Tõlked

EI KARDA MA KURJA 

Natan Sharansky

 
Vene keelest tõlkinud
Viktor Niitsoo 
 
Postimehe Kirjastus, 2024
Raamatu väljaandmist on toetanud Postimehe Fond.

Juutide väljarännuliikumise aktivist, Iisraeli poliitik ja ühiskonnategelane Natan Sharansky kirjeldab oma mälestusteraamatus „Ei karda ma kurja“ Nõukogude Liidu lõpuaastate vanglates ja poliitvangilaagrites valitsevaid orwellilikke tingimusi. Lisaks sellele annab autor ülevaate ’alijá’st ehk juutide väljarännuliikumisest ajaloolisele kodumaale. Tõed, mille mõistmiseni jõudis Sharansky vangistuses, on päevakohased senikaua, kuni on valitsejaid, kes oma rahvast rõhuvad. Ent jõuetuil on relvi, millega võimsaile vastu hakata: vankumatu vaprus, tüdimatu huumorimeel, külluslik kujutlusvõime ja veendumus, et „... mitte miski, mida nad minuga teevad, ei saa mind alandada ... Alandada võin end vaid ise ...“

Raamat on kirjutatud kuuma sulega, vahetult pärast üheksa aastat kestnud vangistust, mil muljed olid veel teravad ja värsked. Autor ütleb oma eessõnas, et ta püüdis mitte ühtegi üksikasja vahele jätta ja kirjutada neist, kelle oli vangilaagrisse maha jätnud, ning jagada kogemusi nendega, kes võivad sinna veel sattuda.

KUULA KATKENDIT:

Viktor Nekipelov ja tema "Lollide Instituut"

Viktor Nekipelovi „Lollide Instituut“ kolmas minu poolt eesti keelde tõlgitud raamat, mis käsitleb psühhiaatria kuritarvitamist teisitimõtlejate represseerimisel NSV Liidus. Esimesed kaks – Vladimir Bukovski „Ja naaseb tuul...“ ja Aleksandr Podrabineki „Dissidendid“ – on mälestusraamatud, milles on autorite elukäigu kirjeldamise kõrval põhjalikult käsitletud ka kuritegeliku psühhiaatria olemust ja selle paljastamist. Neist esimene on tõlgitud paljudesse keeltesse ja kujunenud nõukogude režiimivastast võitlust kirjeldavaks kultusteoseks. Podrabineki memuaarid aga jätkavad sama teema käsitlemist sealt, kus Bukovski pooleli jääb. 

Nekipelovi raamat seevastu on dokumentaaljutustus, milles autor tuginedes isiklikele kogemustele keskendub psühhiaatrile põrgu esimesele ringile, Serbski-nimelisele Kohtupsühhiaatria Instituudile. See asutus oli omandanud kurikuulsuse  eelkõige seetõttu, et seal vormistati lõplik otsus režiimikriitikute, kelleks olid valdavalt täiesti terved inimesed, erivaimuhaiglasse paigutamiseks. Autor kirjeldab üksikasjalikult ja dokumentaalse täpsusega oma kahekuulist viibimist Lollide Instituudis, kus tal siiski üle noatera õnnestus vaimuhaigeks tunnistamisest pääseda. Proviisoriharidus ja töökogemusega omandanud meditsiinialased teadmised annavad tema tähelepanekutele täiendava usaldusväärsuse.

Vene luuletaja, publitsist, inimõiguste aktivist ja kahekordne poliitvang Viktor Nekipelov nägi ilmavalgust 29. septembril 1929 Harbini linnas Hiinas. 1937. aastal kolis ta koos emaga NSV Liitu. 1939. aastal ema arreteeriti ja suri vangistuses.

1950. aastal lõpetas ta Omski sõjaväemeditsiini õppeasutuse ja 1960. aastal Harkivi meditsiiniinstituudi sõjaväefarmaatsia teaduskonna. Mõlemad õppeasutuse lõpetas ta kiitusega. 1969. aastal lõpetas ta kaugõppes Moskva Maksim Gorki nimelise Kirjandusinstituudi.

1960. aastatel elas ta Ukraina linnades Užgorodis ning Umanis töötades proviisori ja apteegijuhatajana. 

1966. aastal ilmus Užgorodis Nekipelovi luuletuste kogumik „Marsi ja Veenuse vahel“ (Виктор Некипелов. Между Марсом и Венерой. – Ужгород: Карпаты, 1966), mis hiljem levis ka omakirjastuses. Edaspidi keeldusid nõukogude kirjastused ideoloogilistel põhjustel tema loomingu avaldamisest.

Režiimikriitilisus hakkas tal välja kujunema 1960ndate keskel seoses inimõiguste kaitse liikumise tekkimisega NSV Liidus. 1968. aasta augustis toimus sõnadelt tegudele minek: ta koostas ja levitas Umanis lendlehti protesteerimaks Nõukogude ja selle satelliitide vägede sisseviimise vastu Tšehhoslovakkiasse. Tol korral teda ei tabatud. Ta hakkas suhtlema Moskva ja Ukraina õiguskaitsjatega (dissidendid), mistõttu sattus KGB huviorbiiti. Järgnes töökohalt vallandamine 1970. aastal.

Aastail 1970-1974 töötas ta apteekide juhatajana Moskva oblasti Solnetšnogorski linnas, seejärel Vladimir oblastis Kameškovos. Tema elukohas toimusid pidevalt läbiotsimised ja teda kuulati sageli üle.

11. juulil 1973 arreteeriti ta KGB poolt ja mais 1974 mõistis Vladimiri oblasti kohus Vene NFSV KrK paragrahvi 190¹ alusel ta 2 aastaks vangi nõukogudevastaste materjalide, sh Jooksvate sündmuste kroonika ja oma luuletuste levitamise eest. Eeluurimise ajal suunati ta kohtu-psühhiaatrilisse ekspertiisi Vladimirisse, seejärel Serbski-nimelisse instituuti, kus viibis 15. jaanuarist 15. märtsini 1974. Vangistuse kandis Vladimiri linna lähises Jurjevitši külas asuvas üldrežiimiga paranduslike tööde koloonias. Vabanes 1975. aasta juulis, naasis Kameškovosse ja asus tööle arst-laborandina.

Pärast arreteerimist ja eriti vabastamise järel avaldati tema loomingut välimaistes vene kirjastustes. Lisaks "Lollide Instituudile" koostas ta kaasautorluses Aleksandr Podrabinekiga raamatu „Kollasest vaikusest“ (Из желтого безмолвия) (1975), milles käsitleti psühhiaatria kuritarvitamist režiimikriitikute represseerimise vahendina NSV Liidus. Tema sulest on ilmunud mitmed ühiskonnakriitilised esseed, nagu  „Opritšnina 77“ („Опричнина 77“), „Opritšnina 78“ („Опричнина 78“), „Opritšnina 79“ („Опричнина 79“), „Võidetute kalmistu“ („Кладбище побежденных“) ja „Stalin tuuleklaasil“ „Сталин на ветровом стекле“), Koos Tatjana Ossipovaga koostas ta kogumiku „Opritšnina-78 jätkub“ („Опричнина-78 продолжается“). Mõned neist loeti ette lääne raadiojaamade venekeelsetes saadetes. 

Muidugi polnud ta loomingul mingit lootust trükki pääsemiseks, see levis omakirjastuses. Näiteks „Lollide Instituudi“ esmatrükk oli inglise keeles (Viktor Nekipelov. Institute of Fools. – New York: Farrar Straus Giroux, 1980), Venemaal ilmus see alles 2005. aastal. Tema loomingut avaldati Pariisis ilmuvas kirjanduspoliitilises ajakirjas Kontinent ja Moskva omakirjastuslikus ajakirjas Poiski (Поиски). 1977. aastal sai temast PEN-klubi Prantsuse haru liige. 

Kirjandliku loome kõrval lõi ta aktiivselt kaasa õiguskaitse liikumises, andis allkirja mitmetele kollektiivsetele protestikirjadele, oli Moskva Helsingi grupi liige ja aktiivne kaastöötaja. Ta osales NSV Liidu invaliidide õiguste kaitse grupi loomisel.

1977. aasta märtsis esitas ta taotluse NSV Liidust lahkumiseks, millele ametivõimudelt vastust saamata, järgnes avaldus Nõukogude Liidu kodakondsusest loobumisest.  

7. detsembril 1979 arreteeriti ta teistkordselt ja mõisteti 1980. aasta juunis VNFSV KrK paragrahvi 70 lg 1 (nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda) alusel 7 aastaks range režiimiga vangilaagrisse koos sellele järgneva 5aastase asumisele saatmisega.

Karistust kandis ta Permi oblasti Tšussovoi rajooni Kutšino asulas paiknevas eriti ohtlike riiklike kurjategijate vangilaagrites VS 389/36. Vangistuses osales ta aktiivselt poliitvangide võitluses, saatis vabadusse protestikirju, osales kollektiivsete näljastreikides ja tööseisakutes protestiks laagriadministratsiooni omavoli vastu ja kaasvangide kaitseks.

Laagrikaristuse lõppedes saadeti ta 1986. aasta detsembris vangitapiga asumisele Krasnojarski krai Abani külasse. 20. märtsil 1987 vabastati ta Gorbatšovi poliitvangidele armuandmise kampaania käigus. Pärast vabanemist esitas ta kohe taotluse NSV Liidust lahkumiseks; 1987. aasta septembris lubati raskelt ja lootusetul haigel Nekipelovil  koos abikaasaga Prantsusmaale sõita. Ta suri 1. juulil 1989. aastal ja maeti Pariisi lähedale Valantoni kalmistule.

Lõpetuseks minu kokkupuudetest Nekipeloviga. Kohtusin temaga vangilaagris, kus viibisin aastatel 1981-1982. Kuulusin koos temaga umbes tosina poliitvangi hulka, kes osalesid aktiivselt eespool mainitud laagrisiseses võitluses. Erilisi sõbrasuhteid meil ei tekkinud. Sellegipoolest oli mul temaga mitmed jutuajamisi, mille käigus ilmnesid teatud erimeelsused eelkõige Nõukogude Liidu poolt ikestatud rahvaste iseseisvustaotluste teemal. Ta lisas, meil ei tasu arvestada ka Moskva dissidentide toetusega, kuna nood olevat vene kultuuriruumi assimileerinud juudid ja rahvusluse suhtes võrdlemisi skeptilised. Samas oli märke, et suhtlemine mittevenelastest kaasvangidega, esmajoones ukrainlastega, keda oli kõige laagris rohkem, oli siiski ta silmi rahvusküsimuse suhtes märgavalt avanud. Nii näiteks tunnistas ta ükskord kahetsedes oma kunagist rumalust, et Ukrainas elades oli ta üleolevalt suhtunud ukraina keelde, pidades seda moonutatud vene keeleks. Eesti vastupanijatest oli ta kuulnud vaid Erik Udamist, Mart Niklusest ja teistest ei teadnud ta midagi.

Laagrisisese võitluse hulka kuulus ka laagris toimunud sündmuste kroonika koostamine eesmärgiga see vabadusse toimetada. See toimus järgmiselt: suitsupaberi lehtedele kirjutati imetillukeses käekirjas lisaks laagris asetleidnule ka mitmeid muid tekste, nagu märgukirjad, petitsioonid jne. Kui mõnel usaldusväärsel vangil saabus pikaajaline kokkusaamine sugulastega, keerati paberilehed tihedalt rulli ja mässiti toidukilesse, mille liitekohad sulatati tikutulega veekindlaks. Kokkusaamise eel peitis vang kapsli oma kehasse ja sugulased toimetasid selle vabadusse.

Ka minul tuli kahel korral selline kuller olla. Saadetise adressaadiks oli Nekipelovi naine Nina Komarova, kes elas Moskva oblasti Frjazino linnas. Sinna mu ema Aino Niitsoo (13.04.1923-19.02.2009) ja vend Peeter Niitsoo (10.10.1945-02.01.1999) salajase laagrikroonika ka edukalt toimetasid. 

Nekipelovi jaoks kujunes vangistus iseäranis raskeks tema krooniliste haiguste tõttu. Füüsiliselt tervele inimesele olid laagriolud veel talutavad, end vanematele ja püsihaigustega vangidele oli need hukatuslikud. Ravi oli peaaegu olematu ja tihtilugu kasutasid laagrivõimud haigust ära, et vangile täiendavaid kannatusi põhjustada. 

Septembris 1981 algasid Nekipelovi teravad valud neerude ja kusiti piirkonnas. Arstipunktis ei osutatud talle mingit meditsiinilist abi. Nekipelovit süüdistati hoopis selles, et ta oli arsti öösel välja kutsunud. Kuna ta seisund läks kogu aeg halvemaks, kuulutasid 16 vangi välja tööseisaku ja näljastreigi. Nõuti, et kvalifitseeritud uroloog tuleks Nekipelovit läbi vaatama. Karistuseks saadeti streikijad kartserisse. Minagi sain oma esimesed 7päevased kartseritriibulised. Ent viimas siiski saabus uroloog, kes määrati diagnoosi ja Nekipelov sai ravi. Seejärel streik  lõpetati.

Nõrga tervise tõttu oli Nekipelovil praktiliselt võimatu töönorme täita. Selle eest karistati teda alatasa kartseri, kokkusaamistest ning laagrikauplusest ostuõiguse äravõtmisega, millele lisandusid nuhtlemised laagrisisese võitluse eest. 1982. aasta lõpul saadeti ta kui allumatu ja „paranemise teele mitteasunud“ vang kolmeks aastaks Tšistopoli vanglasse.

"LOLLIDE INSTITUUT" 

DISSIDENDID

Aleksandr Podrabinek

Tõlgitud väljaandest: Александр Подрабинек. Диссиденты. -  Издательство: АСТ, 2014 г.

http://www.urantia-s.com/library/podrabinek/dissidenty/full           

Vene keelest tõlkinud Viktor Niitsoo

Seitse aastat tagasi avaldasin oma blogis selle raamatu kohta arvustuse, millega huvilistel on võimalik tutvuda blogileheküljel "Arvustused" pealkirja all "Uus mälestusraamat dissidentidest". Täna ei ole mul sellele suurt midagi lisada. Selle asemel pakun lugejale isuäratamiseks mõned katkendid raamatust.

Lääs – ida

 1977. aasta oli külluslik viljakas dissidentide väljarändamise poolest. Paraku ei olnud asi mitte niivõrd ära sõitjate hulgas, kui mõjus, mida põhjustas nende lahkumine. Mulje oli masendav. Mõistagi polnud keegi andnud lubadust võidelda inimõiguste eest kuni viimse veretilgani. Igaüks oli oma saatuse peremees, vähemalt seni, kuni seda ei käsutanud KGB. Keegi ei teinud kellelegi etteheiteid, ent nimekate dissidentide välismaale sõitmist võeti vastu kui lööki ja see jättis kogukonda muretunde. Kui individualistlik ka demokraatlik liikumine oma olemuselt polnud, ikkagi mängis rolli indiviidide arvukus. Üsna märgatav oli erinevus üksikute meeleheitlikult julgete 60. aastate lõpu esimeste dissidentide ning 70. aastate keskpaiga sadade aktiivsete ja tuhandete avalike poolehoidjate vahel. Demokraatlik liikumine kasvas ja kogus jõudu. Dissidentliku kogukonna avalike figuuride emigreerumist võeti vastu valulikult.

Sel probleemil ei olnud mustvalget lahendust. Paljugi sõltus asjaoludest. Keegi poleks julenud hukka mõista dissidente, kes lahkusid läände pärast vangilaagrit, asumist või hullarit. Igal inimesel on oma tugevuspiir ja kasulik on seda õigeaegselt tunnetada. Nii lahkusid 1977. aastal läände Pjotr Grigorjevitš ja Zinaida Mihhailovna Grigorenko. Nad sõitsid ajutise viisaga, et Pjotr Grigorjevitš saaks ravi, kuid oli selge, et tagasi nad enam ei tule. Teekonnal lennujaama jooksis kogu elu ateistina elanud Zinaida Mihhailovna asetama küünalt oma maja kõrval asuvasse Hramovniku Püha Nikola kirikusse. Kellele ja mispärast, seda ta ei öelnud. Mul oli raske neist lahkuda. Lennujaamas ütlesin ema Zinale, et arvatavasti ei kohtu me enam kunagi, millega kurvastasin teda väga. Siiani kahetsen, et ei suutnud keelt hammaste taga hoida. Pealegi osutus, et mul polnud õigus – kohtusime Zinaida Mihhailovnaga umbes viieteist hiljem pärast New Yorgis, kui nõukogude võim oli kokku varisenud ja ma sain sinna sõita. Ent Pjotr Grigorjevitšiga jätsime tol päeval tõepoolest hüvasti.

Aasta varem saadeti Nõukogude Liidust välja Vladimir Bukovski, kelle nimi oli juba kogu maailmas hästi tuntud. Tema vabastamise nimel käis ülivõimas kampaania ja lõppes see sellega, et Ameerika vahendusel leppisid Tšiili ja Nõukogude valitsused kokku vabastada vanglast ning lubada oma riikidest ära sõita Bukovskil ja Tšiili kompartei peasekretäril Luis Corvalánil. Hägused kuuldused võimaliku vahetuse kohta liikusid kogu 1976. aasta sügise vältel ja detsembri keskpaiku sai teatavaks, et vahetus oli tõepoolest aset leidnud.

18. detsembril sõitsid mõnikümmend Bukovskit saata soovinud inimest Šeremetjevo lennujaama, mis oli ainuke koht, kust lennukid välismaale lendasid. Mitu tundi ootasime Bukovki kohale toimetamist, ent teda muudkui ei toodud. Šeremetjevo-2 tühjas väljalendude ootesaalis oli palju lääne ajakirjanikke ja KGB töötajaid. Kõik ootasid kõige nimekama nõukogude poliitvangi tulekut. Lõppude lõpuks sai teatavaks, et ta oli viidud Moskva lähise Tškalovski sõjaväelennuväljale ja sealt KGB spetsnazi Alfa ohvitseride konvoiga eraldi lennukiga Zürichisse. Bukovskil jäi karistus lõpuni istumata ja kohtuotsus muutmata. Formaalsest seisukohast võttes korraldasid Alfa ohvitserid talle põgenemise välismaale!

KGB saluteeris Bukovski väljasaatmist omal kombel. Naisdissident Malva Landa, kes oli samuti Šeremetjevosse ärasaatmisele tulnud, kodus puhkes samal ajal tulekahju. Põleng muidugi kustutati, ent Malva vastu algatati kriminaalasi. Naist ei arreteeritud ja asi jäi väga pikalt venima, lõppedes kohtuotsusega, milleks oli asumisele saatmine kaheks aastaks.

Dissidentliku liikumise nimekate tegelaste vabatahtlikku väljarändamist võeti meid toetavas kogukonnas vastu kui vangla eest põgenemist. Nii see sisuliselt oligi. Oli see hea või halb, õige või vale, oli paljuski isiklik küsimus. Ent suhu jäi mõru maik, kuna avaliku elu tegelased olid vastupanus režiimile tähtkujud ja nende ärasõit nägi paratamatult välja positsioonide loovutamisena.

Niipea kui 1977. aastal algasid Moskva Helsingi grupi liikmete arreteerimised, emigreerus kiiruga USAsse Ljudmila Aleksejeva (ja naasis alles 1993. aastal uuele ja ohutule Venemaale). Muide, mitte kõigil ei õnnestunud nii kergesti ja kiiresti ära sõita. Muist pidid kannatama pikaajalist ähvarduste, tagakiusamiste ja provokatsioonide kampaaniat KGB poolt. 1977. aasta oktoobris lahkus Nõukogude Liidust Kronid Ljubarski[1], kes oli 5 aastat istunud Mordva vangilaagrites ja Vladimiri vanglas. Samal aastal suundusid pagulusse nimekad demokraatlikus liikumises osalejad – end Jooksvate sündmuste kroonika legaalseks levitajaks kuulutanud lingvist Tatjana Sergejevna Hodorovitš ja Amnesty Internationali Moskva grupi esimees, füüsika-matemaatikateaduste doktor Valentin Fjodorovitš Turtšin.

Ükskord oli Turtšin võetud KGB töötajate poolt kinni, topitud autosse ja sõidutud kaks tundi ümber Lefortovo vangla, lubades talle, et varsti on ta seal. Turtšin polnud argade killast, ent taoline ebatseremoniaalsus, jõhkrus ja näitlik seadusetus KGB tegutsemisel, ajendasid teda lõppude lõpuks väljarännudokumente sisse andma.

1977. aastal sai lõplikult selgeks, et KGB kavatseb dissidentlikust liikumisest jagu saada selle kõige aktiivsemaid liikmeid istuma pannes või kaelast ära välismaale saates. Mõnel emigreerumisest unistajal tärkas mõte, et kärarikas osalemine demokraatlikus liikumises võib saada lähetuseks läände. Tõsi küll, valearvetust tehes ja pisut üle soolates võis hoopiski kolinal itta lennata. Ja ometi otsustasid nii mõnedki katsetada Moskva Helsingi gruppi hüppelauana vabasse maailma.

Klassikalist hüpet demonstreeris Teaduste akadeemia korrespondentliige, füüsik Sergei Polikanov. Ta oli üsnagi edukas nõukogude teadlane, kellel olid valitsuse autasud ja Lenini preemia ning kes oli lausa „väljasõitlik“ – oli töötanud Šveitsis. Ent nüüd äkki ei lubatud teda välismaale ja 1977. aasta sügisel kirjutas ta L. I. Brežnevile vihase kirja. Vastuseks sellele heideti ta 1978. aasta veebruaris NLKPst välja. Sama aasta juulis astus ta pidulikult MHGsse, septembris jäeti ta ilma Lenini ordenist ja kõigist ametikohtadest, ent juba oktoobris sai ta emigreerumisloa ning lahkus NSVList. See oli hoogne ja täpse arvestusega kampaania, milles demokraatlik liikumine oli olnud käepäraseks vahendiks väljarännu saavutamisel.

Suurema või vähema edukusega kasutasid MHGd läände sõitmiseks ka mõned teised grupi liikmed. Demokraatlik liikumine ei olnud sellest muidugi ruineeritud, ent tema maine sai oluliselt kannatada. Muuhulgas palusid ärasõitnud, et nad esindaksid läänes dissidentlike gruppide huve, selleks et nende ärasõit NSVList ei paistaks niivõrd pagemise kui komandeeringuna. Mõnikord need volitused antigi, ehkki selleks polnud mingit vajadust. Seevastu läände jõudnutena nad jutustasid, et neid „pigistati“, „suruti“ ja „heideti“ NSVList välja, „sunniti ära sõitma“ või isegi „saadeti välja“.

Tegelikult saadeti demokraatliku liikumise tegelastest tõeliselt välja kõigest seitse inimest. 1974. aastal arreteeriti ja saadeti Saksamaale Aleksandr Solženitsõn. 1976. aastal viidi sunniviisiliselt NSVList välja ja vahetati Luis Corvaláni vastu Vladimir Bukovski. 1979. aastal saadeti NSVList välja ja vahetati kahe USAs vahele jäänud nõukogude spiooni vastu viis poliitvangi: Aleksandr Ginzburg, Eduard Kuznetsov, Mark Dõmšits, Georgi Vins ja Valentin Moroz. Ja ongi kõik[2]. Kõik ülejäänud sõitsid ära vabatahtlikult – kas andes nõusoleku ärasõiduks või seda iseseisvalt taotledes.

---

[1] Kronid Arkadjevitš Ljubarski (1934-1996) – astrofüüsik, Poliitvangide abistamise fondi haldur, Amnesty Internationali nõukogude grupi liige, poliitvang. – AP.

[2] Olgu lisatud, et 11. veebruaril 1986 vahetati 1977. aastal 13 aastaks vangi mõistetud juudi väljarännuliikumise aktivist ja MHG liige Anatoli Štšaranski (Natan Sharansky) viie nõukogude bloki spiooni vastu.

Koputajad

Koputajad on vanglaelu nuhtlus. Nad on nagu gripp, millest ühiskond on võimetu lahti saama, ent mille eest on ikkagi vaja hoiduda. /.../

Krimkatsoonides ei ole koputajate saatus kadestusväärne. Ent kes ütles, et koputajaid pole olnud poliitvangide keskel? Olid! Oli ka neid, kes hakkasid avalikult KGBga koostööd tegema. Ent tõelisi koputajaid, kes olid demokraatlikusse liikumisse sokutatud või vabatahtlikult informaatoriks hakanud, on teada vähe. Peamiselt on selle kohta oletused ja kahtlused, täpsed andmeid puuduvad. KGB agentuur on siiamaani salastatud. See-eest on küllalt palju teada nendest, kes avalikult nõustusid julgeolekuga koostööd tegema.

Arvatavasti oli liikumise jaoks kõige valusam Pjotr Jakiri ja Viktor Krassini reeturlus. Arreteeritud 1972. aastal, viibides Lefortovo vanglas eeluurimise all, murdusid mõlemad väga kiiresti ja hakkasid KGBga koostööd tegema. Nad andsid tunnistusi enam kui kahesaja inimese kohta – kõigi, keda suutsid meelde tuletada. Need tunnistused figureerisid paljude dissidentide kohtuasjades. Pjotr Jakir oli demokraatlikus liikumises tuntud inimene. Tema kodu oli üheks selle liikumise kasvamise keskuseks. 5. septembril 1973. aastal kahetsesid Jakir ja Krassin avalikult oma nõukogudevastast tegevust pressikonverentsil, kus osalesid ka välisajakirjanikud. Selle pressikonverentsi katkeid näidati ka nõukogude televisioonis.

Dissidentide avalik kahetsemine oli KGBle tunduvalt tähtsam kui nende tunnistused oma sõprade vastu. KGBl jätkus selletagi operatiivandmeid ning ka paroodilise nõukogude kohtu jaoks polnud see just kuigi oluline. Teine asi oli aga murdumine rahva silme ees, kahetsussõnad oma tegevuse kohta ning partei ja valitsuse tegevuse õigeks tunnistamine. Sellesse suhtus KGB kui tõelisesse võitu. Eriti kui jutt käis tuntud dissidentidest.

KGBl õnnestus murda ja kahetsema sundida isegi religioosseid dissidente, kelle puhul tundus, et usk oleks pidanud neid aitama võitluses võimuga. KGBga tegid koostööd Usklike õiguste kaitse kristliku komitee liige Viktor Kapitantšuk, kirikuajaloolane ja Kristlikus seminaris osaleja Lev Regelson ning tol ajal populaarne ristiusu kuulutaja vaimulik Dmitri Dudko. Esimesed kaks andsid ulatuslikke ütlusi enda ning oma sõprade ja tuttavate kohta ning tunnistusi Gleb Jakunini vastu tolle üle peetud kohtuprotsessil, neile mõisteti sümboolsed karistused ja vabastati kohtusaalis vahi alt. Pärast kohtuprotsessi teatas Lev Regelson teda ümbritsevatele lääne ajakirjanikele paatoslikult: „Ma olen valmis istuma Kristuse eest, ent pole valmis istuma õiguskaitseliikumise eest.“

 Vaimulik Dmitri Dudko arreteeriti 1980. aastal süüdistatuna nõukogudevastases tegevuses. Räägiti, et arreteerimisel, enne autosse istumist, pöördus ta järgmiste sõnadega oma rohkearvulise koguduse poole, mis teda pidevalt ümbritses: „Lähen Kolgata teele!“ Sellised ilusad pildid head ei tõota. Kolgatani Dudko välja ei jõudnud, teekonnal otsustas ta KGB ees kahetseda. Ja kahetses sellise innuga, et ta kriminaalasi lõpetati kohtusse jõudmata. Suvel, Moskva olümpiamängude ajal esines ta kahetsusega televisioonis, seejärel aga puistas ta veel igaks juhuks tuhka pähe ajalehes Izvestija, avaldades seal artikli „Lääs otsib sensatsiooni“.

See, kes endale kõigist tugevamini vastu rinda taob, tõstab tavaliselt esimesena käed üles. Nii juhtus Gruusia Helsingi grupi juhi ja Amnesty Internationali Nõukogude grupi liikme Zviad Gamsahhurdiaga. Ta arreteeriti koos muusikateadlase Merab Kostavaga 1977. aasta aprillis. Aasta hiljem, 1978. aasta mais kahetses Gamsahhurdia alandaval moel oma nõukogudevastast tegevust, andis Kostava-vastaseid tunnistusi ning paljastas USA NSVLi saatkonna esimese sekretäri Igor Belousovichi ja Ameerika korrespondentide David Shipleri ja Alfred Friendly nõukogudevastast tegevust. Talle omase ilukõnega seletas Gamsahhurdia kohtule, kui suurepäraselt on ta eeluurimise ajal vaimselt küpsenud ja kuidas ta tema poolt sooritatud poliitilisi vigu kahetseb.

Kahetsuskõne ajal hüüatas tema naine Manana, kes oli šokeeritud mehe käitumisest: „Zviad! Võta aru pähe! Kas sa saad aru, mida sa teed?“ millele ta naise poole pöördudes vastas: „See oled sina, kes aru ei saa, millest sa räägid!“

Nii tema kui ka Kostava (kes end süüdi ei tunnistajad ja käitus väärikalt) said mõlemad kolm aastat laagrit. Ent Gamsahhurdia esines kahetsusega veel nõukogude televisioonis ja ülemkohus asendas ta kolm laagriaastat kaheaastaseks asumisele saatmiseks, mille ta kandis ära Dagestanis.

Paljud ei uskunud tema teleesinemise ehtsust. Ei suutnud uskuda. Ei tahtnud. Ameerika ajakirjanikud Piper ja Whitney kirjutasid oma väljaannetes, et telesalvestus oli võib-olla võltsing, mis oli kokku monteeritud varjatud kaameraga võetud episoodest. NSVLi Gosteleradio[2] esitas oma au ja väärikuse kaitseks nende peale Moskva linnakohtusse hagi. Ajakirjanikud sõitsid õigeaegselt kodumaale, aga Moskva linnakohtus andis nende vastaseid tunnistusi Zviad Gamsahhurdia.

Raske on ennast lurjuseks tunnistada, seepärast etendas Gamsahhurdia kangelast. Hiljem ta seletas, et läks KGBga kompromissile üksnes gruusia rahva huvides. Kui ta oleks olnud kangekaelne oma süü eitamisel, oleks talle mõistetud maksimaalne karistus, mis aga oleks kindlasti massilised rahvarahutused esile kutsunud, kuid need oleks relva jõul maha surutud ja tohutu palju ohvreid kaasa toonud. Tema, võib öelda, päästis Gruusia vältimatust verevalamisest.

Rahul oma leidlikkusega, sõitis ta asumisele tegemaks kultuurhariduslikku tööd Dagestani rohumaadele karja ajavate gruusia karjuste seas, aga juba järgmisel aastal anti talle armu.

Perestroika ajal sõitis ta 1988. aastal Moskvasse sidemeid taastama. Ta tuli Gogoli puiesteele, kus igal pühapäeval kogunes palju inimesi ja miilitsaid ning kus me jagasime meie iganädalast ajalehte Ekspress-Hronika. Ta tahtis minuga rääkida, ent ma keeldusin ja selgitasin juuresolijatele, miks. Ta kihutati puiesteelt häbiga minema.

Gamsahhurdia tegi ka poliitilist karjääri. Ta juhtis Gruusia rahvuslikku liikumist, oli Gruusia NSV Ülemnõukogu esimees, aga seejärel sai 1991. aasta mais Gruusia esimeseks presidendiks. Oma riigis kehtestas ta autoritaarse valitsemisrežiimi, tulistas opositsiooni meeleavaldust ja alludes GKTšP 19. augusti korraldusele, käskis laiali saata kõik ebaseaduslikud relvaüksused. Pärast GKTšP läbikukkumist, teatas ta talle omases maneeris, et see otsus oli vastu võetud rahva huvides, et kaitsta inimesi Taga-Kaukaasia sõjaväeringkonnas dislotseeritud nõukogude relvajõudude võimalike jõuaktsioonide eest.

Kaheksa kuud väldanud presidendiameti järel kukutati ta opositsiooni poolt läbi viidud riigipöördega, mis tõi võimule endise parteinomenklatuuri eesotsas nõukogude eksvälisministri Eduard Ševardnadzega. Pärast Thbilisi kesklinnas toimunud ägedaid lahinguid põgenes Gamsahhurdia esialgu Armeeniasse, hiljem Tšetšeeniasse, seejärel moodustas Lääne-Gruusias pagulasvalitsuse. Lühikest aega kestnud kodusõjas keskvõimuga, said tema toetajad kaotuse osaliseks. Puruks löödu ja end valitsusvägede eest varjav Gamsahhurdia hukkus 31. detsembril 1991. aastal siiani ebaselgetel asjaoludel. Ametliku versiooni kohaselt lasi ta end vältimatu arreteerimise ootel püstolist maha. Ent see on väheusutav – inimesed, kes nii väga ennast armastavad, pole kalduvad enesetapule. Kuulduste järgi ta tapeti. Tõenäoliselt see nii oligi, seda enam, et nagu hiljuti selgus, oli tal sisenev kuuliauk kuklas. Enesetapjad end kuklasse ei tulista.

Gamzahhurdia saatuse puhul oli minu jaoks kõige arusaamatumaks, et inimesed kuulutasid oma rahvuslikuks juhiks koputaja, kes oli andnud tunnistusi oma sõprade ja kaasvõitlejate vastu. Kuidas võis seda teadmist eirata?

Tõlkeraamatut tervikuna saab lugeda SIIT:

Tõlgitud väljaandest:

Владимир Буковский. 

И возвращается ветер... 

Нью-Йорк: Хроника, 1978.  

Tõlkinud Viktor Niitsoo

Toimetanud Marika Mikli

Kujundanud Merle Moorlat

Tõlke väljaandmist on toetanud POSTIMEES

EKSA, 2022

Räägitakse, et kui tuuker suurest sügavusest äkki veepinnale tõsta, võib ta surra või vähemalt haigestuda niisugusesse tõppe, kus veri keeb soontes ja kõik justkui rebitaks seestpoolt puruks. Midagi sarnast juhtus minuga ühel sombusel detsembrihommikul Vladimiris.

Algas tavaline vanglapäev, järjekordne ühetaoliste vangla argipäevade lõputus rodus. Nagu tavaks, kõndis vangivalvur kell kuus käheda karjumise saatel mööda koridori piki kamb­reid ja tagus võtmetega uste pihta: „Paad-jomm! Paad-jomm! Paad-jomm! Kambrite hallis hämaru­ses hakkasid zekaa end liigutama, ronides vastumeelselt oma kottidest välja ning harutades lahti enda ümber mässitud tekke, bušlatte ja kuubesid. Käi sa oma äratusega kus see ja teine!

Reproduktor pistis üürgama. Kõmisevalt ja pidulikult, otsekui Punase väljaku paraadil, hakkas üürgama Nõukogude Liidu hümn. Tont seda teab, kas jälle unustati see õhtul välja lülitada. „Siin Moskva! Tere hommikust, seltsimehed! Alustame hommikvõimlemist paigalkõnniga.“ Kurat küll, kähku välja lülitada! Iga päev sellel maal algab paigalkõnniga.

Morn talvehommik saabub vabaduseski nagu pohmell, ent vanglas pole vastikumat aega. Elada ei tahaks, ent päev on ees kui needus. Ega asjata vanas arestandilaulus kõla: 

    Проснешься утром, город еще спит.

    Не спит тюрьма – она давно проснулась.

    А сердце бедное так заболит.

    Как будто к сердцу пламя прикоснулось.[1]    

Mööda lumist hoovi tuleb kolinal köögi poolt „vanglakulgur“ ehk tünnidega käru, korpustesse veetakse hommikusööki. On kuulda, kuidas see allkorrusel maha laaditakse ja põ­randat kraapides mööda korruseid veetakse. Toiduluugid pauguvad, kausid ja kruusid kolksu­vad. Hirsipuder on küll vedel, aga kuum. Tulikuum vesi on ammusest ajast hea asi, vana tuttav. Kusagil juba mindi karvupidi kokku, lendavad matid – kas anti neile putru vähem või? Peksavad kaussidega vastu ust. Hilja, maha magasid, lahingukolina ja mürina saatel veereb hommikusöök edasi koridori teise otsa suunas. Kes nüüd kontrollib, kes tõestab, kas teile anti putru või mitte? Oleks tulnud kauss ette toppida, kuni toiduluuk lahti.

---

[1] Sa virgud hommikul, linn üha magab./Ei maga vangla – see on ammu ärkvel./Ent vaene süda nõnda tuikab. /Just nagu leek su südant oleks puutund.

The Russian nationalists' confrontation with the communist power

In December 1976, I moved from Saaremaa Island to Tartu. Soon I found a professional engagement as an architectural technician in the Tartu Group of the Republican Restoration Office. Through Lagle Parek, my colleague, I became involved in the resistance movement. Initially, the involvement consisted of the reproduction and distribution of the literature banned by the authorities. Later, I began editing an underground chronicle of the resistance movement, the Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis (the Additions to Free Circulation of Ideas and News in Estonia), and participate in the actions of the collective protest letters.

At that time, the informal and ideologue leader of the resistance movement was Enn Tarto. Having been twice in the prison camps on charges of anti-Soviet activities, he had made the “political education” of his younger associates a matter of his heart. Based in particular on his prison camp experience, he made clear to us in wooden and red the basic wisdom of the resistance movement: how to detect covert pursuit, what security measures are necessary for dealing with the samizdat[1] material, how to behave in contacts with the KGB, and so on. The additional knowledge we gained from samizdat and tamizdat[2] literature and foreign radio broadcasts addressed the Soviet Union. 

Besides the practical teachings, Tarto was especially happy to share his prison camp recollections. Once he told about a peculiar Russian he had encountered during his first imprisonment, who had advocated an outrageous thing: Russia itself had to leave the Soviet Union! For Tarto and all other non-Russians imprisoned for their nationalist activities, this seemed like a complete curiosity. The Russians were, of course, considered the leading nation of the Soviet Union, with whose support the prison of the nations remained together. However, in its imperialist and land-gathering ambitions, the Soviet Union did not differ much from the Russian Empire.

I too had a chance to meet a such kind of Russian nationalist. On December 4, 1980, I was arrested and sentenced to 2 years in a strict regime prison camp for anti-Soviet agitation and propaganda, which was followed by a 2-year internal exile. While being in the prison camp for the especially dangerous state criminals N^o BC 389-36 of the village of Kuchino, Chussovoi district, Perm region, there I met someone Vladimir Balakhonov. Balakhonov, born in 1935, was sentenced to 12 years for high treason. Working as a translator and editor of the Soviet delegation to the UN Metrology Commission in Switzerland, he decided not to return to the Soviet Union. Later, however, longing for his family, he changed his mind and returned to Moscow on December 1, 1972. Although the Soviet consul had confirmed that he would not be punished, a month later he found himself behind the bars and abandoned by his wife. While in a prison camp, the loyal Soviet subordinate became an acute critic of the regime and a fighter for the rights of prisoners, actively participating in all camp activities (refusal of forced labor, hunger strikes, collective protest letters, struggle for political prisoner status, etc.). Like the nameless Russian mentioned by Tarto, Balakhonov had an opinion that the Soviet Union, as the embodiment of historical injustice and the oppressor of other nations, must be disbanded. He considered Russia's withdrawal from the Soviet Union would be the most appropriate method. It should be noted, that his views were not understood in the slightest by imprisoned Russian human rights activists (dissidents). However, these views were especially popular among Ukrainians (who were the majority in the camp) and other non-Russians.

As it is known, the ideas of the nameless Russian and Balakhonov turned out to be prophetic. Just thanks to Russia's independence, which was a tactical tool used by Boris Yeltsin to oust Mikhail Gorbachev, the President of the Soviet Union, the Evil Empire collapsed. Of course, Yeltsin could not foresee such a development. He thought, that probably the separated parts, perhaps except the Baltic states, would return to the metropolis for economic reasons. But when he had set the fire to a hut, he suddenly discovered that he had burned down the whole village.

The history of the opposition movement in the Soviet Union shows that the Russian nationalists were not very frequent inhabitants of the prison camps for especially dangerous state criminals (political prison camps), where those convicted for anti-Soviet activities, espionage, high treason, terrorism, and similar crimes, were detained. The vast majority of the contingents in these camps were non-Russian nationalists, mainly Ukrainians, and Lithuanians. Of course, the human rights activists-dissidents were also represented, but they were predominantly the assimilated Jews. Unlike their nationalistic compatriots, they did not long to emigrate to the Holy Land. Of course, the dissidents wanted to emigrate as well, however, not to Israel, but to Western Europe or the United States. A few purebred Russians were largely convicted for espionage (mainly persons, who tried to sell professional secrets to foreigners at international exhibitions in Moscow or former soldiers, who attempted to trade with military secrets) or betrayal of their homeland (who tried to escape abroad, stayed there and returned for the “longing of birches”).

Of course, the Russian nationalists had a place among the diverse opposition movements of the Soviet Union. However, compared to other movements, they were much less likely to be repressed and relatively few of them were in political prison camps. Moreover, their activities were overshadowed by the “mainstream” opposition in the Soviet Union,  the human rights protection movement (dissent). While a lot of research studies have been written about the activities of the human rights activists, only a few written works we can read about the activities of the Russian nationalists. The memories of those, who took part in these movements, have the same proportions.The following lines are an attempt to give a birds-eye overview of the opposition activities of the Russian nationalists. The article is limited in time from the late 1950s to the mid-1980s and is based on the research by the authors cited in the footnotes.

---

[1] Samizdat – a form of activity used by dissidents and national resistance movements all over the Soviet bloc, in which individuals compiled reproduced and distributed underground publications. Etymologically, the word samizdat derives from the words sam (Russian: сам – self, by oneself) and izdat (Russian: издат, an abbreviation of издательство – publishing house), and thus means „self-published”. The techniques used to reproduce these forbidden texts varied. Mainly the texts were made in a typewriter. Books and other larger texts were multiplied using the photocopying method.   

[2] Tamizdat (Russian – published over there) – a samizdat edition, which was secretly conveyed abroad, where it was published and copies were smuggled back to the Soviet Union to be distributed on spot.

The full text can be read HERE:

The Wall-breakers

The tale of the Estonian Group for the Disclosure of the Molotov-Ribbentrop Pact and the Estonian National Independence Party

Foreword

At the end of the penultimate decade and at the beginning of the next one of the last century, there were two political groupments, the Molotov-Ribbentropi Pakti Eesti Avalikustamise Grupp (Estonian Group for the Disclosure of the Molotov-Ribbentrop Pact – MRP-AEG) and the Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (Estonian National Independence Party – ERSP), which played the conceptual role in the fight for the restoration of Estonian independence. The massive demonstration organized by them on 23 August 1987 on the occasion of the 38th anniversary of concluding the Nonaggression Pact between the Soviet Union and Germany, the Molotov-Ribbentrop Pact (MRP), in the Hirvepark, Tallinn, at which for the first time has publicly requested the disclosure of the Additional Secret Protocol to the MRP, its cancellation and the liquidation consequences were the downbeat of the fight for the Estonian re-independence. By signing the MRP's secret Additional Protocol about the spheres of influence in Eastern Europe, the Stalinist Soviet Union had given for the Nazi-Germany free hands to trigger off the Second World War and, in return, was given an opportunity to annihilate the independent Baltic States and try to do the same with Finland.

The very existence of this secret Additional Protocol knocked the bottom out of a myth that was cultivated by the Soviet propagandists as if the socialist revolution in Estonia, Latvia, and Lithuania in June 1940 and the accession of the three Baltic States to the USSR had been carried out on a legal basis. By the requirement to declare the MRP’s Secret Protocol null and void and to liquidate the consequences of the Protocol, it was requested to end the USSR’s occupation and restore the Estonian independence at the Hirvepark.

The full text can be read here:

https://drive.google.com/file/d/1y29Cvk2RTB_DA2NiCeNumCVtI90WDQLb/view?usp=sharing

The Relief Centre for the Political Prisoners in the USSR

Foreword

The existence of foreign centers or rears for the resistance movements is the vital condition for any successful resistance. In particular, it is necessary for expressing and propagating as broad as possible the resistance activities for achieving universal support for it. The resistance movements must have potential to spread their propaganda materials through the publications and other mass media. This objective requires information centers abroad, where the resistance movement could deliver the information about their activities for disseminating to information agencies. In addition to the dissemination of the information, the task of these centers is to assist the domestic resistance movement: send the necessary literature and means of reproduction and to support the participants of resistance movement materially.

            The resistance against the occupation and annexation of Estonia by the Soviet Union in June 1940 had begun straightly after that and continued without interruption until the restoration of the Estonian independence in August 1991. Initially, it was expressed in passive opposition to the introduction of Soviet-style rearrangements in Estonia and in the efforts to maintain national values. The active resistance erupted as soon as the chances for this emerged. Following the outbreak of fighting between Germany and the Soviet Union, the men gathered in the woods, took up arms and start fighting against the Red Army troops retreating the Germans, and the destruction battalions.

            After the re-occupation of Estonia in autumn 1944, the occupiers had to experience active resistance, which consisted the armed struggle of forest brothers and activities of the youth underground resistance organizations. Both of these had to act on their own because there was almost no external support. Although the foreign intelligence agencies tried to offer the assistance to the forest brothers, usually the fighters sent to Estonia were rather quickly caught by the security forces of the occupational powers and were cruelly used in the radio games against the foreign intelligence.

On the other hand, the youth underground resistance groups acted in total isolation. They did not have any contact with the Western-based refugee organizations, and they even knew nothing about the existence of other groups operating in the neighborhood as well. Of these, they got to know when were sent to the prison camps. Of course, this kind of resistance could not be too effective, and it was limited to some individual actions, which were usually distribution of leaflets or hoisting the blue-black-white national flags in public places. After that, the group members were imprisoned and sent for years to prison camps.

The occupational authorities succeeded to suppress the armed resistance by the massive repressions in the early 1950s. The resistance of the youth groups, which had continued after the destruction of the forest brothers, had faded paradoxically in the relation of ceasing the mass repressions and due to the liberalization of the Soviet society, which is known as the Khrushchev’s melt, which arrived at Estonia in the second half of the decade. At the same time, the mentality began increasingly to spread among the Estonians, that the expectations to restore the independence must be buried, as the occupational power will be long-lasting, and any resistance to this is to be itself a desperate and self-destructing business. In the Estonian society, some sovietization processes began to take roots, more and more people wanted to settle their everyday life as well as possible under new conditions in this period. The number of Estonians who joined the Communist Party and Communist Youth League (Komsomol) was significantly increased, as without belonging to these organizations the promotion on the career ladder or studies at university were to be ruled out.

An important role in abatement of the resistance played a new tactic introduced by security agencies (which, since 1954, was called as the State Security Committee – the KGB). According to this, the repressions became more selective, and the extrajudicial sanctions or so-called prophylactic measures increasingly began to use. The method consisted of the ideological processing of the opposition-minded persons in their workplaces or educational institutions (minors were treated by their parents as well). If these techniques did not give desired results, repressions were followed, which consisted of dismissing from schools and universities, firing of work, etc. In any case, those who were under the prophylactics were put in so-called blacklist, and their eventual fate or a share of the benefits distributing by the socialist society (professional career, higher education, getting an apartment or motor vehicle purchase permit, tourist trips abroad, etc.) already depended on the loyalty level of the person’s behavior estimated by the KGB. Of course, the real proof of the loyalty would have been, if one became a secret informant or snitch of the KGB, but such was a path only for a few of the rebellious, who faced the prophylactic measures. In the case of the ineffectiveness of preventive measures, arresting and sending to prison camp could still be followed.

The Estonian resistance movement revived in the second half of the 1960s, in particular, by the influence of the Moscovite human rights activists or dissidents. Some underground groups, which emerged in Tallinn, defined themselves as the Democratic movements. In contrast to the dissidents, who acted publicly, the Democrats preferring to use the underground fighting methods. At the same time, they were looking for contacts with the Russian dissidents, with whom they exchanged information and samizdat[1] materials.

The culmination of the Democrat’s activities was sending a memorandum to the United Nations Organization (UNO). Since the five people were prosecuted on charges drafting of the memorandum, their act aroused lively response all over the world. Through this event, the Estonian emigres too became aware of the existence of resistance movement in the occupied homeland, and the necessity to support this movement. 

In the second half of the 1970s, the public resistance movement emerged in Estonia. The main tactic of the movement was to send collective public appeals to the Soviet authorities and international organizations, disclosure the human rights and national right violations, compiling and distribution of samizdat material critical of the regime, etc.

The resistance in Estonia also enthused the Estonian emigre associations in their external fight. If until now the external struggle was confined of launching appeals to the governments of countries their habitual residence and international organizations, requiring them to continue the nonrecognition policy toward the occupation of Estonia, it now had a chance to lend a hand directly to the Estonian resistance movement.

In particular, as a result of the self-sacrificing public struggle of the Moscovite human rights activists, the subject of human rights has risen to a very important place in the eyes of the world audience.  On 1 August 1975, at the Helsinki Conference on Security and Co-operation between the European countries (except for Albania) and the United States and Canada, the agreement had been signed, which declaratorily provided the principle of the strategic security and international interaction in Europe. While for the time being it seemed that in connection with the Helsinki Agreements the Soviet Union had gained another foreign policy victory, it became a Pyrrhic victory. In other words, the Helsinki Agreements contained the provisions on human rights, which declared that the human rights are not an internal question of any particular state but the international problem instead. These provisions required the signatory governments of the Helsinki Agreements to respect the human rights and political freedoms, including freedom of expression, freedom of the press, freedom of assembly, freedom to join a political organization, freedom of emigration and reunification of families, and other rights and freedoms.

Quite soon the theme of human rights became for the Soviet Union and its satellites for a very big problem because, at numerous international forums, they had to face the accusations of violation of the human rights. Difficulties arose in the Soviet Union within the country too, because in 1976 there was established some public groups, known under the name of the Helsinki groups, which began to supervise the implementation of the Helsinki agreements and publicize the human right’s abuses.

During the after-Helsinki period, the disclosure and condemnation of the repressions on the critics of the regime, such as interrogations, searches, political trials, sending to prison camps or deportations, and detentions in the special psychiatric hospitals by the Soviet authorities, became the main fighting method of the dissidents. For political reasons, it was important to disclose the situation of the detainees in prison camps or special psychiatric hospitals and support political prisoners and their family members.

The Estonians living in the West were mostly aware of the Estonians confined in the political prisoner’s camps of the Soviet Union, since the information about them had been obtained through the German prisoners of war released from the camps in the mid-1950s. Later this information was received by the Jews, who had emigrated from the Soviet Union.

According to some sources, the first lists of Estonian political prisoners have been compiled already in the early 1970s. There was also the self-initiative assistance of political prisoners, often by some provident organizations, such as the Red Cross and the Eesti Rahva Ühisabi (Estonian Joint Assistance – ERÜ). However, apparently, it was just the imprisonment of the compilers of the memorandum sent to the UNO, which was an impulse that triggered the idea to create an organization to assist the imprisoned freedom fighters and their families.

As the topic of human rights and political prisoners was the subject of the spotlight of a global audience, there have been developed a fertile ground to create a relief organization for the Estonian political prisoners. At the beginning of 1978, the Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus (Relief Centre for Estonian Prisoners of Conscience in the USSR – EVVA) was created in Stockholm. It was the first emigre organization, which established the contacts with the resistance movement in occupied Estonia. The EVVA became a foreign center for the resistance movement, which passed on the public protest appeals and other materials conveyed out of Estonia to the Western publications.

The full text can be read here:

https://drive.google.com/file/d/1I4fuDPkPmAL7ooWJsi02dyBT7U_SdcTD/view?usp=sharing

---

[1] A form of activity used by dissidents and national resistance movements all-over the Soviet bloc in which individuals compiled, reproduced and distributed the underground publications. Etymologically, the word „samizdat” derives from „sam” (Russian: сам, „self, by oneself”) and „izdat” (Russian: издат, an abbreviation of издательство, „publishing house”), and thus means „self-published”. The techniques used to reproduce these forbidden texts varied. Mainly the texts were made using carbon paper, either by hand or on a typewriter. Books and other larger texts were multiplied using photocopying method.    

The nonviolent resistance to the Soviet occupation in the first Soviet year of Estonia in 1940-1941

After the occupation of the country by the Red Army on 17 June 1940, the conditions for effective resistance were relatively poor for Estonia. The right time to resist was given away. Any armed resistance to the alien occupation army, size of which was a hundred thousand combatants and that exceeded about six times the Estonian Army, not to mention overweight in arms and reserves, would have to lead to quick defeat. There were still chances to wage guerrilla war, but for this, the political and military leadership of the country did not make any preparations or show intentions.

            In general, there is very little room for resistance against the regime in totalitarian countries. It may even be said, that there are almost no such opportunities. Several conditions must be fulfilled for the successful resistance movement. The primary condition is the moral and material support of vast majority of the population. This is almost impossible to ensure in the conditions of a totalitarian regime for a long time because due to cruel repressions and genocidal policy the material basis of the resistance movement will be destroyed and its physical reserve eliminated. As far as moral support is concerned, authorities can easily discredit the resistance movement through strictly controlled media, censorship, counter-propaganda, various provocations and harsh repressions to discourage its potential supporters. For example, there was no sign of resistance after the bloody suppression of the Russian White-Guard movement, struggles for self-determination of the various nations and anti-collectivization rebellions of peasants' as the Soviet regime had stabilized in the second half of the 1930s. The exception was the Northern Caucasus, in particular, Chechnya and Dagestan, where armed insurrections were periodically busted out in the 1920s and 1930s, which, after the bloody crackdown by the NKVD[1] forces, continued in the form of guerrilla fightings. As for the armed resistance that followed the Second World War in many parts of the Soviet empire during the most intense years of Stalinism, it took place as an aftermath of the war and, as a rule, only in the areas that had been occupied by the Germans and where the Soviet power was not yet able to be fully established.

The full text can be read here: 

https://drive.google.com/file/d/1PJ210uRP5sCWlsOHl4iMTI-uv0i5Nuue/view?usp=sharing

---

[1] The People's Commissariat for Internal Affairs of the USSR (Народный комиссариат внутренних дел), which existed from 10 July 1934 until 3 February 1941 and from 20 July 1941 until 14 April 1943. During the period of 3 February to 20 July 1941, the repression agency was entitled as the People's Commissariat for State Security of the USSR (Народный Комиссариат Государственной Безопасности СССР – NKGB), whereafter returned to the former nomination.

The Attempts to create the Estonian Helsinki Group and the Supreme Committee of the National Movement of Estonia, Latvia, and Lithuania

In the summer of 1975 the Conference on Security and Cooperation in Europe in Helsinki, Finland, had taken place. The signatories to the conference, the leaders of European states and the United States and Canada achieved an agreement about the immutability of post-war borders and prescribed the over-European principles for strategical security and international relations. The document also included provisions that obliged the signatory states to respect and obey human rights. This so-called „third basket“ of the Helsinki Agreements which dealt with human rights, became a new impulse for oppositional movements in the USSR and also in its East-European satellite-states. In several places, the public groups which have set themselves the task of monitoring the compliance of the Helsinki Agreements were spontaneously founded. In Estonia, there was also an attempt to create a group for monitoring the implementation of the agreements of the Helsinki Conference, but, unfortunately, the Estonian resistance movement was not yet ready for such a public opposition. As that undertaking ended with failure, they en­gaged themselves in the initiative of Lithuanians to establish the Supreme Committee of the Na­tional Movement of Estonia-Latvia-Lithuania which would have been a coordinating organization for the resistance movements in those three republics. Unfortunately, this attempt was followed by the fiasco as well.

A couple of years later, the landmark of Estonian public resistance movement was to be the Bal­tic Appeal, in other words the memorandum of the forty-five Estonian, Latvian and Lithuanian citi­zens to the governments of the USSR, the Federal Republic of Ger­many, the German Democratic Republic and to the governments of the states who had signed the Atlantic Charter, and also to Kurt Waldheim, the Secretary-General of the United Nations Or­ganization. That memorandum was timed for the fortieth anniversary of the Molotov-Ribben­trop Pact and was made public on 23 August 1979. The Baltic Appeal demanded that the full text of the Molotov-Ribbentrop Pact, including its secret protocols, were to be published, that the Pact should be de­clared null and void from the moment of its signature, and all the consequences of the Pact were to be nullified. Among the signatories to the Baltic Appeal were Estonians, the former political prisoners Mart Niklus, Enn Tarto, Erik Udam and Endel Ratas.

As a result of the Baltic Appeal, the European Parliament, on the initiative of Otto von Habsburg, on 13 January 1983 adopted a resolution on the Situation in Estonia, Latvia, and Lithuania, in which the Parliament supported the demands presented in the appeal. The Baltic Appeal was followed by other collective memoranda to the administration of the USSR but also to interna­tional organizations. Several of them were drafted in concert with Latvians and Lithuanians, but there were memoranda which were signed only by Estonians. Moreover, in autumn 1978, the Estonian resistance movement began to publish a chronicle the Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis (the Additions to Free Circulation of Ideas and News in Estonia), in which were gathered the documents drawn up by resistance movements, facts about human rights violations and the other materials.

By 1983, due to arrests and extrajudicial repressions, the Estonian public resistance was forced to withdraw.

The following is an attempt to give an overview of those events. However, the composer of the review encountered several problems. For example, there are no any documents remained about the attempt to create the Estonian Helsinki group, and it is very likely that such documents were never drawn up at all. There are no materials about that event available in the case files of the political trials of the 1980s either. As the KGB was able to hinder the Balts from forming of both organizations mentioned above, it is very probable that the materials thereof should be found in the operational intelligence files of the KGB. But these are not available for an Estonian investigator. Therefore the composer of the overview was to be sup­ported mostly by the recollections of the participants of these events and by the indirect data. Unfortunately, the main characters of these events, Udam, and Ratas are no longer among living persons as well. Some other individuals concerned have their memories faded, due to their high age and ill­ness.

As regards, the things concerning the Supreme Committee of the National Movement of Estonia-Lat­via-Lithuania are little better. Even though the leader of that organization Viktoras Petkus is dead, there is a special archive within the Petkus’s archive in Lithuania which includes all the documents of the Supreme Commit­tee. It is also possible to learn something by using the protocols of the interrogations which were conducted in the criminal case against Petkus and using materials of his trial. But before proceeding to the events mentioned above, it would be necessary to give a bird`s eye view of the national re­sistance movements in the three occupied Baltic states at the beginning of the 1970s.

The full text can be read here:

https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVYmpSdWpmY3puRDA/view?usp=sharing