Enesest

Sündisin 12. märtsil 1952 Kuressaares (ajavahemikul 15. mai 1952 kuni 23. juuni 1988 Kingissepa).  

1967 lõpetasin Kingissepa 8-kl Kooli.

1971 lõpetasin Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi arhitektuuri erialal.

1971 sügisel kutsuti mind sõjaväeteenistusse. Pärast kümnekuulis teenimist Karjalas Belomorski linnas asuvas õhukaitseväeosas vabastati mind sõjaväest kui riviteenistuseks kõlbmatu.

1972-76 töötasin projekteerimisinstituudi „Kommunaalprojekt“ Kingissepa grupis arhitektuuritehniku ja hiljem insenerina.

1976 asusin elama Tartusse. Mõne aja töötasin lukksepana TRÜ Tiigi tn ühiselamus, hiljem kuni arreteerimiseni (4.12.1980) vanemtehnikuna Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse (alates  1978 Kultuurimälestiste Riiklik Projekteerimisinstituut) Tartu osakonnas.

1978 asusin kaugõppe vormis õppima Tartu riiklikus Ülikoolis ajaloo erialal. Olin kursusevanem.
1977 ühinesin rahvusliku vastupanuliikumisega. Tegin kaastööd omakirjastuslikele väljaannetele, osalesin võimudepoolsete inimõiguste rikkumiste väljaselgitamisel ja avalikustamisel ning keelatud kirjanduse paljundamisel ja levitamisel. Kirjutasin alla mitmele kollektiivsele protestikirjadele, nagu protest akadeemik Sahharovi tagakiusamise puhul (3. II 1980), telegramm Poola sõltumatu ametiühingukoondis Solidaarsus esimehele Lech Wałesale (11. IX 1980), eestlaste ja leedulaste avalik läkitus NSVL ja ENSV Ülemnõukogu Presiidiumitele ning Rahvusvahelisele organisatsioonile Amnesty International, milles nõuti vangistatud Mart Nikluse ja kõigi poliitvangide vabastamist (27. VI 1980),  avalik kiri ÜRO peasekretärile ja tuumarelvi omavate riikide valitsustele (24. VII 1984).

1978-1980 olin vastupanuliikumise põrandaaluse kroonika Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis kogude 2-9  toimetajaks.  

1979 juunis tehti KGB poolt ametlik hoiatus kaastöö tegemise eest omakirjastuslikule ajalehele Poolpäevaleht.

13. märtsil 1980 toimus minu elukohas Tartus Burdenko (praegu Veski) tn 31 läbiotsimine seoses Jüri Kuke arreteerimisega. Pärast läbiotsimist olin KGB survel sunnitud oma elukohast lahkuma.

20. oktoobris toimus läbiotsimine minu elu- (Aardla 3) ja töökohas seoses Veljo Kalepi arreteerimisega. Nendel läbiotsimistel võeti ära kaks kirjutusmasinat ja hulgaliselt omakirjastuslikke materjale. Samal päeva toimus ka ülekuulamine, mille keeldusin KGB uurija Marat Žukovi küsimustele vastamast.

4. detsembril 1980 arreteeriti mind KGB poolt ja 1981. aasta 23.-24. aprillil mõisteti ENSV Ülemkohtu poolt nõukogudevastase agitatsiooni ja -propaganda süüdistusel 2-aastaks range režiimiga vangilaagrisse koos järgneva 2-aastase asumiselesaatmisega. Põhisüüdistusele, milleks oli konflikt komsomolitöötajatega Noortemajas „Sõprus“ 16.4.1980, lisandus ka  keelatud kirjanduse (Hedrick Smith „The Russians“, Aleksandr Soženitsõn „Nõuanne Läänele ülima ohu tunnil“, „Suur mäng Afganistanis“, Rootsi raadio eestikeelsete saadete lindistused jms) hoidmine levitamise eesmärgil. Eeluurimisel ma keeldusin tunnistusi andmast, kohtus ennast süüdi ei tunnistanud.

Vangistuses viibisin Permi oblasti nn eriti ohtlike riiklike kurjategijate vangilaagris BC 389/36, asumisel olin Burkandja asulas Magadani oblastis Kolõmal.

1984 juunis Tartusse tagasi jõudnuna tuli 3 aastat veeta miilitsajärelevalve all. Selle perioodi jooksul ei tohtinud ma lahkuda Tartu linna piiridest, pidin viibima elukohas alates kella 21-st õhtul kuni 6-ni hommikul ning pidi kord 2 nädala jooksul  end miilitsas registreerima.  Samuti puudus võimalus saada erialast tööd ja jätkata õpinguid ülikoolis.

1984-87 töötasin katlakütjana Tartu Keskkatlamajas ja Ropka katlamajas.

1987-1990 töötasin Eesti Maaehitusprojekti Tartu osakonnas insener-eelarvestajana.

23. augustil 1987 osalesin ajaloolisel Hirvepargi meeleavaldusel, olin Molotov-Ribbentropi Avalikustamise Eesti Grupi (MRP-AEG) liige ja MRP-AEG Infobülletääni toimetaja.

1988. aasta jaanuuaris saadeti mind Tartu rahu 68. aastapäeva tähistamise organiseerimise eest 45 päevaks sõjaväe kordusõppustele Kaliningradi oblasti Tšernjahhovski (endine Insterburg Ida-Preisimaal) linna. Sama saatust jagasid ka Jüri Adams, Andres Mäe ja Urmas Inno.
1988 olin sama aasta 20.augustil moodustatud Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) asutajaliige, ERSP aseesimees, programmitoimkonna esimees, Tartu piirkonna esimees ja Tartu piirkonna valimiskampaania juht.

1990-92 olin Eesti Kongressi, Eesti Komitee liige.  

1991-92 olin Põhiseaduse Assamblee liige.

1992 valiti mind VII Riigikogu liikmeks. Olin Riigikogu riigikaitsekomisjoni (hiljem riigiõiguskomisjoni) liige, Kaitsepolitsei tegevuse seaduslikkuse kontrollimise Riigikogu komisjoni esimees, Riigikogu ERSP saadikurühma esimees. ERSP aseesimees. 1996 .aasta lõpust kuni järgmise aasta  6. detsembrini kuulusin Isamaaliitu.

1996-99 olin VIII Riigikogu asendusliige.

1991. aastal jätkasin katkestatud ülikooliõpinguid ja lõpetasin stuudiumi jaanuaris 1995, teemal Rahvuslikust vastupanuliikumisest Eestis aastail 1955-1985. Samal teemal olen avaldanud monograafia Vastupanu 1955-1985 (1997) ning kirjutisi teaduslikes ajakirjades Akadeemias ja Tunas.

1998 kaitsesin Tartu Ülikoolis ajaloomagistri kraadi. 
1998-2008 olin Riigiarhiivi juures tegutseva Nõukogude aja uurimiskeskus "S-Keskus" juhatuse liige.

2002 ilmus minu sulest uurimus pealkirjaga „Müürimurdjad. MRP-AEG ja ERSP lugu“, 2013 „EVVA. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus.“. viimane anti välja üksnes digiraamatuna. Koostasin ja toimetasin ka kogumikud „MRP-AEG Infobülletään 1987-1988“ (1998) ja „Kodakondsus- ja migratsiooniamet. Institutsiooni ajalugu aastail 1989-2008.“ (2008).

2000 asusin tööle Kodakondsus- ja Migratsiooniametisse siseaudiitori ja alates 2003 siseauditi osakonna juhatajana. 2009. aasta detsembri lõpul asusin siseaudiitorina tööle Siseministeeriumi Infotehnoloogia- ja Arenduskeskuses. Hiljem töötasin seal sisekontrolli juhtiveksperdina. Alates 2012. aasta märtsis olen pensionil ja tegutsen harrastusajaloolasena. Kirjutisi avaldan peamiselt oma blogis ja Academia.edu internetisaidil. Viimastel aastatel olen avaldanud ka tõlkeraamatuid.