Pahupidipööratud frits

Hampelmannina riigikogu platsil etelnud ja sealt rahvusliku jalajäljega tagumikul taanduma pidanud Tarand on juba saanud endale jüngri. Eile Vabaduse väljakul toimunud Suveräänsusliikumise Tark ja Terve Eesti korraldatud meeleavaldusel korraldati uus intsident. Seekordseks kolumatsiks oli keegi lapsevankrit inimkilbina kasutanud võõramaalane. Hiljem selgus, et segaduse põhjustajaks osutus Florian Hartleb, politoloog, erakonna Eesti 200 liige ja Merkeli alam. Hartlebi sõnul olevat teda häirinud eelkõige plakatite sisu, mis olnud suunatud tema ja ta poja vastu, kes olevatki immigrandid: „Mina elan Eestis juba neli aastat, mul on eestlannaga poeg, kellel on nii Saksa kui Eesti kodakondsus. Meie olemegi immigrandid, kelle vastu see meeleavaldus oli,“ ütles Hartleb.

Selle jutu peale jääb üksnes nentida, et tegemist on järjekordse punaprofessoriga, kelletaolisi migratsioonipumpadeks muutunud ülikoolid odava raha eest palkavad. Igatahes jääb enda immigrandiks tituleerimist mulje, et tegemist ei ole tõsiseltvõetava teadlasega, vaid vahuse suuga Antifa propagandistiga. Kuidas saab Euroopa Liidu kodanik olla immigrant Euroopa Liidu riigis?

Aga imestada pole siin midagi. Pole saladus, et Eesti ülikoolidesse satuvad enamasti küündimatud ja kasina reputatsiooniga õppejõud. Sama on seis kõiksugu ekspertidega muudes valdkondades. Nii on see olnud iseseisvumise taastamisest alates ja lõppu ei paista.

Mind on alati hämmastanud, kui hõlpsalt ajupestav rahvas on sakslased. Fenomen on seda kummastavam, kui võtta arvesse sakslaste hiigelsaavutusi kultuuri, teaduse ja majanduse valdkonnas. Ometi paistab, et üksnes rängad üleüldised katastroofid on suutelised sakslasi tõsiasjadele ilma kõverpeeglita vaatama. Olgu selleks siis lüüasaamine Teises maailmasõjas,  naiste massiahistamine uusaastaöises Kölnis või immigrantide poolt sooritatud ja eelkõige naiste vastu suunatud vägivallakuritegude plahvatuslik kasv. Paraku juhtus nii, et pärast natsismi purustamist kalduti teise äärmusesse, kus hakati eitama ja isegi põlastama rahvusriiki, oma rahvust ning kristlikke traditsioone.

Isikliku kogemuse sakslaste ajupestusest sain juba 1970ndate aastate algul. Õnneliku juhuse tõttu avanes mul võimalus külastada turismigrupi koosseisus Saksa Demokraatlikku Vabariiki. Reisi programmis oli ka kohtumine sealse noorkommunistide ühingu Freie Deutsche Jugend (FDJ) liikmetega. Olgugi üritus arenes lõbusaks olenguks ühe ohtra õlle, šnapsi ja tantsu-lauludega, oli enamiku meie grupi jaoks võrdlemisi häirivaks sinistes pluusides FDJlaste agar „Druzhba-Freundschaft’i“ ja NLiidu ülistamine. Pidasime salamisi plaani fritsud täis joota, et näha mis juttu siis nende suust tuleb. Aga jäime pika ninaga, sest isegi vindisena ajasid saksad ikka oma joru. Omaette mõtlesin, et mis laulu te oleksite küll laulnud 30-40 aastat varem, Hitleri ajal.

Mis aga puutub fašistiks sõimamisse, siis seda on iga eesti mees Nõukogude armees kuulda saanud. Aga mitte ainult nemad ja mitte ainult seal. Olles sattunud konflikti kohalike vatnikutega, on selliste „komplimentide“ osaliseks saanud väga paljud eestlased. Nii et Kamerad Hartlebil Eestis mõttekaaslastest küll puudu ei tule. Ainult et „väike trummilööja“ võiks endale aru anda, millist kurja on tema esiisad Eesti suhtes läbi aegade toime pannud. Alustada võiks ta Molotovi-Ribbentropi paktist ja selle eest vabandamisest.

Seoses fašistiks sõimamisega meenub üks teine juhtum. Süüdistatuna nõukogudevastase agitatsioonis ja propagandas kandsin 1980ndate aastate algul karistust Permi oblastis asuvas eriti ohtlike riiklike kurjategijate vangilaagris. Sedasorti vangilaagreid, mis on tuntud ka poliitvangi laagrite nime all,  oli üle impeeriumi kokku neli meestele (3 range režiimiga ja üks erirežiimiga) ning üks naistele, mis asus Mordva ANSVs. Kinnipeetavateks olid nõukogudevastase tegevuse eest süüdimõistetud, aga ka spioonid, kodumaa reeturid (kelleks olid peamiselt välismaale põgenejad), terroristid ehk lennukikaaperdajad ning sõjakurjategijad. Viimaseid oli arvuliselt kõige rohkem, kuni kaks kolmandikku kogu kontingendist. Nende seas oli mõni üksik 25aastast karistust täisistuv metsavend Ukrainast või Baltikumist, ülejäänud aga olid sõja ajal peamiselt politseinikena sakslasi teeninud ukrainlased ja valgevenelased. Olgu märgitud, et suurem jagu neist oli koputajad. Vangi olid nad pandud 1970ndatel aastatel vallandatud kampaania raames. Mõni neist, kes oli 1950ndatel ennetähtaegselt vabastatud, arreteeriti 20 aastat hiljem uuesti, et istuda täis need aastad, mis 15st puudu jäid.

Kord olin tunnistajaks tülile kahe endise Polizei vahel. Kui mattidest ja joppidest väheks jäi virutas üks lauale trumpässa sõimastes vastast fašistiks. See aga läks pöörasesse raevu ja hüüdega „fašistiks nimetamist ma sulle andeks“ ei anna, sööstis rusikad rullis oponendile kallale. Kaasvangide vahelesegamine hoidis siiski suurema kakluse ära.

Mis puutub meie peavoolumeediasse, siis siiamaani on see Hartlebi juhtumit kajastades suutnud olla võrdlemisi erapooletu. Ent teades Marju Lauristini poolt üleskasvatatud leheneegrite moraali (või õigemini selle puudumist), pole raske ennustada, kuidas ekskommunist Kalle Muuli oma raadiosaates maalib järjekordse õõvastava pildi, kus rusikakangelase osas on Martin Helme asemel seekord Odini sõdalased. (Olgu siinkohal lisatud, et ka Lauristin ise on ahastanud fašismi taassünni pärast Eestis. See juhtus pärast Trivimi Velliste kõnet 11. septembril 1988 Lauluväljakul toimunud koosolekul „Eestimaa laul“.) Ning sarnaselt küla äärel haugatanud penile ühinevad kisakooriga nii ERRi onjutavad arvamusliidrid (kellel soovitaks logopeedi poole pöörduda) kui ka muud „eksperdid“. Õnneks aga on juhtunust piisavalt videosalvestusi ning sõltumatuid kanaleid mille kaudu saab valevoogude asemel tõde ammutada.