Владимир Буковский.
И возвращается ветер...
Нью-Йорк: Хроника, 1978.
Tõlkinud Viktor Niitsoo
Toimetanud Marika Mikli
Kujundanud Merle Moorlat
Tõlke väljaandmist on toetanud POSTIMEES
EKSA, 2022
Räägitakse, et kui tuuker
suurest sügavusest äkki veepinnale tõsta, võib ta surra või vähemalt haigestuda
niisugusesse tõppe, kus veri keeb soontes ja kõik justkui rebitaks seestpoolt
puruks. Midagi sarnast juhtus minuga ühel sombusel detsembrihommikul
Vladimiris.
Algas tavaline vanglapäev, järjekordne ühetaoliste vangla
argipäevade lõputus rodus. Nagu tavaks, kõndis vangivalvur kell kuus käheda karjumise
saatel mööda koridori piki kambreid ja tagus võtmetega uste pihta: „Paad-jomm! Paad-jomm!
Paad-jomm! Kambrite hallis hämaruses
hakkasid zekaa end liigutama, ronides
vastumeelselt oma kottidest välja ning harutades lahti enda ümber mässitud
tekke, bušlatte ja kuubesid. Käi sa oma äratusega kus see ja teine!
Reproduktor pistis üürgama. Kõmisevalt ja pidulikult, otsekui Punase väljaku paraadil, hakkas üürgama Nõukogude Liidu hümn. Tont seda teab, kas jälle unustati see õhtul välja lülitada. „Siin Moskva! Tere hommikust, seltsimehed! Alustame hommikvõimlemist paigalkõnniga.“ Kurat küll, kähku välja lülitada! Iga päev sellel maal algab paigalkõnniga.
Morn talvehommik saabub vabaduseski nagu pohmell, ent vanglas pole vastikumat aega. Elada ei tahaks, ent päev on ees kui needus. Ega asjata vanas arestandilaulus kõla:
Проснешься утром, город еще
спит.
Не спит тюрьма – она давно
проснулась.
А сердце бедное так заболит.
Как будто к сердцу пламя прикоснулось.[1]
Mööda lumist hoovi tuleb
kolinal köögi poolt „vanglakulgur“ ehk tünnidega käru, korpustesse veetakse
hommikusööki. On kuulda, kuidas see allkorrusel maha laaditakse ja põrandat
kraapides mööda korruseid veetakse. Toiduluugid pauguvad, kausid ja
kruusid kolksuvad. Hirsipuder on küll vedel, aga kuum. Tulikuum vesi on
ammusest ajast hea asi, vana tuttav. Kusagil juba mindi karvupidi kokku,
lendavad matid – kas anti neile putru vähem või? Peksavad kaussidega vastu ust. Hilja, maha
magasid, lahingukolina ja mürina saatel veereb hommikusöök edasi koridori teise
otsa suunas. Kes nüüd kontrollib, kes tõestab, kas teile anti putru või mitte? Oleks
tulnud kauss ette toppida, kuni toiduluuk lahti.
[1]
Sa virgud hommikul, linn üha magab./Ei maga vangla – see on ammu ärkvel./Ent
vaene süda nõnda tuikab. /Just nagu leek su südant oleks puutund.
