Valeturakas kgb-ga

Taivo Uibo. Vabadustahtega KGB vastu.

Kirjastus „Hea Lugu“. Tallinn, 2015. 208 lk.

10. märtsil esitleti Okupatsioonide muuseumis (õnneks mitte veel „start-up Vabamu“) Taivo Uibo mälestusraamatut. Kõvakaanelises fotode ja isikuloendiga varustatud ladusas stiilis kirja pandud teoses on antud ülevaade vastupanust okupatsioonivõimule 1950. aastate keskpaigast kuni järgmise kümnendi alguseni, elust Mordva vangilaagrites ning „mängust“ KGBga.

1936. aastal Tallinnas sündinud Taivo Uibo nimi ei ütle paljudele suurt midagi, ent kellele ütleb, ütleb palju. Tegemist on ühega neist arvukatest noortest, kes pärast metsavendluse mahasurumist kandis edasi Eesti vastupanuvõitluse lippu. Selle perioodi võitlejaiks olid koolinoortest koosnevad põrandaalused vastupanuorganisatsioonid. Enamikul neist oli põhikiri, programm, vandetõotus ja kindel liikmes­kond. Levitati lendlehti, seintele ja plankude maaliti okupatsioonivastaseid üleskutseid, heisati rahvuslippe, kisti maha punalippe ja hävitati okupatsioonivõimu sümboolikat. Paljud organisatsioonid kogusid ja õppisid tundma relvi, mida loodeti kasutada tulevikus vältimatult puhkevas sõjas lääneriikide ja N Liidu vahel.  

Mälestusraamatus on Uibo põgusalt puudutanud lapsepõlve, mil ta oli juba küllalt vana adumaks kaht okupatsiooni ja sellega kaasnevaid repressioone, puudust ning üleüldist hirmu ja masendust. Põhiosa on aga pühendatud vastupanuvõitlusele ning vangilaagrimälestustele.

Raamatust loeme, et autori näol oli tegemist teotahtelise, energilise, sportliku ja seiklushimulise noorukiga. Nagu poisikestel kombeks, ei suutnud ka Uibo oma näppe lõheainetest eemal hoida. 3. jaanuaril 1945 läks see talle maksma vasaku labakäe. See aga ei seganud tal tegelemaks aktiivselt jalgpalli ja isegi jäähokiga. Vutis kuulus ta ENSV noortekoondisesse, oli mitmekordne vabariigi noortemeister ja „Kalevi“ meeskonna liikmena ka täiskasvanute meistrivõitluste võitja. Keskkooli lõpetamise järel töötas ta spordiühingus „Kalev“ jalgpallitreenerina.

Sportimise kõrval tekkisid ka ühiskondlikud huvid. Uibo kirjutab, et hakkas juba noorelt juurdlema elu, surma ja elusihi üle. Samuti tundis ta end seotud olevat Eesti saatusega ning kuna Eesti oli orjastatud ja eesti rahvast ähvardas häving, ei leidnud ta muud elumõtet kui võitlus ülekohtu vastu. (lk 29)

Mõtteid said teoks 1953. aasta kevadel Tallinna 22. Keskkooli õpilaste poolt moodustatud põrandaalune noorteorganisatsiooni „Kotkad“ näol. Liikmeid oli ligikaudu 20, kellest kaks olid tütarlapsed. Organisatsiooni liikmete eeskujuks olid noorkotkad, eesmärgiks seati võitlus Eesti vabaduse eest, esmaülesandeks rahvustunde ja vabadusaate tõstmine rahva seas. Peamiseks tegevuseks oli uute liikmete kaasamine ja lendlehtede levitamine. Lendlehed kirjutati moonutatud käekirjaga, organisatsiooni tähiseks varustati need „K" tähega. Üleskutseid maaliti suurte trükitähtedega plankudele ja majaseintele.

Esimene sissekukkumine tuli seoses Tallinna 2. Keskkooli stendile 24. veebruari 1955 kinnitatud lendlehega. Selle koostas ja pani üles Erik Udam.  KGB sai tema jälile massilise käekirjakontrolli kaudu ligikaudu 8 kuud hiljem. Ülekuulamistel  võttis  Udam omaks lendlehe koostamise ja ülespanemise. Organisatsioonist „Kotkad“ aga vaikis ja nii jäi see avastamata. Aga mitte kauaks. Vahele jäädi üsna labasel kombel. Üks organisatsiooni liige oli unustanud vandetõotuse teksti koolipingi sahtlisse, kust see kellegi "ausa leidja" käe läbi sattus KGBsse. Käekirjakontroll juhtis tšekistid Ülo Turmeni jälile, kes koos Uiboga arreteeriti 23. novembril 1956. Viimasele mõisteti nõukogudevastane tegevuse eest 5 aastat vabaduse­kaotust. Turmen aga vabastati vahi alt, võttes arvesse tema puhtsüdamlikku ülestunnistust ja kahetsust.

Uibo edasine elu jätkus Mordva ANSV eriti ohtlike riiklike kurjategijate laagris. Sinna olid koondatud need nõukogudevastase tegevuse eest süüdimõistetud isikud, keda Stalini surmale järgnenud poliitvangide vabastamise kampaaniate käigus ei olnud lahti lastud. Sel ajal viibis Mordva vangilaagrites arvukalt eestlasi, kelleks olid peamiselt metsavennad ning Saksa või Soome mundrites võidelnud. Oli ka üksikud kultuurite­gelasi, nagu näiteks luuletajad Enn Uibo ja Artur Alliksaar. Need laagrid olid kohaks, kus said kokku, tutvusid ja sõbrunesid  erinevates vastupanuorganisatsioonides osalemise eest vangistatud noored.  

Uibo sattus laagrisse Gulagi ajaloo kõige liberaalsemal perioodil. Tol ajal võisid vangid piirimatult kirju saata ja pakke saada, kanda pikki juukseid, erariideid ja käekelli, omada sularaha, mille eest sai nn kommertssööklas toidulisa. Kuid juba 1950. aastate lõpul hakkasid vangistustingimused järk-järgult karmistuma ning 1961. aastaks olid kõik need soodustused uue karmima vangistusrežiimiga taas ära võetud.

Laagris olid ka saksa vangide tehtud jalgpalliväljak ja korvpalliplats. Uibo eestvedamisel moodustati võistkonnad, kes võtsid mõõtu ukrainlaste ja leedukatega. Seejuures kasutati võistlusvormide juures rahvussümboolikat, mis vabaduses oleks olnud mõeldamatu.

Seoses rahvuskaaslastega teeb Uibo huvitava tähelepaneku. Vanemad eesti mehed elasid amnestia ootuses ja tegid hoolega tööd, et karistusaega lühendada. Samas olid nad nii eestiaegse kasvatuse kaudu kui ka loomult hoolikad ja korrektsed töömehed. Noored seevastu tööd teha eriti ei tahtnud. Uibo toob ära ühe tsehhimeistri sõnad: „Baltikumi mehed on väga tublid ja asjatundlikud töömehed, aga nende noored on samasugused nagu teised komsomolid.“ (lk 60-61)

Tegelikult ei olnud asi selles, et noored vangid oleks olnud erilised tööpõlgurid, kuigi ka nemad olid nakatatud Eestisse juba levinud sovetlikust töössesuhtumisest. Vangilaagrisse sattumine ei olnud nende vaimu murdnud ning vabadusse jõudes kavatsesid nad võitlust jätkata. Selles osas erinesid nad oluliselt oma vanematest saatusekaaslastest, kes olid elu hammasrataste vahele sattunud eelkõige olude sunnil, olgu selleks ametialane tegevus iseseisvas Eestis või Saksa okupatsiooni ajal, sunnitult „valel poolel“ sõdimine või enese varjamine metsas. Nemad ei pidanud mingit vastupanu üldse mõeldavaks ja suhtusid irooniliselt noortesse, kes nende arvates olid endale ise häda kaela kutsunud. Seda suhtumist iseloomustab kõige täpsemalt Karl Neitsovi öeldu: „Neil, kes vangilaagrisse ise tulevad, pole vaja kiruda laagri toitu.“ (lk 60)

Laagris leidis Uibo mõttekaaslased eelkõige Eesti Noorte Maleva liikmete Jaan Isotamme, Enn Tarto ja Voldemar Kohvi näo, kellest tekkis sõprusring. Arutati poliitika, kirjanduse ja ajaloo üle ning unistati Eesti iseseisvuse taastamisest. Otsiti elu mõtet ja jõuti ikka ja jälle seisukohani, et võitlust tuleb jätkata.  

1957. aasta suvel moodustati grupp, mille nimeks sai „Kotkas“. Juhiks valiti Uibo, esmaülesandeks seati grupi laiendamine uute liikmetega ning põhisuunaks ideoloogiline töö. Korraldati loengud Eesti ajaloost, jälgiti ja arutati rahvusvahelise elu sündmusi, tähistati Eesti rahvuspühi, lauldi keelatud laule, enamikus Eesti Leegioni repertuaarist. Peeti ka poliitilisi diskussioone. Neist ühe teemaks oli, kes on eestlastele ajaloo vältel rohkem halba teinud, kas sakslased või venelased. Vaekauss kaldus idanaabri poolele.

1959. aasta algul küpses tõdemus, et Eesti tuleviku nurgakiviks saab olla soome hõimude ühinemine. Grupi „Kotkad“ asemel moodustati uus organisatsioon nimetusega  „Eesti Uusrahvuslaste Liit“ (EURL), mille juhiks sai jällegi Uibo. Senisele tegevusele lisandus hõimurahvastega ühinemise aate propageerimine.  

Organisatsiooni liikmete jaoks pidi laagris viibimise aeg olema eneseharimiseks, poliitiliseks ülikooliks ja ettevalmistuseks tulevaseks võitluseks, mis pidi algama Eestisse tagasi jõudes. Laagrist vabanes Uibo ennetähtaegselt 31. mail 1960. Olgu märgitud ennetähtaegselt õnnestus tol ajal lahti saada suuremal osal noorteorganisatsioonide liikmetest. Okastraadi taha pidid jääma mõned üksikud, kes olid silma paistnud tööpõlgurluse ja sagedaste kartseriviibimistega.

Paraku valmistas 1960. aastate Eesti tegelikkus Uibole tõsise pettumuse. Eesti rahvas oli tema hinnangul nelja-viie aastaga lakanud uskumast peatse vabanemise võimalusse. Selle põhjuseks elujärje silmanähtav paranemine ning tarbijamentaliteedi laialdane levik. Suur mõju oli ka Ungari ülestõusu brutaalsel mahasurumisel lääneriikide täieliku osavõtmatuse juures. Pärast seda oli selge, et Valge laeva jutud tuleb unustada ja kohandada oma elu okupatsiooni tingimustes.

Ebasoodsate olude ja paljude lootuste purunemise kiuste otsustati võitlust siiski jätkata. Kuna hetkesituatsioonis tundus Eesti tulevikuperspektiiv soome hõimude ühinemise kaudu liiga utoopilisena, otsustati EURL reorganiseerida puhtrah­vuslikuks Eesti Rahvuslaste Liiduks (ERL). Koostati uus põhikiri, milles seati eesmärgiks Eesti iseseisvuse taastamise ning vene okupatsiooni ja šovinismi lõpetamine. ERLi juhiks valiti traditsiooniliselt Uibo, jätkusid salakoosolekud, uute liikmete otsingud ja rahvusaateline propaganda. Kuna uute liikmete kaasamine läks üle kivide ja kändude, hakkasid Uibot üha sagedamini närima kahtlused nende ürituse jätkamise mõttekuses osas.

Nendele kõhklustele tegi lõpu KGB sekkumine. Kiviõlis jalgpallitreenerina töötav Uibo arreteeriti 25. juunil 1962. Samas süüasjas võeti kinni Enn Tarto, Tartu Muusikakooli õpilane Jarmo Kiik, TRÜ ajalootudeng Priit Silla, Türi-Allikul elektriinsenerina töötav Erik Udam  ja Tallinna Autobaasi nr 1 autolukksepp Valdo Reinart.  ERLi liikmete vangistamine tähendas ühe perioodi lõppu Eesti vastupanuliikumise ajaloos. Vastupanusse tekkis seisak, mis kestis kuni kümnendi lõpuaastateni, mil kerkisid esile uued tegijad.  

Teine arreteerimine tõi kaasa Uibo vaimse murdumise. Kaalunud olukorda, otsustas ta kogu süü enda peale võtta. Uibo põhjendab sellist käitumist sooviga säästa kaaslasi. Selline seletus ei näi kuigi usutav. Pigem võib oletada, et Uibo uskus talle antud lubadusi ja lootis juurdlusega koostööle asudes saada kergemat karistust. Uibo käitumine ei päästnud sugugi teda ega ta kaaslasi vangistusest, vaid andis hoopis hävitava löögi Uibo mainele. Kuidagi ei saa lahti tundest, et Uibo puhul on tegemist inimesega, kes kohta öeldakse: lammaste ees mees, aga meeste ees ise lammas. Olles omaealiste seas vaieldamatuks ja autoriteetseks liidriks, ilmutas ta KGBga silmitsi seistes ootamatut nõrkust. Andnud kuradile sõrme, võeti ta koos naha ja karvadega, mille lõpptulemuseks oli aastaid hiljem manduda kõigi poolt põlatud KGB agendiks.

Saanud 6aastase vangistuse (kaaslased veidi vähem), oli Uibo oma autoriteedi kaaslaste silmis lõplikult maha mänginud. Ise kirjutab ta selle kohta järgmist: „1960. aastal olin lahkunud laagrist liidrina, tagasi jõudes aga ei tea kellena. Igasuguseid jutte oli siin, alates reetmisest kuni selleni välja, et Eesti Rahvuslaste Liit oli ülepea KGB loodud peibutis.“ (lk 144)

Raamatu kõige intrigeerivamaks osaks on viimasel kümnekonnal leheküljel kirja pandud sündmused. 1968. aasta suvel vabanes Uibo vangistusest, olles ühtekokku veetnud okastraadi taga üheksa ja pool aastat. Sattunud mitmesuguste kohanemisraskuste tõttu tugevasse hingelisse kriisi, osutus ta kergeks saagiks KGBle, kes viivitamatult ulatas oma "abistava käe". Algasid sagedased kohtumised KGB majori Jakob Lillemaaga, mille tulemusel sai väärikast vastupanuvõitlejast KGB agent varjunimega „Toomas“. Uibo põhjendab seda sammu sooviga õppida tundma KGB vahendeid ja meetodeid, millega rahvast kartma panna ja võimalikku vastupanu likvideerida. Teiseks põhjuseks oli huvi teada saada, mida temast tahetakse. Ning kõige tähtsamaks pidas Uibo seda, et äkki õnnestub tal see mäng hoopis nende endi kasuks pöörata. (lk 192-193)

Jääb vaid oletada, kas siinkohal oli tegemist enesepettusega või paljastatud KGB agentide tavapärase õigustusega. Kogenud poliitvangina pidi Uibo olema teadlik, et luuremäng KGB vastu sai tegelikult olla vaid valeturakas kogenud kaardisulleriga, kel on pakis märgitud kaardid ja varrukais valetrumbid.  

Võimalik, et Uibo lootis niiviisi taastada oma kadumaläinud positsiooni endiste võitluskaaslaste hulgas. Sellest annab tunnistust kasvõi asjaolu, et ta teavitas oma värbamisest Isotamme ja Tartot. Kuigi mõlemad olid põhimõtteliselt sellise käitumise vastu, arutati ometi üheskoos läbi, millist mittemidagiütlevat informatsiooni KGBle ette sööta.  Pole teada, et Uibol oleks õnnestunud tšekistide plaane välja selgitada või hoiatada kedagi KGB aktsioonide eest. Pigem kasutasid tšekistid tema endapoolsete insinuatsioonide levitajana, mille eesmärgiks oli neile huvipakkuvate inimeste hirmutamine või diskrediteerimine.

Raamatus vaikib Uibo sellest, kas ta sai oma agenditegevuse eest rahalist tasu või muid hüvesid. Uibo kirjutab, et KGB õhutas igati tema kirjanikuambitsioone lubades abi trükki saamisel ja Kirjanike Liitu pääsemisel. Sellest aga ei tulnud enamat kui kaastööd lastelehes Säde ja muudes väljaannetes.

Uibo kirjutab, et tema agendikarjäär lõppes 1970. aastate lõpul, kui ta suutis oma šefile selgeks teha oma sobimatus sellesse ametisse. Võib oletada, et tšekistidele olid teadlikud Uibo topeltmängust. Kuna Isotamm, Tarto ja ka teised vastupanijad Uibot ei usaldanud, oli ta agendina niikuinii kasutu. Nii lastigi tal rahumeeli minna.

Raamatus kirjeldatud sündmused lõpevad Eesti taasiseseisvumisega. Olgu siinkohal ära toodud lisandusi Uibo edasise käekäigu kohta. Eelkõige väärib märkimist, et veel enne Eesti riigi naasmist avaldas Uibo pikema kirjutise, milles vabadusvõitluse ja vangilaagrimälestuse kõrval ta avalikustas oma tegevuse KGB agendina. (Taivo Uibo. Rindel ja tagalas. ‒ Vikerkaar, nr. 5/1991) Tolle aja kontekstis oli tegemist enneolematu ja hulljulge sammuga. Enepaljastus ja kahetsus aitasid Uibol tagasi võita oma vanade võitluskaaslaste usalduse ning oktoobris 1991 sai temast Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei liige. Selle järglase IRLi nimekirja kuulub ta tänase päevani. Erakonnapoliitikas Uibo juhtivat rolli ei mänginud, küll aga sai temast siseminister Lagle Pareki meeskonnas ministeeriumi referent. Aastail 1997-2007 töötas ta Sisekaitseakadeemias politseikolledži direktori asetäitjana.