Kui Venemaast oleks saanud islamiriik

Ajaloost teame, et aastal 988 võttis Kiievi-Vene suurvürst Vladimir vastu ristiusu ja tegi sellest Kiievi-Venes riigiusu. Ent Kiievi koobaskloostri Peštšerskaja Larva munk Nestori 1113. aastal kirjutatud kroonikas „Jutustus möödunud aegadest“ („Повесть временных лет“) on juttu sellest, kuidas Vladimiril oli kiusatus teha riigiusuks hoopis islam.

Nestor kirjutab, et kaks aastat varem tulid tema jutule Muhamedi usku bulgaarlased ja veensid teda hakkama islamiusu rajaja kummardajaks. Kui vürst soovis kuulda üksikasju selle usu kohta, seletasid bulgaarlased, et Muhamedi õpetuse kohaselt tuleb mehed ümber lõigata, ei tohi süüa sealiha ega juua veini. See-eest antakse igale pärast surma 70 ilusat naist.

Jutt naistega hullamisest oli Vladimirile meele järgi, sest tal oli endalgi arvukalt liignaisi, ent ümberlõikamine ja keeld süüa sealiha mitte. Kuid täiesti vastuvõetamatu oli tema jaoks keeld juua veini. Selle kohta on Nestor ära toonud Vladimiri sõnad: „Руси есть веселие пить: не можем без того быть“ (Venes on joomisest lõbu: ei saa me selleta olla). See otsustaski asja ja vürst saatis bulgaarlased tühjade pihkudega minema.

Hiljem tulid kristlased Roomast ja nende järel kasaari juudid, kes püüdsid rääkida vürsti oma usku. Mõlematele näidati ust.

Alles Bütsantsi kreeklastest misjonärid suutsid Vladimiri oma usku rääkida. Et Kiievi-Venes riigiusuks oli saanud nn idakirik ehk kreeka-katoliku kirik, mis mõne aja pärast aastal 1054 lõi skisma tulemusel lahku rooma-katoliku kirikust, eraldus Venemaa Lääne-Euroopa kultuuriruumist. Bütsantsi mõjusfääris kujunes Venemaast ajaloo jooksul võõravaenulik  ekspansionistlik idamaine despootia, mida küll alates tsaar Peetrist püüti mingil määral end läänele avada. Väärib märkimist, et Venemaal ei toimunud kunagi Lääne-Euroopas 14. sajandi algusest 17. sajandi alguseni väldanud  renessansi, mil leidis aset usukeskse maailmapildi asendumine inimesekesksega. Muidugi tungisid valgustusideed ka Venemaale, kuid neil ei olnud seal sellist vabastavat mõju kui Euroopas.

Milline aga oleks olnud Venemaa, kui Vladimir oleks valinud ümberlõikamise ning sealihast ja veinist hoidumise. See juba kuulub valdkonda „mis oleks kui ajalugu läinuks teisiti“. Kui fantaseerida, siis ehk oleks jäänud toimumata enamlaste võimuvõtt, ent valitsev režiim poleks olnud oluliselt leebem Stalini diktatuurist. Võimalik, et demokraatiamaad poleks pidanud võitlema XX sajandi katku vasakäärmusliku kommunismi ja sellele vastukaaluks tekkinud natsionaalsotsialismiga, ent esimese maailmasõja puhkemist poleks see ära hoidnud. Samuti võib oletada, et islamistlik Venemaa oleks teaduslik-tehniliselt ja majanduslikult veelgi mahajäänum ning isolatsionistlikum kui tänapäevane õigeuskliku Iraani nimetusele pretendeeriv Putini Venemaa. Venelast ilma alkoholita on muidugi raske ette kujutada. Sellegipoolest on purjutavad, ropendavad ja lagastavad vene turistid kordades väiksem pahe kui Merkeli kutsel Euroopasse valgunud vändagänsteritest „sõjapõgenikud“.