esmaspäev, 24. juuni 2024

PUTINI VENEMAA POLIITVANGID JA VANGILAAGRID

Poliitvangid

Poliitvangide all mõistetakse inimesi, keda on vangistatud veendumuste, kodanikuõiguste teos­tamise või mistahes rühmitusse kuulumise eest, samuti inimesi, keda kiu­satakse taga seadusi rikkudes või poliitilistel põhjustel. Tänase Venemaa Föderat­siooni (VF) võimud väidavad, et nende riigis poliitvange ei ole. Mäletatavasti kinnitasid sama ka Nõukogude Liidu (NL) juhid. 

Mõned aastad enne NLi kokkuvarisemist ja Boriss Jeltsini valitsemise ajal ei olnud pe­restroika pöörises NLis ega ka selle järglases VFis tõesti poliitvange. 1986. aasta lõpul oli Mih­hail Gorbatšov lääneriikide survel alustanud vangilaagrites, eeluurimisvanglates ja asumisel viibivate poliitvangide vabastamist, mille avataktiks oli peasekretäri telefonikõne Gorkisse välja saadetud akadeemik Andrei Sahharovile. Selleks oli väljapaistva õiguskaitsja korterisse eelnevalt sisse pandud telefon, et Gorbatšov saaks akadeemikule isiklikult teatada loast Mosk­vasse naasta.

Paraku polnud poliitvangide priikslaskmine poliitiline amnestia, vaid nõukogulastele omane tingimuslik vabastamine. Nimelt pidid kõik poliitvangid kirjutama oma nõukogudevas­tast tegevust tauniva avalduse ühes lubadusega sellega edaspidi mitte tegeleda. Mõned andsid kohe järele ja vabanesid juba sama aastal lõpul või järgmise algul. Teistega kaubeldi pikemalt, kuni leiti kompromiss mingi formaalsuse kirjutamise näol. Oli ka neid, kes järsult keeldusid igasugust avaldust kirjutamast. Ühtede puhul leidsid võimud lahenduse, et tõrksate eest kirju­tasid nõutava paberi nende lähisugulased. Teiste puhul venis vabanemine pikemaks. Näiteks Permi oblasti erirežiimiga poliitvangilaagris viibinud Mart Niklus ja Enn Tarto pääsesid okast­raadi tagant tunduvalt hiljem, esimene alles 1988. aasta suvel, teine hilissügisel. Kurioosumina sai Niklus enda vabastamisest teada vanglakongis ajalehte lugedes.

Mõnel eriti kangekaelne poliitvang vabanes alles 1990. aastal. 20. detsembri 2020 blo­gi postituses „Iraani šahhi ohver ja N Liidu viimane poliitvang“ kirjutasin oma vangilaagri kaas­lasest Bohdan Klõmtšakist, kes oli Iraani põgenenud ja NL-le välja antud. Tema keeldus kate­gooriliselt mistahes sisuga avalduse kirjutamisest. Alles 1990. aastal leidsid võimud lahenduse tema vabastamiseks: NLi ülemkohtu pleenum võttis vastu otsuse, et Klõmtšaki süüdimõistmine kodumaa reetmises oli olnud põhjendamatu ja see klassifitseeriti ebaseaduslikuks piiriületuseks ilma nõukogudevastase eesmärgita. Selle eest sai mõista mitte viisteist, vaid kolm aastat ja Iraani šahhi ohvri „kuritegu“ oli kuhjaga ära kantud.  

Paistab, et kuni 2000. aastate alguseni ei olnud Venemaal poliitvange. See ilus aeg sai läbi Vladimir Putini võimu kinnistumisega. Esialgu tuli ette vaid üksikuid juhtumeid, kus tege­mist oli võimudepoolsete arveteõiendamistega inimeste poliitiliste või usuliste veendumuste pärast. Ent aastail 2009–2022 kasvas poliitvangide arv märgatavalt. Eriti järsk tõus on toimunud viimastel aastatel. Kui 2018. aastal hinnati poliitvangide arvuks 181, siis 2023. aasta 5. aprilli seisuga oli neid juba 553 inimest. Nende ridade kirjutamise ajaks on see number ilmselt veelgi suurem. Lisaks sõjavastaste meeleavalduste või ühiskondliku tegevuse eest süüdimõistetuile on inimesi vangistatud ka usulistel põhjustel, peamiselt nelipühilasi ja Jehoova tunnistajad.

Massilised poliitilised repressioonid algasid pärast 4. märtsil 2012 toimunud VFi presi­dendivalimisi, kus Putin kindlustas endale sisuliselt eluaegse presidendiameti. Protestiks toi­musid üle kogu Venemaa arvukad meeleavaldused, mis aeti politsei poolt brutaalselt laiali. Kümneid inimesi anti kohtu alla ning neile mõisteti massirahutustes osalemise ja valitsusamet­nike vastu suunatud vägivalla eest vanglakaristused.

Võimuvastased meeleavaldused sai uue hoo sisse seoses VFi täieulatusliku sõjategevuse algusega Ukraina vastu. Sadadel sõjavastastel demonstratsioonidel ja pikettidel vahistati mitu­kümmend tuhat rahumeelset meeleavaldajat, kellest paljude vastu algatati kriminaalmenetlused. Ilmselt oleks VFi poliitvangide arv kordades suurem, kui opositsionääridel poleks võimaldatud massiliselt riigist lahkuda. See tegi võimudele veelgi lihtsamaks siseriikliku teisitimõtlemise likvideerimise.

Karmide kohtulike ja kohtuväliste repressioonidega suutsid võimud sõjavastased pro­testid üsna kiiresti tasalülitada ning praeguse seisuga on tekitatud mulje, et VFi elanikud on tekkinud olukorraga rahul või, mis veel hullem, asunud toetama Ukraina vastast sõjapidamist. Samuti on Putini režiimil läinud korda maha suruda siseriikliku opositsiooni viimasedki riis­med. Vabast kodanikuühiskonnast pole peaaegu midagi alles jäänud. Eeltoodust lähtuvalt pole lootustki, et opositsioonil oleks vähimaidki väljavaateid mobiliseerida rahvast sõjavastastele väljaastumistele, mis lõpptulemusena võiks viia riigikorra demokratiseerimisele. Õnneks teame ajaloost, et suured ajaloolised pöörded ei ole kunagi toimunud mõne opositsioonijõu tegevuse tulemusel, olgu selleks kasvõi tsaarivõimu kukutanud Veebruarirevolutsioon, Venemaa demok­raatia algeid lõplikult matnud enamlaste riigipööre või NLi lagunemine. 

Artiklit tervikuna loe SIIT: 

 

reede, 17. mai 2024

Kontaktid noorte vastupanijatega Leedus. Vladas Šakalys, vabadusvõitleja ja legendaarne põgenik

Pärast Balti apelli avalikustamist 23. augustil 1979 tekkisid Eesti noorema põlvekonna vastupanijatel kontaktid Leedu ea- ja mõttekaaslastega. Meie endistel poliitvangidel olid säilinud tihedad sidemed vangilaagrites tutvutud lätlaste ja leedulastega. Nüüd aga otsustati omavahel kokku viia nooremad jüngrid. Paraku jäid mingil põhjusel sellest suhtlusest kõrvale noored lätlased.

Andrius Tučkus

Kuni arreteerimiseni 4. detsembril 1980 külastasin mitmel korral Vilniust. Eriti tihedad sidemed tekkisid mul Vilniuse ülikooli psühholoogiatudengi Andrius Tučkusega, kellest hiljem sai taasiseseisvunud Leedu esimese riigipea Vytautas Landsbergise nõunik. Suhtlen temaga tänase päevani.

Leedus torkas silma leedulaste külalislahkus. Sinu eest hoolitseti ette ja taha, kuni selleni välja, et taheti isegi portfelli kanda, millest viisakalt keeldusin. Samas tekkis mõru tunne, et me ei suutnud midagi võrdväärset välja pakkuda leedulaste vastuvisiitidel. Eriti kurioossena paistis sel taustal juhtum, kus Enn Tarto pani esmakordselt Tartusse saabunud Tučkuse endaga küttepuid saagima. See oli üks Tarto veidrustest – tema arvates oli suhtumise kaudu füüsilisse töösse võimalik kindlaks teha, kas tegemist pole provokaatoriga. Leedus poleks selline proovilepanek kellelegi mõttessegi tulnud.

Meie kokkusaamiste eesmärkideks oli info ja kogemuste vahetamine ning tulevikuplaanide tegemine võitluseks ühise vaenlase vastu. Põhiküsimuseks oli, kuidas „äratada“ noored lätlased. Lahendati ka praktilisi küsimusi. Nii näiteks oli Eestis peaaegu võimatu hankida ladina tähemärkidega kirjutusmasinaid, samas kui kirillitsas kirjutusmasinaid oli vabalt saada. Seetõttu oli vaja slaavi tähemärgid asendada ladina omadega. Aeg-ajalt tuli ka mõnele paljukasutatud tööriistale anda „uus elu“. Leedulastel oli aga korraldatud põrandaalune tööndus ladina tähemärkide valmistamiseks, mida nad vennaliku abi korras ka meile annetasid. Pealekauba anti peotäis Leedu Kuningriigi vappi Vytist (taasiseseisvunud Leedu vapp) kujutavaid rinnamärke, mida Eestis jagada. 

Ent oli veel üks ihaldatud kaubaartikkel. Selleks oli leedulaste kalvadosas. 1975. aastal oli Eestis ilmunud Erich Maria Remarque’i romaan „Arc de Triomphe“, mis sai lugejate seas menukiks. Selle raamatu kaudu muutus üldtuntuks kalvadose nime kandev õunabrändi, mida peategelane doktor Ravic alatasa pruukis. Üsna pea hakkas Liviko tootma kodumaist kalvadost, mis saavutas tarbijate seas suure populaarsuse. Leedut külastades aga selgus, et ka nemad ei olnud selles vallas käed rüpes istunud. Erinevalt meie valget värvi märjukesest oli leedukate oma kuldne ja mekkis tunduvalt paremini. Meie poolt oli vahetuskaubaks muidugi Vana Tallinn. 

Minu kõige meeldejäävam Leedu pealinna väisang toimus 1980. aasta viimastel maipäevadel. See reis oli eriline kahel põhjusel. Esiteks nägin Tučkuse käes hiljuti Läände emigreerunud Moskva teisitimõtlejast loogiku ja kirjaniku Aleksandr Zinovjevi välismaal üllitatud raamatut „Helge tulevik“. Autor oli mulle juba tuttav välisraadio saadetest, olin sealt kuulanud katkendeid tema esikteosest „Haigutavad kõrgused“. Ta uuest raamatust ei olnud ma aga teadlik. Mul õnnestus see laenuks välja nuruda. Eestis raamat pildistati ja läks fotokoopiatena omakirjastusse. Hiljem andsin raamatu leedulastele tagasi. Nüüd, 44 aastat hiljem, olen selle tõlkinud eesti keelde ja ehk jõuab see kunagi ka lugejateni.

Teiseks meeldejäävaks sündmuseks oli kohtumine legendaarse Vladas Šakalysega. Seni ei olnud ma vanemapoolsete Leedu vastupanijate kokku puutunud. Mäletan ühel päikesepaistelisel päeval Vilniuse pargis toimunud koosviibimist, kus lisaks Tučkusele osales veel mitu noort leedukat. Siis ma ei teadnud, et kõik nad on põrandaaluse rühmituse Leedu Vabaduse Liiga (Lietuvos Laisvės Lyga) liikmed. Liiga oli moodustatud 15. juunil 1978. Eesmärgiks seati Leedu  iseseisvuse taastamine, mille saavutamiseks peeti vajalikuks rahvusliku meelsuse süvendamist noorsoo hulgas ning Balti riikide annekteerimise teema tõstatamist rahvusvahelistel foorumitel. Rühmitusel ei olnud kindlat liikmeskonda ega juhtorganeid. Selle ideoloogiline juht oli Antanas Terleckas (1928-2023). Anti välja põrandaalust ajakirja Vytis. 

Lisaks noortele oli seltskonnas keskealine lühemat kasvu jässakas punapäine habemik. See oli mitmekordne poliitvang Vladas Šakalys (1942-1995), kes peagi sai ülemaailmselt kuulsaks hulljulge põgenemisega Kurjuse Impeeriumist.    

Vladas Šakalys

Esimene kokkupuude KGBga oli Šakalysel olnud juba 13aastaselt, ent siis pääses ta hoiatusega. 1958. aastal moodustas Šakalys vastupanuorganisatsiooni Vaba Leedu (Laisvoji Lietuva), kuhu kuulus 25 liiget ning millel oli vandetõotus, põhikiri ja programmi eelnõu. Vilniuses valmistati 8 seinakirjutist ning rebiti maha 11 NSV Liidu ja LNSV lippu. Ööl vastu 1. maid 1960 heisati Gediminase mäel Leedu Vabariigi lipp ja levitati 800 okupantidevastast lendlehte. 

26. mail 1961 mõisteti ta LNSV ülemkohtu poolt „ühiskonna- ja riigivastase“ kuriteo eest 6 aastaks vangi. Mordva poliitvangilaagris tutvus ta tuntud vastupanijatega, nagu Viktoras Petkus, Terleckas jt. Vangistese vältel saadeti ta allumatuse pärast kahel korral Vladimiri vanglasse. Šakalys teadis nimetada ka mitmeid eestlasi, keda ta oli vangilaagris kohanud.

Vabanedes naasis Šakalys Vilniusse ning jätkas suhtlemist endiste poliitvangide ja teiste okupatsioonivastaselt meelestatud isikutega. Kuna KGB ei suutnud talle uut poliitilist kriminaalasja kaela määrida, kasutati tema isoleerimiseks teist moodust. 3. septembril 1969 mõisteti ta Vilniuse Lenini rajooni rahvakohtu poolt LNSV kriminaalkoodeksi (KrK) paragrahvide 146 lg 2 (vargus) ja 234 (tulirelva, laskemoona või lõhkeaine ebaseaduslik omandamine, valmistamine, hoidmine või edasiandmine) alusel 4 aastat vabadusekaotust. Pärast vangistust jäi ta vabapõli üürikeseks. Juba 13. novembril 1974 mõisteti ta Kaunase Lenini rajooni poolt uuesti varguseparagrahvide alusel 5 aastaks vangi ja tunnistati eriti ohtlikuks retsidivistiks. Huvitaval kombel oli LNSV KrK vastavale paragrahvile lisandunud analoogne ENSV KrK paragrahv 139 lg 2. Kuid ka kriminaalkurjategijaks tembeldamine ja pikk vangistus ei suutnud Šakalyse vaimu murda. Vabanemise järel Vilniusse naastes ühines Šakalys  avaliku vastupanuliikumisega, osales avalike märgukirjade koostamisel ja andis allkirja mitmele ühiskirjale, nende seas ka Balti apellile. See aga tähendas, et oodata oli KGB vastulööki.

Otsustavaks ohumärgiks sai 28. mail 1980 KGBs toimunud tunnistajana ülekuulamine Terleckase ja Julius Sasnauskase (s 1959) kriminaalasjas. Nood olid 30. oktoobril 1979 arreteeritud süüdistatuna muu nõukogudevastase tegevuse kõrval Balti apelli koostamise organiseerimises. Vaatamata survele keeldus Šakalys ütlusi andmast. Ülekuulamisel ähvardati teda otsesõnu, et tema on järgmine, kes trellida taha pannakse. Teda üle kuulav tšekist ütles, et tänu jumalale on arreteerimise konveier käima läinud, et sina oled järgmine ja sulle on garanteeritud 15aastane vangistus. 

Eeltoodust võib järeldada, et Šakalys oli kindlalt veendunud oma peatses arreteerimises ja et sel ajal oli tal juba küpsenud plaan välismaale põgenemiseks. Kuid tema olekust ei paistnud see kuidagi välja. Kuulasime kõrvad kikkis tema vangilaagri elu pajatusi, millest üks on mul siiani meeles. Nimelt juhtus ta pealt kuulama, kuidas üks nelipühilasest vanamees, kellel oli veider perekonnanimi Mina, püüdis kaht põhja-kaukaaslasest krimkat meeleparandusele juhtida. Muu usuteemalise jutu seas üritas ta neile selgeks teha, et varastamine ei ole väärikas tegu. Nood said asjast omamoodi aru: „Tõesti, varastamine ei ole mehele väärikas tegu. Edaspidi hakkame ainult röövima!“ Jutuajamist pealt kuulnud Šakalys ei suutnud naeru tagasi hoida. „Mida sa naerad,“ olid mägedepojad pahased. „Noh, usuvennal on nii naljakas nimi,“ andis ta vastuse. (Mina, vn мина, on miin. – VN) Šakalys selgitas meile, et kaukaaslased on väga õrna hingega ja ta ei tahtnud tühjast tüli.

Veel oli juttu sellest, kuidas hiljuti olid kohalikud pätid üritanud Šakalysele ilmselt KGB mahitusel peksa anda, aga pidid seda kibedasti kahetsema. Hoiatuseks torkas Šakalys taskunoaga ühte neist tuharasse ja kui too valu käes maas vääneldes appi karjus, kutsusid ta kambajõmmid miilitsa. Mundrimeestele aga olid kurikaelad liigagi hästi tuttavad ja nad vaid irvitasid, et pätid olid sattunud vale mehe otsa ning lasid Šakalysel minna. 

Mõni päev pärast meie kohtumisest läks Šakalys põranda alla. 26. juunil istus Šakalys koos vanglasõbraga, kelle juures ta oli end varjanud, Leningradi suunduvale rongile. Kaaslaseks oli Leedu venelane Vjatšeslav Tšerepanov. Leedu keelt valdav Tšerepanov (s 1950) oli endine poliitvang.  25. augustil 1968 oli ta Leedu pealinnas levitanud Nõukogude vägede Tšehhoslovakkiasse tungimist taunivaid lendlehti. Selle eest mõisteti ta 25. juunil 1969 LNSV ülemkohtu poolt nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda eest 2 aastaks vangilaagrisse.

Pärast Balti apelli väljakuulutamist korraldas ta pressikonverentsi välisajakirjanikele, kus teatas, et võimud ei anna talle luba Kanadasse emigreerumiseks, et abielluda oma Kanada kodanikust pruudiga. Pressikonverentsil osalesid ka Terleckas ja Sasnauskas, kes tutvustasid Balti apelli. Pärast viimaste arreteerimist oli Tšerepanov andnud nende kohta KGBle meelepäraseid tunnistusi. Hiljem jutustas ta Terleckase naisele, et vastutasuks olevat KGB lubanud tal emigreeruda. KGB oma sõna ei pidanud ja Tšerepanov otsustas omal käel Vabasse Maailma jõuda.

Igasuguste kahtlustuste välistamiseks olid põgenikud asunud Leedust teele ilma vajaliku varustuseta. Neevalinnas ostsid nad toitu, seljakotid, noad ja taskupeeglid ning istusid Murmanski rongile. Vagun oli täis purjus ja lämisevaid sõdureid. Et vältida suhtlemist ja küsimusi, teesklesid nad purjusolekut ja magasid kõige kõrgemal lavatsil. Kui rong ühes teivasjaamas hetkeks peatus, hüppasid nad maha ja jooksid raudteest eemale. 

Koos läbiti ligikaudu 350 km, mõnikord tuli sumada vööni ulatuvas jäises vees. Esimese elektri-oksatraattara  juures ootasid nad koeraga patrulli möödumist. Siin sai Tšerepanovil  julgus otsa ja ta otsustas tagasi pöörduda. Tõustes kaaslase õlgadele ja puurondi toel, ületas Šakalys tara.  

Jätkates  rännakut üksinda, jõudis ühe künka tippu, kus märkas läheduses kolme piirivalvurit ja koera. Šakalyse õnneks puhus tuul nende suunas ja teda ei avastatud. Järgnevalt oli ta silmitsi kahe ja poole meetri kõrguse okastraattaraga, mis oli varustatud madalpinge signalisatsiooniga. Sellegi ületamine läks edukalt. Kuna selle koha peal oli jõgi üle ujumiseks liiga lai, otsustas ta liikuda põhja poole. Läheduses paiknes piirivalvekordon. Ta ei olnud muud valikud, kui sammuda otse läbi hoovi ja palvetada, et sõdurid magaksid. Kõik läks hästi. 

Uue takistusena seisis ees järv, milles oli palju väikesi saarekesi. Šakalys riietus lahti, sidus riidekompsu pähe ja ujus ühelt saarelt teisele. Eemalt paistis piirivalve patrullpaat, selle eest sukeldus ta vee alla ja hingas läbi pillirootoru. Kaldal on ees okastraataed ja veel üks riisutud ala, mille ta ületas. Teekonna kümnendal päeval silmas ta puuriita, mis polnud vene laotud „vene moodi“, vaid korralikult. Ta leidis sinise jäätiseümbrise, millel oli silt „Helsinki, Finland“. Šakalys oli jõudnud Soome. 

Kuid see ei olnud veel katsumuste lõpp. Nõukogude Liidul on soomlastega leping, mille kohaselt andsid nood välja kõik Nõukogude Liidust põgenenud isikud. Vangilaagris oli Šakalys kohanud mitmeid selliseid õnnetuid rajakargajaid. Vaja oli välja jõuda Rootsi. Ta rühkis edasi imetledes „ilusaid, värvitud“ maju ha hoolitsetud aedu. Ta mõtles, et peab seda kõike nägema, et kõigest vangilaagris jutustada, kui ta peaks Nõukogule Liidule välja antama. 

Viimaks jõudis ta eraldiseisva taluni, kus elas üksik vanamees. Šakalys meeles oli too piisavalt vana, et mäletada venelaste vastu peetud sõdu. Šakalys teadis, et soome ja eesti keel on sarnased ja kasutas oma nappi eesti keele oskust abi palumiseks. Vanamees andis talle süüa ja suitsu ning teemoonaks rukkileiba ja maakaardi. Tänutäheks andis Šakalys talle oma viimse vara, käekella, ja alustas teekonda Rootsi poole. Ta liikus ainult öösiti ja mööda kõrvateid, autode lähenedes otsis ta varju. Soome rännaku kuuendal päeval sai toit otsa ja järgmised neli päeva tuli nälgida. Lisaks ei lasknud vihm ja külm korralikult magada. 

Kümnendal päeval jõudis ta Rootsi piirini. Selle võis vabalt ületada, sest ei olnud kontrollpunkte ega okastraattarasid. Valinud inimtühja koha astus ta jõkke. Näljast nõrgana kandis kiire vool ta peaaegu minema ja kulus ligi tund teisele kaldale saamiseks. Seal sattus ta varateismelise poisi peale ja küsis, kas see on Soome või Rootsi. Jahmunud poiss kostis, et Rootsi. Viimaks oli ta vaba. Edasi palus Šakalys poisil helistada politseisse. Kurnatuna, palavikus ja paljajalu, tennised oli jäänud jõkke, astus ta 19. juulil, Moskva olümpiamängude avapäeval, Tornio politseijaoskonda ja palus poliitilist varjupaika.

Esialgu pandi ta luksuslikku Rootsi vanglasse, mis Šakalysele arvates oli nagu hotell. Seal taastus ta rännakuvintsutustest, kuni ta Rootsis elavate endiste laagrikaaslaste poolt tuvastati ja vabaks lasti. Rootsi ei jäänud ta kauaks, vaid siirdus ta USAsse, asudes elama Los Angelesse. USAs elades avaldas ta palju teavet KGB tegevusmeetodite kohta nii siseriigis kui ka Läänes, võitles Leedu vabaduse eest, toimetas Los Angeleses ilmuvat leedukeelset ajalehte Versmė (Kevad). Ta üritas saavutada oma naise ja kahe tütre USAsse pääsemis, ent tagajärjetult. Pärast Leedu iseseisvuse taastamist naasis ta kodumaale. 13. augustil 1995 suri südamepuudulikkuse tagajärjel ja maeti Vilniusse. Leedu Vabariigi presidendi 8. jaanuari 2003 dekreediga autasustati teda postuumselt Vytise Ohvitseririsi tordeniga.

Mis aga sai tema kaaslasest? Selgus, et tollel oli  mõni aeg hiljem samuti õnnestunud Soome jõuda, kus ta 18. juulil peeti Hattuvaaras Soome politseinike poolt kinni ja anti Nõukogude Liidule välja. 15. mail 1981 mõisteti talle LNSV ülemkohtu poolt kodumaa reetmise süüdistusel 12 aastat vangilaagrit ja 3 aastat asumist.

Vjatšeslav Tšerepanov

Mul oli juhus kohata Tšerepanovit Permi oblastis asuvas 36. vangilaagris. Samas laagris oli ka Terleckas, kes aga oma kaasmaalast ei sallinud silmaotsaski. Ja nagu peagi selgus, oli selleks ka põhjust. Ehkki Tšerepanov lõi kaasa mõnel poliitvangide protestitööseisakul ja näljastreigil, mille eest sattus kartserisse, jättis ta käitumine vägagi soovida. Ta paistis silma üleoleva suhtumisega kaasvangidesse, intriigitsemise ja kaasvangide laimamisega. Sellise käitumise tulemusena hakkasid poliitvangid temaga suhtlemisest hoiduma, ent kui Tšerepanovi intriigid juba talumatuks muutusid, anti talle kaasvangide poolt peksa. Füüsilist vägivalda esines poliitvangilaagrites üliharva ja kuna see oli ohvri enda poolt provotseeritud, pääsesid ta nuhtlejad kartseriga. Üsna varsti pärast seda viidi Tšerepanov üle 37. vangilaagrisse. Ta pääses vabadusse 1987. aasta algul poliitvangide vabastamise kampaania raames. Tema edasise elukäigu kohta ei õnnestunud mul andmeid leida.


teisipäev, 9. aprill 2024

MIKS TEGELEB ISAMAA "VÄLJAPRESSIMISEGA"?

26. märtsil 2024 toimus kauaoodatud sündmus: Tallinna linnavolikogu opositsioonierakonnad, millega viimasel hetkel liitusid sotsid, avaldasid napi ent kindla häälteenamusega umbusaldust linnapea Mihhail Kõlvartile. Keskerakonna lõputuna paistev võimutsemine Eesti pealinnas, mida on ka okupatsiooniks nimetatud, oli läbi saanud. 

Kuni viimase ajani võis Keskerakond nautida ainuvõimu, ent 2021. aastal toimunud kohalike omavalitsuste valimistel suutsid nad koguda 45% häältest. Sestap oldi sunnitud võtma abirattaks Sotsiaaldemokraatlik erakond (SDE).

Esimesel pilgul näis see Keskerakonna seisukohast mõistliku valikuna. Olid ju sotsid mitmes küsimuses Keskerakonnaga ühel meelel ehk „sotsiaalselt lähedased“. (Vägisi kipub siinkohal keelele paralleel nende kohta, keda peeti sotsiaalselt lähedasteks Stalini ajal.) Nii nagu Keskerakonnal oli koostööleping Venemaa võimuparteiga Ühtne Venemaa,  allkirjastasid  toonane SDE  esimees Sven Mikser ja Vene Erakonna Eestis (VEE) esimees Stanislav Tšerepanov 12. jaanuaril 2012 parteide ühinemislepingu. Seejuures ei häirinud sotse karvavõrdki VEE seisukoht, just nagu oleks Eesti 1940. aastal astunud vabatahtlikult Nõukogude Liidu koosseisu.  

Sotsiaalne lähedus väljendus samuti selles, et sarnaselt Keskerakonnale olid ka sotsid kogu olnud vastu eestikeelsele kooliharidusele üleminekule. Seda et selle ülemineku seadus 12. detsembril 2022 sotside ägedast vastuseisust hoolimata ikkagi Riigikogus vastu võeti, on sotsid nimetanud Isamaa poolseks väljapressimiseks. Praegu enam sotsid  koolihariduse segregatsiooni säilitamisele ei panusta. Leitud uus „punane joon“: Vene ja Valgevene kodanikelt kohalike omavalitsuse valimistel hääleõiguse äravõtmise torpedeerimine.

Hoolimata sellest, et Toompeal oldi barrikaadi vastaspooltel, võis Keskerakond oma liitlasega rahul olla. Koostöö sotsiaalselt lähedastega sujus ladusalt ja pealinna elu kakskeelseks muutmine, mis sisuliselt tähendab venestamist, kulges käsikäes täie hooga. Paraku ei arvestatud üht asja. Nimelt seda, et sotsid on sama aldis liitlasi reetma nagu Reformierakond. Unustati, ei hoolitud või lihtsalt polnud  kaasvalitseja valikul muud võtta. Kui Marju Lauristini initsiatiivil toimunud Mart Laari esimese valitsuse kukutamine oli olnud Keskerakonnale meelepärane tegu, siis Lauristini mõni aasta varasem seljakeeramine Edgar Savisaarele ei olnud seda mitte. Need olid vanad asjad ja kes vana asja meelde tuletab... Ent eirati sellist tõsiasja nagu reetmisegeen, seetõttu pidi sotside uus äraandmine varem või hiljem tulema, ent tulemata jääda see ei saanud.

Muidugi pidi sellele eelnema Venemaa täiemahulise sõjategevus Ukraina vastu, millega kaasnes Keskerakonna oodatust tunduvalt nõrgem häältesaak Riigikogu valimisel. Selle tulemusel tekkis  erakonnas äge võimuvõitlus ja terav kriitika Jüri Ratase aadressil. Ratas, kes oli demonstreerinud oma nõrkust keeruliste olukordadega toimetulemusel juba nn kaporatuuri riigipöörde ajal, loobus erakonna erakorralisel kongressil uuesti esimeheks kandideerimast. Tema soosik Tanel Kiik aga pidi alla vanduma Mihhail Kõlvartilt. Seejärel algas lüüasaanute parteijooks soodsamate jahimaadele, kus üsna koomilisel moel sai mitmest tulihingelisest tsentristist isamaalane, teised aga leidsid poliitilise katuse sotsiaalselt lähedaste juures. Riigikogu Keskerakonna 16 liikmeline saadikurühm kahanes kuuele hingele.

Pärast Keskerakonnas toimunud paleepööret, mille järel erakond end selgelt defineeris vene parteina, hakkas terenduma võimalus Keskerakonna Tallinna volikogus võimult kõrvaldamiseks. Paraku oli siin takistuseks asjaolu, et Keskerakonna puudlitest üleöö otsustajateks saanud sotsid ei soovinud selles kaasa lüüa. Ehkki Kaja Kallase valitsusse kuuluvate Reformierakonna ja Eesti 200 toetus oli valitsuse ebapopulaarsete otsuste tõttu katastroofiliselt kahanenud, siis nendega valitsusvastust jagavate sotside populaarsus paradoksaalsel kombel hoopis tõusis. Pikalt 6-8 toetusprotsendil virelenud SDE möödus langustrendis olevast Keskerakonnast ja jõudis isegi Reformierakonna kandadele.  

Mis ikkagi pani sotsid meelt muutma ja 12. tunnil umbusaldajatega liituma? Ise on nad seda põhjendanud Tallinna ringkonnakohtu otsusega tühistada Harju maakohtu poolne õigeksmõistev otsus Keskerakonna endise peasekretäri Mihhail Korbi ja erakonna mõjuvõimuga kauplemise kohta Porto-Franco süüasjas. Ilmselt hakkasid sotsid siiski pelgama sotsiaalset lähedust korruptsioonierakonnaga ja otsustasid hukkuvalt laevalt jalga lasta.

Nüüd aga pealkirjas toodud Isamaa nn väljapressimise juurde. Kõlvarti mahavõtmise järgsetes esimestes eufooriapilvedes hõljudes oli Reformierakonna, SDE ja Eesti 200 linnavolinikel tuli takus, et võimalikult kiiresti  uus linnavõim ametisse panna. Selleks aga oli vaja Isamaa hääli. EKRE kaasamine ei tulnud sotside järjekordse „punase joone“ tõttu kõne alla, mistõttu on täiesti mõistetav rahvuskonservatiivide soovimatus toetada Kõlvarti umbusaldamist kasuliku idioodina, olgugi et nad olid andnud sellekohasele avaldusele allkirja.

Seevastu Isamaa oli sattunud võrdlemisi delikaatsesse olukorda. Erinevalt teistest linnapead umbusaldanutest ei kuulu Isamaa Toompea valitusliitu. Enamgi veel, olles selle terav kritiseerija, on Isamaa korduvalt deklareerinud kindlat soovimatust astuda Reformierakonnaga ühte liitu, kui sealt peaks mõni liige välja visatama. Kui aga Tallinnas moodustataks nelikvõim, tähendaks riikliku poliitika paratamatut ülekandumist all-linna ning selles koosluses oleks Isamaa üksi kolme vastu. Paratamatult tekiks skisofreeniline olukord: ühelt poolt vastanduda valitsuse poliitikale, teisalt aga seda Tallinna linnavalitsuses ellu viia. Ent kui jätta loodava koalitsiooniga ühinemata, tekib võimalus Kõlvarti tagasitulekuks, näiteks EKRE abiga.  

Mis puutub riigikogu opositsioonierakondade baasil linnavõimu moodustamisest, siis vaevalt on Isamaa sellest huvitatud. Küllap on neil hästi meeles, et Jüri Ratase teise valitsuse moodustamine tõi peale Isamaa toetusreitingu katastroofilise languse ja alalist probleemidega partneritega kaasa just nimelt Kõlvarti linnapeaks saamise ja Jana Toomi Europarlamenti pääsemise. 

Pealegi näib Isamaad häirivat, et suure tõenäolisusega saab uueks Tallinna meeriks üks sotside juhtfiguure Jevgeni Ossinovski. Igatahes on sotsid sellest meedias väljahäälselt hõisanud. Kas Jevgeška-Sisserändajapoeg oleks eestimeelsem kui Miška-Estonets, on üsna küsitav. Viimane on isa poolt eestlane, ent tunduvalt venestunum kui esimene. Juba Lenin nimetanud venestunud muulasi eriti innukateks suurvene šovinistideks. Ossinovski aga on kuulutanud, et peab rahvusriiki düstoopiaks.  

Mida peaks Isamaa tegema? Arvatavasti valima kahest halvast väiksema ehk siiski liituma uue linnakoalitsooniga. Ent seda oma tingimustel ning mitte leppima linnavõimu laualt pudenevate raasukestega või soojade kohtadega toiduahelas. Kui juba end müüa, siis kallilt. Nii ongi Isamaa teinud selgeks, et nemad liituvad Tallinna valitsusliiduga üksnes juhul, kui kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud jäetakse kohalike omavalitsuse valimistel hääleõiguseta. See on olnud Isamaa ammune eesmärk, mis on alati takerdunud sotside vastasseisu taha.    

Muidugi tõstsid hädakisa sotsid. Eriti agar on sellel teemal särki lõhki rebimas sotside lapsesuu Lauri Läänemets. (Mäletame tema sõnavõttu narvalastele seoses tanki teisaldamisele, kus ta kuulutas, kuidas sotsid olla päästnud narvakad isamaalaste ja ekrelaste jõukude käest, kes kavatsenud narvatatele ihunuhtlust anda!) Ja seda on demagoogilisel, et mitte öelda valelikul moel, kahjuks sisusse süvenemata üles korjanud ja võimendanud peavoolumeedia. Et pole kohalike valimiste teema. Muidugi ei ole! See on riigivalitsemise küsimus, mille üle otsustab Riigikogu. Et Isamaa on ainul sel tingimusel osalema Tallinna linnavõimu moodustamisel. Ja nii on Isamaa seda selgitanudki, kahjuks kurtidele kõrvadele. 

Täna, 9. aprillil toimub Riigikogus saadikurühmade nõupidamine, millel arutatakse Isamaa eeltoodud nõudmist. Tahaks loota, et Isamaal jätkub meelekindlust oma nõudmiste kaitsel ning Reformierakonnal ja sotsidel poliitilist tarkust langetada Eesti huvidele vastav otsus. 

 

neljapäev, 15. veebruar 2024

Ilmus Natan Sharansky mälestusraamat


E I   K ARDA   M A   K U R J A

Natan Sharansky


Vene keelest tõlkinud
Viktor Niitsoo


Postimehe Kirjastus, 2024
Raamatu väljaandmist on toetanud Postimehe Fond.


 


kolmapäev, 31. jaanuar 2024

Lahkus Õie-Mai Laarman

25. jaanuaril 2024 lahkus igaviku radadele Õie-Mai Laarman (sündinud Matveus). Näinud ilmavalgust Pärnus 25. mail 1942 karmil sõja-aastal, mil Eesti riik oli järjekordse okupandi raudse kanna all, õnnestus tal ikkagi oma eluaastate viimane kolmandik elada vabas iseseisvas Eestis, oma unelmate riigis. Ja vabaduse saabumisele oli ta andnud oma väliselt märkamatu, ent seda kaalukama panuse.

Õie-Mai nooruspäevil polnud just ülearu palju neid, kes ei suutnud leppida võõrvõimuga ega lakanud lootmast, et ükskord on taas Eesti riik. Ning see oli saatuse sõrm, mis viis ta Tallinna Ehitustehnikumis klaasitehnoloogiat õppides kokku õpingukaaslase Lagle Parekiga, kellest sai tema mõttekaaslane, kaasvõitleja ja eluaegne sõber.

Mõtetelt mindi tegudele tehnikumi lõppedes. Aastanumbriks kirjutati 1960. Oma mälestusteraamatus («Mina ei tea, kust ma rõõmu võtan. Mälestused.» – Kunst. Tallinn, 2010) kirjutab Parek: «Maailma nägemise kihk viis meid selle aja piirides grandioosse plaanini: läheme autostopiga reisima ümber Nõukogude Liidu.» Kambas oli neli piigat: lisaks Laglele veel Õie-Mai Matveus, Leili Põldeots ja Linda Aasorg (hilisem Pertmann). Kaunasesse jõudes külastati matkaklubi, kus rahvast täis ruumis domineerisid mustades pagunitega särkides rahvuslikult meelestatud noormehed. Mõningase suhtlemise järel jõudsid eestlannad otsusele, et tuleb nagu leedulased vabadusvõitlusele pühenduda.

Ühiste koosviibimiste tulemusel jõuti eesmärgini töötada selle nimel, et ei ununeks mälestus Eesti riigist ja taheti seda teadmist eesti rahva seas kinnistada. Selleks tuli suhelda võimalikult paljude inimestega. Ametlikult moodustati Tallinna Ehitustehnikumi baasil matkaklubi Lempo, aga sisuliselt oli see vabadusvõitluse organisatsioon. Leedukate eeskujul soetati vormiriietus.

Et oli Kuuba ja Fidel Castro aeg, said selleks punased pagunitega särgid. Juhiks valiti hilisem riigikogu liige Rein Arjukese. Tuntumatest kuulus seltskonda näiteks hilisem vaimulik, teoloog, tõlkija ja TRÜ emeriitprofessor Kalle Kasemaa. Matkadeks kasutati tolleaegseid säästureise – autostoppi ja loomavedu.

Õie-Mai Laarmanil oli ülisuur roll info edastamisel, kui Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) liikmed 26. augustil 1991 võtsid üle KGB Tartu osakonna hoone ja sealt tšekistid välja tõstsid.

 Rahvavalgustuseks oli hädavajalik kõigepealt ennast harida. Anti endale aru, et rahvana allesjäämiseks on eelkõige vaja tunda Eesti ajalugu ja kultuuri. Klubi liikmetele koostati eneseharimisprogramm, moodustati vastavate valdkondade toimkonnad ja hakati üksteist lausa eksamineerima.

Mõistagi ei saanud selline tegevus jääda KGB-le märkamatuks. 1962. aasta sügisel saadeti poisid sõjaväkke, neiud aga pidid läbi käima «profüklaktiliste vestluste» ja seletuskirjade kirjutamise kadalipust. See oli punasärklaste liikumise lõpp.

Tormiliste noorusaastate järel leidis Õie-Mai rahulikuma sadama Eesti Maaehitusprojekti Tartu osakonnas, kus töötas projekteerijana kuni Eesti taasiseseisvumiseni. Ja kõik need aastad säilisid sõprussuhted Lagle Parekiga. Ja mitte ainult sõbrannana, vaid usaldusväärse võitluskaaslasega rahvuslikus vastupanus okupatsioonivõimu vastu.

Õie-Mai polnud Pareki, Mart Nikluse, Erik Udami, Jüri Kuke või Enn Tarto masti eesliinivõitleja. Tema nime ei leia me vastupanuliikmete arvukate protestikirjade alt, mistõttu tal õnnestus vältida otseseid repressioone. Tema roll jäi väliselt märkamatuks, ent tegelikult oli see ülioluline. Ta oli üks paljudest, kes tegeles aktiivselt põrandaaluse kirjanduse levitamise ja hoidmisega ning oli Pareki n-ö isiklik tagala. Õie-Mai suhtles tihedalt poliitvangide omastega ja osutas neile igakülgset abi.

 Õie-Mai ei jäänud ka kõrvaleseisjaks üldrahvalikus võitluses Eesti taasiseseisvumise eest. Molotov-Ribbentropi Eesti Avalikustamise Gruppi (MRP-AEG) ta küll ei vormiliselt ei kuulunud, ent oli selle aktiivne toetaja. Kuna ta oli üks vähestest vastupanijaist, kel tol ajal oli telefon, kujunes ta «dispetšeriks», kelle kaudu anti edasi jooksvat teavet. Näiteks oli tal ülisuur roll info edastamisel, kui Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) liikmed 26. augustil 1991 võtsid üle KGB Tartu osakonna hoone ja sealt tšekistid välja tõstsid.

Kuid alati ta tagaplaanile jääda ei suutnud. Kui Võimud 20. veebruaril 1988 Tartu rahu aastapäeval MRG-AEG korraldatud meeleavalduse elluviimise võimatuks tegid, juhtis Õie-Mai rahva Toomemäele, kus meeleavaldus KGBd, miilitsaid ja verekoeri trotsides ikkagi maha peeti.

Ja muidugi oli Õie-Mai 20. augustil 1988 Pilistveres moodustatud ERSP asutajaliige.

Taasiseseisvunud Eestis Õie-Mai poliitikasse ei pürginud, vaid jäi endiselt asendamatuks tagalatoeks. Oli ERSP Tartu piirkonna büroo juhataja, selle kõrval täitis ta ka ESRP Riigikogu saadikurühma nõuniku kohuseid.

Ja nüüd pole teda enam meie hulgas. Mis teha, järjest kitsamaks jääb meie ring. Puhka rahus, Õie-Mai.


Järelehüüe avaldati Postimehe 28.01.2024 veebiväljaandes