Ikestatud rahvad saavutavad iseseisvuse peamiselt relvastatud vabadusvõitluse tulemusel. Mõnikord võib see kesta aastakümneid või isegi sajandeid, nagu näiteks Iirimaal. Samas on iseseisvusvõitlus harva tulemuslik, kui sellega ei kaasne koloniaalriigi sõjalist lüüasaamist (Austria-Ungari, Venemaa, Osmani impeerium I maailmasõjas) või isegi võidukast sõjast tingitud kurnatust, sest siis lihtsalt ei suudeta asumaid enam hallata (Suurbritannia, Prantsusmaa, Holland, Belgia, Portugal jmt riigid pärast I ja II maailmasõda – kes alates möödunud sajandi keskpaigast jäid ridamisi ilma oma Aasia ja Aafrika asumaadest).Möödunud sajandi lõpp tõi kaasa kommunistlikku ideoloogiat kandva tuumikriigi N Liidu kollapsi, mille tulemusel said iseseisvaks nii need rahvad, kes olid oma vabaduse eest aastakümneid võidelnud (okupeeritud Eesti, Läti ja Leedu, aga ka N Liidu nn asutajaliikmed, nagu Ukraina, Gruusia ja Armeenia) kui ka rahvad, kellele omariiklus lausa sülle kukkus (Valgevene, Moldova, Aserbaidžaan ja Kesk-Aasia liiduvabariigid). Kommunistliku maailmariigi kadumine mõjutas ka Jugoslaavia jagunemist mitmeks iseseisvaks riigiks, millega paraku kaasnesid ohvriterohked sõjad.Ajalugu tunneb paari nn tsiviliseeritud lahutust, mille näideteks on Tšehhoslovakkia liitriigi jagunemine Tšehhi ja Slovakkia vabariikideks ning Norra iseseisvumine. Austria-Ungari impeeriumi sõjalise hävingu järel Tšehhiga sundliidetud Slovakkiale avanes võimalus iseseisvumiseks seoses natsi-Saksamaa agressiooniga Tšehhoslovakkia vastu. Slovakid kasutasid ära 30. septembri 1938 Müncheni kokkulepet, kus Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia liidrid sundisid Tšehhoslovakkiat loovutama sudeedisakslastega asustatud alad Saksamaale, ning saavutasid sama aasta oktoobris autonoomia. Peaministriks sai katoliku vaimulik ja Slovakkia Rahvapartei esimees Josef Tiso. Tema oli aastail 1925-1938 olnud Tšehhoslovakkia parlamendis ning 1927–1929 tervishoiu- ja spordiminister. 13. märtsil 1939 kohtus Tiso Berliinis Hitleriga, kelle julgustusel kuulutas Slovakkia parlament päev hiljem välja Slovaki Vabariigi iseseisvuse. Tisost sai uue riigi peaminister, hiljem president.Punaarmee tungimine Ida-Euroopasse tegi Slovakkia iseseisvusele kiire lõpu, Tiso põgenes Saksamaale, kus langes ühendriiklaste kätte sõjavangi. Ta anti välja Tšehhoslovakkia võimudele ning süüdistatuna riigireetmises hukati poomise teel 18. aprillil 1947.Uue võimaluse sai Slovakkia nn sametrevolutsiooni käigus 1989. aasta sügisel. Esialgu oldi Tšehho-Slovakkia Föderatiivne Vabariigi koosseisus, ent kooselu tšehhidega osutus vastuvõetamatuks. 1992. aastal otsustas riigi parlament saata Tšehhoslovakkia rahumeelselt laiali. Mõlema poole tsiviliseeritud kokkuleppe tulemusel sai Slovakkia 1. jaanuaril 1993 iseseisvaks sõltumatuks riigiks.Kui Slovakkia iseseisvusvõitluse ajalugu on teatud määral kompromiteeritud süüdistustega kollaboratsioonis Hitleri Saksamaaga (mida tehti taktikalistel kaalutlustel), siis Norra iseseisvumine on plekitu, ehkki ka siin ei saadud läbi verevalamiseta. Napoleoni sõdade järel 1814. aasta jaanuaril Kieli rahuga Rootsile loovutatud Norral õnnestus sama aasta maikuus vastu võtta põhiseadus, mis sätestas norra rahva suveräänsuse printsiibi. Pärast lühikest sõda Rootsiga lepiti kokku personaalunioonis Rootsiga, kus Norra sai parlamendi, valitsuse, armee, valuuta ja keskpanga, jättes üksnes välispoliitika Rootsi-Norra uniooni kuninga pädevusse. Kuid ka nendest õigustest jäi väheks, sest 1905. aasta rahvahääletuse tulemusel otsustas Norra iseseisvuda. Rootsi selleks takistusi ei teinud ning Norra Kuningriik kuulutati välja 7. juunil 1905.Norra mudelit on paar korda praktiseeritud Quebeci provintsis Kanadas ja viimati Šotimaal. (Sellesse loetellu ei saa muidugi lisada Krimmi referendumit, mis toimus Venemaa agressiooni tingimustes, ega muid sarnased „rahvaalgatusi“.) Kummatigi on sealsed rahvahääletused lõppenud iseseisvuslaste napi lüüasaamisega. Tundub, et selline mudel oleks kaasaegsetes demokraatlikes riikides rahvusprobleemide lahendamisel ainuvõimalik. Paraku mitte Cervantese kodumaal. Sealne valitsus kuulutas kavandatava iseseisvusreferendumi aegsasti ebaseaduslikuks ja üritas selle läbiviimist 1. oktoobril jõuga takistada. Rahvahääletus suudeti siiski läbi viia ja sellel andis poolthääle iseseisvusele arvestav hulk katalaane, seda vaatamata Madridi keskvõimu repressioonidele, mis seisnesid valimisjaoskondade rüüstamises ja inimeste julmas läbipeksmises. Siinkohal võib järjekordselt täheldada ametliku Brüsseli silmakirjalikkust ja topeltstandardeid, kui võrrelda näiteks ELi reaktsioone seoses Brexitiga või hurjutustega Poola ja Ungari aadressil. Milline hüsteeria vallanduks, kui Ühendkuningriigi politsei kasutaks sarnast vägivalda Brexiti vastastel meeleavaldustel osalejate suhtes.
Hispaania valitsus ei ole ilmutanud vähimatki valmidust dialoogiks Kataloonia iseseisvuslastega. Otse vastupidi. Saates laiali Kataloonia parlamendi, vangistanud omavalitsuse juhte ning kuulutanud välja uued parlamendivalimised 21. detsembril, on peaminister Mariano Rajoy ilmutanud erakordset poliitilist lühinägelikkust. Kuhu ta tahab välja jõuda, millisena näeb ta Kataloonia tulevikku? Kui valimised ei peaks andma soovitud tulemust, kas kuulutab ta Kataloonias välja sõjaseisukorra ning käivitab Erdoğani stiilis puhastused? Mida ütleks EL siis? Jõumeetodid, mis kuuluvad ilmselgelt möödunud sajandisse, ei ole ilmselgelt kõiki pooli rahuldav lahendus. Isegi kui uutel parlamendivalimistel peaksid unionistid saavutama ülekaalu, on džinni uuesti pudelisse pistmine võimatu.
Esialgu ei ole selge, mida uues olukorras võtavad ette Kataloonia iseseisvuslased. Uue parlamendi valimisi boikoteerida ei kavatseta. Kui nad peaksid uues rahvaesinduses saama ülekaalu, on tõenäoline, et jätkatakse iseseisvumise rajal. Kui mitte, ei saa välistata keskvõimuvastase kodanikuallumatuse organiseerimist üldstreikidest kuni eksiilvalitsuse moodustamiseni. Hoopis hullem lugu aga oleks siis, kui vastuseks keskvõimu repressiivpoliitikale võetakse kasutusele terroristlikud võitlusmeetodid. Hispaania lähiajalugu on seoses baskide iseseisvusliikumise ETA tegudega nendega ülihästi tuttav ning mille kordumist keegi ei soovi.