Neljapäev, 20. detsember 2018

Pankur ja trellid. Danske panga ainetel.


Romulus Tiitus. Nokk kinni, saba lahti... Valimik satiiri ja huumorit. - Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn, 1960, lk 50.

Neljapäev, 13. detsember 2018

Hilinenud järelehüüe sõbrale ja kaasvõitlejale

Avastasin mitmekuise hilinemisega, et 13. juunil on julm vikatimees viinud manalateele Rein Arjukese (sünd 20. veebruaril 1941). Ehk vabandab minupoolset mittemärkamist asjaalu, et kuigi oli Arjukese puhul tegemist tuntud vabadusvõitleja, poliitika- ja ühiskonnategelasega, ei leidnud tema lahkumine kajastamist suuremates meediaväljaannetes. Mis sest, et tegemist oli Simisalu matkakodu elupõlise juhataja, tuntud loodusmehe, Albu vallavanema, Albu valla aukodaniku (2013),  Riigikogu VII koosseisu liikme ning Valgetähe teenetemärgi kavaleriga (2001).  
Olgu lisatud, et Arjukese kuulub nende 14 isiku hulka, kes 21. jaanuaril 1988 läkitasid massiteabevahenditele ja ENSV Ministrite Nõukogule ettepaneku Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutamiseks, mis kaitseks „eesti rahva huve praeguses riiklikus situatsioonis ja oleks rahvuslikuks opositsioonirühmituseks EKPle“. Tema oli ka ERSP asutajaliige ning ka Eesti Kongressi ja Põhiseaduse Assamblee liige. Arjukese oli ka üks Eesti Vabariigi põhiseadusele aluseks olnud projekti autoriteks, kuuludes Jüri Adamsi poolt juhitud töögruppi.
Tema elutööks oli aga Simisalu matkakodu juhtimine. Simisalu keskuse rajamise aegu 1977. a kolis ka Rein oma perega Simisallu, millest sai talle kodu elu lõpuni.

1982. aasta jaanipäev Simisalu matkakodus, mille KGB tembeldas natsionalistlikuks koosviibimiseks (sborištše). Fotol vasakult Arvo Pesti, Erna Tarto (seljaga), Urmas Inno, Enn Tarto ja Karin Inno. Istuvad Eve Pärnaste ja Lagle Parek.

Oluline roll oli Arjukesel ka okupatsioonivastases vastupanuliikumises. Tema vastasseis võõrvõimuga sai alguse klaasitehnoloogia õpingutest Tallinna Ehitustehnikumis, kus  kursuseõeks oli Lagle Parek. Sealt sai algase nende elukestev sõprus ja ühine vastupanuvõitlus. Esialgu moodustus maailma näha soovivatest kursusekaaslastest matkaseltskond, kes autostopitas mööda impeeriumi avarusi. Noortekogum, kuhu muuhulgas kuulus samuti vastupanus nähtamatut ent olulist rolli etendanud Õie-Mai Matveus (hiljem Laarman) ja Leili Tammjõe ning teoloog ja tõlkija Kalle Kasemaa, korraldas koosviibimisi, kus arutati kõiksugu maailmaasju. Nende väitluste tulemusena idanes idee võtta midagi ette, et ei ununeks mälestus kunagi eksisteerinud Eesti Riigist ning et see teadmine kinnistuks eestlaste meeltes ja südames. Selleks tuli võimalikult palju suhelda ning matkamine ühitati rahvusliku selgitustöö tegemisega. Moodustati matkaklubi nimetusega „Lempo“, mille juhiks sai Arjukese. Vormiriietuseks oli punased pagunitega särgid. Muidugi sattusid punasärklased peagi KGB tähelepanu orbiiti. Noormehed saadeti sõjaväkke, neiude puhul rakendati hirmutamistaktikat profülaktiliste vestluste kujul. Ja lool oligi lõpp.
Ent lõpp ei olnud vastupanuliikumisel ega Arjukese osalemises selles. Tema tegeles aktiivselt omakirjastusliku ja keelatud kirjanduse levitamisega, samuti lõi kaasa 1970ndatel aastatel tekkinud avalikus vastupanuliikumise aktsioonides. Iseloomult tagasihoidlikuna ei mänginud ta selles küll juhtivat osa, ent andis allkirja mitmele vastupanuliikumise kollektiivsele protestikirjale.
Jaanipäev Simisalus, foto 2. Vasakult Eve Pärnaste, Erik Udam, Mati Kiirend ja Rein Arjukese.

Avalikul vastupanuliikumise liikmetel kujunes tavaks koguneda Simisalu matkakodusse jaanipäeva tähistama. Arjukesele nuheldi selle eest KGB-poolt ametliku hoiatusega nõukogudevastase tegevuse jätkamise eest. Süüdistuseks olid natsionalistlikust koosolekust osavõtmine Simisalu matkakodus ning kahele avalikule kirjale allakirjutamine. Lisaks sellele teostas KGB Arjukese kodus mitmeid läbiotsimisi ja teda kuulati korduvalt üle seose mõne vastupanuliikuja arreteerimisega.
Arjukese osales aktiivselt Eesti taasiseseisvumise eest peetavas võitluses ning vastse riikluse ülesehitamisel. Ent kõige suurem oli tema panus Simisalu matkakodu käigus hoidmisel ning looduse kaitsel.
Puhka rahus, kallis sõber.
  

Esmaspäev, 10. detsember 2018

Pahupidipööratud frits

Hampelmannina riigikogu platsil etelnud ja sealt rahvusliku jalajäljega tagumikul taanduma pidanud Tarand on juba saanud endale jüngri. Eile Vabaduse väljakul toimunud Suveräänsusliikumise Tark ja Terve Eesti korraldatud meeleavaldusel korraldati uus intsident. Seekordseks kolumatsiks oli keegi lapsevankrit inimkilbina kasutanud võõramaalane. Hiljem selgus, et segaduse põhjustajaks osutus Florian Hartleb, politoloog, erakonna Eesti 200 liige ja Merkeli alam. Hartlebi sõnul olevat teda häirinud eelkõige plakatite sisu, mis olnud suunatud tema ja ta poja vastu, kes olevatki immigrandid: „Mina elan Eestis juba neli aastat, mul on eestlannaga poeg, kellel on nii Saksa kui Eesti kodakondsus. Meie olemegi immigrandid, kelle vastu see meeleavaldus oli,“ ütles Hartleb.
Selle jutu peale jääb üksnes nentida, et tegemist on järjekordse punaprofessoriga, kelletaolisi migratsioonipumpadeks muutunud ülikoolid odava raha eest palkavad. Igatahes jääb enda immigrandiks tituleerimist mulje, et tegemist ei ole tõsiseltvõetava teadlasega, vaid vahuse suuga Antifa propagandistiga. Kuidas saab Euroopa Liidu kodanik olla immigrant Euroopa Liidu riigis?
Aga imestada pole siin midagi. Pole saladus, et Eesti ülikoolidesse satuvad enamasti küündimatud ja kasina reputatsiooniga õppejõud. Sama on seis kõiksugu ekspertidega muudes valdkondades. Nii on see olnud iseseisvumise taastamisest alates ja lõppu ei paista.
Mind on alati hämmastanud, kui hõlpsalt ajupestav rahvas on sakslased. Fenomen on seda kummastavam, kui võtta arvesse sakslaste hiigelsaavutusi kultuuri, teaduse ja majanduse valdkonnas. Ometi paistab, et üksnes rängad üleüldised katastroofid on suutelised sakslasi tõsiasjadele ilma kõverpeeglita vaatama. Olgu selleks siis lüüasaamine Teises maailmasõjas,  naiste massiahistamine uusaastaöises Kölnis või immigrantide poolt sooritatud ja eelkõige naiste vastu suunatud vägivallakuritegude plahvatuslik kasv. Paraku juhtus nii, et pärast natsismi purustamist kalduti teise äärmusesse, kus hakati eitama ja isegi põlastama rahvusriiki, oma rahvust ning kristlikke traditsioone.
Isikliku kogemuse sakslaste ajupestusest sain juba 1970ndate aastate algul. Õnneliku juhuse tõttu avanes mul võimalus külastada turismigrupi koosseisus Saksa Demokraatlikku Vabariiki. Reisi programmis oli ka kohtumine sealse noorkommunistide ühingu Freie Deutsche Jugend (FDJ) liikmetega. Olgugi üritus arenes lõbusaks olenguks ühe ohtra õlle, šnapsi ja tantsu-lauludega, oli enamiku meie grupi jaoks võrdlemisi häirivaks sinistes pluusides FDJlaste agar „Druzhba-Freundschaft’i“ ja NLiidu ülistamine. Pidasime salamisi plaani fritsud täis joota, et näha mis juttu siis nende suust tuleb. Aga jäime pika ninaga, sest isegi vindisena ajasid saksad ikka oma joru. Omaette mõtlesin, et mis laulu te oleksite küll laulnud 30-40 aastat varem, Hitleri ajal.
Mis aga puutub fašistiks sõimamisse, siis seda on iga eesti mees Nõukogude armees kuulda saanud. Aga mitte ainult nemad ja mitte ainult seal. Olles sattunud konflikti kohalike vatnikutega, on selliste „komplimentide“ osaliseks saanud väga paljud eestlased. Nii et Kamerad Hartlebil Eestis mõttekaaslastest küll puudu ei tule. Ainult et „väike trummilööja“ võiks endale aru anda, millist kurja on tema esiisad Eesti suhtes läbi aegade toime pannud. Alustada võiks ta Molotovi-Ribbentropi paktist ja selle eest vabandamisest.
Seoses fašistiks sõimamisega meenub üks teine juhtum. Süüdistatuna nõukogudevastase agitatsioonis ja propagandas kandsin 1980ndate aastate algul karistust Permi oblastis asuvas eriti ohtlike riiklike kurjategijate vangilaagris. Sedasorti vangilaagreid, mis on tuntud ka poliitvangi laagrite nime all,  oli üle impeeriumi kokku neli meestele (3 range režiimiga ja üks erirežiimiga) ning üks naistele, mis asus Mordva ANSVs. Kinnipeetavateks olid nõukogudevastase tegevuse eest süüdimõistetud, aga ka spioonid, kodumaa reeturid (kelleks olid peamiselt välismaale põgenejad), terroristid ehk lennukikaaperdajad ning sõjakurjategijad. Viimaseid oli arvuliselt kõige rohkem, kuni kaks kolmandikku kogu kontingendist. Nende seas oli mõni üksik 25aastast karistust täisistuv metsavend Ukrainast või Baltikumist, ülejäänud aga olid sõja ajal peamiselt politseinikena sakslasi teeninud ukrainlased ja valgevenelased. Olgu märgitud, et suurem jagu neist oli koputajad. Vangi olid nad pandud 1970ndatel aastatel vallandatud kampaania raames. Mõni neist, kes oli 1950ndatel ennetähtaegselt vabastatud, arreteeriti 20 aastat hiljem uuesti, et istuda täis need aastad, mis 15st puudu jäid.
Kord olin tunnistajaks tülile kahe endise Polizei vahel. Kui mattidest ja joppidest väheks jäi virutas üks lauale trumpässa sõimastes vastast fašistiks. See aga läks pöörasesse raevu ja hüüdega „fašistiks nimetamist ma sulle andeks“ ei anna, sööstis rusikad rullis oponendile kallale. Kaasvangide vahelesegamine hoidis siiski suurema kakluse ära.
Mis puutub meie peavoolumeediasse, siis siiamaani on see Hartlebi juhtumit kajastades suutnud olla võrdlemisi erapooletu. Ent teades Marju Lauristini poolt üleskasvatatud leheneegrite moraali (või õigemini selle puudumist), pole raske ennustada, kuidas ekskommunist Kalle Muuli oma raadiosaates maalib järjekordse õõvastava pildi, kus rusikakangelase osas on Martin Helme asemel seekord Odini sõdalased. (Olgu siinkohal lisatud, et ka Lauristin ise on ahastanud fašismi taassünni pärast Eestis. See juhtus pärast Trivimi Velliste kõnet 11. septembril 1988 Lauluväljakul toimunud koosolekul „Eestimaa laul“.) Ning sarnaselt küla äärel haugatanud penile ühinevad kisakooriga nii ERRi onjutavad arvamusliidrid (kellel soovitaks logopeedi poole pöörduda) kui ka muud „eksperdid“. Õnneks aga on juhtunust piisavalt videosalvestusi ning sõltumatuid kanaleid mille kaudu saab valevoogude asemel tõde ammutada.