26. märtsil 2024 toimus kauaoodatud sündmus: Tallinna linnavolikogu opositsioonierakonnad, millega viimasel hetkel liitusid sotsid, avaldasid napi ent kindla häälteenamusega umbusaldust linnapea Mihhail Kõlvartile. Keskerakonna lõputuna paistev võimutsemine Eesti pealinnas, mida on ka okupatsiooniks nimetatud, oli läbi saanud.
Kuni viimase ajani võis Keskerakond nautida ainuvõimu, ent 2021. aastal toimunud kohalike omavalitsuste valimistel suutsid nad koguda 45% häältest. Sestap oldi sunnitud võtma abirattaks Sotsiaaldemokraatlik erakond (SDE).
Esimesel pilgul näis see Keskerakonna seisukohast mõistliku valikuna. Olid ju sotsid mitmes küsimuses Keskerakonnaga ühel meelel ehk „sotsiaalselt lähedased“. (Vägisi kipub siinkohal keelele paralleel nende kohta, keda peeti sotsiaalselt lähedasteks Stalini ajal.) Nii nagu Keskerakonnal oli koostööleping Venemaa võimuparteiga Ühtne Venemaa, allkirjastasid toonane SDE esimees Sven Mikser ja Vene Erakonna Eestis (VEE) esimees Stanislav Tšerepanov 12. jaanuaril 2012 parteide ühinemislepingu. Seejuures ei häirinud sotse karvavõrdki VEE seisukoht, just nagu oleks Eesti 1940. aastal astunud vabatahtlikult Nõukogude Liidu koosseisu.
Sotsiaalne lähedus väljendus samuti selles, et sarnaselt Keskerakonnale olid ka sotsid kogu olnud vastu eestikeelsele kooliharidusele üleminekule. Seda et selle ülemineku seadus 12. detsembril 2022 sotside ägedast vastuseisust hoolimata ikkagi Riigikogus vastu võeti, on sotsid nimetanud Isamaa poolseks väljapressimiseks. Praegu enam sotsid koolihariduse segregatsiooni säilitamisele ei panusta. Leitud uus „punane joon“: Vene ja Valgevene kodanikelt kohalike omavalitsuse valimistel hääleõiguse äravõtmise torpedeerimine.
Hoolimata sellest, et Toompeal oldi barrikaadi vastaspooltel, võis Keskerakond oma liitlasega rahul olla. Koostöö sotsiaalselt lähedastega sujus ladusalt ja pealinna elu kakskeelseks muutmine, mis sisuliselt tähendab venestamist, kulges käsikäes täie hooga. Paraku ei arvestatud üht asja. Nimelt seda, et sotsid on sama aldis liitlasi reetma nagu Reformierakond. Unustati, ei hoolitud või lihtsalt polnud kaasvalitseja valikul muud võtta. Kui Marju Lauristini initsiatiivil toimunud Mart Laari esimese valitsuse kukutamine oli olnud Keskerakonnale meelepärane tegu, siis Lauristini mõni aasta varasem seljakeeramine Edgar Savisaarele ei olnud seda mitte. Need olid vanad asjad ja kes vana asja meelde tuletab... Ent eirati sellist tõsiasja nagu reetmisegeen, seetõttu pidi sotside uus äraandmine varem või hiljem tulema, ent tulemata jääda see ei saanud.
Muidugi pidi sellele eelnema Venemaa täiemahulise sõjategevus Ukraina vastu, millega kaasnes Keskerakonna oodatust tunduvalt nõrgem häältesaak Riigikogu valimisel. Selle tulemusel tekkis erakonnas äge võimuvõitlus ja terav kriitika Jüri Ratase aadressil. Ratas, kes oli demonstreerinud oma nõrkust keeruliste olukordadega toimetulemusel juba nn kaporatuuri riigipöörde ajal, loobus erakonna erakorralisel kongressil uuesti esimeheks kandideerimast. Tema soosik Tanel Kiik aga pidi alla vanduma Mihhail Kõlvartilt. Seejärel algas lüüasaanute parteijooks soodsamate jahimaadele, kus üsna koomilisel moel sai mitmest tulihingelisest tsentristist isamaalane, teised aga leidsid poliitilise katuse sotsiaalselt lähedaste juures. Riigikogu Keskerakonna 16 liikmeline saadikurühm kahanes kuuele hingele.
Pärast Keskerakonnas toimunud paleepööret, mille järel erakond end selgelt defineeris vene parteina, hakkas terenduma võimalus Keskerakonna Tallinna volikogus võimult kõrvaldamiseks. Paraku oli siin takistuseks asjaolu, et Keskerakonna puudlitest üleöö otsustajateks saanud sotsid ei soovinud selles kaasa lüüa. Ehkki Kaja Kallase valitsusse kuuluvate Reformierakonna ja Eesti 200 toetus oli valitsuse ebapopulaarsete otsuste tõttu katastroofiliselt kahanenud, siis nendega valitsusvastust jagavate sotside populaarsus paradoksaalsel kombel hoopis tõusis. Pikalt 6-8 toetusprotsendil virelenud SDE möödus langustrendis olevast Keskerakonnast ja jõudis isegi Reformierakonna kandadele.
Mis ikkagi pani sotsid meelt muutma ja 12. tunnil umbusaldajatega liituma? Ise on nad seda põhjendanud Tallinna ringkonnakohtu otsusega tühistada Harju maakohtu poolne õigeksmõistev otsus Keskerakonna endise peasekretäri Mihhail Korbi ja erakonna mõjuvõimuga kauplemise kohta Porto-Franco süüasjas. Ilmselt hakkasid sotsid siiski pelgama sotsiaalset lähedust korruptsioonierakonnaga ja otsustasid hukkuvalt laevalt jalga lasta.
Nüüd aga pealkirjas toodud Isamaa nn väljapressimise juurde. Kõlvarti mahavõtmise järgsetes esimestes eufooriapilvedes hõljudes oli Reformierakonna, SDE ja Eesti 200 linnavolinikel tuli takus, et võimalikult kiiresti uus linnavõim ametisse panna. Selleks aga oli vaja Isamaa hääli. EKRE kaasamine ei tulnud sotside järjekordse „punase joone“ tõttu kõne alla, mistõttu on täiesti mõistetav rahvuskonservatiivide soovimatus toetada Kõlvarti umbusaldamist kasuliku idioodina, olgugi et nad olid andnud sellekohasele avaldusele allkirja.
Seevastu Isamaa oli sattunud võrdlemisi delikaatsesse olukorda. Erinevalt teistest linnapead umbusaldanutest ei kuulu Isamaa Toompea valitusliitu. Enamgi veel, olles selle terav kritiseerija, on Isamaa korduvalt deklareerinud kindlat soovimatust astuda Reformierakonnaga ühte liitu, kui sealt peaks mõni liige välja visatama. Kui aga Tallinnas moodustataks nelikvõim, tähendaks riikliku poliitika paratamatut ülekandumist all-linna ning selles koosluses oleks Isamaa üksi kolme vastu. Paratamatult tekiks skisofreeniline olukord: ühelt poolt vastanduda valitsuse poliitikale, teisalt aga seda Tallinna linnavalitsuses ellu viia. Ent kui jätta loodava koalitsiooniga ühinemata, tekib võimalus Kõlvarti tagasitulekuks, näiteks EKRE abiga.
Mis puutub riigikogu opositsioonierakondade baasil linnavõimu moodustamisest, siis vaevalt on Isamaa sellest huvitatud. Küllap on neil hästi meeles, et Jüri Ratase teise valitsuse moodustamine tõi peale Isamaa toetusreitingu katastroofilise languse ja alalist probleemidega partneritega kaasa just nimelt Kõlvarti linnapeaks saamise ja Jana Toomi Europarlamenti pääsemise.
Pealegi näib Isamaad häirivat, et suure tõenäolisusega saab uueks Tallinna meeriks üks sotside juhtfiguure Jevgeni Ossinovski. Igatahes on sotsid sellest meedias väljahäälselt hõisanud. Kas Jevgeška-Sisserändajapoeg oleks eestimeelsem kui Miška-Estonets, on üsna küsitav. Viimane on isa poolt eestlane, ent tunduvalt venestunum kui esimene. Juba Lenin nimetanud venestunud muulasi eriti innukateks suurvene šovinistideks. Ossinovski aga on kuulutanud, et peab rahvusriiki düstoopiaks.
Mida peaks Isamaa tegema? Arvatavasti valima kahest halvast väiksema ehk siiski liituma uue linnakoalitsooniga. Ent seda oma tingimustel ning mitte leppima linnavõimu laualt pudenevate raasukestega või soojade kohtadega toiduahelas. Kui juba end müüa, siis kallilt. Nii ongi Isamaa teinud selgeks, et nemad liituvad Tallinna valitsusliiduga üksnes juhul, kui kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud jäetakse kohalike omavalitsuse valimistel hääleõiguseta. See on olnud Isamaa ammune eesmärk, mis on alati takerdunud sotside vastasseisu taha.
Muidugi tõstsid hädakisa sotsid. Eriti agar on sellel teemal särki lõhki rebimas sotside lapsesuu Lauri Läänemets. (Mäletame tema sõnavõttu narvalastele seoses tanki teisaldamisele, kus ta kuulutas, kuidas sotsid olla päästnud narvakad isamaalaste ja ekrelaste jõukude käest, kes kavatsenud narvatatele ihunuhtlust anda!) Ja seda on demagoogilisel, et mitte öelda valelikul moel, kahjuks sisusse süvenemata üles korjanud ja võimendanud peavoolumeedia. Et pole kohalike valimiste teema. Muidugi ei ole! See on riigivalitsemise küsimus, mille üle otsustab Riigikogu. Et Isamaa on ainul sel tingimusel osalema Tallinna linnavõimu moodustamisel. Ja nii on Isamaa seda selgitanudki, kahjuks kurtidele kõrvadele.
Täna, 9. aprillil toimub Riigikogus saadikurühmade nõupidamine, millel arutatakse Isamaa eeltoodud nõudmist. Tahaks loota, et Isamaal jätkub meelekindlust oma nõudmiste kaitsel ning Reformierakonnal ja sotsidel poliitilist tarkust langetada Eesti huvidele vastav otsus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar