Jõulud on tulemas ja seoses sellega on oluliselt suurenenud terrorioht. Eestis ei ole õnneks seni veel inimohvritega enesetapurünnakuid aset leidnud, ent terroriteod on meile aina lähemale jõudnud. Ülemere Rootsis on terroriaktid on saanud suisa igapäevaseks ning neid on juhtunud isegi siiani rahumeelseks ning turvaliseks loetud ülelahenaabri Soome pinnal.
Eestis on sellest pääsenud ilmselt seetõttu, et tänu vaesusele ei ole me immigrantide silmis ahvatlev marjamaa. Seni on enamus siia ümber asustatud kvoodipagulasi hõlmad vöö vahele võtnud ja Merkeli pudrumägede man pagenud. Nii on valitsusel õige mugav Türgist järjekordne partii moslemeid tellida, teadmisega et varem või hiljem plagavad needki Vaterlandi. Nii on asjad praegu, kuid kas ka tulevikus. Jõukuse kasvades suureneb paratamatult Eestisse tikkuvate kõrbepoegade ja -tütarde hulk, mis lisaks terroriohule toob kaasa ka tavakuritegude, eriti aga naistevastase vägivalla (sic! Stockholm on juba pälvinud Euroopa vägistamispealinna tiitli) drastilise kasvu.
Kindlasti on meie sisejulgeolekuorganid sellest hästi teadlikud. Koostatakse plaane, tehakse koostööd teiste riikidega, koolitatakse spetsialiste. Paraku ei ole mõeldav kohaldada 24/7 järelevalvet igale moslemist sisserännanule. Samas tuleks asjale kasuks, kui elanikud hoiaksid silmad lahti võimalike terroristide suhtes, oskaksid neid tuvastada ja teaksid, mida ette võtta.
Paraku on asjad sedaviisi, et terrorismist räägitakse ainult siis, kui järjekordselt on mõni islamifanaatik end rahvarohkes kohas õhkinud, veokiga rahva sekka kihutanud, pidulisi automaaditulega maha niitnud või amokki joostes möödakäijaid pussitanud. Ent mõne aja pärast asi unustatakse ning kinnimakstud inimõiguslaste, müüdavate ajakirjanike, põrutada saanud veteranidest sõjalise õpetajaid meenutavate „arvamusliidrite“ ja muude udupeade süüdimatu lalina: „islam on ju rahureligioon“, „terrorism ei seotud immigratsiooniga“ jne saatel, läheb elu edasi. Kuni järgmise pauguni.
Nagu tihti, kui asjakohaseid manuaale napib, ulatab abikäe ilukirjandus. Lee Child’i raamatus Gone Tomorrow on autor endise sõjaväepolitseiniku Jack Reacheri seiklusi kirjeldades andnud kasulikke näpunäiteid, kuid ära tunda enesetapupommarit. Child kirjutab, et sõites öises peaaegu inimtühjas metroovagunis märkab Reacher üksikut naist, kelle käitumine lausa kisendab, et tegemist on terroristiga.
Reacheri arvates on neid kerge tuvastada, kuna nad väljutavad pidevalt reetlikke tundemärke. Ennekõike on nad alati närvilised. Pole ka ime, sest nad ikkagi esimest korda üritamas. Reacher kirjeldab Iisraeli vastuluureteenistus poolt väljatöötatud nimekirja enesetaputerroriste käitumuslikest indikaatoritest, millega ta tutvus 20 aastat tagasi ühe Iisraeli kapteni vahendusel.
Meessoost terroriste puhul on nimekirjas ära toodud 12 karakteristikut, naiste puhul 11.
See kaheteistkümnes tunnus on värske raseeritus. Isased islamifanaatikutest pommarid ajavad enne aktsiooni habeme (ja muud ihukarvad) maha, mis aitab neil rahva sekka sulada. Tulemuseks on heledam nahk näo allosas, mis ei ole veel jõudnud päevituda. Aga ka naiste puhul tasub jälgida kahvatuid kohti näol ja kaelal, mis on varem olnud pearätiga kaetud.
Üheks oluliseks märgiks on aastaajale sobimatu riietus – paks mantel suvisel ajal või lohvakad kottis riided, mille alla on võimalik peita lõhkeainet.
Tähelepanu peaks äratama ka kummaline või ebatavaline kõnnak, nn robotlik liikumine. Pommarid on sunnitud kõndima imelikult ja kohmakalt, kuna kannavad endal paarikümnekilost lisaraskust.
Reeglina on need tüübid närvis ja see paistab välja. Pommarid on oma viimasel eluetapil ning kes ei oleks siis närvis, meeleheitel ja paanikas. Nad higistavad sõltumata sellest, kas nad kannavad paksu mantlit, tihtilugu läbib neid tahtmatu tõmblus. Nende hingamine on kiire ja katkendlik.
Keegi ei tea miks, kuid kõik tunnistajad kinnitavad fakti, et nende pilk on suunatud otse ette, nad ei vaata ringi ja on fokuseeritud sihtmärgile.
Samuti on tunnistajad täheldanud, et terroristid pomisevad omaette palveid, või liigutavad huuli.
Enamasti kannavad nad endaga kaasas suurt (selja)kotti või pakki, mille sees on detonaator. Käed on sütiku käivitamiseks surutud koti või paki sisse. Reacher selgitab, et paljudel kordadel on terroriste kätest kinni rabades õnnestunud pommiplahvatust ära hoida. Ent terroristid võtsid sellest õppust ja hakkasid edaspidi hoidma käsi pidevalt sütikul.
Täienduseks võiks lisada, et enamasti on tegemist noore Lähis-Ida või Põhja-Aafrika päritolu mehega, harvemini naisega, ent mitte alati. Eesti puhul võib näiteks tegemist olla ka mõne endise N Liidu territooriumilt pärit tegelasega, enamasti vene keelt kõneleva põhjakaukaaslase või keskaasialasega.
Mida sel juhul ette võtta? Reacheri tegutsemisviisi ei saa küll soovitada. Superkangelane võtab nõuks keelitada naist oma kavatsusest loobuma. Miks ka mitte? Tegemist ei ole ju moslemiga, vaid valge ameeriklannaga. Äkki läheb õnneks. Ent mõeldamatu oleks märtrisurma järgsest paradiisist ja 70 neitsist unistavat moslemifanaatikut ümber veenda. Seda ei teeks ilmselt ka Reacher. Kuid ka naise ümberveenmise katse lõpeb fiaskoga – naine laseb end Reacheri silme all maha. Tagatipuks selgub, et tegemist ei olnudki terroristiga. Aga see on omaette lugu.
Siit koorub välja tõsine probleem, sest kahtluse alla võib ilmsüütu isik. Parimal juhul on tegemist piinliku vahejuhtumiga, kuid ei saa välistada traagilisi tagajärgi. Kuid siiski on parem karta, kui kahetseda.
Julgeolekueksperdid kinnitavad, et mitte mingil juhul ei tohi üritada terroristi ise kahjutuks teha ega ka valjuhäälselt kaasreisijaid hoiatada. Selline käitumine ajendab pommarit otsekohe tegutsema ning õudne lõpp saabub kohe. Paraku ei ole keegi seni suutnud välja lollikindlat tegutsemisjuhist, kuidas taolises olukorras käituda. Tundub, et ainus võimalus on tähelepanu äratamata helistada hädaabinumbrile, väljuda esimesel võimalusel ühissõidukist ja loota parimat.