Käesoleva aasta 17. veebruaril üllitas Okupatsioonide muuseum teate, mille
põhisõnumiks oli, et alates 2018. aastast saab muuseumi uueks nimeks Vabamu.
Nimemuutust põhjendati sellega, et edaspidi keskendutakse okupatsioonide
perioodi kõrval ka iseseisvuse taastamisele ja vabadusele. Muuseumi
tegevdirektor Merilin Piipuu sõnul kõneleb Vabamu nii vabaduse kaotusest kui ka
selle hoidmise olulisusest, nende soov
on panna inimesed kaasa mõtlema, kuidas erinevaid vabadusi hoida ning algatada
ühiskonnas tulevikku vaatavaid temaatilisi vestlusi ja diskussioone. Plaan
hõlmab ka ulatuslikke ehitustöid, mis on kavas rahastada annetuste kaudu. Ühisrahastuskampaaniat
on lubanud aidata käima lükata president Ilves, välisminister Kaljurand ja
paljud teised.
Ühiskondlik vastukaja nendele plaanidel on seni olnud võrdlemisi kasin.
Kiidukoore pole kuulda olnud, ent teravat vastuseisu Vabamu nime suhtes on
avaldanud vabadusvõitleja Enn Tarto ja EKRE esimees Mart Helme. Ettevaatlikult
on sõna „okupatsioon“ muuseumi nimetusest kõrvaldamist kritiseerinud ka
europarlamendi saadik Tunne Kelam.
Tarto sõnul oleks see
vastutulek ennekõike Venemaa saatkonna soovidele, aga ka endistele
kommunistidele, kelle käest on ta sõimata saanud, et polnud ju mingit
okupatsiooni. Helme arvates on see vale sõnum nii Venemaale, lääneliitlastele
kui ka meie oma rahvale, kuna Okupatsioonide muuseum loodi eesmärgiga
jäädvustada okupatsiooni ajal oma rahvale põhjustatud kannatused ja stalinlikul
perioodil ellu viidud repressioonide jõhkrus. Kavandatav muuseumi
kontseptsiooni ja nime muutmine tähendab sisuliselt tollaste asutajate ja
asutamist rahastanud väliseestlaste plaanide prügikasti heitmist. Eesti võiks
võtta eeskuju Iisraelist, mida külastavad inimesed viiakse Jeruusalemmas
vaatama holokaustimuuseumi.
Kahjuks ei ole sõna sekka
öelnud ei Memento ega ka muud poliitvangide ja vabadusvõitlejate ühendused.
Väliseestlase Olga
Kistler-Ritso rahastusel 2003. aastal avatud Okupatsioonide muuseum on esimene
muuseumi tarbeks ehitatud hoone Eestis. Muuseumi kodulehelt saame teada, et
aastatega kogutud okupatsiooniaegu sümboliseerivaid eksponaate, mida on kogunenud
ligikaudu 40 000. Muuseumi poolt tellitud 7 erinevaid okupatsiooniperioode
kajastavaid dokumentaalfilmi, mis jooksevad pidevalt ekraanidel. Museoloogilise
töö ja ekspositsiooni ülesehitamise tarbeks on välja töötatud Eesti lähiajaloo
periodiseerimise skeem. Koostöös S-Keskusega (Nõukogude Aja Uurimiskeskus) on
korraldatud mitmesuguseid seminare ning üllitatud nende seminaride materjale. Muuseumil
on ka rikkalik raamatukogu okupatsioone käsitlevatest teostest. Tehakse tihedat
koostööd analoogiliste muuseumidega või uurimiskeskustega Lätis ja Leedus, töökontaktis
ollakse Venemaa inimõigusorganisatsiooniga Memorial ning Permi oblastis endise
poliitvangilaagri nr 36 territooriumile paikneva GULAGi Muuseumiga. Ühisüritusi
on läbi viidud Eesti Kultuurkapitaliga, Varssavis paikneva Karta Keskusega,
Goethe Instituudi, Saksa Kultuuriinstituudi, Pedagoogika Arhiivmuuseumi ja
Ajaloomuuseumiga.
Kuid sellele vaatamata ei ole
muuseumist saanud okupatsiooniperioodide ajaloo uurimiskeskust, nagu seda on
näiteks leedulaste „Genocidas ir rezistencija“, eelnimetatud Karta või
Memorial. Oma süü lasub ka muuseumi kureerival sihtasutusel, mille eesotsas on
olnud sellised lähiajaloo "korüfeed", nagu Hannes Võrno või Luukas Ilves. Tänaseks
on need inimesed sealt lahkunud, kuid ka praegune koosseis (president Sylvia
Thompson, liikmed Michael A. Keller, Susan Kornfield, Ott Sarapuu, Sten Tamkivi,
Anne-Ly Reimaa, Merilin Piipuu ja Marko Poolamets) ei ärata muuseumi tuleviku
suhtes optimismi. Olgu selle tõestuseks siin osundatud Sten Tamkivile
ülaltoodud pressiteates: „Mina näen Vabamut kui mõttemaailma start-upi, millel
on säravate silmadega meeskond ja idee, millesse usutakse.“
Ilmselt on muuseumis
kavandatavad uuendused tingitud muuseumi vähesest tuntusest ja inimest napist
huvist selle vastu. Pikka aega muuseumi juhtinud Heiki Ahoneni asendamine uute
luudadega pole olukorda parandanud, sest järgneva juhi tegevus on kõrvalt vaadates
seni tundunud otsitu ja selge sihipüstituseta.
Samas seoses muuseumi uute
plaanide ja eriti kavandatava nimemuutusega ei saa kuidagi lahti tundest, et
Eestis aset leidnud okupatsioonid püütakse tagaplaanile suruda, nagu oleks
tegemist mingi häbiväärse ja piinliku mälestusega, millest püütakse vabaneda. Miks
muidu plaanitakse okupatsioonide perioode käsitleva ekspositsiooni peitmine
keldrikorrusele.
Politoloogias on mõiste
palveränduri sündroom, mille põhitunnuseks on oma rahvuslike väärtuste
põlgamine ja alavääristamine ning mõne teistsuguse, näiteks nn euroopalike
väärtuste kriitikavaba kummardamine. Selle nähtuse personifitseeritud näidetena
olgu ära toodud eelkõige president Ilves, mõned valitsuse liikmed ja
eurosaadikud. Ajakirjanduses on selle suuna esindajaks aina
sotsiaaldemokraatide Kesknädalaks muutuv EPL. Ajakirjanikest olgu nimetatud
kõigepealt Ahto Lobjakas, kelle kirjatööd tuletavad kangesti meelde omaaegseid
Max Laossoni „šedöövreid“, Jüri Kukke ja Mart Niklust represseerinud Erich
Vallimäed ülistanud Krister Paris ning mitmed Euroopas ajupestud kirjaneitsid. See
vasakradikaalne seltskond on muidugi vastu igasugusele okupatsiooni
mainimisele. Kuna muuseumi ehitustööde initsiaatoriteks on just nimelt Ilves ja
Kaljurand, siis pole raske ära arvata, kes on ka muuseumi nimevahetuse taga.
Kellelgi ei saa olla midagi
selle vastu, et okupatsioonide perioodi tegelemise kõrval laiendaks muuseum oma
tegevust ka vaba Eesti ajalooga seotud küsimustele. Kuid see ei pea toimuma
okupatsioonide perioodiga tegelemise tasalülitamise kaudu.
Ometi peaks just Okupatsioonimuuseum
olema monument neile, kes pidid taluma võõrvõimu kannatusi või andsid sellele
oma elu. See oleks elavaks tõestuseks neile, kes kinnitavad, et mingit
okupatsiooni polegi olnud. Muuseumil esimeseks sihtgrupiks on kindlasti noored,
kes antud ajaperioodil ise elanud pole. Teiseks sihtgrupiks võiksid olla
inimesed, kes on aastail 1940-1991 elanud ning repressioonidega vahetult
tuttavad või on osalenud vastupanuliikumises okupatsioonile. Nende jaoks on
muuseum mälestuspaik. Kolmandaks muuseumi külastajate sihtgrupiks on
välismaalased, kes saavad muuseumis teada Eesti traagilisest ajaloost.