EI KARDA MA KURJA
Natan Sharansky
Vene keelest tõlkinud
Viktor Niitsoo
Postimehe Kirjastus, 2024
Raamatu väljaandmist on toetanud Postimehe Fond.
Juutide väljarännuliikumise aktivist, Iisraeli poliitik ja ühiskonnategelane Natan Sharansky kirjeldab oma mälestusteraamatus „Ei karda ma kurja“ Nõukogude Liidu lõpuaastate vanglates ja poliitvangilaagrites valitsevaid orwellilikke tingimusi. Lisaks sellele annab autor ülevaate ’alijá’st ehk juutide väljarännuliikumisest ajaloolisele kodumaale. Tõed, mille mõistmiseni jõudis Sharansky vangistuses, on päevakohased senikaua, kuni on valitsejaid, kes oma rahvast rõhuvad. Ent jõuetuil on relvi, millega võimsaile vastu hakata: vankumatu vaprus, tüdimatu huumorimeel, külluslik kujutlusvõime ja veendumus, et „... mitte miski, mida nad minuga teevad, ei saa mind alandada ... Alandada võin end vaid ise ...“
Raamat on kirjutatud kuuma sulega, vahetult pärast üheksa aastat kestnud vangistust, mil muljed olid veel teravad ja värsked. Autor ütleb oma eessõnas, et ta püüdis mitte ühtegi üksikasja vahele jätta ja kirjutada neist, kelle oli vangilaagrisse maha jätnud, ning jagada kogemusi nendega, kes võivad sinna veel sattuda.
KUULA KATKENDIT:
Viktor Nekipelov ja tema "Lollide Instituut"
Nekipelovi raamat seevastu on dokumentaaljutustus, milles autor tuginedes isiklikele kogemustele keskendub psühhiaatrile põrgu esimesele ringile, Serbski-nimelisele Kohtupsühhiaatria Instituudile. See asutus oli omandanud kurikuulsuse eelkõige seetõttu, et seal vormistati lõplik otsus režiimikriitikute, kelleks olid valdavalt täiesti terved inimesed, erivaimuhaiglasse paigutamiseks. Autor kirjeldab üksikasjalikult ja dokumentaalse täpsusega oma kahekuulist viibimist Lollide Instituudis, kus tal siiski üle noatera õnnestus vaimuhaigeks tunnistamisest pääseda. Proviisoriharidus ja töökogemusega omandanud meditsiinialased teadmised annavad tema tähelepanekutele täiendava usaldusväärsuse.
Vene luuletaja, publitsist, inimõiguste aktivist ja kahekordne poliitvang Viktor Nekipelov nägi ilmavalgust 29. septembril 1929 Harbini linnas Hiinas. 1937. aastal kolis ta koos emaga NSV Liitu. 1939. aastal ema arreteeriti ja suri vangistuses.
1950. aastal lõpetas ta Omski sõjaväemeditsiini õppeasutuse ja 1960. aastal Harkivi meditsiiniinstituudi sõjaväefarmaatsia teaduskonna. Mõlemad õppeasutuse lõpetas ta kiitusega. 1969. aastal lõpetas ta kaugõppes Moskva Maksim Gorki nimelise Kirjandusinstituudi.
1960. aastatel elas ta Ukraina linnades Užgorodis ning Umanis töötades proviisori ja apteegijuhatajana.
1966. aastal ilmus Užgorodis Nekipelovi luuletuste kogumik „Marsi ja Veenuse vahel“ (Виктор Некипелов. Между Марсом и Венерой. – Ужгород: Карпаты, 1966), mis hiljem levis ka omakirjastuses. Edaspidi keeldusid nõukogude kirjastused ideoloogilistel põhjustel tema loomingu avaldamisest.
Režiimikriitilisus hakkas tal välja kujunema 1960ndate keskel seoses inimõiguste kaitse liikumise tekkimisega NSV Liidus. 1968. aasta augustis toimus sõnadelt tegudele minek: ta koostas ja levitas Umanis lendlehti protesteerimaks Nõukogude ja selle satelliitide vägede sisseviimise vastu Tšehhoslovakkiasse. Tol korral teda ei tabatud. Ta hakkas suhtlema Moskva ja Ukraina õiguskaitsjatega (dissidendid), mistõttu sattus KGB huviorbiiti. Järgnes töökohalt vallandamine 1970. aastal.
Aastail 1970-1974 töötas ta apteekide juhatajana Moskva oblasti Solnetšnogorski linnas, seejärel Vladimir oblastis Kameškovos. Tema elukohas toimusid pidevalt läbiotsimised ja teda kuulati sageli üle.
11. juulil 1973 arreteeriti ta KGB poolt ja mais 1974 mõistis Vladimiri oblasti kohus Vene NFSV KrK paragrahvi 1901 alusel ta 2 aastaks vangi nõukogudevastaste materjalide, sh Jooksvate sündmuste kroonika ja oma luuletuste levitamise eest. Eeluurimise ajal suunati ta kohtu-psühhiaatrilisse ekspertiisi Vladimirisse, seejärel Serbski-nimelisse instituuti, kus viibis 15. jaanuarist 15. märtsini 1974. Vangistuse kandis Vladimiri linna lähises Jurjevitši külas asuvas üldrežiimiga paranduslike tööde koloonias. Vabanes 1975. aasta juulis, naasis Kameškovosse ja asus tööle arst-laborandina.
Pärast arreteerimist ja eriti vabastamise järel avaldati tema loomingut välimaistes vene kirjastustes. Lisaks "Lollide Instituudile" koostas ta kaasautorluses Aleksandr Podrabinekiga raamatu „Kollasest vaikusest“ (Из желтого безмолвия) (1975), milles käsitleti psühhiaatria kuritarvitamist režiimikriitikute represseerimise vahendina NSV Liidus. Tema sulest on ilmunud mitmed ühiskonnakriitilised esseed, nagu „Opritšnina 77“ („Опричнина 77“), „Opritšnina 78“ („Опричнина 78“), „Opritšnina 79“ („Опричнина 79“), „Võidetute kalmistu“ („Кладбище побежденных“) ja „Stalin tuuleklaasil“ „Сталин на ветровом стекле“), Koos Tatjana Ossipovaga koostas ta kogumiku „Opritšnina-78 jätkub“ („Опричнина-78 продолжается“). Mõned neist loeti ette lääne raadiojaamade venekeelsetes saadetes.
Muidugi polnud ta loomingul mingit lootust trükki pääsemiseks, see levis omakirjastuses. Näiteks „Lollide Instituudi“ esmatrükk oli inglise keeles (Viktor Nekipelov. Institute of Fools. – New York: Farrar Straus Giroux, 1980), Venemaal ilmus see alles 2005. aastal. Tema loomingut avaldati Pariisis ilmuvas kirjanduspoliitilises ajakirjas Kontinent ja Moskva omakirjastuslikus ajakirjas Poiski (Поиски). 1977. aastal sai temast PEN-klubi Prantsuse haru liige.
Kirjandliku loome kõrval lõi ta aktiivselt kaasa õiguskaitse liikumises, andis allkirja mitmetele kollektiivsetele protestikirjadele, oli Moskva Helsingi grupi liige ja aktiivne kaastöötaja. Ta osales NSV Liidu invaliidide õiguste kaitse grupi loomisel.
1977. aasta märtsis esitas ta taotluse NSV Liidust lahkumiseks, millele ametivõimudelt vastust saamata, järgnes avaldus Nõukogude Liidu kodakondsusest loobumisest.
7. detsembril 1979 arreteeriti ta teistkordselt ja mõisteti 1980. aasta juunis VNFSV KrK paragrahvi 70 lg 1 (nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda) alusel 7 aastaks range režiimiga vangilaagrisse koos sellele järgneva 5aastase asumisele saatmisega.
Karistust kandis ta Permi oblasti Tšussovoi rajooni Kutšino asulas paiknevas eriti ohtlike riiklike kurjategijate vangilaagrites VS 389/36. Vangistuses osales ta aktiivselt poliitvangide võitluses, saatis vabadusse protestikirju, osales kollektiivsete näljastreikides ja tööseisakutes protestiks laagriadministratsiooni omavoli vastu ja kaasvangide kaitseks.
Laagrikaristuse lõppedes saadeti ta 1986. aasta detsembris vangitapiga asumisele Krasnojarski krai Abani külasse. 20. märtsil 1987 vabastati ta Gorbatšovi poliitvangidele armuandmise kampaania käigus. Pärast vabanemist esitas ta kohe taotluse NSV Liidust lahkumiseks; 1987. aasta septembris lubati raskelt ja lootusetul haigel Nekipelovil koos abikaasaga Prantsusmaale sõita. Ta suri 1. juulil 1989. aastal ja maeti Pariisi lähedale Valantoni kalmistule.
Lõpetuseks minu kokkupuudetest Nekipeloviga. Kohtusin temaga vangilaagris, kus viibisin aastatel 1981-1982. Kuulusin koos temaga umbes tosina poliitvangi hulka, kes osalesid aktiivselt eespool mainitud laagrisiseses võitluses. Erilisi sõbrasuhteid meil ei tekkinud. Sellegipoolest oli mul temaga mitmed jutuajamisi, mille käigus ilmnesid teatud erimeelsused eelkõige Nõukogude Liidu poolt ikestatud rahvaste iseseisvustaotluste teemal. Ta lisas, meil ei tasu arvestada ka Moskva dissidentide toetusega, kuna nood olevat vene kultuuriruumi assimileerinud juudid ja rahvusluse suhtes võrdlemisi skeptilised. Samas oli märke, et suhtlemine mittevenelastest kaasvangidega, esmajoones ukrainlastega, keda oli kõige laagris rohkem, oli siiski ta silmi rahvusküsimuse suhtes märgavalt avanud. Nii näiteks tunnistas ta ükskord kahetsedes oma kunagist rumalust, et Ukrainas elades oli ta üleolevalt suhtunud ukraina keelde, pidades seda moonutatud vene keeleks. Eesti vastupanijatest oli ta kuulnud vaid Erik Udamist, Mart Niklusest ja teistest ei teadnud ta midagi.
Laagrisisese võitluse hulka kuulus ka laagris toimunud sündmuste kroonika koostamine eesmärgiga see vabadusse toimetada. See toimus järgmiselt: suitsupaberi lehtedele kirjutati imetillukeses käekirjas lisaks laagris asetleidnule ka mitmeid muid tekste, nagu märgukirjad, petitsioonid jne. Kui mõnel usaldusväärsel vangil saabus pikaajaline kokkusaamine sugulastega, keerati paberilehed tihedalt rulli ja mässiti toidukilesse, mille liitekohad sulatati tikutulega veekindlaks. Kokkusaamise eel peitis vang kapsli oma kehasse ja sugulased toimetasid selle vabadusse.
Ka minul tuli kahel korral selline kuller olla. Saadetise adressaadiks oli Nekipelovi naine Nina Komarova, kes elas Moskva oblasti Frjazino linnas. Sinna mu ema Aino Niitsoo (13.04.1923-19.02.2009) ja vend Peeter Niitsoo (10.10.1945-02.01.1999) salajase laagrikroonika ka edukalt toimetasid.
Nekipelovi jaoks kujunes vangistus iseäranis raskeks tema krooniliste haiguste tõttu. Füüsiliselt tervele inimesele olid laagriolud veel talutavad, end vanematele ja püsihaigustega vangidele oli need hukatuslikud. Ravi oli peaaegu olematu ja tihtilugu kasutasid laagrivõimud haigust ära, et vangile täiendavaid kannatusi põhjustada.
Septembris 1981 algasid Nekipelovi teravad valud neerude ja kusiti piirkonnas. Arstipunktis ei osutatud talle mingit meditsiinilist abi. Nekipelovit süüdistati hoopis selles, et ta oli arsti öösel välja kutsunud. Kuna ta seisund läks kogu aeg halvemaks, kuulutasid 16 vangi välja tööseisaku ja näljastreigi. Nõuti, et kvalifitseeritud uroloog tuleks Nekipelovit läbi vaatama. Karistuseks saadeti streikijad kartserisse. Minagi sain oma esimesed 7päevased kartseritriibulised. Ent viimas siiski saabus uroloog, kes määrati diagnoosi ja Nekipelov sai ravi. Seejärel streik lõpetati.
Nõrga tervise tõttu oli Nekipelovil praktiliselt võimatu töönorme täita. Selle eest karistati teda alatasa kartseri, kokkusaamistest ning laagrikauplusest ostuõiguse äravõtmisega, millele lisandusid nuhtlemised laagrisisese võitluse eest. 1982. aasta lõpul saadeti ta kui allumatu ja „paranemise teele mitteasunud“ vang kolmeks aastaks Tšistopoli vanglasse.
Владимир Буковский.
И возвращается ветер...
Нью-Йорк: Хроника, 1978.
Tõlkinud Viktor Niitsoo
Toimetanud Marika Mikli
Kujundanud Merle Moorlat
Tõlke väljaandmist on toetanud POSTIMEES
EKSA, 2022
Algas tavaline vanglapäev, järjekordne ühetaoliste vangla argipäevade lõputus rodus. Nagu tavaks, kõndis vangivalvur kell kuus käheda karjumise saatel mööda koridori piki kambreid ja tagus võtmetega uste pihta: „Paad-jomm! Paad-jomm! Paad-jomm! Kambrite hallis hämaruses hakkasid zekaa end liigutama, ronides vastumeelselt oma kottidest välja ning harutades lahti enda ümber mässitud tekke, bušlatte ja kuubesid. Käi sa oma äratusega kus see ja teine!
Reproduktor pistis üürgama. Kõmisevalt ja pidulikult, otsekui Punase väljaku paraadil, hakkas üürgama Nõukogude Liidu hümn. Tont seda teab, kas jälle unustati see õhtul välja lülitada. „Siin Moskva! Tere hommikust, seltsimehed! Alustame hommikvõimlemist paigalkõnniga.“ Kurat küll, kähku välja lülitada! Iga päev sellel maal algab paigalkõnniga.
Morn talvehommik saabub vabaduseski nagu pohmell, ent vanglas pole vastikumat aega. Elada ei tahaks, ent päev on ees kui needus. Ega asjata vanas arestandilaulus kõla:
Проснешься утром, город еще спит.
Не спит тюрьма – она давно проснулась.
А сердце бедное так заболит.
Как будто к сердцу пламя прикоснулось.[1]
Mööda lumist hoovi tuleb kolinal köögi poolt „vanglakulgur“ ehk tünnidega käru, korpustesse veetakse hommikusööki. On kuulda, kuidas see allkorrusel maha laaditakse ja põrandat kraapides mööda korruseid veetakse. Toiduluugid pauguvad, kausid ja kruusid kolksuvad. Hirsipuder on küll vedel, aga kuum. Tulikuum vesi on ammusest ajast hea asi, vana tuttav. Kusagil juba mindi karvupidi kokku, lendavad matid – kas anti neile putru vähem või? Peksavad kaussidega vastu ust. Hilja, maha magasid, lahingukolina ja mürina saatel veereb hommikusöök edasi koridori teise otsa suunas. Kes nüüd kontrollib, kes tõestab, kas teile anti putru või mitte? Oleks tulnud kauss ette toppida, kuni toiduluuk lahti.
[1] Sa virgud hommikul, linn üha magab./Ei maga vangla – see on ammu ärkvel./Ent vaene süda nõnda tuikab. /Just nagu leek su südant oleks puutund.
The Russian nationalists' confrontation with the communist power
In December 1976, I moved from Saaremaa Island to Tartu. Soon I found a professional engagement as an architectural technician in the Tartu Group of the Republican Restoration Office. Through Lagle Parek, my colleague, I became involved in the resistance movement. Initially, the involvement consisted of the reproduction and distribution of the literature banned by the authorities. Later, I began editing an underground chronicle of the resistance movement, the Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis (the Additions to Free Circulation of Ideas and News in Estonia), and participate in the actions of the collective protest letters.
At that time, the informal and ideologue leader of the resistance movement was Enn Tarto. Having been twice in the prison camps on charges of anti-Soviet activities, he had made the “political education” of his younger associates a matter of his heart. Based in particular on his prison camp experience, he made clear to us in wooden and red the basic wisdom of the resistance movement: how to detect covert pursuit, what security measures are necessary for dealing with the samizdat[1] material, how to behave in contacts with the KGB, and so on. The additional knowledge we gained from samizdat and tamizdat[2] literature and foreign radio broadcasts addressed the Soviet Union.
Besides the practical teachings, Tarto was especially happy to share his prison camp recollections. Once he told about a peculiar Russian he had encountered during his first imprisonment, who had advocated an outrageous thing: Russia itself had to leave the Soviet Union! For Tarto and all other non-Russians imprisoned for their nationalist activities, this seemed like a complete curiosity. The Russians were, of course, considered the leading nation of the Soviet Union, with whose support the prison of the nations remained together. However, in its imperialist and land-gathering ambitions, the Soviet Union did not differ much from the Russian Empire.
I too had a chance to meet a such kind of Russian nationalist. On December 4, 1980, I was arrested and sentenced to 2 years in a strict regime prison camp for anti-Soviet agitation and propaganda, which was followed by a 2-year internal exile. While being in the prison camp for the especially dangerous state criminals No BC 389-36 of the village of Kuchino, Chussovoi district, Perm region, there I met someone Vladimir Balakhonov. Balakhonov, born in 1935, was sentenced to 12 years for high treason. Working as a translator and editor of the Soviet delegation to the UN Metrology Commission in Switzerland, he decided not to return to the Soviet Union. Later, however, longing for his family, he changed his mind and returned to Moscow on December 1, 1972. Although the Soviet consul had confirmed that he would not be punished, a month later he found himself behind the bars and abandoned by his wife. While in a prison camp, the loyal Soviet subordinate became an acute critic of the regime and a fighter for the rights of prisoners, actively participating in all camp activities (refusal of forced labor, hunger strikes, collective protest letters, struggle for political prisoner status, etc.). Like the nameless Russian mentioned by Tarto, Balakhonov had an opinion that the Soviet Union, as the embodiment of historical injustice and the oppressor of other nations, must be disbanded. He considered Russia's withdrawal from the Soviet Union would be the most appropriate method. It should be noted, that his views were not understood in the slightest by imprisoned Russian human rights activists (dissidents). However, these views were especially popular among Ukrainians (who were the majority in the camp) and other non-Russians.
As it is known, the ideas of the nameless Russian and Balakhonov turned out to be prophetic. Just thanks to Russia's independence, which was a tactical tool used by Boris Yeltsin to oust Mikhail Gorbachev, the President of the Soviet Union, the Evil Empire collapsed. Of course, Yeltsin could not foresee such a development. He thought, that probably the separated parts, perhaps except the Baltic states, would return to the metropolis for economic reasons. But when he had set the fire to a hut, he suddenly discovered that he had burned down the whole village.
The history of the opposition movement in the Soviet Union shows that the Russian nationalists were not very frequent inhabitants of the prison camps for especially dangerous state criminals (political prison camps), where those convicted for anti-Soviet activities, espionage, high treason, terrorism, and similar crimes, were detained. The vast majority of the contingents in these camps were non-Russian nationalists, mainly Ukrainians, and Lithuanians. Of course, the human rights activists-dissidents were also represented, but they were predominantly the assimilated Jews. Unlike their nationalistic compatriots, they did not long to emigrate to the Holy Land. Of course, the dissidents wanted to emigrate as well, however, not to Israel, but to Western Europe or the United States. A few purebred Russians were largely convicted for espionage (mainly persons, who tried to sell professional secrets to foreigners at international exhibitions in Moscow or former soldiers, who attempted to trade with military secrets) or betrayal of their homeland (who tried to escape abroad, stayed there and returned for the “longing of birches”).
Of course, the Russian nationalists had a place among the diverse opposition movements of the Soviet Union. However, compared to other movements, they were much less likely to be repressed and relatively few of them were in political prison camps. Moreover, their activities were overshadowed by the “mainstream” opposition in the Soviet Union, the human rights protection movement (dissent). While a lot of research studies have been written about the activities of the human rights activists, only a few written works we can read about the activities of the Russian nationalists. The memories of those, who took part in these movements, have the same proportions.The following lines are an attempt to give a birds-eye overview of the opposition activities of the Russian nationalists. The article is limited in time from the late 1950s to the mid-1980s and is based on the research by the authors cited in the footnotes.
[1] Samizdat – a form of activity used by dissidents and national resistance movements all over the Soviet bloc, in which individuals compiled reproduced and distributed underground publications. Etymologically, the word samizdat derives from the words sam (Russian: сам – self, by oneself) and izdat (Russian: издат, an abbreviation of издательство – publishing house), and thus means „self-published”. The techniques used to reproduce these forbidden texts varied. Mainly the texts were made in a typewriter. Books and other larger texts were multiplied using the photocopying method.
The Wall-breakers
The Russian nationalists' confrontation with the communist power
In December 1976, I moved from Saaremaa Island to Tartu. Soon I found a professional engagement as an architectural technician in the Tartu Group of the Republican Restoration Office. Through Lagle Parek, my colleague, I became involved in the resistance movement. Initially, the involvement consisted of the reproduction and distribution of the literature banned by the authorities. Later, I began editing an underground chronicle of the resistance movement, the Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis (the Additions to Free Circulation of Ideas and News in Estonia), and participate in the actions of the collective protest letters.
At that time, the informal and ideologue leader of the resistance movement was Enn Tarto. Having been twice in the prison camps on charges of anti-Soviet activities, he had made the “political education” of his younger associates a matter of his heart. Based in particular on his prison camp experience, he made clear to us in wooden and red the basic wisdom of the resistance movement: how to detect covert pursuit, what security measures are necessary for dealing with the samizdat[1] material, how to behave in contacts with the KGB, and so on. The additional knowledge we gained from samizdat and tamizdat[2] literature and foreign radio broadcasts addressed the Soviet Union.
Besides the practical teachings, Tarto was especially happy to share his prison camp recollections. Once he told about a peculiar Russian he had encountered during his first imprisonment, who had advocated an outrageous thing: Russia itself had to leave the Soviet Union! For Tarto and all other non-Russians imprisoned for their nationalist activities, this seemed like a complete curiosity. The Russians were, of course, considered the leading nation of the Soviet Union, with whose support the prison of the nations remained together. However, in its imperialist and land-gathering ambitions, the Soviet Union did not differ much from the Russian Empire.
I too had a chance to meet a such kind of Russian nationalist. On December 4, 1980, I was arrested and sentenced to 2 years in a strict regime prison camp for anti-Soviet agitation and propaganda, which was followed by a 2-year internal exile. While being in the prison camp for the especially dangerous state criminals No BC 389-36 of the village of Kuchino, Chussovoi district, Perm region, there I met someone Vladimir Balakhonov. Balakhonov, born in 1935, was sentenced to 12 years for high treason. Working as a translator and editor of the Soviet delegation to the UN Metrology Commission in Switzerland, he decided not to return to the Soviet Union. Later, however, longing for his family, he changed his mind and returned to Moscow on December 1, 1972. Although the Soviet consul had confirmed that he would not be punished, a month later he found himself behind the bars and abandoned by his wife. While in a prison camp, the loyal Soviet subordinate became an acute critic of the regime and a fighter for the rights of prisoners, actively participating in all camp activities (refusal of forced labor, hunger strikes, collective protest letters, struggle for political prisoner status, etc.). Like the nameless Russian mentioned by Tarto, Balakhonov had an opinion that the Soviet Union, as the embodiment of historical injustice and the oppressor of other nations, must be disbanded. He considered Russia's withdrawal from the Soviet Union would be the most appropriate method. It should be noted, that his views were not understood in the slightest by imprisoned Russian human rights activists (dissidents). However, these views were especially popular among Ukrainians (who were the majority in the camp) and other non-Russians.
As it is known, the ideas of the nameless Russian and Balakhonov turned out to be prophetic. Just thanks to Russia's independence, which was a tactical tool used by Boris Yeltsin to oust Mikhail Gorbachev, the President of the Soviet Union, the Evil Empire collapsed. Of course, Yeltsin could not foresee such a development. He thought, that probably the separated parts, perhaps except the Baltic states, would return to the metropolis for economic reasons. But when he had set the fire to a hut, he suddenly discovered that he had burned down the whole village.
The history of the opposition movement in the Soviet Union shows that the Russian nationalists were not very frequent inhabitants of the prison camps for especially dangerous state criminals (political prison camps), where those convicted for anti-Soviet activities, espionage, high treason, terrorism, and similar crimes, were detained. The vast majority of the contingents in these camps were non-Russian nationalists, mainly Ukrainians, and Lithuanians. Of course, the human rights activists-dissidents were also represented, but they were predominantly the assimilated Jews. Unlike their nationalistic compatriots, they did not long to emigrate to the Holy Land. Of course, the dissidents wanted to emigrate as well, however, not to Israel, but to Western Europe or the United States. A few purebred Russians were largely convicted for espionage (mainly persons, who tried to sell professional secrets to foreigners at international exhibitions in Moscow or former soldiers, who attempted to trade with military secrets) or betrayal of their homeland (who tried to escape abroad, stayed there and returned for the “longing of birches”).
Of course, the Russian nationalists had a place among the diverse opposition movements of the Soviet Union. However, compared to other movements, they were much less likely to be repressed and relatively few of them were in political prison camps. Moreover, their activities were overshadowed by the “mainstream” opposition in the Soviet Union, the human rights protection movement (dissent). While a lot of research studies have been written about the activities of the human rights activists, only a few written works we can read about the activities of the Russian nationalists. The memories of those, who took part in these movements, have the same proportions.The following lines are an attempt to give a birds-eye overview of the opposition activities of the Russian nationalists. The article is limited in time from the late 1950s to the mid-1980s and is based on the research by the authors cited in the footnotes.
[1] Samizdat – a form of activity used by dissidents and national resistance movements all over the Soviet bloc, in which individuals compiled reproduced and distributed underground publications. Etymologically, the word samizdat derives from the words sam (Russian: сам – self, by oneself) and izdat (Russian: издат, an abbreviation of издательство – publishing house), and thus means „self-published”. The techniques used to reproduce these forbidden texts varied. Mainly the texts were made in a typewriter. Books and other larger texts were multiplied using the photocopying method.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar