kolmapäev, 21. detsember 2022

Dissident Aleksandr Podrabineki mälestusraamatu eestikeelne tõlge

Aleksandr Podrabinek. 

Dissidendid.



Tõlgitud väljaandest: Александр Подрабинек. Диссиденты. -  Издательство: АСТ, 2014 г.

http://www.urantia-s.com/library/podrabinek/dissidenty/full           

Vene keelest tõlkinud Viktor Niitsoo


Seitse aastat tagasi avaldasin oma blogis selle raamatu kohta arvustuse, millega huvilistel on võimalik tutvuda blogileheküljel "Arvustused" pealkirja all "Uus mälestusraamat dissidentidest". Täna ei ole mul sellele suurt midagi lisada. Selle asemel pakun lugejale isuäratamiseks mõned katkendid raamatust.


Lääs – ida

 1977. aasta oli külluslik viljakas dissidentide väljarändamise poolest. Paraku ei olnud asi mitte niivõrd ära sõitjate hulgas, kui mõjus, mida põhjustas nende lahkumine. Mulje oli masendav. Mõistagi polnud keegi andnud lubadust võidelda inimõiguste eest kuni viimse veretilgani. Igaüks oli oma saatuse peremees, vähemalt seni, kuni seda ei käsutanud KGB. Keegi ei teinud kellelegi etteheiteid, ent nimekate dissidentide välismaale sõitmist võeti vastu kui lööki ja see jättis kogukonda muretunde. Kui individualistlik ka demokraatlik liikumine oma olemuselt polnud, ikkagi mängis rolli indiviidide arvukus. Üsna märgatav oli erinevus üksikute meeleheitlikult julgete 60. aastate lõpu esimeste dissidentide ning 70. aastate keskpaiga sadade aktiivsete ja tuhandete avalike poolehoidjate vahel. Demokraatlik liikumine kasvas ja kogus jõudu. Dissidentliku kogukonna avalike figuuride emigreerumist võeti vastu valulikult.

Sel probleemil ei olnud mustvalget lahendust. Paljugi sõltus asjaoludest. Keegi poleks julenud hukka mõista dissidente, kes lahkusid läände pärast vangilaagrit, asumist või hullarit. Igal inimesel on oma tugevuspiir ja kasulik on seda õigeaegselt tunnetada. Nii lahkusid 1977. aastal läände Pjotr Grigorjevitš ja Zinaida Mihhailovna Grigorenko. Nad sõitsid ajutise viisaga, et Pjotr Grigorjevitš saaks ravi, kuid oli selge, et tagasi nad enam ei tule. Teekonnal lennujaama jooksis kogu elu ateistina elanud Zinaida Mihhailovna asetama küünalt oma maja kõrval asuvasse Hramovniku Püha Nikola kirikusse. Kellele ja mispärast, seda ta ei öelnud. Mul oli raske neist lahkuda. Lennujaamas ütlesin ema Zinale, et arvatavasti ei kohtu me enam kunagi, millega kurvastasin teda väga. Siiani kahetsen, et ei suutnud keelt hammaste taga hoida. Pealegi osutus, et mul polnud õigus – kohtusime Zinaida Mihhailovnaga umbes viieteist hiljem pärast New Yorgis, kui nõukogude võim oli kokku varisenud ja ma sain sinna sõita. Ent Pjotr Grigorjevitšiga jätsime tol päeval tõepoolest hüvasti.

Aasta varem saadeti Nõukogude Liidust välja Vladimir Bukovski, kelle nimi oli juba kogu maailmas hästi tuntud. Tema vabastamise nimel käis ülivõimas kampaania ja lõppes see sellega, et Ameerika vahendusel leppisid Tšiili ja Nõukogude valitsused kokku vabastada vanglast ning lubada oma riikidest ära sõita Bukovskil ja Tšiili kompartei peasekretäril Luis Corvalánil. Hägused kuuldused võimaliku vahetuse kohta liikusid kogu 1976. aasta sügise vältel ja detsembri keskpaiku sai teatavaks, et vahetus oli tõepoolest aset leidnud.

18. detsembril sõitsid mõnikümmend Bukovskit saata soovinud inimest Šeremetjevo lennujaama, mis oli ainuke koht, kust lennukid välismaale lendasid. Mitu tundi ootasime Bukovki kohale toimetamist, ent teda muudkui ei toodud. Šeremetjevo-2 tühjas väljalendude ootesaalis oli palju lääne ajakirjanikke ja KGB töötajaid. Kõik ootasid kõige nimekama nõukogude poliitvangi tulekut. Lõppude lõpuks sai teatavaks, et ta oli viidud Moskva lähise Tškalovski sõjaväelennuväljale ja sealt KGB spetsnazi Alfa ohvitseride konvoiga eraldi lennukiga Zürichisse. Bukovskil jäi karistus lõpuni istumata ja kohtuotsus muutmata. Formaalsest seisukohast võttes korraldasid Alfa ohvitserid talle põgenemise välismaale!

KGB saluteeris Bukovski väljasaatmist omal kombel. Naisdissident Malva Landa, kes oli samuti Šeremetjevosse ärasaatmisele tulnud, kodus puhkes samal ajal tulekahju. Põleng muidugi kustutati, ent Malva vastu algatati kriminaalasi. Naist ei arreteeritud ja asi jäi väga pikalt venima, lõppedes kohtuotsusega, milleks oli asumisele saatmine kaheks aastaks.

Dissidentliku liikumise nimekate tegelaste vabatahtlikku väljarändamist võeti meid toetavas kogukonnas vastu kui vangla eest põgenemist. Nii see sisuliselt oligi. Oli see hea või halb, õige või vale, oli paljuski isiklik küsimus. Ent suhu jäi mõru maik, kuna avaliku elu tegelased olid vastupanus režiimile tähtkujud ja nende ärasõit nägi paratamatult välja positsioonide loovutamisena.

Niipea kui 1977. aastal algasid Moskva Helsingi grupi liikmete arreteerimised, emigreerus kiiruga USAsse Ljudmila Aleksejeva (ja naasis alles 1993. aastal uuele ja ohutule Venemaale). Muide, mitte kõigil ei õnnestunud nii kergesti ja kiiresti ära sõita. Muist pidid kannatama pikaajalist ähvarduste, tagakiusamiste ja provokatsioonide kampaaniat KGB poolt. 1977. aasta oktoobris lahkus Nõukogude Liidust Kronid Ljubarski[1], kes oli 5 aastat istunud Mordva vangilaagrites ja Vladimiri vanglas. Samal aastal suundusid pagulusse nimekad demokraatlikus liikumises osalejad – end Jooksvate sündmuste kroonika legaalseks levitajaks kuulutanud lingvist Tatjana Sergejevna Hodorovitš ja Amnesty Internationali Moskva grupi esimees, füüsika-matemaatikateaduste doktor Valentin Fjodorovitš Turtšin.

Ükskord oli Turtšin võetud KGB töötajate poolt kinni, topitud autosse ja sõidutud kaks tundi ümber Lefortovo vangla, lubades talle, et varsti on ta seal. Turtšin polnud argade killast, ent taoline ebatseremoniaalsus, jõhkrus ja näitlik seadusetus KGB tegutsemisel, ajendasid teda lõppude lõpuks väljarännudokumente sisse andma.

1977. aastal sai lõplikult selgeks, et KGB kavatseb dissidentlikust liikumisest jagu saada selle kõige aktiivsemaid liikmeid istuma pannes või kaelast ära välismaale saates. Mõnel emigreerumisest unistajal tärkas mõte, et kärarikas osalemine demokraatlikus liikumises võib saada lähetuseks läände. Tõsi küll, valearvetust tehes ja pisut üle soolates võis hoopiski kolinal itta lennata. Ja ometi otsustasid nii mõnedki katsetada Moskva Helsingi gruppi hüppelauana vabasse maailma.

Klassikalist hüpet demonstreeris Teaduste akadeemia korrespondentliige, füüsik Sergei Polikanov. Ta oli üsnagi edukas nõukogude teadlane, kellel olid valitsuse autasud ja Lenini preemia ning kes oli lausa „väljasõitlik“ – oli töötanud Šveitsis. Ent nüüd äkki ei lubatud teda välismaale ja 1977. aasta sügisel kirjutas ta L. I. Brežnevile vihase kirja. Vastuseks sellele heideti ta 1978. aasta veebruaris NLKPst välja. Sama aasta juulis astus ta pidulikult MHGsse, septembris jäeti ta ilma Lenini ordenist ja kõigist ametikohtadest, ent juba oktoobris sai ta emigreerumisloa ning lahkus NSVList. See oli hoogne ja täpse arvestusega kampaania, milles demokraatlik liikumine oli olnud käepäraseks vahendiks väljarännu saavutamisel.

Suurema või vähema edukusega kasutasid MHGd läände sõitmiseks ka mõned teised grupi liikmed. Demokraatlik liikumine ei olnud sellest muidugi ruineeritud, ent tema maine sai oluliselt kannatada. Muuhulgas palusid ärasõitnud, et nad esindaksid läänes dissidentlike gruppide huve, selleks et nende ärasõit NSVList ei paistaks niivõrd pagemise kui komandeeringuna. Mõnikord need volitused antigi, ehkki selleks polnud mingit vajadust. Seevastu läände jõudnutena nad jutustasid, et neid „pigistati“, „suruti“ ja „heideti“ NSVList välja, „sunniti ära sõitma“ või isegi „saadeti välja“.

Tegelikult saadeti demokraatliku liikumise tegelastest tõeliselt välja kõigest seitse inimest. 1974. aastal arreteeriti ja saadeti Saksamaale Aleksandr Solženitsõn. 1976. aastal viidi sunniviisiliselt NSVList välja ja vahetati Luis Corvaláni vastu Vladimir Bukovski. 1979. aastal saadeti NSVList välja ja vahetati kahe USAs vahele jäänud nõukogude spiooni vastu viis poliitvangi: Aleksandr Ginzburg, Eduard Kuznetsov, Mark Dõmšits, Georgi Vins ja Valentin Moroz. Ja ongi kõik[2]. Kõik ülejäänud sõitsid ära vabatahtlikult – kas andes nõusoleku ärasõiduks või seda iseseisvalt taotledes.



[1] Kronid Arkadjevitš Ljubarski (1934-1996) – astrofüüsik, Poliitvangide abistamise fondi haldur, Amnesty Internationali nõukogude grupi liige, poliitvang. – AP.

[2] Olgu lisatud, et 11. veebruaril 1986 vahetati 1977. aastal 13 aastaks vangi mõistetud juudi väljarännuliikumise aktivist ja MHG liige Anatoli Štšaranski (Natan Sharansky) viie nõukogude bloki spiooni vastu.


Koputajad

Koputajad on vanglaelu nuhtlus. Nad on nagu gripp, millest ühiskond on võimetu lahti saama, ent mille eest on ikkagi vaja hoiduda. /.../

Krimkatsoonides ei ole koputajate saatus kadestusväärne. Ent kes ütles, et koputajaid pole olnud poliitvangide keskel? Olid! Oli ka neid, kes hakkasid avalikult KGBga koostööd tegema. Ent tõelisi koputajaid, kes olid demokraatlikusse liikumisse sokutatud või vabatahtlikult informaatoriks hakanud, on teada vähe. Peamiselt on selle kohta oletused ja kahtlused, täpsed andmeid puuduvad. KGB agentuur on siiamaani salastatud. See-eest on küllalt palju teada nendest, kes avalikult nõustusid julgeolekuga koostööd tegema.

Arvatavasti oli liikumise jaoks kõige valusam Pjotr Jakiri ja Viktor Krassini reeturlus. Arreteeritud 1972. aastal, viibides Lefortovo vanglas eeluurimise all, murdusid mõlemad väga kiiresti ja hakkasid KGBga koostööd tegema. Nad andsid tunnistusi enam kui kahesaja inimese kohta – kõigi, keda suutsid meelde tuletada. Need tunnistused figureerisid paljude dissidentide kohtuasjades. Pjotr Jakir oli demokraatlikus liikumises tuntud inimene. Tema kodu oli üheks selle liikumise kasvamise keskuseks. 5. septembril 1973. aastal kahetsesid Jakir ja Krassin avalikult oma nõukogudevastast tegevust pressikonverentsil, kus osalesid ka välisajakirjanikud. Selle pressikonverentsi katkeid näidati ka nõukogude televisioonis.

Dissidentide avalik kahetsemine oli KGBle tunduvalt tähtsam kui nende tunnistused oma sõprade vastu. KGBl jätkus selletagi operatiivandmeid ning ka paroodilise nõukogude kohtu jaoks polnud see just kuigi oluline. Teine asi oli aga murdumine rahva silme ees, kahetsussõnad oma tegevuse kohta ning partei ja valitsuse tegevuse õigeks tunnistamine. Sellesse suhtus KGB kui tõelisesse võitu. Eriti kui jutt käis tuntud dissidentidest.

KGBl õnnestus murda ja kahetsema sundida isegi religioosseid dissidente, kelle puhul tundus, et usk oleks pidanud neid aitama võitluses võimuga. KGBga tegid koostööd Usklike õiguste kaitse kristliku komitee liige Viktor Kapitantšuk, kirikuajaloolane ja Kristlikus seminaris osaleja Lev Regelson ning tol ajal populaarne ristiusu kuulutaja vaimulik Dmitri Dudko. Esimesed kaks andsid ulatuslikke ütlusi enda ning oma sõprade ja tuttavate kohta ning tunnistusi Gleb Jakunini vastu tolle üle peetud kohtuprotsessil, neile mõisteti sümboolsed karistused ja vabastati kohtusaalis vahi alt. Pärast kohtuprotsessi teatas Lev Regelson teda ümbritsevatele lääne ajakirjanikele paatoslikult: „Ma olen valmis istuma Kristuse eest, ent pole valmis istuma õiguskaitseliikumise eest.“

 Vaimulik Dmitri Dudko arreteeriti 1980. aastal süüdistatuna nõukogudevastases tegevuses. Räägiti, et arreteerimisel, enne autosse istumist, pöördus ta järgmiste sõnadega oma rohkearvulise koguduse poole, mis teda pidevalt ümbritses: „Lähen Kolgata teele!“ Sellised ilusad pildid head ei tõota. Kolgatani Dudko välja ei jõudnud, teekonnal otsustas ta KGB ees kahetseda. Ja kahetses sellise innuga, et ta kriminaalasi lõpetati kohtusse jõudmata. Suvel, Moskva olümpiamängude ajal esines ta kahetsusega televisioonis, seejärel aga puistas ta veel igaks juhuks tuhka pähe ajalehes Izvestija, avaldades seal artikli „Lääs otsib sensatsiooni“.

See, kes endale kõigist tugevamini vastu rinda taob, tõstab tavaliselt esimesena käed üles. Nii juhtus Gruusia Helsingi grupi juhi ja Amnesty Internationali Nõukogude grupi liikme Zviad Gamsahhurdiaga. Ta arreteeriti koos muusikateadlase Merab Kostavaga 1977. aasta aprillis. Aasta hiljem, 1978. aasta mais kahetses Gamsahhurdia alandaval moel oma nõukogudevastast tegevust, andis Kostava-vastaseid tunnistusi ning paljastas USA NSVLi saatkonna esimese sekretäri Igor Belousovichi ja Ameerika korrespondentide David Shipleri ja Alfred Friendly nõukogudevastast tegevust. Talle omase ilukõnega seletas Gamsahhurdia kohtule, kui suurepäraselt on ta eeluurimise ajal vaimselt küpsenud ja kuidas ta tema poolt sooritatud poliitilisi vigu kahetseb.

Kahetsuskõne ajal hüüatas tema naine Manana, kes oli šokeeritud mehe käitumisest: „Zviad! Võta aru pähe! Kas sa saad aru, mida sa teed?“ millele ta naise poole pöördudes vastas: „See oled sina, kes aru ei saa, millest sa räägid!“

Nii tema kui ka Kostava (kes end süüdi ei tunnistajad ja käitus väärikalt) said mõlemad kolm aastat laagrit. Ent Gamsahhurdia esines kahetsusega veel nõukogude televisioonis ja ülemkohus asendas ta kolm laagriaastat kaheaastaseks asumisele saatmiseks, mille ta kandis ära Dagestanis.

Paljud ei uskunud tema teleesinemise ehtsust. Ei suutnud uskuda. Ei tahtnud. Ameerika ajakirjanikud Piper ja Whitney kirjutasid oma väljaannetes, et telesalvestus oli võib-olla võltsing, mis oli kokku monteeritud varjatud kaameraga võetud episoodest. NSVLi Gosteleradio[2] esitas oma au ja väärikuse kaitseks nende peale Moskva linnakohtusse hagi. Ajakirjanikud sõitsid õigeaegselt kodumaale, aga Moskva linnakohtus andis nende vastaseid tunnistusi Zviad Gamsahhurdia.

Raske on ennast lurjuseks tunnistada, seepärast etendas Gamsahhurdia kangelast. Hiljem ta seletas, et läks KGBga kompromissile üksnes gruusia rahva huvides. Kui ta oleks olnud kangekaelne oma süü eitamisel, oleks talle mõistetud maksimaalne karistus, mis aga oleks kindlasti massilised rahvarahutused esile kutsunud, kuid need oleks relva jõul maha surutud ja tohutu palju ohvreid kaasa toonud. Tema, võib öelda, päästis Gruusia vältimatust verevalamisest.

Rahul oma leidlikkusega, sõitis ta asumisele tegemaks kultuurhariduslikku tööd Dagestani rohumaadele karja ajavate gruusia karjuste seas, aga juba järgmisel aastal anti talle armu.

Perestroika ajal sõitis ta 1988. aastal Moskvasse sidemeid taastama. Ta tuli Gogoli puiesteele, kus igal pühapäeval kogunes palju inimesi ja miilitsaid ning kus me jagasime meie iganädalast ajalehte Ekspress-Hronika. Ta tahtis minuga rääkida, ent ma keeldusin ja selgitasin juuresolijatele, miks. Ta kihutati puiesteelt häbiga minema.

Gamsahhurdia tegi ka poliitilist karjääri. Ta juhtis Gruusia rahvuslikku liikumist, oli Gruusia NSV Ülemnõukogu esimees, aga seejärel sai 1991. aasta mais Gruusia esimeseks presidendiks. Oma riigis kehtestas ta autoritaarse valitsemisrežiimi, tulistas opositsiooni meeleavaldust ja alludes GKTšP 19. augusti korraldusele, käskis laiali saata kõik ebaseaduslikud relvaüksused. Pärast GKTšP läbikukkumist, teatas ta talle omases maneeris, et see otsus oli vastu võetud rahva huvides, et kaitsta inimesi Taga-Kaukaasia sõjaväeringkonnas dislotseeritud nõukogude relvajõudude võimalike jõuaktsioonide eest.

Kaheksa kuud väldanud presidendiameti järel kukutati ta opositsiooni poolt läbi viidud riigipöördega, mis tõi võimule endise parteinomenklatuuri eesotsas nõukogude eksvälisministri Eduard Ševardnadzega. Pärast Thbilisi kesklinnas toimunud ägedaid lahinguid põgenes Gamsahhurdia esialgu Armeeniasse, hiljem Tšetšeeniasse, seejärel moodustas Lääne-Gruusias pagulasvalitsuse. Lühikest aega kestnud kodusõjas keskvõimuga, said tema toetajad kaotuse osaliseks. Puruks löödu ja end valitsusvägede eest varjav Gamsahhurdia hukkus 31. detsembril 1991. aastal siiani ebaselgetel asjaoludel. Ametliku versiooni kohaselt lasi ta end vältimatu arreteerimise ootel püstolist maha. Ent see on väheusutav – inimesed, kes nii väga ennast armastavad, pole kalduvad enesetapule. Kuulduste järgi ta tapeti. Tõenäoliselt see nii oligi, seda enam, et nagu hiljuti selgus, oli tal sisenev kuuliauk kuklas. Enesetapjad end kuklasse ei tulista.

Gamzahhurdia saatuse puhul oli minu jaoks kõige arusaamatumaks, et inimesed kuulutasid oma rahvuslikuks juhiks koputaja, kes oli andnud tunnistusi oma sõprade ja kaasvõitlejate vastu. Kuidas võis seda teadmist eirata?


Tõlkeraamatut tervikuna saab lugeda SIIT: