Nekipelovi raamat seevastu on dokumentaaljutustus, milles autor tuginedes isiklikele kogemustele keskendub psühhiaatrile põrgu esimesele ringile, Serbski-nimelisele Kohtupsühhiaatria Instituudile. See asutus oli omandanud kurikuulsuse eelkõige seetõttu, et seal vormistati lõplik otsus režiimikriitikute, kelleks olid valdavalt täiesti terved inimesed, erivaimuhaiglasse paigutamiseks. Autor kirjeldab üksikasjalikult ja dokumentaalse täpsusega oma kahekuulist viibimist Lollide Instituudis, kus tal siiski üle noatera õnnestus vaimuhaigeks tunnistamisest pääseda. Proviisoriharidus ja töökogemusega omandanud meditsiinialased teadmised annavad tema tähelepanekutele täiendava usaldusväärsuse.
Vene luuletaja, publitsist, inimõiguste aktivist ja kahekordne poliitvang Viktor Nekipelov nägi ilmavalgust 29. septembril 1929 Harbini linnas Hiinas. 1937. aastal kolis ta koos emaga NSV Liitu. 1939. aastal ema arreteeriti ja suri vangistuses.1950. aastal lõpetas ta Omski sõjaväemeditsiini
õppeasutuse ja 1960. aastal Harkivi meditsiiniinstituudi sõjaväefarmaatsia
teaduskonna. Mõlemad õppeasutuse lõpetas ta kiitusega. 1969. aastal lõpetas ta kaugõppes
Moskva Maksim Gorki nimelise Kirjandusinstituudi.
1960. aastatel elas ta Ukraina linnades Užgorodis ning Umanis
töötades proviisori ja apteegijuhatajana.
1966. aastal ilmus Užgorodis Nekipelovi luuletuste kogumik „Marsi
ja Veenuse vahel“ (Виктор Некипелов. Между Марсом и Венерой. – Ужгород:
Карпаты, 1966), mis hiljem levis ka omakirjastuses. Edaspidi keeldusid nõukogude
kirjastused ideoloogilistel põhjustel tema loomingu avaldamisest.
Režiimikriitilisus hakkas tal välja kujunema 1960ndate
keskel seoses inimõiguste kaitse liikumise tekkimisega NSV Liidus. 1968. aasta
augustis toimus sõnadelt tegudele minek: ta koostas ja levitas Umanis lendlehti
protesteerimaks Nõukogude ja selle satelliitide vägede sisseviimise vastu
Tšehhoslovakkiasse. Tol korral teda ei tabatud. Ta hakkas suhtlema Moskva ja
Ukraina õiguskaitsjatega (dissidendid), mistõttu sattus KGB huviorbiiti. Järgnes
töökohalt vallandamine 1970. aastal.
Aastail 1970-1974 töötas ta apteekide juhatajana Moskva
oblasti Solnetšnogorski linnas, seejärel Vladimir oblastis Kameškovos. Tema elukohas
toimusid pidevalt läbiotsimised ja teda kuulati sageli üle.
11. juulil 1973 arreteeriti ta KGB poolt ja mais 1974 mõistis
Vladimiri oblasti kohus Vene NFSV KrK paragrahvi 1901 alusel ta 2
aastaks vangi nõukogudevastaste materjalide, sh Jooksvate sündmuste kroonika ja
oma luuletuste levitamise eest. Eeluurimise ajal suunati ta kohtu-psühhiaatrilisse
ekspertiisi Vladimirisse, seejärel Serbski-nimelisse instituuti, kus viibis
15. jaanuarist 15. märtsini 1974. Vangistuse kandis Vladimiri linna lähises Jurjevitši
külas asuvas üldrežiimiga paranduslike tööde koloonias. Vabanes 1975. aasta
juulis, naasis Kameškovosse ja asus tööle arst-laborandina.
Pärast arreteerimist ja eriti vabastamise järel avaldati tema loomingut välimaistes vene kirjastustes. Lisaks "Lollide Instituudile" koostas ta kaasautorluses Aleksandr Podrabinekiga raamatu „Kollasest
vaikusest“ (Из желтого безмолвия) (1975), milles käsitleti psühhiaatria kuritarvitamist
režiimikriitikute represseerimise vahendina NSV Liidus. Tema sulest on ilmunud
mitmed ühiskonnakriitilised esseed, nagu
„Opritšnina 77“ („Опричнина 77“), „Opritšnina 78“ („Опричнина
78“), „Opritšnina 79“ („Опричнина 79“), „Võidetute kalmistu“ („Кладбище
побежденных“) ja „Stalin tuuleklaasil“ „Сталин на ветровом стекле“),
Koos Tatjana Ossipovaga koostas ta kogumiku „Opritšnina-78 jätkub“ („Опричнина-78
продолжается“). Mõned neist loeti ette lääne raadiojaamade
venekeelsetes saadetes.
Muidugi polnud ta loomingul mingit lootust trükki pääsemiseks, see levis omakirjastuses. Näiteks „Lollide Instituudi“ esmatrükk oli inglise keeles (Viktor Nekipelov. Institute of Fools. – New York: Farrar Straus Giroux, 1980), Venemaal ilmus see alles 2005. aastal. Tema loomingut avaldati Pariisis ilmuvas kirjanduspoliitilises ajakirjas Kontinent ja Moskva omakirjastuslikus ajakirjas Poiski (Поиски). 1977. aastal sai temast PEN-klubi Prantsuse haru liige.
Kirjandliku loome kõrval lõi ta aktiivselt kaasa õiguskaitse liikumises, andis allkirja mitmetele kollektiivsetele protestikirjadele, oli Moskva Helsingi grupi liige ja aktiivne kaastöötaja. Ta osales NSV Liidu invaliidide õiguste kaitse grupi loomisel.
1977. aasta märtsis esitas ta taotluse NSV Liidust
lahkumiseks, millele ametivõimudelt vastust saamata, järgnes avaldus Nõukogude Liidu
kodakondsusest loobumisest.
7. detsembril 1979 arreteeriti ta teistkordselt ja mõisteti
1980. aasta juunis VNFSV KrK paragrahvi 70 lg 1 (nõukogudevastane agitatsioon ja
propaganda) alusel 7 aastaks range režiimiga vangilaagrisse koos sellele järgneva 5aastase
asumisele saatmisega.
Karistust kandis ta Permi oblasti Tšussovoi rajooni Kutšino
asulas paiknevas eriti ohtlike riiklike kurjategijate vangilaagrites VS 389/36. Vangistuses
osales ta aktiivselt poliitvangide võitluses, saatis vabadusse protestikirju,
osales kollektiivsete näljastreikides ja tööseisakutes protestiks
laagriadministratsiooni omavoli vastu ja kaasvangide kaitseks.
Laagrikaristuse lõppedes saadeti ta 1986. aasta detsembris vangitapiga asumisele Krasnojarski krai Abani külasse. 20. märtsil 1987 vabastati ta Gorbatšovi poliitvangidele armuandmise kampaania käigus. Pärast vabanemist esitas ta kohe taotluse NSV Liidust lahkumiseks; 1987. aasta septembris lubati raskelt ja lootusetul haigel Nekipelovil koos abikaasaga Prantsusmaale sõita. Ta suri 1. juulil 1989. aastal ja maeti Pariisi lähedale Valantoni kalmistule.
Lõpetuseks minu kokkupuudetest Nekipeloviga. Kohtusin temaga vangilaagris, kus viibisin aastatel 1981-1982. Kuulusin koos temaga umbes tosina poliitvangi hulka, kes osalesid aktiivselt eespool mainitud laagrisiseses võitluses. Erilisi sõbrasuhteid meil ei tekkinud. Sellegipoolest oli mul temaga mitmed jutuajamisi, mille käigus ilmnesid teatud erimeelsused eelkõige Nõukogude Liidu poolt ikestatud rahvaste iseseisvustaotluste teemal. Ta lisas, meil ei tasu arvestada ka Moskva dissidentide toetusega, kuna nood olevat vene kultuuriruumi assimileerinud juudid ja rahvusluse suhtes võrdlemisi skeptilised. Samas oli märke, et suhtlemine mittevenelastest kaasvangidega, esmajoones ukrainlastega, keda oli kõige laagris rohkem, oli siiski ta silmi rahvusküsimuse suhtes märgavalt avanud. Nii näiteks tunnistas ta ükskord kahetsedes oma kunagist rumalust, et Ukrainas elades oli ta üleolevalt suhtunud ukraina keelde, pidades seda moonutatud vene keeleks. Eesti vastupanijatest oli ta kuulnud vaid Erik Udamist, Mart Niklusest ja teistest ei teadnud ta midagi.
Laagrisisese võitluse hulka kuulus ka laagris toimunud
sündmuste kroonika koostamine eesmärgiga see vabadusse toimetada. See toimus
järgmiselt: suitsupaberi lehtedele kirjutati imetillukeses käekirjas lisaks
laagris asetleidnule ka mitmeid muid tekste, nagu märgukirjad, petitsioonid
jne. Kui mõnel usaldusväärsel
vangil saabus pikaajaline kokkusaamine sugulastega, keerati paberilehed
tihedalt rulli ja mässiti toidukilesse, mille liitekohad sulatati tikutulega
veekindlaks. Kokkusaamise eel peitis vang kapsli oma kehasse ja sugulased toimetasid selle vabadusse.
Ka minul tuli kahel korral selline kuller olla. Saadetise
adressaadiks oli Nekipelovi naine Nina Komarova, kes elas Moskva oblasti
Frjazino linnas. Sinna mu ema Aino Niitsoo (13.04.1923-19.02.2009) ja vend
Peeter Niitsoo (10.10.1945-02.01.1999) salajase laagrikroonika ka edukalt
toimetasid.
Nekipelovi jaoks kujunes vangistus iseäranis raskeks tema
krooniliste haiguste tõttu. Füüsiliselt tervele inimesele olid laagriolud veel
talutavad, end vanematele ja püsihaigustega vangidele oli need hukatuslikud. Ravi oli peaaegu olematu ja tihtilugu kasutasid
laagrivõimud haigust ära, et vangile täiendavaid kannatusi põhjustada.
Septembris 1981 algasid Nekipelovi teravad valud neerude ja kusiti piirkonnas. Arstipunktis ei osutatud talle mingit meditsiinilist abi. Nekipelovit süüdistati hoopis selles, et ta oli arsti öösel välja kutsunud. Kuna ta seisund läks kogu aeg halvemaks, kuulutasid 16 vangi välja tööseisaku ja näljastreigi. Nõuti, et kvalifitseeritud uroloog tuleks Nekipelovit läbi vaatama. Karistuseks saadeti streikijad kartserisse. Minagi sain oma esimesed 7päevased kartseritriibulised. Ent viimas siiski saabus uroloog, kes määrati diagnoosi ja Nekipelov sai ravi. Seejärel streik lõpetati.
Nõrga tervise tõttu oli Nekipelovil praktiliselt võimatu
töönorme täita. Selle eest karistati teda alatasa kartseri, kokkusaamistest
ning laagrikauplusest ostuõiguse äravõtmisega, millele lisandusid nuhtlemised
laagrisisese võitluse eest. 1982. aasta lõpul saadeti ta kui allumatu ja
„paranemise teele mitteasunud“ vang kolmeks aastaks Tšistopoli vanglasse.