Vabamu, kellele ja milleks?

Käesoleva aasta 17. veebruaril üllitas Okupatsioonide muuseum teate, mille põhisõnumiks oli, et alates 2018. aastast saab muuseumi uueks nimeks Vabamu. Nimemuutust põhjendati sellega, et edaspidi keskendutakse okupatsioonide perioodi kõrval ka iseseisvuse taastamisele ja vabadusele. Muuseumi tegevdirektor Merilin Piipuu sõnul kõneleb Vabamu nii vabaduse kaotusest kui ka selle hoidmise olulisusest, nende  soov on panna inimesed kaasa mõtlema, kuidas erinevaid vabadusi hoida ning algatada ühiskonnas tulevikku vaatavaid temaatilisi vestlusi ja diskussioone. Plaan hõlmab ka ulatuslikke ehitustöid, mis on kavas rahastada annetuste kaudu. Ühisrahastuskampaaniat on lubanud aidata käima lükata president Ilves, välisminister Kaljurand ja paljud teised. 

Ühiskondlik vastukaja nendele plaanidel on seni olnud võrdlemisi kasin. Kiidukoore pole kuulda olnud, ent teravat vastuseisu Vabamu nime suhtes on avaldanud vabadusvõitleja Enn Tarto ja EKRE esimees Mart Helme. Ettevaatlikult on sõna „okupatsioon“ muuseumi nimetusest kõrvaldamist kritiseerinud ka europarlamendi saadik Tunne Kelam.

Tarto sõnul oleks see vastutulek ennekõike Venemaa saatkonna soovidele, aga ka endistele kommunistidele, kelle käest on ta sõimata saanud, et polnud ju mingit okupatsiooni. Helme arvates on see vale sõnum nii Venemaale, lääneliitlastele kui ka meie oma rahvale, kuna Okupatsioonide muuseum loodi eesmärgiga jäädvustada okupatsiooni ajal oma rahvale põhjustatud kannatused ja stalinlikul perioodil ellu viidud repressioonide jõhkrus. Kavandatav muuseumi kontseptsiooni ja nime muutmine tähendab sisuliselt tollaste asutajate ja asutamist rahastanud väliseestlaste plaanide prügikasti heitmist. Eesti võiks võtta eeskuju Iisraelist, mida külastavad inimesed viiakse Jeruusalemmas vaatama holokaustimuuseumi.

Kahjuks ei ole sõna sekka öelnud ei Memento ega ka muud poliitvangide ja vabadusvõitlejate ühendused.

Väliseestlase Olga Kistler-Ritso rahastusel 2003. aastal avatud Okupatsioonide muuseum on esimene muuseumi tarbeks ehitatud hoone Eestis. Muuseumi kodulehelt saame teada, et aastatega kogutud okupatsiooniaegu sümboliseerivaid eksponaate, mida on kogunenud ligikaudu 40 000. Muuseumi poolt tellitud 7 erinevaid okupatsiooniperioode kajastavaid dokumentaalfilmi, mis jooksevad pidevalt ekraanidel. Museoloogilise töö ja ekspositsiooni ülesehitamise tarbeks on välja töötatud Eesti lähiajaloo periodiseerimise skeem. Koostöös S-Keskusega (Nõukogude Aja Uurimiskeskus) on korraldatud mitmesuguseid seminare ning üllitatud nende seminaride materjale. Muuseumil on ka rikkalik raamatukogu okupatsioone käsitlevatest teostest. Tehakse tihedat koostööd analoogiliste muuseumidega või uurimiskeskustega Lätis ja Leedus, töökontaktis ollakse Venemaa inimõigusorganisatsiooniga Memorial ning Permi oblastis endise poliitvangilaagri nr 36 territooriumile paikneva GULAGi Muuseumiga. Ühisüritusi on läbi viidud Eesti Kultuurkapitaliga, Varssavis paikneva Karta Keskusega, Goethe Instituudi, Saksa Kultuuriinstituudi, Pedagoogika Arhiivmuuseumi ja Ajaloomuuseumiga.

Kuid sellele vaatamata ei ole muuseumist saanud okupatsiooniperioodide ajaloo uurimiskeskust, nagu seda on näiteks leedulaste „Genocidas ir rezistencija“, eelnimetatud Karta või Memorial. Oma süü lasub ka muuseumi kureerival sihtasutusel, mille eesotsas on olnud sellised lähiajaloo "korüfeed", nagu Hannes Võrno või Luukas Ilves. Tänaseks on need inimesed sealt lahkunud, kuid ka praegune koosseis (president Sylvia Thompson, liikmed Michael A. Keller, Susan Kornfield, Ott Sarapuu, Sten Tamkivi, Anne-Ly Reimaa, Merilin Piipuu ja Marko Poolamets) ei ärata muuseumi tuleviku suhtes optimismi. Olgu selle tõestuseks siin osundatud Sten Tamkivile ülaltoodud pressiteates: „Mina näen Vabamut kui mõttemaailma start-upi, millel on säravate silmadega meeskond ja idee, millesse usutakse.“

Ilmselt on muuseumis kavandatavad uuendused tingitud muuseumi vähesest tuntusest ja inimest napist huvist selle vastu. Pikka aega muuseumi juhtinud Heiki Ahoneni asendamine uute luudadega pole olukorda parandanud, sest järgneva juhi tegevus on kõrvalt vaadates seni tundunud otsitu ja selge sihipüstituseta.

Samas seoses muuseumi uute plaanide ja eriti kavandatava nimemuutusega ei saa kuidagi lahti tundest, et Eestis aset leidnud okupatsioonid püütakse tagaplaanile suruda, nagu oleks tegemist mingi häbiväärse ja piinliku mälestusega, millest püütakse vabaneda. Miks muidu plaanitakse okupatsioonide perioode käsitleva ekspositsiooni peitmine keldrikorrusele.

Politoloogias on mõiste palveränduri sündroom, mille põhitunnuseks on oma rahvuslike väärtuste põlgamine ja alavääristamine ning mõne teistsuguse, näiteks nn euroopalike väärtuste kriitikavaba kummardamine. Selle nähtuse personifitseeritud näidetena olgu ära toodud eelkõige president Ilves, mõned valitsuse liikmed ja eurosaadikud. Ajakirjanduses on selle suuna esindajaks aina sotsiaaldemokraatide Kesknädalaks muutuv EPL. Ajakirjanikest olgu nimetatud kõigepealt Ahto Lobjakas, kelle kirjatööd tuletavad kangesti meelde omaaegseid Max Laossoni „šedöövreid“, Jüri Kukke ja Mart Niklust represseerinud Erich Vallimäed ülistanud Krister Paris ning mitmed Euroopas ajupestud kirjaneitsid. See vasakradikaalne seltskond on muidugi vastu igasugusele okupatsiooni mainimisele. Kuna muuseumi ehitustööde initsiaatoriteks on just nimelt Ilves ja Kaljurand, siis pole raske ära arvata, kes on ka muuseumi nimevahetuse taga.

Kellelgi ei saa olla midagi selle vastu, et okupatsioonide perioodi tegelemise kõrval laiendaks muuseum oma tegevust ka vaba Eesti ajalooga seotud küsimustele. Kuid see ei pea toimuma okupatsioonide perioodiga tegelemise tasalülitamise kaudu.

Ometi peaks just Okupatsioonimuuseum olema monument neile, kes pidid taluma võõrvõimu kannatusi või andsid sellele oma elu. See oleks elavaks tõestuseks neile, kes kinnitavad, et mingit okupatsiooni polegi olnud. Muuseumil esimeseks sihtgrupiks on kindlasti noored, kes antud ajaperioodil ise elanud pole. Teiseks sihtgrupiks võiksid olla inimesed, kes on aastail 1940-1991 elanud ning repressioonidega vahetult tuttavad või on osalenud vastupanuliikumises okupatsioonile. Nende jaoks on muuseum mälestuspaik. Kolmandaks muuseumi külastajate sihtgrupiks on välismaalased, kes saavad muuseumis teada Eesti traagilisest ajaloost.