reede, 16. aprill 2021

Lähiajaloost: "isamaasõda"

Raske on leida mõnd Eesti erakonda, mis oleks läbi teinud nii palju liitumisi ja vihaseid lahutusi kui Isamaa. Mõlemad sündmused on olnud vahetult seotud erakonna toetuse langusega, mis on ikka ja jälle kordunud ning on käesoleval muutunud krooniliseks. 

On arvatud, et Isamaa praegune madalseis on otseses seoses erakonna esimehe persooniga. Kõrgtoetuse päevil on alati selle eesotsas olnud karismaatiline Mart Laar. Ent kui Laari nn rublaskandaali pärast riigikogus umbusaldati ja erakonna juhtimisest loobus, jäi erakonna reiting pikemaks ajaks madalseisu. Ei avitanud ka ühinemine Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteiga (ERSP) ega Toivo Jürgensoni tõus Isamaa etteotsa. VIII riigikogu valimistel sai Isamaa ja ERSP ühisnimekiri katastroofiline põrumise osaliseks. Uus tõus saabus alles Laari naasmisega erakonna etteotsa 1998 aastal.  

Siin võib näha otsest sarmasust sotsidega. Nende kõrghetk oli noorusliku ja värskena mõjuva Jevgeni Ossinovski esimeheks oleku ajal. Ent mitmed poliitilisest rumalusest tingitud katastroofilised otsused sundisid tal liidrirolli loovutama värvitule Indrek Saarele. Viimasel pole muud pakkuda peale pideva tänitamise opositsioonikaaslase EKRE kallal. Sotside toetust pole see muidugi tõstnud. Kunagiselt kolmekümnelt protsendilt on langetud  valimiskünnisele ohtlikult lähedale.

Samas on näiteks populaarsete liidritega Reformierakonnal ja Keskerakonnal kõrged toetusnäitajad. Aga ka üldiselt kehvapoolse toetusega rohelistel on korraks riigikokku pääseda. Seda tänu elukunstniku kalduvusega Marek Strandbergile, kel mitmesuguste trikkidega õnnestus korraks valijad ära petta.     Täielikuks katastroofiks oli Isamaa jaoks 2006. aastal toimunud ühinemine erakond Res Publicaga (RP). Nood olid poliitikataevasse kerkinud kui dopingut täis suusatajad, et siis kulutulena kiiresti kustuda. Isamaaga ühinemise hetkel oli RP toetus küll täielikus madalseisus, ent sellele vaatamata oskasid ühenderakonnas juhtohjad enda kätte haarata… ja kukutasid ka selle toetuse maadligi. Tõsi küll, valimistel suudeti tänu suurärimeeste rahadega tehtud vägevale kampaaniale siiski enam-vähem rahuldavaid tulemusi saavutada ja valitsustesse pääseda. 

Lahutustesse puutuvalt on kõigil värskelt on meeles nn Isamaa kampsunite poolt  Vabaerakonna loomine. Õnnetuseks polnud karismaatilist juhti ega suurt sõnumit. Korraks küll õnnestus kõrge toetusreiting saada ja paari populaarse kõrvaltvärvatu häältesaagi arvel riigikokku pääseda, ent valitsusse neid ei tahetud. Enam pole neist suurt midagi kuulda.  Viimasel ajal on Isamaas tõstnud pead uus rahulolematute kildkond, kes nimetavad end parempoolseteks. Raske öelda, kas peetakse end eelmise sajandi 90ndate keskel tegutseva seltskonna, kes samuti tituleerisid end parempoolseteks, mantlipärijaiks või on nimetus võetud kasina ajalootundmise tõttu. Ühist on mõlemal seltskonnal niipalju, et ei olda rahul Isamaa tegevuse ja eelkõige selle juhiga. 

Eeltoodust johtuvalt oleks paslik heita pilk lähiajalukku ja vaadelda lähemalt Isamaa vaieldamatult kõige valulikumat sisekriisi, mis on tuntud „isamaasõja“ nime all.

1993. aasta sügisel vallandus erakonnas mässumeel, kus sisemiste lahkhelide tõttu taandasid end erakonna riigikogu fraktsiooni juhid Illar Hallaste, Indrek Kannik ja Heiki Kranich. Põhjuseks toodi teatud majandusringkonna liiga suure mõju Mart Laari valitsusele.  Majandusringkonna all mõeldi maksumaksjate ühingusse koondunud ettevõtjate seltskonda, kuhu lisaks majandusminister Toomas Sildmäele kuulusid Eesti Panga president Siim Kallas, Hoiupanga ja Hansapanga juhid vastavalt Olari Taal ja Hannes Tamjärv, õmblusvabriku Baltika direktor Meelis Milder, ehitusettevõtja Priit Vilba, raadio Kuku omanik Rein Lang jmt. 

Nende kõrval oli teisigi rahulolematud, kes olid pahased, et Laari valitsus oli taandunud valimislubadustest plats endistest puhtaks lüüa ja kippus üha enam rahvusküsimustes kompromisse tegema. Sel põhjusel lahkus fraktsioonist dr Kalju Põldvere. Enn Tarto, kes samuti valjuhäälselt oma rahulolematust väljendas, jäi siiski saadikurühma edasi.

Hiljem selgus, separaistidel olid Tartoga omad plaanid. 22. novembril 1993 toimunud Isamaa suurkogul erakonna esimehe valimistel esitasid nad Tarto Laarile vastaskandidaadiks,  ent Laar jäi häältega 103:72 ametisse edasi.Kodurahu huvides soostus Laar „valitsusremondi” käigus ohverdama lisaks Sildmäele veel oma tegevusega hulgaliselt kriitikat ning ebapopulaarsust kogunud välisministri Trivimi Velliste ja rahandusministri Madis Üürike.

Ent ootamatult sekkus “valitsusremonti” president Meri, kes enam ei vaevunudki varjama oma antipaatiat Laari vastu, ja jättis peaministri otsuse kinnitamata. Nädalapäevad kestis põhiseadusliku kriisi mõõtmed võtnud kemplus Kadrioru ja Toompea vahel. Viimaks andis volitusi suuresti ületanud president järele.  

Sellega oli Laar teinud osava taktikalise manöövri ja suutnud vähemalt ajutiselt summutada Isamaa sisevastuolud. Paraku kujunes see pelgalt üürikeseks hingetõmbeajaks. Suuremad vapustused ootasid Isamaad veel ees.      

Reformiajastul paratamatult vastu võetud ebapopulaarsete otsuste, samuti mitmete poliitiliste libastumiste tõttu oli Isamaa maine katastroofilise kiirusega langenud. 1993. aasta novembris-detsembris oli see EMORi uuringute põhjal 7%, 1994. aasta jaanuaris-veebruaris 6%, märtsis 5% ja aprillis esmakordselt alla riigikokku pääsemise künnist – 4%.

Kahaneva toetuse olukorras otsustas Isamaa Laari-vastane seltskond end distantseerida valitsuse ebapopulaarsetest sammudest ja teha selle eest vastutavaks ainuisikuliselt peaministri. Oma osa etendasid siin ka Kanniku ja Kaido Kama poolt peetavad läbirääkimised Koonderakonna esindajatega võimaliku koostöö teemal, mille kohta lekkis aeg-ajalt infot ajakirjandusse, ent mille toimumist mõlemad pooled ägedalt eitasid. Ilmselt oli läbirääkijatel ühe variandina kõne all Koonderakonna „mõistliku osa” kaasamine valitsusliitu. Kui aga sellest asja ei saanud, võttis Kama ja Kanniku tiib sihi Laari tagandamisele. Kõrvalt vaadates tundus, et tegutseti stiilis „võtame Laari maha, eks siis paista, mis edasi saab”.

Plaanide elluviimiseks üritati saavutada valitsuskoalitsiooni kuuluvate erakondade toetust. 1994. aprillis pöördusid Kama ja välisminister Luik pinna sondeerimiseks ERSP poole, selgitades vabariiklastest ja konservatiividest Isamaa liikmed on võtnud nõuks Isamaast lahku lüüa.  Separatistid panid ette moodustada ERSP, liberaaldemokraatide, sotsiaaldemokraatide ja maakeskerakondlaste baasil uus valitsuskoalitsioon. Samas ei olnud neil välja pakkuda tõsiseltvõetavat peaministrikandidaati ega selget tegevusprogrammi, mistõttu ERSP pidas sellist sammu avantüüriks ja jäi äraootavale seisukohale.

Vastukäiguna otsustas peaminister Laar tagandada ametist kaitseminister Kanniku, millega Riigikogu Isamaa fraktsioon 18. mail 1994 ka nõustus. Teist meelt oli aga Isamaa eestseisus, kes väljendas arvamust, et peaministri otsus ei lahenda poliitilisi pingeid ning   õigem oleks, kui valitsus täies koosseisus tagasi astub. Laar sellega ei nõustunud, vaid tegi omalt poolt ettepaneku siduda oma ametisse jäämine erakonna suurkogu otsusega.

23. mail 1994 vabastas president Meri peaminister Laari ettepanekul ametist justiitsminister Kama ja kaitseminister Kanniku. 11. juunil toimunud suurkogu lõppes mässajatele fiaskoga, kuna ei suudetud isegi Laari vastast ühiskandidaati üles seada. Ilmselt maksti lõivu liigsele enesekindlusele oletades, et Laari toetab üksnes käputäis endisi Kristlik-Demokraatliku Erakonna liikmeid eesotsas vendade Toivo ja Kalle Jürgensoni ning Jaanus Betlemiga. Paraku andis 340 hääletanuist 191 oma hääle Laarile. Vastaskandidaatidest pudenes Kamale 86 ja Ülo Nugisele 56 häält.

Isamaa sisekriisi kroonis vabariiklaste ja rahvuslike konservatiivide, kes hakkasid end parempoolseteks nimetama, erakonnast lahkumine. Laar kommenteeris seda kui oskamatust kaotada, lisades, et Isamaas on võtmas võimust surmainstinkt. Hilisemad kriisid ja praegune parempoolsete „putš“ osutavad sellele, et kahekordsel peaministril oli tuline õigus.

1995. aasta riigikogu valimistel osales Isamaast irdunud seltskond erakond Parempoolsed nime all. Valimistel saadi napp 5% häältest ehk täpselt valimiskünnis suurus, mis andis viis mandaati. Hiljem moodustus neist Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakond. 1998. aastal ühineti Rahvaerakonna nime all Eesti Talurahvaerakonnaga (ETRE). Ühinemine oli toimunud ilmselt vaid selleks, et saada oma kilda ETREga liitunud tol ajal suurt populaarsust evinud Toomas Hendrik Ilves. Paraku oli uues koosluse kokku saanud diametraalsel kokkusobimatu seltskond: põldurid ja parempoolsed. Lahkuminek oli kiire tulema. Põldurid lõid mesti erakonnaga Mõõdukad, võttes parempoolsete meelehärmiks kaasa ka Ilvese, kellest sai selle ühinemise baasil tekkinud erakonna Rahvaerakond Mõõdukad esimees. Osa parempoolsetest naasis saba jalge vahel endisesse koduerakonda, teised aga ütlesid poliitikale hüvasti.

 Aga millele võivad eelnevat arvesse võttes uued parempoolsed loota? Karismaatilist liidrit neil ju pole, uut Ilvest, kellele vanad parempoolsed olid nii suuri lootusi panustanud ja sellega alt läinud, pole kusagilt võtta. Suure meediakära saatel liitunud ärimees Joakim Helenius otsustas Eesti 200 nimelisse parteisse kolida. Kas RPle hinge sisse puhunud Tõnis Konsil õnnestub parun Münchhauseni trikki ka uute parempoolsetega korrata? Tundub vähetõenäoline.

Kuid tänapäeva parempoolsed vist soovigi erakonnast lahku lüüa. Küllap on neil silme ees Vabaerakonna kurb saatus. Jääb vaid vanade parempoolsete kombel teha katse võim erakonna enda kätte haarata. Nendel nurjus, ent RP õnnestus. Kust aga võtta juht, et näiteks Helir-Valdor Seedri või Urmas Reinsaluga rinda pista? Tõenäoliselt seisab tänapäeva hüvaklastel samuti ees erakonnast minek. Pole hullu, Eesti 200 on avasüli ootamas. Ja õhk saab palju klaarimaks.

esmaspäev, 22. veebruar 2021

In memoriam Ülle Einasto

16. veebruaril 2021 siirdus manalateele sisearhitekt ja vabadusvõitleja Ülle Einasto. 
Ülle tuli ilmale 7. detsembril 1946 Tallinnas. Lõpetanud 1971 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudi sisearhitektuuri erialal, elas ta pärast abiellumist  Tartus, töötades sisearhitektina Vabariiklikus Restaureerimisvalitsuses, (hilisem Kultuurimälestiste Riiklik Projekteerimisinstituut – KRPI), Tartu Majaehituskombinaadis ja Eesti Pimedate Ühingus. Ta tuntumatest töödest võiks esile tõsta ennistatud Püssirohukeldri ja  Vanemuise teatri väikse maja põlengujärgset  sisekujundust. Aga ka palju muid objekte. 
Üldsusele aga on vähem teada Ülle teine tegevusvaldkond, kus tal oli täita võrdlemisi kaalukas osa. 1970. aastate teisel poolel hakkas Ülle osalema rahvuslikus vastupanuliikumises. Abikaasa Peeter Einasto oli kaudselt osalenud Eesti demokraatliku liikumise tegevuses ja ülekuulamistel andnud KGBle nii enese kui ka kaaslaste kohta tunnistusi, mida KGB saanuks kasutada süüdistusmaterjalina eelseisval demokraatide kohtuprotsessil. Ent Ülle mõjul ütles ta abikaasa KGB suureks meelehärmiks kohtuprotsessil neist ohtlikest ütlustest lahti. 
Leivatöö ja kahe väiksese poja kasvatamise kõrvalt tegeles Ülle aktiivselt inim- ja rahvusõiguse juhtumite väljaselgitamise, võimude poolt keelatud kirjanduse paljundamise ja levitamisega ning kujundas vastupanuliikumise põrandaaluse kroonika Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis ja omakirjastusliku ajakirja Isekiri numbreid. Osales aktiivselt poliitvangide ja nende perekonnaliikmete abistamisel, edastades muuhulgas regulaarselt telefonitsi teavet Stockholmis tegutseva Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse esimehele Ants Kipparile. Samuti vahetas ta infot Läti ja Leedu vastupanijate ning Moskva ja Leningradi inimõigustega. 
Ülle lõi aktiivselt kaasa ka avalikust vastupanuvõitluses. Nii näiteks andis ta andis allkirja mitmele kollektiivsele avalikule kirjale: 
• 27. juulil 1980 – Avalik kiri N Liidu ja ENSV ülemnõukogu presiidiumitele ning Amnesty Internationalile, milles nõuti Mart Nikluse jt poliitvangide vabastamist ning amnestiat kõigile poliitvangidele; 
• 1. mai 1981 – Eesti kodanike protestiavaldus nõudmisega välja selgitada Gulagi vangistuses    hukkunud Tartu teadlase Jüri Kuke surma asjaolud ja karistada selle põhjustanud isikuid. 
• 10. oktoober 1981 – Eestlaste, lätlaste ja leedulaste avalik kiri N Liidu, Islandi, Norra, Taani, Rootsi ja Soome valitsusjuhtidele Põhja-Euroopas tuumavaba tsooni rajamise küsimuses. 
• 1. oktoober 1982 – Avalik kiri Soome Vabariigi kodanikele, milles juhiti tähelepanu, et Soome firmade ja tööliste osalemisega Tallinna uue kaubasadama rajamisel annavad põhjanaabrid oma panuse Eesti jätkuvale venestamile, kuna uus rajatis tähendab võõrtööjõu massilist sissevoolu. 
• 24. detsember 1984 – Eesti ja Läti kodanike avalik kiri ÜRO peasekretärile ja tuumarelvi omavate riikide valitsusetele tuumarelva keelustamise, poliitiliste vabaduste tagamise ja võõrvägede väljaviimise kohta kõikidest riikidest, kaasa arvatud Balti riigid. 
Kõik see tõi endaga kaasa läbiotsimised, ülekuulamised, KGB poolsed insinuatsioonid ja ähvardused, mis tipnes 8. detsembril 1983 kagebistide Anti Taluri ja Viktor Kozlovi poolt tehtud ametliku hoiatusega nõukogudevastase jätkamise eest. Formaalseks põhjuseks oli osavõtt nõukogudevastasest tegevusest ning ebasiiraste tunnistuste andmine Lagle Pareki, Heiki Ahoneni ja Arvo Pesti süüasjas. Lisaks sellele lülitati välja Ülle kodune telefon ja vallandati ta KGB survel KRPIst. Ent väheldast kasvu, õrn ja ilus naine jäi vaimult vankumatuks. 
Erinevalt paljudest võitluskaaslastest jäi Ülle kõrvale Eesti iseseisvuse taastamise eest peetavast üldrahvalikust võitlusest ja edasisest poliitilisest tegevusest. Sarnaselt paljudele vastupanuliikumises osalenutele, keda erinevalt okupatsioonivõimu kaasajooksikutest pole märgatud ega pärjatud, on ta ka jäetud avalikust tunnustusest ja presidentide poolt annetatud aurahadest. Olgu need kirjaread väikeseks katseks seda saamata jäänud tunnustust korvata. 
Puhka rahus, hea Ülle!