laupäev, 14. november 2020

Kuidas Iraani šahh mu laagrikaaslase välja andis

Lennuk AN-2, mis pole Zossimovi lennuk. 
23. septembril 1976, lennates Azerbaidžaani NSV tsiviillennundusele kuuluva postilennukiga AN-2 maršruudil Puškino-Lenkoran, võttis 37aastane Nõukogude õhuväe eruleitnant Valentin Zossimov kursi Iraanile, ületas riigipiiri ja maandus Ida-Aserbaidžaani provintsis Ahari linna lähistel. Pole teada, mis oli selle erakordse põgenemise põhjuseks, küll aga see, et Zossimovil jäi Bakuusse maha abikaasa Tatjana ja kaks last.
Zossimovil läks viperusteta korda ületada N Liidu ülivalvatud riigipiir ja pärast Iraani pinnal maandumist, palus lendur poliitilist varjupaika. Talle selgitati, et asüüli võimaldamine võib oluliselt kahjustada Iraani ja N Liidu vahelisi suhteid ning soovitati taotleda varjupaika USAlt.
Paar päeva hiljem, kui Zossimovi põgenemislend oli juba üldteatavaks saanud, esitas N Liidu saadik Iraanis sealsele valitsusele protestinoodi, milles nõudis Zossimovi kui sõjaväelasest desertööri väljaandmist. Zossimovi juhtumi muutis komplitseerituks veel üks asjaolu. 17 päeva enne Zossimovi meisterlikku ülelendu oli maailma vapustanud tõeliselt sensatsiooniline põgenemine N Liidust. 6. septembril 1976 lendas 29aastane hävituslendur Viktor Belenko oma ülimoodsa MiG-25ga Jaapanisse, palus USAlt poliitilist varjupaika ja sai selle. Ameeriklased olid erakordselt õnnelikud, et said jaapanlastelt käest oma valdusse kõige moodsama Nõukogude lahingulennuki. Õhulaev võeti juppideks ja uuriti üksipulgi läbi. Hiljem tagastati kastidesse pakitud lennukiosad N Liidule. Belenko aga üllitas 1980. aastal Reader's Digesti ajakirjaniku John Barroni abil kirjutatud elulooraamatu „MiG Pilot: The Final Escape of Lieutenant Belenko“.
Erinevalt Belenkost ei pakkunud paraku ei Zossimov ega ta lennuk ameeriklastele huvi. Nemad olid juba oma suure kala kätte saanud ja mingi prügikala neid enam ei huvitanud. Nõnda siis pesi USA saadik Iraanis Richard Helms käed puhtaks, väites silmakirjalikult, et neile pole esitatud ametlikku varjupaigataotlust.
Arusaadavalt oli nõukogude ladvik mõlemast põgenemisest äärmiselt häiritud. Pole teada, kui palju pagunikandjaid kuppudest ilma jäi või patuoinasteks tehtud lihtsõdureid karistusüksustesse saadeti, ent on selge, et nuheldatute arv ei saanud olla väike. Jaapani ja USAga polnud midagi peale hakata peale Belenko väljanõudmise, mis oli muidugi asjatu lootus. Iraaniga aga oli teine lugu. Ning selleks et peatada lendurite välismaale põgenemise „epideemiat“, algatas N Liit Iraani vastu erakordselt tugeva survekampaania, ähvardades hakata relvade ja rahaga varustama aserbaidžaani ja kurdi separatiste. Iraani piiril asuvad väeüksused viidi kõrgendatud sõjalisse valmidusse.
Lisaks sellele oli Iraani ja N Liidu vahel 1973. aastal sõlmitud leping, mille kohaselt pidi Iraani riiki illegaalselt saabunud Nõukogude kodanikud N Liidule välja andma. See leping läks küll vastuollu ÜRO 1951. aasta põgenike staatuse konventsiooniga, ent millal on rahvusvahelised õigusnormid nõukogulasi seganud. Vaatamata sellele, et Zossimovi väljaandmise vastu protesteerisid paljud rahvusvahelised inimõiguste kaitse organisatsioonid ja üksikisikud, nende seas ka Stalini tütar Svetlana Allilujeva, akadeemik Andrei Sahharov, Moskva Helsingi grupi liikmed Jelena Bonner, erukindral Pjotr Grigorenko, akadeemik Juri Orlov ja Ukraina Helsingi grupi liider kirjanik Mõkola Rudenko, kõlasid nende hääled kurtidele kõrvadele. Iraani šahh Moḩammad Reẕā Pahlavī, kes  koos kaunitarist abikaasaga oli aasta varem Tallinna väisanud, andis Zossimovi rahumeeli nõukogulastele välja.
Ent šahhirežiimi päevad olid juba loetud. Vaevalt poolteist aastat hiljem algasid Teheranis massilised streigid ja meeleavaldused, kus nõuti šahhi tagasiastumist. 1979. aasta algul oli šahh sunnitud troonist loobuma ning eksiili pagema. Nn islamirevolutsiooni järel sai Iraanist keskaegse elukorraldusega teokraatlik riik ja rahvusvahelise terrorismi innukas toetaja. Kas karma oli šahhi kätte saanud?
Sarnaselt ajatollade-eelsel ajal N Liidule välja antud paljudele Iraani jõudnutele, jagas nende saatust ka Zossimov. 25. oktoobril 1976 anti ta üle nõukogulastele. Edasi kulges tema saatus tuntud rada pidi. Zossimov võeti KGB poolt vahi alla, esitati Vene NFSV kriminaalkoodeksi paragrahv 64 alusel süüdistus kodumaa reetmises ja mõisteti 12 aastat vabadusekaotust range režiimiga vangilaagris. Karistust kandis ta Permi oblasti Tšussovoi rajoonis asuvas eriti ohtlike riiklike kurjategijate (poliitvangid) laagris nr VS 389/36.
Aastail 1981-82 viibisin selles laagris ka mina (pärast mu asumisele saatmist 1982. aasta detsembris, toodi sinna Tiit Madisson; enne meid oli seal olnud kadunud Kalju Mätik) ja mul oli juhus Zossimoviga tutvuda. Laagris oli ta hüüdnimeks „Piloot“. Tegemist oli igati ausa, korraliku ja kaaslaste poolt lugupeetud vangiga. Kuigi ta ei kuulunud laagri nn poliitilise eliidi hulka, töötas katlakütjana, laagrisiseses võitluses poliitvangide õiguse eest ning administratsiooni omavoli vastu suurt ei osalenud, võttis ta ometi osa mõnest protestiaktsiooniks, kui mõnd kaasvangi oli valvurite poolt ülekohtuselt koheldud või mõnele haigestunule jäeti arstiabi osutamata.
Laagrikaaslased kuulasid suure huviga tema kurva loo üksikasju, millest mulle on iseäranis meelde jäänud see, kuidas toimus ta üleandmine nõukogulastele. „Piloot“ jutustas, kuidas tal seoti silmad kinni ja talutati kuhugi. Talle ei selgitatud, kuhu ta viiakse ja mis juhtuma hakkab, ent kui ühel hetkel kargas talle ninna vänge kirsasaapamäärde hais, sai ta lõplikult aru, mis on tulemas.
Kahjuks ei õnnestunud mul välja selgitada „Piloodi“ edasist käekäiku. Tema karistusaeg pidanuks lõppema 1988. aasta 25. oktoobril. Teadaolevalt oli ta laagris veel 1986. aastal.
Zossimov ei olnud sugugi ainuke šahhi ohver, keda mul õnnestus kohata. Peale tema viibis 36. laagris veel ukrainlane Bogdan Klõmtšak, kes oli jalgsi Nõukogude-Iraani piiri ületanud. Temast teeme lähemalt juttu edaspidi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar