Lennuk AN-2, mis pole Zossimovi lennuk. |
Zossimovil
läks viperusteta korda ületada N Liidu ülivalvatud riigipiir ja pärast Iraani
pinnal maandumist, palus lendur poliitilist varjupaika. Talle selgitati, et
asüüli võimaldamine võib oluliselt kahjustada Iraani ja N Liidu vahelisi
suhteid ning soovitati taotleda varjupaika USAlt.
Paar
päeva hiljem, kui Zossimovi põgenemislend oli juba üldteatavaks saanud, esitas
N Liidu saadik Iraanis sealsele valitsusele protestinoodi, milles nõudis
Zossimovi kui sõjaväelasest desertööri väljaandmist. Zossimovi juhtumi muutis
komplitseerituks veel üks asjaolu. 17 päeva enne Zossimovi meisterlikku ülelendu
oli maailma vapustanud tõeliselt sensatsiooniline põgenemine N Liidust. 6.
septembril 1976 lendas 29aastane hävituslendur Viktor Belenko oma ülimoodsa MiG-25ga
Jaapanisse, palus USAlt poliitilist varjupaika ja sai selle. Ameeriklased olid erakordselt
õnnelikud, et said jaapanlastelt käest oma valdusse kõige moodsama Nõukogude lahingulennuki.
Õhulaev võeti juppideks ja uuriti üksipulgi läbi. Hiljem tagastati kastidesse
pakitud lennukiosad N Liidule. Belenko aga üllitas 1980. aastal Reader's
Digesti ajakirjaniku John Barroni abil kirjutatud elulooraamatu „MiG Pilot: The
Final Escape of Lieutenant Belenko“.
Erinevalt
Belenkost ei pakkunud paraku ei Zossimov ega ta lennuk ameeriklastele huvi. Nemad olid juba oma suure kala kätte saanud ja mingi prügikala neid enam
ei huvitanud. Nõnda siis pesi USA saadik Iraanis Richard Helms käed puhtaks,
väites silmakirjalikult, et neile pole esitatud ametlikku varjupaigataotlust.
Arusaadavalt
oli nõukogude ladvik mõlemast põgenemisest äärmiselt häiritud. Pole teada, kui
palju pagunikandjaid kuppudest ilma jäi või patuoinasteks tehtud lihtsõdureid
karistusüksustesse saadeti, ent on selge, et nuheldatute arv ei saanud olla väike.
Jaapani ja USAga polnud midagi peale hakata peale Belenko väljanõudmise, mis
oli muidugi asjatu lootus. Iraaniga aga oli teine
lugu. Ning selleks et peatada lendurite välismaale põgenemise „epideemiat“,
algatas N Liit Iraani vastu erakordselt tugeva survekampaania, ähvardades
hakata relvade ja rahaga varustama aserbaidžaani ja kurdi separatiste. Iraani
piiril asuvad väeüksused viidi kõrgendatud sõjalisse valmidusse.
Lisaks
sellele oli Iraani ja N Liidu vahel 1973. aastal sõlmitud leping, mille
kohaselt pidi Iraani riiki illegaalselt saabunud Nõukogude kodanikud N Liidule välja
andma. See leping läks küll vastuollu ÜRO 1951. aasta põgenike staatuse
konventsiooniga, ent millal on rahvusvahelised õigusnormid nõukogulasi seganud.
Vaatamata sellele, et Zossimovi väljaandmise vastu protesteerisid paljud
rahvusvahelised inimõiguste kaitse organisatsioonid ja üksikisikud, nende seas
ka Stalini tütar Svetlana Allilujeva, akadeemik Andrei Sahharov, Moskva
Helsingi grupi liikmed Jelena Bonner, erukindral Pjotr Grigorenko, akadeemik
Juri Orlov ja Ukraina Helsingi grupi liider kirjanik Mõkola Rudenko, kõlasid
nende hääled kurtidele kõrvadele. Iraani šahh Moḩammad Reẕā Pahlavī, kes koos kaunitarist abikaasaga oli aasta varem Tallinna väisanud, andis Zossimovi
rahumeeli nõukogulastele välja.
Ent šahhirežiimi
päevad olid juba loetud. Vaevalt poolteist aastat hiljem algasid Teheranis
massilised streigid ja meeleavaldused, kus nõuti šahhi tagasiastumist. 1979.
aasta algul oli šahh sunnitud troonist loobuma ning eksiili pagema. Nn
islamirevolutsiooni järel sai Iraanist keskaegse elukorraldusega teokraatlik riik ja rahvusvahelise terrorismi innukas toetaja. Kas karma oli šahhi kätte saanud?
Sarnaselt
ajatollade-eelsel ajal N Liidule välja antud paljudele Iraani jõudnutele, jagas
nende saatust ka Zossimov. 25. oktoobril 1976 anti ta üle nõukogulastele. Edasi
kulges tema saatus tuntud rada pidi. Zossimov võeti KGB poolt vahi alla,
esitati Vene NFSV kriminaalkoodeksi paragrahv 64 alusel süüdistus kodumaa
reetmises ja mõisteti 12 aastat vabadusekaotust range režiimiga vangilaagris.
Karistust kandis ta Permi oblasti Tšussovoi rajoonis asuvas eriti ohtlike
riiklike kurjategijate (poliitvangid) laagris nr VS 389/36.
Aastail
1981-82 viibisin selles laagris ka mina (pärast mu asumisele saatmist 1982.
aasta detsembris, toodi sinna Tiit Madisson; enne meid oli seal olnud kadunud
Kalju Mätik) ja mul oli juhus Zossimoviga tutvuda. Laagris oli ta hüüdnimeks
„Piloot“. Tegemist oli igati ausa, korraliku ja kaaslaste poolt lugupeetud
vangiga. Kuigi ta ei kuulunud laagri nn poliitilise eliidi hulka, töötas
katlakütjana, laagrisiseses võitluses poliitvangide õiguse eest ning
administratsiooni omavoli vastu suurt ei osalenud, võttis ta ometi osa mõnest
protestiaktsiooniks, kui mõnd kaasvangi oli valvurite poolt ülekohtuselt
koheldud või mõnele haigestunule jäeti arstiabi osutamata.
Laagrikaaslased
kuulasid suure huviga tema kurva loo üksikasju, millest mulle on iseäranis
meelde jäänud see, kuidas toimus ta üleandmine nõukogulastele. „Piloot“ jutustas,
kuidas tal seoti silmad kinni ja talutati kuhugi. Talle ei selgitatud, kuhu ta
viiakse ja mis juhtuma hakkab, ent kui ühel hetkel kargas talle ninna vänge kirsasaapamäärde
hais, sai ta lõplikult aru, mis on tulemas.
Kahjuks
ei õnnestunud mul välja selgitada „Piloodi“ edasist käekäiku. Tema karistusaeg
pidanuks lõppema 1988. aasta 25. oktoobril. Teadaolevalt oli ta laagris veel
1986. aastal.
Zossimov
ei olnud sugugi ainuke šahhi ohver, keda mul õnnestus kohata. Peale tema viibis
36. laagris veel ukrainlane Bogdan Klõmtšak, kes oli jalgsi Nõukogude-Iraani
piiri ületanud. Temast teeme lähemalt juttu edaspidi.