Viktor Nekipelov ja tema "Lollide Instituut"

Viktor Nekipelovi „Lollide Instituut“ kolmas minu poolt eesti keelde tõlgitud raamat, mis käsitleb psühhiaatria kuritarvitamist teisitimõtlejate represseerimisel NSV Liidus. Esimesed kaks – Vladimir Bukovski „Ja naaseb tuul...“ ja Aleksandr Podrabineki „Dissidendid“ – on mälestusraamatud, milles on autorite elukäigu kirjeldamise kõrval põhjalikult käsitletud ka kuritegeliku psühhiaatria olemust ja selle paljastamist. Neist esimene on tõlgitud paljudesse keeltesse ja kujunenud nõukogude režiimivastast võitlust kirjeldavaks kultusteoseks. Podrabineki memuaarid aga jätkavad sama teema käsitlemist sealt, kus Bukovski pooleli jääb. 

Nekipelovi raamat seevastu on dokumentaaljutustus, milles autor tuginedes isiklikele kogemustele keskendub psühhiaatrile põrgu esimesele ringile, Serbski-nimelisele Kohtupsühhiaatria Instituudile. See asutus oli omandanud kurikuulsuse  eelkõige seetõttu, et seal vormistati lõplik otsus režiimikriitikute, kelleks olid valdavalt täiesti terved inimesed, erivaimuhaiglasse paigutamiseks. Autor kirjeldab üksikasjalikult ja dokumentaalse täpsusega oma kahekuulist viibimist Lollide Instituudis, kus tal siiski üle noatera õnnestus vaimuhaigeks tunnistamisest pääseda. Proviisoriharidus ja töökogemusega omandanud meditsiinialased teadmised annavad tema tähelepanekutele täiendava usaldusväärsuse.

Vene luuletaja, publitsist, inimõiguste aktivist ja kahekordne poliitvang Viktor Nekipelov nägi ilmavalgust 29. septembril 1929 Harbini linnas Hiinas. 1937. aastal kolis ta koos emaga NSV Liitu. 1939. aastal ema arreteeriti ja suri vangistuses.

1950. aastal lõpetas ta Omski sõjaväemeditsiini õppeasutuse ja 1960. aastal Harkivi meditsiiniinstituudi sõjaväefarmaatsia teaduskonna. Mõlemad õppeasutuse lõpetas ta kiitusega. 1969. aastal lõpetas ta kaugõppes Moskva Maksim Gorki nimelise Kirjandusinstituudi.

1960. aastatel elas ta Ukraina linnades Užgorodis ning Umanis töötades proviisori ja apteegijuhatajana. 

1966. aastal ilmus Užgorodis Nekipelovi luuletuste kogumik „Marsi ja Veenuse vahel“ (Виктор Некипелов. Между Марсом и Венерой. – Ужгород: Карпаты, 1966), mis hiljem levis ka omakirjastuses. Edaspidi keeldusid nõukogude kirjastused ideoloogilistel põhjustel tema loomingu avaldamisest.

Režiimikriitilisus hakkas tal välja kujunema 1960ndate keskel seoses inimõiguste kaitse liikumise tekkimisega NSV Liidus. 1968. aasta augustis toimus sõnadelt tegudele minek: ta koostas ja levitas Umanis lendlehti protesteerimaks Nõukogude ja selle satelliitide vägede sisseviimise vastu Tšehhoslovakkiasse. Tol korral teda ei tabatud. Ta hakkas suhtlema Moskva ja Ukraina õiguskaitsjatega (dissidendid), mistõttu sattus KGB huviorbiiti. Järgnes töökohalt vallandamine 1970. aastal.

Aastail 1970-1974 töötas ta apteekide juhatajana Moskva oblasti Solnetšnogorski linnas, seejärel Vladimir oblastis Kameškovos. Tema elukohas toimusid pidevalt läbiotsimised ja teda kuulati sageli üle.

11. juulil 1973 arreteeriti ta KGB poolt ja mais 1974 mõistis Vladimiri oblasti kohus Vene NFSV KrK paragrahvi 190¹ alusel ta 2 aastaks vangi nõukogudevastaste materjalide, sh Jooksvate sündmuste kroonika ja oma luuletuste levitamise eest. Eeluurimise ajal suunati ta kohtu-psühhiaatrilisse ekspertiisi Vladimirisse, seejärel Serbski-nimelisse instituuti, kus viibis 15. jaanuarist 15. märtsini 1974. Vangistuse kandis Vladimiri linna lähises Jurjevitši külas asuvas üldrežiimiga paranduslike tööde koloonias. Vabanes 1975. aasta juulis, naasis Kameškovosse ja asus tööle arst-laborandina.

Pärast arreteerimist ja eriti vabastamise järel avaldati tema loomingut välimaistes vene kirjastustes. Lisaks "Lollide Instituudile" koostas ta kaasautorluses Aleksandr Podrabinekiga raamatu „Kollasest vaikusest“ (Из желтого безмолвия) (1975), milles käsitleti psühhiaatria kuritarvitamist režiimikriitikute represseerimise vahendina NSV Liidus. Tema sulest on ilmunud mitmed ühiskonnakriitilised esseed, nagu  „Opritšnina 77“ („Опричнина 77“), „Opritšnina 78“ („Опричнина 78“), „Opritšnina 79“ („Опричнина 79“), „Võidetute kalmistu“ („Кладбище побежденных“) ja „Stalin tuuleklaasil“ „Сталин на ветровом стекле“), Koos Tatjana Ossipovaga koostas ta kogumiku „Opritšnina-78 jätkub“ („Опричнина-78 продолжается“). Mõned neist loeti ette lääne raadiojaamade venekeelsetes saadetes. 

Muidugi polnud ta loomingul mingit lootust trükki pääsemiseks, see levis omakirjastuses. Näiteks „Lollide Instituudi“ esmatrükk oli inglise keeles (Viktor Nekipelov. Institute of Fools. – New York: Farrar Straus Giroux, 1980), Venemaal ilmus see alles 2005. aastal. Tema loomingut avaldati Pariisis ilmuvas kirjanduspoliitilises ajakirjas Kontinent ja Moskva omakirjastuslikus ajakirjas Poiski (Поиски). 1977. aastal sai temast PEN-klubi Prantsuse haru liige. 

Kirjandliku loome kõrval lõi ta aktiivselt kaasa õiguskaitse liikumises, andis allkirja mitmetele kollektiivsetele protestikirjadele, oli Moskva Helsingi grupi liige ja aktiivne kaastöötaja. Ta osales NSV Liidu invaliidide õiguste kaitse grupi loomisel.

1977. aasta märtsis esitas ta taotluse NSV Liidust lahkumiseks, millele ametivõimudelt vastust saamata, järgnes avaldus Nõukogude Liidu kodakondsusest loobumisest.  

7. detsembril 1979 arreteeriti ta teistkordselt ja mõisteti 1980. aasta juunis VNFSV KrK paragrahvi 70 lg 1 (nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda) alusel 7 aastaks range režiimiga vangilaagrisse koos sellele järgneva 5aastase asumisele saatmisega.

Karistust kandis ta Permi oblasti Tšussovoi rajooni Kutšino asulas paiknevas eriti ohtlike riiklike kurjategijate vangilaagrites VS 389/36. Vangistuses osales ta aktiivselt poliitvangide võitluses, saatis vabadusse protestikirju, osales kollektiivsete näljastreikides ja tööseisakutes protestiks laagriadministratsiooni omavoli vastu ja kaasvangide kaitseks.

Laagrikaristuse lõppedes saadeti ta 1986. aasta detsembris vangitapiga asumisele Krasnojarski krai Abani külasse. 20. märtsil 1987 vabastati ta Gorbatšovi poliitvangidele armuandmise kampaania käigus. Pärast vabanemist esitas ta kohe taotluse NSV Liidust lahkumiseks; 1987. aasta septembris lubati raskelt ja lootusetul haigel Nekipelovil  koos abikaasaga Prantsusmaale sõita. Ta suri 1. juulil 1989. aastal ja maeti Pariisi lähedale Valantoni kalmistule.

Lõpetuseks minu kokkupuudetest Nekipeloviga. Kohtusin temaga vangilaagris, kus viibisin aastatel 1981-1982. Kuulusin koos temaga umbes tosina poliitvangi hulka, kes osalesid aktiivselt eespool mainitud laagrisiseses võitluses. Erilisi sõbrasuhteid meil ei tekkinud. Sellegipoolest oli mul temaga mitmed jutuajamisi, mille käigus ilmnesid teatud erimeelsused eelkõige Nõukogude Liidu poolt ikestatud rahvaste iseseisvustaotluste teemal. Ta lisas, meil ei tasu arvestada ka Moskva dissidentide toetusega, kuna nood olevat vene kultuuriruumi assimileerinud juudid ja rahvusluse suhtes võrdlemisi skeptilised. Samas oli märke, et suhtlemine mittevenelastest kaasvangidega, esmajoones ukrainlastega, keda oli kõige laagris rohkem, oli siiski ta silmi rahvusküsimuse suhtes märgavalt avanud. Nii näiteks tunnistas ta ükskord kahetsedes oma kunagist rumalust, et Ukrainas elades oli ta üleolevalt suhtunud ukraina keelde, pidades seda moonutatud vene keeleks. Eesti vastupanijatest oli ta kuulnud vaid Erik Udamist, Mart Niklusest ja teistest ei teadnud ta midagi.

Laagrisisese võitluse hulka kuulus ka laagris toimunud sündmuste kroonika koostamine eesmärgiga see vabadusse toimetada. See toimus järgmiselt: suitsupaberi lehtedele kirjutati imetillukeses käekirjas lisaks laagris asetleidnule ka mitmeid muid tekste, nagu märgukirjad, petitsioonid jne. Kui mõnel usaldusväärsel vangil saabus pikaajaline kokkusaamine sugulastega, keerati paberilehed tihedalt rulli ja mässiti toidukilesse, mille liitekohad sulatati tikutulega veekindlaks. Kokkusaamise eel peitis vang kapsli oma kehasse ja sugulased toimetasid selle vabadusse.

Ka minul tuli kahel korral selline kuller olla. Saadetise adressaadiks oli Nekipelovi naine Nina Komarova, kes elas Moskva oblasti Frjazino linnas. Sinna mu ema Aino Niitsoo (13.04.1923-19.02.2009) ja vend Peeter Niitsoo (10.10.1945-02.01.1999) salajase laagrikroonika ka edukalt toimetasid. 

Nekipelovi jaoks kujunes vangistus iseäranis raskeks tema krooniliste haiguste tõttu. Füüsiliselt tervele inimesele olid laagriolud veel talutavad, end vanematele ja püsihaigustega vangidele oli need hukatuslikud. Ravi oli peaaegu olematu ja tihtilugu kasutasid laagrivõimud haigust ära, et vangile täiendavaid kannatusi põhjustada. 

Septembris 1981 algasid Nekipelovi teravad valud neerude ja kusiti piirkonnas. Arstipunktis ei osutatud talle mingit meditsiinilist abi. Nekipelovit süüdistati hoopis selles, et ta oli arsti öösel välja kutsunud. Kuna ta seisund läks kogu aeg halvemaks, kuulutasid 16 vangi välja tööseisaku ja näljastreigi. Nõuti, et kvalifitseeritud uroloog tuleks Nekipelovit läbi vaatama. Karistuseks saadeti streikijad kartserisse. Minagi sain oma esimesed 7päevased kartseritriibulised. Ent viimas siiski saabus uroloog, kes määrati diagnoosi ja Nekipelov sai ravi. Seejärel streik  lõpetati.

Nõrga tervise tõttu oli Nekipelovil praktiliselt võimatu töönorme täita. Selle eest karistati teda alatasa kartseri, kokkusaamistest ning laagrikauplusest ostuõiguse äravõtmisega, millele lisandusid nuhtlemised laagrisisese võitluse eest. 1982. aasta lõpul saadeti ta kui allumatu ja „paranemise teele mitteasunud“ vang kolmeks aastaks Tšistopoli vanglasse.

"LOLLIDE INSTITUUT"