Omakirjastus



Omakirjastusest

Nii kaua kui on kehtinud tsensuur, on sellele vastandunud omakirjastus. NLiidus oli trükisõnale kehtestatud range tsensuur ning kirjastustegevusega tohtisid tegeleda vaid kompartei kontrolli all olevad kirjastused. Sellele vastandus omakirjastus (vn samizdat), mis NLiidus sai laiema leviku 1950. aastate keskel pärast Stalini surma seoses nn Hruštšovi sulaga, mil leidis aset riigielu mõningane liberaliseerimine. Oluliseks tõukeks omakirjastuse laiemale levikule oli see, et sel perioodil ilmusid esmakordselt vabamüüki kirjutusmasinad.
Esialgu olid omakirjastuslikeks väljaanneteks peamiselt luulekogud, kus omaloomingu kõrval trükiti ka seni keelatud poeetide (Marina Tsvetajeva, Ossip Mandelštam, Boris Pasternak, Anna Ahmatova jpt) loomingut. Poliitilisi tekste asuti üllitama pärast NLiidu kompartei XX kongressi, levitades seal peetud Hruštšovi nn Stalini isikukultust paljastavat salajast ettekannet. Edaspidi sai omakirjastus NLiidus 1960. aastatel tekkinud avaliku õiguskaitsjate liikumise (dissidentluse), aga ka põrandaaluse vastupanu peamiseks võitlusvahendiks. 
Omakirjastuslik tegevus Eestis tekkis 1960. aastate teisel poolel. Esialgu olid omakirjastuslikeks üllitisteks peamiselt almanahhid, kus avaldati luulet, lühiproosat ja esseistikat. Hiljem lisandusid õppe- ja teaduskirjandus, mitmesugused alternatiivsed mõttevoolud ja –suunad (alternatiivmeditsiin, orientalistika, New Age jmt), tõlkeartiklid ja religioosne kirjandus.  Avaldati ka väliseestlaste teoseid, Eesti Vabariigi ajal ja Saksa okupatsiooni ajal ilmunud raamatuid ja artikleid.  
Poliitilise omakirjastuse ilminguteks Eestis olid mitmesugused lendlehed, üleskutsed jmt juba 1940. ja 1950. aastatel. Enamasti olid need suhteliselt lühikesed, kutsudes üles Eesti vabastamisele Nõukogude okupatsiooni alt. Poliitilise omakirjastuse peamisteks kandjateks kujunesid eesti demokraadide nimetuse all tuntuks saanud Tallinna režiimikriitilised haritlased, kelle seas oli nii eestlasi kui ka muulasi. Alates 1960. aastate lõpust üllitasid nad omakirjastusena oma mitmesuguste liikumiste programmilisi dokumente ja nende liikumiste häälekandjaid. Demokraadid tõlkisid eesti keelde ka vene samizdatis ilmunud kirjutisi ja tamizdatis (salaja Läände toimetud, seal kirjastatud ning levitamiseks salaja NLiitu toimetatud trükis) ilmunud teoseid. Paraku oli demokraatide omakirjastusliku toodangu levik väga väike. Konspiratiivsetel kaalutlustel levitati seda väga kitsas ringis usaldusväärsete isikute seas ja  välismaale ei saadetud. Avaliku vastupanuliikumise häälekandjaks oli aastatel 1978–1987 ilmunud perioodiline kogumik Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis, mida ilmus kokku 25 numbrit. See väljaanne saavutas võrdlemisi suure leviku Eestis. Lisanduste eksemplare toimetati ka Rootsi, kus need Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse poolt ära trükiti neljaköiteliste kogumikena. 1980. aastate algul ilmus veel üks omakirjastuslik perioodiline ajakiri Isekiri, mida aastail 1982-1985 andis välja kooliõpilane ja hilisem ajakirjanik Holger Kaljulaid.
Omakirjandust paljundati enamasti kirjutusmasinal ümber trükkides, kasutades paljunduseks kopeerpaberit. Suurema hulga koopiate saamiseks kasutati võimalikult õhukest paberit. Raamatute ja pikemate tekstide puhul kasutati enamasti fotograafilist paljundamist. Paljundusmasinad olid tol ajal vähe levinud, need kuulusid tavaliselt asutustele ja nende kasutamine toimus KGB järelevalve all. Juurdepääs trükikojad ja trükimasinatele olid mõeldamatu.
Igasuguse omakirjastuse olemasolu oli võimuorganitele pinnuks silmas ning KGB tegi kõikvõimaliku, et leida omakirjastuslike väljaannete koostajaid, paljundajaid, levitajaid ja lugejaid. Vaatamata jõupingutustele ei suutnud KGB ei Lisanduste ega Isekirja väljaandjaid tabada. Juhtumeid, kus omakirjastuse eest oleks saadetud vangilaagrisse tuli siiski võrdlemisi harva ette. Peamiselt rakendati omakirjastuslike väljaannetega vahelejäänute puhul nn profülakteerimist, mis seisnes isikute ideoloogilises töötlemises töökohtades (alaealisi nuheldi nende vanemate kaudu), samuti koolidest ja ülikoolidest väljaheitmises, töökohtadelt vallandamises jne. Enn Tarto, Jaan Isotamme ja Jüri Adamsi ühistööna koostati omakirjastuse kasutaja meelepea, milles anti vajalikke näpunäiteid, kuidas ära hoida omakirjastuslike väljaannete sattumist KGB kätte. Omakirjastuse meeles pea vt siit
https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVYUdPM2NnR1lmYWM/view?usp=sharing 


Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis


1978. aastal hakkas avalik vastupanuliikumine välja andma põrandaalust kroonikat Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis (Lisandused). Kogud trükiti kirjutusmasinal õhukesele paberile ja köideti kiirköitja kaante vahele. Lisandusi paljundati peamiselt fotografeerimise teel. Kogudes trükiti ära kõik tähtsamad avaldused, memorandumid ja apellatsioonid, kirjeldati poliitilisi kohtuprotsesse, anti teavet inim- ja rahvusõiguste rikkumistest Eestis jne. Sisult erinesid Lisandused dissidentide poolt Moskvas väljaantavast Jooksvate sündmuste kroonikast selle poolest, et faktide ja sündmuste kiretute kirjelduste kõrval, avaldati kogudes mitmesuguseid poleemilisi artikleid Eesti ajaloost, samuti olukorrast naaberriikides Lätis ja Leedus ning Ida-Euroopas, esmajoones Poolas.

Lisandustele tegi kaastööd peaaegu kogu tolleaegse vastupanuliikumise tuumik. Esimese kogu toimetas Jüri Adams, tema loobumise järel võttis teatepulga üle Viktor Niitsoo, kes pani kokku kogud II-IX. Niitsoo vangistamise järel toimetas kogud X-XVII Arvo Pesti. Pärast Lagle Pareki, Heiki Ahoneni ja Arvo Pesti arreteerimist tekkis pikem vaheaeg Lisanduste väljaandmisel. Kogud XVIII-XXV, mis toimetati Mati Kiirendi poolt, trükiti ainult ühes eksemplaris ja saadeti kohe Läände, ilma et neid oleks Eestis levitatud.

Konspiratsioonilistel kaalutlustel ja tehniliste vahendite nappuse tõttu oli kogude väljaandmine seotud suurte raskustega. Samal põhjusel oli ka levik Eestis üsna väike. Ometi suudeti tagada väljaandmise regulaarsus ja iga nelja kuu tagant ilmuva kogu uus väljaanne oli oodatud sündmuseks nii vastupanuliikumise kui ka rahvuslikult ja demokraatlikult meelestatud haritlaskonna seas.
Lisandusi püüti toimetada Läände lootuses, et need seal õhukesele paberile ümbertrükituna taskuformaadis kogudena Eestisse tagasi toimetatakse. See oleks suurendanud kogude levikut nii Kodu- kui ka Välis-Eestis. Samuti loodeti, et raadiojaamad Ameerika Hääl ja Vaba Euroopa loeksid ette kogudes sisalduvad olulisemad materjalid või vähemalt refereeriksid oma saadetes nende sisu. Paraku jõudsid Lisanduste kogud Eesti Vangistatu Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse (EVVA) vahendusel trükki alles 1984. aastal. Aastail 1984-1988 trükiti Stockholmis ära kõik Eestis välja antud kogud.
Vajaliku isikunime leidmiseseks kasuta registrit, mida näed siit:
https://onedrive.live.com/redir?resid=d0ee819720d8c8d3%21920



Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis. 1. kd, kogud 1-7: 1978-1980. Stockholm: Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus, 1984.
Kogumiku pdf fail:
http://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/22768

Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis. 2. kd, kogud 8-13: 1980-1981. Stockholm: Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus, 1984.


Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis. 3. kd, kogud 14-19: 1982-1984. Stockholm: Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus, 1986.


Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis. 4. kd, kogud 20-25: 1985-1987. Stockholm: Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus, 1988. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar