Ei saa öelda, et oleksin Igor
Gräzini imetleja. Otse vastupidi. Ometi on üks asi, milles toetan teda täielikult
ja nimelt selles, et Eestile ei ole presidenti üldse vaja.
Kohe kuulen vastuhäälte koori:
kuidas me ilma presidendita hakkama saame, kogu aeg on ta ju olnud;
seadusandlik võim versus täitevvõim vajab vahekohtunikku; rahvas vajab
moraalset majakat jne.
Kas häda on tõesti nii suur,
et ilma presidendita kohe kuidagi ei saa? 1920. aasta põhiseadus
riigipea institutsiooni ette ei näinud. Tema üleandeid täitis riigivanem ehk
praeguses tähenduses peaminister. Selliselt saadi kenasti hakkama kuni
kolmekümnendate aastate alguskolmandikuni. Siis aga hakkas usk demokraatiasse
majanduskriisi ja Euroopas üha laiemat ulatust võtvate autokraatiate mõjul
kahanema ning tekkis igatsus kõva käega riigijuhi järele. Omalt poolt aitasid sellele
kaasa perioodilised valitsuskriisid, erakondade nn lehmakauplemine riigipiruka
jagamisel ning mitmed juhtpoliitikuid tabanud majandusskandaalid. Muidugi ei
olnud pidevate valitsuskriiside põhjuseks presidenditus, pigem oli asi
valimiskünnise puudumises, mis võimaldas riigikokku pääseda ja seal kaalukeeleks
olla kõiksugu pisierakondadel.
Ent viimaks saabus aeg, kus rahva
tahe pääses võidule. Rahvahääletusel oli edukas vabadussõjalaste juhikeskne
põhiseaduse eelnõu, mille sätteid Päts ja Laidoner pöörasid osavalt
vabadussõjalaste endi vastu.
Pätsi näpunäidete järgi
kokkupandud ja 1938. aastal jõustunud põhiseadus andis riigipeale ülisuured
volitused, kehtestas „juhitava demokraatia“ ja tõi lõpptulemusena kaasa hääletu
alistumise. Väärib märkimist, et juunipööret viidi läbi Pätsi dekreetide abil täies
vastavuses põhiseadusele, mis sest, et N Liidu saatkonnast tulnud näpunäidete
ja surve all. Tõrge tuli alles valimisseaduse muutmisega, mida põhiseadus
presidendil teha ei lubanud.
Aga kuidas on lugu vahemehe
rolliga täidesaatva ja seadusandliku võimu vahel? Jätame siinkohal Pätsi kõrvale.
Tema valitses presidentaalset riiki, vaatleme, kuidas on sellega hakkama saanud
taasiseseisvunud Eesti presidendid.
Paljude poolt idamaisel kombel
ülistatud Lennart Meri kippus presidendivõimu kuritarvitama ja oma volitusi alatasa
ületama. Arnold Rüütli puhul pole sellest rollist suurt midagi rääkida. Toomas
Hendrik Ilves aga kaldus selles vallas silmnähtavalt teda ametisse aidanud
reformierakonna ja sotside leeri.
Mis puutub moraalse majaka
rolli täitmisesse, ei saa Meri puhul kuidagi puhul eirata kaastöösüüdistusi okupatsioonivõimu
repressiooniorgani KGBga, mida Meri ise ei ole ümber lükanud. Olgu siin näitena
ära toodud Meri välisreiside põhjalikud ettekanded juhtivate väliseestlaste
kohta, mis olid küll aruanded VEKSA ühingule, kuid nende tegelik adressaat oli KGB.
Või kuuldusi, et Meri näol oli tegemist KGB agendiga, kelle varjunimi oli
„Nikolajev“. On avaldatud arvamust, seetõttu oli Meri Kremli poolt
šantažeeritav ning soostus ta alla kirjutama juulilepetele, mis jättis Eestisse
tuhandeid sõjaväepensionäre. Kui siia veel lisada majaehitusega seotud
kahtlased sekeldused, ei saa öelda, et tema vestirind oleks plekitu.
Rüütel valiti presidendiks
paljuski tänu tugevatele protestimeeleoludele Isamaa valitsuse ja Lennart Meri
vastu. Oma osa mängis siin ka toonase valitsuskoalitsiooni suutmatus leppida
kokku ühises presidendikandidaadis. Endise kommunistliku nomeklaturnikuna
kehastas Rüütel kahetsusväärset trendi, mis leidis aset enamikes iseseisvunud
liiduvabariikides ja ka mõnes sotsriigis, kus või haarasid endised kommunistid.
Rüütli presidendiks valimine asetas ka Eesti selliste riikide seltskonda.
„Istuv president“ Toomas
Hendrik Ilves on ilmselgelt tõusnud ebakompetentsuse tasemele. Tema hiilgeaeg
oli raadiojaam Vaba Euroopa Eesti toimetuse direktorina. Eestisse tulles on aga
asjad allamäge läinud. Saadik Ühendriikides ja meie oludes poliitiliselt võrdlemisi
ohutu välisministriamet aitasid tal jätta endast mulje kui suurest
välipoliitika korüfeest ning konverteerida see üüratuks häältesaagiks
europarlamendi valimistel. Üldrahvaliku ekskommunistide vastaste meeleolude
lainel õnnestus tal ka Kadriorgu purjetada. Presidendiametis on teda aga
jälitanud üks skandaal teise järel. Riigipealt oodatakse avalikke kõnesid ja esinemisi ning siin on
avaldanud tema peamine nõrkus. Oraatorina on Ilves alla igasugust arvestust,
vähemalt eesti keeles esinedes. Jätan hinnangu andmata tema inglisekeelsetele
etteastetele, need on ehk tunduvalt paremad, kuna Ilves näikse mõtlevat inglise
keeles.
Tõeliseks katastroofiks Ilvese
mainele on aga olnud nüüdseks lahutatud abielu. Riigimehe jaoks pole olemas
suuremat õnnetust kui rumal, edev ja ahne naine. Nii on Ilvesele kuuluv ja
presidendiresidentsi ülesandeid täitev Ärma talu saanud valitseva kliki karistamatu
korruptsiooni sümboliks, eesti keel on aga rikastunud sõnaga „ärmatamine“,
mille tähendus on igaühele une pealt selge. Ilves tunneb end presidendiametis
silmnähtavalt ebamugavalt ja ootab pikisilmi selle lõppu. Rahva seas levinud pettumus
Ilvese suhtes on muutnud ta üha arrogantseks.
Mida aga oodata tänastelt
presidendiks pürgijatelt? Siim Kallast jääb vihalehtedena mõlemal kannikal igaveseks
saatma kümne miljoni dollari ja VEB-fondi afäär ning R-hoolduse nimelise
aktsiaseltsiga seotud kahtlustused rahakantimises.
Rahva „lemmik“ Marina
Kaljurand on ilmselgelt poliitiliselt küündimatu, samas aga tekitab oma turu-baabaliku
jonnakusega kartusi võimalike tulevikuskandaalide osas, kui ta peaks presidendiks
saama.
Mailis Reps on läbi ja lõhki
keskerakondlane, teinud Savisaare kõrval sõnakuulekalt kaasa kõik erakonna
sulitembud. Äkki on Saulusest saanud Paulus? Lausa nõutuks teevad aga välispoliitika vallas välja öeldud
infantiilsused, nagu näiteks plaan korraldada Vene ja USA presidente lepitav
tippkohtumise.
Allar Jõks on vaimult ja
verelt advokaat, ent advokaatide elastsed põhimõtted ja rentslikassi moraal on
üldtuntud. Kas tema on erand? Julgen kahelda, eriti tema rivaalide poolt
lansseeritud kuulduste valguses, mille kohaselt on Jõks mitmel korral tegutsenud
advokaadina Eesti vastaselt. Ja lastetuba jätab tal üksjagu soovida.
Ja lõpuks Mart Helme. Teda
võiks toetada kasvõi sellepärast, et EKRE on ainsana olnud reaalseks
vastukaaluks valitseva kolmikliidu orjalikus kuuletumisele Brüsselist
tulevatele ogarustele. Pealegi jätab igale mõtlevale inimesele mannetu mulje
EKRE lakkamatu tümitamine „peavoolumeedias“, mis meenutab MRP-AEG ja ERSP aegu,
mil neid samasuguse innuga süüdistati perestroika põhjalaskmises. Samuti Helme
ilmselge diskrimineerimine presidendikampaanias, iseäranis rahvusringhäälingu
poolt. Paraku on presidendikampaania andnud märku Helme seisukohtade silmnähtavat
lähenemisest peavoolu liinile, mis tuletab meelde põlissoomlaste hoiakute
muutumist pärast valitsusse pääsemist.
Kas presidendi otsevalimised annaksid
ülaltoodud seltskonnast etema presidendi ning aitaks saada riigipeaks meie seast
kõige õilsama ja kõige laitmatuma? Tundub väheusutav.
Kui paljud meist rahul on nendega,
kelle meie ise valisime Toompeale? Kas meil on juba meelest läinud valimistega
seotud klounaadid ja rahapõletamised. Sama tsirkus tuleb vältimatult ka
presidendi otsevalimistega! Ja see, et valituks saamise otsustavad mitte
kandidaadi voorused, vaid tema teened erakonna ees, kes ta siis nimekirjas valituks
saamist tagavale kohale paigutab. Kas
meile meeldib, et valimistulemus sõltub mitte erakondade programmidest, vaid valimiskampaaniasse
investeeritud miljonitest? On vähetõenäoline, et ilma erakondliku toeta suudaks
ükski kandidaat rahastada oma vähemalt kolmveerand aastat kestvat
valimiskampaaniat. Kui just mõni kodumaine Donald Trump ei otsusta puht
edevusest endale presidendikohta osta. (Ministri või riigikogu liikme kohti on juba
ostetud.)
Niisiis ei ole ka presidendi
otsevalimised mingi panatsea. Aga ehk tuleks see siiski läbi teha, kasvõi
selleks, et puust ja punaselt ette näidata, et ilma ka presidendita saab
kenasti hakkama. Riigikoguta ei saa, küll aga ilma presidendita. Ka kulusid
oleks maksumaksjale vähem, skandaale samuti. Sopakirjandus kurvastaks, aga küll
leidub presidenditagi mõttetuid kuulsusi, keda haipida ja müüa. Mõni neist passib
ehk isegi kolle kapist otsima või sallivust kuulutama, mõni Odini sõdalasi
hurjutama.