Kirjutised

Vägivallatu vastupanu kronoloogia

Leidub inimesi, kes ei lepi kunagi ülekohtuga ja peavad oma kohuseks selle vastu võitlemist, ükskõik kui lootusetu ja eneseohverduslik see ka poleks. Need inimesed on vähemus, kuid nad on tingimata kõikjal olemas. Ka eesti rahva seas oli selliseid, kes ei saanud käed rüpes pealt vaadata oma kodumaa okupeerimist ja annekteerimisega bolševistliku NLiidu poolt. Suurem osa inimesi küll püüdis pealesurutud olukorraga kohaneda, osa neist asus võimuambitsioonide rahuldamiseks kollaborantidena okupatsioonivõimu teenima, astudes selleks kommunistlikkusse parteis ja isegi aja jooksul erinevaid nimetusi kandnud (NKVD, NKGB, MVD, KGB) okupatsioonivõimu repressiivorgani kompartei „kilbi ja mõõga“ teenistusse nuhi või agendina. Sellele vaatamata leidus alati inimesi, kes olid kas aktiivselt või passiivselt valmis okupatsioonivõimule vastu astuma. Aktiivselt väljaastujaid oli muidugi tunduvalt vä­hem kui teisi, sest nende tegevus tõi kaasa tõsiseid repressioone. Passiivne vastupanu, milleks oli näiteks keeldumine astuda komsomoli ja komparteisse, oma isikliku elu ja loometegevuse valitsevast ideoloogiast võimalikult sõltumatus kujundamine, hillitsetud protestid venestamise ja sovetiseerimise vastu, vaba informatsiooni otsimine peamiselt välisraadiote kaudu, vastusei­s okupatsioonivõimude katsetele hävitada eestlaste rahvuslik identiteet, eesti keele ja kul­tuuri kaitses, valimiste jm nõukogulike ürituste boikoteerimine, välismaale põgenemine või välisreisilt tagasi tulemata jätmine jne oli ülejuhul ohutu. Samas tuli arvestada, et selliste hoiakute puhul ei saanud loota nendele privileegidele, mida okupatsioonivõimuga kaasajooksmine pakkus – ametis edutamine, korteriorderi ja auto­ostuloa saamine, turismireis välismaale jne.

Aktiivne vastupanu jaguneb relvastatud ja vägivallatuks vastupanuks. Relvastatud vastupanu seisneb sõjategevuses maad ründava agressori vastu, samuti sissisõjas, terrorismis ja diversiooniaktides. See on kõige efektiivsem vastupanuvorm, mis annab kõige kiiremaid tulemusi.  Kuid samas toob see rahvale kaasa suuri inimohvreid ja materiaalseid kannatusi.

Vägivallatu vastupanu seostatakse India rahvusliku vabadusliikumise vaimse ja polii­tilise juhi Mohandas ehk Mahatma (suurhing) Gandhi ja Montgomery baptisti koguduse pastori ja neegrite kodanikuõiguste eestvõitleja Martin Luther Kingiga. Okupeeritud Eesti tingimustes oli vähe võimalusi vilje­leda Gandhi (keeldumine maksude maksmisest või okupandi toodangu ostmisest) või Kingi võitlusmeetodeid (massimeeleavaldused, rongkäigud, piketid jne), samuti puudus siin selline karismaatiline eestvõitleja välismaal nagu Dalai laama. Nõukogude totali­taarsüsteemi tingimustes ei saanud aktiivne vastupanu olla massiline. Mõningad erandjuhud välja arvatud (1980. aasta noorterahutused), ei esinenud kuni 1980. aastate lõpuni Eestis ka üldrahvaliku vastupanu puhanguid, nagu Ungaris 1956ndal, Tšehhoslovakkias 1968ndal või Poolas 1956ndal, 1968ndal, 1976ndal ja 1980ndal aastal. Siinsetes oludes väljendus vägivallatu okupatsioonivastase kirjanduse koostamises ja levitamises, avalike kirjade läkitamises demo­kraatlike riikide valitsustele ja maailma avalikkusele, okupatsioonivõimu poolt sooritatud inim- ja rahvusõiguste juhtumite väljaselgitamises ning avalikustamises.

Alljärgnevalt on tehtud katse anda kronoloogiline ülevaade NLiidu aktiivse vägivallatu vastu­panu episoodidest aastatel 1940-41 ja 1945-1987.  

Kogu kroonikat saad lugeda siit:
https://drive.google.com/file/d/1pxvJrMlrYWm_6Kk21j76S6CwD5dOBIQo/view?usp=sharing

* * * 

Katsetest moodustada Eesti Helsingi grupp ja Eesti-Läti-Leedu Rah­vuslii­kumiste Peakomitee 

1975. aasta 30. juulist 1. augustini toimus meie põhjanaabri Soome pealinnas Helsingi epohhiloov sündmus, millel oli määrav mõju edasistele sündmuste arengutele Nõukogude Liidus ja selle satelliitriikides. Euroopa Julgeoleku- ja Koostöönõupidamise, mille lõppaktile kirjutasid alla 35 Euroopa riigi (ainsana jäi kõrvale Albaania) ning Ameerika Ühendriigid ja Kanada juhid, võib pidada Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemise lähtepunktiks. Toona, augustikuu esimesel päeval konverentsi lõppaktile allkirja andes riikide juhid, teiste hulgas ka Nõukogude Liidu kompartei peasekretär Leonid Brežnev, seda muidugi ei tajunud. Külma sõja tingimustes kahe vastandliku maailmasüsteemi esindajate lepitusetenduse taustal ei saanud selline mõte pähe tulla isegi kõige teravamapilgulisemal sovetoloogil või kaugelenägevamal dissidendil.

Riigijuhtide allkirjad saanud lõppaktiga leppisid konverentsil osalenud riigid kokku strateegilise julgeoleku ja rahvusvahelise läbikäimise põhimõtetes ning kinnitasid Teise maail­masõja järgsete Euroopa riigipiiride vääramatust. Seda peeti Nõukogude Liidu välispoliitika suureks võiduks naiivsete ja kergeusklike lääneriikide üle, kes tunnistasid leppimist status quo säilitamisega Euroopas. Senised vaidlusalused küsimused, nagu Saksamaa lõhestatus, rääki­mata Balti riikide okupeeritusest, võeti Helsingis ametlikult päevakorrast maha.

Sellele vaatamata kujunes see võit Nõukogude Liidule Pyrrhose võiduks. Nimelt sisal­das Helsingi lõppakt ka inimõiguste kohta käivaid sätteid, milles deklareeriti, et inimõigused ei ole ühegi riigi siseküsimus, vaid rahvusvaheline probleem. Lõppakti inimõiguste sätted kohustasid Helsingi lepetele alla kirjutanud riikide valitsusi austama inimõigusi ja poliitilisi vabadusi, sealhulgas sõna-, trüki-, koosolekute, poliitilistesse organisatsioonidesse kuulumise, väljarännu, perekondade taasühinemise ning muid õigusi ja vabadusi.

Üsna pea kujunes inimõiguste teema Nõukogude Liidu ja tema satelliitide jaoks väga tülikaks probleemiks, kuna arvukatel rahvusvahelistel foorumitel tuli neil seista silmitsi oma riikides aset leidvate inimõiguste süstemaatiliste rikkumiste kohta käivate süüdistustega.

Helsinki konverentsil oli suur mõju ja tähendus nii Nõukogude Liidus kui ka teistes Varssavi pakti kuuluvates riikides tegutsevatele opositsiooniliikumistele. Esialgu oldi dissident­likes ringkondades Helsingi lepete suhtes väga skeptilised, kuna oldi veendunud, et Nõukogude Liit ei hakka iialgi täitma inimõigusi käsitlevaid lepingusätteid. Ent õiguskaitsjad leidsid, et nende ülesanne on juhtida pidevalt lääneriikide tähelepanu sellele, kuidas Nõukogude Liit ei täida neid lepinguid ning murda läänes levinud sallivat hoiakut Kremli käitumise suhtes enda poolt võetud lepingulistesse kohustesse. 

Täisteksti saad lugeda SIIT: 
 

* * *

KGB käsilastest, kes kahetsesid pattu 

Pole ilmselt ligilähedaseltki teada, kui palju oli Eestit okupeerinud riigi repressiivorganil KGB-l käsilasi – agente, informaatoreid, usaldusisikuid, konspiratiivkorterite pidajaid, vabatahtlikke aktiviste jms. Need andmed on Venemaal seitsme luku ja riivi taga. Samuti ei tea me, kui palju on uinuvaid agente, kes mingil ajahetkel Eesti riigi vastu tööle pannakse. Eriti on põhjust muret tunda, kui mõnel sellisel on ametist tulevalt ligipääs riigisaladustele või ta omab suurt mõjuvõimu oluliste otsuste langetamisel. Olles mineviku tõttu Venemaa eriteenistuste poolt kergesti manipuleeritavad, kujutavad nad ohtu Eesti riiklikule julgeolekule. Seepärast on ülivajalik nende isikute väljaselgitamine ja nende kõrvaldamine ametitest, kus nad võiksid palju kurja teha.

KGB käsilastest on kõige põhjalikum ülevaade kaitsepolitseiametil (Kapo), kes moodustamisest peale on tegutsenud sellekohaste andmete kogumisega. Siinkohal oleks naiivne väita, et omal ajal KGB tehniliste töötajate tööle võtmisel piirduti üksnes nende erialaste teadmiste ärakasutamisega. Päris kindlasti püüti nende käest välja pigistada kõiksugu andmeid KGB ülesehituse, kaadritöötajate ja võimalusel ka agentide kohta, mis oli kindlasti olulisem teave kui vananenud side- või jälitustehnika peensused. Võimalik, et vastutasuks saadud andmete eest tagati rahulik töötamine Kapos kuni pensionini. See võib olla üheks võimalikuks seletuseks, miks neist varem lahti ei saadud.

KGB käsilastega asus seadusandlikul tasemel tegelema Riigikogu poolt 8. mail 1993 moodustatud ajutine komisjon, mille etteotsa valiti endine poliitvang Enn Tarto. Komisjon seadis endale sihiks NSV Liidu ja teiste riikide julgeoleku- ning luureorganite tegevuse, töötajate ja agentuuri avalikustamise korra seaduseelnõu ettevalmistamine ning esitamine Riigikogule vastuvõtmiseks. 20. veebruaril 1995 kuulutati Eestit okupeerinud riikide julgeoleku- ning relvajõudude luure- ja vastuluureorganite teenistuses olnud või nendega koostööd teinud isikute arvelevõtmise ja avalikustamise korra seadus. Selle seaduse kohaselt  said julgeoleku- või luureorgani teenistuses olnud või sellega koostööd teinud isikutele võimaluse enda arvelevõtmiseks ja ülestunnistuste andmiseks Kapole. Ülestunnistuse esitanud isiku kohta käivad andmed kuulutati riigisaladuseks.  

Kuna tegemist on riigisaladusega, v.a inimsusevastaseid kuriteod, mille sooritajad avalikustatakse, pole võimalik teada saada, kui palju KGBga seotud isikuid on end Kapole üles andnud. Küll aga on Kapo perioodiliselt Riigi Teatajas avalikustanud neid KGBlasi, kes ei ole seda teinud. Viimasteks on peamiselt on venelastest keskmise- ja alama astme kagebešnikud ja ka tehnilised töötajad nagu masinakirjutajad või autojuhid. Nemad aga üldsusele huvi ei paku.

Täismahus saab artiklit lugeda siit:

Urmas Nageli „Seletus“ pdf koopia originaalilt vt siit:

 https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVUWN3cTZHelpMZGs/view?usp=sharing

Sama, üleskirjutus vt siit:

https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVdjRMcGhlWTh1LVE/view?usp=sharing
(avaldatud 8.1.2015)

* * *

Uno Puusepp = Voldemar Holm vol. 2

Ei ole uut päikese all. Kagebiidist ekskapolase eduka Vene luurajana presenteerimises propagandakanali saates tuletab vägisi meelde sündmusi enam kui veerandsada aastat tagasi. Nii nagu praegu avantüristliku välispoliitika tulemusel rahvusvahelisse isolatsiooni sattunud ja nafta hinna tõttu majanduskriisi sattunud Venemaa, heitles ka tol ajal viimaseid hingetõmbeid vaakuv Nõukogude impeerium oma viimaseid võitlusi enne vältimatut kokkuvarisemist. Kui praegu käitub Eesti Putini režiimi suhtes hukkamõistvalt, siis tuli talle koht kätte näidata. Analoogiliselt oli ka 1988. aastal Eesti kommunistliku impeeriumi kukutajate eesotsas ning toonagi lavastati Puusepa showga hämmastavalt samas stiilis lavastus vaprast luurajast, kes surmapõlgavalt paljastas imperialistlike tegelaste kurjad sepitsused.

Kuna tol ajal olid meedia prioriteedid teised, alustas KGB sellega, et 19.–20. veebruaril 1988 ilmus kompartei häälekandjas Rahva Hääl intervjuu Tallinn-Stockholmi liinil kurseeriva kaubalaeva meremehe Voldemar Holmiga. Leheveergudel pajatas Holm, kuidas Stockholmis tegutseva Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse (EVVA) esimees Ants Kippar oli püüdnud teda ära kasutada oma nõukogudevastastes sepitsustes. Holm oli 1969. aastal asunud tööle Nõukogude kaubalaevastikus. Välissõitudel viibides peatustel Bremeni, Antverpeni ja Inglismaal asuvates sadamates olevat tema poole korduvalt pöördunud isikud provokatsiooniliste eesmärkidega. Kui Holm asus 1981. aastal tööle Stockholmi-Tallinna liinil, tutvus ta Stockholmi sadamas mõnede eesti emigrantidega, kes töötasid dokitööliste ja teenindava personalina. Ühega neist kujunesid head, peaaegu et sõbralikud suhted. Varsti palunud see eestlane Holmil toimetada Eestisse kiri. Mõni aega hiljem teatas ta, et Holm on „õige eestlane“ ja tema tahtvat Holmi kokku viia teise õige eestlase, Ants Kippariga. Enne seda kohtumist astus Holm kontakti KGBga ning sai tšekistidelt ülesande kohtuda Kippariga, võita tema usaldus ja lülituda Kippari juhitava niinimetatud poliitvangide abistamiskeskuse töösse. Koos tšekistidega koostati sellekohane tegevuskava. Pikapeale õnnestus Holmil võita Kippari usaldus ja ta hakkas Kipparilt saama materjali Eestisse toimetamiseks. Kõik, mis ta Kipparilt sai – dokumendid, raha, minifoto- ja helisalvestusaparatuurid, videokaamerad, magnetofonid, videokassetid ja palju muud – andis ta loomulikult üle KGB töötajatele, mitte aga Kippari mõttekaaslastele.

Sellele järgnes etteaste TVs. Holm pandi esinema ühte Eesti televisiooni propagandasaatesse, kus talle oli moraalse toena pandud kätt hoidma KGB ideoloogiliste diversioonide osakonna ülem major Evald Selgal. Saatejuhina aga oli seekord KGB usaldusmehele Mati Talvikule eelistatud teist tuntud telenägu Aivo Parbot. Telesaates pihtis Holm, et Tallinna-Stockholmi liinil kurseeriva kaubalaeva meremehena vahendanud ta vastupanuliikumise materjale EVVA esimehele Kipparile. Et see „sidekanal“ oli tšekistide täieliku kontrolli all, sattusid need materjalid loomulikult KGB käsutusse. Edasi kordas Holm juba ajaleheveergudel öeldut, et suurema osa Kippari saadetud tehnikast (tuumakiirguse mõõtjad, diktofonid, foto- ja videokaamerad jms) oli ta toimetanud KGB kätte. Neid väidetavalt Kippari saadetistest pärinevaid esemeid koos Kipparile adresseeritud, kuid tšekistide poolt ära võetud kirjamaterjalidega demonstreeriti telesaates ilmselge uhkusega. Samas püüti ka igati paljastada eesti vastupanuliikumise ja Kippari seotust Lääne eriteenistustega ning tegutsemist viimaste koostatud stsenaariumide järgi.  

Erinevalt Puusepast, kes pages turvalisesse Moskvasse, jäeti Holm „vihma kätte“. KGB huvides ära kasutatud, see oli ta pärast viimase võitmist neile täiesti tarbetuks muutunud. Läbi oli tema jaoks lõigatud ka meresõitjaelu, kuna sellise taustaga inimest ei saanud ometi lubada välissõitudele. Taasiseseisvumise poole rühkiva eesti avalikkuse silmis muutus Holm täielikuks paariaks, keda näiteks kirjanik ja kirjandusajakirja Looming peatoimetaja Andres Langemets oma sõnavõtus loomeliitude ühispleenumil 1.–2. aprillil 1988 nimetas inimjätiseks.  

Holm mõistis lõpuks vist isegi, et KGB on teda julmalt ära kasutanud ja siis kõrvale heitnud. Kangelasliku Nõukogude luuraja aupaiste, privileegide, personaalpensioni, pioneeride ees mälestuste heietamise ja eripansionaatides suvitamise asemel oli talle osaks saanud rahva avalik üleüldine põlgus. Tundub, et pigem enesehaletsusest kui siirast patukahetsusest otsustas otsis ta kontakti näiteks Lagle Parekile, et sellele on nurjumisi kurta. Parekiga tal siiski kohtuda ei õnnestunud.   

Sarnaselt mitmele teisele pattu kahetsenud KGB agendile (Hubert Jakobs, Urmas Nagel), suundus Holmi usu rüppe. Ta liitus seitsmenda päeva adventistide kogudusega Uus Elu ning tõusis koguduse juhatuse esimeheks. Hingekarjase töö kõrval teenis Holm maist leiba väikeettevõtjana. Tema perefirma Holm&Pojad OÜ varustas lasteaedu toiduainetega.

Holmi elutee lõppes traagiliselt. 25. novembril 2002 leiti ta surnuna Raplamaalt metsavahelise kõrvaltee äärest, kuulihaav peas. Sama aasta septembris oli Holm pöördunud oma kunagise KGB-kolleegi poole palvega, et see aitaks tal elust lahkuda. Holm olevat rääkinud, et arstide sõnul on tal vähe elada jäänud, mõrva ohvriks langemine annaks aga perekonnale kindlustusraha. Ta elu oli olnud kindlustatud kahele miljonile kroonile. KGB-mees oli pidanud seda provokatsiooniks, keeldunud selles „eutanaasias“ osalemast ja informeerinud igaks juhuks ka oma kunagist ülemust Rein Sillarit.

 Mõni aeg hiljem tabati ka Holmi tapja. Selleks osutus tema tuttav Rudolf  Mehine, kes 24. novembri öösel oli sõidutanud Holmi ta surmamispaika. Kohtus Mehilane tapatööd omaks ei võtnud. Ta väitis, et Holm tappis end ise, olles seadnud puu külge nööridest ja püstolist laskesüsteemi, mille Mehine hiljem kokku korjas ja kaasa võttis. Kindlustusfirma raha välja ei maksnud, sest Holm oli elukindluslepingut sõlmides oma sissetuleku suuremaks bluffinud ning see andis firmale aluse leping tühistada. Tallinna Linnakohus mõistis Mehise süüdi Holmi tapmises omakasu motiivil ja tulirelva ning laskemoona ebaseaduslikus käitlemises ning määras talle lõplikuks karistuseks kuueaastase vangistuse.

Saab näha, mida me tšekist Uno Puusepast veel kuuleme. Paraku tundub, et sarnaselt Holmiga on temagi vaid ühekordseks kasutamiseks ning TV esinemisega on ta oma kasulikkuse propagandarelvana ammendanud. Inimlikult on temast ehk kahjugi, sest pärast oma endise kolleegi Vladimir Veitmani vahistamist põgenes ta tulistjalu Venemaale, kartuses, et teda võib tabada sama saatus. Raske on uskuda, et Puusepp ise kippus oma paljastustega teleekraanile. Pigem tehti talle ettepanek, millest oli võimatu keelduda. Pole just kadestamisväärt juhus. Äraaetud hobuseid just alati maha ei lasta, aga rikkaliku ninaesisega neid ka ei õnnistata.

 (avaldatud 24.12.2014) 

* * *

Veljo Kalep, sotsiaaldemokraat 1975. aastast

12. detsembril tähistanuks vabadusvõitleja Veljo Kalep oma 80. sünnipäeva. Vändra vallas Pärnumaal sündinud Kalep õppis Pumbioja algkoolis, sellele järgnesid koolid Pärnus. 1953-57 õppis ta Tartu Riikliku Ülikooli kehakultuuriteaduskonnas, kust eksmatrikuleeriti “puuduliku õppeedukuse” ettekäändel. Asus tööle Pärnu Remondi- ja Ehitusvalitsuses (KEK), töö kõrvalt õppis aastail 1960-66 Tallinna Polütehnilises Instituudis. Hiljem õppis töö kõrvalt Ehituse Teadusliku Uurimise Instituudi aspirantuuris ning tegeles ehitusfüüsika alase uurimusega elekter-salvestuskütte kasutamisest. Kandidaadiõpingud ja uuringud kulgesid edukalt, ent KGB vahelesegamise tõttu tuli mõlemad katkestada. Kalep oli ka silmapaistev sportlane võites üheksal korral Eesti meistritiitli akadeemilises sõudmises ning pääses viiel korral N Liidu meistrivõistluste finaali.   
Sõja ajal oli Kalepi isa põgenenud välismaale ja elas Kanadas. Alates 1973. aastast Kalep asus taotlema luba emigreerumiseks. Oma avalduses Eesti NSV Ülemnõukogude Presiidiumile (ÜNP) esitas Kalep viis põhjust, miks eestlane ei taha elada N Liidus. Esiteks  sellepärast, et N Liidus ei kuulu konstitutsiooni kõik punktid rakendamisele ning tal ei võimaldatud rakendada kompartei juhtimisel tegutseva bürokraatia poolt teaduslik-tehniliste uurimiste tulemusi. Teiseks sellepärast, et Nõukogude valitsus ei kõhkle tagasi inimõiguste ja Helsingi deklaratsiooni rikkumisest. Ta lubab emigreerumise vabadust ja väidab, et ei diskrimineeri selle taotlejat, kuid teeb seda iga sooviavaldaja suhtes. Kolmandaks sellepärast, et tema suhtes rakendatakse kutsealade keeldu, kuna poliitilistel teisitimõtlejatel on keelatud töötada ametikohtadel, kus palk on suurem. Samal põhjusel oli temalt võetud võimalus kaitsta kandidaadiväitekirja ja avaldada oma tehnilise uurimistöö trükis. Neljandaks sellepärast, et N Liidus on inimõiguste rakendamine moonutatud. On õigus tööle, kuid ei ole õigust oma töö viljale, töötasule. Ning viiendaks sellepärast, et Nõukogude valitsus ei pea kinni oma konstitutsioonist ja seadustest, kus lubatakse mõtte-, sõna-, trüki- ja poliitilise tegevuse vabadusi ning avaliku kohtupidamise korda. 
25. augustil 1975 esitas Kalep okupatsioonivõimu seadusandliku organile taotluse Sotsiaaldemokraatliku Partei loomiseks. SDP loomise vajadust põhjendas ta sellega, et praegu  on N Liidus vaja vähemalt kahte parteid, sest mitme partei olemasolu stimuleerib arendama mõlemaid oma tegevust selles suunas, mis toob enam kasu rahvale, vältides neid vigu, mis tekivad igas üheparteilises riigis sel põhjusel, et puudub vajadus analüüsida kriitiliselt ja õigeaegselt oma põhimõtteid ja töömeetodeid.
Selle kohta, kas Kalepil oli ka kaasvõitlejaid, kes söandanuks tema vaateid ja tegevusi avalikult toetanud, andmed puuduvad. Samuti puuduvad andmed selle kohta, et Kalep oleks otsinud kontakte paguluses tegutsevate sotsiaaldemokraatidega. Ette rutates olgu öeldud, et ta ei teinud seda ka siis, kui oli jõudnud vabasse maailma.
1976. aastal, kui toimus brežnevliku Nõukogude konstitutsiooni üldrahvalik arutelu, esitas Kalep analüüsi “Paragrahv 6 on kutsealade keeld”. Selle paragrahvi esimene lause määras, et iga juhtiva ametikoha täitjaks võis olla ainult kompartei liige. Ajalehe Rahva Hääl toimetaja saatis analüüsi ENSV prokuratuuri, sealt saadeti see omakorda KGBsse.
Lisaks sellele korraldas Kalep oma töökohas näljastreike ja tööseisakuid protesteerides palga vähendamise vastu ning pani üles ka oma tegevust selgitavaid plakateid. Ühel neist oli järgmine sõnum: 

   EHITUSINSENER            V. KALEPI

        TÖÖTASU                    160 RUBLA

                                ISA PENSION             183 KANADA DOLLARIT

           KOMMUNISTID JA SABARAKUD –

                                  ÄRGE AHNITSEGE OMALE 3-LAPSELISE PERE-

   KONNA ELATISRAHA!

V. KALEP

Kuna Kalepi avaldused nii emigreerumiseks kui ka SDP asutamiseks jäid tagajärjetuks, otsustas ta pärast seda, kui oli välisraadiost kuulnud Balti apellist võtta ühendust avaliku vastupanuliikumisega. 1979. aasta suve lõpul sõitis ta Tartusse ja otsis üles Mart Nikluse, kelle soovitusel asus Kalep otsima abi emigreerumiseks välisajakirjanikelt ja diplomaatidelt. Selleks külastas ta korduvalt Moskvas, kus esitas neile oma probleeme. Tema avaldusi hakati avaldama kogumikus Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis. Tema allkiri on ka 27. märtsi 1980 kollektiivsel avaldusel ÜNPle, milles nõuti Nikluse ja Jüri Kuke vabastamist.
Kuni selle ajani ei olnud KGB teda eriti tülitanud. Kuid näiteks Pärnu KEKi juhataja Gennadi Terri 5. veebruari 1981 kirjast KGBle nähtub, et ajavahemikul 1974-75 viidi Kalepiga läbi rida vestlusi ja rakendati ühiskondliku mõjutamise vahendeid, millele ta ei allunud. Teda karistati käskkirjaga seitsmel korral, kuid Terri sõnul „mõjukate organite soovitusel“ teda ei vallandatud. KGB Pärnu osakonna ülema Heino Milderi poolt tehti Kalepile kolm suulist hoiatust. 20. oktoobril 1980 arreteeriti koos Tiit Madissoniga, kuid kuna tšekist ei suutnud tõestada nende „kuritegelikke sidemeid“,  mõisteti kohut eraldi. 1981. aasta märtsis mõistis ENSV Ülemkohus nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda süüdistusel Kalepile 4 aastat vabadusekaotust range režiimiga vangilaagris. Peamisteks süüdistuspunktideks olid tema emigreerumisavaldustes ja „konstitutsiooniparandustes“ sisalduvad nõukogudevastased väljendused. SDP moodustamist kohus nõukogudevastaseks ei pidanud. Karistuse kandis Permi oblasti vangilaagris 389/35.
Tänu armuandmisele ÜNP poolt vabanes vangilaagrist 31. mail 1984 ehk pool aastat enne karistusaja lõppu. Tööle asus endises töökohas Pärnu KEKis. 1987 aasta mai viimasel päeval sõitis koos perekonnaga Kanadasse. Osales aktiivselt pagulasorganisatsioonide välisvõitluses. Valiti Eesti Kongressi saadikuks. Kuni surmani 26. novembril 2012 kirjutas aktiivselt arvamuslugusid väliseesti ja kodumaises ajakirjandusväljaannetes. Ent sotsiaaldemokraatiat ta enam ei propageerinud. Ilmselt olid Gulagis veedetud aastad avanud tema silmad roosa udu suhtes. Ning kindlasti poleks ta passinud meie tänaste sotside valimiskampaaniasse, prügikastidele Tammsaare jt sünnist saati sotside sekka.

(avaldatud 11.12.2014) 

* * *

Nõukogude poliitvangi päevast

Selle tähtpäeva tähistamine sai alguse 30. oktoobril 1974, mil dissident Kronid Ljubarski initsiatiivil hakkasid Mordva ja Permi oblasti „eriti ohtlike riiklike kurjategijate laagrites“  kinnipeetavad poliitvangid tähistama seda päeva kui poliitvangi päeva ühise näljastreigiga. Samal päeval korraldas dissident Sergei Kovaljov Moskvas akadeemik Sahharovi korteris pressikonverentsi, kus tehti teatavaks poliitvangi päevale pühendatud avaldused ja demonstreeriti vangilaagritest salaja väljasmuugeldatud dokumente. Sestpeale muutus poliitvangi päeva tähistamine iga-aastaseks. Poliitvangid tähistasid seda vangilaagrites ehk väikestes tsoonides näljastreigiga, dissidendid aga suures tsoonis avaldustega nõudmaks poliitvangide vabastamiseks ning hukkunud poliitvangide mälestuseks küünalde süütamisega.
Poliitvangide olemasolu ja nende kinnipidamistingimused muutusid peagi üheks levinumaks teemaks õiguskaitseliikumise (dissidentlus) poolt koostatavate omakirjastuslike materjalide hulgas. 1970. aastate algul suurenesid järsult repressioonid dissidentide vastu, paljud erimeelsed arreteeriti, teisi sunniti emigreeruma. Aastatel 1973-1974 tundus, et võimudel on õnnestunud avalik õiguskaitseliikumine maha suruda. Ajutiselt lakkas ilmumast ka õiguskaitselaste perioodiline väljaanne „Jooksvate sündmuste kroonika“, kuna KGB kuulutas, iga ilmunud numbri eest arreteeritakse üks teisitimõtleja. Nendele repressioonidele vaatamata Kroonika üllitamine taastus ja kestis kuni 1983. aastani.
Samal perioodil aktiviseerus võitlus vangilaagrites, kuna sinna olid saabunud vastselt süüdimõistetud erimeelsed. „Väikeses tsoonis“ vallandus töökatkestuste, näljastreikide, massiliste avalduste jm protestide kampaania. Nõuti poliitvangi staatuse kehtestamist, kinnipidamistingimuste leevendamist ja poliitvangide vabastamist. Materjalid nende aktsioonide kohta jõudsid salateid pidi vabaduses viibivate kaaslasteni ja levisid omakirjastuses. Need poliitvangide aktsioonid kestsid kuni poliitvangilaagrite sulgemiseni 1988. aastal.
Perestroika-aegses N Liidus võtsid endised poliitvangid 30. oktoobril ette mitmesuguseid meeleavaldusi ja korraldasid ka näljastreike. 30. oktoobril 1990 moodustati umbes 3000 pealine põlevate küünaldega inimkett ümber KGB hoone Moskvas. Pärast seda suunduti miitingu pidamiseks Puškini väljakule, ent aeti OMONi poolt laiali. Ent need väljaastumised ei läinud tühja, sest 18.oktoobril 1991 võeti Vene NFSV Ülemnõukogu poolt vastu seadus nr 1763/1-I „Poliitiliste repressioonide ohvrite mälestuspäeva kehtestamisest“. Sellega sai 30. oktoober ametlikuks riiklikuks tähtpäevaks, mida Venemaal suuremal või vähemal määral tähistatakse siiani.

Eestis ei ole sellele tähtpäevale erilist tähelepanu olnud. Selle asemel on tagajärjetult üritatud saavutada 27. märtsi kuulutamist langenud vabadusvõitleja päevaks. Teatavasti on see päev Eesti vabadusvõitleja Jüri Kuke (1. mai 1940 Pärnu – 27. märts 1981 Vologda) surma-aastapäev. Alates 1996. aastast on Rein Vanja eestvedamisel korraldatud Tartus langenud vabadusvõitleja päeva konverentse. Üritusi Jüri Kuke mälestuseks on korraldatud ka Tallinnas, Kursis ja Mõisakülas.

* * *

Vabadusvõitlejal Mati Kiirendil täitus kolmveerandsada

See juhtus 30. septembril, kuna tol päeval 1939. aastal nägi Tallinnas ilmavalgust Mati Kiirend, kellest aastakümneid hiljem sai väljapaistev Eesti vabadusvõitleja.  

Lõpetanud 1964. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi (praegu TTÜ) soojustehnika insenerina, töötas ta kuni 1974. aastani Tallinna Soojuselektrijaamas, misjärel sai valgusreklaami kunstniku ametikoha Tallinna Kaubandusliku Reklaami Kombinaadis.

Põrandaalusesse vastupanuliikumisse lülitus Kiirend 1960. aastate lõpul. Sel ajal tegutses Tallinnas mitmeid režiimikriitiliselt mõtlevaid isikuid, kelle seas oli eestlasi, venelasi ja teiste rahvaste esindajaid, nagu näiteks Sergei Soldatov, Artem Juskevitš, Kalju Mätik, Oleg Trjutrumov, Arvo Varato, Tunne Kelam jt. Osales koos Juskevitši ja Mätikuga Eesti Demokraatliku Liikumise (EDL) programmiliste dokumentide väljatöötamisel. 1972 valminud EDL programmi põhieesmärgiks oli Nõukogude totalitaristliku riigikorra kukutamine ja kogu riigi demokratiseerimine koostöös teiste ikestatud rahvastega ning Eesti iseseisvuse taastamine õigusliku järjepidevuse alusel. Võttis osa mahuka EDL Strateegia ja Taktika koostamisest, millest pidi kujunema vastupanuvõitluse praktiline käsiraamat, ning koos Mätikuga  originaalse salakirjasüsteemi SAMAS väljatöötamisest ja rakendamisest põrandaaluste gruppide omavahelise sidepidamisvahendina. Seda salakirja praktiseeriti vangilaagris viibides ning ka hiljem side pidamisel ukraina, moldova, läti ja gruusia vastupanuliikujatega. Osales omakirjastuslike ajakirjade Демократ ja Eesti Demokraat väljaandmisel. Teinud tõlkeid ja kaastööd paljudele omakirjastusväljaannetele. Kunstiliselt kujundanud ja tehniliselt vormistanud Eesti Rahvusrinde (ERR) häälekandjat Eesti Rahvuslik Hääl, EDL väljaandeid Eesti Demokraat,  Демократ, Демократ Эcтоний ja Луч Свободы.

Kiirend oli osaline EDL ja ERR poolt ÜRO Peaassambleele ja ÜRO peasekretärile saadetud memorandumite koostamisel, milles nõuti Nõukogude okupatsiooni lõpetamist ja Eesti iseseisvuse taastamist. See 1974. aastal Läände jõudnud dokument andis tunnistust, et eesti rahvas ei ole leppinud Nõukogude okupatsiooniga ning et vabadusvõitlus toimub kõigele vaatamata edasi.

Kiirend arreteeriti 13. detsembril 1974 KGB poolt süüdistatuna nõukogudevastases agitatsioonis ja propagandas. Lisaks nõukogudevastaste materjalide koostamisele, paljundamisele ja levitamisele oli üheks süüdistuspunktiks ülalmainitud memorandumi koostamine. Koos temaga arreteeriti  veel Soldatov, Juskevitš, Mätik ja Varato. 21.-31 .oktoobril 1975 mõistis ENSV Ülemkohus Kiirendi nõukogudevastase agitatsiooni ja -propaganda ja nõukogudevastase organisatsiooni tegevuses osalemise süüdistusel 5 aastaks vangilaagrisse. Soldatovit ja Mätikut karistati 6-, Juskevitšit  5aastase vabadusekaotusega. Eeluurimisel ja kohtus tunnistusi andnud ning oma tegevust hukka mõistnud Varatot karistati tingimisi 3aastase vabadusekaotusega.

Karistuse kandis Kiirend Permi oblasti poliitvangilaagris, kus osales mitmesugustes protestiaktsioonides ning laagrikroonika koostamisel ja edasitoimetamisel. Vabanes 13. detsembril 1979, asus elama Tallinna ja naasis endisele töökohale, kus töötas 1989. aastani. Lisakaristusena kohaldati Kiirendile ühe aasta jooksul administratiivjärelevalvet, mille kohaselt ta ei tohtinud  lahkuda ilma eriloata Tallinnast, pidi alates kella 22st kuni 6ni viibima oma elukohas ning pidi kord nädalas end miilitsas registreerima .

Vangistusest naasnuna liitus Kiirend avaliku vastupanuliikumisega. Tegeles poliitvangide perekonnaliikmete abistamisega, pidas sidet Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskusega, tegeles inim- ja rahvusõiguse rikkumise juhtude väljaselgitamisega, levitas keelatud kirjandust, koostas avalikke kirju ja pöördumisi, abistas aktiivselt poliitvangide perekondi. Toimetas vastupanuliikumise põrandaaluse kroonika Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis. Andis allkirja mitmele kollektiivsele protestikirjale.

12. juulil 1982 kuulati ta KGB poolt üle Johannes Hindi kriminaalasjas, põhjuseks viimase poolt koostatud stalinismi kuritegusid paljastav traktaat. 1984. aasta algul kuulas KGB Kiirendit üle ukraina rahvuslase Valeri Martšenko kriminaalasjas. 12. detsembril 1983 tegi KGB töötaja Juri Dogadko Kiirendile ametliku hoiatuse Mart Nikluse kaitseks ja Jüri Kuke surma puhul kollektiivsetele kirjadele allakirjutamise eest ning soosiva suhtumise eest Lagle Pareki, Heiki Ahoneni ja Arvo Pesti isikutesse ning nende nõukogudevastasesse tegevusse. 1. novembril 1984 tegi KGB läbiotsimise Kiirendi kodus ja Kiirend kuulati üle ukraina rahvuslase Apollon Bernitšuki kriminaalasjas. 1987. aasta algul tehti Kiirendile KGB poolt ametlik hoiatus nõukogudevastase tegevuse jätkamise eest.

Kiirend osales aktiivselt taasiseseisvumisprotsessis, oli Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) asutajaliige, kuulus korduvalt ERSP juhatusse. Valiti Eesti Kongressi saadikuks. Pärast iseseisvuse taastamist tõmbus aktiivsest poliitikast eemale. Aastail 1989–1994 töötas ASi Fööniks reklaamidirektorina, seejärel kuni pensionile jäämiseni trüki- ja kirjastusfirmas Ortwill reklaamijuhina. Tegeleb kirjakunstiga, kuuludes Eesti Kirjakunstnike Ühingusse. 2000. aastal autasustati teda Riigivapi IV klassi ja 2006. aastal Riigivapi III klassi teenetemärgiga.

(avaldatud 30.9.2014)

* * *

Eesti Mandela 80!

22. septembril tähistab teenekas vastupanuliikuja ja pikaajaline poliitvang Mart-Olav Niklus, oma 80. juubelisünnipäeva. Avalikkusele tuntud pigem Mart Niklusena, on ta 1950.-1980. aastail toimunud vastupanuliikumise silmapaistvaim esindaja ning ülemaailmselt tuntud kui Eesti vastupanuliikumise karismaatiline sümbolkuju. Huvitava kokkusattumusega tähistatakse 22. septembrit Eestis ka Vastupanuvõitluse päevana, kuid see tähtpäev on pühendatud 1944. aasta Otto Tiefi valitsususele.  
Tartus kooliõpetajate peres ilmavalgust näinud Niklus lõpetas 1957. aastal Tartu Riikliku Ülikooli bioloogi-zooloogina, spetsialiseerudes ornitoloo­giale. Järgmise aasta 21. augustil arreteeris KGB ta süüdistatuna Tartu lagunenud hooneid, barakke ja lühilaineraadiosaadete segajate maste kujutavate fotode välismaale toimetamises, kus need avaldati välis­eesti ajalehtedes. Peale selle süüdistati Niklust nõukogudevastases agitatsioonis, Lääne elu kiitmises ja raamatu „Eesti rahva kannatuste aasta“ levitamises. 14.–15. jaanuaril 1959 toimunud kohtuprotsessil mõistis Eesti NSV Ülemkohus Niklusele Vene NFSV KrK § 58-4 (rahvusvahelise kodanluse sellele osale, kes kapitalistliku süsteemi asemele tulnud kommunistliku süsteemi õigusvõrdsust mitte tunnusta­des püüavad seda kukutada, samuti selle kodanluse mõju all olevaile või tema poolt vahenditult organiseeritud ühiskondlikele rühmi­tustele ja organisatsioonidele ükskõik mis viisil abi osutamine vaenuliste tegude teostamises NSVL vastu) alusel kümme aastat vabadusekaotust ühes asumisele saatmisega kolmeks aastaks Nõukogude Liidu kaugematesse rajoonidesse.
Karistuse kandis Niklus Mordva vangilaagrites. 1966. aastal vaatas Eesti NSV Ülemkohus tema süüasja uuesti läbi, kuna vahepeal oli muutunud kriminaalkoodeks. Kuna Niklusele inkrimineeritud paragrahv nägi ette vaid seitsmeaastast vabadusekaotust, vabastati ta 30. juulil 1966.  

Tartusse tagasi jõudnuna Niklusel oma erialast tööd teha ei luba­tud ning ta läks tööle Tartu autokolonni remonditöölisena. Aastail 1966–1971 töötas samas autojuhina, liinidispetšerina ning omandas autosõiduinstruktori kvalifikatsiooni. Niklus vallandati „aparaadi lihtsustamise“ ettekäändel. Alates 1968. aastast sai selle töö kõrvalt uueks töökohaks Tartu Võõrkeelte Kursused, kus ta hakkas õpetama inglise, saksa, vene ja prantsuse keelt. Kuid 1979. aastal vallandati ta KGB survel ka sellelt ametikohalt. Sealtpeale elatas ta end eratundide andmisega oma endistele keeleõpilastele.

Vangilaagriaastad ei olnud suutnud murda Nikluse vaimu. Pä­rast vabanemist jätkas ta suhtlust endiste poliitvangidega nii Eestis kui ka Lätis ja Leedus. Peale selle suhtles ta aktiivselt Moskva inimõi­guslastega ning edastas neile informatsiooni Eestis toimuva kohta. Niklus oli esimesi Eestis, kes hakkas nõukogude võimuorgani­tele läkitama avalikke protestikirju ning osales hiljem avaliku vastupanu­liikumise kollektiivsete protestikirjade aktsiooni­des.  

KGB ei jäänud Niklusele võlgu, vastates pidevate läbiot­simiste, ülekuulamiste, töölt vallandamise ja administratiivaresti­dega. Nii näiteks arreteeriti Niklus 1976. aasta lõpul miilitsale vastuhakkamise süüdistusel. See juhtum leidis maa­ilma ajakirjanduses laialdast vastukaja ja Niklus oldi sunnitud kriminaal­asja lõpetamise tõttu vabastama pärast pooleteise kuu pik­kust kinnipidamist Patarei eeluurimisisolaatoris. 1980. aasta märtsis mõisteti talle 13 ööpäeva administratiivaresti vastuhaku eest KGB töötajatele, kuna need olid takistanud Niklust Moskva rongile mine­mast. See ei olnud kaugeltki kõik. KGB arreteeris Nikluse 28. aprillil 1980 ning 5.–8. jaanuaril 1981 toimunud kohtuprotsessil mõisteti talle Eesti NSV Ülemkohtu poolt Eesti NSV KrK § 68 lg 2 alusel 10 aastat vabadusekaotust erirežiimiga vangilaagris ühes asumisele saatmisega viieks aastaks ning ta tunnistati eriti ohtlikuks retsidivistiks. 

Karistuse kandis Niklus Permi oblasti Kutšino eriti ohtlike riiklike kurjategijate vangilaag­ris nr 36. Käesoleval ajal asub seal Gulagi muuseum.  Niklus oli üks aktiivsemaid vangide õiguste eest võitlejaid, mitmete laagrisiseste protestiaktsioonide ja kollektiivsete protestikir­jade algataja. Tal õnnestus salaja vabadusse toimetada mitmeid avaldusi ja paljastavaid kirjutisi vangistustingimuste kohta, mis avaldati Lääne ajakirjanduses. Selle eest karis­tati Niklust korduvalt pakkide ja kirjade konfiskeerimisega, isik­like kokkusaamiste keelamisega, kartseri ja laagri sisevanglasse paigutamisega. 1983. aastal mõisteti ta kolmeks aastaks karistust kandma Tšistopoli vanglasse.

Kohe pärast Nikluse vangistamist algasid aktsioonid tema vabastamiseks. Eriti jõuliselt tegi seda Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate  Abistamiskeskus (EVVA) eesotsas selle väsimatu esimehe Ants Kippariga. 1981. aastal tegi EVVA üleskutse Nikluse päästeaktsiooniks. Selles kutsuti vabaduses viibivaid rahvuskaaslasi üles toetama Nikluse vanemate poolt 1981. aasta aprillis alustatud aktsiooni oma poja amnesteerimiseks tervislikel põhjustel ja talle N Liidust lahkumise loa andmiseks.

Nikluse vabastamist nõudsid ka teised väliseesti organisatsioonid. Eriti aktiivne oli Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides, kelle pingutuste tulemusel astus USA president Ronald Reagan korduvalt välja Nikluse kaitseks. Teatavasti oli Reagan 1980. aastatel kuulutas igal aastal välja ikestatud rahvaste nädala (Captive Nations’ Week) Baltikumis 14. juunil 1941. aastal toimunud juuniküüditamise ja muude kommunismikuritegude meenutamiseks. 14. juunil 1982 kirjutas Reagan alla USA Esindajatekojas vastu võetud seadusele, millega 14. juuni kuulutati Balti Vabaduspäevaks. Tähistamaks Nikluse 50. sünnipäeva üllitas Reagan 7. septembril 1984 läkituse, milles avaldas austust eesti inimõiguste aktivistile ja Helsingi lepingute täitmise monitoorijale Mart Niklusele. Reagan kutsus N Liitu üles austama isikuvabadusi ja põhiõigusi ning sellega seoses lubama Niklusel emigreeruda oma sugulaste juurde Rootsi. Tänu nendele toetusaktsioonidele kujunes Niklusest Eesti vabadusvõitluse sümbolkuju, keda ajakirjanduses tituleeriti maailmakuulsa Lõuna-Aafrika apartheidivastase ja pikaajalise poliitvangi Nelson Mandela eeskujul Eesti Mandelaks.  

Niklus vabanes ühena viimastest poliitvangidest 8. juulil 1988. Varasemat vabanemist pärssis tema kategooriline keeldumine armuandmisavalduse kirjutamisest. Kodusesse Tartusse naasnuna osales aktiivselt taasiseseisvumisprotsessis, oli Eesti Kongressi saadik, Eesti Komitee I koosseisu liige ja VII Riigikogu liige. Ta oli ka erakonna Meie Kodu asutajaliige ja juhatuse liige, pärast selle ühinemist erakonnaga Põllumeeste Kogu ka selle erakonna liige.

Kuigi pärast riigikogu liikme volituste lõppemist ei ole Niklus enam suures poliitikas osalenud, ent on endiselt ühiskondlikult aktiivne. Ta Tartu rahulepinguga  sätestatud piiride tuline pooldaja ja teravalt kriitiline valitsuse „reaalpoliitika“ suhtes, mida ta peab kapituleerumiseks Venemaa ees. Nikluse hinnangul pole Eestis antud õiguslikku hinnangut kommunismikuritegudele, samuti ei ole saanud teenitud karistust poliitilistest repressioonidest osa võtnud ametiisikud, nagu Niklust ja tema kaaskohtualust Jüri Kukke represseerinud prokuratuuri eriti tähtsate asjade vanemuurija Erich Vallimäe, KGB Tartu büroo ülem Antti Talur jt.  

Ühiskondliku tegevuse kõrval on Niklus viimasel aastatel pühendunud teaduslikule publitsistikale. 2012. aastal nägi viimaks trükivalgust Charles Darwini peateos “Liikide tekkimine”. Selle ja kahe teise Darwini raamatu – “Autobiograafia” ja “Inimese põlvnemine” – oli Niklus alustanud juba Mordva vangilaagris.  Niklus tõlkis raamatud eesti keelde ja saatis käsikirjad salaja laagrist välja. Darwini “Autobiograafia” ilmus Nikluse tõlkes juba 2006. aastal.   

Niklust on autasustatud Kanada Eestlaste Kuldteenetemärgi, Balti-Ameerika Vabadusliiga (Baltic American Freedom League, USA) Balti Vabadusauhinna, Eesti Vabadusvõitlejate Michigani Ühingu Kuldrinnamärgi, Ülemaailmse Eesti Vabadusvõitlejate Kes­kuse III järgu teeneteristi, Horvaatia Poliitvangide Liidu teenetemärgi, Leedu Vabariigi Suurvürst Gediminase III järgu ordeni, Ukraina Poliit­vangide ja Represseeritute Ühingu juubelimedali ja Ungari Vaba­riigi teenetemärgiga. 1992. aastal oli ta New Yorgis peetud kuuen­date ülemaailmsete Eesti päevade (ESTO-92) üheks kolmest aupatroonist. Eesti Vabariik on Niklust 2006. aastal autasustanud Valge­tähe II klassi teenetemärgiga.

(avaldatud 22.09.2014)

* * *

5. september – punase terrori ohvrite mälestuspäev

5. septembril 1972 asuti N Liidu poliitvangilaagrites (vangilaagrid, kus kandsid karistust eriti ohtlikud riiklikud kurjategijad) tähistama punase terrori ohvrite mälestuspäeva. Poliitvangid korraldasid sel päeva kollektiivseid näljastreike ja muid protestiaktsioone. Punase terrori ohvrite mälestuspäev kujunes poliitvangi päeva (30. oktoober) ja inimõiguste päeva (10. detsember) igaaastaseks protestipäevaks, kus poliitvangid avaldasid meelt võimukuritegude vastu.

 Punase terrori ohvrite mälestuspäevaga juhtisid poliitvangid tähelepanu 1918. aastal samal kuupäeval vastu võetud Vene NFSV Rahvakomissaride Nõukogu määrusele nr 710 "Punasest terrorist". Seda määrust ei olnud kehtetuks tunnistatud ning lõpetanud ei Stalini surm, Hruštšovi „sula“ ega ka Brežnevi stagnatsioon, vaid terror oma rahva vastu kestis edasi. Kuna punase terrori kehtestamise määrusega tuli nn klassivaenlased isoleerida koonduslaagritesse, on see päev pidada ka GULAGi sünnipäevaks. Selle määruse alusel hakati rajama kurikuulsaid koonduslaagreid, millest hiljem kujundati sunnitöölaagrid. Koonduslaagritest sai inspiratsiooni Adolf Hitler, kes enamlaste eeskuju najal rajas natsi-Saksamaale analoogilised kinnipidamisasutused vaenuliku elemendi tarvis.

Punase terrori kehtestamise määruse kohaselt tuli maha lasta isikud, kes olid seotud valgekaartlikke organisatsioonidega, vandenõude ja mässudega. Ent sellega ei piirdutud Terrori läbiviimisel ei peetud oluliseks, kas isik oli võidelnud enamlaste võimu vastu, vaid aluseks võeti isiku klassikuuluvus, päritolu, haridus ja elukutset. Seega kuulusid hävitamisele kõik isikud, keda võis pidada klassivaenlaseks.

Punase terrori ettekäändeks oli anda vastulöök nn valgele terrorile, kuna hiljaaegu oli toime pandud atentaadid mitme juhtiva enamlase vastu. Nii näiteks hukati  20. juunil 1918 esseeride poolt trükiasjanduse rahvakomissar Vladimir Volodarski, 29. augustil 1918 Petrogradi tšekaa esimees Moissei Uritski ning 30. augustil 1918 üritas esseer Fanny Kaplan tappa enamlaste juhti Vladimir Uljanov-Leninit.

Punase terrori määrusest sai alguse kõigi tegelike ja kujutlevate võimuloleva režiimi vaenlaste süstemaatiline hävitamine, mille käigus ei säästetud omasidki. See massiterror kestis erineva intensiivsusega kuni Stalini surmani 5. märtsil 1918. Pärast seda massirepressioonid lõpetati. Ent repressioone ei kaotatud, vaid need muutusid valikuliseks.

Pärast N Liidu lagunemist tähistati punase terrori ohvrite päeva endise N Liidu aladel mitmete ühiskondlikud organisatsioonide poolt. Ent viimasel ajal on see üritus soiku jäänud.  Eestis on 27. märtsil tähistatud langenud vabadusvõitleja päeva,  mis Eesti vabadusvõitleja Jüri Kuke (1. mai 1940 Pärnu – 27. märts 1981 Vologda) surma-aastapäev. Alates 1996. aastast on Tartu ülikoolis korraldatud langenud vabadusvõitleja päeva aulakonverentse. Mälestusüritusi Jüri Kuke auks on korraldatud ka Tallinnas, Kursis ja Mõisakülas.
(avaldatud 5.9.2015)

* * *

35 aastat Balti apellist

35 aastat tagasi 23. augustil 1979 läkitati 45 eesti-, läti- ja leedu vastupanuliikuja poolt allkirjastatud avalik märgukiri NSV Liidu, Saksamaa Liitvabariigi, Saksa Demokraatliku Vabariigi ja Atlandi hartale alla kirjutanud riikide valitsustele ning ÜRO peasekretär Kurt Waldheimile. Balti apelli nimetuse all laiemalt tuntuks saanud dokumendi saatmine oli ajastatud stalinliku NSV Liidu ja hitlerliku Saksamaa vahelise mittekallaletungilepingu ehk Molotovi-Ribbentropi pakti (MRP) sõlmimise 40. aastapäevale. Läkituses kutsuti üles asjaosaliste riikide õigusjärglasi NSV Liidu ja kahe Saksamaa valitsusi avalikustama pakti salajane lisaprotokoll mõjusfääride kohta Ida-Euroopas, tunnistama see kehtetuks pakti allakirjutamise hetkest alates ja likvideerima pakti tagajärjed. Eestlastest olid Balti apellile andnud allkirja endised poliitvangid Mart Niklus, Endel Ratas, Enn Tarto ja Erik Udam. 

Balti apelli koostamise initsiaatoriteks olid leedulased. Lõpliku kuju sai apell aga Tartus Vikerkaare 25 asuvas Mart Nikluse elamus, kus leedu vastupanuliikujad Antanas Terleckas ja Julius Sasnauskas koos majaperemehe ning Enn Tarto ja Erik Udamile tegid viimase viimistluse. Läkitus koostati venekeelsena eesmärgiga avalikustada see Moskva dissidentide kanalite vahendusel. See arvestus õigustase end igati, kuna läkitus sai kuna seda toetasid akadeemik Andrei Sahharov, Moskva Helsingi grupi liikmed Sahharovi abikaasa Jelena Bonner, Sofia Kallistratova, Viktor Nekipelov, Malva Landa ja Tatjana Ossipova, samuti tuntud inimõiguslased Ivan Kovaljov, Tatjana Velikanova, Arina Ginzburg, Leonid Ternovski, Aleksandr Lavut ja Juri Belov. See asjaolu andis Balti apellile suurema kaalu ka rahvusvahelises plaanis. Moskvalastest režiimikriitikud olid seni rahvuslikesse vastupanuliikumistesse suhtunud võrdlemisi skeptiliselt, ent Balti apellile tehtud toetusavaldusest  tähendas neile teatud stereotüüpide ümbervaatamist.

Balti apellis oli suur mõju pagulaste välisvõitlusele ja rahvusvahelisele üldsusele. Pagulasorganisatsioonidest  tegelesid aktiivselt Balti apelli levitamisega BATUN (Baltic Appeal to the United Nations)  kõrval ja Stockholmis Ants Kippari juhtimisel tegutsev Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus (EVVA). Balti apellile toetudes pöörduti Amnesty Internationali, USA Kongressi, Helsingi komitee ja paljude rahvusvaheliste organisatsioonide poole, juhtides tähelepanu inimõiguste rikkumisele okupeeritud Eestis. Rahvusvahelises plaanis tuletati lääneriikidele meelde asjaolu, et Eesti, Läti ja Leedu on ainsad endised Rahvasteliidu liikmed, kes Teise maailmasõja tagajärjel olid kaotanud oma riikliku iseseisvuse.

BATUNi, EVVA ja teiste väliseesti organisatsioonide jõupingutuste mõjul ning rahvusvahelise üldsuse survel jõudsid Balti apellis osutatud probleemid ka Euroopa Parlamenti. Parlamendisaadik Otto von Habsburgi algatusel võeti seal 13. jaanuaril 1983 suure häälteenamusega vastu resolutsioon olukorrast Eestis, Lätis ja Leedus, milles mõisteti hukka Balti riikide okupeerimine NSV Liidu poolt ning nõuti nende iseseisvuse taastamist. Resolutsioonis viidati Balti Apellile, Tartu rahulepingule ja Helsingi lõppaktile. Sellega oli Eesti, Läti ja Leedu vastupanuliikumine saavutanud suure võidu rahvusvahelisel tasandil.  

Balti apellil tulemusel hoogustus märgatavalt avalik vastupanu Eestis. Selle tulemusel liitusid mitmed uued inimesed avaliku vastupanuliikumisega. Balti apellile järgnesid mitmed avalikud kirjad. Olulisemad neist koostati ja allkirjastati koos lätlaste ja leedulastega. Neist olgu siinkohal nimetatud kolm, mille tekstid on ära toodud allpool.

17. jaanuaril 1980 saadeti kolme Balti riigi vastupanuliikujate poolt avalik kiri NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele, ÜRO peasekretärile ja Afganistani rahvale. Kirjas protesteeriti Nõukogude vägede Afganistani sissetungimise vastu ja nõuti Nõukogude väekontingendi viivitamatut ja tingimusteta väljaviimist Afganistanist. Sealjuures rõhutati Afganistani sündmuste analoogiat 1940. aasta sündmustega Balti riikides.  

1980. aasta Moskva olümpiamängude purjeregati läbiviimise kavandamine okupeeritud Eesti pealinnas Tallinnas tõi Eesti maailma spordihuviliste tähelepanu keskpunkti. 28. jaanuaril 1980 saadeti Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele (ROK) ning USA, Kanada, Suurbritannia ja teiste Balti riikide NSV Liitu inkorporeerimist mittetunnustavate riikide olümpiakomiteedele eestlaste, lätlaste ja leedulaste kollektiivne avaldus, milles juhiti tähelepanu nõukogude süsteemi inimvaenulikkusele ja anneksioonipoliitikale, mida Nõukogude Liit on teostanud Baltimaades. Avalduses kutsuti ROK-i ja rahvuslikke olümpiakomiteesid boikoteerima Moskva olümpiamänge, mis teenivad diktatuurirežiimi propagandistlikke eesmärke.

1. oktoobril 1982 läkitati kolmeteistkümne eestlase poolt avalik kiri Soome Vabariigi kodanikele. Kirjas käsitleti Tallinna Uussadama ehitusega kaasnevaid muutusi Tallinna demograafilises situatsioonis. Prognoositi võõrtööjõu massilist sissetoomist Nõukogude Liidust, mille tulemusel eestlased jääksid oma pealinnas tuntavasse vähemusse. Avaldati lootust, et Soome ei abista Nõukogude Liitu Eesti rahvuslikke huvisid ohustava suursadama väljaehitusel.  

Balti apellis esitatud seisukohad kujunesid kaalukateks argumentideks Eesti ja teiste Balti riikide vabaduse eest peetavas võitluses nii eesti vastupanuliikumise poolt kui ka pagulaste välisvõitluses. Nii näiteks alustati noore Kanada eestlase Markus Hessi initsiatiivil tähistama MRP aastapäeva Rahvusvahelise Musta Lindi Päevana (International Black Ribbon Day).  23. augustil 1987 nõuti taasiseseisvumise avataktiks olnud Hirvepargi meeleavaldusel MRP avalikustamist, tühistamist ja tagajärgede likvideerimist. Samas teatati Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi (MRP-AEG) moodustamisest. MRP-AEG tegevuse mõjul sai MRP avalikustamise nõudest laulva revolutsiooni kandev sõnum, mille ka Gorbatšovi perestroika eest võitlev Rahvarinne ega Ülemnõukogu olid lõpuks sunnitud omaks võtma. Kolme Balti riigi, keda toetasid ka vene demokraadid, ühiste pingutuste tulemusel võttis NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress 24. detsembril 1989 MRPle poliitilise ja õigusliku hinnangu, mõistis hukka pakti salajase lisaprotokolli ning selle juriidiliselt alusetuks ja kehtetuks allakirjutamishetkest peale.  

Kuna senini ei ole rahvusvahelisel tasandil antud selget õiguslikku hinnangut  kommunismi kuritegu kohta, on MRP küsimus aktuaalne ka käesoleval ajal. Tänu vastupanuliikumises osalenud eurosaadiku Tunne Kelami jõupingutustele võttis  Euroopa Parlament 2. aprillil 2009 vastu otsuse kuulutada MRP aastapäev 23. august totalitarismi kuritegude mälestamise päevaks. Varem olid samasisulise otsuse vastu võtnud ka OSCE Parlamentaarne Assamblee ning Eesti riigikogu.

Balti apelli jm vastupanuliikumise läkituste tesktid:
https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVcHA1aE9COW1TSDA/view?usp=sharing

(avaldatud 27.8.2014)

 * * *

 Rahvuslikust vastupanust Ukrainas 

Kõigist N Liidu ikestatud rahvastest on kõige ägedam vastupanu rahvusliku rõhumise ja venestamise vastu toimunud Ukrainas. Kuigi sealsed repressioonid on oldud tunduvalt karmimad kui mujal N Liidus ning poliitvangilaagrite asukatest moodustasid valdava enamuse ukrainlased, ei lakanud ukrainlaste rahvuslik vastupanu kunagi. See vastupanu vaim tuli eriti reljeefselt esile oranži revolutsiooni massiaktsioonides, Maidani barrikaadide surmapõlglikes heitlustes ning kangelaslikus võitluses Kremli poolt mahitatavate „koloraado“ terroristidega.

Vaatamata aastakümneid kestnud kangelaslikule rahvuslikule vastupanule ning vastupanuliikumise demokraatlikele ideaalidele, ei kujunenud 1991. aasta lõpul iseseisvunud Ukrainast demokraatlikku õigusriiki nagu samalt stardipositsioonilt alustanud Balti riikidest. Selleks on mitu põhjust. Kõigepealt puudub Ukrainal erinevalt Eestist, Lätist ja Leedust iseseisva riikluse traditsioon ning kogemused, millele riigi ülesehitamisel tugineda. Teiseks ei olnud ukrainlaste näol tegemist ühtse rahvaga. Kuigi statistiliselt on ukrainlaste osakaal riigi rahvastikus üle 70% ning peamiselt Krimmis, Ida-Ukrainas ja suurlinnades elavate venelaste osakaal ei ületa 20%, on ligikaudu poolte ukrainlaste kodukeeleks vene keel. Keelekasutus aga mõjutab oluliselt mentaliteeti. Seetõttu on venestunud ukrainlased ehk isegi suuremad venelased kui tõupuhtad venelased. See asjaolu tekitab pidevat vastuolu euroopalikemate läänepoolsete oblastite ukrainakeelsete ja idapoolsete oblastite venekeelsete ukrainlaste vahel. Viimaste poolel olid muidugi ka Moskva inforuumis viibivad kohalikud venelased. 

Täismahus teksti saab lugeda siit:

https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVcHRRUU54NHZIV0k/view?usp=sharing

(avaldatud 27.8.2014)

* * *

Riho Illakust, KGBst ja valikulisest mälust

9. augustil 2013 ilmus Postimehes  Kaspar Jõgeva artikkel „IRL eiras Illaku avaldust, viidates tema seotusele KGBga“. Selles kirjeldati IRLiga seotud järjekordseid segadusi. Seekord oli kriminaalide ja muude kahtlase taustaga tegelaste asemel üritatud partei ridadesse värvata väidetavalt KGBga seotud teada-tuntud tartlast Riho Illakut. Ja jälle astuti samasse ämbrisse, sest ei võetud arvesse, et „isamaareeturite liitu“ on nostalgiast või laiskusest alles jäänud veel mõni, kel on mälu ja kes veel ei olnud omandanud rentslikassi südametunnistusetust. Ja need pinnud tagumendis tõstsid häält, et kuidas nii, Illak on ju seotud KGBga. Solkmeedia hakkas sellest kohe kinni ja puhus asja suureks. Lõpuks lahendati asi tehniliselt: Illak olevat n-ö valesti aru saanud Reinsalu õlale patsutusest, pidades seda soovituseks erakonda astumiseks. Esiotsa võib tunduda kummaline, miks Illak üldse üritas IRLga liituda. Mõned nn arvamusliidrid (kel näiteks pole aimu, et Vabaõhumuuseumi direktori nimi on Pärdi, aga mitte Pärt) imestasid, miks Illak üldse IRLi tikkus. Keskerakond, Reformierakond ja sotsid oleks temasuguse tegelase avasüli ja küsimusi esitamata vastu võtnud. Selgitus on lihtne: Illak tegi seda teenekate IRLlaste Peeter Tulviste ja Jaak Aaviksoo soovitusel. Oli ju Tulviste see, kes „majandusasjades saamatu intelligendina“ tänu oma suhetele ja sümpaatiale vastupanuliikumise ringkondadega ning ühena neljakümne kirjale allakirjutanutest valiti 1993. aastal Tartu Ülikooli rektoriks. Just tema kutsus endale majandusasju prorektorina korraldama tolleaegse Tartu Linnavalitsuse Kultuuri- ja Spordiosakonna juhataja Riho Illaku. Kuigi Tulviste sõnul eelnes sellele turvakontroll, võib selles tõsiselt kahelda. Kui see kontroll oleks toimunud, siis olnuks ju loomulik, et Tulviste või tema esindaja oleks pöördunud teabe saamiseks Illakut kompromiteerivas intsidendis aktiivselt osalenud Viktor Niitsoo poole. Seda aga ei juhtunud. Seega jääb arusaamatuks, missugust turvakontrolli Tulviste silmas pidas. Kui see üldse toimus, siis võib oletada, et pöörduti vastloodud kaitsepolitseiameti poole ja uuriti, kas neil on andmeid Illaku seotusest KGBga. Mõistagi saadi verisulis kapolt negatiivne tagasiside. Kuid, mis puutub näiteks noortemajas „Sõprus“ toimunud intsidenti, millest Illak andis KGBle Viktor Niitsoo kohta tunnistusi ja esines ka tunnistajana tema kohtuprotsessil, siis pole teada, et neid sündmusi oleks taustakontrolli puhul arvesse võetud. Igaks juhuks otsustas 1998 TÜ rektoriks valitud Jaak Aaviksoo Illakule järgmisel aastal hundipassi anda. Ent haridus- ja teadusministri portfelli saanud Aaviksoo lunastas „oma süü“ Illaku vallandamisel,  võttes ta 2012. aasta augustis tööle kellest ministeeriumi rahandusosakonna investeeringute strateegia koordinaatorina. Sealt siis see tänuvõlg, mida Illak pidi tasuma IRLi astumisega, et masendaval kombel mainetkaotavale erakonnale Tartus hääli püüda ja, miks mitte ka (ameti kaudu) sellele toetust hankida.

Mis puutub Illakusse kui KGB agenti, siis sellekohased andmed puuduvad. Teadaolevalt astus ta üsna varakult komparteisse ja „ordu“ liikmeid reeglina agentideks ei värvatud. 1955. aastal sündinud ja 1974. aastal Väimela Näidissovhoostehnikumi põllumajandusliku tootmise elektroonika ja automatiseerimine tehnikuna lõpetanud Illak sai Tartu noortemaja „Sõpruse“ direktoriks 1978. aastal ehk 23 aastaselt. Ametisse, mis nõuab kultuurialast kõrgharidust sai keskeriharidusega elektrikust juht umbes samas stiilis nagu kunagi Tallinna Pedagoogilise Instituudi rektoriks punalaevastiku madrus Arnold Koop. Viimane oli vähemalt rindemees ja arvukate ordenite kandja ning omas teeneid võitluses fašistlike anastajate vastu. Kuid mis teeneid oli Illakul, kes ilmselge võhikuna kultuuri vallas pandi kultuuri juhtima (loe komissariks) noortemaja tasandil. Aga nagu vanasõna ütleb, annab jumal (KGB?) ameti, annab ka mõistuse.   

Mis puutub Illaku seostamist KGBga seoses noortemajas „Sõprus“ 16. aprillil 1980 toimunud intsidendiga, siis on see enam kui meelevaldne. Tõepoolest kuulati Illakut selle intsidendiga seoses üle ning tema oli ka TRÜ komsomolijuhtide Madis Kallioni, Valev Plato, Mart Raiki ja Andres Eesmaa kõrval üks neist, kes esinesid 23.-24. aprillil toimunud Eesti NSV Ülemkohtus toimunud kohtuprotsessil, kus Viktor Niitsood süüdistati nõukogudevastases agitatsioonis ja propagandas. Tasub aga meeles pidada, et seoses noortemaja intsidendiga kuulas KGB üle ligikaudu 20 tunnistajat, kuid kohtukõlbulikeks lugesid tšekistid peale nimetud komsomolifüürerite veel üksnes Illaku ütlusi.

Olgu öeldud, et kohtus esinesid „ENSV kuldse noorsoo“ esindajad üsna armetult ja kogeledes, nii et nende eskordiks olnud Tartu KGB ohvitser Viktor Kozlov oli isegi pealtnägijate silme all sunnitud neile selle eest peapesu tegema. Kas põles varga peas müts, või vaevas südametunnistus? Viimast ehk nende poolt oodata ei maksaks, kuid rahva üleüldine põlgus KGB käsilaste suhtes pidi ka neile teada olema.

Kuid KGBle tunnistuste andmine ja poliitilisel kohtuprotsessil KGB poolse tunnistajana esinemine ei tähenda veel KGB agentlust. Nii näiteks andsid Lagle Pareki, Heiki Ahoneni ja Arvo Pesti eeluurimisel nende vastu paljastavaid tunnistusi ka tuntud kultuuritegelased, nagu arhitektuuriajaloolane Kaur Alttoa ja filmindustegelane Jaak Lõhmus, kuid keegi ei ole neid kunagi KGB agendiks pidanud. Viimaste auks tuleb siiski ütelda, et nad ei ole kunagi kuulunud komparteisse ega ole ka mõnel muul viisil poliitikasse tikkunud. Kuid kui vaadata Illaku karjääri algust ja edasist tööelu, siis nende ametikohtade staatus pidi eeldama vähemalt KGB usaldusisiku staatust.

Huvitava kõrvalpõikena võiks siinkohal ära tuua näite, kuidas KGB oma abilisi premeeris osutatud teenete eest. Eeluurimise ajal jagasin Patareis kongi ühe eestlasest meremehega, kes on vahele võetud salakauba vedamise eest. Tema sõnul olevat keegi koputanud ja nende laeval tehti Kaliningradi (Königsberg) sadamas põhjalik läbiotsimine. Trümmist leiti sinna peitetud laadung teksaspükse. Kuna uurimist teostas ENSV KGB, toodi noormees koos kaasosalistega Patareisse, kus ta jagas minu vangikongi. Teksased aga konfiskeeriti. Kui aga toimus eeluurimistoiminguga seoses minu vastastamine Mart Raigi, Andres Eesmaa, Madis Kallioniga (ei mäleta, kas Illak ka oli), siis eranditult kõik uhkeldasid seal uhiuutes teksaspükstes. Kambrikaaslane kinnitas, et neilt oli konfiskeeritud justnimelt sama firma püksid. Ilmselt olid nad saanud neid oma teenete eest soodsalt osta, või anti neid niisama. Muidu olin neid tegelasi Tartu peal ikka poliitbüroo stiilis hallides ülikondades ringi luusimas. Lääne teksad olid aga tol ajal üliihaldatud riietusese.

Mis aga puutub Illaku halba või valikulisse mälusse, siis kasutan siinkohal juhust selle värskendamiseks. Nii näiteks alustab Illak sellest, et tema  sünnipäevale tuli ka näitekirjanik Ervin Õunapuu koos Viktor Niitsooga. Esiteks ei olnud Ervin Õunapuu tol ajal mingi näitekirjanik ega ammugi mitte teatrikunstnik. Küsitav, kas tal siis mõni näidend kusagil sahtlis oligi, ent avaldanud ei olnud ta kindlasti midagi. Näitekirjanikuks ja prosaistiks sai ta tunduvalt hiljem, sellele eelnes teatrikunstniku periood. Illak ei maini, et Õunapuu  oli sel ajal tema alluv, kuna töötas kunstnikuna noortemajas „Sõprus“. Olgu selgituseks öeldud, et sellele töökohale sai ta tänu minu ülikooli kursuseõe Ilme Tiigi vahendusele.

Minu mäletamist mööda sai kõnealune intsident alguse sellest, et Õunapuu pidi minema Illaku 25.sünnipäevale ja kutsus mind endaga kaasa. Olin pahaaimamatult nõus. Noortemajas ulatas Õunapuu Illakule kingiks oma väikese akvarelli, mille üle oli Illak silmnähtavalt rõõmus. Illak juhatas meid ühte lauda, öeldes, et sööge ja jooge. Õnnetuseks sattusid lauanaabriteks olema ülanimetatud komsomolijuhid, kellega mul tekkis emotsionaalne sõnavahetus. See aga oli kaugel räuskamisest ja kõikide sõimamisest. Ning isegi tunnistajate ülekuulamise protokollist ei nähtu, et ma oleks kasutanud vängemaid väljendeid kui „kuradi kommud“. Illaku endaga tekkis kokkupuude alles sünnipäevalt lahkudes, tema komsomolilauas ei istunud.

Iseloomulik on ka see, et kui intsident ise leidis aset aprilli keskel, siis selles asjas asus KGB tunnistajaid üle kuulama alles sama aasta novembris, ehk ligemale pool aastat hiljem. Näiteks Illak kuulati üle 16. novembril 1980. Seda oli vaja minu arreteerimiseks, mis sai teoks 4. detsembril samal aastal. Kuid selles tuleb Illakuga nõustuda, et noortemaja intsident ei olnud kindlasti peamiseks põhjuseks, miks mind vangistati. Kui võtta arvesse üksnes seda, et minu juures toimus seoses Jüri Kuke arreteerimisega 13. märtsil 1980 läbiotsimine, mida viisid läbi ülalmainitud Kozlov ja Tartu prokuratuuri uurija Jüri Vissak, ning 20. oktoobril oli minu töökohas ja elukohas uus läbiotsimine, on selge, et noortemaja intsidenti kasutati vaid ettekäändeks  minu arreteerimiseks muude asjade eest. Olgu märgitud, et nendel läbiotsimistel ei otsitud sugugi Illaku nahkpintsaku nööpi, vaid mõlemal korral võeti ära kirjutusmasin ning hulgaliselt nõukogudevastast kirjandust.

Mis aga puutub Illaku väitesse, et Niitsoo oli Tartus „teada-tuntud purjutaja“, siis kuulub see jällegi väljamõeldiste kilda. Ma ei olnud sel ajal Tartus sugugi tuntud kuju ning Illak mind kindlasti ei tundnud. Ka mina ei tundnud Illakut, küll aga ülikooli peal laiutavad komsomolijuhte, nagu Kallion ja Plato. Eesmaad ja Raiki ma ei tundnud. Nendesse suhtuti tol ajal üliõpilaste poolt kui karjeristidesse ja nendega ei soovinud endast lugupidavad tudengid suhelda. Et aga nad Illaku sünnipäeval aukohal troonisid, siis selle kohta on luuletaja öelnud: iga roju teises rojus näeb aina seltsimeest ja sõpra.

Artikli saatsin toonasele Postimehe juhatuse esimehele, hilisemale lame duck poliitikule Anvar Samostile koos järgneva kaaskirjaga:

"Lp härra Samost

Saadan Teile silmapiiri avardamiseks oma vaated seoses Illaku juhtumiga. Kuna olen kusagilt kuulnud, et Te kõvasti hindate head ajakirjandustava, mille vältimatuks eelduseks on teise poole seisukoha kajastamine, siis Postimehe artiklis, kus oli kellegi Jõgeva artikkel Illakust, on sellest küll suure kaarega mööda mindud. Lapsajakirjaniku asi, aga kus on toimetajad. Järeleaitamiseks saadan endapoolse seisukoha, mis oleks kindlasti pidanud tasakaalustamiseks olema. Aga mis teha. Kui toimetaja ei suvatse selgeks õppida Vabaõhumuuseumi teadusdirektori nime, siis, nagu karjane, nõnda ka kari.

Viktor Niitsoo"

Teadagi jäi minu vastulause avaldamata.

* * *

Kommentaariks Illaku apoloogiale

Seoses endisest KGB töötajast endise kaitsepolitseiametniku arreteerimisega on KGB käsilaste teema taaskord eesti meedias päevakorral. Oma osa selles on olnud ka IRLi Tartu piirkonnas aset leidnud erakonda raputanud järjekordses skandaalikeses. Seekordne kõmulugu oli seotud tuntud tartlase Riho Illakuga, kes jäeti IRLi vastu võtmata. Põhjuseks toodi Illaku väidetavad suhted KGBga. Neid seostati ühe aastakümnetetaguse looga. Nimelt oli 16. oktoobril 1980 noortemajas „Sõprus“ toimunud Illaku sünnipäevapeol toimunud sõnavahetus Tartu Riikliku Ülikooli komsomolijuhtide ja juhuslikult peole sattunud Viktor Niitsoo vahel. Kuna ühena ligikaudu 20st peost viibinust kuulati KGB poolt üle ka Illak ja teda peeti koos nelja komsomolijuhiga vajalikuks kutsuda kohtusse tunnistajana esinema. Miks kutsuti Illak? Aga sellepärast, et lisaks komsomolijuhtide Kallioni,, Plato, Illaku ja Eesmaa tunnistustele loeti just Illaku tunnistused vajalikuks süüdistusmaterjali kokkuseadmiseks ja nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda süüdistustel vangilaagrisse mõistmiseks. Ja ilmselt seda IRLi juhid (v.a Illaku tänuvõlglased Tulviste ja Aaviksoo) silmas pidasid, et Illak oma tunnistustega aitas kaasa nõukogudevastases tegevuses süüdimõistmisel. Ja see oli ka põhjuseks, miks Illakut erakonda ei soovitud.   
Kuigi 9. augusti Postimehe veergudel oli üsna selgesõnaliselt mõista antud, et ainuüksi Niitsoo kriminaalasjas tunnistajana osalemine ei saa olla aluseks, et kedagi KGB kaastööliseks pidada, leidub ikkagi sulemehi, kes kohe ei saa jätta Illaku au ja väärikuse eest välja astumata. Kultuurileht Sirp oli lahke ja andis sõna endisele riigiametnikule Mart Soidrole, kes lllaku apoloogina matrossovlikult üles astus. Tema muidugi eespooltoodud argumentidest ei lähtunud. Paskvillilaadses kirjatöös (ikkagi endine Kadastiku alluv, oli kellelt õppida) naeruvääristas Soidro IRLi Tartu piirkonna esimeest ja riigikogu liiget Peeter Laursonit, kellele ta lisaks rumalatele etteastetele riigikogus oli söandanud ka sm (Illak oli kompartei liige, järelikult ka seltsimees) Illakut IRLi mitte vastu võtta. Ma ei tea, mis ajendas Soidrot nii raevukalt Illaku kaitseks välja astuma, ent artiklist jääb kuidagi selline mulje, et see on nagu tasu mingi osutatud teene eest. Või, mis veel hullem, ta võis tegutseda lausa Illaku ülesandel. Igatahes paneb nii arvama kasvõi see asjaolu, et ta kunagi minult tungivalt uuris, kas mina pean Illakut KGB agendiks ja tema vastu kauna ei kannan. Vastasin talle tookord, et selle intsidendi pärast mitte, kuid Illaku muu karjäär ei välista vähemalt organite usaldusisiku rollis olemist.
Mis Soidrosse endasse puutub, siis pigem võiksid tema enda elukombed olla üsna koloriitse loo aineseks. Piirduks sellega, et 2010. aastal karistas Harju Maakohus Soidrot 3000 kroonise rahatrahviga selle eest, et ta anonüümses netikommentaaris laimas teleajakirjanik Heiki Valnerit. Jääb vaid mõistatada, mis põhjusel kasutab Sirp meediakommentaatorides kohtulikult karistatud netilaimaja teeneid. Aga ega vist kultuurilehtki ole suuteline üha kolletuvas meedias oma must-valget neitsilikkust hoida. Sestap on bulvarilehestumise esimese ilminguga valitud meediarubriiki täitma sobiv kirjatsura. Ning muidugi on kurb, et Sirp annab oma veerge kasutada sellistele tegelastele, kes kasutavad seda isiklike asjade ajamiseks ja isiklike arvete õiendamiseks.

Olgu need read taustaks alljärgnevale kirjutisele, milles on juttu Tartu KGB maja ülevõtmisest ERSP liikmete poolt.  See aastate eest kirja pandud tekst ehk aitab paremini mõista, kuidas julged mehed Tartus toimetasid.  

TARTU KGB KÖÖGIPOOLT INVENTEERIMAS

(Avaldatud Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei häälekandjas Nädalaleht 19., 26.oktoober ja 2. november 1991)

26. augustil 1991 võeti ERSPlaste Jüri Adamsi, Jüri Estami, Viktor Korrovitsi, Viktor Niitsoo ja Lagle Pareki poolt üle Tartu KGB maja. Selle asukad sunniti lahkuma, ruumid pitseeriti ja hoonet asus valvama Kaitseliidu Tamme Malev. Hiljem liitus valvajatega ka politsei.
See rahva poolt omal algatusel läbiviidud aktsioon sundis Savisaare valitsust veel sama päeva õhtul vastu võtma määrust, millega peatati KGB tegevus Eestis. Määruses nähti ette segakomisjonide moodustamine kohalike omavalitsuste ja KGB esindajaist, kellele tehti ülesandeks sulgeda ja pitseerida ruumid KGB hoonetes, võtta arvele neis leiduv inventar ja dokumendid, katkestada erisidepidamine ning tagada KGB isikkoosseisu inimõigused ja isikupuutumatus.
Tartu KGB maja ülevõtmise viisist tingitud eriolukorra tõttu moodustati KGB likvideerimise komisjon Tartus märksa laiemal alusel, kui seda nägi ette valitsuse määrus 26. augustist. Komisjoni esimeheks määrati küll linnapea Toomas Mendelsoni poolt linna õigusnõunik Indrek Koolmeister, kuid oma esindatuse linna- ja maavalitsuse, linnavolikogu ning politsei kõrval said komisjonis ka erakonnad ja liikumised, Kaitseliit, "Memento", ajalooarhiiv ja ajakirjandus. Mõistagi olid esindatud kirjanikud kui KGB maja õigusjärgsed omanikud. Maja komandandiks kinnitati kuni komisjoni töö lõppemiseni Kaitseliidu Tamme Maleva ülem Harri Henn. Moodustati alakomisjonid, kelle ülesandeks jäi maja režiimi korraldamine, vara inventeerimine, dokumentide ja sidevahendite ülevaatamine ning arvelevõtmine.

Täisteksti saab lugeda siit:

https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVM3JreGpCSWQtLWs/view?usp=sharing

* * *

Miks ERSP ei kestnud?

Taastatud iseseisvuse esimestel aastatel tundus, et ERSP-l on õnnestunud vabaneda aktsioonipartei

mainest, kelle tegevus lõpeb iseseisvuse saavutamisega. Ennustuste kiuste oli ERSP-st saanud arenenud struktuuriga poliitiline erakond. Välja oli kujumenud juhtimisstruktuur, esialgselt kollektiivselt juhtimiselt oli üle mindud erakonna esimehe statuudile. Üle kogu Eesti tegutsesid piirkondlikud organisatsioonid.

10. detsembri 1989. aasta   kohalike nõukogude ja 18. märtsi 1992. aasta ENSV Ülemnõukogu uue koosseisu valimisi ERSP boikoteeris, keskendudes Eesti Kongressi valimistele.

24. veebruarist 1. märtsini 1990 toimunud Eesti Kongressi valimise kulgesid ERSP-le edukalt. Erakond seadis üles 174 kandidaati, kellest 81 osutusid valituks (neist 5 kodakondsuse taotlejad), väliseestlaste hulgast lisandus 17 saadikut. Seda oli küll mõnevõrra vähem kui Rahvarindel ja Muinsuskaitse Seltsil, kuid hiljem liitus osa sõltumatuid saadikuid ERSP-ga ning ERSP muutus suurimaks ja mõjukamaks jõuks Eesti Kongressis.

Avaldatud kogumikus Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. ERSP aeg. - Koostaja Eve Pärnaste. MTÜ Magna Memoria. Tallinn 2008, lk 144-151.

Täisteksti saab lugeda siit:

https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVM190RmhVaEFyOGc/view?usp=sharing

* * *

Kommunist mittekommunisti ei usalda 

Intervjuu Financial Timesi omaaegse Moskva korrespondendi David Satteriga.

Teisipäeval esitles Tallinnas oma raamatut “Meeletuste ajastu: Nõukogude Liidu allakäik ja langus” ajalehe Financial Times omaaegne Moskva korrespondent David Satter. Autori sõnul on tegemist NLi viimase viieteistkümne aasta koondkroonikaga.

Viktor Niitsoo: Teil on nõukogude elust vahetu kogemus, olite Financial Timesi (FT) korrespondent Moskvas aastail 1976–82. Kas nõukogude tegelikkus vastas teie ettekujutusele?

David Satter: Esimest korda käisin ma NLis1969. aastal. Olin siis Inglismaal Oxfordi ülikooli aspirant ja sõitsin sinna turistina. Oxfordis õppimise aegu käisin seal veel mitu korda, sest olin NList ja Venemaast huvitatud. Kui saabusin Moskvasse 1976. aastal juba akrediteeritud korrespondendina, oli mul mingi kogemus olemas. Samuti oli NLi kohta loetu aidanud kaasa kujutluspildi tekkimisele. Olin rabatud seal valitsevast bürokraatiast ning võimude oskamatusest ja soovimatusest arvestada inimisiksusega. Sõbrunesin aga erinevate inimestega, mis pehmendas negatiivset muljet sellest ühiskonnast. Kirjutasin sel ajal dissertatsiooni Hannah Arendti kohta. Raske oleks ette kujutada paremat ettevalmistust tutvumiseks nõukogude tegelikkusega. See oli Arendt, kes ütles, et totalitaarne süsteem on ideoloogia ja terrori ühildumine. Ja mis kõige olulisem: ta märkas, et sotsialistlik süsteem püüab pidavalt luua näilist tegelikkust. Ma nägin oma silmadega, et nad püüavad kõige inimliku loogika kiuste luua süsteemi, mis asendab objektiivse tegelikkuse võltstegelikkusega. Nad püüdsid väevõimuga luua oma tegelikkust ja surusid selle seda peale õnnetutele inimestele, kes elasid NLi territooriumil, kust nad ei saanud välja.

FT korrespondendina oli arvatavasti teie ülesandeks kirjutada Nõukogude majandusest. Teie huvid sellega aga ei piirdunud, te hakkasite käsitlema ühiskondlik-poliitilisi teemasid. Mida te teadsite inimõiguste rikkumisest Nõukogude Liidus ja Balti riikide okupeerimisest?

FT on majandusajakiri, kuid need, kes sinna kirjutavad, kirjutavad ka poliitikast. Ilmnes, et eriti palju finantsuudiseid polnud võtta. Mind ei huvitanud eriti majandusasjad, FT toimetust ei huvitanud jälle eriti NL, kuna seal ei saanud raha teha. Sellepärast olid nad nõus Moskvasse saatma rohelise inimese (olin siis 28aastane). Ma ei olnud algul isegi koosseisuline korrespondent, vaid freelancer. Mina keskendusin ühiskondlik-poliitilistele teemadele, kaasa arvatud dissidentlik liikumine. Ja nemad olid valmis mulle vastu tulema. 1975. aastal oli NL koos teiste riikidega Helsingi lepetele alla kirjutades nõustunud soodustama inimestevahelisi kontakte, reisimisvabadust ja muid vabadusi, mida NL loomulikult rikkus. See, et NL ei täitnud seda, mida oli lubanud, sai normaalseks reportaaži subjektiks.

Mida teadsite dissidentliku liikumise kohta? Sahharovist te kindlasti teadsite?

Ma teadsin nii Sahharovi kui ka paljusid teisi. Ning mul olid kontaktid Baltikumis. Tuntud dissidendi Aleksandr Ginzburgi korteris tutvusin Leedu dissidendi Kęstutis Jokubynasega. Tema kutsus mind Leetu eesmärgiga, et külastaksin kõiki Balti riike. See oli minu esimene reis mööda NLi, kus mul ei olnud saatjat. See oli täiesti legaalne ja võimude poolt lubatud reis. Oli palju väliskorrespondente, kes töötasid aastaid Moskvas, kuid kel ei õnnestunud ilma saatjata kuhugi sõita. Muidugi nad reisisid, kuid ainult gruppidena. Mulle tundus see algusest peale imelik ja ma soovisin üksinda reisida. Võib-olla teised korrespondendid ei soovinudki üksinda reisida. Ja siis mulle organiseeriti provokatsioon, mida ma olen kirjeldanud oma raamatus.

“Meeletuste ajastu” eestikeelse väljaande sissejuhatuses pealkirja all “Ärge eales laskuge kõnelusse tundmatutega” kirjeldatud kontaktid Leedu, Läti ja Eesti vastupanuliikujatega meenutavad põnevusromaani süžeed. Kuidas kommenteerite praegu, ligi 30 aastat hiljem, Riia – Tallinna rongis aset leidnud kohvrivargust, kui läksid kaduma teie märkmed, ja kohtumisi Tallinnas KGB poolt ette söödetud valerahvuslastega?

See oli muidugi KGB provokatsioon. See oli eelkõige ideoloogiline ettevõtmine: nad soovisid mind ümbritseda võltstegelikkusega.

Kas teil oli andmeid selle kohta, et teie kaudu püüavad Eesti teisitimõtlejad edastada Läände Eesti Helsingi grupi dokumente? Tookord tehti just siis selle grupi loomiseks ettevalmistusi.

Ma ei teadnud täpselt, mida ma saan, kuid olin valmis vastu võtma iga tõepärast infot sisaldavat dokumenti. Selle, mida nad ei saanud mulle tookord üle anda, edastasid nad mulle hiljem Moskvas. KGB ei saanud sellest provokatsioonist mingit kasu. Ma ei tundnud nägupidi Mart Niklust ja Erik Udamit, ma ei teadnud, kes mind ootavad. See, et nende asemel esinesid Eesti KGB-lased, oli minu jaoks täiesti uus situatsioon. Ma kahtlustasin, et see on provokatsioon. Kuid see oli nii fantastiline ja mulle nii mõistetamatu, et seda võib tõesti teha, et otsustasin, et nad on tõelised dissidendid, kuna neil oli nende dissidentide kohta olemas kogu informatsioon.

Milline võis olla KGB eesmärk seda provokatsiooni läbi viies? Nurjata teie kontaktid? Või oli mõni muu eesmärk, näiteks saada sellest mingit propagandistlikku kasu? Te kirjutate, et kartsite minna ühes kolhoosis sauna, kartes provokatsiooni, et teid võidakse süüdistada homoseksualismis. Kas te ei kartnud, et vagunikupees võidakse lavastada seksuaalne provokatsioon, näiteks vägistamine?

Alateadlikult vist kartsin küll. Olin siis 29aastane ja ma ei olnud abielus. Vägistamissüüdistust ma siiski ei kartnud, kuigi see juhusuhe tütarlapsega rongis oli kohutav ettevaatamatus ja rumalus. Kuid fabritseeritud homoseksualismi süüdistus kohutas mind rohkem, sest ainult mõni kuu varem oli Reuteri korrespondent selle süüdistusega NLst välja saadetud. Sellega võrreldes ei tundunud kupees olevast tüdrukust lähtunud oht mulle nii suur.

Kas võimud ei püüdnud teid seoses selle juhtumiga šantažeerida?

Ei. Tundub, et nad rahuldusid sellega, et nurjasid minu kohtumise Eesti dissidentidega. Vist oli ka neile huvitav, kui palju nad võisid minuga manipuleerida. Nurjanud minu kohtumise ja saavutanud selle, et kaotasin Leedus tehtud märkmed, võisid nad loota, et dissidendid mind enam ei usalda. Kuid ma taastasin selle info mälu abil. Tekst loeti ette BBCs ja Vabadusraadios. Selles plaanis dissidendid võitsid. Mis puutub minu usaldamisse, siis dissidentidele see vahejuhtum üldiselt korda ei läinud. Neile oli oluline muu: see, et ma olin valmis nende juurde sõitma, nendega rääkima, kõik üles kirjutama ning olin valmis nendega koostööd tegema. Mingi lugu tüdrukuga neile eriti korda ei läinud.

Millised olid teie suhted võimudega seoses dissidendikontaktidega? Riigist teid välja ei saadetud, saite oma lähetusaja lõpuni olla?

Nad püüdsid mind 1979. aastal NList välja saata, kui nad korraldasid mulle teise provokatsiooni. See oli siis, kui sõitsin koos oma ema ja õega Ukrainasse külastamaks paiku, kust on pärit minu esivanemad. Nad emigreerisid sealt enne I maailmasõda. Olin Tšernobõlis, kus, nagu teada, on praegu aatomireaktor. Olime palju vaeva näinud selle reisi organiseerimisega. Võimud ei tahtnud meid sinna lubada, püüdsid seda kohta meie eest blokeerida. Me keeldusime ära sõitmast ja jäime sinna seni, kuni olime näinud, mida olime tahtnud näha. Pärast kirjutati vene lehtedes, et ma olen huligaan, et pidasin end isandlikult üleval ja muid rumalusi. Nad hurjutasid mind paljudes nõukogude lehtedes ja püüdsid mind riigist välja saata. Kuid nad siiski ei söandanud, sest olin USA kodanik ja Inglise ajalehe korrespondent. USA ja Inglise saatkond kaitsesid mind ning ähvardasid, et saadavad vastumeetmena nii Londonist kui Washingtonist välja nn Nõukogude korrespondendi. Sovetid ei tahtnud kaotada ühe poisikese pärast kaht väärtuslikku agenti. Ja pärast seda ma otsustasin hakata koguma selle raamatu jaoks materjali.

Te kirjeldate nõukogude süsteemi kui katset hävitada terve rahva kõlbluskeskus, et inimesed sandistuksid psühholoogiliselt, ning et selleks loodi hermeetiliselt suletud keskkond, mille kõrgemaks tõevormiks on marksism-leninism. Miks see eksperiment läbi kukkus?

Arvan, et see süsteem oli ebaloomulik ning arvestas sellega, et inimesed on 1986. aastal sama entusiastlikud ja ideoloogilises eufoorias, nagu nad olid 1917. aastal. Kuna aja jooksul kaotas ideoloogia sisu, muutus kogu süsteem aina nõrgemaks ja haavatavamaks. Piisas sellest, et seda püüti veidi ratsionaalsemaks muuta. Ning algasid pöördumatud protsessid, mis viisid kogu süsteemi hukuni.

Miks oli nii massiliselt nn tõeotsijaid, kes astusid riigivõimuga vastasseisu ja kelle saatust te oma raamatus kirjeldate? Kuidas said nad selles süsteemis tekkida?

Tegelikult neid ei olnudki nii palju. Võttes arvesse selle süsteemi barbaarsust, võib pigem imestada, et neid oli nii vähe. Kuid kui arutame, miks nad üldse olid, siis on põhjus selles, et tegemist oli multinatsionaalse riigiga, kus rõhuti peaaegu kõiki rahvaid, kaasa arvatud venelasi. See oli maa, kus seadused ei toiminud, kus inimesed olid sellisel määral vabadustest ilma jäetud, mida maailma ajalugu ei olnud varem tundnud. Nendes tingimustes on vältimatu, et tekivad rahulolematud. See ei saanud politseirepressioonide tõttu olla massiline, kuid inimeste moraalset teadlikkust hävitama ei olnud suuteline ka nõukogude süsteem. Algul nad uskusid süsteemi, isegi dissidendid. Kuid nende usk lõppes, kui nad mõistsid, et nende püüdlusi kunagi ei rahuldata. Siis nad mõistsid, et tegu ei ole mitte üksikjuhtumi, vaid kogu süsteemiga.

Milline oli teie arvates dissidentide roll NLi liberaliseerimisel, mis lõpptulemusena viis impeeriumi lagunemiseni?

Gorbatšov opereeris situatsioonis, mis oli dissidentide poolt loodud. Dissidendid aitasid tal korrastada suhteid Läänega ja kogu välismaailmaga, see avaldas mõju NLi välispoliitikale. Dissidendid näitasid nõukogude rahvale, et vastupanu režiimile on võimalik, ja aitasid neil vabaneda hirmust. Isikliku eeskujuga valmistasid dissidendid rahvast ette nõudma avalikustamist ja demokraatlikke vabadusi. Algul ei olnud kavas NLi lagundada, vaid reformida. Kuid eelkõige Balti riikide massiliikumiste tulemusena osutus reformimine võimatuks. Dissidentide tegevus, mis õõnestas süsteemi legitiimsust mitte ainult rahva, vaid ka kommunistlike liidrite seas, halvas võimude vastupanu ja otsustavuse kasutada verevalamist rahvarahutuste mahasurumiseks. Veretööd siiski oli, nagu Vilniuses, Thbilisis ja mujal.

Miks ei ole dissidendid suutnud NLi-järgsel Venemaal, aga ka Ida-Euroopas ja Balti riikides poliitikutena läbi lüüa, kui vähesed erandid kõrvale jätta?

Ehk kõigepealt sellepärast, et Venemaast ei saanud demokraatlikku maad. See maa jäi nomenklatuuri küüsi. Ja ka inimesed ei võtnud omaks demokraatlikku mentaliteeti. Dissidendid ei pürginudki võimule, nad kaitsesid ideaale. Sellised inimesed ei suutnud omandada kavalusi, karjerismi ja muid valitsemisvõtteid. Nende voorused, mis olid väärtuslikud opositsioonis, takistasid neil uues süsteemis läbi löömast. Nende seas oli ka mitmeid erinevaid voolusid, neid ühendas vastasseis Nõukogude režiimiga. Kui see vastane kadus, haihtus ka üksmeel ja tekkisid lõhed.

Miks avaldub peaaegu kõikjal endise Nõukogude bloki maades nõukogude aja nostalgia? Miks rahvas eelistab valitsejatena näha endisi kommuniste?

Vabadus on paljudele koormav. Nõukogude ajal olid inimesed vabad vajadusest oma peaga mõtelda, vabad vastutusest, võisid elada kui kariloomad mitte millegi üle pead vaevamata. Paljud inimesed, kes ise olid kommunistid, ei usalda neid, kes seda ei olnud. Sest inimene, kes demonstreerib oma valmidust grupi nimel kompromisse teha, äratab alati vähem kahtlust kui see, kes tegutseb oma äranägemise järgi.

Kas kujutasite 1990ndate algul ette, et liberaalsest, varase Jeltsini Venemaast kujuneb autoritaarne-imperialistlik Putini Venemaa?

Seda oli võimalik ette näha, sest Venemaal ei suudetud luua õigusriiki. Seadusetusele ei saa midagi rajada. Seadusetus sünnitab diktatuuri, nagu see oli Itaalias või Saksamaal. Seda saanuks vältida, kui peamiseks prioriteediks oleks olnud seaduslikkuse taastamine, et majanduslikes ümberkorraldustes oleks domineerinud moraalne kontekst.

See oli vist teie järgmise raamatu teema?

Sellest on juttu minu raamatus “Darkness at Dawn: The Rise of the Russian Criminal State” (Yale Press, 2003). SEesti ee raamat on tõlgitud vene keelde. Loodan, et kunagi üllitatakse see ka eesti keeles.

Viktor Niitsoo

Avaldatud ajalehes Sirp  7. novembril 2005 

Erik Udam kui vastupanuliikumise järjepidevuse kandja

Eesti iseseisvus taastati õigusliku järjepidevusese kaudu 24. veebruaril 1918. aastal välja kuulutatud Eesti Vabariigiga ning sellele järjepidevusele põhinevad ka tänase Eesti riikluse alu sed. Analoogiliselt Eesti riikluse järjepidevusega võib alates 1950. aastate keskpaigast rääkida ka vastupanuliikumise järjepidevusest. See järjepidevus kajastus nii isikutes, kes seda kandsid, kui ka kindlas eesmärgis, mille nimel võideldi. Selleks eesmärgiks oli võõramaise okupatsiooni lõpetamine ja Eesti iseseisvuse taastamine.

Ent miks me räägime vastupanuliikumise järjepidevusest alates 1950. aastate keskpaigast? Teatavasti algas eesti rahva vastupanu Nõukogude Liidu okupatsioonile alates Eesti okupeerimisest 1940. aastal ja kestis kuni Eesti iseseisvuse taastamiseni 1991. aasta augustis.

Artikkel pidi ilmuma Udami mälestusraamatus „Mees, keda ei murtud“ (koostajad Jaan Isotamm, Enn Tarto ja Jüri Pertmann. – Kirjastus „Ilmamaa“, Tartu, 2001), ent erimeelsuste tõttu Isotammega loobusin igasugusest kaastööst.

Täisteksti saab lugeda siit:

https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVLXRvUGhPUlMzaVU/view?usp=sharing

Kas Eesti käitus riigina? 

Tallinna linnakohtus mõisteti 25. septembril riigireetmises süüdi Tiit Madisson. Endist N. Liidu poliitvangi, vabadusvõitlejat ja Hirvepargi ajaloolise meeleavalduse peakorraldajat nuheldi kahe aasta ja kahe kuu pikkuse vangistusega. Ühtlasi sai Eesti endale esimese poliitvangi. Tuntud tõsiasi, et revolutsioon õgib oma lapsi, leidis kinnitust ka nn. laulva revolutsiooni variandis.

Postimees 15.10.1996

Täisteksti saab lugeda siit:

https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVOFlMVWRvdkNTeUk/view?usp=sharing

Vene riigi ehitamisest Eesti sees

Kuigi Vene saatkond keeldub Eesti valitsuse nõuetele vaatamata esitamast Eeslis elavate Vene kodanike nimekirju, arvatakse Eestis elavat üle saja tuhande Vene alama. Seda on tunduvalt rohkem kui Ameerika Ühendriikides, Prantsusmaal või Saksamaal, kuigi neis riikides elab venelasi kümneid kordi rohkem kui Eestis.

Vene kodanike arvu kiire kasv Eestis on üks muulaste käitumise tendentsidest, mis väärib lähemat vaatlust. Kuigi Vene kodakondsusesse astujate seas pole tehtud sotsioloogilisi uurimisi, võib olulisi eksimist kartmata pakkuda välja mõned põhjused, mis on siin elavaid muulasi ajendanud otsustama Vene kodakondsuse kasuks.

Vaba Eesti Sõna 12.9.1996

Täisteksti saab lugeda siit:

https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVZjk1S0FrcEs3Y2M/view?usp=sharing

Kuidas ohjeldada Kaitseliitu?

Peaaegu alati, kui on tegemist mingi intsidendiga kaitsejõududes, juhtub see millegipärast siis, kui Eesti riik on silmitsi sise- või välisraskustega. Pullapää jäägrite etteaste toimus ajal, mil Ida-Virumaa linnades käis täie hooga ettevalmistus autonoomiareferendumiks. Ka Tartu kaitseliitlased poleks oma praegu EPMÜ valduses oleva hoone hõivamiseks saanud valida Eesti riigile halvemat aega.

Kuigi selle avantüristliku väljaastumise otseseks ajendiks oli ajakirjandusest läbi jooksnud teade, et EPMÜ kavatseb oma valduses oleva peahoone ruume firmadele välja üürida, ei saa see olla mingil juhul kaitseliitlaste poolt kordasaadetu õigustuseks. Õnneks jätkus kaitseliitlastel tervet mõistust tagasi tõmbuda ja vabandada ning uus Pullapää kriis jäi tulemata.

Postimees 4.6.1995

Täisteksti saab lugeda siit:

https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVMXlWeWZFRVJlMG8/view?usp=sharing

Dramaatilised talvepäevad

Tartu rahu aastapäeva tähistamisest seitse aastat tagasi

Eellugu

Vahetult pärast Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi (MRP-AEG) poolt edukalt organiseeritud Hirvepargi meeleavaldust 23. augustil 1987 kaivitus Eesti avalikkuses elav diskussioon MRPst ja selle tagajärgedest Eesti saatusele. Seda silmas pidades otsustasid MRP-AEG liikmed juhtida eesti rahva tähelepanu ka teisele ülimalt tähtsale daatumile meie ajaloos – Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel 2. veebruaril 1920 Tartus sõlmitud rahulepingule, mille tulemusena Venemaa tunnustas Eesti iseseisvust ja loobus igaveseks ajaks pretensioonidest Eesti territooriumile.

Eesti Aeg 1.2.1995

Täisteksti saab lugeda siit:

https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVc3NNQlRIdjBfV2M/view?usp=sharing

Äripäev astub valimisvõitlusse

Seni päevapoliitikast hoolega distantseerunud Äripäev (edasi ÄP -toim) heitis 30. novembril apoliitilisuse voorusevöö hoogsa kaarega ült ning artiklitega “Vähi alustas manöövreid”, “Vähi pürgib majandust juhtima” ja “Poliitikud teel majandushoobadeni” sukeldus hoogsalt valimiskampaaniasse. Kuna neil kirjutistel puuduvad viited autorile või autorite kollektiivile, võib oletada, et tegemist on toimetusepoolsete seisukohtade esitamisega.

Äripäev 16.12.1994

Täisteksti saab lugeda siit:

https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVXzlrZEpmOUxGdU0/view?usp=sharing

Millised on ohud rahvuslikule julgeolekule?

Valitsuskriis on nüüdseks küll ületatud, kuid igasugused kriisiilmingud, mis kõigutavad meie verisulis omariiklust, on teretulnud meie vaenlastele. Seetõttu on eluliselt tähtis, et riikliku julgeoleku, aga ka riigikaitse ja välispoliitika põhiküsimustes oleks poliitiliste jõudude vahel konsensus. Erimeelsused selles vallas võivad viia kõige saatuslikumate tagajärgedeni.

Eesti Sõnumid 14.11.1994

Täisteksti saab lugeda siit:

https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVcDNwb0Z0Qm44cGs/view?usp=sharing

Mis ikkagi sundis meid valitsuskoalitsiooni jääma

Olin üllatunud, et minu intervjuu "Hommikulehele" leidis nii elavat vastukaja. Nähtavasti tabasin seal kellegi jaoks eriti hella kohta, sest minu väidete kummutamiseks on ajakirjanduse veergudel üksteise järel sõna võtnud kolme erakonna juhtisikud - Liberaaldemokraatlik Partei juhatuse liige Aarne Veedla ("Rong, mis kihutab kuristikku, "Hommikuleht", 29. august 1994), Eesti Rahvusliku Eduerakonna esimees Ants Erm ("Kes ikkagi sundis meid opositsiooni minema", "Hommikuleht", 5. september 1994) ja Eesti Rahvuslaste Keskliidu aseesimees Robert Vill ("Mälul ei tohiks olla lühikesed jalad nagu valel", "Hommikuleht", 6. september 1994).

Iseenesest on väga tervitatav, et ajakirjanduse veergudel on alanud poleemika erakondade ja poliitikute vastutuse teemal.

Hommikuleht 14.9.1994

Täisteksti saab lugeda siit:

https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVdDZBTlpVREN6ZTA/view?usp=sharing

Miks oli vaja muuta kriminaalkoodeksit?

10. veebruaril võttis Riigikogu vastu kriminaalkoodeksi, Eesti NSV kriminaalprotsessi koodeksi ja haldusõigusrikkumiste seadustiku muutmise ja täiendamise seaduse. Selle algatajad olid ERSP saadikurühma liikmed Epp Haabsaar ja Viktor Niitsoo. Seaduseelnõu menetlemise käigus lisati Riigikogu liikme Paul-Olev Mõtsküla ettepanekud, millega karmistati karistusi vägivalla eest politseiametniku või temaga võrdsustatud isiku vastu ning riiklikult kehtestatud vormiriietuse ja ametitunnistuse ebaseadusliku kasutamise eest.

Rahva Hääl 3.3.1994

Täisteksti saab lugeda siit:

https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVTktQWmpIMTNZQzA/view?usp=sharing

Endise jäägrikompanii ohtlikud mängud

25. juulil juhtus see, mis paratamatult pidi varem või hiljem juhtuma. Sel päeval tegid Läänemaa Vabatahtliku Jäägrikompanii juhid avalduse, millega teatasid oma lahkumisest Eesti kaitsejõudude koosseisust. Selline samm oli täiesti prognoositav. Endine jäägrikompanii oli ju puhtakujuline üleminekuaja nähtus. Asjaolu, et kaks üleminekuaja valitsust ei pööranud mitmesugustel põhjustel erilist tähelepanu kaitsejõudude ülesehitamisele, tingis omaalgatuslike riigikaitsestruktuuride loomine entusiastide poolt. Ent nüüd, kus põhiseaduslik riigikord ja riigiorganid on taastatud, mõjus selline isepäine väeüksus lubamatu anakronismina. On päris selge, et ükski endast lugupidav valitsus ei salli käske eiravaid väeosasid. Seega oli valitsuse otsus arvata jäägrikompanii Eesti kaitsejõudude koosseisust välja ainuõige samm.

Postimees 3.8.1993

Täisteksti saab lugeda siit:

https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVemhzRll5ZG1rZ0k/view?usp=sharing

Enne mõtle, kui ütled

Vastuseks 21. sept. 1993 "Päevalehes" avaldatud Ville Sonni artiklile "Mõtleme veel"

1992. aasta talvel avalikustas tartlane VILLE SONN oma pikaajalise tegevuse KGB informaatorina. Sestpeale on ta sagedasti kasutanud kõikvõimalikke massiteabevahendeid oma arvukateks avaldusteks. Kui V. Sõnni senine produktsioon puudutas põhiliselt tema enese ja KGB-ga seonduvat, siis 21. septembri ’’Päevalehes” avaldatud artikliga ”Mõtleme veel” on V. Sonni kirjatöös toimunud oluline muutus.

Päevaleht 24.09.1993

Täisteksti saab lugeda siit:

https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVSTRRbTM3YzBwOGM/view?usp=sharing

Veel kord huntides lambanahas

(Vt. ka Leo Laks ’’Huntidest lambanahas, kes söövad rohtu” PL, 14.10.1993)

Viimase aja pressi sirvides torkab sagedasti silma kolm nime: Ahto Siig, Hans Laar ja Leo Laks. Esimesed kaks kirjutavad peaaegueranditult oma kodulinnade Narva ja Paldiski— probleemidest.

Kolmas kirjutaja. Leo Laks, aga on niivõrd universaalne sulesepp, et on võimeline igas eluvaldkonnas sõna sekka ütlema. Siin on L. Laks võrdväärne võitleja Toomas Alatalu endaga, kuigi viimane on aktiivse tegevpoliitikuna sündmuste keskmes, L. Laks on aga tagasihoidlik

pensionär, kes oma kirjatöödega elatusrahale lisa teenib.

Päevaleht 26.10.1993

Täisteksti saab lugeda SIIT:

Mida rohkem vassitakse, seda vähem on valijal selgust

Kavatsus anda valijaile selgust, mis on parempoolsus poliitikas ja mis eristab end parempoolseks nimetavat valimisliitu «Isamaa» Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteist, on igati tervitatav. Paraku pole kirjutise autorid selle ülesandega toime tulnud, vaid mitmete faktide vääriti tõlgendamisega saavutanud hoopis vastupidise tulemuse.

Mõne reaga on püütud populaarteaduslikult selgitada, et «parempoolsus poliitikas tähendab isiksusekeskset, lähtumist iga kodaniku indiviidi huvidest ning nende huvide ühendamise riiklikus poliitikas», et parempoolsed eelistavad eraomandit ja -ettevõtlust kollektiivsele «ning paljut muud». Sellega selguse toomine piirdubki. Valijail jääb teada saamata, «mis eristab neid end samuti parempoolseks tituleerivast ERSP-st».

Postimees 17.6.1992

Täisteksti saab lugeda siit:

https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVb0dYSThoYWNBMDA/view?usp=sharing

Gaucki komisjonist Eesti kontekstis

Võib suure tõenäosusega ennustada, et Eesti lähituleviku üheks probleemiks kujuneb küsimus, kes Eesti riigitegelastest on olnud seotud Eesti okupeerinud võõrriikide salateenistustega. Eesti Kongressi ja ülemnõukogu poolt vastu võetud süümevannetest pole siin abi. Elu on näidanud, kui külmavereliselt ollakse valmis seda vannet andma ning kui kindlad ollakse selles, et näiteks KGB-le osutatud teened dokumentaalselt tõestatutena iialgi avalikuks ei tule.

Postimees 21.09.1992.

Täisteksti saab lugeda siit: 

https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVbnVKX0ZGNVd0ZHc/view?usp=sharing

Mõned mõtted parlamendi valitava riigipea kasuks

6. veebruaril langetas Põhiseaduse Assamblee põhimõttelise otsuse, et Eesti presidendi valib riigikogu. Põhiseaduse eelnõu §80 on sätestatud presidendi valimise kord: presidendikandidaadi, kelleks saab olla vähemalt 40-aastane sünnijärgne EV kodanik, seab üles vähemalt 1/5 riigikogu koosseis ja valib riigikogu 2/3 enamus. Kui ükski kandidaat ei saa kolmes voorus nõutavat häälteenamust, kutsub riigikogu juhataja ühe kuu jooksul kokku valimiskogu, mis koosneb riigikogu liikmetest ja kohalike volikogude esindajatest Iga volikogu valib valimiskokku ühe esindaja, kes peab olema Eesti kodanik.

Otsusega valida riigipea mitte otse rahva häältega, vaid esinduskogu kaudu ammendus põhiseaduse arutelul kõige enam kirgi üles kütnud vaidlusküsimus.

Postimees 17.2.1992

Täisteksti saab lugeda siit:

https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVaTJ5SVdXS0MwOHc/view?usp=sharing 

Kas Euroopa on piisavalt suur kõigi eurooplaste jaoks?

"Is Europe Big Enough for All European?" - Selle juhtlause all toimus 6.-8.dets. Budapestis konverents, mis oli pühendatud vähemusrahvuste olukorrale hiljuti kommunismiikkest vabanenud maades. Korraldasid kaks USA ühiskondlikku organisatsiooni. 

Nädalaleht 21.12.1991 

Täisteksti saab lugeda siit: 
https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVcUFHczlRMlhxUUU/view?usp=sharing

Põhjala-Baltikumi inimõguste seminar Rootsis

Rootsi, Taani, Norra ja Soome Hclsinki komitee kõrval oli Leedu esindatud Helsinki komitee, Läti Helsinki-86 liikumise, Ülemnõukogu inimõiguste komisjoni ja Läti Kongressi liikmetega. Eesti, kus teatavasti puuduvad inimõiguste ja rahvusvähemuste kaitse organisatsioonid, oli mõnevõrra teistlaadse esindatud. Võimalikust viiest delegaadist suutsime välja panna kolm inimõiguste aktivisti: Avo Üprus Kristlikust Ühendusest, Kalle Liebert liikumisest Genf- 49 ja allakirjutanu ERSP inimõiguste toimkonnast. Suure töökoormuse tõttu ei saanud kaasa sõita Jüri Liim, Tarmo Tederile ei suudetud dokumente vormistada.

Nädalaleht 2.11.1991

Täisteksti saab lugeda siit:

https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVWDhrd3hOQV9kblU/view?usp=sharing

Kuritegelik psühhiaatria

Oktoobripöördega võimu usurpeerinud enamlased rajasid maailmaajaloos senitundmatu totalitaarsusastmega riigi, kus iga teisitiolemise või vabamõtlemise vorm oli väljakutseks ametlikule ideoloogiale. Võitluses oma poliitiliste vastastega ja ebalojaalsetega arveteõiendamisel ei põlanud Venemaa uued valitsejad ära ühtegi vahendit. Kindla koha riiklike julgeolekuorganite repressiivvahendite seas omandas poliitiliselt mittekuulekate isikute vaimuhaigeks kuulutamine - kuritegelik psühhiaatria. 

Võitleja 01.12,1990 

Täisteksti saab lugeda siit: 
https://drive.google.com/file/d/0B6P0LtOutMPVWEJkNUFpRmtuUVE/view?usp=sharing