Eriku võitlused algasid Stalini surma aastal 1953, mil Tallinna 22. Keskkooli (praegu Jakob Westholmi Gümnaasium) õpilaste poolt moodustati noorte põrandaalune vastupanuorganisatsioon Kotkad. Kotkad seadsid eesmärgiks võitluse Eesti vabaduse eest ning rahvustunde ja vabadusaate tõstmine rahva seas. Peamiseks võitlusmeetodiks oli lendlehtede levitamine.
24.02.1955 otsustati panna koolimaja stendile Eesti Vabariigi aastapäeva auks koostatud lendleht. Kuna see oli Eriku poolt käsitsi kirjutatud, tabas KGB koolides tehtud lausalise käekirjakontrolliga peagi selle autori. Vahepeal Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) I kursuse üliõpilaseks saanud Erik mõisteti 6 aastaks vangilaagrisse.
Arvatavasti just siis avaldus Eriku erakordne oskus käimasolevaid poliitilisi protsesse hoomata ja neid enda huvides ära kasutada. Üllataval kombel osutus Eriku kassatsioonikaebus edukaks ja aprillis 1956 vabastati ta Mordva vangilaagrist. Hiljem vabanes ta sama võtet korrates teistkordsest vangistusest pärast arreteerimist 1962. aastal.
Erik jätkas arreteerimise tõttu katkenud elektrotehnikaõpinguid TPIs ja viis need edukalt lõpule. Võib vaid oletada, milliseid kompromisse tuli tal südametunnistusega teha näiteks marksistlik-leninliku filosoofia kompartei ajaloo, teadusliku kommunismi, poliitökonoomia või mõne muu punase aine eksameid ja arvestusi andes.
1962. aastal jätkus Erikul isegi „jultumust” üritada õppima asuda otse kommunistliku ideoloogia tsitadelli – Moskva Riikliku Ülikooli filosoofiateaduskonda. Raske on oletada, millised võisid olla Eriku tagamõtted, ent kindlasti ei kuulunud ta tulevikuplaanidesse marksistliku filosoofi karjäär. Ehk soovis ta hoopis kontrollida oma mänguruumi piire? Sellest dilemmast vabastasid Eriku tšekistid. Erinevatel ettekäänetel ei õnnestunud tal saada sisseastumiseks vajalikku suunamist.
Erik töötas elektriinsener-projekteerijana EKE Projektis, Eesti Metsainstituudi Erikonstrueerimisbüroos, Vabariiklikus Restaureerimisvalitsuses (alates 1978 Kultuurimälestiste Riiklik Projekteerimise Instituut) ja ehitusmeistrina Jäneda Sovhoostehnikumis.
Erik oli ka väga edukas spordimees: Eesti koolinoorte meister kreeka-rooma maadluses, kuulus spordiühing Spartaki üleliidulisse koondisesse, ent võistlusreisile Bulgaariasse teda ei lubatud. Põhjuseks majandusteadlasest isa Viktor Udam (6.11.1910-1.03.1988), kellel 1941. aasta suvel Punaarmeesse mobiliseerituna õnnestus Saksa lennukite pommitabamuse saanud evakuatsioonilaevalt pääseda. Eesti taasokupeerimise järel Punaarmee poolt mõisteti ta 10 aastaks vangilaagrisse ja 5 aastaks asumisele.
Eriku maadlejakarjäär jätkus ka pärast vangistusest
vabanemist. Ta tuli 1958. ja 1961. aastal ENSV meistriks ja oli N Liidu
meistersportlane. Ent mõistagi olid tema puhul igasugused välisreisid
välistatud.
Erik oli üks esimesi, kes taipas, et Eesti vastupanuliikumisel
ei ole muud alternatiivi, kui võtta põrandaaluse võitluse asemel kasutusele avaliku vastupanu
taktika. See tähendas taktikalise võttena inimõigusete kaitsmist,
sest ainult nii oli võimalik avalikult tegutseda. Samas jäi vastupanuliikumise
vankumatuks eesmärgiks Eesti iseseisvuse taastamine.
1978. aasta algul avaldati N Liidus USA kompartei publikatsioon, mis kandis pealkirja „Положение в области прав человек в США“ („Inimõiguste alane olukord USAs“), mille autoriks oli USA kompartei peasekretär Gus Hall. Selles väideti, et 1940. aastal valis Eesti, Läti ja Leedu elanikkonna enamus demokraatlikul teel valitsused, mis esitasid vastuvõtu palve N Liidu koosseisu. Erik saatis sm Hallile avaliku kirja, milles kirjeldas Eesti jt Balti riikide N Liitu inkorporeerimise tegelikke asjaolusid.
1970. aastate lõpul kujunes Eesti vastupanuliikumine taktikaks kollektiivsete avalike märgukirjade läkitamise N Liidu võimuorganistele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele. Tähtsamad kirjad läkitati koostöös Läti ja Leedu vastupanuliikumistega. Neist kõige olulisem on 45 eestlase, lätlase ja leedulase 23. augusti 1979 avalik kiri N Liidu ja mõlema Saksamaa valitsustele, Atlandi Hartale allakirjutanud riikide valitsustele ning ÜRO peasekretärile Kurt Waldheimile. Kirja saatmine oli ajastatud stalinliku N Liidu ja Natsi-Saksamaa vahel allakirjutatud mittekallaletungilepingu (MRP) 40. aastapäevale. Selles Balti apellina all tuntud läkituses kutsuti asjaosaliste riikide õigusjärglasi üles avalikustama ja tühistama pakti salajane lisaprotokoll ning likvideerima selle tagajärjed.
Lisaks koostati koos lätlaste ja leedulastega veel mitmeid avalikke ühispöördumisi, nende seas näiteks protest nõukogude vägede Afganistani tungimise vastu ja hukkamõist olümpia purjeregati läbiviimisele Tallinnas kui okupeeritud riigi pealinnas. Suur osa neist olid kas Eriku koostatud, või oli ta neid suures osas redigeerinud.
Neist läkitustest andis kõige käegakatsutava tulemuse Balti apell. Sellest ajendatuna võttis Euroopa Parlament 13. jaanuaril 1983 98 poolt- ja 6 vastuhääle ning 8 erapooletuga vastu resolutsiooni, milles mõisteti hukka Balti riikide okupeerimine N Liidu poolt ning nõuti nende riikide iseseisvuse taastamist.
Erik kuulus nende hulka, kelle arvates vajas Eesti tärkav avalik vastupanuliikumine organisatsioonilist vormi. Eeskujuks olid Helsingi lepete täitmise ühiskondlike järelevalvegrupid Moskvas, Ukrainas, Leedus, Gruusias ja Armeenias. Helsingi grupp tundus olevat sobiv foorum, mille kaudu oleks inimõiguste rikkumise juhtumite avalikustamise kõrval avanenud võimalus teavitada maailma avalikkust Eesti okupeeritusest ja anda märku, et eesti rahvas ei ole okupatsiooniga leppinud. Paraku ei kandnud katsed moodustada Eesti Helsingi grupp vilja, sest haritlaste, usuaktiviste ja vähemusrahvuste (juudid) seas ei leidunud grupiga liituda soovijaid.
Tagasilöögid Eesti Helsingi grupiga panid liikvele mõtte
luua okupeeritud Balti riikide vastupanuliikumiste ühisorganisatsiooni
nimetusega Eesti-Läti-Leedu Rahvusliikumiste Peakomitee. Selle organiseerimisel
ja dokumentide väljatöötamisel oli Erikul kandev osa. Peakomitee otsustati
avalikult välja kuulutada 25.08.1977 Moskvas välisajakirjanikele
korraldataval pressikonverentsil. Paraku suutis KGB selle algatuse eos likvideerida.
Perestroikatuultesse suhtus Erik võrdlemisi ettevaatlikult. Ta ei kuulunud 23. augustil 1987 toimunud Hirvepargi meeleavalduse korraldamise otseste algatajate hulka. Küll aga oli Erik Hirvepargi miitingul sõnavõtjate seas. Samuti oli ta Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi (MRP-AEG) asutajaliige ning osales aktiivselt MRP-AEG poolt Tartus 2.02.1988 korraldatud Tartu rahulepingu aastapäevale meeleavaldusel ja sellele järgnenud Vabariigi 70. aastapäeva meeleavaldusel Tallinnas Tammsaare pargis.
Erikul oli kandev roll Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) moodustamise ettepaneku teksti sõnastamisel. Ent seegi kord ei kuulunud Erik ettepaneku initsiaatorite hulka. Küll aga osales ta Erik aktiivselt ERSP Korraldava Toimkonna tegevuses, juhatas 20.-21.08.1988 toimunud ERSP asutamis koosolekut ja valiti vastse erakonna viieliikmelisse juhatusse. ERSP II Suurkogul, mis toimus 19.-20.08.1988 Tallinnas Estonia kontserdisaalis, kandideeris Erik erakonna esimeheks, kuid jäi napilt alla Lagle Parekile.
Paraku oli Erikul sel ajal jäänud elada vähem kui pool aastat. Vaevalt et erakonna esimeheks kandideerides ta juba adus oma rasket ja saatuslikku haigust, mis täisjõus mehe enneaegselt hauda viis. Vähemalt keeldus ta uskumast, et tegemist on pöördumatu protsessiga ega lugenud päevi, mis talle veel on jäänud. Oli ta ju alles 10. juulil tähistanud oma 51. sünnipäeva.
Kahjuks jäi Erikul nägemata Eesti vabanemine, mille eest võitlusele oli pühendanud kogu oma elu. Olemata jäi ka ilmselgelt edukas poliitiline karjäär taasiseisvunud Eesti riigikogus ja tõenäoliselt ka rahvusliku valitsuskoalitsiooni ministrina. Aga meie jaoks ta oli ja jääb alatiseks meheks, keda ei murtud.
