Laupäev, 31. juuli 2021

Vastupanusangarit mälestades

Enn Tartot enam meie keskel ei ole. Manala teele läks mees, kelle elukäigust saaks kirjutada kaalukaid köiteid. Ta ei jätnud küll meile kirjalikke mälestusi, ent tema okkalist, rohkete tõusude ja langustega elurada on võimalik esile manada arhiividokumentide, memuaaride ja muu kirjapandu abil.

Tutvusin Ennuga 1977. aasta algul. Olin mõni aeg varem Tartusse kolinud ja Restaureerimisvalitsuse projektgruppi tööle asunud. Sel ajal töötas seal Lagle Parek, kellega saime kiiresti mõttekaaslasteks. Enn käis tihti Lagle töökohas juttu puhumas ja kuna olin Laglega ühises toas, sain olla nende jutuajamiste tunnistajaks. Esialgu seiras Enn mind kahtlustavalt, sest eelnevad kibedad elukogemused olid teda õpetanud uute inimeste suhtes ettevaatlik olema. Pikapeale jää sulas ja tekkis usaldus.

Ennu karmist elurajast kuulsin Laglelt, hiljem ka Ennult endalt. Sain aimu, et Eestis pole vastupanu okupatsioonivõimule kunagi lakanud ja et minu ees seisab üks vabadusvõitluse suurkujudest.

Ennu võitlejatee algas ajal, mil metsavendade võitlus oli okupatsioonivõimude terrori tagajärjel sisuliselt maha surutud. See aga ei tähendanud, et vastupanu oleks lõppenud. Ainult et täiskasvanute asemel võttis teatepulga noorsugu ja Ennul oli selles kaalukas roll. Noorte põrandaalused vastupanuorganisatsioonid tekkisid juba esimesel punasel aastal ja nende võitlus jätkus ka pärast Eesti taasvallutamist Punaarmee poolt. Tihti tegutseti käsikäes metsavendadega, varustades neid toidu ja luureandmetega ning oldi relvastatud vastupanu reserviks. Seoses sissisõja hääbumisega, jäi võitlusareen üksnes noorte päralt. Muutusid ka võitlusmeetodeid: relvavõitluse asemele tuli vägivallatu vastupanu propagandasõja kujul.

12. märtsil 1956 moodustati Toomemäel Tartu 3. Keskkooli õpilastest, kelle hulka kuulus ka Enn, noorte põrandaalune vastupanuorganisatsioon Eesti Noorte Malev (ENM). Koostati programm, põhikiri ja vandetõotuse tekst, koguti ja õpiti tundma relvi, tegeldi enesetäiendami­sega ning valmimisel oli ajakirja „Saagem vabaks“ esimene number. Lõppeesmärgiks seati kommunistliku diktatuuri kukutamise üldrahvaliku revolutsiooni teel ning vabanemise kommunismist ja vene ikkest. Suurimaks aktsiooniks oli umbes 300 Ungari ülestõusu toetava ja Eestile vabadust nõudva lendlehe levitamine ööl vastu 4. novembrit 1956 Tartus. See ülesastumine tõi sama aasta detsembri lõpul kaasa ENMi liikmete arreteerimise. Järgmise aasta märtsis mõistis ENSV Ülemkohus Ennule 5 aastat vangistust, tema seitset saatuskaaslast nuheldi 2 kuni 7 aasta pikkuste laagriaastatega.

Grupp Eesti Noorte Maleva liikmeid 1957. aasta kevadel Mordva 7. vangilaagri koolimaja trepil. Vasakult Tõnis Raudsepp, Voldemar Kohv, Enn Tarto, Jüri Lõhmus ja Lembit Soosaar. (Jaan Isotamme foto)





 

See oli Ennu Kolgata tee algus. Järgnesid aastad Mordva poliitvangilaagrites. Need vangilaagrid, kuhu neil aastail saadeti nõukogudevastase tegevuse eest süüdimõistetud isikud, olid kohaks, kus said kokku, tutvusid ja sõbrunesid vastupanuorganisatsioonides osalenud noored, kes varem polnud üksteisest midagi teadnud. Lisaks neile viibis sel ajal vangilaagrites sadu ja tuhandeid eestlasi – metsavendi ning Saksa või Soome mundrites Eesti vabaduse eest võidelnuid. Toimusid arutelud poliitika, ajaloo ja kultuuriküsimuste üle, unistati Eesti iseseisvuse taastamisest, otsiti elu mõtet ja tõdeti, et võitlust tuleb jätkata. Samuti katsuti lätlastest ja leedulastest eakaaslastega jõudu mitmes sportmängus, kusjuures omatehtud võistlusvorme kaunistasid rahvuslikud sümbolid – vapp ja lipuvärvid. Veel tähistati üheskoos jõule ja rahvuslikke tähtpäevi. Mõned neist noortest on seda aega hiljem pidanud elu parimateks aastateks.

Eesti I korvpallivõistkond 1958. aasta suvel Mordva 7. vangilaagris. Vasakult Ilmar Lill, Jüri Rebane, Enn Tarto, Taivo Uibo ja Enn-Kaupo Laanearu. (Jaan Isotamme foto)

1957. aasta suvel moodustas Enn koos kaaslastega vastupanugrupi, mis seadis eesmärgiks võitluse jätkamise pärast vangistusest vabanemist. Ennust sai Eesti Rahvuslaste Liidu (ERL) nimelise grupi aseesimees. Ent kui ta vangistusest vabanes, valmistas 1960ndate Eesti tegelikkus talle tõsise pettumuse. Mõne aasta jooksul oli eesti rahvas lakanud uskumast peatse vabanemise võimalusse. Ühelt poolt massirepressioonide vaibumine ning taaskohtumine vangilaagritest ja küüditamispaikadest tagasipöördujatega, teisalt elujärje silmanähtav paranemine neil aastatel, jätsid tagaplaanile sõjajärgse perioodi meeleheitliku dilemma: „Surm siin või Siberis!“ Oma mõju avaldas Ungari ülestõusu brutaalne mahasurumine ja lääneriikide täielik osavõtmatus selle juures. Oli selge, et Valge laeva jutud tuleb unustada ja peatset vabanemist ei tasu oodata.

Ebasoodsate olude ja paljude lootuste purunemise kiuste otsustati võitlust siiski jätkata. Pa­raku jõuti tegutseda kõigest poolteist aastat, kuni Enn koos viie kaaslasega arreteeriti ning talle mõisteti uus viie ja poole aasta pikkune vangistus.

ERLi purustamine tähendas ühe perioodi – noorte põrandaaluste vastupanuorganisatsioonide tegevuse lõppu Eesti vastupanuliikumise ajaloos. Võitlus küll jätkus, ent arvukatest Mordva vangilaagritest läbikäinud noorteorganisatsioonide liikmeist jäi rivvi vaid mõni üksik, Enn muidugi nende seas. Neist said vastupanuliikumise järjepidevuse kandjad, kes jätkasid võitlust kuni Eesti iseseisvuse taastamiseni.

1968. aastal teistkordsest vangistusest vabanenud Enn enam organisatsioone moodustama ei hakanud. Ta asus isiklikku elu sisse seadma, abiellus ja sai isaks. Alustas ka eesti filoloogia õpinguid TRÜs, ent ülikoolis käia sai ta vaid kaks aastat, kaugemale KGB teda ei lasknud. Pärast mitmeid töökohti leidis Enn meelepärase töö katlakütjana. Tema eeskujul muutus see amet n-ö vastupanija tööks ja nii mõnigi kaasvõitleja valis sama elukutse. Seetõttu on poliitikasse siirdunud vastupanijaid põlastavalt ka endisteks katlakütjateks nimetatud.

Samal ajal jätkas Enn osalemist vastupanuliikumises, kujunedes selle mitteformaalseks liidriks ja ideoloogiks. Hulgaliselt aega kulutas ta uute kaasvõitlejate „skautimisele“ ja noviitsidele „erialaste teadmiste“, nagu konspiratsioonireeglid, käitumine ülekuulamisel, läbiotsimisel, arreteerimise puhul jne, jagamisele. Seetõttu suutsid enamus KGB küüsi sattunuist olukorrast väärikalt välja tulla ja arreteerituks osutunud end trellide taga õigesti ülal pidada. Suuresti tänu Ennult saadud tarkustele ei olnud avalike vastupanijate seas kedagi, kes oleks oma kaaslasi üles andnud, end süüdi tunnistanud või tuhka pähe raputanud. Kõrvalepõikena olgu öeldud, et Enn pidas konspiratsiooniliikmetest väga lugu. Erinevalt oma kaaslastest ei leitud tema juures peetud läbiotsimistel kunagi midagi inkrimineeritavat. Paraku ei päästnud see teda arreteerimisest. Tšekistide sõnul olevat Enn „liiga palju noori inimesi ära rikkunud“.

Sel perioodil arenesid kontaktid Läti ja Leedu vastupanijatega, kellega oldi omal ajal vangilaagrites tutvutud. Kolme naaberrahva esindajate koostöö hakkas vilja kandma 1970ndate teisel poolel, mil Baltikumis tekkis avalik vastupanu. Enn oli aktiivselt tegev Eesti Helsingi grupi ja Eesti-Läti-Leedu Rahvusliikumiste Peakomitee moodustamise katseis, millele järgnes 45 eestlase, lätlase ja leedulase avalik kiri, milles nõuti MRP salaprotokolli avalikustamist, tühistamist ja tagajärgede likvideerimist. Järgnes avalike ühisläkituste periood Eesti vastupanuliikumises, kus iga kirja all oli teiste seas ka Ennu nimi, ja mis kestis kuni Ennu kolmanda arreteerimiseni 13. septembril 1983.

18.–19. aprillil 1984 toimunud kohtuprotsessil mõisteti talle ENSV Ülemkohtu poolt 10 aastat erirežiimiga vangilaagrit ühes sellele järgneva viieaastase asumisele saatmisega. Ühtlasi tunnistati ta eriti ohtlikuks retsidivistiks. Pärast mitu kuud kestnud piketeerimist ENSV Ülemkohtu ees, sai Enn 18. oktoobril 1988 vabaks.

Võrreldes okupatsioonirežiimile avaldatud passiivse vastupanuga, esines aktiivset ja eelkõige avaliku vastupanu üsna vähe. Nappis ka avalikke vastupanijaid. (Tõsi, kõigil neil oli arvukas kaaskond, kes küll hoidusid avalikest väljaastumistest, nagu protestikirjadele allkirjade andmine, ent aitasid igati näiteks keelatud kirjanduse paljundamise ja levitamise, informatsiooni hankimise, aga ka poliitvangide pereliikmete abistamisega.) Samuti oli nende käitumine mõistetamatu võimutruule vagaeestlasele (kolm korda utoopilise asja eest vangi minna!), kuna võimudele kinda heitmisega kaasnes parimal juhul ilma jäämine kõrgema hariduse omandamisest, erialasest või kõrgepalgalisest tööst, korteri saamisest, autoostuloast jne, halvemal juhul võis see aga päädida pikkade vangilaagri aastatega. See vastandas vastupanijaid ülejäänud rahvaga, kes eluhüvede nimel pidid paratamatult iga päev tegema oma tõekspidamistes kompromisse ning olid sunnitud võimudega mingil määral kollaboreeruma. Samas oli nii mõnegi jaoks ärritav, miks leidus Ennu taolisi, kes küüru selga ei tõmmanud ja võimurite kintsu ei kaapinud. Nemad ju vabaduse tulekusse ei uskunud, Enn aga uskus. Ja talle oli antud õnn Eesti iseseisvuse taastamine ära oodata.

Gulagi vangistusest naasnud Enn Tarto vastuvõtmine 18. oktoobril 1988 Tartu raudteejaamas. Vasakult Harri Henn (lipuga), Enn Tarto, Viktor Niitsoo ja Jüri Adams. (Viktor Niitsoo foto)

Elu on näidanud, et pärast kommunistlike režiimide kokkuvarisemist riigivõimu juurde pää­senud endised poliitvangid ei ole suutnud sinna pikemaks ajaks pidama jääda. Nii on see juhtunud endistes sotsialismimaades, N Liidu rahvusvabariikides, sealhulgas ka Eestis, Venemaast rääkimata. Seda on püütud seletada asjaoluga, et avalikus vastupanus osalenutel ja vangilaagrites viibinud inimeste väärtushinnangud on suuresti teistsugused kui tüüpilistel poliitikutel. Ent igal reeglil on erandid ning sarnaselt mõne endise sotsialismimaa vastupanijale tegi ka Enn taasiseseisvunud Eestis võrdlemisi silmapaistvat ja pikaajalist poliitilist karjääri.

Pärast vabanemist lülitus Enn aktiivselt Eesti taasiseseisvumise eest peetavasse võitlusse. Kõigi tema kõrgete ametite ja poliitiliste saavutuste ning teenetemärkide loetelu läheks pikale, ent minu jaoks on tema kõige oluliseks panuseks osalemine Eesti Komitee esindajana augustis 1991 rahvusliku kokkuleppe saavutamisel Eesti Ülemnõukogu ja Eesti Komitee vahel, millega pandi alus Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisele õigusliku järjepidevuse alusel.

Ennu igaviku teele minekuga on Eesti jäänud ilma mehest, kelle elu ei olnud mitte sõnades, vaid tegudes Eestile pühendatud. Tahaks loota, et mälestus Ennust leiab väärilist jäädvustamist. Seni aga langetame leinas pea. 

Artikkel avaldati Postimehe nädalalõpulisas AK 24.07.2021.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar