Akna maailma suleb ajaleht

Nii on öelnud aforismimeister Stanisław Jerzy Lec (1909-1966) ja see ütlus käis kommunistliku ajakirjanduse kohta. Ent kas tänastes demokraatiates on asjad teisiti? Kas pressivabadusest hõiskav ajakirjandus tegelikult ei manipuleeri avaliku arvamusega, ülistades peavoolu seisukohti ja stigmatiseerides neid, kes on teisel arvamusel? Viimaseid nimetatakse vihakõnelejaiks ja taunitakse kui euroopalike väärtuste eirajaid.

Praegune meedias möllav Odini sõdalaste vastane hüsteeria tuletab kangesti meelde möödunud sajandi 80ndate aastate lõppu, mil sama raevukalt astuti ajakirjanduse veergudel välja Hirvepargi meeleavalduse korraldajate, Molotov-Ribbentropi Avalikustamise Eesti Grupi (MRP-AEG) liikmete, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), Eesti Kongressi ja Kaitseliidu aktivistide vastu. Nii näiteks käivitati massiline laimukampaania Hirvepargi miitingu peakõneleja endine poliitvang Tiit Madisson vastu. Sarnaselt tänastele odinlastele kujutati Madissoni hämara taustaga, väheste vaimuannete, ent samas ülisuurte ambitsioonidega isikuna. Kuigi Madissonile ei olnud võimalik külge kleepida kriminaalset tausta (oli ta ju vangistuses viibinud nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda eest) ei seganud see teda suliks tituleerimast. Selle kampaania musternäiteks oli ajakirjanik Mark Levini 15.– 16. septembril 1987 ajalehes Noorte Hääl avaldatud kirjutis, mis kandiski pealkirja „Sulid“. Levinile sekundeerisid mitmed "järelehüüded" 12. septembril 1987 Eestist emigreerunud Madissonile, milles okupantide kaasajooksikutest ajakirjanikud ning varjunimede all esinevad tšekistid püüdsid üksteist üle trumbata Madissoni ja tema kaaslaste alavääristamises. 

Nii nagu odinlasi kiputakse nimetama kasulikeks idiootideks, kelle tegevust koordineeritakse Kremlist, olid 30 aasta tagused poliitpropagandistid veendunud, et MRP-AEG liikmed ja ERSP moodustamise algatajad tegutsevad Lääne eriteenistuste näpunäiteid järgides. Olgu siin kirkama näitena ära toodud 21. veebruari 1988  Rahva Hääles ilmunud noore ajakirjaniku Margus Metsa artikkel  pealkirjaga „Me vajame mõttekainust“, milles ERSP al­gatajaid kir­jeldati kui pere­stroika põhjalaskjaid. Metsa arvates olid Hirvepargi meeleavaldus ja Tartu rahulepingu aastapäeva tähistamine 2. veebruaril 1988 Tartus „demokratiseerimisele ja avalikustamisele valus tagasilöök, mille armid võivad tunda anda veel tagantjärele“.  Mets lõpetab oma artikli paatoslike sõnadega, et tema ei usu võõramaiste us­kumuste kummardajaid, olgu selleks siis idamaine jumalus või mereta­gune tõde.

Väärib märkimist, et üsna varsti ERSP ettepaneku algatajaid hurjutava artikli ilmumist sai Metsast komsomolilehe Noorte Hääl peatoimetaja. Samasuguse sellitöö tasuna sai 1983. aastal EKP  Tartu linnakomitee häälekandja Edasi peatoimetajaks Mart Kadastik. Tema oli ajaleht Kodumaa veergudel andnud väärilise vastulöögi 1982. aastal toimunud välislehtedes ilmunud materjalidele, milles oli juttu Tartu ülikooli juubelipidustuste aegu aset leidnud protestiaktsioonidest. Kuid Kadastiku suursaavutused KGB hääletoruna tulid mõni aasta hiljem.

Odinlaste, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liikmete, euroskeptikute, pagulaste kontrollimatu sissevalgumise vastaste süstemaatiline mustamine nn peavoolu meediakanalites, andmata neile võrdväärset võimalust oma vaadete selgitamiseks, ei ole midagi uut ja enneolematut. Sellist propagandameetodit on kasutanud kõik totalitaarsed režiimid. Selle propaganda eesmärk  esile kutsuda elanikkonna vihkamist Euroliidu poliitika kritiseerijate vastu, koos nende võimalike toetajate heidutamisega, et ära hoida viimaste poolt samalaadse tegevuse arendamist. Meetodid on sama vanad kui maailm. Aastaid tagasi mõistsid kirjanik Aleksandr Solženitsõni epohhiloovat teost „Gulagi arhipelaag“ hukka parteikirjanike kõrval ka lüpsjad ja treialid, kes ei olnud muidugi seda raamatut lugenud. Meie oludes aetakse asju siiski soliidsemalt. Odinlastele ja pagulasvastastele kabjahoope jagavate valitsuskoalitsiooni poliitikute ja europolitrukkidest ajakirjanike kõrval me lihtinimesi ei näe. Küll aga on kasulike idiootidena üles seatud nii mõnedki lavapajatsid ja seltskonna säraküünlad. Neile tuleb aga kaasa tunda, sest Brüsseli käsulaudade õigustajate argumente pole kuigi keeruline kummutada:

·         „Mida te halate, kus need pagulased on!“ – 2015. aastal anti rahvusvaheline kaitse enam kui 100le varjupaigataotlejale. Pagulaste vastased ei soovi, et Eesti kordaks nende Euroopa riikide vigu, kes on praegu hädas oma võõrrahvaga, kes unistab Euroopa islamiseerimisest, ei austa kohalikke tavasid ega väärtusi, sooritab terroriakte ja annab ülitugeva panuse kuritegevusse, sh seksuaalkuritegudesse. Ning soovitakse juba aegsasti rakendada ennetusmeetmeid, mitte aga hakata talli ust sulgema, kui hobune on juba plehku pistnud.

·         „Kui me pagulasi vastu ei võta, siis Euroopa ei anna meile raha“ – Selline argument kõlab kui iseäranis jultunud väljapressimine. Justnagu oleks suheldaks prostituutidega, kelle teenus kinni makstakse.

·         „Rootsi ju omal ajal võttis vastu meie pagulasi, kuidas siis meie ei võta?“ – Need aga, kes praegu Euroopasse valguvad ei ole samas olukorras kui eestlased 1944. aasta sügisel. Tänased varjupaigaotsijad tulevad turvalisest Türgist, kus ei toimu sõjategevust ja  nende elu ei ole ohus. Selge, et nad ei põgene sõja eest, vaid siirduvad Euroopasse kui majandusimmigrandid.

·         „Itaalia lennukid ei tule meile appi, kui meile kallale tungitakse“ – Teades itaallaste, aga ka sakslaste, prantslaste ja enamiku riigikaitse unarusse jätnud nn vagariikide suhtumist meie kaitsmisse ei maksagi seda loota. Meid toetajaiks on alati olnud USA ja UK, mitte aga Saksamaa, Prantsusmaa ja muud nendetaolised. Euroopa Liidu propagandistid loevad oma suursaavutuseks peale sanktsioonide kehtestamise Venemaa agressiivse käitumise vastu Ukrainas ja sedagi USA survel. Ent need meetmed ei karvavõrdki Venemaa kurssi muuta. Otse vastupidi. Vaatamata elutaseme mõningale langusele on Putin populaarsem kui eal varem. Külmiku ja teleri heitluses on peale jäänud viimane.

·         „Schengeni süsteemi kaotamine tekitaks üüratut majanduslikku kahju!“ – Pagulaste massilise sisserändega seotud sotsiaalsete probleemide ja kriminogeense olukorra järsu halvenemisega oleks kulud veelgi suuremad. Turvalisusse tulebki investeerida. Kõrge korterivarguste ja -röövide olukorras ei saa kellelegi soovitada jätta kodust lahkudes luud ukse ette. Samas jäetakse välja ütlemata, et piirikontroll on tõeliseks õnnetuseks organiseeritud kuritegevusele. Inim-, narko- ja salakaubitsejad selle üle ei küll ei rõõmusta.

·         „Odinlased, EKRE on nagu Euroopa pagulasvastased erakonnad on Putini projekt.“ – See on juba viimase häda argument. Euroopa kultuuri hävitava islamiseerumise vastased jõud tekkisid ammu enne Putinit. Nõukogude Liit pidas neid neonatsideks ega ole neid kunagi toetanud, toetati hoopis komparteisid ja vasakradikaale. On arusaadav, et Kremlis käsi hõõrutakse, kuna juhtivate Euroopa riikides arulage ja lühinägelik immigratsioonipoliitika, on seadnud Euroopa Liidu lagunemise äärele,. Odinlased, PEGIDA jm sarnased ilmingud on lihtsalt selle poliitika poolt esile kutsutud vastuaktsioonid, mitte aga Putini salasepitsuste tulemus. Sarnaselt omal ajal ERSP ja Kaitseliiduga liitunud idealistlikult meelestatud noortele on tänased odinlased esile tõstnud eelkõige Euroopa pagulaskriis ja sellest Eestile kangastuvad ohud. Olukorra stabiliseerudes need inimesed pöörduvad oma igapäevatoimetuste juurde nii nagu nende eelkäijadki pärast Eesti iseseisvuse taastamist.

Õnneks on viimasel ajal loobutud lausogarast seisukohast, et pagulased aitavad täita tühikut meie tööturul ning ülal pidada nende vanureid. Isegi poliitiliselt ülikorrektse Saksa ametiisiku sõnul on kõigest 10% pagulastest sobivad Saksa tööturule. Ilmselt on see arv tunduvalt väiksem.  

Sümptomaatiliselt on odinlaste ja teiste euroskeptikute vastase sõjakäigu eesliinil Eesti Päevaleht, mille vähetuntud noorreporter andiski odinlaste vastase sõjakäigu avalöögi. Pole ka ime, sest selle väljaande esivanemateks olid just nimelt Rahva Hääl ja Noorte Hääl. Postimees paistab Kadastiku haisust vähehaaval vabanevat. Igatahes annavad sellest märku näiteks Tarmo Pikneri ja Andrei Kuzitškini tervest mõistusest lähtuvad kirjutised.

Kahjuks ei ole usaldusväärset teavet selleteemaliste seisukohtade retseptsiooni kohta. Ent küsitlused annavad selget tunnistust, et ülekaalukas enamus rahvast on selle poolt, et loobuda pagulaste tõrjeks Schengeni süsteemist. Seda, et rahvas Euroopa Liidu pagulaspoliitikat ei toeta annab tunnistust kas peaministri ja presidendi ülinõrk toetus.

Lisaks sellele võib olla kindel, et odinlasi ja EKREt jt vastalisi materdavate  artiklitel on mõju risti vastupidine. Seda põhjusel, et odinlasi kriminaalideks ja ekrelasi madalalaubaliseks tituleerides jääb mulje, et nende artiklite autorid peavad analoogiliselt oma nõukaaegsete ametivendadega rahvast lausrumalaks ja hõlpsasti manipuleeritavaks. See aga ei ole kaugeltki nii ning peavoolu ajakirjandus on muutumas üha ebausaldusväärsemaks. Eriti aga praegusel ajal kus on piisavalt alternatiivseid infoallikaid, kust alternatiivset teavet leida.   

Öeldakse, et valetajad on kergeusklikud inimesed – nad usuvad, et neid usutakse.