osaks saanud genotsiid on erakordne kasvõi seetõttu, et erinevalt teistest Stalini poolt oma kodumaalt küüditatud rahvastest, nagu tšetšeenid, kalmõkid, mesheti-türklased, balkaarid jt, keda samuti süüdistati  koostöö tegemises sakslastega, keelduti pärast Stalini surma üksnes krimmitatarlastel rahvusliku autonoomia taastamine ja kodumaale naasmine. Krimmitatarlased alustasid aastakümneid kestnud lootusetut võitlust õiguse eest tagasi pöörduda Krimmi. Võit saabus alles Kurjuse impeeriumi lagunedes.

Nn Hruštšovi sula aegu algas nuheldud rahvaste rehabiliteerimine ja neil võimaldati kodumaale tagasi pöörduda. Ent mingitel kaalutlustel ei  see käinud krimmitatarlaste kohta. Sellele vaatamata hakkasid nad tasahilju Krimmi naasma, ent kohale jõudnuid aeti kohemaid poolsaarelt välja. Samaaegselt puhkes krimmitatarlaste võitlus kodumaale naasmise eest, mis kujunes juudi väljarännuliikumise kõrval kõige massilisemaks opositsiooniliikumiseks. Lausaline  tagasipöördumine algas 1989. aastal ja 2000. aastate alguseks elas Krimmis ümmarguselt 250 000 tatarlast. 1991. aastal kutsuti kokku iga viie aasta tagant krimmitatarlaste poolt valitav esindusorgan Kurultai ja loodi krimmitatarlaste rahvuslike omavalitsusorganite süsteem.

Ent tagasipöördunuid ootasid ees diskrimineerimised tööturul ja olmetasandil. Eriti suured probleemid tekkisid seoses varem krimmitatarlastele kuulunud majade ja maaga, kuhu sisse kolinud kährikud ei tahtnud midagi kuulda nende tagastamisest endistele omanikele. Ometi suudeti võimude vastutegevuse kiuste suudeti üles ehitada rahvuskultuuri instrumendid, alates omakeelsetest koolidest, lõpetades omavalitsus institutsioonidega. Selleks kasutasid  krimmitatarlased osavalt ära Kiievi keskvalitsuse ja Krimmi venelastest juhtide vahelist vägikaikavedu. 

Krimmi annekteerimisega 2014. aastal sattusid sealsed tatarlase vihma käest räästa alla. Kuna okupatsioonivõimud kahtlustavad neid poolehoius Kiievile, kujutavad krimmitatarlased endast julgeolekuohtu ja vaenulikku vähemust, keda tuleb karmide vahenditega ohjeldada. Seetõttu on poolsaare põlisrahva asetanud üliraskesse olukorda. Venemaa anneksioon on kaasnenud krimmitatarlaste omavalitsusorganite süstemaatiline hävitamine,  nagu rahvaesinduse Kurultai täitevorgani Medžlise laiasaatmine, tatarikeelse telejaama sulgemine, aktivistide salapärased kadumise, läbiotsimised jm repressioonid.

Hiljutised Krimmi militaarobjektide "hooletust suitsetamisest tingitud" plahvatused ja sellega seotud arreteerimised, annavad alust oletusteks, et annekteeritud poolsaarel on tärkamas vastupanuliikumine. Venemaa FSB arvates on selle taga krimmitatarlased, kes käimasolevas sõja on ilmselgelt Ukraina poolt. Juhul kui kohalikel sissidel on tõepoolest Ukraina sõjaväe toetus, võib okupantide jalgealune Krimmis muutuda veelgi tulisemaks. Seda on juba haistnud venelastest uuskolonistid ja poolsaarel viibivad suvitajad. Alanud on paaniline põgenemine. Sellest aga võib paljugi järeldada.  

pühapäev, 14. august 2022

Banderalased. Relvastatud vastupanu Ukrainas 1940 1950

Stepan Bandera
https://en.wikipedia.org/wiki/Stepan_Bandera

Kaheksa aastat kestnud Venemaa madala intensiivsusega sõda Ukraina vastu eskaleerus käesoleva aasta 24. veebruaril Vene armee massilise sissetungiga Ukraina kontrolli all olevale territooriumile. Juhtus see, mida peljati, ent ei suudetud uskuda. Ent kõige uskumatum oli ukrainlaste südi vastupanuvõime ja võitlustahe, mistõttu Putini blitzkrieg’ist sai blitzpizdets.   

2014. aastal avaldasin pikema kirjutise „Rahvuslikust vastupanust Ukrainas“, milles andsin ülevaate ukrainlaste rahumeelsest vastupanust nõukogude okupatsioonile kuni iseseisvuse saavutamiseni. Järgnevate ridadega on tehtud katse vaadelda Ukrainas 1940.-1950. aastatel aset leidnud relvastatud võitlust, mis sarnaselt Eestis, Lätis ja Leedus toimunud metsavendlusega kestis 1950. aastate keskpaigani, ent oli tunduvalt massilisem ja organiseeritum. Tõenäoliselt võib just sealt leida ukrainlaste kangelasliku ja surmapõlgava vastupanu lätteid, mis on ilmekalt avaldunud 240 päeva kestnud Donetski lennujaama või sadakond päeva väldanud Mariupolit kaitsvate küborgide surmapõlglikus võitluses orkide ülekaalukate jõukude vastu.  


Erinevate vastupanuliikumiste kontekstis paistab ukraina vastupanu silma selle poolest, et omamata riiki, relvajõude, materiaalseid ressursse ning välisriikide toetust, suudeti ometi lühikese aja jooksul ja rahvusvahelise isolatsiooni tingimustes organiseerida massiline üldrahvalik relvastatud vastupanu. Teiseks omapäraks oli see, et üheaegselt võideldi kahel rindel – nii Natsi-Saksamaa kui ka kommunistliku Nõukogude Liidu vastu. Lisaks sellele tuli lahinguid lüüa ka Moskva poolt toetatud partisanide ja ukrainlastesse vaenulikult suhtuvate poolakatega.

Hoolimata sellest, et ukrainlaste võitlus sai peamiselt välise toetuse puudumise ja ebasoodsa rahvusvahelise olukorra tõttu kaotuse osaliseks, võivad selle vastupanu kogemused olla Ukraina relvajõududele tänapäevavalgi kasutatavad. Et Ukraina sõjaväejuhid on seda arvesse võtnud, annab tunnistust nende osav ja üliedukas lahingutegevus ülekaaluka Venemaa sõjamasina vastu.

Tõenäoliselt arvestasid ukrainlased Venemaa vägede kallaletungi puhul eelkõige tõrjelahingute ja vastase väljakurnamise taktikaga ning päris kindlasti ka sissisõjaga. Ja just siin kulus 1940.-1950. aastate ukrainlaste relvastatud vastupanuliikumise kogemus marjaks ära.    Sissisõjaga arvestasid ka Ukrainat toetavad riigid, kes juba enne 24. veebruaril toimunud vaenuvägede mitmel rindel sissetungi varustasid ukrainlasi kergete tõrjerelvadega, nagu javelinid ja stingerid. Mida edukamaks ukrainlaste vastupanu osutus, seda enam hakkas lisanduma relvaabi, millest saab järeldada ainult üht: aidata saab ainult seda, kes end ise aitab. Hääletu alistuja jääb tühjade pihkudega.

Kogu teksti saab lugeda SIIT: