Kontaktid noorte vastupanijatega Leedus. Vladas Šakalys, vabadusvõitleja ja legendaarne põgenik

Pärast Balti apelli avalikustamist 23. augustil 1979 tekkisid Eesti noorema põlvekonna vastupanijatel kontaktid Leedu ea- ja mõttekaaslastega. Meie endistel poliitvangidel olid säilinud tihedad sidemed vangilaagrites tutvutud lätlaste ja leedulastega. Nüüd aga otsustati omavahel kokku viia nooremad jüngrid. Paraku jäid mingil põhjusel sellest suhtlusest kõrvale noored lätlased.

Andrius Tučkus

Kuni arreteerimiseni 4. detsembril 1980 külastasin mitmel korral Vilniust. Eriti tihedad sidemed tekkisid mul Vilniuse ülikooli psühholoogiatudengi Andrius Tučkusega, kellest hiljem sai taasiseseisvunud Leedu esimese riigipea Vytautas Landsbergise nõunik. Suhtlen temaga tänase päevani.

Leedus torkas silma leedulaste külalislahkus. Sinu eest hoolitseti ette ja taha, kuni selleni välja, et taheti isegi portfelli kanda, millest viisakalt keeldusin. Samas tekkis mõru tunne, et me ei suutnud midagi võrdväärset välja pakkuda leedulaste vastuvisiitidel. Eriti kurioossena paistis sel taustal juhtum, kus Enn Tarto pani esmakordselt Tartusse saabunud Tučkuse endaga küttepuid saagima. See oli üks Tarto veidrustest – tema arvates oli suhtumise kaudu füüsilisse töösse võimalik kindlaks teha, kas tegemist pole provokaatoriga. Leedus poleks selline proovilepanek kellelegi mõttessegi tulnud.

Meie kokkusaamiste eesmärkideks oli info ja kogemuste vahetamine ning tulevikuplaanide tegemine võitluseks ühise vaenlase vastu. Põhiküsimuseks oli, kuidas „äratada“ noored lätlased. Lahendati ka praktilisi küsimusi. Nii näiteks oli Eestis peaaegu võimatu hankida ladina tähemärkidega kirjutusmasinaid, samas kui kirillitsas kirjutusmasinaid oli vabalt saada. Seetõttu oli vaja slaavi tähemärgid asendada ladina omadega. Aeg-ajalt tuli ka mõnele paljukasutatud tööriistale anda „uus elu“. Leedulastel oli aga korraldatud põrandaalune tööndus ladina tähemärkide valmistamiseks, mida nad vennaliku abi korras ka meile annetasid. Pealekauba anti peotäis Leedu Kuningriigi vappi Vytist (taasiseseisvunud Leedu vapp) kujutavaid rinnamärke, mida Eestis jagada. 

Ent oli veel üks ihaldatud kaubaartikkel. Selleks oli leedulaste kalvadosas. 1975. aastal oli Eestis ilmunud Erich Maria Remarque’i romaan „Arc de Triomphe“, mis sai lugejate seas menukiks. Selle raamatu kaudu muutus üldtuntuks kalvadose nime kandev õunabrändi, mida peategelane doktor Ravic alatasa pruukis. Üsna pea hakkas Liviko tootma kodumaist kalvadost, mis saavutas tarbijate seas suure populaarsuse. Leedut külastades aga selgus, et ka nemad ei olnud selles vallas käed rüpes istunud. Erinevalt meie valget värvi märjukesest oli leedukate oma kuldne ja mekkis tunduvalt paremini. Meie poolt oli vahetuskaubaks muidugi Vana Tallinn. 

Minu kõige meeldejäävam Leedu pealinna väisang toimus 1980. aasta viimastel maipäevadel. See reis oli eriline kahel põhjusel. Esiteks nägin Tučkuse käes hiljuti Läände emigreerunud Moskva teisitimõtlejast loogiku ja kirjaniku Aleksandr Zinovjevi välismaal üllitatud raamatut „Helge tulevik“. Autor oli mulle juba tuttav välisraadio saadetest, olin sealt kuulanud katkendeid tema esikteosest „Haigutavad kõrgused“. Ta uuest raamatust ei olnud ma aga teadlik. Mul õnnestus see laenuks välja nuruda. Eestis raamat pildistati ja läks fotokoopiatena omakirjastusse. Hiljem andsin raamatu leedulastele tagasi. Nüüd, 44 aastat hiljem, olen selle tõlkinud eesti keelde ja ehk jõuab see kunagi ka lugejateni.

Teiseks meeldejäävaks sündmuseks oli kohtumine legendaarse Vladas Šakalysega. Seni ei olnud ma vanemapoolsete Leedu vastupanijate kokku puutunud. Mäletan ühel päikesepaistelisel päeval Vilniuse pargis toimunud koosviibimist, kus lisaks Tučkusele osales veel mitu noort leedukat. Siis ma ei teadnud, et kõik nad on põrandaaluse rühmituse Leedu Vabaduse Liiga (Lietuvos Laisvės Lyga) liikmed. Liiga oli moodustatud 15. juunil 1978. Eesmärgiks seati Leedu  iseseisvuse taastamine, mille saavutamiseks peeti vajalikuks rahvusliku meelsuse süvendamist noorsoo hulgas ning Balti riikide annekteerimise teema tõstatamist rahvusvahelistel foorumitel. Rühmitusel ei olnud kindlat liikmeskonda ega juhtorganeid. Selle ideoloogiline juht oli Antanas Terleckas (1928-2023). Anti välja põrandaalust ajakirja Vytis. 

Lisaks noortele oli seltskonnas keskealine lühemat kasvu jässakas punapäine habemik. See oli mitmekordne poliitvang Vladas Šakalys (1942-1995), kes peagi sai ülemaailmselt kuulsaks hulljulge põgenemisega Kurjuse Impeeriumist.    

Vladas Šakalys

Esimene kokkupuude KGBga oli Šakalysel olnud juba 13aastaselt, ent siis pääses ta hoiatusega. 1958. aastal moodustas Šakalys vastupanuorganisatsiooni Vaba Leedu (Laisvoji Lietuva), kuhu kuulus 25 liiget ning millel oli vandetõotus, põhikiri ja programmi eelnõu. Vilniuses valmistati 8 seinakirjutist ning rebiti maha 11 NSV Liidu ja LNSV lippu. Ööl vastu 1. maid 1960 heisati Gediminase mäel Leedu Vabariigi lipp ja levitati 800 okupantidevastast lendlehte. 

26. mail 1961 mõisteti ta LNSV ülemkohtu poolt „ühiskonna- ja riigivastase“ kuriteo eest 6 aastaks vangi. Mordva poliitvangilaagris tutvus ta tuntud vastupanijatega, nagu Viktoras Petkus, Terleckas jt. Vangistese vältel saadeti ta allumatuse pärast kahel korral Vladimiri vanglasse. Šakalys teadis nimetada ka mitmeid eestlasi, keda ta oli vangilaagris kohanud.

Vabanedes naasis Šakalys Vilniusse ning jätkas suhtlemist endiste poliitvangide ja teiste okupatsioonivastaselt meelestatud isikutega. Kuna KGB ei suutnud talle uut poliitilist kriminaalasja kaela määrida, kasutati tema isoleerimiseks teist moodust. 3. septembril 1969 mõisteti ta Vilniuse Lenini rajooni rahvakohtu poolt LNSV kriminaalkoodeksi (KrK) paragrahvide 146 lg 2 (vargus) ja 234 (tulirelva, laskemoona või lõhkeaine ebaseaduslik omandamine, valmistamine, hoidmine või edasiandmine) alusel 4 aastat vabadusekaotust. Pärast vangistust jäi ta vabapõli üürikeseks. Juba 13. novembril 1974 mõisteti ta Kaunase Lenini rajooni poolt uuesti varguseparagrahvide alusel 5 aastaks vangi ja tunnistati eriti ohtlikuks retsidivistiks. Huvitaval kombel oli LNSV KrK vastavale paragrahvile lisandunud analoogne ENSV KrK paragrahv 139 lg 2. Kuid ka kriminaalkurjategijaks tembeldamine ja pikk vangistus ei suutnud Šakalyse vaimu murda. Vabanemise järel Vilniusse naastes ühines Šakalys  avaliku vastupanuliikumisega, osales avalike märgukirjade koostamisel ja andis allkirja mitmele ühiskirjale, nende seas ka Balti apellile. See aga tähendas, et oodata oli KGB vastulööki.

Otsustavaks ohumärgiks sai 28. mail 1980 KGBs toimunud tunnistajana ülekuulamine Terleckase ja Julius Sasnauskase (s 1959) kriminaalasjas. Nood olid 30. oktoobril 1979 arreteeritud süüdistatuna muu nõukogudevastase tegevuse kõrval Balti apelli koostamise organiseerimises. Vaatamata survele keeldus Šakalys ütlusi andmast. Ülekuulamisel ähvardati teda otsesõnu, et tema on järgmine, kes trellida taha pannakse. Teda üle kuulav tšekist ütles, et tänu jumalale on arreteerimise konveier käima läinud, et sina oled järgmine ja sulle on garanteeritud 15aastane vangistus. 

Eeltoodust võib järeldada, et Šakalys oli kindlalt veendunud oma peatses arreteerimises ja et sel ajal oli tal juba küpsenud plaan välismaale põgenemiseks. Kuid tema olekust ei paistnud see kuidagi välja. Kuulasime kõrvad kikkis tema vangilaagri elu pajatusi, millest üks on mul siiani meeles. Nimelt juhtus ta pealt kuulama, kuidas üks nelipühilasest vanamees, kellel oli veider perekonnanimi Mina, püüdis kaht põhja-kaukaaslasest krimkat meeleparandusele juhtida. Muu usuteemalise jutu seas üritas ta neile selgeks teha, et varastamine ei ole väärikas tegu. Nood said asjast omamoodi aru: „Tõesti, varastamine ei ole mehele väärikas tegu. Edaspidi hakkame ainult röövima!“ Jutuajamist pealt kuulnud Šakalys ei suutnud naeru tagasi hoida. „Mida sa naerad,“ olid mägedepojad pahased. „Noh, usuvennal on nii naljakas nimi,“ andis ta vastuse. (Mina, vn мина, on miin. – VN) Šakalys selgitas meile, et kaukaaslased on väga õrna hingega ja ta ei tahtnud tühjast tüli.

Veel oli juttu sellest, kuidas hiljuti olid kohalikud pätid üritanud Šakalysele ilmselt KGB mahitusel peksa anda, aga pidid seda kibedasti kahetsema. Hoiatuseks torkas Šakalys taskunoaga ühte neist tuharasse ja kui too valu käes maas vääneldes appi karjus, kutsusid ta kambajõmmid miilitsa. Mundrimeestele aga olid kurikaelad liigagi hästi tuttavad ja nad vaid irvitasid, et pätid olid sattunud vale mehe otsa ning lasid Šakalysel minna. 

Mõni päev pärast meie kohtumisest läks Šakalys põranda alla. 26. juunil istus Šakalys koos vanglasõbraga, kelle juures ta oli end varjanud, Leningradi suunduvale rongile. Kaaslaseks oli Leedu venelane Vjatšeslav Tšerepanov. Leedu keelt valdav Tšerepanov (s 1950) oli endine poliitvang.  25. augustil 1968 oli ta Leedu pealinnas levitanud Nõukogude vägede Tšehhoslovakkiasse tungimist taunivaid lendlehti. Selle eest mõisteti ta 25. juunil 1969 LNSV ülemkohtu poolt nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda eest 2 aastaks vangilaagrisse.

Pärast Balti apelli väljakuulutamist korraldas ta pressikonverentsi välisajakirjanikele, kus teatas, et võimud ei anna talle luba Kanadasse emigreerumiseks, et abielluda oma Kanada kodanikust pruudiga. Pressikonverentsil osalesid ka Terleckas ja Sasnauskas, kes tutvustasid Balti apelli. Pärast viimaste arreteerimist oli Tšerepanov andnud nende kohta KGBle meelepäraseid tunnistusi. Hiljem jutustas ta Terleckase naisele, et vastutasuks olevat KGB lubanud tal emigreeruda. KGB oma sõna ei pidanud ja Tšerepanov otsustas omal käel Vabasse Maailma jõuda.

Igasuguste kahtlustuste välistamiseks olid põgenikud asunud Leedust teele ilma vajaliku varustuseta. Neevalinnas ostsid nad toitu, seljakotid, noad ja taskupeeglid ning istusid Murmanski rongile. Vagun oli täis purjus ja lämisevaid sõdureid. Et vältida suhtlemist ja küsimusi, teesklesid nad purjusolekut ja magasid kõige kõrgemal lavatsil. Kui rong ühes teivasjaamas hetkeks peatus, hüppasid nad maha ja jooksid raudteest eemale. 

Koos läbiti ligikaudu 350 km, mõnikord tuli sumada vööni ulatuvas jäises vees. Esimese elektri-oksatraattara  juures ootasid nad koeraga patrulli möödumist. Siin sai Tšerepanovil  julgus otsa ja ta otsustas tagasi pöörduda. Tõustes kaaslase õlgadele ja puurondi toel, ületas Šakalys tara.  

Jätkates  rännakut üksinda, jõudis ühe künka tippu, kus märkas läheduses kolme piirivalvurit ja koera. Šakalyse õnneks puhus tuul nende suunas ja teda ei avastatud. Järgnevalt oli ta silmitsi kahe ja poole meetri kõrguse okastraattaraga, mis oli varustatud madalpinge signalisatsiooniga. Sellegi ületamine läks edukalt. Kuna selle koha peal oli jõgi üle ujumiseks liiga lai, otsustas ta liikuda põhja poole. Läheduses paiknes piirivalvekordon. Ta ei olnud muud valikud, kui sammuda otse läbi hoovi ja palvetada, et sõdurid magaksid. Kõik läks hästi. 

Uue takistusena seisis ees järv, milles oli palju väikesi saarekesi. Šakalys riietus lahti, sidus riidekompsu pähe ja ujus ühelt saarelt teisele. Eemalt paistis piirivalve patrullpaat, selle eest sukeldus ta vee alla ja hingas läbi pillirootoru. Kaldal on ees okastraataed ja veel üks riisutud ala, mille ta ületas. Teekonna kümnendal päeval silmas ta puuriita, mis polnud vene laotud „vene moodi“, vaid korralikult. Ta leidis sinise jäätiseümbrise, millel oli silt „Helsinki, Finland“. Šakalys oli jõudnud Soome. 

Kuid see ei olnud veel katsumuste lõpp. Nõukogude Liidul on soomlastega leping, mille kohaselt andsid nood välja kõik Nõukogude Liidust põgenenud isikud. Vangilaagris oli Šakalys kohanud mitmeid selliseid õnnetuid rajakargajaid. Vaja oli välja jõuda Rootsi. Ta rühkis edasi imetledes „ilusaid, värvitud“ maju ha hoolitsetud aedu. Ta mõtles, et peab seda kõike nägema, et kõigest vangilaagris jutustada, kui ta peaks Nõukogule Liidule välja antama. 

Viimaks jõudis ta eraldiseisva taluni, kus elas üksik vanamees. Šakalys meeles oli too piisavalt vana, et mäletada venelaste vastu peetud sõdu. Šakalys teadis, et soome ja eesti keel on sarnased ja kasutas oma nappi eesti keele oskust abi palumiseks. Vanamees andis talle süüa ja suitsu ning teemoonaks rukkileiba ja maakaardi. Tänutäheks andis Šakalys talle oma viimse vara, käekella, ja alustas teekonda Rootsi poole. Ta liikus ainult öösiti ja mööda kõrvateid, autode lähenedes otsis ta varju. Soome rännaku kuuendal päeval sai toit otsa ja järgmised neli päeva tuli nälgida. Lisaks ei lasknud vihm ja külm korralikult magada. 

Kümnendal päeval jõudis ta Rootsi piirini. Selle võis vabalt ületada, sest ei olnud kontrollpunkte ega okastraattarasid. Valinud inimtühja koha astus ta jõkke. Näljast nõrgana kandis kiire vool ta peaaegu minema ja kulus ligi tund teisele kaldale saamiseks. Seal sattus ta varateismelise poisi peale ja küsis, kas see on Soome või Rootsi. Jahmunud poiss kostis, et Rootsi. Viimaks oli ta vaba. Edasi palus Šakalys poisil helistada politseisse. Kurnatuna, palavikus ja paljajalu, tennised oli jäänud jõkke, astus ta 19. juulil, Moskva olümpiamängude avapäeval, Tornio politseijaoskonda ja palus poliitilist varjupaika.

Esialgu pandi ta luksuslikku Rootsi vanglasse, mis Šakalysele arvates oli nagu hotell. Seal taastus ta rännakuvintsutustest, kuni ta Rootsis elavate endiste laagrikaaslaste poolt tuvastati ja vabaks lasti. Rootsi ei jäänud ta kauaks, vaid siirdus ta USAsse, asudes elama Los Angelesse. USAs elades avaldas ta palju teavet KGB tegevusmeetodite kohta nii siseriigis kui ka Läänes, võitles Leedu vabaduse eest, toimetas Los Angeleses ilmuvat leedukeelset ajalehte Versmė (Kevad). Ta üritas saavutada oma naise ja kahe tütre USAsse pääsemis, ent tagajärjetult. Pärast Leedu iseseisvuse taastamist naasis ta kodumaale. 13. augustil 1995 suri südamepuudulikkuse tagajärjel ja maeti Vilniusse. Leedu Vabariigi presidendi 8. jaanuari 2003 dekreediga autasustati teda postuumselt Vytise Ohvitseririsi tordeniga.

Mis aga sai tema kaaslasest? Selgus, et tollel oli  mõni aeg hiljem samuti õnnestunud Soome jõuda, kus ta 18. juulil peeti Hattuvaaras Soome politseinike poolt kinni ja anti Nõukogude Liidule välja. 15. mail 1981 mõisteti talle LNSV ülemkohtu poolt kodumaa reetmise süüdistusel 12 aastat vangilaagrit ja 3 aastat asumist.

Vjatšeslav Tšerepanov

Mul oli juhus kohata Tšerepanovit Permi oblastis asuvas 36. vangilaagris. Samas laagris oli ka Terleckas, kes aga oma kaasmaalast ei sallinud silmaotsaski. Ja nagu peagi selgus, oli selleks ka põhjust. Ehkki Tšerepanov lõi kaasa mõnel poliitvangide protestitööseisakul ja näljastreigil, mille eest sattus kartserisse, jättis ta käitumine vägagi soovida. Ta paistis silma üleoleva suhtumisega kaasvangidesse, intriigitsemise ja kaasvangide laimamisega. Sellise käitumise tulemusena hakkasid poliitvangid temaga suhtlemisest hoiduma, ent kui Tšerepanovi intriigid juba talumatuks muutusid, anti talle kaasvangide poolt peksa. Füüsilist vägivalda esines poliitvangilaagrites üliharva ja kuna see oli ohvri enda poolt provotseeritud, pääsesid ta nuhtlejad kartseriga. Üsna varsti pärast seda viidi Tšerepanov üle 37. vangilaagrisse. Ta pääses vabadusse 1987. aasta algul poliitvangide vabastamise kampaania raames. Tema edasise elukäigu kohta ei õnnestunud mul andmeid leida.