ÕIGUSKAITSJA, KES EI PAGE

Tuntud õiguskaitsja (dissident) Aleksandr Podrabinek on mees, kellele 1970. aastate lõpul avaldas KGB ränka survet, et sundida teda Nõukogude Liidust emigreeruma. Selleks kasutati äärmiselt jõhkraid meetodeid, lavastades tema venna vastu kriminaalsüüdistuse, tekitades piltlikult öeldes pantvangisituatsiooni, millesse kaasati ka tema isa. Tšekistide kurikaval plaan oli järgmine: Podrabinek peab emigreeruma, vastasel juhul pannakse vangi tema vend ja algatatakse kriminaalasi isa vastu.

Kuna Podrabineki jaoks oli väljarändamine moraalselt vastuvõetamatu ja ta keeldus sellest kategooriliselt, sattus ta paradoksaalsel kombel ka oma võitluskaaslaste surve alla. Ometi jäi ta endale kindlaks. Vend arreteeriti ja mõni aeg hiljem tuli ka Podrabinekil seda saatust jagada.

Kõigest sellest ja ka oma õiguskaitsealast tegevusest on Podrabinek kirjutanud oma mälestusteraamatus „Dissidendid“ („Диссиденты“. Издательство: АСТ, 2014), mis on nüüd tõlgitud eesti keelde.

Aleksandr Podrabinek. Dissidendid. - Tõlkinud Viktor Niitsoo. Postimehe Kirjastus. Tallinn, 2025. 672 lk.

Aleksandr Podrabinek sündis 8. augustil 1953 Moskvas, kuid üsna pea oli pere sunnitud ümber asuma Moskva oblasti Elektrostali linna. Tema isa Pinhos Podrabinek, juut ja arst, jäi Stalini elu lõpupäevil läbi viidud kosmopoliitide ja arstide-vastase kampaania tagajärjel Moskvas töötuks. Tööd õnnestus leida jaoskonnaarstina Elektrostali polikliinikus.

Podrabinek lõpetas Elektrostali keskkooli ja seejärel Moskva meditsiinikooli velskri erialal ning asus tööle Moskva kiirabis. Õiguskaitseliikumisega (dissidentlusega, mida autor nimetab ka demokraatlikuks liikumiseks) liitus ta 1970. aastate algul. Ta osales mitmesugustes dissidentide üritustes, sealhulgas poliitvangide ja nende perede abistamises. Näiteks oli Podrabinek „reisisaatjaks“ tallinlanna Ljudmila Grünbergile, kui viimane külastas Mordva vangilaagris viibivat abikaasat, Eesti demokraatliku liikumise aktivisti Sergei Soldatovit.

Eriti huvitas Podrabinekit psühhiaatria kuritarvitamine teisitimõtlejate vastu ning ta asus koguma materjale vastavate juhtumite kohta. 1977. aastal valmis tal raamat „Karistusmeditsiin“ („Карательная медицина"), kus kirjeldati psühhiaatria kuritarvituste metoodikat, eripsühhiaatriahaiglate süsteemi ning toodi näiteid juhtumitest, kus täiesti terved inimesed paigutati oma tõekspidamiste tõttu eripsühhiaatriahaiglatesse. Raamatu käsikirja referaat esitati Amnesty Internationali poolt tõendusmaterjalina Honolulus toimunud rahvusvahelisel psühhiaatrite kongressil. Kongress mõistis hukka psühhiaatria kuritarvitamise poliitilistel eesmärkidel Nõukogude Liidus, mispeale rahvusvahelisse häbiposti sattunud Nõukogude Liit pidas vajalikuks sellest organisatsioonist lahkuda. Trükivalgust nägi raamat 1979. aastal USAs.

Jaanuaris 1977 moodustas Podrabinek koos Vjatšeslav Bahmini, Irina Kapluni ja Feliks Serebroviga Moskva Helsingi grupi juures tegutseva töögrupi psühhiaatria poliitilise kuritarvitamise uurimiseks. Samuti tegi ta kaastööd dissidentide infobülletäänile Jooksvate sündmuste kroonika.

Kuna võimud otsustasid Podrabinekit mitte vangistada, vaid sundida teda riigist lahkuma, kasutas KGB selleks eriti drastilisi survevahendeid. Kui need tulemust ei andnud, arreteeriti Podrabinek 1978. aasta mais süüdistatuna nõukogude ühiskondliku korra laimamises (sh raamatu „Karistusmeditsiin“ kirjutamine) ning talle määrati asumisele saatmine viieks aastaks.

Õiguskaitsealast tegevust jätkas ta ka Jakuutias asumisel viibides, mis tõi kaasa uue arreteerimise 1980. aastal. Senistele süüdistustele lisandus raamatu ingliskeelne väljaanne ja nõukogudevastase kirjanduse levitamine. Kohus mõistis talle kolm ja poolt aastat üldrežiimiga vangilaagrit.

Vangistus kujunes Podrabinekile raskeks. Tema vaimu murdmiseks kasutati mitmesuguseid survevahendeid – kartserisse paigutamine otsitud või provotseeritud režiimirikkumiste eest, üksikvangistus, nälg ja külm. Selle tagajärjel muutus ta düstroofiliseks, jäi hinge vaakuma ja haigestus tuberkuloosi.

Lisaks kummitas teda kogu vangistusaja jooksul oht, et võidakse algatada uus kriminaalasi, mistõttu ta ei pruugi kunagi vabadusse pääseda. Pretsedente oli piisavalt – mitmele režiimikriitikule organiseeriti uus süüdistus ja määrati uued vangla-aastad. 1983. aasta lõpus täiendati kriminaalkoodeksit sättega, mille kohaselt võis vange vangilaagri sisekorraeeskirjade süstemaatilise rikkumise eest karistada täiendava vangistusega ühe kuni viie aasta ulatuses. Kuid võim ei suutnud murda Podrabineki vaimu.

Jeltsini ja Putini Venemaal on Podrabineki elu ja ühiskondlik tegevus kulgenud laias laastus samu radu pidi nagu 30–40 aastat tagasi. Erinevalt tollasest ajast on tal nüüdseks siiski märgatavalt suurem tegevusvabadus ning enneolematud tehnilised võimalused. Teine erinevus on see, et võimud ei ole tema suhtes ette võtnud tõsiseid repressioone. Ent kuigi ta saab vabalt ja takistamatult esineda sotsiaalmeedias ning väikestes trükiväljaannetes, reisida välismaal, kohtuda välisajakirjanikega ning osaleda mitmesugustel uuspagulaste poliitilistel üritustel välismaal, on tema pääs Venemaa peamisse infokanalisse – televisiooni – endiselt kindlalt suletud.

Vaatamata pidevalt ohus rippuvale arreteerimise ohule, keeldub ta ka  kategooriliselt Putini Venemaalt lahkumast.